← Eesti

2-07-18633/48

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Külli Mõlder Otsuse avalikult teatavaks 27. veebruar 2009 Haapsalu tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 2-07-18633 Hagi ese Aare Perni

§ 15² lõikest 1.

Nimetatud sätte kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne 01.04.

  1. Hagejale kuuluv Sõstra tee 7 maaüksus kanti kinnistusraamatusse 24.09.1997 (hagiavalduse lisa nr 1 - kinnisraamatu andmete väljatrükk). Vaidlusalune elektriõhuliin rajati
  2. aastal, s.o enne Sõstra tee 7 maaüksuse kinnistamist.

§ 15

² lõike 1 kehtiv redaktsioon ei sätesta tehnorajatise talumise kohustuse tingimusena tehnorajatise püstitamiseks õigusliku aluse olemasolu. Seega peab omanik tema kinnistut läbivat tehnorajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui enamkinnistamine toimus enne 01.04.1999, taluma sõltumata sellest, kas tehnorajatis on püstitatud õiguslikul alusel või mitte. Õigusliku aluse nõue kehtis enne 01.04.1999 püstitatud tehnorajatise talumise kohustuse tingimusena alates 01.04.1999 (mil tehnovõrgu ja -rajatise mõiste võeti esmakordselt asjaõigusseadusesse ja selle rakendamise seadusesse) kuni 31.12.2002. Alates 01.01.2003 ei näe

§ 15

² lg 1 ette tehnorajatise püstitamiseks õigusliku aluse kui tingimuse olemasolu enne 01.04.1999 püstitatud tehnorajatise talumiskohustuse tekkimiseks. Nimetatud seisukohta on väljendanud ka Riigikohus oma 26.10.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-14-06 (vt otsuse p 17): Samuti toetab eelnimetatud seisukohta tsiviilseadustiku üldosa seaduse, asjaõigusseaduse, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse, ehitusseaduse, planeerimisseaduse ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (1067 SE) seletuskiri. Nimetatud seadusega kehtestati

§ 152lõike 1 kehtiv sõnastus.

Eelnõu seletuskirja kohaselt on "kinnisasja omanik kohustatud igal juhul taluma tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne

  1. a
  2. aprilli". Kostja arvates on nimetatud erandi eesmärk kaitsta enne maa esmakinnistamist püstitatud tehnorajatiste ja -võrkude püsimist, et tagada üleüldine elektri-, gaasi- ja muude ühenduste olemasolu ning võimaldada avalikkusel tarbida elektrit, gaasi, vett, soojust jms. Nimetatud eesmärgi seaduspärasust on tunnistanud Riigikohus oma 30.04.2004 otsuses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-3-04 (otsuse p 29). Aastakümneid tagasi ehitatud tehnorajatiste ja -võrkude dokumentatsioon on puudulik ega ole tihtipeale säilinud, mistõttu õigusliku aluse nõude kehtimisel tuleks märkimisväärne osa tehnorajatistest ja -võrkudest ümber ehitada või likvideerida.

§ 152

lõike 4 kohaselt võib kinnisasja omanik, kellel on

§ 152

lõigetest 1 või 2 tulenev talumiskohustus, nõuda tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamist temale kuuluval kinnisasjal, kui see on tehniliselt võimalik ja kinnisasja omanik hüvitab tehnovõrgu või rajatise ümberpaigutamisega seotud kulud. Kostja hinnangul on vaidlusaluse õhuliini ümberpaigutamine tehniliselt võimalik. Ümberpaigutamisega seotud kulud on aga

§ 152lõike 4 alusel kohustatud tasuma hageja.

Kostja on seisukohal, et vaidlusalune elektriõhuliin on ohutu ja vastab Eesti Vabariigis kehtivatele ohutusnõuetele. Vaidlusalune elektriõhuliini kaugus hagejale kuuluvast elamust või kõrgus maapinnast ei saa olla mittenõuetekohane, sest puuduvad vaidlusaluse elektriõhuliini suhtes kehtivad nõuded kaugusele hoonetest ja kõrgusele maapinnast. Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus ei määra elektripaigaldise nõutavat kaugust hoonetest. 7 Kostja põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt. Kaitsevööndi eesmärgiks on kaitsta elektripaigaldist, kaitsevööndi ulatus ei määra elektriõhuliini nõutavat kaugust hoonetest Kostja arvates on hageja elektriõhuliini kaitsevööndi mõistet valesti tõlgendanud. Elektriõhuliini kaitsevööndi eesmärk on kaitsta elektriõhuliini, takistades elektriõhuliini lähedasel maa-alal ilma elektriõhuliini omaniku loata ehitus- ja muu sarnane tegevus, mis võib osutuda takistavaks liini funktsioneerimisele. Elektriõhuliini kaitsevööndi eesmärgiks ei ole kaitsta tervist. Vastavalt elektriohutusseaduse (edaspidi EOS) § 12 lõikele 1 on elektripaigaldise kaitsevöönd elektripaigaldist, kui see on iseseisev ehitis, ümbritsev maa-ala, õhuruum või veekogu, kus ohutuse tagamise vajadusest lähtudes kitsendatakse kinnisasja kasutamist. Sama paragrahvi lõige 2 alusel on elektripaigaldise kaitsevööndis keelatud tõkestada juurdepääsu elektripaigaldisele, ladustada jäätmeid, tuleohtlikke materjale ja aineid, teha tuld, põhjustada oma tegevusega elektripaigaldise saastamist ja korrosiooni ning korraldada massiüritusi, kui tegemist on üle 1000-voldise nimipingega elektripaigaldisega. Lõige 3 punkti 1 järgi on elektripaigaldise omaniku loata keelatud elektripaigaldise kaitsevööndis ehitada, teha mis tahes mäe-, laadimis-, süvendus-, lõhkamis-, niisutus- ja maaparandustöid, istutada ning langetada puid ja põõsaid. Seega on elektripaigaldise kaitsevööndi eesmärgiks elektripaigaldise häireteta funktsioneerimine, millisel eesmärgil on elektripaigaldise kaitsevööndis kitsendatud kinnisasja omaniku õigusi. Tervisekaitse normid on sätestatud teistes õigusaktides, näiteks rahvatervise seaduses ning nimetatud seaduse alusel kehtestatud Sotsiaalministri

