KOHTUOTSUS

TI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Lauri Madise ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 5. jaanuar 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-2435 Haldusasi Vladimir Terehovi kaebus

ti Vabariigi vastu 3 007 000 krooni suuruse kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu

1. jaanuari
2. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Vladimir Terehovi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
3. detsember
4. a Menetlusosalised Kaebuse esitaja Vladimir Terehov, esindaja Erich Vallimäe Vastustaja

ti Vabariik Kaitseministeeriumi kaudu, esindaja advokaat Reet Saks RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Halduskohtu
2. jaanuari
3. a otsus muutmata ja Vladimir Terehovi apellatsioonkaebus rahuldamata.
4. Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
5. veebruar
6. a. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. 3-07-2435 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. aprillil
9. a väljastati sõjaväeosa nr 03115 tehnilise varustuse roodu rühmaülem Vladimir Terehovile tõend nr 105-2/1991 selle kohta, et talle on eraldatud püsivaks elamiseks elamispind (kaks tuba) sõjaväeosa nr 03115 territooriumil asuvas elumajas aadressiga XXXXXX XXX X, XXXXXXX (tõend ja tõlge, I kd lk 237-238). Käesoleval ajal on hoone aadress XXXXXX XXX XX.
10. a septembris võeti vastavalt Vabariigi Valitsuse
11. septembri
12. a määrusele nr 259 Kaitseministeeriumi poolt üle Tallinnas ja Harjumaal asunud Vene Föderatsiooni relvajõudude valduses olnud varad, sh Tallinna rajooni elamu- ja kommunaalmajanduse väeosa asukohaga Tallinn, XXXXXX XXX X (varade nimekiri Riigi Teatajas, I kd lk 168).
13. mail
14. a esitas teiste hulgas V. Terehov

ti Vabariigi peaministrile avalduse, milles paluti kaitset AS Kravond tegevuse

t ja luba erastada korterid elamus XXXXXX XXX XX (avaldus, II kd lk 91 pöördel – 93).

1. mail 2001 a esitas V. Terehov Kaitseministeeriumile avalduse XXXXXX XXX XX-X asuva eluruumi ja selle juurde kuuluva majapidamisabihoone (kivist kuur) erastamiseks (avaldus, I kd lk 10). Kaitseministeeriumi
2. jaanuari
3. a kirjaga nr 1-450/7803 tehti V. Terehovile seoses asjaoluga, et XXXXXX XXX XX ei kuulu erastamisele, ettepanek asuda koos abikaasa A. T. ümber üürilepingu alusel teisele heakorrastatud elamispinnale Tallinna linnas. Kirjas märgiti, et erastamisavaldus esitati
4. mail
5. a mittetähtaegselt: eluruumide erastamise seaduse (

) § 5 lg 1 p 1 kohaselt tuli avaldus eluruumi erastamiseks esitada kohustatud subjektile

1. aasta
2. märtsiks; elamu XXXXXX XXX XX on kantud riigivara registrisse ning ei kuulu

§ 5

lg 6 kohaselt erastamisele, kooskõlas

§ 3

lg-ga 13 saab riigivara registrisse kantud eluruumi võõrandada üksnes riigivaraseaduses (RVS) sätestatud alustel ja korras (kiri, I kd lk 191-192). Tallinna Linnavalitsuse

1. juuni
2. a korraldusega nr 1217-k määrati XXXXXX XXX XX asuv maa pindalaga 690 m2, maakasutuse sihtotstarbega riigikaitsemaa, Kaitseministeeriumi valitseda olevate ehitiste teenindamiseks ning peeti võimalikuks jätta nimetatud maa riigi omandisse (korraldus, I kd lk 193). Kaitseministri
3. juuni
4. a käskkirjaga nr 171 jäeti XXXXXX XXX XX asuv maaüksus riigi omandisse (käskkiri, I kd lk 194). Kaitseministeeriumi
5. detsembri
6. a kirjaga paluti V. Terehovilt Kaitseministeeriumi
7. jaanuari
8. a kirjas toodud asjaolusid arvestades vastust, kas ta on nõus ümber asuma üürilepingu alusel elamispinnale XXXXXXXXX XXX XXX-XX (kiri, I kd lk 196).
9. jaanuaril
10. a kohtusid Kaitseministeeriumis kaitseminister, õigusosakonna juhataja asetäitja ja V. Terehovi esindajad

märgiga leida pooli rahuldav lahendus V. Terehovile ja A. T. teise üüripinna leidmiseks (Kaitseministeeriumi kiri, I kd lk 197). 2

ti Vabariigilt Kaitseministeeriumi kaudu välja kahju hüvitamiseks 3 007 000 krooni. Kaebuse põhjendused: 1)

ti Vabariik Kaitseministeeriumi kaudu on tekitanud kaebajale õigusvastaselt kahju sellega, et jättis ta

