lg 9 kohaselt on kehtestatud planeering aluseks ehitusprojekti koostamisel ei saa heaks kiita detailplaneeringu lahendust, mille realiseerimisel tekib kahjulik mõjutus naaberkinnisasja omanikule. Seetõttu andis maavanem planeeringule heakskiidu ainult Supeluse tn 24 puudutavas osas. Juhindus
Supeluse tn 24 kinnistu piires. 31.01.2007 esitatud kaebuse järgi maavanema toiming, mis väljendus 31.10.2006 kirjas, on õigusvastane. Dokumendis toodud selgituste kohaselt järelevalve käigus Pärnu Maavalitsuses 16.10.2006.a. toimus vastuväidete ärakuulamine, kus linnavalitsuse esindajad muutsid oma seisukohti, asudes naaberkinnistute omanikega samale arvamusele, mis tingis planeeringu lahenduse muutmise Supeluse 22 kinnitus osas. Nimelt ei nõustunud nad Supeluse 22 hoone vana osa III korruse täisehitamisega, samuti ka planeeritud vihmavete äravoolu lahendusega, mille tõttu võib tekkida kahju Roosi 15 kinnistule. Samale seisukohale jäi ka Pärnu maavanem oma 31.10.2006 kirjas Pärnu Linnavalitsusele. Ühtlasi märkis maavanem, et Supeluse 22 detailplaneeringu menetlemist on Pärnu linnavalitsusel võimalik jätkata kooskõlas planeerimisseadusega. Kaebaja arvates ei põhine maavanema järelevalve käigus antud seisukoht seadusel ega ole seetõttu kohalikule omavalitsusele siduv.
lg 3 kohaselt järelevalve teostaja pädevuses on: 1) planeeringu õigusaktidele vastavuse kontrollimine; 5) planeeringu avalikul väljapanekul kirjalikke vastuväiteid esitanud isikute ning planeeringu koostamist korraldava maavalitsuse või kohaliku omavalitsuse ärakuulamine ja seisukoha esitamine vastuväidete kohta kui planeeringu koostamisel vastuväiteid ei arvestatud. Sama seaduse § 23 lg 6 järgi järelevalve teostaja annab planeeringule oma heakskiidu pärast järelevalve käigus esitatud nõuete täitmist ja vastuväidete suhtes kokkuleppe saavutamist või nende kohta seisukoha andmist ning teeb kohalikule omavalitsusele ettepaneku planeeringu kehtestamiseks. Naaberkinnistu Roosi 17 omanik esitas järgmised vastuväited:
Kuna järelevalve käigus ei ole tuvastatud detailplaneeringu vastuolusid seadusega, siis ei olnud Pärnu maavanemal õigust detailplaneeringu heakskiitmisest keelduda. Maavanema toiming on sisuliselt eelhaldusakt, millest sõltus detailplaneeringu edasine saatus. Pärnu Linnavolikogu 21.12.2006 otsusest nähtub, et Supeluse 22 kinnistu detailplaneeringu mittekehtestamine koos Supeluse 24 kinnistu detailplaneeringuga oli tingitud vaid Pärnu maavanema seisukohtadest. Kaebuse esitajal on põhjendatud huvi keeldumise õigusvastasuse tuvastamise vastu sest maavanema õigusvastasele toimingule ei ole kohalikul omavalitsusel õigust tugineda edaspidi Supeluse 22 kinnistu detailplaneeringu kehtestamise küsimuse otsustamisel. Samuti peaks maavanem taastama oma järelevalve planeeringu koostamise üle ning võtma esitatud vastuväidete kohta uue seisukoha, kusjuures arvestades käesoleva aja situatsiooni ei ole tal heakskiidu mitteandmiseks õiguslikke põhjendusi. Kaebuse järgi ka Pärnu Linnavolikogu tegevusetus (viivitamine) Supeluse 22 kinnistu detailplaneeringu kehtestamisel on õigusvastane kuna nimetatud detailplaneeringu projekt on kehtestamiseks valmis. Pärnu maavanema järelevalve käigus antud seisukoht ei ole õigusvastasuse tõttu siduv. Ka demokraatlikult valitud esinduskogu ei või oma otsuseid teha meelevaldselt, vaid valikuid tuleb ratsionaalsete argumentidega põhjendada (3-3-1-54-03). Kuigi planeerimisseadus ei näe ette tähtaegu, mille jooksul peab detailplaneering olema kehtestatud on haldusmenetluses ette nähtud mõistlik aeg ammu möödas, seda enam ei ole jäänud toiminguid, mida peab planeerimismenetluses veel tegema. Linnavolikogu tegevusetus planeerimismenetluses rikub kaebuse esitaja õigusi oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada (arendada) ja piirab ettevõtlusvabadust, mis on suunatud majutusäri arendamisele Pärnu linna ranna rajoonis. 