  1. veebruari 2002.a määruses nr 38 "Mitteioniseeriva kiirguse piirväärtused elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes, õpperuumides ja mitteioniseeriva kiirguse tasemete mõõtmine", millise määruse eesmärk on tervisele ohutu elukeskkonna tagamine ning mitteioniseeriva kiirguse toimega seonduvate tervisehäirete ja haiguste vältimine. Hageja ei ole esile toonud ühtegi tervisekaitse normi rikkumist kostja poolt. Hageja on üksnes üldsõnaliselt viidanud elektriõhuliini kahjulikule mõjule, kuid on jätnud sellise väite täielikult põhjendamata. Vaidlusalune elektriõhuliin on
  2. aastal uuendatud ning vastab sellisena elektriohustusseaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele. Nimetatud asjaolu kinnitab AS Elektritsentrumi poolt väljaantud elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistus {lisa nr 4 - elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistus nr 07-034). Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus ei määra elektripaigaldise nõutavat kaugust hoonetest ega tähenda seda, et kaitsevööndis on ehitustegevus keelatud. Kaitsevööndis ehitamine on lubatud, kui elektripaigaldise omanik annab selleks loa. Teiste sõnadega, 2-meetrine kaitsevöönd ei tähenda seda, et elektriõhuliin peab paiknema hoonest kahe meetri kaugusel. Antud juhul on vaidlusalune elektriõhuliin praegusesse asukohta püstitatud enne, kui hagejale kuuluv elamu. See, kuidas ja mis asjaoludel kinnitati elamu projekt selliselt, et see lubas hoone ehitamist elektriõhuliini kaitsevööndisse, ei ole kostjale teada, kuid see ei ole ka käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt oluline. Vaidlusaluse elektriliini suhtes puuduvad kehtivad nõuded kaugusele hoonest ja kõrgusele maapinnast. Seega ei saa vaidlusalune elektriõhuliini kõrgus maapinnast ega kaugus hageja garaažist või elamust olla mittenõuetekohane. 8 Kostja on seisukohal, et Nõukogude ajal kehtinud normistikus "Elektriseadmete Ehituse Eeskirjad" (edaspidi EEE) sätestatud nõuded elektriõhuliini kaugusele hoonetest ja kõrgusele maapinnast ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele. Seda esiteks põhjusel, et vaidlusalune elektriliin on praegusesse asukohta rajatud varem, kui sinna on püstitatud hageja elamu. Elektriõhuliini rajamisel
  3. aastal ei olnud seetõttu vajalik EEE-s sätestatud nõuetega, mis puudutavad kaugust elamust või kõrgust maapinnast, arvestada. Teiseks, sõltumata eelöeldust ei kuulu EEE-s sätestatud nõuded puutuvalt elektriõhuliini kaugusesse hoonetest või kõrgusele maapinnast kohaldamisele ka seetõttu, et Eesti Vabariigis puudub hetkel madalpinge elektriõhuliinide (sh 0,4-kilovoldiste elektriõhuliinide) üldkehtiv võrgustandard, mis kehtestaks nõuded selliste liinide lubatud kaugusele hoonetest või kõrgusele maapinnast. On olemas vaid OÜ Jaotusvõrk poolt välja töötatud 0,4 - 20 kV võrgustandard EE 10421629-JV ST, mis on aga üksnes OÜ Jaotusvõrk sisene dokument ning ei oma seega üldkehtivat mõju. Kuivõrd käesoleval hetkel paigaldatavatele madalpinge õhuliinidele üldkehtivaid nõudeid kaugusele hoonetest või kõrgusele maapinnast ette nähtud ei ole, siis ei saa ka varem ehitatud liinide osas kohaldada nende ehitamise ajal kehtinud vastavaid nõudeid. EOS § 49 lg 1 kohaselt peab enne elektriohutusseaduse jõustumist turule lastud elektriseade või -paigaldis olema ohutu ja vastama selle ehitamise või kasutusele võtmise hetkel kehtinud nõuetele. Nimetatud sätte eesmärgiks on mitte lugeda uute, rangemate nõuete kehtestamisega mittevastavaks elektriseadmeid ja -paigaldisi, mis nende ehitamise või kasutusele võtmise hetkel vastasid tollal kehtinud nõuetele. Seega, kui vaidlusalune elektriõhuliin oleks endiselt paljasjuhtmetega õhuliin, siis peaks see vastama
  4. aastal paljasjuhtmetega 0,4-kilovoldise elektriõhuliini suhtes kehtinud nõuetele, kuid seda üksnes nende nõuete osas, mis ka käesoleval hetkel sellistele liinidele kehtivad. Vaatamata sellele, et kostja arvates EEE kohaldamisele ei kuulu, vastab kostjale kuuluv vaidlusalune elektriõhuliin EEE-s õhukaablitele sätestatud nõuetele puutuvalt kaugusesse hoonetest ja kõrgusele maapinnast. Vaidlusaluse elektriõhuliini vastavuse kontrollimisel EEE-le ei saa lähtuda hageja poolt tellitud ekspertiisist (hagiavalduse lisa nr 2). Nimetatud ekspertiis on AS-i Elektrikontrollikeskus poolt tehtud paljasjuhtmetega liinile
  5. mail
  6. 17-
  7. mail 2004 asendati vaidlusaluse elektriõhuliini paljasjuhtmed aga õhukaablitega. Paljasjuhtmega ja õhukaabliga liini konstruktsioon on erinev, samuti kehtisid EEE-s paljasjuhtmetele ja õhukaablitele erinevad nõuded. Käesoleval hetkel koosneb hageja kinnistu kohal kulgev õhuliin kolmest õhukaablist, millest kaks ülemist kuuluvad kostjale. Remondi käigus suurendati kostjale kuuluvate õhukaablite kõrgust maapinnast, neist alumine paikneb hetkel ca 6,2 meetri kõrgusel maapinnast. Vastavalt EEE
