Obsah (7)

§ 35§ 55§ 11§ 36§ 40§ 56§ 58

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 25. september 2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-1037 Haldusasi OÜ Demomark kaebus K

§-dest 46 –

2. Kolmandaks leiab kaebaja, et käskkirjast ei ole võimalik välja lugeda kaitsevööndi ulatust.
3. Neljandaks leiab kaebaja, et teda oleks pidanud haldusmenetlusse kaasama, milleks tema hinnangul tuleneb vajadus põhiseaduse §-dest 32 ja
4. Vaidlustatav haldusakt on suunatud kaebaja õiguste ja kohustuste reguleerimisele, seega juba haldusmenetluse algusest tuli kaebajat käsitleda menetlusosalisena ning täita selgitamiskohustust (

§ 35lg 1 p 1.2 ja 3 ja § 36 lg 1 p 1, p 2, p 3 ja p 4 ).

Kaebaja leiab, et vastustaja oleks pidanud andma enne vaidlustatava käskkirja andmist talle võimaluse esitada kirjalikus vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kaebajat ei ole tutvustatud vaidlustatava haldusakti aluseks olevate dokumentidega so eksperthinnanguga ja koosoleku protokolliga, vaid nende olemasolust ja tutvumise võimalustest teavitati teda alles peale vaidlustatava haldusakti avaldamist.

1. Viienda etteheitena toob kaebaja välja selle, et kaitsevööndist tulenevad kitsendused puudutavad otseselt nii kaebaja kui ka naaberkinnisasja omanikke, tekitades täiendavaid kohustusi, millest tuli neid teavitada juba haldusmenetluse algul. Naaberkinnistu omanikud oleks tulnud samuti haldusmenetlusse kaasata. Kaebajale ja naaberkinnisasja omanikele seatakse kitsendusi nii mälestise sihtotstarbelise kasutamise, mälestisel tegevuse (remont, ehitamine, ehitise laiendamine juurde-, peale-või allaehitamisel ning lammutamisel, katusealuse väljaehitamisel ning kangialuse ja õue kinnija täisehitamisel, muudeti kinnistu maakasutamise sihtotstarvet, keelati sisuliselt kinnistul täiendavate ehitiste püstitamine, teede, kraavide ja vee-küttetrasside rajamine, ning mulla-ja ehitustööd, puude ja põõsaste istutamine, mahavõtmine ja juurimine). Naaberkinnisasjade omanikel keelati kaugvaate sulgemise ja mälestise suhtes sobimatute ehitiste püstitamine ilma nende arvamust ärakuulamata ja neid haldusmenetlusest teavitamata.
2. Veel leiab kaebaja, et haldusmenetluse käigus oleks pidanud teostama keskkonnamõjude hindamise. 2
3. Kokkuvõtlikult leiab kaebaja, et vastustaja ei ole õigesti kohaldanud uurimisprintsiipi. Vastustaja ei ole kaebaja hinnangul enne käskkirja väljaandmist selgitanud välja asjas olulise tähendusega asjaolusid hoone tehnilise seisundi ja konstruktsioonide kohta. Asja mälestise tunnuste vastavuse hindamisel on vääralt otsustatud hoone arhitektuuriline väärtus. Võimalik on, et mälestiseks on hoonelt eemaldatavad osad, kuid sellist teavet vastustaja kaebajale edastanud ei ole. Käskkirjast ei ole võimalik aru saada, kas tegemist on kinnis- või vallasmälestusega. Mälestise liigitamise kohustus on vastustajal MukS § 3 lg 1 ja lg 2 kohaselt ( „ mälestis on kinnis-või vallasmälestis vastavalt asjade kinnis-ja vallasasjadeks liigitamisele” ), seega haldusakt ei ole üheselt mõistetav (

§ 55lg 1).

VASTUSTAJA SEISUKOHT 11. Kultuuriminister vastustajana ei nõustu kaebusega ja esitab järgmised vastuväited. Kultuuriministri 07.04.2009 käskkiri nr 128 on antud vastavuses

§-ga 54. Käskkiri on õiguspärane ja antud selleks pädeva haldusorgani poolt, selle õiguslikuks aluseks on MuKS § 12 lõige 1 ja § 25 lõige 1 ning Vabariigi Valitsuse 10.09.2002 määrus nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestiste andmete muutmise kord“ (edaspidi Kord). Käskkiri on kaalutlusvigadeta, proportsionaalne ning vastab vorminõuetele. Käskkirja andmisel ja sellele eelnenud toimingute läbiviimisel on järgitud MuKSi, selle alusel antud õigusaktide ning

-st tulenevaid nõudeid haldusmenetlusele.

