Obsah (4)
§ 55§ 11§ 56§ 58KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 10. veebruar 2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-1
§ 55lg 1).
5. Kultuuriminister palus jätta kaebuse rahuldamata. 1) Käskkiri nr 128 on antud vastavuses
§-ga 54, see on õiguspärane ja antud selleks pädeva haldusorgani poolt, õiguslikuks aluseks on MuKS § 12 lg 1 ja § 25 lg 1 ning Vabariigi Valitsuse 10.09.2002 määrus nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestiste andmete muutmise kord“. Muinsuskaitseamet teavitas 30.05.2008 kirjaga nr 1.1-7/1147 kaebajat hoone ajutise kaitse alla võtmisest ning piirangutest, mis vastavalt MuKS-le laienevad ajutise kaitse alla võetud objektile. Seega teadis kaebaja talle kuuluva hoone võimalikust kultuurimälestiseks tunnistamise protsessist juba alates ajutise kaitse alla võtmisest. Teavitamisele ei järgnenud kaebaja poolt vastuväidete esitamist ega ettepanekute tegemist. 2
(9)3-09-1037 2) Ekspertiisi hoone mälestise tunnustele vastavuse osas teostas Muinsuskaitseameti nõunik Madis Tuuder. Kuna hoone seisis tühjana, võeti ühendust hoone omaniku, so kaebajaga, et pääseda ekspertiisi teostamiseks hoone territooriumile ja siseruumidesse. Hoone ülevaatamine ja pildistamine M. Tuuderi poolt toimus 13.10.2008 ning kohal viibis ja hoone siseruumidesse lubas eksperdi kaebaja esindaja Andrei Polikarpov. M. Tuuder selgitas A. Polikarpovile ekspertiisi sisu ja vajadust ning tutvustas ka mälestiseks tunnistamise menetluse käiku. Pretensioone ega ettepanekuid kaebaja ei esitanud. Eksperdiarvamus sisaldab mh fotosid hoone siseruumidest, mis tõendab omakorda, et omanik lubas eksperdil hoones viibida. Seega oli kaebajal võimalus ekspertiisi tegemise käigus juhtida tähelepanu tema hinnangul olulistele aspektidele hoone juures ning esitada ka oma suulised või kirjalikud vastuväited ekspertiisile. 3) Kaebaja oli nõus hoone mälestiseks tunnistamisega ja üritas protsessi Muinsuskaitseametis isegi kiirendada. Seda tõendab kaebaja 01.12.2008 kiri Muinsuskaitseametile, milles kaebaja küsib, millal tunnistatakse asi mälestiseks, et hoone omanikul oleks võimalik kasutada MuKS-st tulenevaid võimalusi toetuse taotlemiseks mälestise säilimise tagamiseks. Muinsuskaitseamet vastas 23.12.2008 kirjaga kaebajale, et Muinsuskaitse Nõukogu 17.12.2008 koosolekul otsustati esitada kultuuriministrile ettepanek võtta arhitektuurimälestisena kaitse alla muude objektide hulgas ka Narva-Jõesuus Nurme tn 33 asuv hoone. Samas kirjas informeeris Muinsuskaitseamet hoone omanikku ka võimalusest esitada taotlus toetuse saamiseks mälestise konserveerimiseks, restaureerimiseks või optimaalsete säilitustingimuste loomiseks. 4) Eksperdiarvamuse kohaselt on selle hoone puhul tegemist
