← Eesti

3-08-761/29

Obsah (6)§ 26§ 31§ 7§ 92§ 93§ 201

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 27. märts 2009 Tallinn Haldusasja number 3-08-761 Haldusasi K. M.i kaebus Keila Vallavalits

§ 26lg 1 p 1).

3. Saata otsus menetlusosalistele. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 27.03.2009, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 31lg 4).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). Edasikaebamise kord ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Keila Vallavalitsus tegi 19.03.2008 K. M.ile ettekirjutuse (tl 6), millega kohustati K. M.it viivitamatult kuid hiljemalt 20.03.2008 lõhutud joogivee survetoru parandama, taastades endise olukorra. Ettekirjutuses on leitud, et K. M. on rikkunud ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse (edaspidi ÜVKS) § 31 lg 2 p 2 ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (edaspidi AÕSRS) § 152 lg 3 nõudeid. Ettekirjutuses on märgitud, et vastavalt ÜVKS § 152 lg 1 võidakse ühisveevärgi kahjustamise eest määrata füüsilisele isikule rahatrahvi kuni 3000 trahviühiku ulatuses ehk kuni 18 000 krooni. Ettekirjutuses on ka hoiatatud, et ettekirjutuse täitmata jätmisel on Keila Vallavalitsus sunnitud kasutama asendustäitmise ja/või sunniraha 1 igakordselt summas 10 000 krooni. Samuti võidakse karistusseadustiku üldosa ja väärteomenetluse sätteid. K. M.i suhtes kohaldada
  2. K. M. esitas 21.04.2008 Tallinna Halduskohtule kaebuse taotlusega tühistada Keila Vallavalitsuse 19.03.2008 ettekirjutus nr 7-3.3/23628/08 (tl 2-6) (ettekirjutuse tegelik number on 7-3.3/2362/08 (tl 6). Kohus võttis K. M.i kaebuse 30.08.2008 määrusega menetlusse (tl 14-15) ja määras menetlusosaliste nõusolekul 07.11.2008 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses (tl 31). KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
  3. Kaebuse esitaja leiab, et Keila Vallavalitsus on teinud ettekirjutuse pädevust ületades. Ettekirjutuse viited ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seadusele eeldavad ühisveevärgi ja kanalisatsiooni olemasolu, mis omakorda tähendab avalik-õigusliku suhte olemasolu. Lohusalu külas aga ühisveevärki ei ole, mistõttu ei ole tegemist avalik õigusliku suhtega. Seetõttu on Keila Vallavalitsus andnud ettekirjutuse pädevust ületades. Keila Vallavalitsuse teate kohaselt rajas veetrassi Sanglepa kinnistu omanik M. H. nõukogude ajal oma kulul, mis kinnitab, et Keila Vallavalitsus on sekkunud eraõiguslikku suhtesse (tl 3 ja 12p).
  4. Kaebuse esitaja leiab, et Keila Vallavalitsus on ettekirjutust tehes rikkunud haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 55 lg-s 1 sätestatud vorminõuded, mille kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. Keila Vallavalitsus on ettekirjutuses viidanud üheaegselt AÕSRS § 152 lg-tele 1, 2 ja
  5. Üheaegselt nimetatud lõigetele viidata ei ole võimalik, kuna need reguleerivad erinevaid olukordi. Seega jääb kaebuse esitajale arusaamatuks, kas veetrass on paigaldatud õiguslikul alusel või õigusliku aluseta (tl 2 ja 12p).
  6. HMS § 57 lg 1 kohaselt peab haldusaktis olema viide haldusakti vaidlustamise võimaluste, koha, tähtaja ja korra kohta. Nimetatud viide kaebuse esitajale tehtud ettekirjutuses puudub (tl 2 ja 12p).
