punkt 1 ja vangla sisekorraeeskirja § 60 lg 1 nõuete rikkumise eest kaheksa päevase kartserisse paigutamisega. Käskkirjas märgiti, et 09.10.2009 kartserikambris 1289 toimunud läbiotsimise käigus leiti J R kuuluva märkmiku vahelt õmblusnõel. 07.12.2009 vaideotsusega (tl. 6) jäeti käskkirja kehtetuks tunnistamise nõudega vaie (tl. 45-48) rahuldamata. 15.12.2009 esitas J R Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl. 1-4), palus tema karistamise suhtes tehtud käskkiri tühistada, selgitas oma käitumise põhjuseid ning kirjeldas vaides ja selle kohta tehtud otsuses sisalduvat. Distsiplinaarmenetluse puudustena märkis ta ära asjaolud, et pole keeldunud seletustest, et ametnike poolt jäeti tähelepanuta antud seletused ja sealhulgas ka kõik see, mis takistas nõela olemasolust teavitada, et menetluse on läbi viinud mitu menetlejat ning et protokolli koostajale polnud tal kordagi võimalust seletusi anda. Seejuures selgitas ta oma seisukohti
sätestatud distsiplinaarmenetluse käigu kohta ning märkis, et kuna teda teavitati menetluse algatamisest alles 28.10.2009, võeti talt õigus teada, et see toimub ja anda asja kohta seletusi. 1 1 Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl. 31-32) paluti kaebust mitte rahuldada ning kirjeldati oma seisukohti kaebaja rikkumise, käskkirja aluseks olevate õigusaktide sätete ja distsiplinaarmenetluse käigu suhtes. Muuhulgas selgitati, kes oli menetlejaks, leiti kaebaja arusaama karistamise põhjusest olevat eksliku ning märgiti, et kuna kaebaja on saanud seletusi anda, ei mõjuta 28.10.2009 koostatud seletustest keeldumise akt menetluse tulemust. Tulemuse suhtes tähtsusetuks peeti ka kohest mitteteavitamist menetluse algatamisest ning lisati, et rahulolematus inspektor-kontaktisiku tegevusega ei anna õigust rikkumise toime panemiseks. Kohtuistungil jäid kaebaja ja Viru Vangla esindaja kirjalike väidete ja taotluste juurde. J R väitis, et vangla on tema suhtes rikkunud põhiseaduse § 10, § 11, § 14 ja erapooletuse põhimõtet sest protokolli ja käskkirja koostaja on üks isik. Ta juhtis tähelepanu sellele, et vangla sisekorraeeskirja § 60 on kasutatud sõnu „võivad kaasas olla“, tema aga leidis nõela vahetult enne ja on sellest teavitamata jätmise põhjusi selgitanud. Seejuures ta leidis, et kuigi antud juhul on tähtis, kas tal oli soov nõel endale jätta, on käskkirjas sellest mööda mindud. Veel märkis kaebaja, et kuna polnud korraldust, ei saanud tugineda
lg 1 ja pidas õigusvastaseks ka seda, et läbiotsimisel ei tehtud talle ettepanekut kõik ebaseaduslik välja anda. Jaanika Kõrgmaa väitis, et õigusaktidest ei tulene õigusakti allkirjastajale nõuet koostada see ise ega esitanud muid täiendusi. KOHTU PÕHJENDUSED Viru Vangla vaidlustatud käskkirjaga (tl. 7) on J R karistatud selle eest, et kartseris viibimise ajal leiti talle kuuluva märkmiku vahelt õmblusnõel. Kartseris lubatud asjade loetelu on kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 60 lg 1. Nõelu selles nimetatud ei ole, seevastu sisalduvad need sama eeskirja § 64’ punktis 1 nende esemete hulgas, mis on oma vigastusi tekitada võivate omaduste tõttu kinnipeetavatele üldse keelatud.
Sama põhimõte sisaldub ka Viru Vangla kodukorra punktis 8.1.1. Vangistusseadustiku § 63 lg 1 p 4 kohaselt on kuni 45 ööpäeva pikkune kartserisse paigutamine üks võimalikest kinnipeetavale vangistusalaste õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldatavatest distsiplinaarkaristustest. J R ei ole oma kaebuses, seletustes ja vaides (tl. 1-4, 38, 41, 44, 45-48 ja 54) nõela olemasolu kartserikambris eitanud, kuid väidab, et leidis selle alles vahetult enne läbiotsimist, ei tahtnud seda omastada ning oleks leiust teatanud ja selle ära andnud, kui ametnik täitnuks oma kohustusi protokolli lisade tutvustamisel. Samas ei nähtu neist seletustest ega muudest kohtule esitatud tõenditest mingit tegelikku takistust koheseks leiust teavitamiseks ja selle väljaandmiseks. Vanglaametniku ettekande (tl. 36), meditsiiniosakonna õiendi (tl. 37) ja eseme leidmise akti (tl. 40) kohaselt oli läbiotsimise põhjuseks asjaolu, et J R kasutas nõela enda vigastamiseks ning seda fakti kinnitab kaebaja oma seletustes ka ise. Viru Vangla kodukorra punktide 8.1.7 ja 8.2.6 kohaselt peab kinnipeetav leitud esemest koheselt teavitama järelevalvet teostavat ametnikku ning tal pole õigust kasutada ja hoida eset mille omamine on vanglas keelatud.