12.12.2007 koostatud täiendavates seisukohtades käsitles avaldaja õiguste rikkumise temaatikat, leides et Supeluse 22 ja 24 detailplaneeringu koostamise tellijaks on faktiliselt AS P ja AS-l P on jätkuvalt personaalse substraadi printsiibi alusel põhiseaduslik õigus vabale ettevõtlusele ja omandi valdamisele, kasutamisele ning käsutamisel ja sellega hõlmatud üldisele ehitamisõigusele talle kuuluval hoonestataval kinnistul. Olukorras, kus detailplaneering algatati volikogu enda otsusel ning volikogu on kehtestanud planeeringu osaliselt, s.o. vaid Supeluse tn 24 osas, ei ole volikogul võimalik väita, et kaebuse esitajale puudub üldse subjektiivne õigus ja huvi taotleda Supeluse 22 detailplaneeringu kehtestamise või mittekehtestamise otsustamist. 3 Pärast Supeluse 22 kinnistu omanikuvahetust oli kaebaja arvamusel, et kuivõrd selline asjaolu menetlusosalist protsessist ei kõrvalda ja ostja on asunud müüjat süüdistama teatud asjaolude esitamata jätmisest ostu-müügitehingu sõlmimisel, siis võiks menetlust jätkata kuivõrd võivad selguda asjaolud, mis võiksid kõrvaldada OÜ B etteheited (II köide, tl 12-13). Puutuvalt kaebuse taotlusse selgitas avaldaja, et esitatud kohustamisnõude puhul ei pea ta silmas detailplaneeringu otsustamist konkreetsel kujul vaid kohustamiskaebuses esitatud etteheide puudutab vastustaja ilmset põhjendamatusse ja õigustamatusse viivitusse langemist planeeringu otsustamisega. Kaebaja arvates oli planeeringu osalise kehtestamisotsuse vastuvõtmise ajaks kõikide asjaosaliste seisukohad ja argumendid ära kuulatud, planeeringu tervikuna otsustamiseks vajalik asjaolude ring välja selgitatud, kõik menetlusetapid läbitud. Jättes planeeringu tervikuna kehtestamata rikkus volikogu HMS §-s 4 lg 2 sätestatud põhimõtet, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Tegelikkuses puudusid olulised asjaolud, mis lubanuks järeldada, et planeeringu kehtestamise tulemusel levivad Supeluse 22 kinnistult Roosi 15 ja 17 kinnistutele sedavõrd negatiivsed mõjutused, millised oma iseloomult oluliselt kahjustavad nimetatud kinnisasjade kasutamist e riivavad asjast huvitatud isikute (A. R, I. M ja H. M ) põhjendatud huve ja on samas vastuolus keskkonnakaitse nõuetega. Planeeringu materjalide hulgas ei leidu tõendeid, mis kinnitaksid empiirilistele (mõõtmistele või tehnilistele uuringutele tuginevalt) kõnesolevate kahjuliku mõjude tõsikindlat esinemist ja viitaksid konkreetse keskkonnakaitse nõude rikkumisele. Planeering on Supeluse tn 22 osas jäetud kehtestamata mitte argumenteeritud kaalutlustele vaid üksnes vastustajate siseveendumusele tuginedes. Samuti ei ole vastustajad kogu asja menetlemisel esitanud mingeid sisulisi põhjendusi selle kohta, miks ei arvestatud vastuväiteid esitanud isikute väidetavate huvide põhjendatuse hindamisel nende poolt 2004.a. projekteerimistingimuste kooskõlastamisel Supeluse 22 vana osa 3. korruse väljaehitamiseks antud nõusolekuid, mis loogiliselt pidanuks olema hõlmatud samuti diskretsiooni õige rakendamisega. 10.12.2007 on I. M teinud avalduse, milles ta teatab AS Ple, et ta on nõus tema krundi piires teostatud sadevete äravooluga, kuid palub edaspidi paigaldada tema krundi piires vihmaveerenn, et sadevesi ei tilguks piirdele, millega AS P nõustub. Pärnu maavanema seisukoht Planeeringu koostamise käigus esitas Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakond Supeluse tn 22 ja 24 kinnistute detailplaneeringu materjalid Pärnu maavanemale kolmel korral: 23.02.2006 kirjaga nr 8-4/1336 täiendavate kooskõlastuste määramiseks, 03.08.2006.a kirjaga nr 8-4/4887 järelevalve teostamiseks ning 18.09.2006.a. kirjaga nr 8-4/4887-1 järelevalve jätkamiseks. Kehtiva Pärnu linna üldplaneeringu kohaselt on Supeluse tn 22 ja 24 kinnistutele planeeritud väikeelemumaa, detailplaneeringuga kavandati muuta mõlemad kinnistud ärimaaks. Seega ei olnud planeeringuprojekt koostatud vastavuses Pärnu linna üldplaneeringuga Tulenevalt eeltoodust ning I ja H M ning A. R avalikul väljapanekul esitatud vastuväidete arvestamata jätmisest oli maavanema järelevalve detailplaneeringu üle
