Obsah (7)

§ 79§ 82§ 117§ 66§ 72§ 49§ 1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Kaupo Paal, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 10.veebruar 2010, Tallinn Tsiviilasja number 2-08-71980

) § 79 lg 1 alusel alates 10.08.2008. J. H. ei nõustunud töölepingu lõpetamisega

§ 79

lg 1 alusel ja ta pöördus avaldusega töövaidluskomisjoni, paludes lugeda töölepingu lõpetamise

§ 79

lg 1 alusel ebaseaduslikuks, lugeda tööleping lõppenuks

§ 82lg 1 alusel ja välja mõista hüvitis kuue kuu keskmise palga suuruses.

Lääne inspektsiooni töövaidluskomisjon jättis J. H. avalduse rahuldamata. J. H. selle otsusega ei nõustunud ja pöördus töövaidluse lahendamiseks kohtusse. 2. Pärnu Maakohtule esitatud hagiavalduses palus J. H. lugeda tööleping lõpetatuks

§ 82lg 1 alusel, mõista OÜ-lt R.

hageja kasuks hüvitisena välja hageja nelja kuu keskmine palk 34 776 krooni ja vähem makstud puhkusekompensatsioon 2796 krooni. Hagi põhjenduste kohaselt esitas hageja 05.08.2008 kostjale avalduse, milles palus end töölt vabastata alates 10.08.2008 seoses töölepingu rikkumisega tööandja poolt, kuna tööandja ei kindlustanud teda töölepingus ette nähtud tööga ja tööks vajalike töövahenditega. Avalduses väljendas hageja selgelt oma soovi lõpetada tööleping seoses töölepingu rikkumisega tööandja poolt

§ 82lg 1 alusel, kuigi seda õigusnormi ta oma avalduses ei märkinud.

Kostjal ei olnud õigust lõpetada töölepingut

§ 79lg 1 alusel.

Kuna kostja ei lõpetanud töölepingut

§ 82

lg 1 alusel ega vaidlustanud töölepingu lõpetamise alust töövaidluskomisjonis, tuleb lugeda töölepingu lõpetamine kostja poolt

§ 79lg 1 alusel ebaseaduslikuks.

Vastavalt

§ 117

lg-le 2 on töölepingu ebaseadusliku lõpetamise korral tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses, kui töötaja loobub tööle ennistamisest. Hageja ei soovi tööle ennistamist, vaid hüvitist oma 4 kuu keskmise palga ulatuses. Hageja keskmine kuupalk oli 8694 krooni. Kostja maksis hagejale töölepingu lõpetamisel puhkusekompensatsiooni 2796 krooni vähem kui oleks pidanud. Kostja vastus 3. Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt on hageja nõue töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmiseks uus nõue, mida ei ole vaidlustamistähtaja jooksul esitatud. Hagejaga on tööleping lõpetatud vastavalt hageja avaldusele

§ 79

alusel ja puudub alus lugeda tööleping lõpetatuks

§ 82alusel.

Kostja lõpetas hagejaga töölepingu

§ 79

lg 1 alusel, sest hageja esitas kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks, viitamata avalduses töölepinguseaduse paragrahvile. Hageja 3 väljendas avalduses, et soovib töölepingut lõpetada väidetava töölepingu rikkumise tõttu kostja poolt. Kostja tagastas avalduse koopia hagejale märkega, et soovib kirjalikku selgitust, milles seisneb töölepingu rikkumine. Hageja keeldus seda täpsustamast ega põhjendanud oma nõude õiguslikku alust, mistõttu rahuldas kostja avalduse seaduses ettenähtud korras

§ 79lg 1 lausel ning maksis hagejale välja lõpparve.

Töölepingut saab

§ 82

alusel üles öelda ainult juhul, kui on tegemist olulise lepingurikkumisega, kui on õiguslikule alusele viidatud ja selgelt ja arusaadavalt ära näidatud soovitav tagajärg. Hageja ei märkinud avalduses, et nõuab töölepingu lõpetamist

§ 82alusel.

