← Eesti

2-06-34442/44

Obsah (6)§ 436§ 442§ 229§ 293§ 232§ 654

Tsiviilasi nr 2-06-34442 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-06-34442 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom (eesistuja), Margo Klaar ja Mare Merimaa Otsuse tegemise

§ 436lg 1 ja § 232 lg 1).

Seetõttu on kohus rikkunud oluliselt

§ 442lg 8 sätteid.

Kohtuotsuses esineb vastuolusid. Kohus on eksinud ka materiaalõiguse normide kohaldamisel, sest on ebaõigesti tuvastanud: 1) apellandi käitumise õigusvastasuse vastustaja töö korraldamisel (vt kaebuse punktid 3.3, 3.5 ja 3.6.1-3.6..5 ning 3.6.11-3.6.12); 2) vastustaja süü puudumise (vt kaebuse punkt 3.7) ja 3) kahju suuruse (vt kaebuse punkt 3.8). Kohus on kohtuotsuse lehekülgedel 13-15 pikalt käsitlenud hageja tervise probleeme. Apellant ei vaidlusta seda, et vastustajal võivad olla terviseprobleemid (küünarliigese lateraalne epikondüliit). Samas ei ole apellant nõus sellega, et nimetatud 15

(28)terviseprobleemid on tingitud õigusnormidele mittevastavast töökeskkonnast ning apellandi tegemata jätmistest töökaitse ja tööterviseahoiu alal aastatel 1997-2001 ning seetõttu peab apellant vastutama vastustajal tekkinud tervisekahjustuse ja sellest tulenevalt tekkinud varalise kahju eest. Tervisekahjustus võib töötajal tekkida ka juhul, kui tööandja poolt olid õigusaktidele vastavad töötingimused tagatud ja tööandja poolseid tegemata jätmisi ei esinenud. Kohus on lähtunud tõendeid hinnates sellest, et kui arstid juba leidsid, et töötingimused olid sellised, et need võisid põhjustada vastustajal tuvastatud tervisekahjustuse, siis tuleb leida õigusnorm, mida tööandja rikkus ja tööandja vastutama panna. Kohtuotsuses on kirjeldatud palju arstide poolt leitut. Arstid-eksperdid ei saa anda arvamust õigusnormide rikkumise osas. Seda saab teha vaid kohus. Kohus on vääralt leidnud, et apellant rikkus õigusnorme kolme elemendi osas: 1) seoses juhendamisega; 2) seoses tööohufaktorite hindamise/mõõtmisega ja 3) seoses tervisekontrolliga ning seetõttu olid vastustajale jäetud tagamata tervislikud ja ohutud töötingimused. Juhendamiste läbiviimine oli apellandi poolt tõendatud: 1) Ü. L. ütlustega (t III lk 458, 460-461); (t I lk 23); 2) E. P. ütlustega (t III lk 277); 3) töökaitsenõukogu protokolliga (t I lk 138); 4) tööinspektori uurimiskokkuvõttega (t I lk 24); 5) säilinud kahe juhendamiste kaardi (t III lk 396-397 ja juhendamiste raamatuga (t III lk 371-373). Lisaks on vastustaja hagiavalduses möönnud, et juhendamised toimusid (vt hagiavalduse lk 4 11 lk 4). Seoses juhendamistega on kohus jätnud täielikult arvestamata ja hindamata tunnistaja Ü. L. ütlused, kes on tunnistanud
  1. aprilli
  2. a istungi protokolli lk 5 eelviimase lõike kohaselt (t III lk 458): "Kõiki on juhendatud, meil olid kaardid, kuhu oli pandud kuupäev, kes juhendas, mis päeval ja töötaja pani allkirja ja oli juhendaja allkiri. Olen näinud seda kaarti ka N. K. kohta. Need kaardid olid minu kabinetis riiulis; kui oli mingi juhendamine, siis sai kaart välja võetud. Klienditeenindajatele olid juhendmaterjalid, mida nad lugeda said. Need olid originaalallkirjaga minu kabinetis, koopiad olid töötajate juures saalis kapis, sisekorraeeskirjad, tuleohutusjuhend, töökaitse dokumendid, kollektiivleping. Töökaitse dokumentides oli välja toodud kuidas istuda ja milliseid harjutusi teha, samuti silmadega seotud, et vaata aeg-ajalt kaugusesse". Sama protokolli lk 7 viimases lõikes ja lk 8 alguses (t III lk 460-461) on Ü. L. tunnistanud: "Tean, et E. P. käis teeninduskeskuses tegemas koolitust ja see toimus koosolekute ruumis. Ma ei tea täpset kuud öelda, millal koolitus oli. N. K. tuli meile üle oma vana töötervisehoiukaardiga ja 2-3 kuu peale tööle asumist käis E. P. tegemas töötervishoiualast koolitust. Pigem oli probleem, et töötajad ei soovinud kuulata seda, kuna see oli igav. N. K. ei tahtnud, aga nad olid sunnitud, kuna oli pandud aeg. N. K. ütles, et kas saab panna allkirja, et ta läheks tööle tagasi. Ma pidin nad sinna ruumi saatma, kus P. koolitust läbi viis" jne. Ka töökaitse nõukogu protokollis on fikseeritud, et juhendamised olid läbi viidud. Kohus on protokollis fikseeritu tähelepanuta jätnud. 16
(28)Kohus on leidnud, et hageja juhendamist ei tõenda ka väide tööinspektori uurimiskokkuvõttes, et hagejaga olid nõutavad juhendamised läbi viidud (kohtuotsus lk 17 lg 2). Kohus on tööinspektori tehtud järeldust/otsust nimetanud vääralt väiteks ja leidnud, et tööinspektori seisukoht on üldsõnaline ja sellest ei ole võimalik tuletada, millised juhendamised läbi viidi ning kuidas tööinspektor selle tuvastas. Pelgalt seisukoha üldsõnalisus ei muuda tööinspektori seisukohta veel vääraks. Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni
  1. mai
  2. a kutsehaiguse uurimiskokkuvõte (t lk 18-23) on ainus ametiisiku poolt koostatud dokument, mis sisaldab tööinspektori kui spetsialisti arvamust selle kohta, kas tööandja on järginud õigusaktide sätteid vastustaja töö korraldamisel. Tööinspektor on leidnud, et N. K.iga on kõik ettenähtud juhendamised läbi viidud. Samuti on leitud, et tööandjat ei saa süüdistada kutsehaiguse tekkes, sest tööandja oli töö korraldanud selliselt, et töökoormus oleks kõigil teenindajatel ühtlane (paigaldatud järjekorrajuhtimise süsteem) ning tööandja ei osanud muuta N. K. töökorraldust, kuna ei teadnud, et N. K.l on probleeme tervisega. Samuti on tööinspektor leidnud, et kontrollides N. K. viimast töökohta, ei saa väita, et viimane N. K. töökoht süvendas kutsehaigust (t I lk 24, vt punkt IV Kokkuvõte). Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõte on kõige tähtsam dokument, mis tõendab seda, et apellant ei ole rikkunud õigusaktide sätteid vastustaja töö korraldamisel. Uurimiskokkuvõtte koostamise ainsaks eesmärgiks on välja selgitada haigestunud isiku töötamise tingimused ja kindlaks teha, kas tööandja on seejuures rikkunud õigusaktide sätteid ning kavandada meetmed analoogsete haigestumiste vältimiseks tulevikus. Vabariigi Valitsuse
  3. mai
  4. a määrusega nr 146 kinnitatud "Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ning uurimise kord" (kehtestatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 24 lg 6 alusel) § 11 sätestab, et kutsehaigestumise uurimise eesmärk on: välja selgitada kutsehaigestumise asjaolud ja põhjused, koguda andmeid kutsehaigestumiste analüüsiks ja järelduste tegemiseks, kindlaks määrata kutsehaigestumise põhjustest tulenevad abinõud samalaadse juhtumi vältimiseks. Korra §-s 12 on loetletud uurimistoimingud, mis viiakse läbi uurimiskokkuvõtte koostamiseks. Kohus on kohtuotsuse lk 16 viimases lõikes leidnud, et hageja juhendamise kaardi kadumaminek tööinspektsiooni toimikust ei ole usutav, sest kostja ei ole kohtule esitanud Teeninduskeskuses töötanud teiste töötajate juhendamise kaarte. Selline kohtu järeldus ei ole korrektne ja on seetõttu väär. Esiteks on kohus kohtuotsuse lk 16 eelviimases lõikes õigesti leidnud, et kostjal ei olnud kohustust säilitada juhendamise dokumente ja teiseks esitas kostja kohtule kaks säilinud juhendamise kaarti ja juhendamiste raamatu. Tähendust ei ole sellel, kes konkreetselt juhendamised läbi viis ja milline dokument juhendamise kohta vormistati, või millal konkreetne juhendamine toimus (juhendamine toimus reeglina tööle asumisel ja see aeg oli töötajatel erinev). Tähtis on fakt, et nimetatud dokumendid näitavad, et juhendamised apellandi juures toimusid ja et juhendatud oli Teeninduskeskuse töötajaid, kes olid vastustaja töökaaslased. Pole mingit põhjust arvata, et vastustajat ei juhendatud, kui teised töötajad olid juhendatud. Ka vastustaja (hageja) hagiavalduses sisalduvad väited on kohus jätnud hindamata. Vastustaja ei süüdistanud apellanti hagiavalduses enda juhendamata jätmises, vaid mittekohases juhendamises. Vastustaja ei ole hagis väitnud, et talle juhendamist ei korraldatud ja vastavaid juhendeid ei tutvustatud. Hagis on esitatud väide, et läbiviidud juhendamised ei sisaldanud kõike, mida nõudsid õigusaktide sätted. Samuti on leitud, et tööandja ei selgitanud töötervishoiu nõudeid, lisaks instrueerimisele ja piirdus formaalse 17
(28)ohutustehnika eeskirjade tutvustamisega ning jättis N. K. ilma töötervishoiu alasest väljaõppest ja täiendõppest (vt t I lk 4 alt kolmas lõik, hagi punki 5.8 lõpp). Järelikult sisaldub hagis kinnitus, et juhendamised olid läbi viidud. Pärast seda, kui apellant esitas kohtule vastavad eeskirjad jä juhendid ning tõestas, et kehtinud juhendid sisaldasid kõike, mida nõudsid õigusaktide sätted, asus vastustaja väitma, et teda 1997. a ei juhendatud. Vastustaja väited on vastuolulised ja väärad ning ümber lükatud mitmete tõenditega. Kohus oleks pidanud arvestama ja hindama ka seda, et kui niivõrd paljud tõendid (tööinspektsiooni uurimiskokkuvõte, töökeskkonna nõukogu protokoll, tunnistajate E. P. ja Ü. L. ütlused) tõendavad juhendamiste läbiviimist, siis ei saa neid kõiki lugeda üldsõnaliselt usaldusväärsemaks või ebatäpsemaks kui vastustaja kui hagi rahuldamisest otseselt huvitatud isiku paljasõnalisi ja vastuolulisi väiteid, et teda ei juhendatud. Vastustaja ütlused ei ole tõendiks

