KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 26. jaanuar 2010. a.,

) § 72 lõikele 1, mille kohaselt elatis ei kuulu tasaarvestamisele võlgniku vastuhagi katteks. Sellest tulenevalt väidab hageja, et kuivõrd ta ei ole vastuhagi esitanud, siis ei kuulu kohaldamisele tasaarvestamise keelu säte. Hageja on justkui jõudnud järeldusele, et tasaarvestamise keeld kehtib üksnes vastuhagi esitamise korral.

§ 72lg.

2 on oma olemuselt protsessinorm, mis sätestab tasaarvestamise keelu tsiviilprotsessi kestel. Samas aga VÕS § 200 lg. 1 punktis 1 sätestatud keelu puhul on tegemist materiaalõiguse normiga, mis sätestab igasuguse keelu tasaarvestada ülalpidamise nõuet. Seega puudus hagejal subjektiivne õigus teostada tasaarvestust enam tasutud elatusraha osaga. Riigikohus on leidnud, et

sätestab elatise tasaarvestuse ja tagasinõude lubamatuse. Vastavalt

§ 72lõikele 2 ei või väljamakstud elatist tagasi nõuda.

Seega on Riigikohus selgelt jõudnud seisukohale, et elatisnõuet ei saa tasaarvestada ning samuti ei saa enam tasutud elatisraha tagasi nõuda. Sellest tulenevalt tuleb elatist tasuda regulaarselt ning kui elatist tasutakse kokkulepitust või määratust rohkem, siis ei saa seda hiljem tagasi nõuda ega selles suhtes tasaarvestust ka kohaldada.

§ 61lg.

2 kohaselt määratakse elatis kindlaks igakuise elatusrahana. Seega tuleb elatusraha tasuda perioodiliselt kokkulepitud või kohtu poolt määratud summa ulatuses. Kui elatise tasuja maksab elatist sätestatud määrast rohkem, siis ei saa ta seda hiljem tagasi nõuda ega selle osaga teha tasaarvestust või väita, et ta on teinud selles osas elatusraha ettemakse. Teoreetiliselt on hagejal enam tasutud elatusraha osas nõudeõigus endise tööandja vastu, kuivõrd tööandja raamatupidaja süül tasuti mingil perioodil elatusraha sätestatust rohkem. 5 Riigikohus on jõudnud täitemenetluse küsimuses seisukohale, et täitemenetluses kehtib formaliseerituse printsiip. Selle printsiibi kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid. Kohtutäituril ei ole õigust kontrollida täitedokumendi sisu õiguspärasust. Seega ei saa kohus nõude suuruse arvestamisel tugineda kohtutäituri selgitustele. Maakohus on leidnud, et hageja on enam tasunud elatist 383 krooni ja hagejal ei saa olla elatusraha võlgnevust kostja ees. Isegi kui lähtuda sellest, et kohtu arutluskäik on õige, siis tuleks nii öelda hageja poolt otse tasutud summast maha arvestada rahakaart, kuivõrd selles osas ei ole hageja suutnud tõendada selle raha tasumist, otse tasutud summaks jääks seega 1780 (2408 - 628) krooni ning sellisel juhul jääks elatusraha võlgnevuseks 4744 + 1780 = 6524 ; 6769 - 6524= 245 krooni. Seega ei kuuluks isegi siis hagi rahuldamisele. Hageja on jätnud elatise tasumata kuude eest, mil ta maksuameti deklaratsiooni kohaselt ei saanud palka. Seega peab hageja sisuliselt ka nende kuude eest kostjale elatist tasuma. Hageja on selle jätnud arvestamata. Tasumata elatise suuruse muutumise menetluse kestel tingis asjaolu, et kohtu vahendusel esitati Maksu-ja Tolliameti deklaratsioon, kust nähtus täpselt, kui palju hageja on palka saanud ning millal elatist tasunud. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Hageja ei ole teinud elatise osas tasaarvestust, vaid on täitnud oma kohustuse enne tähtaega. Täituri ütlustest on maakohus arvestanud üksnes ütlusi kostja enda poolt täiturile avaldatud nõudesumma osas. Maakohtu arvestus elatisenõude suuruse osas on hüpoteetiline, kostja esitatud andmeid elatise suuruse kohta ei ole kohus matemaatiliselt kontrollinud. Hageja leiab endiselt, et pidi 2005. a. aprillist juunini tasuma kostjale elatist 4079 krooni, millest enne tähtaega oli tasunud 3280 krooni ja 11. juunil 2005. a. tasus ülekandega 800 krooni. Rahakaardiga 628 krooni tasumise kohta ei saa hageja esitada rohkem tõendeid postiasutuses kasutatavate dokumendivormide tõttu. Siiski on hageja oma kohustuse täielikult täitnud ka seda summat arvestamata.

§ 136lg.