- sajandi lõpul valminud ning käesoleval ajal ühena vähestest autentsel kujul säilinud Narva-Jõesuu tsaariaegset kuurordiarhitektuuri esindava objektiga. Elamul on säilinud kohalikule kuurordiarhitektuurile omane mahulahendus ning rohkesti terviklikult säilinud puitpitsdekoori. Hoone tehniline seisund on hinnatud eksperdi poolt rahuldavaks, mainitud on ka hoone vundamendi suhteliselt halba seisukorda, kuid see ei ohusta otseselt mälestise säilimist. Hoone remonditööde vajalikkust ja ka võimalikkust on tunnistanud ka kaebaja. Eksperdiarvamus annab hoonele kultuuriväärtust omistava tunnuse mitte ainult läbi hoonele paigaldatud detailidele (puitpitsdekoor vms), vaid hoonele tervikuna – nii arhitektuurilises-mahulises kui ka miljööväärtuslikus mõttes. Lisaks on vastustaja tänavalt avanevate vaadete põhjal veendunud, et tavatingimustele vastavalt on tegemist rahuldavalt säilinud ja ilmselgelt oma piirkonna vastavat ajastut iseloomustava hoonega. Vaieldamatult on hoone edasiseks säilitamiseks vajalikud renoveerimistööd, mille osas on Muinsuskaitseamet olnud nõus võimalusel toetama. 5) Kuna käskkirjaga on tunnistatud arhitektuurimälestiseks elamu, siis ei oma tähtust asjaolu, et käskkirjas ei ole märgitud, kas tegemist on kinnis- või vallasmälestisega. MuKS § 3 lg 1 kohaselt on mälestis kinnis- või vallasmälestis vastavalt kinnis- ja vallasasjadeks liigitamisele. Lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-dest 50 ja 54 on kinnisasi maapinna piiritletud osa (maatükk) ja selle oluline osa sellega püsivalt ühendatud asi nagu ehitis. 6) Asjakohatu on väide, et käskkirjast ei loe välja kaitsevööndi ulatust ja see mõjutab ka naaberkinnisasjade omanike õigusi. Vastavalt käskkirja p-le 2 on mälestisele määratud kaitsevöönd vastavalt kaardile, millega saab tutvuda Muinsuskaitseametis. Samuti viitab käskkirja p 3, et eksperthinnangu ning käskkirja aluseks oleva Muinsuskaitse Nõukogu protokolliga saab tutvuda Muinsuskaitseametis. Vastavalt eksperdiarvamusele ja sellele lisatud skeemile on mälestise kaitsevööndi ulatus piiratud kinnistu piiridega. 7) Otstarbekusest lähtuvalt ei tooda RTL-s avaldatavas haldusaktis ära kogu ekspertiisiakti sisu ning sinna juurde kuuluvaid jooniseid ja plaane.
- Tallinna Halduskohus jättis 25.09.2009 otsusega kaebuse rahuldamata. 3
(9)3-09-1037 1) Kaebaja kui mälestiseks tunnistatud elamu omanik oleks tulnud menetlusse kaasata (
§ 11lg 1 p 2).
Käesoleval juhul haldusorgan seda nõuetekohaselt ei teinud. Ekspertiisi teostanud M. Tuuder on e-kirja teel saatnud küll Kultuuriministeeriumile kinnituse, et täitis ekspertiisi tehes ka omaniku suhtes selgitamiskohustust, ent selgitusi peaksid andma juristid, mitte arhitektuuriala asjatundjad. Siiski ei ole nimetatud menetluslike rikkumiste tõttu haldusakt veel õigusvastane, sest asjast nähtub, et tegelikkuses oli kaebaja mälestiseks tunnistamise menetlusest teadlik. Muinsuskaitseameti peadirektori 26.05.2008 käskkiri nr 14-A Nurme tn 33 asuva elamu ajutise kaitse alla võtmise kohta edastati ka kaebajale. Muinsuskaitseamet teavitas 30.05.2008 kirjaga kaebajat ajutise kaitse alla võtmisest ning piirangutest, mis vastavalt MuKS-le laienevad ajutise kaitse alla võetud objektile. Lisaks sellele on Muinsuskaitseamet 23.12.2008 vastanud kaebaja päringule Nurme tn 33 elamu mälestiseks tunnistamise