Samuti ei põhjendanud hageja lepingu lõpetamise faktilist ega õiguslikku alust isegi siis, kui tööandja vastavat selgitust taotles. Seega oli kostja õigustatud rahuldama hageja avalduse üksnes

§ 79lg 1 alusel.

Tööseisak ei ole samastatav töölepingu tingimuste olulise rikkumisega ja ei anna õigust nõuda töölepingu ülesütlemist õiguskaitsevahendina. Hageja oli perioodil aprill kuni august 2008 töövõimetu. Kui hageja tööle asus, ei olnud võimalik teda töövahendiga (autoga) kindlustada, sest kõik autod oli kasutuses või remondis ja uus liisitud auto ei olnud veel kohale jõudnud. Seetõttu pakuti hagejale ajutiselt tööd laadijana. Kuna hageja ei olnud nõus laadija tööd ega ka muud tööd vastu võtma, jäeti ta vabaneva auto ootele ühes kohustusega viibida töökohas. Tööandja maksis selle aja eest töölepingujärgset tasu. Olukorda, kui tekib võimatus sooritada ettenähtud tööd töövahendi puudumise tõttu, nimetatakse tööseisakuks. 4.

§ 117

lg-d 1 ja 2 näevad ette kuni kuue kuu keskmise palga nõudeõiguse ainult juhuks, kui töötaja, kellega on tööleping ebaseaduslikult lõpetatud, on taotlenud enda tööle ennistamist, kuid seejärel loobub ennistamise nõudest. Hagejaga lõpetati tööleping tema enda avalduse alusel. Isegi juhul, kui kohus tuvastab rikkumise töölepingu lõpetamisel, ei kaasneks sellega tööle ennistamist, sest hageja ei ole seaduses sätestatud tähtaja jooksul sellist nõuet esitanud. Kostja taotles väidetavate ennistamise ning loobumise nõuete osas aegumise kohaldamist. Puhkusetasu sai hageja lõpparve koosseisus täies ulatuses kätte. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused 5. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, lugedes hagejaga töölepingu lõpetamise kostja poolt

§ 79

lg 1 alusel alates 10.08.2008 ebaseaduslikuks, luges töölepingu lõpetatuks

§ 82

lg 1 alusel alates 10.08.2008 ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 34 776 krooni. Kohus jättis rahuldamata hagi puhkusekompensatsiooni saamiseks. Hageja menetluskuludest jättis kohus 95 % kostja kanda. 6. Kohus tuvastas tunnistajate R. E. ja V. L. ütluste alusel, et alates 04.08.2008 ei olnud võimalik hagejat kindlustada töövahendiga – autoga, kuna kõik autod olid töös või remondis ning uus auto ei olnud veel saabunud. Hagejale pakuti ajutiselt laadija tööd, millest ta keeldus. Auto, millega sõitis hageja enne haiguslehele jäämist, oli töökorras ning sellega oleks hageja saanud tööülesandeid täita. Asjaolu, et vahepeal oli tööle võetud uus autojuht, kelle kasutusse anti eelnevalt hageja kasutuses olnud auto, ei oma tähtsust. Kostja oli kohustatud kindlustama hagejat töövahendi - autoga ning andma talle autojuhile ettenähtud tööd. Tööandja ei selgitanud hagejale, et talle pakuti laadija tööd ajutiselt. Töötajaid oli vaja ning tööpuudust ei olnud. Vaatamata sellele, et paar autot oli remondis ning tulemas uus auto, ei olnud tegemist tööseisakuga

§ 66mõttes.

Hageja keeldus laadija tööst põhjendatult. Kostjal ei olnud õigust hagejat üle viia laadijaks ning seejärel jätta ootele, mil saadakse mõni auto. Hageja vande all antud seletuste kohaselt ütles V. L. hagejale, et hagejale autot ei anta, kuna ta rikkus liikluseeskirja. Tunnistajana üle kuulatud V. L. seda ei eitanud, kuid tema väitel oli see suitsunurgajutt. 05.08.2008 hageja lahkumisavalduse kohaselt soovis ta lahkuda töölt 4 10.08.2008 seoses töölepingu rikkumisega tööandja poolt ja tööks vajalike töövahenditega mittekindlustamisega.