§ 229tähenduses.

Tunnistaja Z. ütlused,, et juhendamist ei olnud, ei saa olla õiged, sest tõsiasi, et tunnistaja J. Ž. oli juhendatud, on fikseeritud esitatud juhendamiste registreerimise raamatus (t III lk 371-373) ning kohus on seda ka tuvastanud. Kohus on kohtuotsuse lk 20 lõikes 1 seoses juhendamistega leidnud, et kostja: „ei instrueerinud hagejat töötervishoiu eeskirjadest ega viinud läbi vastavat juhendamist, ei registreerinud seda päevikus või registreerimiskaardil (Töökoodeksi § 153 lg 1, Vabariigi Valitsuse 20.10.1993.a määrusega nr 324 kinnitatud ettevõttes töökaitsealase koolituse korraldamise juhendi p 31; sotsiaalministri 14.12.200.a määrusega nr 80 kinnitatud „Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe korra § 4 lg 2 p-s 2 ja § 5 lg 2 p-s 3). Kohus on viidanud muuhulgas Töökoodeksi §-ile 153 lg

  1. Apellant leiab, et viide Töökoodeksi § 153 lg 1 ei ole antud juhul kohane, sest vaidluse all on apellandi tegevus õigusnormide täitmisel perioodil 1997-
  2. a.
  3. a kehtis töökaitseseadus, mis jõustus
  4. juulil
  5. a (
  6. juulist
  7. a jõustus töötervishoiu ja tööohutuse seadus). Töökoodeksi sätted ei olnud kohaldatavad vastavas osas pärast Eesti Vabariigi töökaitseseaduse vastuvõtmist ning kohus on Töökoodeksi sätetele vääralt viidanud. Vabariigi Vaikuse
  8. oktoobri
  9. a määruse nr 324 (määrus kehtis kuni
  10. märtsini
  11. a, (edaspidi Määrus nr 324), millele kohus on viidanud punkt 31 sätestab: "Töötaja sissejuhatav, esmane ja täiendav juhendamine töökohal, praktika ning töötaja iseseisvale tööle lubamine registreeritakse vastavas päevikus või töökaitsealase koolituse registreerimise kaardil." Juhendamiste registreerimine või mitte registreerimine iseenesest kahju ei tekita. Kahju tekkimine on võimalik tulenevalt mittejuhendamisest. Seega puudub põhjuslik seos vastustajal tekkinud võimaliku kahju ja kohtu poolt viidatud õigusnormi vahel. Kohtu poolt viidatud
  12. detsembri
  13. a määruse nr 80 § 4 "Sissejuhatav juhendamine" sätestab: "Sissejuhatav juhendamine peab sisaldama: 1) ettevõtte töökorralduse, sisekorraeeskirjade ning töötervishoidu ja tööohutust reguleerivate õigusaktide tutvustamist; 2) töötervishoiu ja tööohutuse tagamiseks rakendatavate abinõude tutvustamist. Sama määruse § 5 lg 2 p 3 "Esmajuhendamine" sätestab: "Esmajuhendamisel tutvustatakse töötajale: 1) tööandja poolt koostatud ja kinnitatud ohutusjuhendeid tehtava töö või kasutatavate seadmete, masinate, tööriistade, veokite ja muude töövahendite kohta; 2) töökeskkonna ohutegureid ja vajalike 18