  8. trüki punktile nr 2.4.55 pidi õhukaabel paiknema 5 m kõrgusel maapinnast {lisa nr 3 - Elektriseadmete Ehituse Eeskirjad,
  9. trükk, väljavõte). Seega asub vaidlusalune elektriliin maapinnalt kõrgusel, mis vastab EEE-s sätestatud nõudele. Kostjale kuuluv õhuliin saab toite Sõstra alajaamast maakaabli kaudu ning seetõttu ei kulge kostja õhuliinid Sõstra tee 7 krundi sissesõidu tee kohal. Samas ei vasta hinnangus väidetu ka tegelikkusele, sest Viimsi vallale kuuluva välisvalgustuse õhuliini paiknemine on muutunud võrreldes hageja poolt tellitud ekspertiisi teostamise ajaga. Nagu nähtub fotolt nr 1 {lisa nr 5), paikneb välisvalgustuse kaabel hageja krundile sissesõidu kohal 6 meetri kõrgusel, milline 9 kõrgus vastab EEE-s sätestatud nõudele.
  10. aasta maikuus toimunud õhuliini remondiga seoses muutus ka kostjale kuuluvate õhukaablite kaugust hageja garaažist, sest erinevalt paljasjuhtmetest, mis asuvad reeglina ca 10 sentimeetrit masti äärelt, kinnitatakse õhukaablid masti keskel. Kostjale kuuluvad õhukaablid ei lähe käesoleval hetkel üle garaaži katuse, vaid paiknevad garaaži katuse servalt horisontaalsihis 20-30 sentimeetri kaugusel, milline kaugus vastab EEE-s sätestatud nõudele. Vastavalt EEE
  11. trüki punktile nr 2.4.57 {lisa nr 3 - väljavõte EEE-st) pidi õhukaabli horisontaalkaugus pimeseinalt (lausseinalt) olema vähemalt 0,2 meetrit. Kostjale kuuluv vaidlusalune elektriõhuliin vastab ka OÜ Jaotusvõrk poolt välja töötatud 0,4 20 kV võrgustandardile EE 10421629-JV ST, seda vaatamata sellele, et vaidlusalune elektriõhuliin ei pea nimetatud standardile vastama. Vaidlusaluse elektriõhuliini vastavust OÜ Jaotusvõrk nimetatud standardile kinnitab AS Elektritsentrumi poolt väljaantud elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistus {lisa nr 4). Kostja ei ole vaidlusaluse liini remonttöid teostanud omavoliliselt.
  12. aasta maikuus asendas kostja vaidlusaluse elektriõhuliini paljasjuhtmed õhukaablitega. Tegemist oli remonttöödega, mis ei vajanud vallavalitsuse kooskõlastust. Samuti ei vajanud kostja nimetatud remonttöödeks hageja nõusolekut, kuivõrd kõik tööd teostati olemasolevate liinide kaitsevööndites. Juhtmed asendati tõstukite pealt, ilma hageja kinnistule sisenemiseta. Hageja viidatud elektriõhuliini katkemise põhjuseks olid ilma elektripaigaldise omaniku loata vaidlusaluse elektriõhuliini kaitsevööndisse istutatud hõbekuused, mille oksad olid kasvanud õhuliini juhtmetesse. Avariitöid võib elektripaigaldise omanik teha kinnisasja omanikuga eelnevalt kokku leppimata (AÕS § 158 lg 1 tööde teostamise ajal
  13. aasta veebruaris kehtinud redaktsioonis). Eeltoodust tulenevalt palub kostja:
  14. Jätta Aare Perniku hagi Fortum Elekter AS-i vastu täies ulatuses rahuldamata.
  15. Mõista Fortum Elekter AS-ilt Aare Perniku kasuks välja Fortum Elekter AS-i menetluskulud. Aare Perniku menetluskulud jätta tema enda kanda. Kostja leiab, et hageja avaldus hagi muutmiseks tuleb jätta TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel rahuldamata. Hageja on haginõude väidetava täpsustusega palunud tuvastada vaidlusaluse elektriõhuliini õigusvastasus seoses ehitamiseks vajalike ehitusõiguslike lubade ja kooskõlastuste puudumisega. Kostja ei nõustu hagejaga, et tegemist on üksnes haginõude keelelise täpsustusega. Kostja arvates on tegemist hagi eseme muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõttes. Senini on hageja tuvastusnõude sisuks olnud üksnes vaidlusaluse elektriõhuliini ohutusnõuetele mittevastavuse tuvastamine. Ehitusõiguslike dokumentide puudumisele on hageja tuginenud üksnes kui hageja teise nõue - kohustamisnõude - aluseks olevale asjaolule, kuid ei ole selles osas esitanud tuvastushagi. Vastavalt TsMS § 368 lg-le 1 võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise 10 tuvastamiseks vaid siis, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Hageja ei ole õiguslikku huvi põhjendanud, mistõttu tuleks hageja
  16. oktoobril
  17. esitatud tuvastushagi menetlemisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel keelduda. Lisaks sellele, et hageja ole õiguslikku huvi põhjendanud, ei saa hagejal kostja arvates olla õiguslikku huvi vaidlusaluse elektriõhuliini väidetava õigusvastasuse tuvastamiseks tulenevalt ehitusõiguslike dokumentide puudumisest. Hageja menetlusdokumentidest ning ka eelistungil antud selgitustest nähtuvalt on hageja huviks see, et vaidlusalune elektriõhuliin kõrvaldataks tema kinnistult ning paigutataks mujale. Mistahes ehitusõiguslike dokumentide puudumine ei annaks aga hagejale õigust nõuda vaidlusaluse elektriõhuliini kõrvaldamist tema kinnistult. Õiguslik alus vaidlusaluse elektriõhuliini kulgemisele üle hageja kinnistu tuleneb