menetluse kulgemise kohta, et Muinsuskaitse Nõukogu 17.12.2008 koosolekul otsustati esitada kultuuriministrile ettepanek võtta nimetatud hoone arhitektuurimälestisena kaitse alla. Samas kirjas informeeris Muinsuskaitseamet kaebajat võimalusest esitada taotlus toetuse saamiseks mälestise konserveerimiseks, restaureerimiseks või optimaalsete säilitustingimuste loomiseks. Kohases haldusmenetluses tulnuks kaebajale esitada ka hoonele tehtud ekspertiisiakt. Kuna kaebaja sai ekspertiisiaktiga tutvuda ja sellele vastuväited esitada kohtumenetluses, on kaebaja sisuliselt saanud oma arvamuse ekspertiisi osas väljendada. 2) Alusetud on kaebaja väited ekspertiisiakti võltsituse kohta põhjusel, et sellel puuduvad allkirjad ja kuupäev ning seda ei kajastata Kultuuriministeeriumi sissetulnud dokumentide registris. Vaidlust ei ole selles, et eksperdiks olnud M. Tuuder külastas 13.10.2008 kaebaja kinnistut ja tutvus seal asuva hoonega, seejuures oli kohapeal kaebaja juhatuse liige A. Polikarpov. M. Tuuderi ekspertiisile on viidatud ka Muinsuskaitse Nõukogu 21.11.2008 protokollis. Kaebaja viited hoonest tehtud fotodel näha oleva rohu pikkuse kohta ei välista asjaolu, et pildid tehti oktoobris. Kaebaja väited selle kohta, et ekspertiisi aluseks olevaid raamatuid ei ole olemas, ei ole tõsiseltvõetavad. Pealegi on ekspertiisis kajastatud arhitektuurialased teosed eelkõige illustreeriva tähendusega, kirjeldades ajaloolist tausta, hoone on ekspert lugenud mälestise tunnuseid omavaks konkreetse analüüsi tulemusena, viidatud teostel ei ole sellele määravat tähendust. M. Tuuder töötab Muinsuskaitseametis, on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise erialal. Puudub kahtlus, et M. Tuuderil olid piisavad erialased teadmised kõnealuse ekspertiisi läbiviimiseks. Kaebaja vastuseisust M. Tuuderi tunnistajana kohtuistungile kutsumisele saab järeldada, et kaebaja teadis ekspertiisist ega soovinud selle väite alusetust eksperdi kohtus küsitlemisega paljastada. Ka ei ole kaebaja taotlenud uue ekspertiisi tegemist. 3) Kaebaja poolt kohtule esitatud dokumentatsioon kinnistu omandamise ja selle seisukorra kohta ei lükka ümber eksperdiarvamuses tehtud järeldusi. Vaidlust ei ole hoone omandiõiguse üle. Ekspert on võtnud arvesse hoone remondi vajadust ja asjaolu, et hoonele on pärast selle valmimist lisatud teatud uusi detaile (nt uus katus), mis ei pruugi sobida kokku algse arhitektuuriga, kuid mis eksperdi hinnangul siiski ei võta hoonelt mälestise tunnuseid. Asjaolu, et hoones puudub kanalisatsioon, pesemisvõimalused, hoone tehniline seisund on halb, seal kasutatakse lokaalset küttegaasi ja ahjukütet, ei mõjuta hoone arhitektuurilist väärtust. 