1. jaanuari
2. a kirjaga ilma erastamisõigusest XXXXXX XXX XX-X eluruumile. Erastamisõigusest ilmajätmisega on rikutud kaebaja põhiõigusi omandile ja kodule ning kaebajal on õigus nõuda riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel temale õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Tulenevalt RVastS § 7 lg-st 3 ja § 8 lg-st 1 on kaebajal õigus nõuda rahalist hüvitist, kusjuures tuleb luua olukord, milles kaebaja oleks siis, kui eluruum oleks talle säilinud ning ta ei oleks sunnitud sealt ära kolima; 2) kahju suuruseks on kokku 3 007 000 krooni. Kuna eluruum asub Tallinna kesklinnas, on suurusega 62,4 m2 ning selle hulka kuulub lisaks kolmele toale ka köök ja vannituba, kelder ja hoov, tuleb elamispinna kaotusest ja uue elamispinna ostmise vajadusest tingitud hüvitise suuruse määramisel võtta aluseks samadele tingimustele vastavate korteriomandite väärtus. Kaebaja poolt omandatava sama suure ja heas seisukorras oleva korteriomandi väärtus on vähemalt 2 700 000 krooni. Teise kohta kolimiseks peab kaebaja kasutama kolimisteenust hinnaga 7 000 krooni. Uude elukohta kolimisega kaasnevad kulud remondiks ning uue mööbli ja muude vajalike tarbeesemete omandamiseks (arvestades, et eluruumi sisseehitatud mööblit ei saa kaasa võtta) hinnanguliselt suuruses 200 000 krooni. Kuna menetlus on kestnud kokku üle kuue aasta ning seda olulisel määral tingituna ministeeriumipoolsest viivitamisest ja muudest kaebajast mittesõltuvatest asjaoludest, ning arvestades, et vaidlus puudutab kaebaja ja tema perekonna elukohta, millest nad on jäetud ministeeriumi otsuse alusel ilma, hindab kaebaja talle ja perekonnale tekitatud moraalseks kahjuks 100 000 krooni.
3. Tallinna Halduskohtu
4. jaanuari
5. a otsusega jäeti V. Terehovi kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1)

§ 3(alates 27.

märtsist 1999. a kehtivas redaktsioonis) lg 5 p 6 kohaselt ei kuulu erastamisele riigivara registrisse kantud eluruumid ja riigivara registrisse kantud hoonetes asuvad eluruumid. Tallinnas, XXXXXX XXX XX asuvad hooned olid erastamisavalduse 3

§ 3lg 13).

Kuna elamu oli erastamisavalduse esitamise hetkeks kantud riigivara registrisse, ei kuulunud vaidlusalune eluruum

§ 3lg 5 p 6 kohaselt erastamisele.

Kuna eluruum ei olnud erastamise objektiks, ei saa selle kaebajale mitteerastamine rikkuda tema õigusi. Seega pole mitteerastamisega kaebajale varalist ega mittevaralist kahju tekitatud, mistõttu puudub kahjunõuete rahuldamiseks alus; 2) isegi kui vaidlusalune eluruum olnuks erastamise objektiks, ei rikuks selle kaebajale mitteerastamine tema õigusi, sest kaebaja oli erastamisavalduse esitamise hetkeks (24. mai 2001. a) eluruumi ostmise

õiguse minetanud.

1. mail
2. a jõustunud

§ 5lg 1 p 1 kuni 28.

detsembrini 1994. a kehtinud redaktsiooni kohaselt oli üürilepingu alusel kasutatava eluruumi puhul eluruumi üürnikul eluruumi ostmise

õigus kuni

1. detsembrini
2. a. Sama punkti alates
3. detsembrist
4. a kehtinud redaktsiooni kohaselt oli üürilepingu alusel kasutatava eluruumi puhul eluruumi üürnikul eluruumi ostmise

õigus kuni

1. märtsini
2. a.