§ 152lõikest 1.

Nimetatud sättest tulenevalt on hagejal vaidlusaluse elektriõhuliini suhtes talumiskohustus sõltumata sellest, kas see elektriõhuliin on rajatud (ehitus)õiguslikul alusel või mitte. Teiseks, isegi kui vaidlusaluse elektriõhuliini hilisemaks remontimiseks oleks olnud vajalik ehitusõiguslike lubade taotlemine (millega kostja küll ei nõustu), siis nende puudumine ei mõjutaks kuidagi hageja talumiskohustust ega annaks hagejale alust nõuda elektriõhuliini eemaldamist tema kinnistult. Ehitusõiguslike lubade näol on tegemist puhtalt avalik-õiguslike instrumentidega ning ainuüksi nende puudumisele tuginedes ei saaks kohus hageja kohustamisnõuet rahuldada. Samamoodi ei saa hagejal olla õiguslikku huvi ka igasuguse ohutusnõuetele mittevastavuse tuvastamise vastu. Hagejal saab olla õiguslik huvi üksnes sellise ohutusnõuetele mittevastavuse tuvastamise vastu, milline mittevastavus annaks hagejale õiguse nõuda vaidlusaluse elektriõhuliini kõrvaldamist tema kinnistult. Hageja tuvastushagi ohutusnõuetele mittevastavause tuvastamiseks kuulub seega läbivaatamisele üksnes osaliselt (TsMS § 423 lg 2 p 2). Kostja arvates püüab hageja ajada vaidlust näiliselt keerulisemaks ning eelkõige tehniliselt kui see tegelikult on ning selliselt kohut eksitada. Kostja on seisukohal, et asja lahendamiseks on oluline vastata üksnes järgmisele kahele küsimusele. 2.1. Esiteks - kas hagejal on

§ 152

lg 1 alusel vaidlusaluse elektriõhuliini talumiskohustus sõltumata sellest, et vaidlusaluse elektriõhuliini rajamise kohta ei ole esitatud ehitusõiguslikke dokumente (projekti, ekspluatatsiooni võtmise akti vms. dokumenti)? Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, siis on hageja väited ehitusõiguslike projektide, lubade ja kooskõlastuste puudumise kohta asjakohatud ega oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Nimetatud küsimuse näol on tegemist puhtalt õigusliku küsimusega. Kostja arvates on vastus sellele küsimusele jaatav. Vaidlus puudub selles, et vaidlusalune elektriõhuliin oli rajatud enne hageja maa esmakinnistamist ja enne 1. aprilli 1999.a, seega on täidetud vastav

§ 152lg 1 kohaldamise eeldus.

