lg 1 kompensatsiooniline olemus,
lg 2 järgi TLS § 79 alusel, ei tähenda veel, et koondamishüvitise maksmine oli alusetu ning et hagejal tekkis kohtuotsuse alusel nõudeõigus VÕS §-de 1027 ja 1032 alusel. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda. Kohus on rikkunud õigusnorme ja tuvastanud ebaõigesti ning ebapiisavalt asjaolusid.
lg 1 ja 2 sätestavad töötaja võimalused töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel, millised on võrdse tähendusega, st töötajale antakse võimalus nõuda kas tööle ennistamist või hüvitist ning nimetatud võimalused ei ole olemuselt erinevad nagu kohus on leidnud. Seadusandja ei ole teinud vahet sellel, kas töölepingu lõpetamine vaidlustatakse sisuliselt või formaalselt ning ei ole sätestanud ka erinevaid õiguslikke järelmeid, millest tulenevalt kohtu poolt kohtuotsuses leitu ei ole kooskõlas seadusandja poolt
-is sätestatuga. Kõigele lisaks on hüvitiste maksmine sätestatud
lg-tes 1 ja 2, millise puhul ei ole seadusandja märkinud, et tööle ennistamise puhul ning tööle ennistamise mittesoovimise puhul oleks seaduses sätestatud hüvitised olemuselt erinevad ning tingiksid erinevat kohaldamist. Seega on nimetatud hüvitised olemuselt samad ning tähendust ei oma, kas kostja vaidlustas töölepingu lõpetamise sisuliselt või mitte. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Hageja esitas kostjale tasaarvestuse avalduse, millega luges kostja rahalise nõude hageja vastu täielikult tasaarvestatuks hageja rahalise nõudega kostja vastu. Õiguslikult ei ole oluline, kas hinnata TLS § 117 lg.2 korras makstavat hüvitust sanktsioonina või mitte, vaid see, kas hageja nõue kostja vastu on tegelik, s.o. kas ta rajaneb õiguslikul alusel, ning kas ei esine tasaarvestust välistavaid või piiravaid asjaolusid. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga selles, et hagejal puudus õigus tasaarvestada kostja kohtuotsusest tulenev nõue kostjale makstud (arvestatud) koondamishüvitisega. Tööandja maksis kostjale koondamishüvitust seoses seadusest (TLS §-st 90 lg.1) tuleneva kohustusega, mis kohustab tööandjat töölepingu lõpetamisel TLS § 86 p.3 järgi maksma töötajale koondamishüvitust. Kuivõrd kohtuotsusega tunnistati kostjaga töölepingu lõpetamine seoses koondamisega ebaseaduslikuks ja loeti tööleping lõppenuks töötaja omal soovil, siis langes koondamishüvituse maksmise alus ära; TLS ei pane tööandjale kohustust töötaja soovil töölepingu lõpetamisel maksta töötajale hüvitust. Seega tekkis tööandjal õigus VÕS § 1027 ja 1028 lg. 1 alusel makstud koondamishüvitus tagasi nõuda. TLS § 117 lg.2 eesmärk on töötaja rikutud õiguse taastamine töötaja poolt valitud viisil, mitte aga säilitada kasu (hüvitus), mis töötaja ebaseaduslikust vallandamisest sai, koos täiendava rahalise hüvituse maksmisega. Seetõttu kolleegium leiab, et saadu 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.