Maavanema järelevalvepädevus planeeringute koostamise üle tuleneb
Järelevalvemenetluse jätkamiseks sai maavanem 20.09.2006.a. Pärnu Linnavalituse planeerimisosakonnalt uuesti detailplaneeringu materjalid. 4 Kuna detailplaneeringu avaliku väljapaneku ajal esitasid naaberkinnistute omanikud I. M, H. M ja A. R kirjalikke vastuväiteid mida planeeringu koostamisel ei arvestatud, siis
lg 3 p 5 kohaselt oli maavanema ülesandeks nimetatud isikute ning Pärnu Linnavalitsuse ärakuulamine. Detailplaneeringu koostaja, kes oli tulnud vastuväidete ärakuulamisele 16.10.2006, ei suutnud veenda naabreid ega Pärnu Linnavalitsust, et kogu kolmanda korruse täisehitamine on vajalik kompromiss Supeluse 22 omaniku ja piirinaabrite vahel ning koostatud planeeringulahendusest ei teki kahjulikke mõjutusi naaberkinnistutele. Supeluse 22 lahenduse osas jäid nii vastuväidete esitajad (naaberkinnistute omanikud) kui ka linnavalitsuse esindajad samale arvamusele: nõustusid Supeluse 2 hoone ehitusloa alusel ehitatud Supeluse tänava äärse kolmanda korruse osaga; ei nõustunud omavoliliselt ehitatud kolmanda korruse osaga ega kogu ülejäänud kolmanda korruse planeeritud täisehitamisega; ei nõustunud planeeritud vihmavete äravoolu lahendusega, mille tõttu võib tekkida kahju Roosi tn 15 kinnistule. Üheks planeerimisseaduse § 9 lg-s 2 loetletud detailplaneeringu eesmärgiks on keskkonna – tingimuste seadmine planeeringuga kavandatu elluviimiseks. Antud planeeringuga oli kavandatud sadevete valgumine pinnasesse Supeluse tn 22 hoone ja naaberkinnistu vahele jäävale paari meetri laiusele maaribale kuid juba planeeringu koostamise ajal oli teada, et külmunud maapinna ja suurte vihmade ajal sadeveed ei imbu pinnasesse Supeluse tn 22 kinnistul, vaid valguvad naaberkinnistule. Et suurte sadudega vihmavesi valgub Supeluse 22 kinnistult Roosi tn 15 kinnistule kinnitas hiljem ka vesiehitusinsener Urmas Samblik oma hinnangus Supelese 22 hoone osalise sajuvete vooluhulga ja koguse kohta (tl 173). Selline vihmavete planeeringulahendus, mis tekitab kahjulikku mõjutust naaberkinnistule, on AÕS § 143 lg 1 kohaselt keelatud. Lähtudes Pärnu Linnavalitsuse seisukohast,
lg-st 6 ning eesmärgist, et oleks operatiivselt võimalik jätkata arendustegevust mittevaidlustatud kinnistu osas tegi maavanem ettepaneku planeeringu osaliseks kehtestamiseks, tuginedes
Sama sätte kohaselt ei loeta planeeringu osalise kehtestamisega seotud planeeritava maa-ala suuruse muutmist planeeringu põhilahenduse muudatuseks, mis tähendab, et Pärnu Linnavalisusel on õigus jätkata planeeringuprotsessi ilma uut avalikustamise etappi korraldamata. 09.01.2008 kohtule antud selgituses, analüüsides planeeringu edasise menetlemise võimalusi pärast 31.10.2006 antud seisukohta, leidis maavanem, et see sai toimuda vaid linnavalitsuse kui planeeringu tellija initsiatiivil kusjuures planeeringu kehtestamiseks Supeluse tn 22 osas volikogu poolt oli eelnevalt endiselt vajalik maavanema nõusolek. Pärnu Linnavolikogu seisukoht Detailplaneeringu kehtestamine on kohaliku omavalitsuse ainupädevusse kuuluv diskretsiooniotsus (
Detailplaneeringu kehtestamise otsust ei saa asendada kohtuotsusega, s.h. ei saa kohus kohustada volikogu kehtestama konkreetse sisuga detailplaneeringut (PS § 4, 154, HKMS § 19 lg 6). Eeltoodust tulenevalt oli kaebuse rahuldamine selle esmases sõnastuses välistatud juba menetluslikult. 5 Kaebusest ei nähtu ka millised kaebaja õigusi on rikutud olukorras, kus detailplaneering kehtestati osaliselt, ainult Supeluse tn 24 kinnistu osas. Seejuures on oluline, et kuivõrd planeering näeb ette Pärnu linna üldplaneeringu muutmise vajaduse, siis