1. Muinsuskaitseameti peadirektori 26.05.2008 käskkirja nr 14-A punkti 2 kohaselt tuli teavitada kõnealuse elamu omanikku hoone kaitse alla võtmisest, samuti tehti käskkirjaga Muinsuskaitseameti peainspektorite osakonnale ülesandeks selgitada kuue kuu jooksul välja hoone vastavus mälestise tunnustele ja valmistada ette eksperdihinnang esitamiseks Muinsuskaitse Nõukogule. Muinsuskaitseamet teavitas oma 30.05.2008 kirjaga nr 1.1-7/1147 hoone omanikku OÜd Demomark ajutise kaitse alla võtmisest ning piirangutest, mis vastavalt MuKSile laienevad ajutise kaitse alla võetud objektile. Seega teadsid OÜ Demomark esindajad nendele kuuluva hoone võimalikust kultuurimälestiseks tunnistamise protsessist juba alates ajutise kaitse alla võtmisest. Teavitamisele ei järgnenud kaebuse esitaja OÜ Demomark poolt vastuväidete esitamist ega ettepanekute tegemist.
2. Muinsuskaitseamet asus teostama ekspertiisi hoone mälestise tunnustele vastavuse osas. Ekspertiisi teostajaks määrati Muinsuskaitseameti peainspektorite osakonna nõunik Madis Tuuder. Kuna hoone seisis tühjana, võttis Muinsuskaitseamet ühendust hoone omaniku OÜ Demomark esindajaga, et pääseda ekspertiisi teostamiseks hoone territooriumile ja siseruumidesse. Hoone ülevaatamine ja pildistamine Madis Tuuderi poolt toimus 13.10.2008 ja kohal viibis ning hoone siseruumidesse lubas eksperdi OÜ Demomark esindaja Andrei Polikarpov. Madis Tuuder selgitas A. Polikarpovile ekspertiisi sisu ja vajadust ning tutvustas ka mälestiseks tunnistamise menetluse käiku (lisatud M. Tuuderi e-kirjaga antud kinnitus nimetatud kohtumise osas). Pretensioone ega ettepanekuid sellele järgnevalt hoone omaniku poolt Muinsuskaitseametile ei esitatud. Lähtuvalt eeltoodust on alusetu kaebuse esitaja väide, et temale ei tagatud võimalust võtta osa ekspertiisi tegemisest ja ta ei olnud teadlik, et nimetatud ekspertiisi koostatakse. Eksperthinnang sisaldab muuhulgas fotosid hoone siseruumidest, mis tõendab omakorda, et omanik lubas eksperdil viibida hoones. Samuti oli kaebuse esitajal võimalus ekspertiisi tegemise käigus juhtida tähelepanu tema hinnangul olulistele aspektidele hoone juures ning esitada ka oma suulised või kirjalikud vastuväited ekspertiisile. Seda aga kaebuse esitaja ei teinud.
3. Vastavalt MuKS § 12 lõikele 1 tunnistatakse asi mälestiseks kultuuriministri käskkirjaga Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepaneku alusel. Muinsuskaitse Nõukogu on selleks seadusega volitatud organ, mis koosneb asjaomaste institutsioonide pädevatest esindajatest. 3 Seega pärast ekspertiisi tegemist esitati see koos eksperdihinnanguga Muinsuskaitseameti juures tegutsevale Muinsuskaitse Nõukogule. Antud hoone mälestiseks tunnistamise ettepanekut arutas Muinsuskaitse Nõukogu oma 17.12.2008 koosolekul.
4. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja oli nõus hoone mälestiseks tunnistamisega ja üritas protsessi Muinsuskaitseameti poolt isegi kiirendada. Antud asjaolu tõendab OÜ Demomark poolt 01.12.2008 Muinsuskaitseametile saadetud kiri nr 131, milles kaebuse esitaja küsib, millal tunnistatakse asi mälestiseks, et hoone omanikul oleks võimalik kasutada MuKS-st tulenevaid võimalusi toetuse taotlemiseks mälestise säilimise tagamiseks. Muinsuskaitseamet vastas oma 23.12.2008 kirjaga nr 1.1-7/2429 OÜ-le Demomark, et Muinsuskaitse Nõukogu 17.12.2008 koosolekul otsustati esitada kultuuriministrile ettepanek võtta arhitektuurimälestisena kaitse alla muude objektide hulgas ka Narva-Jõesuus Nurme tn 33 asuv hoone. Samas kirjas informeerib Muinsuskaitseamet hoone omanikku ka võimalusest esitada taotlus toetuse saamiseks mälestise konserveerimiseks, restaureerimiseks või optimaalsete säilitustingimuste loomiseks. Seega kaebuses esitatud väide nagu Muinsuskaitseamet ei oleks järginud MuKS-st ja

-st tulenevaid menetlusnõudeid mälestiseks tunnistamise haldusakti andmisel, on alusetu. Kaebuse esitaja moonutab teadlikult fakte, mis puudutab mälestiseks tunnistamisele eelnenud menetlust ning esitab asjakohatuid väiteid.