(28)isikukaitsevahendite kasutamist; 3) ergonoomiliselt õigeid tööasendeid ja -võtteid. Sama määruse § 4 lg 1 sätestab aga, et töötaja sissejuhatava juhendamise viib läbi töökeskkonnaspetsialist tööandja kinnitatud juhendi alusel enne töötaja tööle asumist ning § 5 lg 1 sätestab, et töötaja esmajuhendamise töötamiskohal. kus töötaja hakkab oma tööülesandeid täitma, viib läbi tööandja poolt määratud pädev isik. Viited määrusele, mis jõustus 1. märtsil 2001. a, on mitteasjakohased ja väärad. N. K. asus apellandi juurde tööle juulis 1991. a ja klienditeenindaja ametikohale 1. jaanuaril 1997. a. (21. september 2001. a tööleping lõpetati). Viidatud määrus nr 80 sätted, mis reguleerivad sissejuhatavat ja esmast juhendamist ja mis viiakse läbi tööle asumisel, ei olnud vaidlusalusel ajaperioodil 1997-2001 kohaldatavad. Apellant ei saanud Määruse nr 80 kohtu poolt viidatud sätteid rikkuda. Kohus on tervisekontrollidega seotud tõendeid vääralt hinnanud ja jätnud osa tõendeid hindamata Tõsiasi, et N. K. läbis 1997. a tervisekontrolli, on tõendatud alljärgnevate tõenditega: 1997. a tervisekontrolli dokumentidega (t III lk 361-367, t I lk 88-91) ning tunnistajate Ü. L. ütlustega (t III lk 4. aprilli 2008. a istungi protokoll lk 6 ja 8, t III lk 459, 461) ja E. P. ütlustega (3. märtsi 2008. a istungi protokoll lk 12, t III lk 281 ja 283). 1997. a tervisekontrolli kohta on apellant esitanud kohtule neli kirjalikku dokumenti:
  1. i)11. aprilli 1997. a nimekirja arstide otsustega kontrolli tulemuste kohta (t III lk 361-365);
  2. ii)nimekirja, mis sisaldab kellaegu, mil iga töötaja pidi arstide vastuvõtule minema (t III lk 91 ja t III, lk 366) ja iii) nimekirja, kuhu iga töötaja on omakäeliselt kirjutanud oma ametikoha ja nime (t III lk 367);
  3. iv)R-E. T. hinnapakkumise (t III lk 302-303). Kohus leidis, et 1997. a hinnapakkumine ei tõenda iseenesest seda, et leping tervishoiuasutusega sõlmiti. Tõepoolest hinnapakkumist kui dokumenti eraldi vaadetes võiks nii isegi arvata. Samas kui arvestada seda, et kohtule olid esitatud ka töötajate nimekiri koos arstide otsustega tervisekontrolli tulemuste kohta, siis on kohtu tehtud järeldus väär. Kohus leidis, et 11. aprilli 1997. a tervisekontrolli nimekiri ei ole usaldusväärne dokument selle kohta, et N. K. 1997. a tervisekontrollis käis, sest sellega on vastuolus Ü. L. ütlused, et tema käis tervise kontrollis 1997. a lõpus või 1998. a. alguses. Tervisekontrolli läbimise kohta ei ole olemas usaldusväärsemat dokumenti kui dokument, mis sisaldab arstide otsuseid kontrolli tulemuste kohta. Ü. L. ütlused ei saa muuta esitatud kirjalikku dokumenti ebausaldusväärseks pelgalt seetõttu, et Ü. L. mäletas kontrolli toimumise aega teisti. Tähtis on see, et tunnistaja Ü. L. ütlused (4. aprilli 2008. a istungi protokoll lk 6 lg 1 ja 2) kinnitasid seda, et tervisekontroll toimus. Tunnistaja mäletamist mööda käis ta tervisekontrollis kas 1997. a lõpus või 1998. a aluses (4. aprilli 2008. a istungi protokoll lk 8, t III lk 453-463). On loomulik, et tunnistaja võis mitte mäletada tervisekontrolli läbimise täpset aega, sest nimetatud tervisekontrollist on möödunud üle kümne aasta ja tervisekontrolle on toimunud mitmeid. Pelgalt seetõttu, et tunnistaja poolt mäletatud tervisekontrolli aeg ei ühti dokumendis näidatuga, ei saa põhjendatult lugeda ebausaldusväärseks tervisekontrolli läbimist kinnitavat dokumenti. Pealegi ei ole tervisekontrolli täpsel ajal vaidluse seisukohalt mingit tähtsust. Ka asjaolust, et R-E. T. õigusjärglasel AS-il M. ei ole säilinud dokumente 1997. a tervisekontrolli kohta, ei saa teha järeldust, et tervisekontrolli ei toimunud. 19
(28)Tunnistaja Ü. L. on
  1. aprilli
  2. a istungi protokolli lk 6 (t III lk 456) tunnistanud: "Meil oli ettevõtte poolt tervisekontroll. Ma tean, et käisime tervisekontrollis Mustamäe teel arsti juures, küsiti, kas on mingeid kaebuseid ja võeti kõik analüüsid. Mäletan mingit rattasõitu, kus pandi andurid külge ja pärast sai vastused. Meil olid arsti juurde ajad kinni pandud pooletunniste vahedega, kuna keskus ei saanud kõik ära minna, siis oli ära jagatud eelnevalt, pandi kirja, kes mis päeval läheb see sai määratud töötaja ja grupijuhiga kooskõlas kes millal läheb. Ajad saatis töökaitseinspektor või personalitöötaja". Tunnistaja Ü. L. ütlused (
  3. aprilli
  4. a istungi protokoll lk 6 lg 1 ja 2) kinnitavad seda, et töötajad käisid tervisekontrollis. Kohus on tunnistaja Ü. L. üdusi vääralt hinnanud ja tegelikult jätnud Ü. L. ütlused tervisekontrolli toimumise fakti osas hindamata. Tervisekontrolli läbiviimise fakti osas jättis kohus hindamata ka tunnistaja E. P. poolt
  5. märtsi
  6. a istungil antud ütlused (vt istungi protokoll lk 12 ja 14, t III lk 281 ja 283). Ka kaks teist tervise kontrolli nimekirja: nimekiri kellaegadega, mil iga töötaja pidi vastuvõtule minema (t III lk 91 ja t III, lk 366) ja nimekiri, kuhu iga töötaja on omakäeliselt kirjutanud oma ametikoha ja nime ei tõenda tõepoolest seda, et töötajad kontrollis ka käisid, kuid samas tõendavad need dokumendid lisaks
  7. aprilli
  8. a tervisekontrolli dokumendile, et töötajad oid
  9. a tervisekontrolli saadetud ja olid sellest teadlikud. Nimekirja on kirjutanud oma ameti ja nime ka N. K.. Seega oli tervisekontrolli toimumine