lg 6 kohaselt ei saanud sellise planeeringu tellijaks olla kaebaja kui eraõiguslik isik. Pärast 16.08.2006 Pärnu maavanema poolt vastavale asjaolule tähelepanu juhtimist lepiti kaebaja ja Pärnu Linnavalitsuse vahel kokku, et planeeringu tellijaks loetakse edaspidi Pärnu Linnavalitsus. Seega ei saa kaebaja tugineda argumendile, et tal on huvi Supeluse tn 22 osas detailplaneeringu kehtestamise või mittekehtestamise otsustamiseks vastava planeeringu tellijana. Viidatud käsitlusest tulenevalt ei saa isikul tekkida ka õiguslikult kaitstavat ootust, et algatatud planeerimismenetlus jõuab lõpuni kindla aja jooksul. Planeerimismenetlus on tavapärasest haldusmenetlusest erinev kohaliku omavalitsuse laiaulatusliku diskretsiooni ja kõikvõimalike erinevate isikute ja huvigruppide huvide ning õiguste kaalumise vajaduse tõttu. Lisaks ilmnes menetluse kestel, et detailplaneeringu kavandatud kujul kehtestamine eeldab linna üldplaneeringu muutmist. See on aga omakorda põhjustanud lisatoiminguid ja ajakulu. Kuivõrd isik ei saa nõuda konkreetse detailplaneeringu kehtestamist konkreetse aja jooksul, ei saa detailplaneeringu menetlemiseks kuluva ajaperioodi pikenemine olla õiguslikult etteheidetav. Vastustaja märgib, et HKMS § 9 lg 2 kohaselt saab haldusakti andmiseks kohustamise kaebuse esitada 30 päeva jooksul arvates haldusakti väljaandmisest keeldumise kaebajale teatavaks tegemisest. Antud juhul ei ole haldusakt väljaandmisest keeldutud, seega ei ole tegemist HKMS § 9 lg 2 kirjeldatud olukorraga, mis annaks õiguse kohustamiskaebuse esitamiseks. Kaebusest nähtub, et selle põhisisuks on etteheide, et Supeluse tn 22 osas on detailplaneeringu kehtestamisega ebamõistlikult viivitatud. Kaebusest aga ei nähtu, millisel ajahetkel kaebaja arvates vastustaja Supeluse tn 22 osas detailplaneeringu kehtestamise või mittekehtestamise otsusega viivitusse sattus kuid on ilmne, et menetluse ebamõistlikust venimisest siin rääkida ei saa. Planeerimismenetluse kestuse põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada, et Planeerimisseadus planeerimismenetluse kestusele mingeid tähtaegu ei kehtesta ega sisalda vastavaid viiteid ka Haldusmenetluse seadusele. Haldusmenetluse seadus kohaldub konkreetse haldusmenetluse läbiviimisele vaid juhul, kui menetluse kohta puudub piisavalt detailne eriregulatsioon. HMS § 5 lg 2 ja lg 4 tulenev viivitamatu tegutsemise nõue ei ole planeeringumenetluse olemusega kooskõlas – toimingute viivitamatu sooritamine on omane olukorrale, kus haldusorganil on võimalik käituda kindlal viisil (nn nulldiskretsiooni juhtumid, kus kohaldub põhimõte „lubatud on vaid see, mis on lubatud” ning selle alusel saab üheselt otsustada, kuidas haldusmenetluse alustamise põhjustanud taotlus lahendada tuleb). Olukorras, kus haldusorgan peab rakendama otsustusdiskretsiooni, eeldab adekvaatse kaalutlusotsuse kujunemine täiendavat aega. Tegemist ei ole kitsalt õiguse rakendamisega, vaid ka olulises osas mitteõiguslike argumentide kaalumisega. Ajalises dimensioonis saab otsustusdiskretsiooni kõige raskemaks vormiks nimetada just planeerimismenetlust, mille tulemus mõjutab reeglina paljude isikute ja huvigruppide huve ja õiguseid ning mille mõju on reeglina väga pikaajaline. Vastustaja on seisukohal, et vaieldamatult tuleb hea haldustava üheks osaks lugeda ka planeerimismenetluse läbiviimist mõistliku aja jooksul, kuid rõhutab veelkord, et siin ei saa rääkida nulldiskretsiooniotsustele kohalduvast viivitamatust tegutsemiskohustusest. Samuti on oluline silmas pidada, et planeerimismenetluse läbiviimine mõistliku aja jooksul kui üks hea 6 haldustava ilming, ei anna igaühele õigust nõuda selle põhimõtte järgimist. Halduskohtusse pöördumise aluseks on ikkagi konkreetse isiku subjektiivsete õiguste rikkumine. Vastustaja hinnangul saab detailplaneeringu menetlemisega venitamine planeeringu kehtestamise faasis olla õiguslikult etteheidetav