§ 72

lg 1 sätestab, et tööandja ja töötaja on kohustatud töölepingu lõpetamisest teineteisele ette teatama kirjalikult. Soov lõpetada tööleping peab olema väljendatud tingimusteta. Oma avalduses on hageja selgelt väljendanud soovi lõpetada tööleping seoses töölepingu rikkumisega tööandja poolt. Tööandja poolne töölepingu rikkumine seisnes hageja töölepingus ette nähtud tööga ja vajalike töövahenditega mittekindlustamises. Hageja ei märkinud küll töölepingu seaduse paragrahvi, mille alusel ta töölepingu lõpetamist soovib, kuid avalduse sisust on üheselt arusaadav, et ta soovis töölepingu lõpetada tööandjapoolse lepingutingimuste rikkumise tõttu. Töötaja algatusel töölepingu lõpetamine tööandja poolse lepingutingimuste rikkumise tõttu on sätestatud ainult

§-s 82. Hageja avaldusest nähtub, et ta soovis töölepingu lõpetamist

§ 82

alusel ning ei olnud mingit põhjust eeldada, et ta soovis töölepingut lõpetada töötaja algatusel

§ 79lg 1 alusel.

Kui töötaja ei ole esitanud avaldust lõpetada tööleping

§ 79alusel, ei ole tööandjal seaduslikku alust sellel alusel töölepingut lõpetada.

Käskkirjaga nr 27 07.08.2008 lõpetati hagejaga tööleping

§ 79lg 1 alusel alates 10.08.2008.

Kuna hageja ei soovinud töölepingut lõpetada

§ 79alusel, siis ei oleks kostja tohtinud sel alusel töölepingut lõpetada.

Kostjal oli võimalik lõpetada tööleping töötaja algatusel

§ 82

lg 1 alusel etteteatamistähtaja möödumisel või vaidlustada töölepingu lõpetamise alus töövaidluskomisjonis. Kostja seda ei teinud. 7.

§ 117

lg 1 sätestab, et töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt on töötajal õigus nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist ning § 117 lg 2 sätestab, et kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Töölepingu lõpetamine tuleb lugeda kostja poolt

§ 79

lg 1 alusel ebaseaduslikuks ja tööleping lõpetatuks

§ 82lg 1 alusel.

Et tegemist oli kostja poolt töölepingu tingimuste raske rikkumisega, siis on põhjendatud kostjalt hüvitusena nelja kuu keskmise palga suuruse summa - 34 776 krooni väljamõistmine.

