lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.
lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik 12.06.2003 Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni otsusega mõisteti hageja kasuks kostjalt välja hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest ja keskmine palk lõpparve kinnipidamise eest summas 18 169,30 krooni. Kostja vaidlustas töövaidluskomisjoni otsuse ja kui äriühing oli äriregistrist kustutatud, loobus oma hagist. Hageja vaidlustas kostja äriühingu äriregistrist kustutamise, nõudes täiendava likvideerimismenetluse läbiviimist. 27.08.2007 esitas hageja likvideerijale täitmiseks töövaidluskomisjoni otsuse ja taotles lisaks viiviste väljamaksmist. Likvideerija nõuet ei rahuldanud. Kohtutäitur võttis täitmiseks töövaidluskomisjoni otsusest tuleneva nõude 18 169,30 krooni osas. Hageja palus tuginedes VÕS § 113 lg 1 ja
461 lg 4 kostjalt välja mõista viivis kohustuste täitmisega viivitamise eest perioodil 12.06.2003 - 17.07.2008 summas 12 070,42 krooni ja kohtukulud jätta kostja kanda. Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja kui äriühingu likvideerimine tulenes sellest, et J-E. A. heideti välja Eesti Advokatuurist. Likvideerijal ei olnud kohustust ega võimalust mingeid nõudeid rahuldada ja viiviste nõue oli põhjendamatu. Hageja esitatud töövaidluskomisjoni otsus kandis jõustumiskuupäeva 24.01.
lg 4 sätestas, et kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude ja intressi, välja arvatud viivise summalt arvestatakse kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud ulatuses, kui kohtulahendis ei ole viivisesummat teisiti määratud või teisiti ei tulene lahendist endast. Hageja nõue viidatud alustel viivise saamiseks alates töövaidluskomisjoni otsuse tegemisest s.o. alates 12.06.2003, on põhjendamata ja ei tulene 2
lg 1 kohaselt täidetakse kohtuotsus pärast jõustumist, välja arvatud juhul, kui kohtuotsus kuulub viivitamatule täitmisele. Õige ei ole kostja seisukoht nagu oleks töövaidluskomisjoni otsus muutunud esmakordselt sissenõutavaks äriregistrisse täiendava likvideerimise kande tegemisest. Asjaolu, et kostja, teades hageja nõude olemasolust, kustutas äriühingu äriregistrist ja hageja nõudel taastas äriühingu uuesti äriregistrisse, ei muuda töövaidluskomisjoni otsuse jõustumist ega sissenõutavaks muutumist. Puuduvad asjaolud, mis välistaksid põhinõude täitmisega viivitamisel kostjal viivise maksmise kohustuse. Hageja nõue sisaldab põhinõudena temale väljamõistetud hüvitisi töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest ja keskmist palka lõpparve kinnipidamise eest. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis hageja kasuks 18 169,30 krooni tasumisega viivitamise eest alates 24.01.2006 kuni hageja arvele raha laekumiseni s.o. 17.07.
Maakohus aga arvutas hageja nõude ja tahte vastaselt ise välja summa, mille järgi hagi rahuldas. Töövaidluskomisjoni 12.06.2003 otsusele esitas A. A. OÜ Tallinna Linnakohtusse hagi, kus menetlus kestis kuni 28.12.2005. Tallinna Linnakohus lõpetas määrusega menetluse, kuna A. A. OÜ oli likvideeritud ja registrist kustutatud. Nimetatud määrus jõustus edasi kaebamata. Sellel ajal kehtinud ITLS § 24 lg 8 teine lause sätestas, et kohtusse esitatud avalduses loobumise puhul jõustub töövaidluskomisjoni otsus. Kuna aga A. A. OÜ ei omanud õigus-ega teovõimet, ei saanud see osaühing kohtusse esitatud avaldusest loobuda. Järelikult töövaidluskomisjoni otsus ei jõustunudki. Olles eksimuses tasus A. A. hagejale hüvitise lõpparve eest 18 169,30 krooni. Eelnev asjaolu ei anna hagejale õigust nõuda VÕS § 113 lg 1 alusel viivist, kuna kostja ei ole kohustuse täitmisega viivitanud. 3
§-st 654 lg 6 korrata.
lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium leiab, et asja läbivaatamisel ei ole menetlusõiguse norme rikutud. Hageja leiab ebaõigesti apellatsioonkaebuses, et töövaidluskomisjoni 12.06.2003 otsuse alusel muutus kohustus sissenõutavaks selle teatavaks tegemisest kostjale. Vaidlus puudub selles, et töövaidluskomisjoni 12.06.2003 otsus jõustus 24.01.2006 (t.l. 83). Seega leidis maakohus õigesti, et VÕS §-s 113 lg 1 mõttes muutus kostja kohustus sissenõutavaks töövaidluskomisjoni otsuse jõustumisest. Sellest hetkest hakkab kulgema ka viiviste arvestus. Kostja vastuapellatsioonis leiab ebaõigesti, et töövaidluskomisjoni 12.05.2003 otsus ei ole kunagi jõustunud. Kostja sellekohased väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Põhjendatud ei ole ka kostja viited VÕS §-le 113 lg 4, kuna asjas ei ole tuvastatud selliseid asjaolusid, mis võimaldaks nimetatud sätet kohaldada. Ebaõige on ka kostja väide, mille kohaselt on maakohus arvestanud viivist intressidelt. Maakohus on viivised õigesti arvestanud. Ülaltoodu alusel ei anna apellatsioonkaebuses ega ka vastuapellatsioonkaebuses toodud väited alust kaevata kohtuotsuse muutmiseks. Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Reet Allikvere Ülle Jänes Iko Nõmm 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.