vaid juhul, kui: 1) kõikide asjaosaliste seisukohad on ära kuulatud ja otsuse langetamisel kaalumisele kuuluvad asjaolud ja argumendid välja selgitatud; 2) kõik kohustuslikud eelnevad menetluslikud etapid on läbitud; 3) eelmise kahe punkti täitmisest on möödunud mõistlik aeg ning selle ajal jooksul ei ole tehtud ühtegi täiendavat toimingut (s. h. halduse sisest toimingut); 4) kaalutlusotsuse mittetegemisel eelmises punktis nimetatud mõistliku aja jooksul puudub igasugune põhjendus (põhjuste olemasolu tuleb mõista laialt – kuivõrd planeeringu on väga ulatuslik ja pikaajalist mõju omav tagajärg, võib planeeringu lõpliku kehtestamise otsustamisega ootamise tingida vajadus mingite muude menetluste või asjaolude esinemise tulemuse äraootamine, mis võib planeeringut otseselt või kaudselt mõjutada ja vastupidi, mida planeering võib mõjutada). Kuivõrd planeeringu tellis algselt kaebaja ja selle koostas kaebaja poolt määratud isik, siis on vastustaja mõjualas olnud planeeringu menetlemine alates selle vastuvõtmisest ja avaliku väljapaneku korraldamisest. Täiendavalt tuleb arvestada, et pärast 16.08.2006 on Supeluse tn 22 osas planeeringu tellijaks Pärnu Linnavalitsus, kellel on õigus otsustada ka planeeringu menetlemise üle. Nagu kaebuses märgitud, esitati planeeringu avaliku väljapaneku käigus, mis toimus 26.05.08.06.2006, kaks vastuväidet, mis mõlemad tuginesid naabrusõigusele: 1) Supeluse tn 22 kinnistuga piirneva kinnistu Roosi 15 omanik A. R oli vastu kavandatavale 3. korruse rajamisele, kuivõrd see kahjustaks oluliselt A. R kinnisvara; 2) Supeluse tn 22 kinnistuga piirneva kinnistu Roosi 17 omanikud I ja H M olid vastu kavandatavale 3. korruse rajamisel, kuivõrd see kahjustaks oluliselt nende kinnisvara (tagaaia varjujäämine, Supeluse tn 22 sadevete pealetung Roosi 17 kinnistule, privaatsuse vähenemine, parkimisprobleemid). 27.07.2006 toimunud avalikul arutelul jäid vastuväidete esitajad oma arvamuse juurde põhistades väiteid täiendavalt. Ka asus Pärnu maavanem seisukohale järelevalvemenetluse käigus seisukohale, et lisaks lahendamata vastuväidetele esineb planeeringul teisigi puudusi, mis tingis omakorda täiendava ajakulu planeeringu menetlemiseks. 16.10.2006, pärast ilmnenud täiendavate puuduste likvideerimist, maavalitsuses toimunud planeeringuvaidluste arutelul jäid vastuväidete esitajad oma endistele seisukohtadele samas kaebaja ei pidanud järeleandmiste tegemist võimalikuks. Pärnu Linnavalitsus planeeringu soovis kaaluda, kas esineb mingeid täiendavaid võimalikke planeeringulahendusi, mis võimaldaks esitajate huvide ja õigustega rohkem arvestada. See omakorda tingis Pärnu maavanema seisukoha planeeringu kehtestamiseks üksnes Supeluse tn 24 osas (
Linnavolikogu 21.12.2006 otsusega kehtestaski vastustaja planeeringu Supeluse tn 24 osas. Pärast Supeluse tn 24 planeeringu kehtestamist 21.12.2006 korraldusega menetlus Supeluse tn 22 osas planeeringu kehtestamiseks jätkus. Kaebus esitati aga juba 29.01.2007 ehk ca 1 kuu pärast Supeluse tn 24 osas planeeringu kehtestamist ajal kui planeeringu kehtestamise võimalikel puudutatud subjektidel oli võimalik otsust vaidlustada ja nõuda selle tühistamist. 7 Käimasoleva kohtuvaidluse tõttu on vastustaja pidanud põhjendatuks oodata ära kohtuvaidluse lõpptulemus, kuivõrd vastav otsus peaks eelduslikult tulema lühikese aja jooksul ja otsus võib aidata vältida olukorda, kus planeeringu otsustus läheks kohtuotsuse sisuliste tagajärgedega vastuollu. Käsitledes kaebuse eseme muutmist 14.12.2007 märkis vastustaja esindaja, et võimaliku õigusvastase viivituse esinemist linnavolikogu tegevuses tuleb jätkuvalt hinnata kaebuse esitamise aja seisuga kuna vastupidisel juhul muutuksid nii kaebuse aluse kui ese. HKMS § 19 lg 8 lubabki üksnes eseme muutmist, tsiviilkohtumenetluses on võimalik nii aluse kui eseme muutmine kuid ühes menetluses ei saa teha mõlemat (tl 134). 