1. Kohus ei nõustunud kostja väitega, nagu oleks hageja esitanud töövaidluskomisjonile ja kohtule erinevad nõuded. Hageja nõue töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmiseks ei ole uus iseseisev nõue, mida ei ole vaidlustamistähtaja jooksul esitatud. Hageja on esitanud töövaidluskomisjonile ja kohtule samad nõuded ja palunud kostjalt välja mõista hüvitise nelja kuu keskmise palga ulatuses. Kohus on pädev otsustama, millise paragrahvi järgi hüvitis väljamõistmisele kuulub. Nõuded ei ole aegunud. Tõendamist ei leidnud, et kostja oleks hagejale maksnud puhkusekompensatsiooni ebaõigesti. Apellatsioonkaebus
2. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega hageja nõuded rahuldati ning menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas palus kostja teha uue otsuse, millega jätta kõik hageja nõuded rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda.
3. Kaebuse põhjenduste kohaselt esitas hageja kohtule muud nõuded, kui töövaidluskomisjonile, kuid kohus sellega ei arvestanud.
4. Kohtuotsus ei ole seaduslik ja põhjendatud, sest on vastuoluline. Kohtuotsuse resolutiivosa järgi on hagi rahuldatud osaliselt, kuid põhjendavas osas märkis kohus, et hagi ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Selle vasturääkivuse tõttu on kohtuotsus täies ulatuses ebaseaduslik ja kuulub tühistamisele.
5. Kohus on otsuse põhjendavas osas tuginenud asjaolule, mida faktiliselt ei esinenud ja mida kumbki pool asjas esile ei toonud, s.o nagu oleks kostja viinud hageja üle 5 laadijaks ja seejärel jätnud hageja ootele, millal saadakse mõni auto. Kohus leidis, et kostjal puudus selleks õigus. Kostja üksnes pakkus hagejale laadija tööd ja hageja keeldus sellest. Teise töö pakkumist ei saa samastada teisele tööle üleviimisega. Kohus rikkus TsMS § 436 lg-t 3, mille tõttu ei ole kohtuotsus õiguspärane ja tuleb tühistada.
6. Kohus jättis kostja väited ja hageja vande all antud seletused ning tunnistajate ütlused kui tõendid tööseisaku kohta arvestamata ega analüüsinud neid koosmõjus teiste tõenditega. Kohus rikkus sellega TsMS § 442 lg-t
7. Kohus ei põhjendanud, millisest õigusakti nõudest tulenes kostja kohustus anda töövahend ja töö sooritamine just hagejale. Kohus ei arvestanud tunnistajate ütlustega, milles väljendati selgelt, et hageja endist tööd ei olnud säilinud. Tegemist oli ajutise võimatusega anda hagejale töölepingus kokku lepitud autojuhi tööd, sest kõik autod kui töövahendid olid kas töös või remondis. See on tõendatud nii hageja vande all antud seletusega kui ka tunnistajate ütlustega. Hageja naasmisel haiguslehelt oli tekkinud olukord, kus autojuhte oli rohkem kui töövahendeid. Töö iseloom ja töökorraldus olid hageja töövõimetuse ajal muutunud, mistõttu tekkisid ka tehnilised ja organisatoorsed takistused hagejale töölepingujärgse töö pakkumiseks, sest hageja ei olnud tööle asumisel teadlik korraldatud jäätmeveost põhjustatud uutest marsruutidest (teenindatavate klientide asukohtadest) ja uue töökorraldusega kaasnevatest nõuetest.

§ 66

lg 1 kohaselt on tööseisak töö seiskumine töö tegemiseks vajalike organisatsiooniliste või tehniliste tingimuste puudumise, vääramatu jõu või muude asjaolude tõttu. Kuna hagejale töö andmine oli takistatud nii tehniliste kui ka organisatoorsete vahendite puudumise tõttu, oli hageja töö

§ 66lg 1 mõttes seiskunud.

1. Vaidluse asjaolusid ja poolte tegevust tuleb hinnata ka võlaõiguslike põhimõtete alusel. Vaidlus puudub asjaolu üle, et hagejale ei olnud kinnitatud töövahendina konkreetset autot. Seda ei olnud ka töölepingus kokku lepitud. Seega puudus hagejal õigus nõuda konkreetset autot. Mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt oli kostja õigustatud palkama tööle uue autojuhi ajal, kui hageja oli töövõimetu, sest kostja vajas oma majandustegevuses prügiveoki juhti. Hageja tööle naasmise ajaks oli töökorraldus muutunud, mistõttu oli kostja õigustatud eelistama töösoorituste täitmisel töötajaid, kellel oli uue töökorralduse kogemus. Kuigi kostjal oli õigus paigutada hageja teisele tööle, kostja seda ei teinud. Kostja suunas hageja vabaneva auto ootele, makstes hagejale töölepingujärgset töötasu. Selline lahendus oli hea usu põhimõttest tulenev mõistlik käitumine, milles puudus igasugune töölepingu rikkumise tunnus. Kuigi kohus leidis, et töö ja töövahendi andmata jätmisega rikkus kostja töölepingus sätestatud kohustust, ei põhjendanud kohus oma järeldusi tõenditele viidates ega õigusaktides sätestatut kohaldades.
2. Kohus jättis käsitlemata kostja väited töölepingu rikkumise fakti puudumise kohta ja ei põhjendanud otsuses, miks ta ei nõustunud kostja faktiliste väidetega ja õiguslike järeldustega. Kostja toonitas kogu menetluse kestel, et kuna kostja töölepingut ei rikkunud, ei olnud hagejal võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 tähenduses õiguslikku alust töölepingu ülesütlemiseks. Kohus ei osundanud ühelegi töölepingu punktile ega õigusaktis sätestatud tööandja kohustusele, millest lähtuvalt kohus rikkumise tuvastas ja otsuses toodud järeldusteni jõudis. VÕS § 116 lg 1 järgi võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Hageja on töösuhte pooleks, kelle huvi töölepingu täitmise vastu tuleneb üksnes huvist saada palka. Hageja kui töötaja vajas seega töövahendeid üksnes kostja poolt antavate tööülesannete täitmiseks. Kohus jättis välja selgitamata hageja kohustuseks oleva töö tegeliku sisu ja selle töö sooritamiseks vajalikud töövahendid, mistõttu on alusetu väita tööandja poolset rikkumist tööga ja töövahenditega mittekindlustamise osas. 6 Töölepingu oluline rikkumine töövahendite puudumise tõttu oleks mõeldav ainult juhul, kui kostja oleks nõudnud hagejalt prügikonteinerite tühjendamist ja prügi üleandmist jäätmekäitlejale, andmata hagejale seejuures prügiveokit kui töövahendit. Töölepingu tingimuste oluliseks rikkumiseks ei saa lugeda olukorda, kui kostjal puudus ajutiselt võimalus nõuda hagejalt kokkulepitud tööd vastava töövahendi puudumise tõttu.
3. Kohus ei põhjendanud, millest tulenes kostja kohustus eelistada hagejat töösoorituste jagamisel ja töövahendite andmisel teistele töölistele.

