3-05-1199/10

3-05-1199 Kohtumäärus Pärnus

1. jaanuaril 2010.a. Tallinna Halduskohtu kohtunik Aivar Koppel, vaadanud läbi L K ( K) kaebuse Pärnu Linnavalitsuse korralduste
2. veebruarist
3. a. nr 165-p,
4. maist
5. a. nr 660-p,
6. novembrist
7. a. nr 1695-p ja
8. aprilli
9. a nr 429 tühistamiseks ning tekitatud kahju hüvitamise nõudes t e g i k i n d l a k s: ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 12.05.1997.a. otsusega nr 4 loeti omandireformi objektiks Pärnus, A 70 kinnistu nr 964, krunt 210 põhirendiõigus maale ja õigustatud subjektiks tunnistati endise omaniku K Ai õetütar L. K. 11.12.
10. a ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni otsusega nr 8 loeti omandireformi objektiks Pärnus A 72 (endine A 70a) kinnistu nr 628, krunt 211 põhirendiõigus maale ja õigustatud subjektiks tunnistati endise omaniku K. Ai õetütar L. K. Juba 1954.a., ennem ÕVVT Komisjoni otsust, oli A 70 ja 72 majavaldused (endise aadressiga A 70/70a) omandanud K. Ai pärijana tema abikaasa M A. Samal aastal müüs M. A ½ mõttelist osa A 70 ja 72 elamutest edasi A Mle ning 1955.a. läks ülejäänud ½ osa majadest pärimise teel õde H. M omandusse.
11. a jagati majavaldused kaasomanike vahel - H. Mle jäi elamu A 70 ja A. M omandiks majavaldus A 70a (uus aadress A 72). Seejärel A 70 majavalduse omandas H. M pärijana M. M 1969.a. ja samal aastal ostis majavalduse H. S. A 72 majavalduse omandas A. M pärijana Arvo M
12. a. Nimetatud hooned ei olnud õigusvastaselt võõrandatud. Järgnevalt Pärnu Linnavalitsuse korraldustega nr 165-p 07.02.1997 ja 660-p 02.05.1997 erastati vastavalt A 70 maa pindalaga 976 m2 H. S ning A 72 maa pindalaga 732 m2 A. Mle ning kanti kinnistusraamatusse. Endise kinnistu nr 964/628 kruntide suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud L. Kle määrati pärast talle linnavalitsuse korraldusega nr 1695-p 10.11.1997 ja 02.04.2001 nr 423 maade mittetagastamist pindalas vastavalt 1263 m2 ja 1715 m2 otsustamist kompensatsioon. Mittetagastamise põhjusena osutati asjaolule, et endisel kruntplatsil 210/211 asuvad teisele isikule kuuluvad hooned ja maa krundina hoonete juurde kuulumisele.
13. septembril 2001 esitas L. K kaebuse Pärnu Halduskohtule, paludes tühistada kinnistusraamatu kanded Pärnus Aia 70 ja 72 kruntide kohta ning taastada tema õigused; välja mõista maksmata maarent ja tasu viljapuuaia kasutamise eest; hüvitada loomalauda, kuuride ja lehtlate maksumus. Kaebaja leidis, et tema onu K. Ai abikaasa päris nõukogude seaduste järgi kogu vara ja pärandas oma õele lahusvara. Õige pärija ja omanik on aga tema. Ta on tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks onule kuulunud kinnistu suhtes. Ta soovib õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist. Maa tagastamata jätmiseks ja kompenseerimiseks ei ole alust, maa erastamine on õigustühine. Ta palus määrata advokaat riigi kulul ning vabastada ta riigilõivust ja kohtukuludest. Kaebus jäeti korduvalt 23.01.2002, 23.04.2002, 17.06.2002, 23.08.2002 määrustega käiguta selles esinevate puuduste kõrvaldamiseks. 23.04.2002 määrusega vabastas kohus L. K täielikult õigusabi eest tasumisest ja talle määrati esindaja riigi kulul. 11.09.2002 sai kohtule teatavaks, et Tallinna Linnakohtu
14. märtsi