§ 22alates 15.

märtsist

1. a kehtiva lg 5 kohaselt juhul, kui eluruumi üürileping sõlmitakse või vormistatakse ümber pärast
2. märtsi
3. a, on eluruumi üürnikul või temaga koos elaval täisealisel perekonnaliikmel (viimasel alates
4. jaanuarist
5. a

§ 4

p 1 kohasel kokkuleppel üürnikuga) eluruumi ostmise

õigus kolme kuu jooksul pärast eluruumi üürilepingu sõlmimist või ümbervormistamist. Asjas pole vaidlust, et kaebaja esitas avalduse vaidlusaluse eluruumi erastamiseks pärast

§ 5lg 1 p-s 1 sätestatud tähtaega.

Toimikus olevast Kaitseministeeriumile esitatud erastamisavaldusest nähtuvalt on see koostatud

1. mail
2. a ja registreeritud
3. mail
4. a. Ka muud kohtule esitatud erastamisteemalised pöördumised (sh
5. mai
6. a ühisavaldus

ti Vabariigi peaministrile) on kaebaja teinud pärast

§ 5lg 1 p-s 1 sätestatud tähtaega.

Vaidlus puudub selles, et toimunud pole ka üürilepingu sõlmimist või ümbervormistamist, mis andnuks

§ 22

lg-s 5 sätestatud kolmekuulise tähtaja arvates üürilepingu sõlmimisest või ümbervormistamisest. Kohus nõustub vastustajaga, et üürilepingu sõlmimiseks puudus vajadus, sest üürisuhe oli olemas (üürilepingu kaebajaga võttis vastustaja üle koos Vene Föderatsiooni sõjaväeosa nr 03115 varadega

1. aastal) ning üürilepingu ümbervormistamiseks puudus alus; 3) täiendavalt märgib kohus, et kaebuses kirjeldatud eluruum ei vasta üürilepingu tegelikule esemele. Kaebuse kohaselt on kaebaja XXXXXX XXX XX asuva eluruumi suuruseks 62,4 m2 ning see koosneb kolmest toast, köögist ja vannitoast. Kohtuistungil selgus, et kaebaja kasutab kahte tuba, mis
2. a koostatud inventariseerimisjooniste ja ruumide eksplikatsiooni ning eluruumi hindamise akti kohaselt moodustab kokku 31,9 m2, kusjuures esimene tuba on kaebaja poolt osaliselt ümber ehitatud köögiks. Kaebuses märgitud vannituba hoones ei ole ning üldkoridor ja WC (kuhu pääseb üldkoridorist) on majaelanike ühiskasutuses. Kuna vastustaja ja kaebaja vahel muud kokkulepped puuduvad, ei saa üürilepingu ese olla erinev Vene Föderatsiooni sõjaväeosa nr 03115 poolt kaebajale elamiseks eraldatud eluruumist. Sõjaväeosa
3. aprilli
4. a tõendi kohaselt on kaebajale sõjaväeosa territooriumil asuvas elumajas aadressiga XXXXXX XXX X (käesoleval ajal XXXXXX XXX XX) eraldatud püsivaks elamiseks eluruum suurusega kaks tuba. Sisuliselt kinnitas eeltoodut kohtuistungil ka kaebaja, näidates plaanil numbritega 5 ja 6 tähistatud ruume. Kaebaja hiljem esitatud väide, et talle eraldati ka plaanil numbritega 3 ja 4 tähistatud köök, ei ole tõendatud. Asjaolu, et kaebaja on väidetavalt kasutanud plaanil numbritega 3 ja 4 tähistatud ruume kuni 1997/1998 köögina, ei tõenda veel nende ruumide eraldamist kaebajale sõjaväeosa poolt. Kaebaja ei saa üürilepingu eset ühepoolselt muuta. Tunnistaja A. T. ütlusi ei pea kohus usaldusväärseks, sest tunnistaja on kaebaja abikaasana ja tema erastamisasja ajanud isikuna huvitatud kaebajale 4

§ 3

lg 5 p-le 6 ja lg-le 13 erastamisele.

jõustus 29. mail 1993.