  7. Eeltoodust tulenevalt on ilmne, et vaidlustatud Keila Vallavalitsuse ettekirjutus on õigusvastane ja seetõttu tuleb tühistada. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  8. Vastustaja leiab, et vaidlustatud ettekirjutus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus ja vaidleb kaebusele vastu.
  9. Vastustaja leiab, et kaebus ei vasta kaebuse esitamise nõuetele, kuna sellest ei selgu milliseid K. M.i õigusi vaidlustatud ettekirjutus rikub või milliseid vabadusi piirab.
  10. Vastustaja on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole vaidlust kaebaja kinnistut läbiva ja Sanglepa kinnistut joogiveega varustava survetoru õigusliku või mitteõigusliku aluse üle. Vaidlus käib ettekirjutuse seaduslikkuse üle. Vastavalt HMS §-le 58 ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Ettekirjutus oli selge, üheselt mõistetav, rõhutades K. M.i ebaseaduslikku tegevust ning millega kohustati K. M.it taastama endine olukord ja seetõttu parandama lõhutud joogivee survetoru.
  11. Vastavalt HMS § 57 lg-le 2 ei mõjuta vaidlustamisviite puudumine haldusakti kehtivust, vaidlustamise tähtaega ega too kaasa muid õiguslikke tagajärgi. Seega ei saa vaidlustamisviite puudumine olla haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseks. 2
  12. Vastavalt ÜVKS § 2 lg-le 1 on ühisveevärk ja kanalisatsioon ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu toimub kinnistute veega varustamine või reovee ärajuhtimine ning mis on veeettevõtja hallatav või teenindab vähemalt 50 elanikku. Lohusalu külas on ühisveevärk, mida opereerib AS Lahevesi. AS-le Lahevesi kuuluvad vee survetrassid ulatuvad läbi K. M.i kinnistu Sanglepa kinnistuni. Seda seetõttu, et K. M. ei ole sõlminud liitumislepingut veeettevõtjaga, mis määraks ära liitumispunkti ja kinnistu veevärgi alguse. Liitumispunkt on piiriks omandite vahel. Seega on alusetu K. M.i väide, mille kohaselt on ettekirjutus antud pädevust ületades.
  13. Keila Vallavalitsuse vastuses K. M.i 28.11.2008 vastusele (tl 51-52) märgib vastustaja, et 21.06.2002 võttis Keila Vallavolikogu otsusega nr 274/0602 vastu Lohusalu küla detailplaneeringu, mille tellijate hulgas oli ka K. M.. Kõik trassid (sh veetrass) on koos kaitsevöönditega kantud Lohusalu küla detailplaneeringu tehnovõrkude plaanile. Lohusalu küla vee- ja kanalisatsioonitorustik on Keila valla omandis alates 25.08.1993, mil Kirovi Kalurikolhoosi õigusjärglane OÜ Esmar andis need aktiga munitsipaalomandisse. Aastatel 1007 november kuni 2008 aprill haldas nimetatud vara vee-ettevõte AS Segerg. 08.02.2001 kirjaga palus Lohusalu küla planeeringu koostaja A&L Arhitektuuribüroo Keila Vallavalitsusel väljastada tehnilised eeltingimused vee ja kanalisatsioonivõrgu projekteerimiseks Lohusalu küla detailplaneeringu mahus. Tänasel päeval on nimetatud vara antud vee-ettevõtte AS Lahevesi omandisse. Trassidega on ühendatud paljud tarbijad ning trassid on ruumiliselt seotud eelökõige ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniga, mitte kaebaja kinnistuga. Seega, olenemata sellest, et kaebaja ei ole sõlminud vee-ettevõtjaga liitumislepingut, on tegemist siiski ühisveevärgiga, kuna nimetatud survetoru kaudu osutatakse teenust lisaks kaebajale ka järgmise kinnistu omanikule M. H.le, kellel on vee-ettevõtjaga kehtiv liitumis- ja tarbimisleping. KOHTU PÕHJENDUSED
  14. Kohus leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele ning põhjendab seda järgnevalt. 14.