14.02.008 seisukohtades (tl 192-194) osundas avaldaja vastaspool, et kui kaebaja on Supeluse 22 kinnistu tõepoolest võõrandanud, st tegemist ei ole näiliku ja tühise tehinguga, siis tuleb kaebus jätta rahuldamata kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise puudumise tõttu. Ära on langenud ka kaebuse eesmärk sest Pärnu Linnavalitsuse 11.02.2008 korraldusega on algatatud uus planeering alale, mis hõlmab lisaks Supeluse 22 kinnistule ka Roosi 15 ja Roosi 17 kinnistuid eesmärgiga lahendada terviklikult vastava kvartaliosa ehitusmahud. Sellega seoses üksnes Supeluse 22 kinnistut hõlmavat detailplaneeringut ei kehtestata. OÜ B, olles AS-ga P 21.01.2008 sõlmitud tehingu kaudu omandanud Supeluse 22 tn tänava kinnistu (tl 164) toetab kaebust ning selle esindaja seisukohti. Kohtu seisukoht 16.10.2005 väljastatud ehitusluba nr EL-1333 Supeluse tn 22 hoone laiendamiseks lubas ehitusöid teostada ainult telgede 0 ja 5 vahel, tingimusega, et vana hooneosa rekonstrueerimistöödele taotletakse ehitusluba pärast detailplaneeringu kinnitamist. Tegelikult AS P ehitusloa tingimusi ei järginud ehitades ka väljaspool telgi 0 ja 5, mistõttu Pärnu Linnavalitsus väljastas 21.08.2006 korralduse nr 722 „Ettekirjutus Supeluse 22 omavolilise ehitise likvideerimiseks” (haldusasi nr 3-06-1858). Ehitamiseks väljaspool telgi 0 ja 5 vajalik detailplaneering Pärnu vanalinna kuurordi ja muinsuskaitse alal asuvate Supeluse tn 22 ja 24 kõrvuti paiknevate kinnistute hoonestusprintsiipide, ehitusõiguse ja arhitektuursete tingimuse, liikluskorralduse ja parkimislahenduse põhimõtete kindlaksmääramiseks, kommunikatsioonide ja haljastuse ning heakorra planeerimiseks algatati AS P taotlusel Pärnu Linnavolikogu 17.11.2005.a. otsusega nr 146 (tl 27-28). Kinnistul paiknevateks olemasolevateks hooneteks olid 2-korruseline hotell (Supeluse 22) ja 2-korruseline elamu (Supeluse 24). Planeeringuga kavandati muuta Supeluse 24 kinnistu sihtotstarve väikeelamumaast ärimaaks, rajades sinna kuni kolmekorruselise majutushoone. Detailplaneeringu projekt võeti Pärnu Linnavalitsuse 15.05.2006 korraldusega nr 397 vastu ja suunati avalikustamisele (tl 22). Pärast esimest korda järelevalve teostamiseks materjalide esitamist juhtis Pärnu maavanem 16.08.2006 tähelepanu juhtimist asjaolule, et
lg 6 kohaselt ei saa planeeringu tellijaks olla kaebaja kui eraõiguslik isik, mistõttu lepiti AS P ja Pärnu Linnavalitsuse vahel kokku, et tellijaks loetakse edaspidi Pärnu Linnavalitsus. 8 Algatatud planeeringu avaliku väljapaneku käigus esitasid naaberkinnistu Roosi 17 omanikud mitmeid vastuväiteid planeeringulahendustele (hoone nurgas asuvast vihmaveetorust voolav sadevesi hakkab märgama Roosi tn 17 aiamaad, juurdeehitatav III korrus varjab krundi päikesevalguse eest, III korruse akendest külastajatele avanev vaade nende tagahoovi rikub privaatsust). Vastuväiteid esitasid ka Roosi 15 elanikud. Kuivõrd kehtiva Pärnu linna üldplaneeringu kohaselt on Supeluse tn 22 ja 24 kinnistutele planeeritud väikeelemumaa, detailplaneeringuga kavandati muuta mõlemad kinnistud ärimaaks, ei olnud planeeringuprojekt koostatud vastavuses Pärnu linna üldplaneeringuga. Tulenevalt eeltoodust ning I ja H M ning A. R avalikul väljapanekul esitatud vastuväidete arvestamata jätmisest oli maavanema järelevalve detailplaneeringu üle
Pärnu Linnavalitsus esitaski 03.08.2006.a kirjaga nr 8-4/4887 (tl 56) detailplaneeringu järelevalve teostamiseks ning 18.09.2006.a. kirjaga nr 8-4/5187-1 järelevalve jätkamiseks (tl 59). 23.10.2006 kirjaga nr 8-4/7104 tehti ettepanek järelvalveks esitatud detailplaneeringu osaliseks heakskiitmiseks ja kehtestamiseks Supeluse tn 24 kinnistu osas (tl 61). Kuna detailplaneeringu avaliku väljapaneku ajal esitasid naaberkinnistute omanikud I. Ja H. M ning A. R kirjalikke vastuväiteid (tl 20-21), mida planeeringu koostamisel ei arvestatud, siis toimus järelevalve käigus 16.10.2006 tulenevalt