§ 3

lg 5 p 6 pole tõlgendatav viisil, et kui riik pärast seaduse vastuvõtmist kannab vara riigivara registrisse, lõpeb vara erastamise kohustus. Sätte

märk ei ole anda riigile universaalset võimalust erastamisest keeldumiseks, võttes korteri arvele riigivara registris. Sellise tõlgenduse välistab

§ 3

lg 12, mille kohaselt on eluruum erastamise objektiks, kui see on kohustatud subjekti omandis käesoleva seaduse jõustumisel.

§ 3

lg 5 p 6

jõustumise ajal ei kehtinud.

jõustumisel muutus kaebaja kasutuses olev korter

§ 3alusel erastamise objektiks.

Kohtu viide riigivara registrisse kandmisele kui erastamisõiguse lõppemise alusele on alusetu ka tulenevalt RVS §-st 3. Riigivara registri näol on tegemist halduse sisemisel

märgil peetava registriga, mis kajastab hetkel riigile kuuluva vara koosseisu ning millel pole omandiõigust tekitavat või selle saamise õigust lõpetavat toimet. Lisaks on kohus eksinud, leides, et

1. a kanti riigivara registrisse vaidlusalune eluruum, sest tegelikult kanti registrisse eluruumi juurde kuulunud kuur. Eluruum on erastamise objekt, sest väidetavalt kandis riik eluruumi registrisse
2. a, seega pärast

jõustumist. Riik ei ole teinud haldusotsust selle kohta, et elamualune maa on riigikaitsemaa, ega esitanud kaebajale motiveeritud otsust, et maa on vajalik riigikaitsemaana. Erastamata jätmiseks pidi vastustajal olema mõjuv põhjus. Paljasõnaline väide, et tegemist on Kaitsejõudude Peastaabi hoone turvatsooniga, ei saa olla erastamisest keeldumise aluseks.

mõttega pole kooskõlas ka tõlgendus, justkui oleks vastustajal diskretsioon kanda mistahes vara riigivara registrisse ja nii vabaneda erastamise kohustusest. Kohus jättis hindamata, kas elamu kandmine riigivara registrisse ning elamualuse maa sihtotstarbe muutmine riigikaitsemaaks oli põhjendatud. Vastustaja pole tõendanud, et elamu või kaebaja kujutas endast ohtu Kaitsejõudude Peastaabi hoonele. Kaitsejõudude Peastaabi ülem oma kirjas kaebaja korteri erastamiseks takistusi ei näinud. Kuna eluruumi riigivara registrisse kandmisel ja elamualuse maa sihtotstarbe muutmisel riigikaitsemaaks ei viidud läbi kohast haldusmenetlust, milles oleks arvestatud kaebaja huvi ja oleks teda ära kuulatud, on need toimingud vastuolu tõttu HMS § 3 lg-ga 1, § 4 lg-ga 1, § 36-ga ja §-ga 40 ebaseaduslikud. Neid norme rikuti ka kaebajale korteri erastamisest keeldumisel, sest vastustaja ei ole kunagi kaebajale oma tegevust selgitanud ega teinud motiveeritud otsust erastamisavalduse kohta; 2) kohus leidis ebaõigesti, et kaebaja hilines erastamisavalduse esitamisega. Kaebaja esitas erastamisavalduse tähtaegselt. 18. mail 2000 esitas kaebaja peaministrile avalduse, milles sisaldus muuhulgas palve lubada erastada eluruum XXXXXX XXX XX. Isegi kui taotluses on puudusi, tuleb taotlus edastada õigele adressaadile ja teha ettepanek puuduste kõrvaldamiseks. 24. mail 2001. a esitas kaebaja Kaitseministeeriumile avalduse eluruumi ja selle juurde 5

§ 22

lg-le 5 võib erastamisavalduse esitada kolme kuu jooksul pärast üürilepingu sõlmimist või ümbervormistamist. Seega oli kaebajal erastamisavalduse esitamise õigus kuni