  10. a tõendatud mitte ühe dokumendiga, vaid mitmete kirjalike dokumentidega ja lisaks ka tunnistajate ütlustega. Apellandi poolt esitatud
  11. aprilli
  12. a tervisekontrolli nimekirjas on fikseeritud, et tervisekontrolli läbis teiste hulgas N. K. (vt nr 42 nimekirjas) ja tal on lubatud töötada. Tegelikult on vaidlus
  13. a toimunud tervisekontrolli ja selle sisu osas ainetu seetõttu, et
  14. a alles avati Teeninduskeskus, milles töötades vastustaja väidetavalt tervisekahjustuse sai. Seega ei olnud
  15. a tervisekontrollis võimalik hageja tervise osas veel midagi avastada. Tervisekahjustus saab välja kujuneda alles pärast pikemaajalist töötamist (reeglina 5 aastat). Vastustaja väidab, et probleemid tema küünarnukiga ilmnesid ootamatult alles
  16. a augustis. (t I lk 171, vastustaja
  17. veebruari
  18. a seisukohad lk 5 viimane lõige punkt 9). Ka kohus on leidnud otsuse lk 21 (lg 4) punktis 14, et hageja haigestus vahetult peale teistkordselt kostja juurde tööle asumist
  19. a sügisel. Enne haiguse ilmnemist ja ilma, et vastustaja oleks saanud teada anda apellandile või arstidele oma terviseprobleemidest, ei olnud
  20. a võimalik midagi avastada. Eeltoodu tõttu ei saa olla olulise tähendusega tervisekontrolli läbimine või mitte läbimine
  21. a, sest
  22. a vastustaja alles alustas tööd, mis väidetavalt töövõime kaotuse põhjustas ning mingeid tervisehäired, mida arstid oleksid saanud avastada tal sel ajal ei olnud. Sama kehtib
  23. a läbi viidud tervisekontrolli kohta. Ka
  24. a ja
  25. a tervisekontrollides koostatud dokumentide kohaselt lubati vastustajal töötamist jätkata (t I lk 94-96). Apellant esitas eeltoodud seisukohad ka esimese astme kohtus (näiteks
  26. aprilli
  27. a kohtukõne punkt 22, t III lk 441), kuid kohus on jätnud need apellandi seisukohad tähelepanuta. Kohus on jätnud täielikult hindamata ka selle, et hageja läbis tervisekontrolli ka
  28. a (t I lk 92-93). Kohus on eksinud õigusaktide kohaldamisel seoses tervisekontrollidega Kohus on märkinud, et tervisekontrolli, mille hageja läbis, ei saa pidada nõuete kohaseks kontrolliks (otsuse lk 19 alt neljas lõik). Kohus on kohtuotsuse lk 20 20
(28)eelviimases lõigus leidnud, et kuvariga ja arvutiga töötamine tekitab lihase pingeid, mille tõttu oleks tulnud tervisekontrollis kontrollida ka luu- ja lihaskonda. Selline kohtu järeldus ei ole õige. Esiteks ei nõudnud sel ajal kehtinud Sotsiaalministri
  1. veebruari
  2. a määrusega nr 5 kinnitatud "Kuvariga töötamise töötervishoiu ja -ohutuse põhinõuded" luu ja lihaskonna kontrolli (Määruse punkt 9). Samuti ei olnud klienditeenindajal tekkida võivad füüsilised ja vaimsed pinged sellised, mille tõttu oleks tulnud klienditeenindaja töö arvata Loetelu kohaselt ning juhindudes Juhendist ja Klassifikatsioonist tervistkahjustavaks (vt allpool). Kohus on kohtuotsuse lk 20 lg 2 sätestanud: " Töökaitse nõukogu protokolliga (kd I d 138) loeb kohus tõendatuks, et 18.09.1997.a otsustati töökaitsenõukogu poolt, et teenindajate töö ei ole raske tervistkahjustav töö. Seejuures lähtus kostja augustis tehtud monitooringutest, millega tehti kindlaks üksnes töökoormus. Nimetatuga hindas kostja valesti töö raskust, jättes mõõtmata ning arvestamata töö füsioloogilised faktorid nagu sundliigutuste või asendite olemasolu, pidades ohuteguriks üksnes kuvariga töötamist ja jättes õigeaegselt tuvastamata pinge töötaja õlavöötme luu- ja lihaskonnale. Kohus on leidnud, et apellant rikkus: 1) töökaitseseaduse § 7 lg 4; 2) töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p 3; 3) Vabariigi Valitsuse
  3. juuli
  4. a määrusega nr 214 kinnitatud „Tööde loetelu, kus nähakse ette töötajate eelnev ja perioodiline tervise kontrollimine"; 4) Vabariigi peasanitaararsti ja Tööinspektsiooni
  5. septembri
  6. a käskkirjaga nr 1 kinnitatud "Töökeskkonna ohtlike ja kahjutike mõjurite mõõtmise organiseerimise ja töötingimuste tervisekahjulikkusest tingitud ravikindlustuse maksemäära reguleerimise juhendi" (kehtis
  7. novembrist
  8. a kuni
  9. märtsini
  10. a, edaspidi Juhend) sätteid, 5) NSVL Tervishoiuministeeriumi
  11. septembri
  12. a käskkirja nr 555 (edaspidi Käskkiri) lisa nr 1 ja Sotsiaalministri
  13. mai 2000 määrusega nr 40 kinnitatud "Töötajate tervisekontrolli korra" sätteid.
  14. juulil
  15. a jõustunud töökaitseseaduse § 14 lg 2 sätestas, et raske, tervistkahjustava või ohtliku töö tegijad, samuti töötajad, kes oma tervisliku seisundi tõttu võivad tööl teisi ohustada, peavad enne tööleasumist ja edaspidi käima korrapäraselt arstlikul läbivaatusel ning läbivaatuse korra ja nimetatud tööde ning kutsealade loetelu kehtestab sotsiaalminister. Seaduse alusel võttis Vabariigi Valitsus vastu
  16. juulil
  17. a määruse 214, kehtestades tööde loetelu, kus nähakse ette töötajate eelnev ja perioodiline tervise kontrollimine (edaspidi Loetelu). Kuna tervisekontroll oli reguleeritud eeltoodud õigusaktidega, ei olnud enam kohaldatavad kohtu poolt viidatud nõukogudeaegse Käskkirja sätted. Loetelu punkt 4 luges füüsikaliste ohutegurite tõttu tervist kahjustavaks kuvariga töö. Alates
  18. aastast kehtisid Sotsiaalministri
  19. veebruari
  20. a määrusega nr 5 kinnitatud "Kuvariga töötamise töötervishoiu ja -ohutuse põhinõuded". Kuni
  21. märtsini
  22. a kehtinud Sotsiaalministri
  23. veebruari
