(6)Tsiviilasi nr: 2-08-60672 põhinõuet ületavas osas, sest hageja ei ole esitanud väiteid ega tõendeid selle kohta, et talle oleks rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju, mis oleks põhinõudest suurem. Lepingu p-st 6.7 tulenevalt leppisid liisinguandja ja kostja 1 kokku 0,3%-lises viivisemääras. 2005.a märtsikuu renditasu muutus sissenõutavaks 20.03.2005.a ning sellest oli tasumata 4196 krooni ja 45 senti. Käesoleva kohtuotsuse kuulutamise päevaks on makse tasumisega viivitatud 1788 päeva. Iga päeva eest kuulub tasumisele viivis suuruses 12,58 krooni (4196 krooni ja 45 senti * 0,3%) päevas. Seega kuuluks viivisena tasumisele 22 493 krooni ja 4 senti (12,58*1788). Hagiavalduse kohaselt soovis hageja arvestada perioodi aprilljuuni 2005.a eest võlgnetavate maksete viivist alates 21.06.2005.a. Kohtuotsuse kuulutamiseni on vastava summa (20 083 krooni ja 23 senti) maksmisega viivitatud 1695 päeva. Iga viivitatud päeva eest kuulub selle summa eest viivisena tasumisele 60 krooni ja 25 senti. Seega kuuluks selle rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest rakendamisele viivis summas 102 123 krooni ja 75 senti. Kuivõrd hageja soovis hagis viivise väljamõistmist summas, mis on ühe krooni võrra rahuldamisele kuuluvast põhinõudest väiksem, mõistab kohus kostjalt 2 hageja kasuks välja viivise summas 24 278 krooni ja 68 senti. Vastavas osas vastutab kostja 2 viivise nõude eest kostjaga 1 solidaarselt. 10. Apellatsioonkaebuses leidis hageja, et maakohtu otsus on ebaõige ka osas, milles jäeti hagi kostja 2 suhtes rahuldamata teisaldusteenuse, liisingueseme hooldus- ja remonditeenuse ning müügiteenuse osas tekkinud kahju suhtes. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud nõuete, samuti ka leppetrahvi nõude ja lepingu lõpetamise teatise tasu nõude kostja 2 suhtes aegumise tõttu hagi rahuldamata jätmise osas on maakohtu otsus lõppjäreldustes õige. Selles osas tuleb muuta vaid kohtuotsuse põhjendusi. Nimetatud nõuete aegumistähtaeg on kolm aastat (TsÜS § 146 lg 1). Vastav aegumistähtaeg hakkab reeglina kulgema nõude sissenõutavaks muutumisest. Lepingu lõppemisele järgnevast päevast (30.06.2005.a) hakkasid kulgema lepingu lõpetamise teatise esitamise tasu nõude ja leppetrahvi nõude aegumistähtajad, sest vastavate nõuete väljaselgitamiseks ei olnud vaja autot üle vaadata ega mingeid täiendavaid toiminguid teha. Riigikohtu praktika (RKTKo 3-21-33-09) kohaselt muutuvad liisingulepingust tulenevad hüvitisnõuded sissenõutavaks peale vastavate nõuete esitamiseks, sh kahjude ning kulutuste selgitamiseks mõistlikult vajamineva aja möödumist. Maakohus leidis, et leping öeldi üles 29.06.2005.a ning et sellest ajast hakkas kulgema ka vastavate nõuete aegumistähtaeg. Apellant esitas apellatsioonkaebuses esmakordselt väite, et kuivõrd lepingu esemeks olevat autot lepingu lõppedes ei tagastatud, vaid seda tehti hiljem, ei saanud apellant koheselt lepingu lõppemisest tulenevaid nõudeid välja selgitada. Ringkonnakohus sellise apellandi seisukohaga ei nõustu. Auto tagastati liisinguandjale 15.07.2005.a. Seda tõendab vara üleandmise - vastuvõtmise akt (t lk 44). Sellest hetkest alates sai liisinguandja välja selgitada liisingulepingu lõppemisega seotud nõuete suuruse. Ringkonnakohus asub seisukohale, et võõrandamiskulude ja hoolduse ning remondikulude väljaselgitamiseks vajalik mõistlik aeg on kuni nädal. Isegi kui see aeg oleks pikem, ei saaks see ületada enam kui kahe kuu pikkust perioodi (hagi esitati kolm aastat, kaks kuud ja neli päeva peale auto liisinguandjale tagastamist). See asjaolu, et mootorsõiduki võõrandamine ja hoolduse ning remondi teostamine venis, ei ole määrav. Kulutused ei selgu mitte peale kulutuste tegemist. Kulutuste väljaselgitamiseks piisab vastavate hinnapakkumiste hankimisest. Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et vaidlusalusel mootorsõidukil oleksid olnud mingid eriliselt spetsiifilised vigastused, mille kõrvaldamise kulude väljaselgitamine oleks olnud eriliselt aeganõudev. Seega hakkas vaidlusalusest lepingust tulenevate nõuete kolmeaastane aegumistähtaeg kulgema alates 23.07.2005.a. Ringkonnakohus ei nõustu seejuures hageja väitega, et ka vastavate nõuete aegumistähtaeg hakkab kulgema 2005nda aasta lõpust. Liisingulepingu lõppedes sissenõutavaks muutuvad hüvitis, leppetrahvi jms nõuete puhul ei ole tegemist kokkulepitud 5

(6)Tsiviilasi nr: 2-08-60672 tasu nõuetega TsÜS § 147 lg 3 tähenduses. Samuti ei tule antud juhul aegumistähtaja algust arvestada TsÜS § 147 lg 3 lausest 2 lähtuvalt, sest nimetatud norm kohaldub üksnes sama lõike esimeses lauses sätestatud nõuete puhul, so kokkulepitud tasu nõuete osas. TsÜS § 147 lg 3 lause 2 ei rakendu ka seetõttu, et liisingulepingu lõppemisel tasumisele kuuluvate nõuete sissenõutavus ei sõltu arve esitamisest. Arve esitamisest sõltub nõude sissenõutavus siis, kui nõuet ei saa ilma arve esitamiseta maksma panna. Selline õiguslik tagajärg saaks kehtida üksnes siis, kui see tuleneks otseselt kas seadusest või lepingust. Antud juhul see nii ei ole. Ka vaidlusalune leping ei näe ette, et lepingu lõppemisel tasumisele kuuluvaid nõudeid saaks esitada üksnes siis, kui selleks esitatakse arve. Kuivõrd leppetrahvi nõude ja lepingu lõpetamise teatise saatmise tasu nõude aegumistähtajad hakkasid kulgema alates 30.06.2005.a ning muude, käesolevas lõigus käsitletud nõuete aegumistähtaeg hakkas kulgema alates 23.07.2005.a, ja hagi esitati kohtusse 19.09.2008.a, siis olid hagi esitamise ajaks vastavad nõuded aegunud ning maakohtu otsus, millega käesolevas lõigus käsitletud nõuete osas jäeti hagi rahuldamata, on lõppjäreldustes õige ning apellatsioonkaebus selles osas rahuldamisele ei kuulu. Menetluskulude jaotus 11. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd kostja 1 suhtes tehtud kohtuotsust ei vaidlustatud, jätab ringkonnakohus kostja 1 suhtes tehtud maakohtu menetluskulude jaotuse muutmata. Kostja 1 ei olnud apellatsioonimenetluse osaline, seega apellatsioonimenetluse kulud kostjat 1 ei puuduta. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab kostjat 2 puudutavas osas maakohtu otsuse ning teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi ja apellatsioonkaebuse osaliselt, tuleb ka vastavas osas maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja 2 kanda. Kuivõrd kostja 2 osas rahuldatakse hagi ja apellatsioonkaebus ca pooles ulatuses, jäävad apellatsioonimenetluse kulud poolte kanda ja hageja poolt maakohtu menetluses kantud kulud jäävad pooles ulatuses kostja 2 kanda. Osas, milles maakohtu menetluskulud jäetakse kostja 2 kanda, vastutab kostja 2 menetluskulude eest kostjaga 1 solidaarselt. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Ulvi Loonurm Kaupo Paal Malle Seppik 6