1. augustini
2. a. Pealegi on vastustaja erinevates dokumentides korduvalt kinnitanud, et toimub kaebaja eluruumi erastamise menetlus. Sellega on vastustaja tunnistanud, et on erastamistaotluse saanud ja menetleb taotlust. Vastustaja tegi erastamistoiminguid aastate jooksul. Hea halduse põhimõtte kohaselt ei saa keelduda erastamisest üksnes põhjendusega, et avaldus on esitatud liiga hilja. Haldusmenetlust algatades ja toiminguid sooritades on vastustaja taotlust aktsepteerinud. Vastustajale oli kaebaja tahe korteri erastamiseks teada ning kirjaliku avalduse vormistamise aeg pole oluline; 3) ebaõige on kohtu järeldus, et kaebuses kirjeldatud eluruum ei vasta üürilepingu esemele. Arusaamatuks jääb, mille põhjal kohus sellisele järeldusele jõudis. Tõendite ja tunnistajate ütlustega tõendati, milline elamispind anti kaebaja kasutusse. Kohus jättis tähelepanuta, et tänaseks on kaebaja kasutuses temale üle antud elamispinnast väiksem elamispind seoses sellega, et osa hoonest lammutati pärast seda, kui korter oli muutunud erastamise objektiks. Kohus hindas tõendeid ebaõigesti ja tegi vale lahendi. Menetlusnorme rikkudes jättis kohus tagamata kaebaja õiguse osaleda menetluses ja olla ära kuulatud. Puuduliku tõlke tõttu ei mõistnud kaebaja kõike istungil toimuvat. Kohus ei andnud kaebajale võimalust enda seisukohtade avaldamiseks ja selgitamiseks. Kohus võimaldas vastata küsimustele, kuid kaebaja ei saanud öelda oma seisukohta. Kohtuotsusest nähtuvalt jäigi kohtule ebaselgeks, missugune on kaebaja kasutusse antud pind ja kaebaja poolt reaalselt kasutatud pind. Vastuolusid, millele kohus viitab, kaebaja ja tunnistajate ütluste vahel ei olnud.
3. Vastustaja vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) kohus järeldas õigesti, et XXXXXX XXX XX-X ei ole erastamise objektiks. Kohus ei ole tõlgendanud

§ 3

lg 5 p 6 selliselt, et kui riik pärast

vastuvõtmist kannab vara riigivara registrisse, lõpeb riigil erastamiskohustus. Kohus selgitas välja erastamise objekti olemasolu erastamisavalduse esitamise seisuga, tuvastas õigesti, et hooned olid kantud avalduse esitamise hetkeks registrisse ning kohtul puudus alus arvata, et vaidlusalune eluruum on registrisse kantud ebaõigesti. Halduskohus tuvastas õigesti, et Rahandusministeeriumi

1. jaanuari
2. a õiendist nähtuvalt kanti XXXXXX XXX XX asuv elamu ja kuur riigivara registrisse
3. detsembril
4. a. Sama nähtub Rahandusministeeriumi
5. jaanuari
6. a õiendist. Aadressandmete muutus, millest Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet oma
7. novembri
8. a kirjaga Kaitseministeeriumi teavitas, ei toonud kaasa muutust riigivara registris registreerimise aja osas. Kuna erastamisavaldus esitati objekti suhtes, mis ei kuulunud erastamisele, ei saanud selle mitteerastamine rikkuda kaebaja õigusi. Apellatsioonkaebuse väited elamu riigivara registrisse kandmise ja maa sihtotstarbe riigikaitsemaaks muutmise toimingute ebaseaduslikkuse kohta jäävad arusaamatuks, sest vastustaja toimingute ebaseaduslikkuse tuvastamiseks ei ole kaebust esitatud. Maa riigi omandisse jätmise korra kohaselt määrab maa sihtotstarbe kohalik omavalitsus, kes annab ka arvamuse maa riigi omandisse jätmise võimalikkuse kohta, mida Tallinna Linnavalitsus on teinud. Riik ei määra kindlaks maa sihtotstarvet. Kaitsejõudude Peastaap ei ole kõnealuse riigivara valitseja ning peastaabi arvamus erastamise võimalikkuse või võimatuse kohta on asjassepuutumatu. Väär on väide, et vastustaja ei ole kaebajale oma seisukohti selgitanud. Alusetud ja põhjendamatud on ka väited, et kuna kaebajat pole ära kuulatud, on kõik toimingud XXXXXX XXX XX 6

õiguse erastamisavalduse esitamise hetkeks minetanud, mistõttu ei saanud mitteerastamine rikkuda tema õigusi.

alates

1. aprillist
2. a kehtinud redaktsiooni § 5 lg 1 p 1 kohaselt oli üürilepingu alusel kasutatava eluruumi puhul eluruumi üürnikul kuni
3. aasta
4. detsembrini eluruumi ostmise