15. a otsusega on L. K tunnistatud teovõimetuks, ta ei või iseseisvalt tehinguid teostada ja talle on määratud eestkostjaks Tallinna linn. Halduskohus saatis Tallinna linnale haldusasja materjalid seisukoha võtmiseks ning esitas nõude, et eestkostja kaaluks tühistamiskaebuste esitamise tähtaja võimalikkust ja kui on rikutud L. K õigusi ja piiratud vabadusi, siis esitada uus terviklik kaebus või kaaluda menetluse lõpetamist. Tallinna linn teatas halduskohtule
16. oktoobril 2002, et juhindudes TsÜS §-st 11 ei kiida ta heaks L. K’i tehinguid, mida viimane on teinud seoses halduskohtus menetletava haldusasjaga ja juhindudes HKMS § 21 lg-st 1 loobub ta L. K nimel kaebusest Pärnu Linnavalitsuse korralduste ning Pärnu Linnavalitsuse tegevuse peale vara tagastamisel ja erastamiskorralduste tühistamise nõudes. 01.10.2002 lõpetas kohus haldusaja menetluse HKMS § 24 lg 1 p 2 alusel. Kohtumääruse sai L. K esindaja advokaat Ants Nõmmik kohtu kantseleist allkirja vastu kätte 04.01.2002.a. (allkiri toimikus teadete lehel). Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
17. aprilli
18. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-3-3-05 (RT III 2005, 12, 127) rahuldati L. K’i avaldus kohtuvigade parandamiseks ning tühistati Tallinna Linnakohtu
19. märtsi
20. a otsus, millega oli tunnistatud L. K teovõimetuks ja tema eestkostjaks määratud Tallinna linn. Asi saadeti linnakohtule uueks läbivaatamiseks. Tallinna Linnakohtu
21. septembri
22. a määrusega lõpetati menetlus Tallinna linna avalduses L. K teovõimetuks tunnistamises, kuna Tallinna linn loobus avaldusest ja linnakohus võttis loobumise vastu. Kohus leidis, et L. K on tulnud toime määratud eestkostja abita. Järgnevalt L. K esitas Riigikohtule avalduse kohtuvigade parandamiseks, milles palus tühistada Pärnu Halduskohtu 01.10.2002 määrus ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. 05.12.2005 määrusega rahuldas Riigikohtu Halduskolleegium L. K avalduse, so tühistas halduskohtu määruse saates asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus märkis, advokaat A. Nõmmiku kinnitusele temale lõpetamise määruse kätteandmise kohta tähelepanu pööramata, et kuigi Pärnu Halduskohtu
23. oktoobri 2002 määruses leiti, et eestkostja kaebusest loobumise vastuvõtmisel ei ole tuvastatud asjaolusid, mis kahjustaksid teiste isikute õigusi ja vabadusi, oleks kohus pidanud kaebaja õiguste ja vabaduste kahjustamise tuvastamiseks kaasama kaebusest loobumise menetlusse ka L. K ja tema esindaja. Pärnu Halduskohtu toimikust ei olevat nähtunud, et L. Kle ja tema esindajale oleks saadetud Tallinna linna loobumisavaldust ja nad oleksid kaasatud menetlusse. Seadusest ei 2 tulene, et L. Kle ja tema esindajale ei oleks tulnud teatada Tallinna linna avaldusest kaebusest loobumise kohta. Seega otsustas halduskohus loobumist vastu võttes L. K õiguste üle, jättes samas tema õigused ja huvid kaitseta (3-3-3-2-05, p 11). Pärast asja uuesti menetlemisele asumist halduskohus oma 01.12.2006 a. määrusega vabastas L. K täielikult õigusabi eest tasumisest ja määras talle riigi kulul esindaja. 16.01.2007 a. andis vandeadvokaat R. Oberg. kirjaliku nõusoleku L. Kle riigi õigusabi osutamiseks ja loobus antud nõusoleku andmisest 19.12.2008.a. 24.11.2009 teatas kohtule oma nõusolekust L. Kle riigi õigusabi osutada vandeadvokaat Vahur Krinal. 