§ 49

p-s 1 sätestatud nõue kindlustada töötaja töölepingus kokkulepitud tööga ei ole selline kohustus, mis kohustaks tööandjat igal ajal tagama töötajale tööalaste soorituste olemasolu. Hageja kohustus oli täita ilma erikorralduseta ülesandeid, mis tulenesid töö üldisest käigust. Hageja ülesandeks oli oodata vabanevat töövahendit. Kostja maksis hagejale selle ülesande täitmise eest töölepingus kokkulepitud palka. Kostja tegevuses ei esinenud ühtegi rikkumise tunnust. 17. Kohus ei hinnanud kirjalikke tõendeid kogumis hageja vande all antud seletustega ja tunnistajate ütlustega. Hageja töölepingu lõpetamise avalduses ei ole märgitud töölepingu lõpetamise õiguslikku alust. Kohus on jättis hinnangu andmata sellele, et kostja tegi hagejale ettepaneku töölepingu lõpetamise avaldust täiendada ja väljendada väidetava rikkumise sisu. Samuti ei hinnanud kohus hageja soovimatust põhjendada ja selgitada asjaolusid, milles seisnes hageja arvates töölepingu rikkumine. Esitatud tõendid ja asjaolud tõendavad, et tööandjal ei olnud õigust töölepingut lõpetada muul alusel kui

§ 79lg 1.

Hageja ei märkinud avaldusse selgelt soovi lõpetada tööleping

§ 82

alusel.

§ 82

alusel saab töölepingut üles öelda ainult juhul, kui on tegemist olulise lepingurikkumisega (VÕS § 116 lg 1) ja kui on selgelt viidatud vastavale õiguslikule alusele Kuna kostja hagejalt avaldusele selgitusi ega täiendusi ei saanud, oli kostjale selge üksnes hageja tahe tööleping lõpetada. Seda nõuet ei pidanud hageja töövaidlusorganis vaidlustama, sest ta sai töötaja avalduse töölepingu lõpetamiseks rahuldada

§ 79lg 1 alusel.

Kostja vaidlustas hageja avalduse töövaidlusorganile (töövaidluskomisjonile) esitatud vastuses hageja töövaidlusavaldusele. Vaidlustus oli esitatud tähtaegselt ja hageja ei ole esitanud taotlust aegumise vms kohaldamiseks. Töövaidluskomisjon rahuldas kostja vaidlustuse sellega, et jättis hageja avalduse rahuldamata. 18. Kohus rahuldas hageja nõuded, mida hageja ei ole hagiavalduses esitanud. Hagiavalduses soovis hageja hüvitist

§ 82

alusel, kuid kohus rahuldas hageja hüvitise nõude

§ 117lg 2 alusel.

Kohtul ei olnud selleks õiguslikku alust, kuna hageja ei olnud

§ 117lg 2 alusel hüvitise väljamõistmist taotlenud.