lg 3 p-st 5 nende ärakuulamine, kus nii naaberkinnisasjade omanikud kui ka linnavalitsuse esindajad jäid oma arvamuste juurde, st nõustusid Supeluse 22 hoone ehitusloa alusel ehitatud kolmanda korrusega ja ei nõustunud omavoliliselt ehitatud kolmanda korruse osaga ega edasise kolmanda korruse täisehitamisega, samuti ei aktsepteeritud Roosi tn 15 kinnistule kahju tekitada võivat vihmavete äravoolu lahendust (Supeluse 22 hoonel vastu Roosi tn 17 kinnistut asunud sajuvee püstik oli sealt vahepeal eemaldatud). Maavanema järelevalvepädevus planeeringute koostamise üle tuleneb
Lõike 3 p 1 kohaselt on järelevalve teostaja pädevuses planeeringu õigusaktidele vastavuse kontrollimine ning p 5 järgi seisukoha esitamine vastuväidete kohta, kui planeeringu koostamisel vastuväiteid ei arvestatud. Maavanem asus 31.10.2006 kirjas nr 2.1-6/1906 positsioonile, et Supeluse tn 22 osas, võttes arvesse esitatud vastuväiteid ning lähtudes AÕS § 143 lõikest 1, mille kohaselt kahjulike mõjutuste tahtlik suunamine naaberkinnistule on keelatud, tuleb linnavalitsusel jätkata planeerimismenetlust, tehes detailplaneeringus vajalikud parandused ja täiendused. Otsustust põhjendati viitega
lõikele 9 - kehtestatud detailplaneering on aluseks ehitusprojekti koostamisele ja ei saa heaks kiita detailplaneeringu lahendust, mille realiseerimisel tekib kahjulik mõjutus naaberkinnisasja omanikele. Kirjalikus vastuses kaebusele täpsustas maavanem oma seisukohta, väites, et Supeluse tn 22 hoone ja naaberkinnistute vahele jääb ainult paari meetri laiune maariba ning juba planeeringu koostamise ajal oli teada, et külmunud maapinna ja suurte vihmade ajal sadeveed ei imbu pinnasesse kaebaja kinnistul vaid valguvad naabrite maale. Vastuväidete ärakuulamisel jõudsid mõlemad vaidlevad pooled ühisele seisukohale, et kogu kolmanda korruse täisehitamine ja vihmavete ärajuhtimine planeeringulahenduses esitatud kujul ei ole sobivad. Kohtumenetluse ajal täiendavalt esitatud hinnangus (tl 174-180) Supeluse tn 22 hoone sademevee vooluhulga ja koguse kohta leiti, et detailplaneeringu jooniselt „Liiklus, haljastus“ nähtuvalt on Supeluse 22 hoone põhjakülje ja naaberkinnistute vahelisele alale planeeritud betoonkivi kate ning planeeringu seletuskirja p 5.3 tuleb sadeveed immutada pinnasesse. 9 Samas Roosi tn 15 juures paikneva sadevee püstakut läbiv orienteeruv maksimaalne ühekordne vooluhulk, arvestades teenindatava katuseprojektsiooni pindala 139 m2 ja võttes intensiivse vihma ajaliseks arvutuslikuks väärtuseks 20 min, on 1,32 m3, mis tähendab, et kogu vesi valgub mööda tasast betoonkivikatet madalamale asuvale naaberkinnistutele, sealhulgas Roosi 15 kinnistule. Supeluse 22 sadevete tungimist oma kinnistule tunnistas ka Roosi 15 kinnistu omanik A. R (II köide, tl 24-25). Arhitekt E. Sui andis ütlusi, mille kohaselt sadevete äravoolu käsitlevat esmast planeeringulahendust korrigeeris ta alles pärast vastuväidete ärakuulamist 16.10.2006 millelgi enne 2007 aastat, tehtes ettepaneku lisada vete kogumiseks ja juhtimiseks renn ning püstised äärekivid (II köide, tl 17-22). Kuivõrd järelevalve teostamise ajal kehtinud planeeringu seletuskirja redaktsiooni järgi olid sadeveed ette nähtud valguma oma pinnasesse ilma mingite kogumismeetmeteta, siis on maavanem õigesti leidnud, et selline lahendus ei toimi olukorras kus naaberkinnistu (Roosi 15) on Supeluse 22 krundist madalamal ning Supeluse 22 hoone ja Roosi 15 vaheline maariba kitsas (1,0 – 2,5 m) ning faktiliselt on tegemist Supeluse 22 kinnisasjalt lähtuva kahjuliku mõjutuse tahtliku suunamisega naaberkinnisasjale AÕS § 143 lg 1 mõttes. Tulenevalt
lg 3 p 1 on maavanemal järelevalve teostamisel pädevus kontrollida planeeringu vastavust õigusaktidele ning leides, et tegemist on seaduserikkumisega AÕS § 143 lg 1 järgi on planeeringu heakskiitmisest õigesti keeldutud.