õigus. Sätet muudeti

1. a alguses ja pikendati eluruumi erastamiseks avalduste esitamise tähtaega
2. märtsini
3. a. Üksnes juhul, kui üürileping sõlmiti või vormistati ümber pärast
4. märtsi
5. a, oli üürnikul või

§ 4

p 1 kohasel kokkuleppel üürnikuga koos elaval täisealisel perekonnaliikmel eluruumi ostmise

õigus, kui avaldus oli esitatud kolme kuu jooksul pärast eluruumi üürilepingu sõlmimist või ümbervormistamist

§ 22lg 5 alusel.

Kuid seegi oli võimalik üksnes kuni

1. juunini
2. a. Apellatsioonkaebuses väidetakse, et peaminister pidanuks suunama XXXXXX XXX XX elanike kirja õigele adressaadile. Nimetatud kiri jõudis läbi Tallinna Linnavalitsuse ja Tallinna Kesklinna Valitsuse Kaitseministeeriumisse ning elanikele vastati
3. juunil
4. a. Nimetatud pöördumises muuhulgas esitatud palve anda luba korterite erastamiseks ei oma aga tähendust, sest erastamisavalduste vastuvõtmine oli lõppenud juba
5. märtsil
6. a. Kaebaja asus XXXXXX XXX XX elama kevadel
7. a. Asjaolu, et NSV Liidu relvajõudude kasutuses olnud vara valitsejaks sai pärast vara ülevõtmist Kaitseministeerium, oli üldteada ning seda teadsid ka XXXXXX XXX XX elanikud, kuid erastamisavaldusi nad
8. märtsiks
9. a ei esitanud. Väide, et
10. mail
11. a kaebajale esitatud üürilepingu projektile tuginedes võis erastamisavaldust esitada
12. augustini
13. a, on väär. Avaldusi üürilepingu alusel kasutatavate eluruumide erastamiseks vastavalt

§ 22lg-le 5 sai esitada 2001.

aasta

1. juunini ning kohustatud subjektidel tuli erastamise toimingud nimetatud tähtpäevaks esitatud avalduste osas lõpetada
2. aasta
3. detsembriks. Kohus tuvastas õigesti vaidluse puudumise selles, et toimunud pole üürilepingu sõlmimist ega ümbervormistamist. Samuti leidis kohus õigesti, et vastustajal puudus vajadus sõlmida üürilepingut, kuna üürisuhe oli olemas ning üürilepingu ümbervormistamiseks puudus õiguslik alus. Ebaõige on apellatsioonkaebuse seisukoht, et erastamisavalduse esitamise tähtaeg ei oma tähendust, kuna ministeerium teostas eluruumide erastamiseks vajalikke toiminguid.
4. a alustas ministeerium hoone seadustamise protsessi, tellides vajalikud inventariseerimisjoonised. OÜ Tallinna TIB koostas
5. juunil
6. a XXXXXX XXX XX inventariseerimisjoonised koos koondakti ja hindamisaktidega. Rohkem nn erastamistoiminguid ministeerium teinud ei ole. Hiljem selgus, et kahe korteri elanikel puudus ruumide kasutamiseks üldse seaduslik alus ning üksnes kaebajal on õiend kahe toa kasutamise õiguspärasuse kohta. Samuti selgus, et elamu paikneb NATO juhenddokumentide kohaselt XXXXXXXX XX julgeolekualas. Väär on kaebaja arusaam, et kuna ministeerium on soovinud lahendada üürniku küsimust, on sellega aktsepteeritud kaebaja hilinenult esitatud erastamisavaldust. Avalduse esitamise tähtaeg oli kindlaks määratud seadusega; 3) kohus ei ole eluruumi suurusesse puutuvalt tõendeid valesti hinnanud. Kohus on märkinud, millistele tõenditele tuginedes on ta jõudnud järeldusele, et kaebajale kuulub kaks tuba. Üldkoridor ja WC ei ole olnud kaebaja ainukasutuses, vaid majaelanike ühiskasutuses. Asjaolu, et tänaseks ei kasuta teisi ruume enam keegi peale kaebaja ja tema abikaasa, ei tähenda, et need oleksid neile eraldatud eluruumi osa. Kohus ei ole jätnud tähelepanuta, et osa hoonest lammutati, ega ole tõendeid valesti hinnanud. Kohus ei ole kaebaja menetlusõigusi rikkunud ning süüdistused tõlgi suhtes on alusetud ja põhjendamatud.
7. Ringkonnakohtu istungil täpsustas kaebaja apellatsioonkaebuse taotlust ning palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada V. Terehovi kaebus osaliselt: 7