  24. a määruse nr 5 "Kuvariga töötamise töötervishoiu ja -ohutuse põhinõuded" punkt 9 nägi ette arvutiga töö tegijatele silmade ja nägemise kontrolli kohustuslikkuse Määruse nr 214 punkti 4 kohaselt tuli lugeda tervistkahjustavaks ka tööd, mis olid seotud pikaajalise sundasendis püsimise või seismisega, tööd mis on seotud lokaalse lihasepingega, peamiselt kämbla- ja õlavarrelihaste pingutusega. Seda kas töös esinesid tervistkahjustavad lokaalsed lihase pingeid või mitte, tuli hinnata Juhendi lisa 3 punkti 21
(28)12 kohaselt Klassifikatsioonist lähtudes. Klassifikatsioonist lähtudes apellandi töötingimusi hinnates ei saanud neid lugeda tervistkahjustavaks. Kohus on leidnud, et hageja töötingimused olid tervistkahjustavad, kuid ei ole märkinud, millest lähtudes on kohus sellisele järeldusele jõudnud. Klassifikatsiooni sätetest lähtudes vastustaja töötingimusi hinnates ei ole võimalik sellisele seisukohale asuda. Kohus on kohtuotsuse lk 15 viimases lõikes õigesti leidnud, et töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) jõustumisel 26.07.1999 tekkis kohustus viia läbi riskianalüüsid ja kostja on seda kohustust täitnud. Kohus on samas tuvastanud, et riskide hindamise ja töökeskkonna kontrollmõõdistamise
  1. detsembri
  2. a aruande (I kd tl 29-33) on kohaselt 1999.a mõõdistas tööandja töökoha õhutemperatuuri, suhtelist õhuniiskust ja valgustust, kuid hindas ka füüsikalisi ohutegureid, ergonoomilisi tegureid ja psühhofüsioloogilisi tegureid ning tööandja on hinnanud tööasendeid, töö monotoonsust ja vahelduva töö võimalust. Vaatamata eeltoodule on kohus kohtuotsuse punktis 13 leidnud, et kostja süü seisnes selles, et ta ei hinnanud õigesti töö füsioloogilisi riske töötajatele ning läbiviidud kontrollid olid formaalsed ja ei täitnud oma eesmärki. Siinkohal ei ole kohus märkinud, mis osas oli apellandi tegevus nimetatud osas vastuolus õigusaktide sätetega või mida oleks apellant pidanud tegema teisiti õigusaktidest tulenevalt. Kohtuotsus on selles osas õiguslikult põhjendamata. Klienditeenindajate tööga seotud ohufaktorite kontrolli läbiviimine on fikseeritud ka töökaitsenõukogu
  3. septembri
  4. a. koosoleku protokollis (t lk 138-139), kus on leitud, et klienditeenindajate töö ei ole raske ega tervistkahjustav ega tekita üldjuhul suuri psühhoemotsionaalseid pingeid ning klienditeenindajate töö põhiliseks ohufaktoriks loeti arvutiga tööst tulenevad ohufaktorid. Kohus on valesti tõlgendanud töökaitse nõukogu poolt leitut. Töökaitse nõukogu arutas lisaks läbiviidud monitooringute käigus selgunud töökoormusele ka graafikute koostamist, puhkepauside küsimust, kaebuste olemasolu, juhendamist ning leidis, et teenindajate töö ei ole raske ega tervistkahjustav ning ei tekita üldjuhul suuri psühhoemotsionaalseid pingeid. Lihasepingete tekkimine, millest tulenevalt saaks tööd arvata tervistkahjustavaks on Klassifikatsiooni kohaselt otseselt seotud töökoormusega (mida rohkem kliente, seda rohkem sundliigutusi ja asendeid). Juhendist ja Klassifikatsioonist lähtudes klinditeenindajate tööd hinnates oli ja on ilmne, et klienditeenindajate tööd ei saanud ega saa Klassifikatsiooni kohaselt lugeda tervistkahjustavaks. Klienditeenindajate töö ei vastanud raske füüsilise, pingelise ega ka monotoonsestereotüüpse töö tunnustele Klassifikatsiooni mõttes. Klassifikatsiooni kohaselt olid teenindajate töötingimused üldjuhul hinnatavad optimaalsetena nii töö pingelisuse (tähelepanu kindlale liigutusele ei ületanud 50% tööpäevast ja silmade pinge kuvarilt teksti lugemisel ei nõua suurt täpsust), monotoonsuse-stereotüüpsuse aste oli üldjuhul optimaalne, sest teenindaja tegi kliendi soovil erinevaid toiminguid ja ühe toimingu elemente oli üldjuhul üle 10; kui mõne kliendi toimingus esineski erandjuhul alla 10 elemendi, siis oli tegemist lubatavate töötingimustega; kohtule esitatud
  5. a aprillikuu aruandes on loetletud 28 erinevat teenust (vt t I lk 133); klienditeenindaja töö ei ole liinitöö). Ka psühho-emotsionaalsete pingete osas (töötajal oli individuaalne töö, võimalusega ise reguleerida töö kiirust ja koormust) ei saanud klienditeenindaja tööd raskeks lugeda. Äärmisel juhul võis Klassifikatsiooni kohaselt olla teatud osas tegemist lubatavate tingimustega, kuid mingil juhul ei saanud tööd lugeda kahjulikuks. 22
(28)Klienditeenindaja töös polnud ka kiireid stereotüüpseid liigutusi Klassifikatsiooni tähenduses ega tulnud tõsta, hoida või teisaldada raskusi. Samuti ei kuulunud klienditeenindaja töö Klassifikatsiooni kohaselt kahjuliku töö alla tööasendi osas, sest tööd ei tulnud teha kallutatud asendis kuni 30° 26-50% vahetuse ajast ega sundasendis (põlvili, kükkis jms asendis) kuni 25% vahetuse ajast (vt Klassifikatsiooni p 11). Eeltoodut tõendavad nii
  1. a läbiviidud riskianalüüsid kui ka töökeskkonna nõukogu (koosneb vastava ala spetsialistidest) poolt
  2. a tehtud järeldused. Kohus asus töökeskkonnanõukogust, kes oli tööprotsessi vahetult jälginud ning hinnanud, teistsugusele seisukohale. Kohus on seejuures jätnud märkimata, millisele õigusaktile toetudes on kohus sellise töökeskkonnanõukogu arvamusest erineva järelduse teinud või milliste Klassifikatsioonis toodud aluste (näitajate) järgi on kohus arvanud vastustaja kui klienditeenindaja töö pingeliseks või raskeks. Apellant on seisukohal, et Klassifikatsioonis vastavad alused puuduvad. Kohtu vastupidine seisukoht on arusaamatu, ebaõige ja õiguslikult põhjendamata (