§ 7

lg 1 kohaselt võib kaebusega haldusakti tühistamiseks pöörduda halduskohtusse isik, kelle õigusi haldusakt rikub. Keila Vallavalitsuse 19.03.2008 ettekirjutusega kohustati K. M.it viivitamatult kuid hiljemalt 20.03.2008 lõhutud joogivee survetoru parandama, taastades endise olukorra. Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu on 20.12.2001 otsuses nr 3-3-1-15-01 leidnud, et õigusvastane kohustuste või keeldude kehtestamine haldusaktiga rikub alati haldusakti adressaadi õigusi. Riigikohtu halduskolleegium on 30.10.2008 kohtumääruses nr 3-3-1-45-08 viidates Riigikohtu erikogu otsusele nr 3-3-1-15-01 leidnud, et haldusakti või toimingu õiguspärasuse sisuline hindamine saab toimuda üksnes kohtuotsuses (vt ka Riigikohtu 15.05.

  1. a määruse asjas nr 3-3-1-908 p-e 13, 15).
  2. Igal sunni rakendamise juhul peab sunni kohaldaja kindlaks tegema, millistest õigusaktidest tulenevate nõuete rikkumisega on tegemist ning millisest õigusaktist tuleneb sunni kohaldaja pädevus järelevalve teostamiseks ja sunni kohaldamiseks. Keila Vallavalitsuse 19.03.2008 ettekirjutuses on leitud, et K. M. on rikkunud ÜVKS § 31 lg 2 p 2 ja AÕSRS § 152 lg 3 nõudeid mistõttu tehti K. M.ile ettekirjutus lõhutud joogivee survetoru parandamiseks ja endise olukorra taastamiseks. ÜVKS § 31 lg 2 p 2 sätestab, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kaitsevööndis peab hoiduma tegevusest, mis võib ühisveevärgi ja kanalisatsiooni ehitisi kahjustada, sealhulgas ei tohi ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omaniku loata ehitada, ladustada materjale ning teha lõhkamis-, puurimis-, kaevandamis-, vaia-, kaeve3 , täite-, üleujutus- või kuivendustöid ja ehitiste juures ka tõstetöid. AÕSRS § 152 lg 3 sätestab, et AÕSRS § 152 lõigetes 1 ja 2 sätestatud talumiskohustuse puudumisel on kinnisasja omanikul õigus nõuda tehnovõrgu või -rajatise kõrvaldamist temale kuuluvalt kinnisasjalt asjaõigusseaduse §-s 89 sätestatud korras või kokku leppida tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamises kinnisasjal tehnovõrgu või -rajatise omaniku kulul. Olemasolevate tehnovõrkude või -rajatiste kõrvaldamiseks on omaabi keelatud. Seega ÜVKS § 31 lg 2 p 2 ja AÕSRS § 152 lg 3 sätestavad, millisest tegevusest peab hoiduma ühisveevärgi ja kanalisatsiooni kaitsevööndis ning millised õigused on kinnisasja omanikul tehnovõrgu ja – rajatise talumise kohustuse puudumise korral, samuti keelatakse omaabi olemasolevate tehnovõrkude või -rajatiste kõrvaldamiseks. Nimetatud sätted ei anna aga vallavalitsusele pädevust teha ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse ega asjaõigusseaduse rakendamise seaduse täitmiseks ettekirjutusi.
  3. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 4 lg 1 kohaselt on ettekirjutus nimetatud seaduse tähenduses haldusakt, mis paneb isikule kohustuse teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost. HMS § 54 sätestab haldusakti õiguspärasuse tingimused. Selle sätte kohaselt saab õiguspäraseks lugeda sellist haldusakti, mis on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
  4. Avalik võim on õigustatud tegutsema üksnes siis, kui seadus annab selleks volituse. Vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg-le 1 on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada antud vallas või linnas muuhulgas veevarustust ja kanalisatsiooni, juhul kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita. Üldisest volitusest korraldada antud vallas või linnas veevarustust ja kanalisatsiooni ei tulene omavalitsusorganile õigust teha ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse täitmiseks ettekirjutusi. KOKS § 30 lg 1 kohaselt on valla- või linnavalitsuse pädevuses 1) valmistada ette volikogus arutamisele tulevaid küsimusi, lähtudes valitsuse seisukohtadest või volikogu otsustest; 2) lahendada ja korraldada kohaliku elu küsimusi, mis volikogu määruste või otsustega või valla või linna põhimäärusega on pandud täitmiseks valitsusele; 3) lahendada ja korraldada kohaliku elu küsimusi, mis ei kuulu volikogu pädevusse; 4) lahendada küsimusi, mis on KOKS § 22 lõike 2 alusel delegeeritud valitsusele; 5) korraldada kohaliku omavalitsuse ametiasutuste poolt isikute vastuvõttu märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusega ettenähtud korras. Ka KOKS §-st 30 ei tulene valla- või linnavalitsusele üldist pädevust seaduste täitmiseks järelevalve teostamiseks ja sunni kohaldamiseks. Seega peab sunni kohaldaja pädevus järelevalve teostamiseks ja sunni kohaldamiseks ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse täitmiseks tulenema ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seadusest. Selleks peab ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduses olema selgesõnaline õiguslik alus.