4) Kaevatavast aktist ei selgu faktilisi ega õiguslikke põhjendusi akti vastuvõtmiseks. Viide käskkirja vastuvõtmist põhjendavatele dokumentidele ei ole piisavalt selge, kuna konkreetseid dokumente (kuupäevad, numbrid) ei ole mainitud. Põhjenduste esitamine haldusaktis vaid viiteliselt on haldusakti adressaadile ebamugav. Oleks soovitav, et põhjendusi sisaldavad dokumendid esitatakse sel juhul vähemalt haldusakti lisana, et need oleksid samaaegselt kättesaadavad. RTL-s avaldamise kohustus ei tohiks kaasa tuua ilma kohaste põhjendusteta haldusaktide vastuvõtmise lubatavust. Tõenäoliselt õnnestuks ületada RTL ülekoormatuse probleem kasvõi RTL-s ainult käskkirja väljavõtte (sissejuhatus, kirjeldav osa, resolutsioon) avaldamise teel, kusjuures käskkirja täisversioon saadetaks haldusakti adressaatidele. Praegune praktika mälestiseks tunnis4
(9)3-09-1037 tamise käskkirjade vormistamisel on ebamõistlik, haldusakti adressaadi huve mittearvestav ja kaasaja haldusõiguse standarditele mittevastav. Et aga käskkiri põhimõtteliselt viitab selle aluseks olnud dokumentidele ja need on kohtule esitatud, siis ei ole nimetatud vormipuudused käskkirja tühistamise aluseks. 5) Kuna tegemist on kaebaja omandiõiguse kitsendamisega, oleks vastustaja hoone arhitektuurimälestiseks tunnistamisel pidanud kaaluma avalikku huvi (kultuuriväärtusega hoone säilimise tagamine) ja selle alusel piiratavat erahuvi (eraomanikele hoone tavapärase kasutamise oluline takistamine). Sellist kaalumist käskkirjast ei nähtu ning loomulikult ei sisalda kaalutlusi ka käskkirjas viidatud eksperdiarvamus ega Muinsuskaitse Nõukogu protokoll. Kaalutluste puudumine tähendab haldusakti põhjendamispuudust (
§ 56
). 6) Vaatamata eeltoodule puudub vaidlustatud käskkirja tühistamiseks alus.
§ 58
kohaselt ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Tuginedes kohtumenetluses kogutud materjalidele ja poolte seisukohtadele, ei oleks haldusakti tühistamine kooskõlas ka menetlusökonoomia põhimõttega. Kui vastustaja viiks uuesti läbi haldusmenetluse ja seekord teostaks kaalutlusõigust, siis võtaks ta vastu samasuguse otsuse. Seetõttu oleks akti formaalsetel põhjustel tühistamine ebaotstarbekas. 7) Narva-Jõesuu linna eesmärk vaidlusaluse elamu mälestiseks tunnistamise ettepaneku tegemisel oli kaitsta viimaseid linnas säilinud puitpitsiga kaunistatud elamuid. Eksperdiarvamuses on hoone tehniline seisund hinnatud rahuldavaks, mainitud on ka hoone vundamendi suhteliselt halba seisukorda, kuid leitud, et see ei ohusta otseselt mälestise säilimist. Eksperthinnang annab hoonele kultuuriväärtust omistava tunnuse mitte üksnes läbi hoonele paigaldatud detailide (puitpitsdekoor vms), väärtuslikuks peetakse ka hoone ajastutruud mahtu ja sobivust antud miljöösse. Hoone mälestiseks tunnistamine tagab paremini hoone säilimise, mistõttu valitud omandikitsendus on sobiv meede. Kaebaja pole esile toonud ühtki erilist asjaolu, mille tõttu tema kui omaniku huvid saaksid hoone mälestiseks tunnistamise tõttu ebaproportsionaalselt kitsendatud. 8) Selliseid poolt ja vastuargumente mälestiseks tunnistamiseks peaks kaaluma vastustaja ise ning kohtu ülesanne oleks vaid kontrollida kaalutluste ratsionaalsust. Käesoleval juhul on aga ilmne, et vastustaja oleks siiski otsustanud hoone arhitektuurimälestiseks tunnistada. Avalik huvi mälestise kaitsmiseks kaaluks üles omaniku erahuvi hoonet ja kogu kinnistut vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Seetõttu ei tunnista kohus haldusakti puudulikele kaalutlustele vaatamata õigusvastaseks. 