ti Vabariigilt Kaitseministeeriumi kaudu välja kahjuhüvitis 950 000 krooni, sh hüvitis varalise kahju

t 850 000 krooni ja mittevaralise kahju

t 100 000 krooni. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust.
2. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. Seega eeldab hüvitamisnõude rahuldamine avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasust, selle tegevusega isiku õiguste rikkumist, talle kahju tekkimist ning põhjuslikku seost õigusvastase tegevuse ja kahju vahel. Väidetavalt on

ti Vabariik Kaitseministeeriumi kaudu tekitanud kaebajale varalist ja mittevaralist kahju kaebaja kasutuses üürilepingu alusel oleva eluruumi erastamata jätmisega. Seega on kaebaja väidetavalt rikutud õiguseks

§ 4

p-st 1 ja § 5 lg 1 p-st 1 tulenev eluruumi ostmise

õigus. Halduskohus leidis õigesti, et hüvitamisnõude rahuldamiseks ei ole alust, sest eluruumi kaebajale erastamata jätmine ei olnud õigusvastane ja sellega ei ole kaebaja subjektiivseid õigusi rikutud. 9. Käesoleva vaidluse lahendamisel on määravaks halduskohtu õige järeldus, et kaebaja oli eluruumi ostmise

õiguse erastamisavalduse esitamise ajaks minetanud, mistõttu ei riku eluruumi kaebajale mitteerastamine tema õigusi. Järelduse tegemisel, et kaebaja ei esitanud erastamisavaldust õigeaegselt, ei ole kohus tuginenud üksnes vormikohasele eluruumi ostmise avaldusele, mis on koostatud 24. mail 2001. a ja Kaitseministeeriumis registreeritud 25. mail 2001. a, vaid on arvestanud ka 18. mai 2000. a ühisavaldusega

ti Vabariigi peaministrile, märkides kohtuotsuses, et erastamisteemalised pöördumised, sh nimetatud ühisavalduse peaministrile, on kaebaja teinud pärast

§ 5lg 1 p-s 1 sätestatud tähtaega.

Seda asjaolu ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Ringkonnakohtus kaebaja väitis, et ta esitas Kaitseministeeriumile erastamisavalduse ka

1. a mais, kuid et ta oleks enne
2. aasta
3. märtsi avaldanud soovi eluruumi ostueesõigusega erastada, ei ole kaebaja kunagi väitnud.

§ 5

lg 1 p 1 kohaselt on eluruumi ostmise

õigus üürilepingu alusel kasutatava eluruumi puhul eluruumi üürnikul või ühel temaga koos elaval täisealisel perekonnaliikmel aga üksnes tingimusel, et avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud

1. aasta
2. märtsiks.
3. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, et kuna kaebajale esitati
4. mail
5. a Kaitseministeeriumi ametnike allkirjadega üürileping, oli kaebajal

§ 22lg-st 5 tulenevalt erastamisavalduse esitamise õigus kuni 2.

augustini 2003.

§ 22

lg 5 näeb ette, et kui eluruumi üürileping sõlmitakse või vormistatakse ümber pärast

1. aasta
2. märtsi, on eluruumi üürnikul või § 4 p 1 kohasel kokkuleppel üürnikuga koos elaval täisealisel perekonnaliikmel eluruumi ostmise

õigus, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud kolme kuu jooksul pärast eluruumi üürilepingu sõlmimist või ümbervormistamist. Vastavalt

§ 22

lg-le 61 sai avaldusi üürilepingu alusel kasutatavate eluruumide erastamiseks vastavalt sama paragrahvi lg-le 5 esitada 2001. aasta 1. juunini, kui tegemist ei olnud 8

§ 22

lg 5 kohaldamine, et üürileping oleks sõlmitud või ümber vormistatud ajavahemikus

1. aasta
2. märtsist kuni
3. aasta
4. juunini. Kaebaja ei ole selles ajavahemikus üürilepingu sõlmimist või ümbervormistamist väitnud ega tõendanud. Asjaolu, et kaebajale esitati
5. mail
6. a V. Nellise ja P. Kureli allkirjadega üürilepingu projekt (II kd lk 52-56), mille kaebaja allkirjastas (lepingu kohaselt üürileandja esindajaks oleva kantsleri allkiri lepingul puudub), ei ole

§ 22lg 5 kohaldamise aluseks.