Hageja enda hagiavaldusest nähtub, et vaidlusalune elektriõhuliin oli olemas ja kulges üle tema krundi juba siis, kui tema sellel krundi asuva hoone omandas, s.o vähemalt

  1. aastal. Nimetatud küsimuse lahendamise seisukohalt ei oma tähtsust, kas vaidlusalune elektriõhuliin rajati tegelikult veelgi varem (kuigi kostja ja samamoodi ka Viimsi vald on seisukohal, et vaidlusalune elektriõhuliin rajati 1960-ndatel ning enne hageja hoone rajamist). Hageja poolt 29.05.2008 kohtule esitatud dokumentaalne tõend -
  2. aasta projekt "M/s tänavatorustik elamute gasifitseerimiseks" - kinnitab vaidlusaluse elektriliini olemasolu ja kulgemist läbi Sõstra tee 7 krundi 1980-ndatel aastatel. Hageja vastupidist arvamust ei pea kostja põhjendatuks. Joonisel on Sõstra tee 3 krundi piirides näidatud õhuliini post ning suund Sõstra tee 7 krundi poole (asjaolu, et liini pole tervikuna joonisele märgitud, ei anna alust kahelda liini 11 olemasolus, selge on ka see, et liin ei saa rippuda õhus). Lisaks sellele on hageja ise tunnistanud vaidlusaluse elektriõhuliini olemasolu tema krundil vähemalt alates aastast
  3. a. Teiseks asja lahendamise seisukohalt oluliseks küsimuseks on see, kas vaidlusalune elektriõhuliin on ohtlik ja ohutusnõuete vastane viisil, mis tingib vaidlusaluse elektriõhuliini kõrvaldamise kinnistult? Üksnes juhul, kui vaidlusalune elektriõhuliin ei vasta sellistele õigusaktides sätestatud kohustuslikele ohutusnõuetele, mille täitmine muul viisil kui elektriõhuliini ümberpaigutamisega ei ole võimalik, võib tulla kõne alla hagi rahuldamine. Mistahes muud väidetavad mittevastavused ei oma hagi lahendamise seisukohalt tähtsust, sest nende tuvastamine ei annaks hagejale õigust nõuda vaidlusaluse elektriõhuliini eemaldamist enda kinnistult, vaid kõne alla võib tulla üksnes puuduse kõrvaldamise nõue, millist nõuet hageja ei ole esitanud. Näiteks, kui nõuetele mittevastavus seisneks selles, et liin on liiga madalal, siis seda puudust (juhul kui see eksisteeriks) saaks kõrvaldada muul viisil kui liini ümberpaigutamisega. Kostja jääb enda seisukoha juurde, et Eesti Vabariigis puuduvad kohustuslikud nõuded 0,4kV elektriõhuliinide kaugusele hoonetest. Hageja on seoses hoone ja elektriõhuliini vahekaugusega tuginenud järjepidevalt elektriohutusseaduse § 12 lg 7 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 26.03.2007 määruse nr. l9 §2 1g l p l, mis sätestab kaitsevööndi ulatuse. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et kaitsevööndi ulatus ei määra elektriõhuliini nõutavat kaugust hoonest ning asjaolu, et hagejale kuuluv hoone paikneb vaidlusaluse elektriõhuliini kaitsevööndis ei tähenda seda, et vaidlusalune elektriõhuliin on inimeste tervisele ohtlik. Sama seisukohta kinnitab ka käesoleva kohtumenetluse raames antud OÜ Tehnokontrollikeskuse 25.06.2008 ekspertarvamus. Kostja arvates ei tõenda hageja poolt
  4. oktoobril
  5. esitatud dokumentaalsed tõendid (hageja poolse tellimustöö alusel antud Aleksei Sjusjukalov'i arvamus ja Sergei Vertsinski arvamus) kuidagi vaidlusaluse elektriõhuliini ohtlikkust ning kindlasti mitte ei saa nende dokumentidega tõendada vaidlusaluse elektriõhuliini vastavust või mittevastavust ehitusseadusele. Kostja arvates on need dokumendid ebausaldusväärsed, millele muuhulgas viitab asjaolu, et n-ö asjatundja arvamustes on antud mitmeid väärtushinnanguid, mille andmine asjatundja arvamuses on kohatu (vt nt S.Vertsinski arvamuse p 3.2 viimane lõik, lk 3). Olgu veel märgitud, et vaidlusalust elektriõhuliini ei ole ehitusseaduse mõttes rekonstrueeritud, vaid seda on vastavalt vajadusele erinevatel aegadel remonditud. Liinitrassi asukohta ei ole muudetud, kõik mastid on vanade kohtade peal. Liini remont ei nõua ka kehtiva ehitusseaduse alusel ehitusprojekti ega ehitus- ja kasutus lubasid. Hageja kinnistule kõige lähemal paikneva masti vahetus (mille halvale seisukorral hageja eelistungil tugines) toimus kaevetööde loa alusel {lisa nr 1). Mõjutamata eelöeldut ei tähendaks ainuüksi ehitusõiguslike lubade ja kooskõlastuste puudumine seda, et elektriliin oleks inimese tervisele ohtlik. Vaidlusaluse elektriõhuliini ohutust tõendab elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistus nr 07-034 (28.06.2007 kostja vastus lisa nr 4) ning OÜ Tehnokontrollikeskus 25.06.2008 ekspertarvamus. Kostja peab vajalikuks selgitada veel järgmist - hageja on leidnud, et ohutusnõuetega on vastuolus ka elektriõhuliini paiknemine garaaži katuse kohal. Kostja on 28.06.2007 vastuse hagiavaldusele väitnud, et õhukaablid paiknevad garaaži katuse servalt horisontaalsihis 20-30 sentimeetri kaugusel ning ei lähe seega üle katuse. Pärast käesoleva aasta aprillis toimunud masti vahetust jäi liini telg samaks, kuid õhukaablite projektsioon veidi muutus. Põhjuseks see, et 12 kostja püüdis paigaldada õhukaablid hageja poolt ebaseaduslikult, ilma liinivaldaja loata, õhuliini kaitsevööndisse istutatud hõbekuuskede tüvedest eemale. Uus mast on ka kõrgem. Kostja kuuluva alumise õhukaabli gabariit on masti juures üle 7 meetri ning garaaži (mis hageja poolt esitatud asendiplaani järgi on majandushoone) katuselt on kostjale kuuluva õhukaablini vähemalt 3 meetrit. Õhukaablite kulgemine üle garaaži katuse ei ole õigusaktidega vastuolus ega anna alust pidada liini ohtlikuks. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS Kohus, tutvunud asjas esitatud materjalidega ja kuulanud ära eksperdi ja menetlusosaliste ütlused, leidis, et esitatud hagi on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjustel: Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja kinnistul , Haabneemes, Sõstra tee 7, asuv elektriõhuliin on ehitatud sinna seaduslikul alusel, vastavalt ehitusseadusele. Hageja leiab, et talle kuuluv elamu on ehitatud seaduslikul alusel, vastavalt 1974.a. ehitusprojektile, vaidlusalune elektriõhuliin aga hiljem ja see on püstitatud ehitusseaduse nõudeid eirates. Asjaolu kohta, millal ehitati hagejale kuuluv hoone ja millal elektriõhuliin, ei ole pooled kohtule üheselt tõlgendatavaid tõendeid esitanud, mistõttu ei ole selge, kumb püstitati enne, kas elamu või elektriliin. Küll aga on hageja esitanud kohtule tõendi selle kohta, et elamu oli elektrivõrguga ühendatud juba 1980.aastal, mida tõendab väljavõte energiamüügi arveldusraamatust /t. II kd.lk. 94/. Mis puutub vaidlusalust õhuliini, siis on üheselt selge, et see on rekonstrueeritud
  6. aastal /t.l. 18/ ja anti kostja bilanssi 1995.a. /t.l. 42/, kusjuures vastuvõtuaktis on liini ehitusajaks märgitud
  7. aasta. Seetõttu puudub kostjal ka vastav dokumentatsioon. Küsimus on - kas liini ebaseaduslikult püstitatud ehitiseks tunnistamine annaks aluse nõuda selle kõrvaldamist hageja kinnistult .