9) Kuivõrd arhitektuurimälestiseks tunnistati „puitelamu“, siis ei oma mingit tähtust asjaolu, et käskkirjas ei ole märgitud, kas tegemist on kinnis- või vallasmälestisega. Vaidlustatud käskkirjast nähtub kaitsevööndi ulatus: viidatakse lisatud kaardile, mille vastustaja on ka kohtule esitanud. Kaitsevööndiks on tunnistatud kogu Nurme tn 33 krunt. Kaebaja väited avatud menetluse ja keskkonnamõju hindamise vajalikkuse kohta ei põhine ühelgi õigusnormil, mistõttu need väited ei ole käesolevas vaidluses asjakohased. Halduskohtusse saab kaebaja pöörduda vaid enda õiguste kaitseks (HKMS § 7 lg 1). Seetõttu tuleb jätta tähelepanuta kaebaja väited naaberkinnistute omanike kaasamise vajaduse kohta. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 7. OÜ Demomark palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. 5
(9)3-09-1037 1) Kaebaja ei pidanud ekspertiisi võltsituks ja halduskohtu sellekohane väide on asjakohatu. Ekspertiis on teostatud puudulikult, kuna pole tutvutud asjas oluliste arhiividokumentidega. Kui kaebaja oleks kaasatud haldusmenetlusse, oleks tal olnud võimalus esitada enne ekspertiisi tegemist selle tulemust mõjutavaid dokumente, sh dokumente arhiivist hoone hävinud osa ja rekonstrueerimise kohta. Ekspertiis on ainuke tähtis tõend elamu tunnistamisel kultuurimälestiseks. Kuivõrd kultuuriministri käskkiri tugineb sellele ekspertiisile, siis on käskkiri tühine. 2) Vaidlusaluse käskkirja jõustumisega kaasnevad kaebajale täiendavad õigused, kuid ka kohustused (MuKS § 16 lg 1), millega kaasnevad lisakulutused. Kaebajal puuduvad rahalised vahendid vajaliku remondi läbiviimiseks, vastustaja toetus on aga minimaalne. Seega võib käskkiri kahjustada kaebaja majanduslikku olukorda ning viia kaebaja pankrotini või likvideerimiseni. 3) Vastustaja ei teostanud haldusmenetluses vajalikke toiminguid ega järginud proportsionaalsuse põhimõtet. Kaebaja ei arva, et haldusorgan teeb uues haldusmenetluses proportsionaalsuse põhimõttega arvestamisel uuesti sama otsuse. 8. Kultuuriminister palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. 1) Kuigi
§-des 36 ja 40 sätestatud selgitamiskohustuse ja vastuväidete esitamise andmise võimalusel on esinenud formaalseid puudusi, ei ole haldusakt seetõttu veel õigusvastane. Faktiliselt oli kaebaja temale kuuluva elamu kultuurimälestiseks tunnistamise menetlusest teadlik juba alates Muinsuskaitseameti 30.05.2008 kirja kättesaamisest, millega teavitati teda objekti ajutise kaitse alla võtmisest. 2) Paljasõnalised on kaebaja väited, et ta oleks esitanud haldusmenetluse käigus ekspertiisi tulemusi mõjutavaid dokumente. Selliseid dokumente ei ole kaebaja ka kohtumenetluse käigus esitanud. Kaebaja esitas kohtule 10.08.2009 rea arhiivist võetud dokumente, millega aga ei suutnud tõendada ühtegi asjaolu, mis oleks kohtu hinnangul kinnitanud ekspertiisi või vaidlusaluse käskkirja ebaseaduslikkust või põhjendamatust. Eksperthinnangu koostanud Muinsuskaitseameti ekspert omas vajalikke erialaseid teadmisi kõnealuse ekspertiisi läbiviimiseks. 