§ 436lg 1).

Kohus ei ole põhjendanud ja õigusakti konkreetsele sättele viidanud, millest lähtudes on ta vastupidisele seisukohale asunud. Kohus on kohtuotsuses korranud meditsiinieksperdi seisukohti, kes apellandi taotlusel andis ekspertarvamuse vastustaja tervise meditsiinilistes küsimustes. Ekspert on vastustaja töötingimuste faktilisi asjaolusid kirjeldanud vääralt. Nimelt on ekspert lähtunud sellest, et iga paberi printerist rebimise liigutus kestis 30 sekundit ja ulatamise liigutus kestis 30 sek (kokku 1 minut). Vastustaja töö faktiliste tingimuste osas on ütlusi andnud tunnistajad, kelle ütluste kohaselt kulus igaks ulatamise või rebimise liigutuseks tavaliselt üks sekund kuni mõned sekundid. Tunnistaja E. P. on tunnistanud

  1. märtsi
  2. a istungi protokolli kohaselt: ..Printerist rebimine ja arve üle leti ulatamine võtab minu arvates aega 1 sekund. Rebimise liigutus oli mõne sekundi" (t III lk 279 protokolli lk 10 keskel). Tunnistaja Ü. L. on tunnistanud
  3. aprilli
  4. a istungi protokolli kohaselt: "Printerist paberi rebimine võttis 2-3 sek. Kliendilt dokumentide võtmine võttis 1-2 sek." (t III lk 458, protokoll lk 5 ülal). Tunnistaja J. Z. on
  5. märtsi
  6. a istungi protokolli lk 5 alt teises lõigus tunnistanud": «Printerist rebimine ja arve üle leti ulatamine võtab minu arvates aega 1 sekund." (t III lk 273) Seega on tunnistajate ütlustega tõendatud, et mõlemad liigustused võtsid aega vaid üks kuni mõni sekund. Tõsi on, et J. Z. on märkinud ka, et printerist paberitõmbamine võis ka pikem olla, kui paber katki läks, kuid ka tema ütlustest ei saa teha järeldust, et rebimise ja ulatamise liigustused kestsid 30 sekundit. Printeris kasutati õhukest kokkuvolditud paberit, mille servad olid rebimise hõlbustamiseks augustatud (vt t III lk 279 lk 279 keskel ja Ü. L. ütlused t II lk 457 alt kolmas rida). Pealegi ei muuda mõne rebimise liigutuse venimine pikemaks kui 1 sekund kõiki rebimise liigutusi või dokumentide ulatamise ja võtmise liigutusi 30 sekundi pikkuseks. Isegi kui võtta iga rebimise ja ulatamise liigutuse kestuseks keskmiselt kolm sekundit (mis peaks olema maksimaalne aeg, mis võis kuluda tavapäraselt selliseks liigutuseks isegi koos paberi katkemisega) ja arvestada, et iga kliendi teenindamiseks tuli teha maksimaalselt neli (võis olla ka kaks või kolm liigutust) sellist liigutust, siis oli klienditeenindaja käsi dokumentide ulatamise/võtmise ja paberi printerist rebimise asendis maksimaalselt ühe kliendi teenindamisel kokku 12 sekundit. Kui teenindati 15 klienti tunnis (arvestatud on maksimaalset tippkoormuse aega, mis oli 3-4 päeval kuus), siis saame ühes tunnis selleks ajaks 180 sekundit ehk 3 minutit ja kaheksatunnise tööpäeva jooksul 24 minutit ja kümnetunnise tööpäeva jooksul 30 minutit, mitte aga üle 23

(28)kahe tunni, nagu on vääralt aluseks võetud eksperdi arvamuses. Seega moodustas ulatamine ja rebimise aeg väga väikese osa töötamise ajast (ligikaudu 10 korda väiksema, kui eksperdi arvamuses on aluseks võetud). Tunnistajate ütlustega on eksperdi eeltoodud väär eeldus ümber lükatud. Ekspert ei ole hageja töökeskkonnas viibinud ja ekspert arvamusega ei saa määratleda faktilisi asjaolusid või anda seisukohta õigusküsimustes (

§ 293lg 1).

Eksperdi ülesandeks oli esitada oma seisukoht hageja tervise meditsiinilistes küsimustes. Faktilisi asjaolusid teavad ja saavad nende kohta tunnistusi anda vaid töökeskkonnaga kokku puutunud isikud - tunnistajad. Kohtu otsus on eeltoodud osas väär, põhistamata ning õiguslikult põhjendamata. Kohus on kohtuotsuse lk 14 lg 1 vääralt leidnud, et ühe töötaja kohta tuli päevaseks klientide koguarvuks kõige suurema töökoormuse ajal 257,3 klienti. Kui ühes tunnis sai üks teenindaja teenindada maksimaalselt 8.3 klienti, siis teeb see 8 tunnise tööpäeva kohta 66,4 klienti ja 10 tunnise tööpäeva kohta 83 klienti. Kohus on kohtuotsuse lk 17 lg 4 ja lg 6 (punkt 8) leidnud, et tööandja dokumentidega olid ette nähtud puhkepausid ja hagejal oleks olnud võimalus neid võtta, kuid kuna hagejat ei olnud nõuetekohaselt teavitatud, siis ei saanud talle ette heita puhkepauside mittevõtmist. Kohtu eeltoodud järeldus on väär. Esiteks ei saanud vastustajale nägemata jääda, et kaastöötajad puhkepause tegid ja need olid ette nähtud, nagu on tõendatuks lugenud ka kohus. Teiseks oli vastustaja juhendatud (vt eespool). Kohus on kohtuotsuse lk 18 lg 1 ja 2 lõpus leidnud arstide arvamusi tsiteerides, et puhkepausid olid ebapiisavad. Kohus seejuures toetunud arstide arvamusele, et puhkepausid oleksid võinud olla pikemad. Kohus on jätnud märkimata, millisele õigusaktile on kohus sellist järeldust tehes toetunud. Kohus on vääralt leidnud kohtuotsuse lk 18 viimases lõikes, et apellant ei toonud välja, millal töötas N. K. telefonikõnede vastuvõtmise letis ja seetõttu ei saanud ekspert arvestada, et hageja töö prioriteediks oli seatud kaugekõnede valimine. Tõsiasi, et N. K. töötas teenindusletis nr 6, kus prioriteediks oli kaugekõnede vahendamine, on tõendamist leidnud Ü. L. ütlustega (t III lk 456 4. aprilli 2008. a istungi protokolli lk 3 ja protokolli lk 7 t III lk 460). Ü. L. on tunnistanud: „Üldjuhul N. istus 6 letis, see protsent 98 on hinnanguline. 2% oli see, et ta teinekord asendas kedagi kuskil teises letis ..."). Sama on fikseeritud apellandi 13. jaanuari 2005. a kirjale lisatud seletuses (vt 11 lk 117 - 118). Kohus on jätnud tunnistaja ütlused hindamata. Vastustaja süü osas on Harju Maakohus tõendeid vääralt hinnanud, rikkudes

§ 232

lg 1 sätteid TTOS § 14 lg 1 punkti 6 ja lg 5 punkti 4 ning apellandi töösisekorraeeskirjade punkti 6.6 (t I lk 99-105) kohaselt on töötaja kohustatud jälgima, et tema tegevus ei ohustaks töötaja enda või teiste elu ja keskkonda ning töötaja peab teatama tööandjale tööülesande täitmist takistavast tervisehäirest. Seega tuleneb nimetatud sätetest töötaja kohustus tööandjale viivitamatult teatada, kui töö tegemine on tervise tõttu mingil viisil raskendatud. Pärast töösuhte lõppemist ja kohtumenetluse käigus väitis vastustaja, et tehtud töö oli talle väga raske ja põhjustas talle terviseprobleeme (vt näiteks ekspertarvamusel lisatud N. K.i seletuskiri t lk 184 viimane lõik ja lk 185 esimene lõik). Töö tegemise ajal 24