1. Vastustajana ei nõustu ka väitega, et haldusakt on kaalutlusvigadega hoone tehnilise seisundi, konstruktsioonide ja mälestise tunnuste osas. Narva-Jõesuu linna eesmärk mälestiseks tunnistamise ettepaneku tegemisel oli kaitsta viimaseid linnas säilinud puitpitsiga kaunistatud elamuid, millest üheks on ka vaidlusalune elamu. Muinsuskaitseameti poolt koostatud ekspertiisi kohaselt on hoone väärtushinnanguna ning mälestise tunnusena nimetatud, et tegemist on
2. sajandi lõpul valminud ning käesoleval ajal väheseid autentsel kujul säilinud Narva-Jõesuu tsaariaegset kuurordiarhitektuuri esindavaid objekte. Elamul on säilinud kohalikule kuurordiarhitektuurile omane mahulahendus ning rohkesti terviklikult säilinud puitpitsdekoori. Hoone tehniline seisund on hinnatud eksperdi poolt rahuldavaks, mainitud on ka hoone vundamendi suhteliselt halba seisukorda, kuid see ei ohusta otseselt mälestise säilimist. Hoone remonditööde vajalikkust ja ka võimalikkust on tunnistanud ka OÜ Demomark oma kirjas, mis on käesoleva vastuse lisaks nr 6 ja milles ei ole kaheldud hoone säilitamise või selle renoveerimise võimalustes. Eksperthinnang annab hoonele kultuuriväärtust omistava tunnuse mitte vaid läbi hoonele paigaldatud detailidele (puitpitsdekoor vms) vaid hoonele tervikuna-nii arhitektuurilises mahulises kui ka miljööväärtuslikus mõttes. Lisaks on vastustaja esindaja viibinud 15.07.2009 Narva-Jõesuus ning veendunud tänavalt asuvate vaadete põhjal, et tavatingimustele vastavalt on tegemist rahuldavalt säilinud ja ilmselgelt oma piirkonna vastavat ajastut iseloomustava hoonega. Vaieldamatult on hoone edasiseks säilitamiseks vajalikud renoveerimistööd, mille osas on Muinsuskaitseamet ka olnud nõus võimalusel toetama. Lisatud on vastusele ka 15.07.2009 vastustaja esindaja poolt tehtud fotod hoone välisvaadetega kahelt ümbritsevat tänavalt.
3. Kuna kultuuriministri käskkirjaga on tunnistatud arhitektuurimälestiseks puitelamu, siis ei oma mingisugust tähtust asjaolu, et käskkirjas ei ole märgitud, kas tegemist on kinnismälestise või vallasmälestisega-vastavalt MuKS § 3 lõikele 1 on mälestis kinnis- või vallasmälestis vastavalt kinnis- ja vallasasjadeks liigitamisele. Seega lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-dest 50 ja 54 on kinnisasi maapinna piiritletud osa (maatükk) ja selle oluline osa sellega püsivalt ühendatud asi nagu ehitis.
4. Asjakohatu on ka väide, et käskkirjadest ei ole välja kaitsevööndi ulatust ja see mõjutab ka naaberkinnisasjade omanike õigusi. Vastavalt käskkirja punktile 2 on mälestisele määratud kaitsevöönd vastavalt kaardile, millega saab tutvuda Muinsuskaitseametis. Samuti viitab käskkirja punkt 3, et eksperthinnangu ning käskkirja aluseks oleva Muinsuskaitse Nõukogu protokolliga saab tutvuda Muinsuskaitseametis. Pärast kultuurimälestiseks tunnistamise käskkirja andmist teavitas Muinsuskaitseamet oma 15.04.2009 kirjaga nr 1.1-7/892 OÜd Demomark veelkord mälestiseks 4 tunnistamisest, milles samuti viitas võimalusele tutvuda kõikide käskkirja aluseks olevate dokumentidega Muinsuskaitseametis ning viitas ka mälestise registreerimisnumbrile kultuurimälestiste riiklikus registris, mis on avalik register ning milles on võimalik näha samuti kaardil nii mälestise kui kaitsevööndi asukohta. Vastavalt eksperthinnangule (ja sellele lisatud skeemile) on mälestise kaitsevööndi ulatus piiratud kinnistu piiridega, see ei ulatu naaberkinnisasjadele.
5. Vastavalt