11.01.2010 teatas L. K’i esindaja V. Krinal, et on tutvunud haldusasja toimikuga ja kohtunud L. Kga Meegomäel, Võrumaal asuvas MTÜ Lõuna-Eesti Erihoolduskeskuses. Esindaja teate kohaselt avaldas L. K nende kohtumisel arvamust, et ta soovib A 70 kinnistu tagastamist ja viljapude hüvitamist. Esindaja poolt selgitatud argumente ei pidanud L. K kaaluvaks. Samas teatas esindaja, et Harju Maakohtu 09.03.2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-07-5685 on L. K kui piiratud teovõimega isiku üle seatud eestkoste ja L. K eestkostja ülesannete täitmine jäeti Tallinna linnale Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu kuni füüsilisest isikust eestkostja määramiseni, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks. L. Kle on keelatud iseseisvalt tehingute tegemine. Eestkostja ülesanneteks on L. K’i esindamine ja tema kõikide asjade ajamine. Lasnamäe Linnaosa Valitsuse 06.01.2010 vastusest nr 9-25/435 nähtuvalt esitasid nad 28.04.2009 L. K eestkostjana Pärnu Linnavalitsusele õigusvastaselt võõrandatud maatükkide, A 70 ja 72, eest kompensatsiooni väljamaksmise avaldused. Kompensatsioon on laekunud L. K arvele, mistõttu ei ole mingisugust alust jätkata halduskohtus L. K kaebuse menetlemist A tn 70 ja 72 kinnistute tagastamiseks. Lasnamäe Linnaosa Valitsus oma vastuses V. Krina’lile ei toeta menetluse jätkamist haldusasjas nr 3-05-1199 leides, et selleks puudub õiguslik alus. Asjas menetluse lõpetamist taotleb ka L. K’ile määratud esindaja vandeadvokaat V. Krinal. Esindaja hinnangul puudub menetluse jätkamiseks igasugune seaduslik alus, vaidlustatud kinnistute eest on kompensatsioon välja makstud L. K arvele. Ühtlasi palus esindaja end vabastada L. K’i määratud korras riigi õigusabi andmise kohustusest. TsMS § 526 lg 1 järgi määrab kohus piiratud teovõimega täisealisele isikule eeskostja määrusega. Eestkoste seadmise määrus annab eestkostjale eeskostetava esindamise õiguse (TsMS § 526 lg 4). Harju Maakohtu 09.03.2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-07-5685 keelati L. Kl iseseisvalt tehingute tegemine. Tema eeskostjaks määrati Tallinna linn Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu kelle ülesandeks jäeti L. K esindamine ja tema kõikide asjade ajamine, sh L. Kle oluliste varaliste ja õiguslike ning tervisega seotud küsimuste lahendamine ja tehingute tegemine, otsuste tegemine, mille teostamisest võivad tuleneda olulised kahjulikud tagajärjed temale endale või teiste isikute elule, varale või tervislikule seisundile, tema järelevalve ja ülalpidamise tagamine. 3 HKMS § 21 lg 1 kohaselt on kaebuse esitajal õigus kaebusest loobuda kuni asja läbivaatamise lõpetamiseni kohtuistungil. Loobumise vastuvõtmisel ei ole tuvastatud asjaolusid, mis kahjustaks teiste isikute õigusi või vabadusi. HKMS § 24 lg-st 4 tulenevalt kohus selgitab, et sama nõuet samal alusel kaebaja ega tema õigusjärglased enam esitada ei saa. Arvestades eeltoodut võtab kohus loobumise vastu ja lõpetab menetluse antud haldusasjas. Juhindudes HKMS § 24 lg 1 p 2, lg 2 ja lg 3 ning 471 lg 3 kohus, m ä ä r a b:
24. Lõpetada menetlus L K kaebuses Pärnu Linnavalitsuse korraldustele nr 165-p
25. veebruarist 1997; nr 660-p
26. maist 1997; nr 1695-p
27. novembrist 1997 ja nr 429
28. aprillist 2001 ning tekitatud kahju hüvitamise nõudes. Määrusele võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu Pärnu kohtumaja kaudu 30 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest arvates. Aivar Koppel, halduskohtunik 4