§ 15² lg.

1 järgi on kinnisasja omanik kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne

  1. aasta
  2. aprilli. Kinnisasja omanik peab taluma tehnovõrku või -rajatist ka juhul, kui esinevad asjaõigusseaduse § 1581 lõikes 1 sätestatud eeldused või muu talumiskohustus. Lõike 2 kohaselt kinnisasja omanik on kohustatud taluma ka tehnovõrku või -rajatist, mille suhtes ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud talumiskohustust, kui see tehnovõrk või -rajatis kuulub asjaõigusseaduse § 1581 lõikes 1 nimetatud võrguettevõtjale ja on püstitatud omaniku nõusolekul enne
  3. aasta
  4. aprilli ning seda tehnovõrku või -rajatist kasutatakse eesmärgipäraselt ja avalikes huvides. Riigikohus oma lahendites on korduvalt rõhutanud seisukohta, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma tehnovõrku, kui see on püstitatud enne
  5. aastat isegi siis, kui tegemist on ebaseadusliku ehitisega. Otsuses 3-2-1-14-06 on riigikohtu tsiviilkolleegium leidnud, et omanik on kohustatud taluma tema kinnisasjale või veel kinnistusraamatusse kandmata maale enne
  6. aasta
  7. aprilli püstitatud tehnovõrku või -rajatist sõltumata sellest, kas kinnisasi on vastava asjaõigusega koormatud või mitte. Omanik peab muuhulgas võimaldama teha tehnorajatise teenindamiseks, remontimiseks ja rekonstrueerimiseks vajalikke töid. Omanik võib nõuda tehnorajatise 13 kõrvaldamist, kui see ei ole enam eesmärgipärasel kasutusel. Kuna
  8. jaanuarist
  9. a kehtivas redaktsioonis

§ 152

lg 1 ei sätesta tehnorajatise püstitamiseks õigusliku aluse kui tingimuse olemasolu tehnorajatise talumiseks, peab omanik tema kinnistut läbivat tehnorajatist, mis on rajatud enne

  1. aprilli
  2. a, taluma sõltumata sellest, kas tehnorajatis oli püstitatud õiguslikul alusel või mitte. Hageja kinnistu kanti kinnistusraamatusse
  4. 1997 /t.l. 7/. Kinnisasjale rajatud õhuliin on püstitatud varem ja eelduslikult toimus see selleaegse omaniku nõusolekul. Liini kaudu toimub kogu tänava varustamine elektrienergiaga, s.t. õhuliin on eesmärgipärases kasutuses avalikes huvides.

§ 15² lg.