§-le 56 esitatakse kirjaliku haldusakti põhjendus haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Otstarbekusest lähtuvalt ei tooda Riigi Teatajas avaldatavas haldusaktis ära kogu ekspertiisiakti sisu ning sinna juurde kuuluvaid jooniseid ja plaane. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamata, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda. Kohtu põhjendused on järgmised.
2. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hoone arhitektuurimälestiseks tunnistamine ja kaitsevööndi kehtestamine kujutab endast omandikitsendust PS § 32 lõike 2 tähenduses, et kaebuse esitajale ei tutvustatud enne vaidlustatud haldusakti vastuvõtmist eksperthinnangut ning Muinsuskaitse Nõukogu protokolli (samuti ei olnud kaebuse esitajat kutsutud Muinsuskaitse Nõukogu istungile).
3. Pooled vaidlevad selle üle, kas käskkirja aluseks olev eksperthinnang on tõendina arvestatav, kas hoonel on arhitektuuriline väärtus, kas kaitsevöönd on kehtestatud õigesti, kas käskkiri vastab vorminõuetele (on põhjendatud), kas vastustaja kaasas kaebajat piisaval määral mälestiseks tunnistamise ja kaitsevööndi seadmise menetlusse, kas asjas oleks pidanud viima läbi avatud menetluse ja keskkonnamõju hindamise, kas vaidlustatud käskkirjast nähtub kaitsevööndi ulatus ja kas see mõjutab ka naaberkinnisasjade omanike õigusi.
4. Esiteks vajab lahendamist küsimus, kas kaebuse esitaja oli haldusmenetlusse kaasatud ja sai seal esitada oma argumente. Kaebaja leiab, et vastustaja oleks pidanud andma enne vaidlustatava käskkirja andmist talle võimaluse esitada kirjalikus vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kaebajat ei ole tutvustatud vaidlustatava haldusakti aluseks olevate dokumentidega, so eksperthinnanguga ja koosoleku protokolliga, vaid nende olemasolust ja tutvumise võimalustest teavitati teda alles peale vaidlustatava haldusakti avaldamist. Kohus leiab, et asja mälestiseks tunnistamise menetlusse on vaja kaasata ka asja omanik. Omanik on haldusakti adressaat

§ 11lõike 1 puntki 2 tähenduses.

Adressaati tuleb menetluse alustamisest teavitada, samuti täita selgitamiskohustust (

§ 36

) ja anda isikule võimalus esitada suulisi ja kirjalikke selgitusi (

§ 40). Käesoleval juhul haldusorgan seda nõuetekohaselt teinud ei ole.

Ekspertiisi teostanud Madis Tuuder on e-kirja teel saatnud küll Kultuuriministeeriumile kinnituse, et täitis ekspertiisi tehes ka selgitamiskohustust (A. Polikarpovile), ent loogiliselt peaksid selgitusi andma juristid, mitte arhitektuuriala asjatundjad. Samas leiab kohus, et nimetud menetluslike rikkumiste tõttu ei ole haldusakt veel iseenesest õigusvastane. Asjas nähtub, et tegelikkuses oli kaebuse esitaja mälestiseks tunnistamise menetlusest teadlik. Muinsuskaitseameti peadirektori 26.05.2008 käskkirjaga nr 14-A võeti Narva-Jõesuu linnas, Nurme tn 33 asuv elamu kuueks kuuks ajutise kaitse alla, see käskkiri edastati ka OÜ-le Demomark. Muinsuskaitseamet teavitas oma 30.05.2008 kirjaga nr 1.1-7/1147 hoone omanikku OÜd Demomark ajutise kaitse alla võtmisest ning piirangutest, mis vastavalt MuKSile laienevad ajutise kaitse alla võetud objektile. Seega pidi kaebaja alates nimetatud käskkirja kättesaamise hetkest olema teadlik kaitse alla võtmise menetlusest. Lisaks sellele on OÜ Demomark saatnud 01.12.2008 Muinsuskaitseametile kirja nr 131, milles küsib, millal tunnistatakse asi mälestiseks, et hoone omanikul oleks võimalik kasutada MuKS-st tulenevaid võimalusi toetuse taotlemiseks mälestise säilimise tagamiseks. Muinsuskaitseamet vastas oma 23.12.2008 kirjaga nr 5 1.1-7/2429 OÜ-le Demomark, et Muinsuskaitse Nõukogu 17.12.2008 koosolekul otsustati esitada kultuuriministrile ettepanek võtta arhitektuurimälestisena kaitse alla muude objektide hulgas ka Narva-Jõesuus Nurme tn 33 asuv hoone. Samas kirjas informeerib Muinsuskaitseamet kaebuse esitajat ka võimalusest esitada taotlus toetuse saamiseks mälestise konserveerimiseks, restaureerimiseks või optimaalsete säilitustingimuste loomiseks. Kohus leiab aga, et kohases haldusmenetluses tulnuks esitada kaebuse esitajale hoonele tehtud ekspertiisi akt. Kuna aga kaebuse esitaja sai ekspertiisiaktiga tutvuda kohtumenetluses ja esitada selle osas ka oma vastuväited, on kaebuse esitaja sisuliselt saanud oma arvamuse ekspertiisi osas öelda. Küll aga peaks haldusorgan edaspidi kindlasti tutvustama asja omanikule tema asja kohta tehtud ekspertiisiakti, et sellised vastuväited saaksid võimalusel siiski lahendatud juba haldusmenetluses.