  5. ÜVKS § 5 lg 3 sätestab, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga ühendatava kinnistu veevärgi ja -kanalisatsiooni vastavust nõuetele on õigus kontrollida kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega volitatud isikul. ÜVKS § 11 sätestab kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni ning selle korrashoiu ja kontrolli. Nimetatud paragrahvi lõike 1 kohaselt on kinnistu veevärk ja kanalisatsioon ehitiste ja seadmete süsteem kinnisasja veega varustamiseks ühisveevärgist ja reovee juhtimiseks ühiskanalisatsiooni. Kinnistu veevärk ja kanalisatsioon ei kuulu ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni hulka. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga ühendatud kinnistu veevärki ja kanalisatsiooni peab klient hoidma sellises korras, et need ei kahjustaks ühisveevärki või -kanalisatsiooni ega takistaks teenuste osutamist ja lõike 3 kohaselt peab kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omanik lubama paigaldada kinnistu veevärgile veearvesteid ning tagama nende toimimise ja säilivuse seaduses ning ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjas sätestatud korras ja tingimustel. ÜVKS § 11 lg 4 sätestab, et kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omanik peab lubama kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega volitatud isikul kontrollida käesoleva seaduse § 5 lõikes 3 ja 4 käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud nõuete täitmist. Vastavalt ÜVKS § 11 lg-le 6 võib kohalik omavalitsus kehtestada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjaga kinnistu veevärgi või kanalisatsiooni ehitamisele ja kasutamisele esitatavad nõuded, mis on vajalikud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni toimimise tagamiseks ning inimeste, rajatiste ja keskkonna kaitseks. Seega võib kohalik omavalitsus kehtestada ühisveevärgi ja kanalisatsiooni kasutamise eeskirjaga kinnistu veevärgi või kanalisatsiooni ehitamisele ja kasutamisele esitatavad nõuded ning kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega volitatud isikul on õigus kontrollida ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga ühendatava kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni vastavust nõuetele. Eeltoodud ühisveevärgi ja-kanalisatsiooni seaduse sätted ega ükski muu ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse säte ei anna aga omavalitsusorganile, käesoleval juhul vallavalitsusele, pädevust teha ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse täitmiseks ettekirjutusi.
  6. Keila Vallavalitsuse 19.03.2008 ettekirjutuses on märgitud, et vastavalt ÜVKS § 152 lg 1 võidakse ühisveevärgi kahjustamise eest määrata füüsilisele isikule rahatrahvi kuni 3000 trahviühiku ulatuses ehk kuni 18 000 krooni. Samas oli ÜVKS § 152 ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse ning veeseaduse muutmise seaduse §-ga 17 tunnistatud juba 2006.aasta 1.jaanuaril kehtetuks.
  7. Kuni 01.01.2006 kehtinud ÜVKS § 152 lg 1 sätestas, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga omavolilise liitumise, ühisveevärgist omavolilise veevõtu, ühiskanalisatsiooni abil reo-, sademe- ja drenaaživee või muu pinnase- ja pinnavee omavolilise ärajuhtimise või ohtlike ainete normatiivi ületavas koguses või viisil ühiskanalisatsiooni juhtimise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Kuni 01.01.2006 kehtinud ÜVKS § 153 lg 1 kohaselt ÜVKS §-is 152 sätestatud väärtegudele kohaldatakse karistusseadustiku ja väärteomenetluse seadustiku sätteid ja sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on valla- või linnavalitsus ÜVKS §-is 152 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja. 19.03.2008 ettekirjutuse tegemise ajal ja käesoleval ajal kehtivas redaktsioonis sätestab ÜVKS § 153 ÜVKS § 151 ühisveevärgi ja – kanalisatsiooni kasutamise nõuete rikkumise väärtegudena. ÜVKS § 153 lg 1 sätestab, et käesoleva seaduse §-s 151 sätestatud väärtegude menetlemisele kohaldatakse karistusseadustiku üldosa ja väärteomenetluse seadustiku sätteid ning sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on ÜVKS §-s 151 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja valla- või linnavalitsus. Seega on ÜVKS §-is 153 sätestatud valla- või linnavalitsuse pädevus ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse rakendusalas väärtegude kohtuvälise menetlejana, kuid ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse ühestki sättest ei tulene valla- või linnavalitsusele õigust teha selle seaduse nõuete täitmata jätmise korral ettekirjutusi. Seega puudus Keila Vallavalitsusel pädevus vaidlusaluse ettekirjutuse tegemiseks.
  8. Riigikohtu halduskolleegiumi 31.10.2000 otsuses nr 3-3-1-41-00 on leitud, et kui kohus on asunud seisukohale, et vaidlustatud ettekirjutus on antud pädevust ületades ja seega seadusevastane, ei pea kohus kontrollima, kas akt on seadusevastane kaebuses märgitud põhjustel. Seega, kuna käesolevas haldusasjas vaidlustatud ettekirjutus on antud pädevust ületades ja seega õigusvastane, ei pea kohus kontrollima, kas ettekirjutus on õigusvastane kaebuses märgitud põhjustel. 22.