lg 3 avab heakskiidu olemuse, sätestades selle kohaliku omavalitsuse poolt planeeringu kehtestamise eeldusena. Järelikult on tegemist HMS § 16 lg 1 kohase siduva iseloomuga kooskõlastusega, mis olukorras, kus planeering ei olnud veel kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud, tuli eraldi vaidlustada, loomaks eeldusi samuti samas asjas esitatud volikogule suunatud kohustamisnõude rahuldamiseks. Kuivõrd oli ilmne, et ilma kooskõlastuseta detailplaneeringut ei kehtestata, võis juba maavanema heakskiidu puudumine rikkuda isiku õigusi ning selle vaidlustamine menetluse lõpptulemust ära ootamata oli õigustatud. Kooskõlastuse andmisest keeldumise vaidlustamist lõpliku haldusakti andmist ära ootamata on aktsepteerinud ka Tallinna Ringkonnakohus oma praktikas (vt nt 11.07.2005 määrus asjas nr 2-3827/05 (3-107-2995) OÜ H kaebuses). Et kohalik omavalitsus vastavalt
§-le 24 lg 3 saab kehtestada ainult maavanema poolt heakskiidetud planeeringu ja heakskiit puudus siis ei saanud linnavolikogu kaebaja soovitud otsustust Supeluse tn 22 osas teha ning avaldaja etteheited volikogu viivitusele on alusetud. Volikogu ei saanud planeeringut kehtestada ka järgnevalt kuivõrd see eeldas menetlust jätkanud linnavalitsuse poolt planeeringu veelkordset maavanemale esitamist järelevalveks ja heakskiitmiseks, mida aga lahendamata planeeringuvaidluste tõttu naaberkinnistute omanikega ei tehtud. Käesolevaks ajaks on seetõttu Supeluse 22 eraldiseisva planeeringu edasisest menetlemisest loobutud ja algatatud selle asemel uus, ka naaberkinnistuid haarav detailplaneering mistõttu puuduvad eeldused kohustada volikogu Supeluse tn 22 detailplaneeringu äraotsustamiseks. Neile asjaoludel tuleb kaebus linnavolikogu vastu jätta rahuldamata. HKMS § 92 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab poolt, kelle kahjuks otsus tehti. Pärnu Linnavolikogu menetluskulud tasuna õigusabi eest moodustavad 55 160.00 krooni. Kohtu arvates aga linnavolikogu õiguspärase tegevusetuse motiveerimine Supeluse tn 22 detailplaneeringu kehtestamata jätmisel ei olnud oma keerukuselt selline vaidlus, milleks olnuks hädavajalik välise õigusabi kasutamine. Linnavolikogu oleks pidanud iseseisvalt suutma ennast kohtumenetluses esindada. Seetõttu ei ole näidatud õigusabikulud põhiosas vajalikud HKMS § 93 lg 5 mõttes. 10 Küll tuleb kaebajalt välja mõista õigusabikulud tingituna kaebaja esindaja vandeadvokaat H. Otti käitumisest kohtumenetluses. Kuigi esindajat paluti kaebuse eset täpsustada juba 12.06.2007 kirjaga tegi ta seda alles 14.12.2007, so kohtuistungi toimumise päeval, mis tingis istungi edasilükkamise ning linnavolikogu esindaja täiendava ajakulu 4 tunni ulatuses, so summas 8024 krooni (tl 134-135). AS-lt P väljamõistmisele kuuluvad ka Pärnu maavanema poolt kantud kulud summas 1239 krooni täiendava dokumentaalse tõendi hankimiseks kohtu tehtud ettepanekul. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6, § 92 lg 1 ja § 93 lg 5 kohus o t s u s t a s: 1. Jätta AS P kaebus täielikult rahuldamata. 2. Mõista AS-lt P Pärnu Linnavalitsuse kasuks välja kantud kohtukulusid summas 8024 (kaheksa tuhat kakskümmend neli) krooni ja Pärnu Maavalitsuse kasuks summas 1239 (üks tuhat kakssada kolmkümmend üheksa) krooni. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Aivar Koppel, halduskohtunik 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.