1. Teiseks lahendab kohus küsimuse käskkirjas mainitud ekspertiisi kui tõendi lubatavusest. Nimelt leiab kaebaja, et vastustaja esitatud ekspertiis on võltsitud. Kaebaja heidab ette seda, et eksperthinnangul puuduvad allkirjad ja kuupäev, seda ei kajastata Kultuuriministeeriumi sissetulnud dokumentide registris. Kohtu hinnangul ei ole selliseks väiteks alust. Esiteks leiab kohus, et vaidlust ei ole selles, et eksperdiks olnud Madis Tuuder külastas 13.10.2008 kaebaja kinnistut ja tutvus seal asuva hoonega, seejuures oli kohapeal kaebaja juhatuse liige A. Polikarpov. M. Tuuderi ekspertiisile on viidatud ka Muinsuskaitse Nõukogu 21.11.2008 protokollis. Kaebaja viited hoonest tehtud fotodel näha oleva rohu pikkuse kohta ei välista kohtu hinnangul asjaolu, et pildid tehti oktoobrikuus. Selline väide on seda kummastavam, et kaebuse esitaja sisuliselt ei eita seda, et 13.10.2008 M. Tuuder kinnistut külastas ja hoonega tutvus, mil tõenäoliselt tehti ka viidatud fotod. Kaebuse esitaja väiteid selle kohta, et ekspertiisi aluseks olevaid raamatuid ei ole olemas, ei pea kohus tõsiseltvõetavateks. Pealegi on ekspertiisis kajastatud arhitektuurialased teosed eelkõige illustreeriva tähendusega, kirjeldades ajaloolist tausta, hoone on ekspert lugenud mälestise tunnuseid omavaks siiski konkreetse analüüsi tulemusena ja kohus ei leia, et viidatud teostel oleks sellel määrav tähendus. Madis Tuuder töötab Muinsuskaitseametis, on selle kodulehel olevate andmete kohaselt (http://www.muinas.ee/muinsuskaitseamet/andmed )peainspektorite osakonna nõunik, lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise eriala. Kohus ei kahtle selles, et Madis Tuuderil olid piisavad erialased teadmised kõnealuse ekspertiisi läbiviimiseks. Kohus tegi istungil ettepaneku kutsuda M. Tuuder ekspertiisi teostamise asjaolude osas kohtusse tunnistajana ütlusi andma, kuid kaebaja leidis, et see ei anna asjas midagi, kuna isik on vastustaja töötaja. Ka sellest järeldab kohus, et kaebaja teadis ekspertiisist ega soovinud selle väidetavat võltsitust eksperdi kohtus küsitlemisega paljastada (mis olnuks kõige loogilisem oma väite tõendamiseks). Ka ei ole kaebaja taotlenud uue ekspertiisi tegemist. Asja materjalidest nähtub ka, et kaebuse esitaja oli tegelikult teadlik ekspertiisi tegemisest. Eelkõige toimus vaatlus 13.10.2008 juhatuse liikme A. Polikarpovi teadmisel ja kohaolekul. Kohtu hinnangul ei viita miski ekspertiisi võltsitusele ega sellele, et seda ei olnud olemas enne käskkirja andmist. Et asjas kogutud tõendite pinnalt peaks seda teadma ka kaebuse esitaja ise, tuleb pidada esitatud võltsimiskahtlust pahatahtlikuks käitumiseks.
2. Mis puutub kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud dokumentatsiooni kinnistu omandamise ja selle seisukorra kohta leiab kohus, et nimetatud dokumendid ei lükka ümber eksperdiarvamuses tehtud järeldusi. Hoone omandiõigus ei ole käesoleval juhul üldse oluline, lisaks ei ole selles ka vaidlust. Ekspert on võtnud arvesse hoone remondi vajadust ja asjaolu, et hoonele on peale selle valmimist lisatud teatud uusi detaile (nt uus katus), mis ei pruugi sobida kokku algse arhitektuuriga, kuid mis eksperdi hinnangul siiski ei võta hoonelt mälestise tunnuseid. Kohtu hinnangul on ilmselge, et asjaolu, et hoones puudub kanalisatsioon, pesemisvõimalused, hoone tehniline seisund on halb, seal kasutatakse lokaalset küttegaasi ning ahjukütet, ei mõjuta hoone arhitektuurilist väärtust. Kaebaja näib ajavat segi hoone arhitektuurilise väärtuse selle tehnilise seisukorraga. Remondivajadus võib hoopis suurendada hoone kaitsmise vajadust, kuna vastustaja on viidanud 6 sellele, et paljud Narva-Jõesuu arhitektuurilise väärtusega hooned on rikutud oskamatute ja sobimatute remontidega.
3. Kolmandaks peatub kohus haldusmenetluses teostatud kaalumisel ja haldusakti põhjendustel. Kaevatavast aktist ei selgu faktilisi ega õiguslikke põhjendusi akti vastuvõtmiseks, milliste esitamise kohustus tuleneb

§-st 56. Sisuliselt teeb käskkiri teatavaks vaid resolutsiooni. Vastustaja viitab sellele, et kuna MuKS kohaselt on kohustus avaldada asja mälestiseks tunnistamise käskkiri Riigi Teataja Lisas (edaspidi RTL), siis haldusakti endasse põhjendusi ei kirjutata.