Kohus tunnistas töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks, kuigi hageja ei ole kohtule vastavat nõuet esitanud. Hageja nõudis hagiavalduses üksnes töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist. Kohtuistungil ei käsitletud töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja rahalise hüvituse maksmise kohustuse aluseks olevaid asjaolusid. Töölepingu lõpetamise seadusvastaseks tunnistamise nõue ja töölepingu lõpetamise formuleeringu muutmise nõue on erinevad nõuded ning kohtul puudus õigus väljuda hagi piiridest. Üksnes töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõude esitamisel ja selle rahuldamisel oleks hagejal õigus nõuda

§ 117

lg 1 kohaselt nii tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist kui ka sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. Põhjusel, et hageja sellist nõuet ei esitanud, puudus kohtul alus omal algatusel

§ 117lg 2 kohaldamiseks ja nimetatud sättest tuleneva hüvitise väljamõistmiseks.

Kohus ei põhjendanud, milles seisnes kostjapoolne seaduserikkumine ja milles 7 väljendus seaduserikkumise iseloom, mis oleks õigustanud 4 kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmist.

1. Kohus jättis otsuses põhjendamata menetluskulude jaotuse, määrates üksnes nende jaotuse proportsiooni, jättes 95% kostja kanda ja 5% hageja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele
2. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
3. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus jättis rahuldamata hagi puhkusekompensatsiooni saamiseks. Muus osas on kohtuotsus vaidlustatud. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollis ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud osas.
4. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks vaidlustatud osas. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme määral, mis tooks endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise.
5. Hageja ei esitanud maakohtule seonduvalt töölepingu lõpetamisega selliseid nõudeid, milliseid ta ei olnud esitanud töövaidluskomisjonile, nagu kostja apellatsioonkaebuses väidab. Sama leidis õigesti ka maakohus.
6. Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, et kohtuotsuse põhjendava osa esimene rida ja resolutsioon on vastuolulised, kuid see ei anna iseenesest alust kohtuotsuse tühistamiseks, nagu kostja apellatsioonkaebuses leiab. Põhjendava osa esimesele reale tuleb lugedes lisada sõna „osaliselt“, sest muus osas on otsuse põhjendavast osast võimalik üheselt aru saada, millise nõude kohus rahuldamata jättis ning millised ja miks rahuldas. Ka on õige apellatsioonkaebuse väide, et maakohus tuvastas ebaõigesti asjaolu, nagu oleks kostja viinud hageja üle laadija ametikohale (kohtuotsuse lk 5). Pooled sellele asjaolule ei tuginenud. Pooled ei vaielnud asjaolu üle, et hagejale pakuti laadija töö tegemist, millest hageja keeldus. Selle tuvastas ka maakohus tunnistajate R. E. ja V. L.u ütluste alusel (kohtuotsuse lk 4). Seega on kohtuotsus eelnimetatud asjaolu tuvastamise osas vastuoluline, kuid see eksimus ei anna samuti alust kohtuotsuse tühistamiseks, kuna kohtuotsuse lõppjärelduse õigsust see ei mõjuta. Muus osas võttis ringkonnakohus TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
7. Tulenevalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 28 lg-st 1 on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks. Hageja esitas 05.08.2008 kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks alates 10.08.2008, põhjendades seda töölepingu rikkumisega tööandja poolt, mis seisneb selles, et tööandja ei kindlustanud töötajat töölepingus ettenähtud tööga ja töövahenditega. Avalduse sisu on selge ja vastab

§-s 82 sätestatule, mille kohaselt võib töötaja algatusel lõpetada töölepingu tööandja poolse lepingutingimuste rikkumise või tootmis- või töökorralduses tehtud muudatuste tõttu. 8 Asjaolud, et hageja ei märkinud avaldusse

paragrahvi, mille alusel ta töölepingu lõpetamist soovib ega täpsustanud kostja nõudel avalduse sisu, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Kostja lõpetas hagejaga töölepingu alates 10.08.2008

§ 79lg 1 alusel.