3) Kaebaja esitas halduskohtule 01.09.2009 saadetud kirjas rea väiteid, mis tema hinnangul nii ekspertiisiakti sisu kui ka vormi osas tekitavad kahtlusi, ja kordas kirjas korduvalt, et tegemist on võltsitud ekspertiisiaktiga, paludes koguni halduskohut teavitada eksperthinnangu võltsimisest prokuratuuri. Menetluse käigus ei selgunud ühtegi tõsiseltvõetavat asjaolu, mis oleks viidanud eksperthinnangu võltsitusele, lisaks keeldus kaebaja võimalusest kuulata tunnistajana üle eksperthinnangu koostanud M. Tuuder. Seega on kaebaja võltsimiskahtlustus pahatahtlik käitumine. 4) Vastustaja nõustub kohtu seisukohaga, et kultuurimälestiseks tunnistamine omandikitsendusena on sobiv ja tagab kõige paremini hoone säilimise ning on vajalik, kuna teist nii efektiivset ja kaebajat vähem riivavat meedet ei ole. Antud juhul kaalub avalik huvi mälestise kaitsmise vastu üles omaniku erahuvi hoonet ja kinnistut vabalt vallata, kasutada ja käsutada. MuKS-st tuleneva mälestise hooldamise kohustusega ei ole pandud mälestise omanikule ebaproportsionaalselt suuri või oluliselt suuremaid kohustusi, kui need lasuksid tavapäraselt isikul oma vara säilitamisel, liiatigi on võimalus Muinsuskaitseametilt taotleda mälestise hooldamiseks toetust. Seega ei saa väita, et kohus ei ole hinnanud proportsionaalsuse põhimõttest kinnipidamist ja ei ole esitanud ühtegi põhjendust. 6
(9)3-09-1037 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks, kuigi kohtuotsuse põhjendusi tuleb muuta.
- Kaebaja põhietteheide haldusmenetlusele on see, et ta oli jäetud menetlusse kaasamata. Vastustaja on märkinud, et kaebaja oli menetlusse kaasatud, kaebaja seadusliku esindajaga on arutatud tema ettepanekut hoone teisaldamiseks. Halduskohus leidis, et kaebajat ei kaasatud menetlusse nõuetekohaselt, kuid ta oli menetlusest teadlik. Ringkonnakohus leiab, et asjas kogutud tõendid annavad aluse järelduseks, et kaebaja oli menetlusse kaasatud. Kaebaja menetlusse kaasamine toimus Muinsuskaitseameti peadirektori 26.05.2008 käskkirjast teavitamisega. Sellest käskkirjast sai kaebaja teada, et Nurme tn 33 elamu on võetud kuueks kuuks ajutise kaitse alla ning selle tähtaja jooksul selgitatakse välja nimetatud objekti vastavus mälestise tunnustele ning valmistatakse ette eksperdihinnang esitamiseks Muinsuskaitse Nõukogule. Kaebaja osales koos eksperdiga hoone ülevaatusel 13.10.2008 ning vastuseks oma 01.12.2008 kirjale, milles kaebaja palus teavet tähtaegade kohta elamu mälestiseks tunnistamisel (tl 119), sai kaebaja teada, et Muinsuskaitse Nõukogu 17.12.2008 koosolekul otsustati esitada kultuuriministrile ettepanek Nurme tn 33 elamu arhitektuurimälestisena kaitse alla võtmiseks. Seega oli kaebaja teadlik nii menetluse alustamisest, menetluse käigus läbiviidud menetlustoimingust - ekspertiisist - ning talle oli eelnevalt tehtud teatavaks ka kavandatav otsus.