§ 56

lg 1 teise lauses on sätestatud põhjenduste esitamise alternatiivne võimalus, esitades põhjendused menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Käskkirja lõpus tehakse viide väljavõttele Muinsuskaitse Nõukogu koosoleku protokollist ja Muinsuskaitseameti eksperthinnangule, millega on võimalik soovi korral tutvuda Muinsuskaitseametis. Kohtu hinnangul tuleb põhjenduste viiteliselt esitamisel haldusaktis viidata konkreetsele dokumendile, kus haldusakti põhjendus on esitatud kompaktselt ja selgelt, nõnda, et huvitatud isikul on võimalik viidatud dokumendiga tutvudes mõista, miks on sellise sisuga haldusakt antud, millistest asjaoludest on selle andmise puhul lähtutud ning milliseid huve ja kuidas kaalutud. Kohtu hinnangul ei ole viide käskkirja vastuvõtmist põhjendavatele dokumentidele piisavalt selge, kuna konkreetseid dokumente (kuupäevad, numbrid) ei ole mainitud. Ka nähtub Muinsuskaitseameti 15.04.2009 kirjast nr 1.17/892, millega kaebuse esitajat teavitati vaidlustatud käskkirja vastuvõtmisest, et kaebuse esitajale anti teada Muinsuskaitse Nõukogu koosoleku protokollist ja Muinsuskaitseameti eksperthinnangust, millega on võimalik soovi korral tutvuda Muinsuskaitseametis. Kohtu hinnangul oleks vastustaja pidanud kaebuse esitaja huvide kaitseks vähemasti saatma koos asjaomase käskkirjaga selle põhjendusi sisaldavad dokumendid kaebuse esitajale.