Halduskohus tegi õigesti kindlaks, et asjaolusid, mis võimaldaksid

§ 22lg 5 kohaldamist, ei esine.

1. Ringkonnakohtu istungil kaebaja poolt antud selgitustel, miks ta ei esitanud erastamisavaldust õigeaegselt, ei ole õiguslikku tähendust. Seadus seab eluruumi ostueesõigusega erastamise võimaluse või selle puudumise sõltuvusse erastamisavalduse tähtajaks esitamisest või esitamata jätmisest, mitte esitamata jätmise põhjustest. Tegemist ei ole menetlustähtajaga, mida haldusorgan saaks ennistada, vaid materiaalõigusliku tähtajaga, mille ületamisega kaasneb erastamisõiguse minetamine. Seetõttu ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust kaebaja selgitustel, et ta ei teadnud kuni
2. aastani, kellele kuulub tema poolt kasutatav eluruum, et ta ei pidanud seda eraõiguslikust isikust naabri väiteid uskudes mitte riigi, vaid naabri varaks ega osanud seetõttu erastamisavaldust esitada enne, kui naabrilt saadud väljakolimiskäsu järel hakati omandisuhteid põhjalikumalt uurima. Järeldust, et

§ 5

lg 1 p-s 1 sätestatud tähtaja puhul pole tegemist ennistamisvõimalusega menetlustähtajaga, vaid üürniku ostueesõigust lõpetava materiaalõigusliku tähtajaga, kinnitab

regulatsioon (§ 9 lg 1 ja § 22 lg 12), mille kohaselt kuulusid üürilepingu alusel kasutatavad eluruumid, mille

õigusega erastamiseks ei olnud esitatud avaldust

§-s 5 sätestatud tähtajaks, kuni

1. a
2. augustini erastamisele avaliku enampakkumise korras.
3. Põhjendamatud on ka apellatsioonkaebuse väited, nagu ei saaks haldusorgan hea halduse põhimõttest tulenevalt erastamisest keeldumisel tugineda avalduse hilinemisega esitamisele olukorras, kus haldusmenetlus algatati ja asuti sooritama erastamisele suunatud toiminguid. Pärast seaduses sätestatud tähtaega esitatud taotluse alusel tehtud menetlustoimingud, mis võisid anda lootust teatud lõpptulemuseks, ei tekita kaitstavat usaldust, millele tuginedes saaks isik nõuda taotluse rahuldamist. Pelgalt asjaolust, et vastustaja erastamisavaldust kohe läbivaatamatult ei tagastanud, ei saa tuletada kaebajale õigust seadusega vastuolus erastada eluruum.
4. Muud halduskohtu otsuse seisukohad (et riigivara registrisse kantud eluruum ei ole erastamise objekt ning et kaebuses kirjeldatud eluruum ei vasta üürilepingu tegelikule esemele) ei ole

pool toodut arvestades asja otsustamisel määrava tähtsusega ja seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks nende seisukohtade ümberlükkamiseks esitatud apellatsioonkaebuse väidetel peatuda. Seaduses ettenähtud tähtajast üle viie aasta hiljem esitatud erastamisavalduse alusel ei kuuluks eluruum erastamisele ka siis, kui tegemist on erastamise objektiga. Küsimus sellest, millises suuruses eluruumi erastamise õigusest kaebaja väidetavalt vastustaja tegevuse tõttu ilma jäi, saaks tähtsust omada alles kahjuhüvitise suuruse määramisel, milleks käesolevas asjas hüvitamisnõude eelduste puudumise tõttu pole vajadust. 14. Kaebaja taotlus apellatsioonimenetluses kantud esindaja kulu 15 000 krooni vastustajalt väljamõistmiseks jääb HKMS § 92 lg 1 alusel rahuldamata ning see kulu jääb kaebaja enda kanda, sest ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks. 9