- Vabariigi Valitsuse
- septembri 2002 määruse nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestiste andmete muutmise korra“ § 2 lg 1 näeb ette, et asja omanikule antakse pärast kultuurimälestiseks tunnistamise taotluse saamist tähtaeg arvamuse esitamiseks. Sellise tähtaja andmist arvamuse esitamiseks käesoleva asja materjalidest ei nähtu. Ringkonnakohus asub siiski seisukohale, et kaebajalt arvamuse küsimata jätmine ei seadnud teda menetlusosalisena olukorda, kus ta ei teadnud võimalusest avaldada asja kohta oma seisukohta. Ringkonnakohus lähtub sellest, et kaebaja näol on tegemist äriühinguga, kes oma majandustegevuses plaanis Nurme tn 33 elamu lammutamist. See eeldas kaebaja seaduslikult esindajalt tutvumist seadusandlusega või õigusteadmistega isikute kaasamist, et selgitada välja võimalikud takistused äriplaani teostamisel. Asjaolu, et kaebaja oli piisavalt hästi kursis sellega, et mälestistele kehtestatud piirangud võivad tema tegevuses saada takistuseks, nähtub juba Muinsuskaitseameti 31.07.2007 vastusest nr 2091 kaebaja teabenõudele Nurme tn 33 kultuurimälestiseks oleku kohta (tl 8). Kaebaja 01.12.2008 kiri annab aluse arvata, et kaebaja oli tegelikult nõus elamu mälestiseks tunnistamisega. Selles kirjas teatas kaebaja, et olles ajutise kaitse alla võetud mälestise omanik ja valmistades hoonet ette talveperioodiks, soovib ta saada riigilt kompensatsiooni mälestise hooldamiseks ning esialgse kalkulatsiooni järgi on summa 186 853 krooni, samuti soovis kaebaja maamaksu osas soodustust. Muinsuskaitseameti 23.12.2008 vastus andis kaebajale piisava teadmise, et elamu kavatsetakse mälestiseks tunnistada. Mõistlikult äriühingult võib sellisel puhul eeldada oma vastuväidete teatavaks tegemist ja reageerimata jätmine viitab veelkord sellele, et kaebajal tol ajal vastuväited puudusid. Seega ei saanud haldusorgani poolne menetlusnormi rikkumine mõjutada asja otsustamist.
- Kaebaja on apellatsioonimenetluses väitnud, et kohus on kaebust valesti mõistnud – kaebaja polegi halduskohtu menetluses tuginenud eksperdiarvamuse võltsitusele, vaid on kogu aeg väitnud, et eksperdiarvamus on puudulik. Ringkonnakohus leiab asja materjalidele tuginedes, et kaebaja püüdis esimese astme kohtus tõendada, et eksperdiarvamus koostati alles pärast käskkirja andmist ja käskkiri on seetõttu õigusvastane. Halduskohus pole seega kaebust valesti mõistnud. Samas on õige ka see, et esimese astme kohtus esitati väiteid selle kohta, et eksperdiarvamus on puudulik, sest kaebajat ei kaasatud ekspertiisi tegemisele ning tal ei õnnestunud vajalikke 7
(9)3-09-1037 selgitusi anda. Halduskohus on ka seda väidet otsuses käsitlenud ning leidnud, et kaebaja oli eksperdi poolt 13.10.2008 läbi viidud hoone vaatluse juures ning tal ei olnud mingeid takistusi hoone osas selgituste andmiseks. Ringkonnakohus nõustub ka selle kohtu järeldusega. Apellatsioonkaebuses on kaebaja rõhutanud, et arhiividokumentidega tutvumise korral poleks ekspert sellist arvamust koostada saanud, kuid jäetakse selgitamata, millised arhiividokumentidest tulenevad andmed võiksid eksperdiarvamuse ümber lükata ja sellised dokumendid esitamata. Halduskohus on otsuses asunud seisukohale, et kaebaja poolt halduskohtus esitatud tõendid eksperdiarvamust ei kummuta. Kaebaja pole apellatsioonkaebuses väitnud, et kohus oleks tõendeid ebaõigesti hinnanud.