’ lg 4 ja 5 kohaselt saab kinnipeetav vangla haldusakte või toiminguid vaidlustada kas kirjaliku vaide või halduskohtusse esitatava kaebusega. Vangistusalastest õigusaktidest ei tulene talle õigust anda vanglaametniku käitumisele hinnangut oma kohustuste täitmata jätmisega ja olenemata sellest, kas ta peab ametniku mistahes tegevust või tegevusetust õigustatuks ja seaduslikuks, tuleb tal endal vanglas kehtivat korda täpselt järgida. Kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on J R puhul vangistuseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 ja 4’ tulenevaid nõudeid järgitud. Distsiplinaarmenetluse käik on protokollitud (tl. 35), karistatut on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest (tl. 42), talle on antud võimalus seletusteks (tl. 38 ja 41), karistus on määratud ettenähtud tähtaegade ja pädevuse piires ning seda on vastavas käskkirjas (tl. 33-35) põhjendatud. Karistusliigi valik on kaebaja 2 2 varasemate distsiplinaarkaristuste arvukuse (tl. 43) tõttu igati õigustatud ning selle pikkus pole maksimaalne võimalik. Kartserikambris mitte lubatud või kinnipeetavale üldse keelatud eseme hoidmine on rikkumine, mis ei eelda eseme omamise soovi ega tahtlikku tegu ning võib olla toime pandud ka ettevaatamatusest. Seega on väide omastamise soovi väljaselgitamata jätmise kohta arusaamatu ja asjasse mittepuutuv ning tähendust ei ole ka sellel, kas kaebaja võttis nõela kambrisse kaasa või leidis selle seal olles.
lg 4 kohaselt määratakse distsiplinaarkaristus distsiplinaarmenetluse läbiviinud ametniku ettepanekul vanglateenistuse poolt. Seejuures ei ole seaduseandja kehtestanud, et vastav käskkiri tuleb tingimata koostada selle isiku poolt, kellel on karistuse määramise õigus. Kuna ettepanek karistuse määramiseks tehakse niikuinii menetleja poolt, ei saa asjaolu, et sama isik on ka vastava käskkirja teksti koostajaks kuidagi rikkuda kaebaja poolt nimetatud erapooletuse põhimõtet. Tähtsust ei oma ka see, kes konkreetselt võtab kinnipeetavalt seletusi. Seaduseandja ei ole vastavate ametnike ringi määratlenud, oluline on vaid, et kinnipeetav on saanud süüks pandava teo asjaolusid selgitada ning protokolli koostajale ja karistuse määrajale on tema seisukohad teada. J R seletused on distsiplinaarmenetluse materjalides olemas, nende sisu on käsitletud nii distsiplinaarmenetluse protokollis kui karistuse määramise käskkirjas ning kohtuistungil ei osanud kaebaja nimetada kohtule ühtegi asjaolu, mis tal menetlejale isikliku kontakti puudumise tõttu teatavaks tegemata jäi (tl. 54). Asjaolu, et distsiplinaarmenetluse algatamise teatist tutvustati J R alles 28.10.2009 ei ole kooskõlas
lg 2 kehtestatud nõudega informeerida kinnipeetavat kohe rikkumisest, milles teda süüdistatakse, kuid õiguserikkumise päeval antud seletus (tl. 38) kinnitab, et kaebaja siiski teadis, mida talle ette heidetakse, ta on saanud hiljem ka täiendavaid selgitusi anda ning kohtul pole vähimatki alust arvata, et viivitus mõjutas kuidagi otsustuse sisu. Haldusmenetluse seaduse § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et selle andmisel rikuti menetlus- või vorminõudeid, kui need ei võinud mõjutada asja otsustamist ning see põhimõte on kohaldatav ka halduskohtumenetluses esitatud tühistamisnõude suhtes. Üldse arusaamatuks jäävad kaebaja viited põhiseaduse § 10, § 11 ja § 14 rikkumisele ning arvamus, et
Eeltoodud järeldustel ei ole J R kaebus põhjendatud ja jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse (tl. 21) alusel vabastatud 250 krooni suuruse riigilõivu tasumisest. Viru Vangla esindaja oma menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud (tl. 55). Seega jääb riigilõiv Eesti Vabariigi ja poolte võimalikud muud menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 3 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.