(28)vastustaja sellest tööandjale ei teatanud (vt t lk 22 tööinspektori uurimiskokkuvõtte punkt 1). Kuna vastutaja tööandja informeerimise kohustust ei järginud, siis on ta ise oma tervisele kahju tekitanud. Tegemist on vastustaja raske ettevaatamatusega ja apellandilt väljamõistetavat võimalikku kahju tuleb TsK § 462 lg 1 kohaselt vastustaja enda süü võrra vähendada. N. K. oleks pidanud tööandjale teatama, et töö on talle ülemäära koormav või tekitab mingeid vaevusi, või et ta käsi valutab või muud sellesarnast (diagnoos või haiguse nimetus ei oma seejuures tähtsust), selleks et tööandja oleks saanud tema tööle enam tähelepanu osutada. N. K. seda ei teinud. N. K. terviseprobleemid pidid olema talle teada juba enne, kui tööleping
  1. septembril
  2. a lõpetati. Nimelt on N. K. kutsehaiguse epikriisis (t II lk 303 lg 2 ja 3) töötervishoiu arst T. K. fikseerinud, et N. K. seostab oma vaevuste teket konkreetsete liigutustega 1996-
  3. a ja vaevused taandusid, kui töö
  4. a muutus. Vastustaja oma terviseprobleeme ei avaldanud ja varjas neid ka apellandi juurde uuesti tööle asudes augustis
  5. a. Nimelt on N. K. tööle võtmise avalduses kinnitanud, et meditsiinilisi vastunäidustusi tal klienditeenindajana töötamiseks ei ole ja ta soovib tööle asuda (t lk 69 hagi vastuse lisa nr 3). Harju Maakohus on eeltoodu kohta leidnud (kohtuotsuse lk 21 punkt 14), et kostja ei ole tõendanud, et hageja poolt
  6. a tööle asumisel oma tervisliku seisundi varjamine oleks kuidagi tema tervisele kahju tekitanud, sest haigus oli välja kujunenud juba
  7. a. Kui haigus oli välja kujunenud juba
  8. a, siis järelikult pidid ka enne seda mingid vaevused esinema, millest töötaja tööandjat või arste ei informeerinud, et oleks saanud vajalikke meetmeid rakendada. Vastutaja seda ei teinud ning on olnud seega ise raskelt ettevaatamatu ning sellega oma tervist kahjustanud. Kohus on kohtuotsuse lk 21 lõpus ja 22 alguse leidnud, et hüvitise välja mõistmist ei mõjuta ka hageja töötamine teiste tööandjate juures, sest hageja seletuste kohaselt ei olnud töö Ü. P. seotud sundasendite ja -liigutustega ning hageja töötas seal lühikest aega. Hageja töötas Ü. P. lühikest aega. Samas võis ka selline lühiajaline töötamine hageja tervisele mõju avaldada, kui hageja tegi töid, mis arstide otsuse kohaselt oli talle keelatud. Tsiviilasja toimikusse on lisatud töölepingud, mis N. K. on sõlminud
  9. juulil
  10. a OÜ-ga B. E. ja
  11. mail
  12. a Ü. P. (t II lk 374-375). Seega töötas N. K. perioodil, kui tal oli tuvastatud osaline püsiv töövõimetus, koguni kahel töökohal korraga. Ü. P. sõlmitud töölepingu punkti 2,1 kohaselt töötas N. K. majahoidja-koristaja ametikohal, täites tööülesandeid, mis on loetletud töölepingu punktis 2.
  13. Seega tegi N. K. füüsiliselt rasket tööd: 1) territooriumi koristustööd, tänava ja hoovi korrashoid, mis eeldab luua (reha jms tööriistade) kasutamisel tugevaid ning energilisi käeliigutusi ja märkimisväärselt suurt koormust kätele ja kogu ülakehale; 2) trepikoja koristustööd treppide pühkimine ja puhastamine-pesemine ning akende pesu, trepikäsipuude ja radiaatorite puhastamine, mis eeldab samuti suurt füüsilist pinget ja ühetüübilisi kiireid korduvaid liigutusi eelkõige kätele, sealhulgas paremale käele. Kõik eelpool loetletud tööd on füüsiliselt rasked tööd ja seotud mõlema käe koormamisega. Samal ajal oli AS Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguste ja Töötervishoiu Keskuse
  14. aprilli
  15. a teatises nr 113-2/2641 ja
  16. mai
  17. a teatises nr 13-2/2641-1 (t I lk 12, vt punkt 7 ja 11 lk 17, vt punkt 9, hagi lisad nr 1 ja 4) fikseeritud, et N. K.ile on keelatud sundasendid ja liigutused paremale käele. Koristustöid (ka arvete väljakirjutamist OÜ-s E.) ei ole 25
(28)võimalik teha ilma sundasendite ja liigutusteta paremale käele. Arstide keelde eirates käitus vastustaja sellist tööd tehes raskelt ettevaatamatult. Vastustaja on kahjustanud oma tervist ja loonud takistusi paranemisele, tehes töid, mis olid talle arstide otsuste kohaselt keelatud. Kohus on esitatud tõendeid vääralt hinnanud (

§ 232lg 1 ja § 436 lg 1) .

Harju Maakohus on võtnud õiguslikuks aluseks kahjuhüvise väljaarvestamisel Vabariigi Valitsuse