- Tulenevalt MuKS §-st 2 on mälestis riigi kaitse all olev kinnis- või vallasasi või selle osa või asjade kogum või terviklik ehitiste rühm, millel on ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik, usundilooline või muu kultuuriväärtus, mille tõttu see on MuKS-s sätestatud korras tunnistatud mälestiseks. Kaebaja pole esitanud selliseid tõendeid, mis lükkaksid ümber või seaksid kahtluse alla eksperdiarvamuses toodud väärtushinnangu –
- sajandi lõpul valminud hoone on käesoleval ajal üks väheseid autentsel kujul säilinud Narva-Jõesuu tsaariaegset kuurordiarhitektuuri esindavaid objekte, mille juures on eriti väärtuslikud kohalikule kuurordiarhitektuurile omane mahulahendus ja terviklikult säilinud rohke puitpitsdekoor. Eksperdiarvamuse kirjeldust ilmestavad lisatud fotod. Asjaolu, et hoonet on kohtule esitatud dokumentatsiooni kohaselt varasematel aastatel rekonstrueeritud, ei tähenda automaatselt, et hoone enam mälestise kriteeriumitele ei vasta. Eksperdiarvamuse kohaselt on ekspert kasutanud Kohtla-Järve Tehnilise Inventeerimise Büroo Narva-Jõesuu alevi Pakkeri (Nurme tänava nimetus vahepealsel ajajärgul) tn 33 inventeerimisjooniseid
- aastast. Seega on ekspert arvamuse andmisel lähtunud hoone kohta koostatud tehnilisest dokumentatsioonist ning hoonele väärtushinnangu andmisel pole lähtutud üksnes visuaalsest vaatlusest. Asjaolu, et eksperdiarvamuses on viited kasutatud kirjanduse loetelule kohati ebatäpsed, ei ole märkimist vääriv puudus, sest viidatud teosed on olemas ja viidete alusel leitavad.
- Kaebaja on apellatsioonkaebuses märkinud, et lisaks menetlusnormide rikkumisele vastustaja poolt, tingib käskkirja tühistamise proportsionaalsuse põhimõtte mittejärgimine mälestiseks tunnistamisel. Halduskohtu otsuses märgiti, et käskkirjast ei nähtu, et kultuuriminister oleks kaalunud omavahel kaebaja huvi ja avalikku huvi. Halduskohus leidis, et rikkumised ei ole mõjutanud asja otsustamist, viis haldusorgani asemel ise kaalumise läbi ning tõdes, et haldusorganil puudub võimalus teistsuguse haldusakti andmiseks ka siis kui menetlus uuesti läbi viia. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga üksnes osaliselt.
- Käskkirjas ei ole kaalutlusi toodud, kuid see ei tähenda tingimata, et kaalumist pole üldse toimunud. Ministrile oli kaebaja soov Nurme tn 33 elamu lammutamiseks teada, sest see kajastus Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 13.05.2008 taotluses nr 741/1 Nurme tn 33 elamu ajutise kaitse alla võtmiseks. Seega pidi minister otsust tehes igal juhul arvestama ühelt poolt elamu kultuurilist väärtust avalikkuse jaoks ja teiselt poolt kaebaja soovi hoone lammutada. Minister on elamut mälestiseks tunnistades pidanud kaebaja huvist olulisemaks hoone säilitamist. Ka kohtumenetluse ajal on kaebaja pidanud vastustajaga läbirääkimisi hoone teisaldamiseks ning apellatsioonkaebuses rõhutanud, et tal puuduvad rahalised vahendid hoone remondiks ja riiklik toetus on minimaalne. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja õigusi pole mälestiseks tunnistamisega ebaproportsionaalselt piiratud, sest talle jääb alati võimalus kinnistu müüa ja muretseda endale uus ehituskrunt. Samuti saab mälestise omanik MuKS § 29 lg 3 alusel taotleda riigieelarvest või kohaliku omavalitsuse eelarvest toetusi mälestise rekonstrueerimiseks või hooldamiseks. Hoone lammutamine jätaks aga ühiskonna ilma ajastule omase arhitektuuri näidisest.
- Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et käskkirja viited dokumendile, milles sisaldub haldusakti põhjendus (
§ 56lg 1), võiksid olla täpsemad, kuid see asjaolu ei ole aluseks 8
(9)3-09-1037 haldusakti tühistamisele. Mälestiseks tunnistamise asjaolude mittejuristi poolt selgitamata jätmist ei pea ringkonnakohus menetlusveaks. 17. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus muudab üksnes halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need käesoleva kohtuotsuse põhjendustega. Menetluskulud jäävad kaebaja kanda (HKMS § 92 lg 1). Silvia Truman Virgo Saarmets Viive Ligi 9
(9)