4 järgi Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhul võib kinnisasja omanik nõuda tehnovõrgu või -rajatise omanikult tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamist temale kuuluval kinnisasjal, kui see on tehniliselt võimalik ja kinnisasja omanik hüvitab tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamisega seotud kulud. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud kohus mõistlikuks nõuda vaidlusaluse elektriliini püstitamise aegsete dokumentide esitamist kostjalt ja leiab, et hageja nõue tunnistada elektriliin õigusvastaseks ehitamiseks vajalike ehitusõiguslike lubade ja kooskõlastuste puudumise tõttu tuleb jätta rahuldamata. Teiseks hageja poolt püstitatud küsimuseks on vaidlusaluse õhuliini vastavus ohutusnõuetele. Hageja on veendunud, et elektriõhuliin ei vasta Elektriohutusseadusest ja sellega seotud Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatuse ja selles tegutsemise korra § 2 lg. 1 p. 1 tulenevatele nõuetele, mille kohaselt kuni 1 kV liinide korral kehtib 2 meetrise kaitsevööndi nõue. Lisaks kehtivad ka elektriseadmete ehituse eeskirjad (EEE), mida ei ole kehtetuks tunnistatud. Samuti tuleb järgida kehtivaid standardeid. Hageja on veendunud, et elektriõhuliin ohustab tema ja teiste majaelanike tervist. Kõigi eelduste kohaselt peaks elektriliin vastama selle püstitamise ajal kehtinud ohutusnõuetele. Kuna liini põhjalik rekonstrueerimine viidi läbi 1982 .a., siis tuleks kohtu hinnangul lähtuda ka sel ajal kehtinud korrast. Kuna 2005.aastal liini paljasjuhtmed asendati kaetud kaabliga, mis on ohutuse seisukohalt oluline muudatus, saab kohus lähtuda siiski sel ajal kehtinud, selleliigiliste õhuliinide ohutust käsitlevaid normdokumente. Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et hageja on oma väitega, et liin kulgeb üle hagejale kuuluva garaaži katuse (paljudel juhtudel on hageja dokumentides märkinud -üle elamu katuse), kohut tegelikult eksitanud - nagu selgub hageja esitatud fotodest /t.l. 10 ja 11/ ja ekspertiisi teostamise ajal tehtud fotodest /t.l. 199 ja 200/ kulgeb liin hageja garaaži katuse serva lähedal. Mõlemad pooled on viimasel kohtuistungil tunnistanud, et liini on peale hagi esitamist tõstetud katuse suhtes 2,6 m kõrgusele ja pigem on liini viidud ehitisest kaugemale. Seetõttu ei saa kohus arvesse võtta hageja poolt esitatud eksperthinnangut /t.l. 8/, sest peale nimetatud hinnangu andmist 2004 aastal on olukord oluliselt muutunud (k.a. see, et paljasjuhtmed on asendatud isoleeritud AMKA kaabliga /t.l. 44/). Liini uuendamist on tunnistanud ka kostja /t.l. 22/. Samal ajal on renoveeritud ka Viimsi Vallavalitsusele kuuluv välisvalgustuse õhuliin /t.l. 76/. Vaidlust ei ole selle üle, et liini all paiknevad hageja poolt istutatud hõbekuused, mis varasemalt on põhjustanud liini katkemise ja mille tõttu hagejale on tehtud ettekirjutusi /t.l. 13/. Kohus jätab tõenditena arvesse võtmata hageja poolt esitatud spetsialistide hinnangud, kuna 14 nendes toodud järeldused ja sisuliselt õiguslikud hinnangud põhjustavad kahtluse nende erapooletuse suhtes. Nagu selgus S. Vertsinski ärakuulamisel, on ta hageja kauaaegne tuttav ja kohtule on jäänud mulje, et ta ei ole arvamuse andmisel olnud erapooletu. Seda süvendab veelgi asjaolu, et kohtu poolt määratud ekspert on spetsialistide arvamusele andnud täiesti vastupidise arvamuse. Kui kohaldada hageja poolt viidatud Elektriseadmete Ehituse Eeskirju /t.l.46/, siis selle p. 2.