1. Haldusakti põhjendamine on vajalik eelkõige selleks, et nii akti adressaadil kui vajadusel hiljem ka kohtul, oleks võimalik hinnata akti õiguspärasust. Arvestada tuleb ka sellega, et kui isikutel on haldusakti vaidlustamiseks aega vaid 30 päeva, siis muutub kaebeõiguse teostamine keerukaks, kui aktis endas mingeid põhjendusi ei ole ja tuleb asuda põhjendusi otsima mujalt. Tõusetuks küsimus, kas tuleks kaebeõiguse teostamisel hakata kaebetähtaega lugema ehk hoopis põhjenduste kättesaamisest või siis vähemalt arvestada akti ja põhjenduste kättesaamise vahele jäänud aega vajadusel tähtaja ennistamise menetluses. Sel põhjusel on põhjenduste esitamine haldusaktis vaid viiteliselt iseenesest ebamugav haldusakti adressaadile. Oleks soovitav, et põhjendusi sisaldavad dokumendid esitatakse sel juhul vähemalt haldusakti lisana, et need oleksid samaaegselt kättesaadavad. Iseenesest on tõsi, et väärtuseks omaette on ka akti selgus, ülevaatlikkus ja jälgitavus. MukS § 12 lõike 4 kohaselt tehakse asja mälestiseks tunnistamise käskkiri avalikult teatavaks RTL-s, mida käesoleval juhul on ka tehtud. Vastustaja selgituste kohaselt ei lisata sellisel juhul käskkirja põhjendusi, kuna see koormaks liigselt RTL-i. Kohtu hinnangul ei saa aga lubatavaks pidada olukorda, kus RTL-s avaldamise kohustus tooks kaasa ilma kohaste põhjendusteta haldusaktide vastuvõtmise lubatavuse. Tõenäoliselt õnnestuks ületada RTL-i ülekoormatuse probleem kasvõi RTL-s vaid käskkirja väljavõtte (sissejuhatus, kirjeldav osa, resolutsioon) avaldamise teel, kusjuures käskkirja täisversioon saadetaks haldusakti adressaatidele. Praegust praktikat mälestiseks tunnistamise käskkirjade vormistamisel peab kohus ebamõistlikuks, haldusakti adressaadi huve mitte arvestavaks ja kaasaja haldusõiguse standarditele mittevastavaks. Et aga käskkiri põhimõtteliselt viitab selle aluseks olnud dokumentidele ja need ka kohtule esitatud on, siis leiab kohus, et eelnimetatud vormipuudused siiski käskkirja tühistamise aluseks ei ole. 7
2. MuKS § 12 lõike 1 kohaselt tunnistatakse asi mälestiseks kultuuriministri käskkirjaga Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepaneku alusel. Seda on vastustaja käesoleval juhul ka teinud. Siiski on vastustaja jätnud kahe silma vahele äärmiselt olulise aspekti: asja mälestiseks tunnistamisega kitsendatakse paratamatult selle omaniku omandiõigust. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 19 lõikest 8 kui asutus, ametnik või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik on volitatud tegutsema diskretsiooni (suvaõiguse) alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. PS § 11 teise lause kohaselt peavad õiguste ja vabaduste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Ka omandiõiguse kitsendus peab olema ka proportsionaalne: kohane, vajalik ja mõõdukas. Proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et riik ei piiraks isikute õigusi ega tekitaks neile muid koormavaid tagajärgi ilmaasjata, vaid ainult hädavajaduse korral. Vaidlustatud haldusaktist ega selle aluseks olevatest dokumentidest ei nähtu, et haldusorgan oleks hoone arhitektuurimälestiseks tunnistamisel kaalunud avalikku huvi (kultuuriväärtusega hoone säilimise tagamine) ja selle alusel piiratavat erahuvi (eraomanikele hoone tavapärase kasutamise oluline takistamine) või vähemalt ei nähtu see kaevatavast haldusaktist. Aktis on viidatud eksperthinnangule, milles on piisava põhjalikkusega analüüsitud seda, et vaidlusalusel hoonel on arhitektuuriline väärtus, mis vajab kaitsmist. Mõistagi ei sisalda kultuuriministri kaalutlusi eksperthinnang, kuna selle teostas arhitektuuri ala asjatundja, kes hindas vaid seda aspekti, kas hoonel on mälestise tunnuseid ning kas see vajaks kaitsevööndit. Niisamuti on Muinsuskaitse Nõukogu andnud hinnangu vaid hoone mälestise tunnustele ja kaitsevööndi suurusele. Muinsuskaitseameti arhitektuurimälestiste ekspertnõukogu koosoleku 21.11.2008 protokollist nähtub, et nõukogu on otsustanud pidada hoonet Nurme tn 33 Narva-Jõesuus mälestise tunnustele vastavaks ja pakutud kaitsevööndit – olemasolev krunt – optimaalseks, et vältida uute suurte ehitusmahtude rajamist visuaalset liiga lähedale mälestisele, ning nõukogult ei saagi enamat oodata. Sealt edasi on käsitletud mälestiseks tunnistamise teemat Muinsuskaitse Nõukogu 17.12.2008 koosolekul, mille protokollist nähtub, et kuulati ära Madis Tuuderi tutvustus ja otsustati tunnistada Nurme tn 33 puitelamu arhitektuurimälestiseks. Lisaks on kirjeldatud lühidalt mälestuse tunnuseid: „üks väheseid autentsel kujul säilinud Narva-Jõesuu tsaariaegse kuurordiarhitektuuri näiteid, rajatud
3. sajandi lõpul. Hoone on tuntud kui kaupmees Fadejevi maja, ta on säilinud terviklikult ning teda on säästlikult hooldatud. Nimetatud mälestise kaitsevööndiks määrata ala vastavalt lisatud kaardile, et tagada mälestise säilimine talle omases keskkonnas, vaated Lembitu tänavalt ja Nurme tänavalt.“
4. Kohus ei näe aga, et kultuuriminister oleks haldusmenetluses andnud kohase hinnangu omandikitsenduse proportsionaalsusele – sellele, kas mälestise säilimiseks tehtavad kitsendused ei kaalu üles mälestise omaniku huvi tema omandi vabale valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele. Väär oleks arvata, et pelgalt asjaolu, et hoonel on arhitektuurimälestise tunnused, toob ilmtingimata kaasa selle hoone arhitektuurimälestiseks tunnistamise. Ka sellisel juhul on vaja viia läbi kohane haldusmenetlus ja kaaluda omaniku huve avalike huvidega. Mida intensiivsemad piirangud omandile seatakse, seda enam peavad need olema õigustatud. Need õigustused peaksid olema mälestise omanikule ka arusaadavalt teatavaks tehtud, kas haldusaktis või vähemalt selle lisades. Käesoleval juhul ei näe kohus, et sellist kaalumist oleks toimunud. Seda peaks tegema kultuuriminister, võttes aluseks eksperthinnangu, Muinsuskaitse Nõukogu otsuse ja mälestise omaniku selgitused. Nimetatud kaalutluste puudumine tähendab haldusakti põhjendamispuudust. Seega on haldusakti andmisel

§-s 56 sätestatud põhjendamiskohustust ilmselgelt rikutud. 8 30. Siiski leiab kohus, et vaatamata eeltoodule puudub vaidlustatud käskkirja tühistamiseks alus.

§ 58

kohaselt ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus rõhutab veelkord, et omaniku erahuvide ja mälestiseks tunnistamise kui avaliku huvi kaalumata jätmine kujutab endast tõsist vormilist puudust haldusmenetluses. Siiski leiab kohus, tuginedes kohtumenetluses kogutud materjalidele ja ning poolte seisukohtadele, et haldusakti tühistamine ei oleks kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega. Kohus on veendunud selles, et kui vastustaja viiks uuesti läbi haldusmenetluse ja seekord teostaks kaalutlusõigust, siis võtaks vastustaja vastu samasuguse otsuse. Seetõttu oleks akti formaalsetel põhjustel tühistamine ebaotstarbekas.