§ 92

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 93

lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Asja lahendamisel kirjalikus menetluses määrab kohus vastavalt

§ 201

lg-le 1 tähtaja, mille jooksul on võimalik esitada täiendavaid taotlusi ja dokumente. 07.11.2008 määrusega määras kohus asja kirjalikku menetlusse ning andis

§ 201

lg 1 alusel menetlusosalistele tähtaja täiendavate taotluste ja dokumentide esitamiseks kuni 19.12.

  1. Kaebuse esitaja esitas menetluskulude väljamõistmise taotluse koos 5 õigusabikulude nimekirja ja kuludokumentidega alles 20.03.2009 kell 23.
  2. Kuna 20.03.2009 oli reede, siis registreeriti taotlus kohtu kantseleis ja taotlus jõudis kohtuasja juurde 23.03.
  3. TsMS § 331 lg 1 kohaselt võtab kohus hiljem esitatud avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite vastu üksnes juhul, kui selle menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kaebuse esitaja ei ole menetluskulude taotluse ja tõendite hilinemisega esitamist põhjendanud. Kohus leiab, et kaebuse esitaja menetluskulude taotluse esitamine hilinemisega põhjustaks menetluse lahendamise viibimist ja seetõttu ei võta hiljem esitatud kohtukulude taotlust vastu. Seega jäävad kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda. Aili Maasik Kohtunik 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.