Maakohus leidis õigesti, et kostjal ei olnud õigust seda teha. Kui töötaja ei ole esitanud avaldust töölepingu lõpetamiseks

§ 79alusel, ei või ka tööandja sellel alusel töölepingut lõpetada.

Kostja oleks võinud töölepingu lõpetada

§ 82

lg 1 alusel etteteatamistähtaja möödumisel või pöörduda töövaidlusorganisse töölepingu lõpetamise aluse vaidlustamiseks (vt ka Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr-d 3-2-1-95-03, 3-2-1-120-05). Kostja eeltoodut ei järginud. Kuna kostjal ei olnud õigust lõpetada tööleping

§ 79lg 1 alusel, on töölepingu lõpetamine ITVS § 28 lg 1 järgi ebaseaduslik.

Eeltoodust tulenevalt ei oma pooltevahelise töölepingu lõpetamise seaduslikkuse hindamisel tähtsust kostja väited tööseisaku, hageja töö sisu ja töövahendite ning temale palga maksmise, samuti kostja heas usus käitumise kohta. Eeltoodud väited võivad omada tähtsust üksnes hüvitise suuruse määramisel. 26. ITVS § 30 lg 2 sätestab, et kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuid töötaja ei soovi tööle ennistamist, mõistab töövaidlusorgan töötajale välja hüvitise kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses. Hüvitise suuruse määramine on kohtu diskretsiooniotsus, mille tegemisel tuleb kaaluda ITVS § 30 lg 2 järgi töölepingu lõpetamise asjaolusid ja seaduserikkumise iseloomu töölepingu lõpetamisel. Maakohus on eeltoodud asjaolusid otsuse tegemisel hinnanud ning leidnud, et antud juhul oli tegemist olulise rikkumisega. Kohtuotsuses on piisavas ulatuses põhjendatud, millele on kohtu järeldused rajatud. Kuna maakohus ei ole ületanud diskretsiooni piire, puudub ringkonnakohtul põhjus maakohtu otsustust muuta. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Maakohus leidis õigesti, et tegemist ei olnud tööseisakuga

§ 66lg 1 tähenduses.

Olukorra, kus tööandjal ei olnud anda töötajale autojuhi tööd ja töövahendit (auto), lõi tööandja ise, võttes tööle uue autojuhi ja andes seni hageja kasutuses olnud auto uue töötaja kasutusse. Töötaja tööga ja töötingimustega kindlustamine on

§ 1

ja § 49 p 1 ning poolte vahel sõlmitud töölepingu p 6.1 järgi tööandja lepingujärgne ülesanne. Hagejale ei selgitatud, et tegemist on ajutise olukorraga. Vastupidi, selleaegne tegevdirektor V. L. ütles hagejale, et talle enam autot ei antagi (hageja vande all antud seletus, V. L.u ütlused). Hageja seletuse kohaselt temaga isegi ei räägitud ja käidi üksnes kontrollimas, kas ta on kohal. Kostja väited töökorralduse muutmise ja tema õiguse kohta eelistada töö tegemisel teisi töötajaid, ei õigusta temapoolset töölepingu rikkumist. Ekslik on kostja väide, nagu piirdunuks hageja töölepingujärgne huvi üksnes palga saamisega, mida kostja ei rikkunud. Selline seisukoht ei ole kooskõlas töölepingu mõiste ega sisuga. Kostja käitumine lähtuvalt hea usu põhimõttest ei leidnud tõendamist. 27. TsMS § 173 lg 4 järgi näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse. TsMS § 163 lg 1 kohaselt võib kohus jaotada hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Arvestades asjaolu, et hageja nõuetest jäi maakohtus rahuldamata üksnes puhkusekompensatsiooni nõue, on maakohtu määratud menetluskulude jaotuse proportsioon õige ning hageja kanda jääb 5% ja kostja kanda 95% esimese astme kohtus kantud menetluskuludest, nagu on määratud maakohtu otsuses. Kuna ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtuotsuse sisuliselt muutmata ja 9 apellatsioonkaebuse rahuldamata, kannab apellatsioonimenetluse kulud kostja. G.Kivinurm K. Paal TsMS § 171 lg 1 järgi A. Tänav kõik