1 kohaselt pidi hageja tasuma elatist pärast seaduse jõustumist jätkuvalt ¼ ulatuses igakuisest sissetulekust. Kui hagejal puudus sissetulek, siis ei olnud millestki tasuda ¼ osa. Kostja ei olnud taotlenud elatise määramist

sätete järgi. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 2 tühistada. Hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

1. mai
2. a. otsusega mõistis Pärnu Linnakohus hagejalt välja elatise 1/3 osas sissetulekust kostja kasuks poegade R. ja S. ülalpidamiseks. Otsuse kohaselt pidi hageja alates
3. märtsist
4. a. tasuma elatist ¼ osas igakuisest sissetulekust kuni poja S. täisealiseks saamiseni
5. juulil
6. a. (tl. 5). Pärast

kehtestamist ei esitanud kostja

§ 136lg.

2 kohast avaldust elatise suuruse muutmiseks ja hageja jätkas elatise maksmist kohtuotsuses märgitud suuruses.

1. mail
2. a. esitas kostja kohtutäiturile täitedokumendiks oleva kohtuotsuse ja avalduse selle kohta, et hagejalt on saamata elatis alates
3. a. märtsist (tl. 94 pöördel).
4. juulil
5. a. võttis kohtutäitur Rannar Liitmaa avalduse täitmisele (tl. 86) ja edastas hagejale täitekutse (tl. 6 ja 98 pöördel). Selles teatas täitur hagejale, et
6. mai
7. a. kohtuotsuse alusel on
8. juulil
9. a. algatatud tema suhtes täitemenetlus elatise võlgnevuse sissenõudmiseks, kusjuures täitmisel oleva nõude suurus on 3362, 50 krooni.
10. juunil
11. a. saadetud e-kirjas on R. T. kostja nimel teatanud täiturile, et täpne sissenõutav summa on 6769 krooni (tl. 94). Taolise nõude juurde on jäänud R. T. ka edasistes täiturile 6 saadetud e-kirjades (tl. 90 pöördel, tl. 88 pöördel).
12. juulil
13. a. saatis täitur hagejale teatise selle kohta, et kui ta oma kohustust summas 7855, 19 krooni ei ole
14. augustiks
15. a. täitnud, siis arestitakse tema kinnistuosa (tl. 10 ja 88). Arvestades täituri poolt hagejale
16. mail
17. a. saadetud korduvat teadet, on täitur 7855, 19 krooni suuruse nõude sisse arvestanud täituri tasu 1062 krooni ja täitekulu 13, 10 krooni (tl. 9 ja 92).
18. augustil
19. a. esitatud hagis taotles hageja täitemenetluse lubamatuks tunnistamist põhjusel, et ta on oma kohustuse täitnud. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg. 1 lause 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Nii oleks sundtäitmise lubamatuks tunnistamine eeldusel, et hageja on oma kohtuotsusest tuleneva kohustuse täitnud, iseenesest võimalik. Vaidluse lahendamiseks on seega vajalik tuvastada, kas hageja oli täitnud kohustuse, mille sissenõudmiseks kostja täitemenetluses avalduse esitas. Kostja esitas
20. mail
21. a. täitedokumendi täiturile täitmiseks põhjendusel, et hageja ei ole maksnud elatist alates sama aasta märtsist (tl. 94 pöördel); hiljem täpsustas kostja esindaja, et võlg on nelja kuu eest summas 6769 krooni (tl. 94). Hageja väidete kohaselt ei maksnud ta
22. a. märtsis, aprillis ja mais kostjale elatist põhjendusel, et hageja tööandja raamatupidaja oli ajavahemikul
23. a. juunist kuni
24. a. veebruarini hageja sissetulekust kohtuotsusega ette nähtud ¼ osa asemel pidanud kinni ja kandnud kostjale üle 1/3 osa ning ajavahemiku eest
25. a. märtsist maini luges hageja elatise makstuks varem ettenähtust rohkem kinnipeetud summade arvel. Selle üle, et hageja poolt osundatud ajavahemikul kanti kostjale hageja töötasust elatist üle 1/12 osa võrra rohkem kui kohtuotsusega kindlaks määratud, pooled ei vaidle. Seega taandub pooltevaheline vaidlus eelkõige sellele, kas hageja oli õigustatud arvestama
26. a. märtsist maini elatise tasutuks temalt ajavahemikul
27. a. juunist
28. a. veebruarini kostja kasuks kohtuotsuses märgitud sissetulekuosast 1/12 võrra rohkem kinnipeetud summade arvel. Kolleegium leiab, et hageja ei olnud õigustatud seda tegema. Nii määratakse

§ 61lõikes 2 sätestatu kohaselt elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana.