  1. 57 kehtestab õhukaablite kauguseks hoonete ja rajatiste seinast vähemalt 0,2 m /t.l. 46/, mida vaidlusalune õhuliin kahtlemata ka on. Kostja on kohtule esitanud vaidlusaluse liini nõuetekohasuse tunnistuse koos kasutuselevõtule eelneva tehnilise kontrolli aruandega /t.l. 47 - 51/, mille kohaselt vaidlusalune elektripaigaldis vastab kehtestatud nõuetele ja selle võib ettenähtud otstarbel kasutamiseks pingestada. Vastupidiselt hagejale on Viimsi Vallavalitsus veendunud, et paigaldatud õhukaablid vastavad Eesti Energia ettevõttestandardile EE 10421629-JV ST 5-5:2002, osa 5: 0,4 kV õhuliinid /t.l. 108/. Esitatud tõenditega on ümber lükatud ka hageja väide, et vaidlusalune elektriõhuliin on maapinnas 3,8 m kõrgusel. Tegelikult on liini kõrgus 6,2 m maapinnas on /t.l. 52/. Mis puutub standarditesse, siis Tehnilise normi ja standardi seaduse § 2 lg. 3 kohaselt on standard käesoleva seaduse tähenduses üldiseks ja korduvaks kasutamiseks standardiorganisatsiooni poolt vastuvõetud dokument, mis sisaldab tehnilist kirjeldust või juhiseid tegevuse või selle tulemuse kohta ning mille kasutamine on vabatahtlik. See tähendab, et ettevõttesisesed standardid (Eesti Energia, OU Jaotusvõrk) kehtivad ennekõike ettevõttesiseselt ja kuivõrd neid ei ole õigusaktides kohustuslikuks tehtud, siis on olemasolevate standardite järgimine vabatahtlik. Kokkuvõttes võib öelda, et Eestis ei ole üldkohustuslikku standardit, mis reguleeriks 0,4 kV õhuliini ohutusnõudeid. Seda kinnitab ka Tehnilise Järelvalve ameti /t.l. 177/ kostja esindajale saadetud vastus. Seetõttu tuleb antud juhul lähtuda eelkõige Elektriohutusseadusest (EOS), mille § 12 lg. 1 järgi on elektripaigaldise kaitsevöönd elektripaigaldist, kui see on iseseisev ehitis, ümbritsev maa-ala, õhuruum või veekogu, kus ohutuse tagamise vajadusest lähtudes kehtivad kasutuspiirangud. Vastavad kasutuspiirangud on toodud EOS § 12 lõigetes 2 ja 3, mille kohaselt elektripaigaldise kaitsevööndis on keelatud tõkestada juurdepääsu elektripaigaldisele, põhjustada oma tegevusega elektripaigaldise saastamist ja korrosiooni ning tekitada muul viisil olukorda, mis võib ohustada inimest, vara või keskkonda, samuti korraldada kõrgepingepaigaldise õhuliini kaitsevööndis massiüritusi. Elektripaigaldise omaniku loata on keelatud: 1) elektripaigaldise kaitsevööndis ehitada, sealhulgas ehitada tanklat, ladustada jäätmeid, materjale ja aineid, teha mis tahes mäe-, laadimis-, süvendus-, lõhkamis- ja maaparandustöid, teha tuld, istutada ning langetada puid; 2) veekaabelliinide kaitsevööndis veesõidukiga ankrusse heita, liikuda heidetud ankru, kettide, logide, traalide ja võrkudega, paigaldada veesõidukite liiklustähiseid ja poisid ning 15 varuda jääd; 3) õhuliinide kaitsevööndis sõita masinate ja mehhanismidega, mille üldkõrgus maapinnast koos veosega või ilma selleta on üle 4,5 meetri; 4) kõrgepingepaigaldise õhuliinide kaitsevööndis ehitada traattarasid ning rajada loomade joogikohti; 5) maakaabelliinide kaitsevööndis töötada löökmehhanismidega, tasandada pinnast, teha mullatöid sügavamal kui 0,3 meetrit, küntaval maal sügavamal kui 0,45 meetrit ning ladustada ja teisaldada raskusi. Vabariigi Valitsuse
  2. juuli
  3. a määrusega nr. 211 kinnitatud Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus § 2 p. 1 järgi alla 1 kV õhuliini kaitsevööndi ulatus on 2 meetrit mõlemal pool liini telge. Elektripaigaldise kaitsevöönd on mõeldud tegevuse piiramiseks elektripaigaldise läheduses, et vältida eletripaigaldise võimalikku kahjustumist ja sellest tulenevaid ohte. Kohtu poolt määratud ekspertiis /t.l. 197/ jõudis järeldusele, et vaidlusalune õhuliin ei ole ohtlik. Elektriõhuliini kaitsevöönd ei välista ehitiste paiknemist selles, kuid kaitsevööndis kehtivad teatud tegevuspiirangud, mis kitsendab teatud määral inimese tegevust kaitsevööndis, sest need tegevused on vaja eelnevalt kooskõlastada elektripaigaldise omanikuga, antud juhul kaabelõhuliini valdajaga. Kohtuistungil antud vastustes /T. kd. II lk. 56-59/ on ekspert kinnitanud, et paljasjuhtmete asendamisega AMKA kaabliga on liin muudetud sisuliselt ohutuks. Kuna töid on tehtud järkjärgult, remondina, siis ei olnud eelnevad kooskõlastamised vajalikud. Kaitsevöönd 2 m ei määra, et hoone peaks paiknema 2 m kaugusel liinist. Selliste ehitiste puhul, kus inimesed pidevalt ei viibi, võib kaugus ehitisest olla 0,5 m. Akendest peaks liin olema meetri kaugusel, et inimene selleni ei ulatuks. Eeltoodust tulenevalt võib öelda, et kaitsevöönd on ette nähtud eelkõige elektripaigaldise kaitseks. Ohutusnõuete rikkumisest saab rääkida eelkõige siis, kui, kui kaitsevööndis on EOS § 12 lõikeid 2 ja 3 eirates on pandud toime teatud tegusid. Seega ei saa rääkida ka vaidlusaluse elektriõhuliini ohutusnõuetele mittevastavusest. Kohus võtab siinkohal arvesse asjaolu, et vaidlusalune liin ei kulge mitte ainult hageja kinnistul, vaid üle kõigi samal tänavapoolel paiknevate kinnistute. Õhuliin ei paikne elamu kohal, vaid pigem hagejale kuuluva garaaži katuse serva lähedal. Kostja on teinud kõik endast oleneva, et liini ohutuks muuta (asendanud paljasjuhtmed isoleeritud AMKA kaabliga, tõstnud liini kõrgust) ja on saavutanud sellega parima võimaliku tulemuse. Liini suhtes on ekspert andnud arvamuse, et liin on inimestele täiesti ohutu, kui seda hooletusest ja lubamatute tegevustega (tõsted ülikõrgete kraanadega vm) ei rikuta. Eeltoodust tulenevalt on kohus jõudnud järeldusele, et esitatud hagi tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 162 järgi hagimenetluses kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses hagi rahuldamata jätmisega jätab kohus menetluskulud hageja kanda. 16 Kohtunik: Külli Mõlder 17

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.