← Eesti

2-09-6122/7

Tsiviilasi nr 2-09-6122 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Tartu Maakohtu kohtunik Margit Jõgeva Otsuse tegemise aeg ja koht 18. detsember 2009. a Tartu kohtumaja Tsiv

) §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostja ei ole esitanud vastuväidet selle kohta, et ta rikkus lepingut, kui jättis täitmata krediitkaardi tingimuste punktis 4.1 ettenähtud kohustuse tasuda pangale iga kuu 20. kuupäeval eelnevas kalendrikuus tehtud tehingute summa ja punktis 4.6 ettenähtud kohustuse tagada kaardiga seotud arvelduskontol piisava raha olemasolu, võimaldamaks tasumisele kuuluva summa kontolt selle vaba jääki ületamata debiteerida (tl 41).

§ 101

lõike 1 punktid 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Sama paragrahvi lõike 2 esimese lause järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.

§ 108

lõike 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja ja kostja vahel sõlmitud eraisiku krediitkaardi lepingu alusel oli kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Võlgnetava summa suurust vaidlustatud ei ole, mistõttu kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 32 940,39 krooni põhivõlgnevuse katteks. Hageja nõuab arvete mitteõigeaegse tasumise eest kostjalt viivist 7 398,10 krooni. Viivise arvutamisel on lähtutud viivise määrast 0,2 % päevas ja viivise debiteerimine kostja kontolt on toimunud iga kalendaarse kvartali viimasel päeval.

§ 113

lõige 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna kostja jättis oma rahalise kohustuse täitmata, siis on hageja õigustatud viivist nõudma. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid viivise määrale ega taotlenud viivise vähendamist

§ 113lõike 8 ja § 162 kohaselt.

Seega on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis summas 7 398,10 krooni. Kokkuvõttes loeb kohus hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks summaks 40 338,49 krooni (32 940,39 krooni põhinõude ja 7 398,10 krooni viivisenõude katteks). 2 MENETLUSKULUDE JAOTUS TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lõike 1 alusel jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Kohtunik 3

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.