  1. juuni 1992 a määruse nr 172 "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra kohta" (edaspidi Määrus nr 172) ning sellega kinnitatud ajutise juhendi (edaspidi Juhend) ja korra (edaspidi: Kord). Kohus on
  2. aprilli
  3. a kohtuotsuses kahju hüvise välja arvestamisel vääralt kohaldanud Määruse nr 172 ja Korra sätteid. Kui nimetatud õigusakt juba võeti aluseks hüvise arvestamisel, siis oleks tulnud selle sätteid ka järgida. Kohus ei ole hüvise arvestust ise üldse teostanud ja on võtnud aluseks vastustaja poolt
  4. mai
  5. a istungil esitatud arvestuse. Tegelikult ei sisaldu hüvise täielikku arvestust ka nimetatud dokumendis. Millistest arvestustest on kohus veel lähtunud, ei ole kohus määratlenud. Riigikohus on
  6. jaanuari
  7. a tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08 tehtud kohtuotsuses märkinud: „Lisaks sellele, et kohtuotsuse resolutsioon peab selle sätte kohaselt olema täidetav, peab kõrgema astme kohtul olema võimalik seda ka kontrollida. ... Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et poole kasuks väljamõistetava hüvitise arvestuse peab kohus kokkuvõtlikult märkima ka kohtuotsuse resolutsioonis". Vastustaja poolt erinevatel aegadel esitatud hüvise arvestustes on hüvise leidmisel aluseks võetud vastustaja töötasud perioodil
  8. a oktoobrist kuni
  9. a septembrini. Nimetatud töötasud on korrutatud nn kasvuindeksitega (1,92 ja 1,68) ning perioodil alates
  10. aastast lisaks veel tarbijahinnaindeksiga. Selliselt teostatud arvestused on väärad, sest antud juhul ei ole tegemist enne
  11. a määratud hüvisega ning järelikult ei ole rakendatavad Määruse punkt 1 lg 1 ja lg 3, mis reguleerivad palga korrutamist kasvuindeksitega kuni
  12. detsembrini
  13. a määratud hüvise puhul. Antud juhul sellise hüvisega tegemist ei ole. Kohaldatav on ainult Määrus punkt 1 lg 4, mis näeb ette hüvise indekseerimise tarbijahinnaindeksiga. Määruse punkt 1 lg 1 kohane nn kasvuindeks oli rakendatav kuni
  14. jaanuarini
  15. a. Määruse nr 172 punkt 1 lg 1 sätestab, et tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamisel tuleb rakendada indekseerimist ja kuni
  16. detsembrini
  17. a määratud hüvis tuleb korrutada kasvuindeksiga, mis arvutatakse kehtiva miinimumpalga ja hüvise määramise ajal kehtinud miinimumpalga suhtena. Määruse nr 172 punkt 1 lg 4 sätestab, et
  18. jaanuarist
  19. a kuni
  20. veebruarini
  21. a hüvise indekseerimist ei toimu ja alates
  22. aastast korrutatakse määratud hüvis iga aasta
  23. märtsil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinna indeksiga. Vastustaja on keskmise palga saamiseks vääralt kasutanud nn kasvuindekseid, tõstes oma
  24. a ja
  25. a palkade alusel välja arvestatava keskmise palga (mis oli aastatel 200-2001 5 480.14 krooni) kasvuindeksite (1,68 ja 1,192) abil
  26. aastaks kaks korda suuremaks (9 551.- kroonini) kui see oli 2000-
  27. aastal. Määruse punkt 1 lg 1 sätestatut järgides oleks tulnud leida vastustaja
  28. a ja
  29. a töötasude alusel keskmine töötasu ning seejärel töövõimetuse protsendile vastav hüvis, mida oleks saanud korrigeerida iga aasta
  30. märtsil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinna indeksiga. 26

(28)Vastustaja ei ole järginud Korra punkti 11, mis sätestab, et hüvis arvestatakse haiguse põhjustanud töö lõppemisele eelnenud 12 kalendrikuu sissetuleku alusel. N. K. töötas apellandi juures klienditeenindajana kuni
  1. septembrini
  2. a. Seega oleks Korra punkti 11 kohaselt tulnud aluseks võtta 12 kuu töötasud töölepingu lõpetamisele vahetult eelnenud perioodist, jättes septembrikuu, mil tööleping lõpetati, arvestusest välja. Vastustaja ei ole järginud Korra punkti 14 sätteid, sest töötasud, mis on aluseks võetud keskmise töötasu arvestamisel, sisaldavad puhkuse kompensatsiooni summas 1218.10 krooni (vt vastustaja
  3. veebruari
  4. a taotluse punkt 2.2 kolmas lause). Puhkusekompensatsioon, mis maksti vastustajale välja töölepingu lõpetamisel on ühekordse (ehk juhusliku) iseloomuga makse, mida ei saa aluseks võtta keskmise töötasu arvestamisel. Ka vastustaja poolt saadud töötuskindlustusehüvitise summad tuleks hüvisest analoogselt töövõimetuspensioni summadega maha arvestada, sest need kõik on summad, mida makstakse vastustajale kadunud sissetulekute kompenseerimiseks. Ka TsK § 464 lg 1 sätestab, et hüvitada tuleb kahju osas, mis ületab pärast tervisekahjustust määratud toetuse või saadava pensioni. Töötuskindlustusehüvitise summasid tuleb käsitleda toetusena TsK 464 lg 1 mõttes. Kõik menetluskulud on jäetud ekslikult apellandi kanda. Hagiavalduse kohaselt nõudis vastustaja apellandilt hüvist perioodi
  5. aprill
  6. a kuni
  7. november
  8. a eest ühekordses summas 130 578.- krooni (ehk
  9. a 6 452.40 krooni kuus ja
  10. a 9678.60 krooni kuus) ja alates
  11. detsembrist
  12. a igakuiselt 8 313.- krooni kuus. Kohus rahuldas hagi ajavahemiku 08.04.
  13. a - 30.05.
  14. a eest ühekordses summas 176 669.- (so ~ 3207.- krooni kuus) ja alates
  15. juunist
  16. a igakuiselt 4 709.- krooni. Seega on kohus rahuldanud vastustaja nõuded ligikaudu kaks korda väiksemas ulatuses kui nõuti hagiavalduses, sest menetluse jooksul vastustaja korrigeeris nõudesummasid ja need vähenesid. Samuti loobus vastustaja kohtumenetluse kestel viiviseintresside väljanõudmisest. Kohus on rikkunud

163 lg 1 sätteid. Hageja vastus Vastuses palub hageja jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsusest tuleb välja jätta ekslik viide TööK §-dele, kuivõrd kutsehaiguse väljakujunemise perioodi kehtis juba TLS. Nimetatud eksitus aga ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Apellatsioonkaebuses korratud kostja sisulisi vastuväiteid on maakohus otsuses käsitanud ja nendega mittearvestamist põhjendanud. Kohus on esitatud tõendeid hinnanud kogumis ja otsuses märkinud, miks ta neid ei arvesta. Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus hinnanud ka tunnistaja Ü. L. ütlusi ja nendega mittearvestamist põhjendanud. Maakohtu otsus vastab

§ 442lg.8 sätetele. Kolleegium nõustub 27

(28)maakohtu otsuse põhjendustega ja

§ 654lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata.

Kohtuotsuse järeldused ei ole vastuolulised. Maakohus on tuvastanud, et hageja kutsehaigus väljakujunemise perioodil 1996-2001 aastatel teostas tööandja töökaitsealalist juhendamist, töökoha riskianalüüsi ja töötajate tervisekontrolli, kuid tegi seda puudulikult, muuhulgas ei hinnanud töökoha füsioloogilisi riske, jättes arvestamata, et klienditeenindaja töö on seotud lokaalsete lihaspingetega, roteeruvate liigustust ja sundasenditega. Otsuse resolutsioon vastab

§ 442lg.

6 nõuetele ja otsuse põhjendavas osas on kohus näidanud, kuidas ta tuvastas kahjuhüvitise kuusuuruse. Maakohus rahuldas hagi täpsustatud hagiavalduses esitatud suuruses, s.o. terves ulatuses. Seega vastab menetluskulude kostja kanda jätmine

§-le 162 lg.1. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega apellatsioonimenetluse menetluskulud apellandi kanda. Tiit Kollom Margo Klaar jätab kolleegium Mare Merimaa 28

(28)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.