1. Vastustaja esitatud eksperthinnang on aga koostatud piisavalt põhjalikult, selles on põhjendatud loogiliselt ja veenvalt, milles seisneb hoone arhitektuuriline väärtus ja miks on vaja teda kaitsta. Vastustaja kinnitab, et Narva-Jõesuu linna eesmärk vaidlusaluse elamu mälestiseks tunnistamise ettepaneku tegemisel oli kaitsta viimaseid linnas säilinud puitpitsiga kaunistatud elamuid, millest üheks ongi vaidlusalune elamu. Ekspertiisi kohaselt on hoone väärtushinnanguna ning mälestise tunnusena nimetatud, et tegemist on
2. sajandi lõpul valminud ning käesoleval ajal väheseid autentsel kujul säilinud Narva-Jõesuu tsaariaegset kuurordiarhitektuuri esindavaid objekte. Elamul on säilinud kohalikule kuurordiarhitektuurile omane mahulahendus ning rohkesti terviklikult säilinud puitpitsdekoori. Hoone tehniline seisund on hinnatud eksperdi poolt rahuldavaks, mainitud on ka hoone vundamendi suhteliselt halba seisukorda, kuid see ei ohusta otseselt mälestise säilimist. Eksperthinnang annab hoonele kultuuriväärtust omistava tunnuse mitte vaid läbi hoonele paigaldatud detailidele (puitpitsdekoor vms) vaid hoonele tervikuna-nii arhitektuurilises mahulises kui ka miljööväärtuslikus mõttes.
3. Mis puutub kaalumisse, siis kohaldatud kitsendus on kahtlemata sobiv, kuna tagab paremini hoone säilimise, samuti vajalik, kuna teist nii efektiivset, ent kaebajat vähem riivavat meedet tõenäoliselt ei ole. Mis puutub mõõdukusse ehk proportsionaalsusse kitsamas tähenduses, siis kaebaja erahuvid väärivad kahtlemata kaitsmist, kuid kaebaja ei ole kohtumenetluses toonud välja ühtegi erilist asjaolu, mille tõttu tema kui omaniku huvid saaksid hoone mälestiseks tunnistamise tõttu ebaproportsionaalselt kitsendatud. Selliseid poolt ja vastuargumente mälestiseks tunnistamiseks peaks kaaluma vastustaja ise ning kohtu ülesanne oleks vaid kontrollida kaalutluste ratsionaalsust (samas mitte ühe või teise valiku otstarbekust). Käesoleval juhul leiab kohus aga, et kogutud tõendite pinnalt on ilmne, et vastustaja oleks siiski otsustanud hoone arhitektuurimälestiseks tunnistada. Avalik huvi mälestise kaitsmiseks kaaluks üles omaniku erahuvi hoonet ja kogu kinnistut vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Seetõttu ei tunnista kohus haldusakti puudulike kaalutluste tõttu õigusvastaseks.
4. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kuivõrd arhitektuurimälestiseks tunnistati „puitelamu“, siis ei oma mingisugust tähtust asjaolu, et käskkirjas ei ole märgitud, kas tegemist on kinnismälestise või vallasmälestisega.
5. Kohus leiab, et vaidlustatud käskkirjast nähtub kaitsevööndi ulatus: viidatakse lisatud kaardile, mille vastustaja ka kohtule esitanud on. Kaitsevööndiks on tunnistatud kogu Nurme tn 33 krunt.
6. Kaebuse esitaja väited avatud menetluse ja keskkonnamõju hindamise vajalikkuse kohta ei põhine ühelgi õigusnormil, mistõttu need väited ei ole käesolevas vaidluses asjakohased.
7. Halduskohtusse saab pöörduda kaebaja vaid enda õiguste kaitseks (HKMS § 7 lõige 1). Seetõttu jätab kohus tähelepanuta kaebuse esitaja väited naaberkinnistute omanike kaasamise vajaduse kohta. 9
8. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et ehkki vaidlustatud käskkiri on mitmete formaalsete puudustega ja selle andmise menetluses on esinenud puudusi, on see kohtumenetluses kogutud tõendeid ja esitatud seisukohti arvestades siiski õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus (eelkõige arvestades

§ 58

). Käesolevas otsuses väljatoodud puudusi tasuks kindlasti tulevikus vältida, kuid vaatamata sellele on vastustaja siiski järginud uurimisprintsiipi, selgitanud välja asjas olulised asjaolud ja teinud asjas õiguspärase otsuse.

1. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole taotlenud kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kadriann Ikkonen Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU
2. VEEBRUARI 2010.A OTSUSE RESOLUTSIOON Jätta OÜ Demomark apellatsioonkaebus rahuldamata. Muuta Tallinna Halduskohtu 25.09.2009 otsuse põhjendusi, asendades need käesoleva otsuse põhjendustega. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 10