Seega on seaduse kohaselt tegemist perioodilise maksega, mida tuleb tasuda regulaarselt kord kuus. Selle üle ei vaielda, et selliselt hageja kostjale elatist kuni

1. a. veebruarini (incl.) maksiski. Hageja tegi igakuiseid makseid eesmärgiga täita elatise maksmise kohustust ning seega on tegemist tema kaudsete tahteavaldustega TsÜS § 68 lg. 3 mõttes. Hageja käsitluse kohaselt ei soovinud hageja maksta kostjale elatist rohkem kui kohtuotsusega kindlaks määratud ja ülemääraselt pidas hageja töötasust elatist kinni hageja tööandja raamatupidamine eksituse tõttu. Kolleegium leiab, et hindamaks seda, milline oli hageja poolt tehtud maksete sisu ja õiguslik tagajärg, tuleb tõlgendada hageja poolt maksete tasumisega tehtud kaudseid tahteavaldusi. TsÜS § 75 lg. 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Hageja poolt esiletoodud asjaoludest nähtub, et ajavahemikul
2. a. juunist
3. a. veebruarini (incl.) kostjale elatist tasudes ei teadnud ta, et tegelikult peetakse tema töötasust kinni suurem sissetulekuosa kui kohtuotsusega ette nähtud ehk et tegelikult maksab ta elatist üle kohtuotsusega väljamõistetud määra. Et hageja seda ise ei teadnud, siis ei saanud ta elatisemaksete tegemise ajal sellest teavitada ka kostjat ning hageja ei ole ka väitnud, nagu oleks ta seda teinud. Seega ei teadnud kostja hagejalt eespoolosundatud ajavahemikul poja ülalpidamiseks elatist saades, et maksed on suuremad kui hageja kohtuotsusega kindlaksmääratud elatise maksmise kohustuse ulatus ning et hageja ei soovi maksta elatist üle kohtuotsusega määratud ulatuse. Esile ei ole toodud ka mingeid 7 asjaolusid, mille põhjal võiks jõuda järelduseni sellest, et kostja oleks pidanud hageja tegelikku tahet – mitte maksta elatist kohtuotsusega märgitud ulatust ületavas ulatuses – teadma. Et kostja hageja tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, siis tuleb hageja poolt elatise maksmist tõlgendada nii, nagu kostjaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kolleegium leiab, et lapse ülalpidamiseks elatist saama õigustatud mõistlik isik, kellele täiendavate selgitusteta laekuvad igakuulised elatisemaksed, pidi mõistma, et tegemist on hageja poolt oma elatisekohustuse täitmiseks makstava elatisega ehk et hageja poolt makstavad summad ongi elatisesummad, mida hageja on soovinud oma kohustuse täitmiseks elatisena maksta.

§ 72lg.

2 kohaselt ei või väljamakstud elatist tagasi nõuda, välja arvatud juhul, kui tühistatud kohtulahend põhines hageja esitatud valeandmetel või võltsitud dokumendil. Kolleegium leiab, et osundatud normi eesmärk on tagada, et elatise saaja saaks elatisena saaduga lapse ülalpidamisel arvestada ja saadud elatise arvel oleks võimalik last ülal pidada isegi juhul, kui elatist on saadud eksituse tõttu või kui elatise maksmise kohustus langeb ära või kui elatist on makstud oletatava kohustuse katteks, mille puudumine hiljem ilmneb. Kolleegium leiab, et elatise tagasinõudega on tegemist ka juhul, kui kohustatud isik arvestab varem tasutud elatisega kaetuks oma tulevase perioodi elatisekohustuse. Nii ei nõuta taolisel juhul elatisena makstut küll füüsiliselt tagasi, kuid et teatud aja jooksul jäetakse kohustus varem makstut arvestades täitmata, siis on sel sama mõju, nagu oleks kord makstud elatis tagasi nõutud ja tagasisaadu arvel täidetud järgneva perioodi kohustus. Sama tuleneb VÕS § 4 lõikest 3, mille kohaselt mittetäieliku kohustuse täitmiseks üleantut ei saa tagasi nõuda. Nii võib elatise maksmist kohtuotsusega kindlaksmääratud ulatusest suuremas ulatuses käsitleda ka kui mittetäielikku kohustust VÕS § 4 lg. 2 p. 2 mõttes, sest isegi juhul, kui lähtuda sellest, et kohustatud isikul ei ole kohustust maksta lapsele elatist suuremas kui kohtu poolt määratud ulatuses, on kohustuse ulatust ületavas osas elatise maksmine kõlbelise kohustuse täitmine, mis vastab üldisele arusaamale. Seega ei saanud hageja arvestada ajavahemikul 2004. a. juunist 2005. a. veebruarini (incl.) kostjale tasutud elatise summade arvel elatise tasutuks ajavahemiku eest 2005. a. märtsist maini, ta ei ole oma täitemenetluses sundtäidetavat kohustust juba sellest tulenevalt täitnud ja hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks tuleb jätta rahuldamata. Hageja poolt sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks esitatud hagi lahendamiseks ei ole vajalik tuvastada, milline on hageja poolt täitmata kohustuse ulatus. Kui pooled vaidlevad täitmata kohustuse ulatuse üle, võib sissenõudja või võlgnik esitada selle suuruse tuvastamiseks TsMS § 368 lõikes 2 märgitud hagi. Kolleegium leiab, e tsiviilasja hind on 6769 krooni, sest just selles ulatuses täitedokumendi täitmisest vabanemiseks on hageja hagi esitanud (vt. Riigikohtu lahendi 3-2-1-101-07 punkt 13). Et hagi jääb rahuldamata, tuleb hagejal TsMS § 162 lg. 1 alusel hüvitada vastaspoolele nii esimese kui teise astme menetluses kantud menetluskulud. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik