KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 11. november 2009, Tallinn Ha

ekomisjoni

1. detsembri
2. a protokollilise otsuse tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
3. juuni
4. a otsus Menetlusosalised Kaebajad – Erki Vaher, esindaja v.adv Raul Ainla Vastustaja – Eesti Ehitusettevõtjate Liit Menetluse alus ringkonnakohtus Erki Vaheri apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine
5. oktoober 2009 RESOLUTSIOON
7. Jätta Erki Vaheri apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
8. juuni
9. a otsus haldusasjas nr 3-09-655 muutmata. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt
10. detsembril 2009 (HKMS § 53 lg 1). Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle läbivaatamist Riigikohtu istungil, võib Riigikohus lahendada kassatsioonkaebuse kirjalikus menetluses (HKMS § 54 lg 2, § 61 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Erki Vaher esitas 05.11.2008 ehituse

eala

ekvalifikatsiooni omistajale (Eesti Ehitusettevõtjate Liit) avalduse, milles taotles temale Ehitusjuht III

ekvalifikatsiooni omistamist. Eesti Ehitusettevõtjate Liidu (EEEL)

ekomisjon otsustas 21.11.2008 koosolekul E. Vaherile Ehitusjuht III

etunnistust mitte omistada, põhjendades seda taotlejal nõuetele vastava erialase hariduse puudumisega. 3-09-655 E. Vaher esitas 29.11.2008 EEEL

ekomisjonile avalduse, milles palus oma taotluse uuesti läbi vaadata. Eesti Ehitusettevõtjate Liidu

ekomisjon vaatas E. Vaheri taotluse uuesti läbi ja 12.12.2008 protokollilise otsusega jättis talle Ehitusjuht III

e omistamata põhjusel, et taotlejal puudub vastavalt

estandardile vajalik haridus ja otsene ehitustööde juhtimise kogemus viimase 7 aasta jooksul vähemalt 3 aastat. 2. E. Vaher esitas 11.01.2009 Ehituse, Kinnisvara ja Geomaatika

enõukogule vaide

ekomisjoni 12.12.2008 otsuse peale. Ehituse, Kinnisvara ja Geomaatika

enõukogu jättis 16.02.2009 vaideotsusega nr 1 vaide rahuldamata. 3. Erki Vaher esitas 27.03.2009 (kaebuse täiendused 15.04.2009 ja 01.06.2009) Tallinna Halduskohtule kaebuse EEEL

ekomisjoni 12.12.2008 otsuse tühistamiseks. Vaidlustatud otsus on ebapiisavalt motiveeritud ja õigusvastane.

ekomisjon kohaldas

estandardit Ehitusjuht III vastuolus

eseaduse (

) §-ga 15 ning haridus- ja teadusministri 03.03.2004 määruse nr 16 „

estandardite koostamise, muutmise, ülesehituse ja vormistamise kord“ § 14 lg 1 p-ga 5 ja §-ga 15 (

estandard Ehitusjuht III kinnitati 18.06.2008 ehk nimetatud määruse kehtimise ajal). Määruse § 14 lg 1 p-st 5 tulenevalt puudub EEEL

ekomisjonil õigus käsitleda haridust

e omistamise kohustusliku põhinõudena (haridusnõue saab olla üksnes soovituslik). Määruse § 15 kohaselt moodustavad

eoskusnõuded

estandardi põhiosa, millest tuleb lähtuda

e omistamisel või mitteomistamisel. Ka

§ 15

lg 1 järgi ei saa

e andmisest keeldumise põhjuseks olla asjaolu, et taotlejal puudub vastavalt

estandardile vajalik haridus, sest vastav nõue Ehitusjuht III

estandardis on õigusvastane.

e andmisest keeldumise ainsaks aluseks saab olla

e taotleja teadmiste ja oskuste mittevastavus

estandardi

eoskusnõuetele. EEEL

ekomisjon ei ole menetluse käigus kontrollinud ega vaidlustanud kaebaja teadmiste ja oskuste vastavust

estandardi Ehitusjuht III

eoskusnõuetele. Sellega on rikutud haldusmenetluses kehtivat uurimispõhimõtet, mis on oluline menetlusviga ja otsus tuleks seetõttu tühistada. Kaebaja omas aastatel 1992–1999 piiranguteta ehitusõigusega ehituse vastutava spetsialisti litsentse. Kuigi need enam ei kehti, on kaebajal endiselt olemas teadmised ja oskused, mille alusel litsentsid väljastati. Ehitusseaduse (EhS) § 47 lg 1 kohaselt on ehituse vastutav spetsialist (kelleks on ka Ehitusjuht III) isik, kes on pädev kas ehitamise, omanikujärelevalve või ehitusjuhtimisega tegelemise juhtimiseks ja kontrollimiseks. EhS § 47 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt peab vastutaval spetsialistil olema omistatud

ekvalifikatsioon

eseaduse tähenduses või erialane kvalifikatsioon ja erialane kolmeaastane töökogemus. Seadus ei piira, millises eelnimetatud valdkonnas või valdkondade kombinatsioonis, samuti millise perioodi jooksul peab erialane töökogemus olema tõendatud. Seega on vastustaja poolt erialase töökogemuse piiramine otsese ehitustööde juhtimise töökogemusega ja kindla ajavahemikuga vastuolus EhS § 47 lg 2 p-ga 2. Vaidlustatud otsus piirab oluliselt kaebaja õigust vabalt valida tegevusala, sest taotletud

eta ei saa ta tegutseda ehitusvaldkonnas vastutava spetsialistina ning samuti piirab Ehitusjuht III

ekvalifikatsiooni puudumine kaebaja võimalusi konkureerida pingestunud tööturul. Kaebaja soovib tegutseda ehitussektoris füüsilisest isikust ettevõtjana ning Ehitusjuht III

ekvalifikatsiooni puudumine ei võimalda tal saada vastavat registreeringut majandustegevuse registris, mis muudab tegutsemise võimatuks.

ekomisjoni otsus on lisaks võetud vastu vorminõuete rikkumisega, sest otsuse vastuvõtmisest on komisjoni aseesimehena osa võtnud H. J., kellel ei olnud

§ 18

lg 3 p-st 2 tulenevalt õigust osaleda kaebajale

e andmise otsustamisel, sest ta on olnud vahetult seotud kaebajale

e andmiseks ettevalmistava koolituse korraldamisega. 2

estandardi kohaselt on Ehitusjuht III

ekvalifikatsiooni taotlemisel nõutavad: 1) vastav haridus (pädevusele vastav ehitustehniline keskeriharidus vähemalt 3-aastase õppe baasil või muu tehniline keskeri- või kõrgharidus); 2) erialane töökogemus (vähemalt 3 aastat töökogemust ehitustööde juhina viimase 7 aasta jooksul); 3) täienduskoolitus (

et andva organi poolt tunnustatud erialase täienduskoolituse läbimine). Kaebaja on lõpetanud Tallinna Polütehnilise Instituudi Majandusteaduskonna tööstuse planeerimise erialal ning tema diplomilt nähtub talle ökonomisti, mitte inseneri või mehhaaniku vms kvalifikatsiooni omistamine. Tegemist ei ole ehitus- ega muu tehnilise erialaga. Kaebaja töökogemus ehitusjuhina alates maist 2007 ei ole küllaldane ehitustööde otseseks juhtimiseks. Isegi kui lugeda E. Vaheri töökogemus vastavaks, ei saaks temale

etunnistust ikkagi anda, sest jätkuvalt on täitmata hariduse nõue. Kuna kaebajal ei ole ka muud tehnilist eriharidust, siis ei saanud temalt nõuda

eeksami sooritamist ja isegi selle eksami sooritamise korral ei saanuks talle anda

etunnistust.

eeksami sooritamine ega täienduskoolituse läbimine ei asenda nõutavat haridust. Alates 01.04.2003 ei kehti enam ükski varasemalt väljaantud tegevuslitsents ja ehituse valdkonnas kehtivad täiesti uued nõuded, mistõttu kaebajale aastatel 1992–1999 väljastatud litsentsidele viitamine ei ole asjakohane. EhS § 47 lg 2 p 2 nõuetele vastav spetsialist ei vaja

etunnistust üldse. Ettevõtjana ehitusvaldkonnas tegutsemiseks on võimalik sõlmida leping nõutavat pädevust omava spetsialistiga ja saada seejärel vastav registreering majandustegevuse registris. Samuti ei keela keegi isikut tegutsemast ehitusjuhina, kui tal on tööandja arvates selleks küllaldane töökogemus, ta ei või üksnes olla vastutavaks spetsialistiks EhS § 47 lg 2 p 2 tähenduses. Kui isik ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, ei saa tal olla õiguspärast ootust tegutseda tegevusalal, kus töötamiseks on seadusega kehtestatud piirangud, tagamaks isikute ja vara ohutus. Ehitusjuht III

estandardi väljatöötamise peamine eesmärk oli lubada ka pärast ehitusseaduse jõustumist teatavate kitsendustega edasi tegutseda sellistel suure ehituse juhtimise töökogemusega isikutel, kellel ei olnud kõrgemat ehitusalast haridust, küll aga tunnustatud keskeriharidus (eelkõige omandatud Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis) või muu tehniline keskeri- või kõrgharidus.

§ 26

lg 3 kohaselt kehtivad enne seaduse jõustumist (s.o enne 01.09.2008) kehtestatud

estandardid kuni kehtivusaja lõppemiseni või vastavusse viimiseni, seega on

estandardis sätestatud nõuetele mittevastavuse korral õigus

e andmisest keelduda. H. J. osaleb täienduskoolitustel lektorina kui oma eriala spetsialist, nii

e andmiseks ettevalmistava koolituse kui ka väljaõppe korraldamisega H. J. ühelgi juhtumil tegelenud ei ole. 5. Tallinna Halduskohus jättis 18.06.2009 otsusega E. Vaheri kaebuse rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vaidlust ei ole selle üle, et Ehitusjuht III on vastutav spetsialist EhS § 47 lg 2 tähenduses ning vaidlustatud otsuse tegemise ajal ei olnud

estandardi kehtivusaeg lõppenud ega olnud seda uue

eseaduse alusel muudetud. Arvestades asjaolu, et 01.09.2008 jõustunud

ei kaotanud enne seaduse jõustumist kehtinud

estandardite kehtivust, pidi vastustaja hindama kaebaja vastavust varem kinnitatud Ehitusjuht III

estandardis nimetatud nõuetele ning vaieldavate tõlgenduste korral lähtuma

estandardi kinnitamise ajal (18.06.2008) kehtinud ehitusseadusest,

eseadusest ning haridus- ja teadusministri 03.03.2004 määrusest nr 16. Halduskohtul puudub käesolevas asjas pädevus hinnata vaidlustatud otsuse sisulist õiguspärasust ehk asjaolu, kas kaebajal olid erialane kõrgharidus ja töökogemus. Vastava otsuse tegemise 3

et omistaval organil. Samas saab kohus kontrollida, kas nõuded, mille vastavust

ekomisjon kontrollis, vastasid

estandardi kinnitamise ajal kehtinud seadustele.

estandardi kohaselt pidi kaebajal

ekvalifikatsiooni ühe eeltingimusena olema vähemalt kas ehitustehniline keskeriharidus või muu tehniline keskeriharidus. EEEL on Vabariigi Valitsuse 13.08.2002 määrusega nr 258 kehtestatud kõrgharidusstandardist (kehtetu alates 01.01.2009) lähtudes õigesti lugenud kaebaja ökonomisti

e majandusõiguse valdkonda. Seega oli vaidlustatud otsus vastavuses Ehitusjuht III

estandardiga. Ehitusjuht III

estandard on kooskõlas

estandardi kinnitamise ajal kehtinud EhS § 47 lg-ga 2, mis välistab küll

ekvalifikatsiooni omistamisel erialase kõrghariduse ja töökogemuse nõude koos esitamise (vastasel juhul muutuks § 47 lg 2 p 2 sisutuks), kuid ei välista erialase või muu tehnilise keskerihariduse nõude koos töökogemuse nõudega esitamist. Samas ei andnud kuni 01.09.2008 kehtinud määruse nr 16 § 14 lg 1 p 5

enõukogule õigust seada

ekvalifikatsiooni taotlemise üheks obligatoorseks tingimuseks

ehariduse olemasolu. Määruse § 1 lg 2 p-s 3 esitatud definitsioonis sisalduv sõna „enamasti“ kinnitab samuti, et

ekvalifikatsiooni III taseme taotleja teadmised võivad, kuid ei pea tingimata olema tekkinud

ehariduse baasil. Kaebaja viide erialase töökogemuse iseloomu kitsendamise ja selle omandamisele ajaliste raamide seadmise vastuolule EhS § 47 lg 2 p-ga 2 ei ole asjakohane, sest kaebajal puudub erialane kõrgharidus ning nimetatud säte pole tema suhtes kohaldatav. EhS ei reguleeri

ekvalifikatsiooni omistamise tingimusi. EhS-st ei tulene samuti, et nõuded töökogemusele peaksid

ekvalifikatsiooni omistamise korral olema EhS-s sätestatust leebemad.

ekvalifikatsiooni taotlejalt nõutava 3-aastase töökogemuse piiritlemine viimase 7 aastaga ning ehitustööde otsese juhtimise kogemusega ei ole vastuolus ka kuni 31.08.2008 kehtinud

§ 4lg-ga 1 ega määruse nr 16 § 1 lg 2 p-ga 3.

Kuigi vaidlustatud protokollilises otsuses on seisukohta kaebaja ehitustööde otsese juhtimise kogemuse puudumise kohta motiveeritud ebapiisavalt, nähtuvad vastustaja kaalutlused selgelt kohtule esitatud selgitustest ja need on piisavalt põhjendatud. Vastustaja on kõiki kaebaja poolt esitatud tõendeid otsuse tegemisel arvestanud. Vastustaja on otsust kaebajale täiendavalt kirjalikult põhjendatud ka 29.11.2008 vastuses tema avaldusele (tl 16-17), mistõttu kaebajale olid vastustaja kaalutlused teada juba enne kohtusse pöördumist. Seetõttu ei ole otsuse tühistamine põhjendatud ka selle motiveerimatuse tõttu. Kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis kinnitaksid tema väidet, et ta osales

e andmiseks ettevalmistaval koolitusel, mida korraldas H. J.. Tunnistus Ehitusjuht III täienduskoolitusest osavõtmise kohta ei tõenda, et koolitust oleks korraldanud H. J.. Kuivõrd kaebaja väite kinnituseks kohtule muid tõendeid esitatud ei ole, jääb see tähelepanuta. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. Erki Vaher palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus vaidlustatud ulatuses tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellant vaidlustab kohtuotsuse järgmistes osades: 1) milles kohus leidis, et

enõukogul on õigus

estandardis määratleda muu hulgas nõudeid kogemustele ning piirata nende omandamise aega (otsuse p 15); 2) milles kohus leidis, et vaidlustatud otsus on piisavalt motiveeritud (otsuse p 15); vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel vorminõuete järgimine seoses H. J. osalemisega (otsuse p 16). Apellant ei vaidlusta kohtuotsust osas, milles kohus nõustus kaebajaga, et enne 01.09.2008 kehtinud määrus 4

enõukogule õigust seada

ekvalifikatsiooni taotlemise üheks obligatoorseks tingimuseks

ehariduse olemasolu (otsuse p 14).

§ 4

lg-st 1 ega ühestki muust õigusaktist ei tulene, et

estandardis võib piiritleda 3aastase töökogemuse omandamise aega viimase 7 aastaga. See ei tagaks ka soovitud kvaliteeti ning pole selge, kuidas just

estandardis toodud nõue tagab

esobivuse. Seejuures on kaebaja puhul

estandardile vastav töökogemuse nõue ka täidetud, kuid

ekomisjon ei vaevunud seda kontrollima, piirdudes otsuse tegemisel asjaoluga, et taotlejal ei ole täidetud haridusnõue. Kohus on ise möönnud, et vaidlustatud otsus on piisavalt motiveerimata ning põhjendused esitati alles kohtumenetluses. Vastustaja põhjendused töökogemuse puudumise osas on paljasõnalised, kuigi tegemist on keelduva kaalutlusotsusega. Vastustaja oleks pidanud juba enne

esobivuse kontrolli taotlejale selgitama, et tal puudub vastav haridusnõue ning

esobivuse kohta pole esitatud piisavalt dokumente. Kuigi kaebaja esitas täiendavad dokumendid kohtumenetluse käigus, ei saa kohus asuda tegema vastustaja tegemata tööd ning hindama ja põhjendama kaebaja töökogemuse olemasolu või puudumist alles kohtumenetluse käigus.

ekomisjoni otsus tuleb tühistada oluliste menetlus- ja vormivigade tõttu, mis on mõjutanud asja otsustamist. Halduskohus rikkus uurimisprintsiipi, piirdudes H. J. tegevust käsitleva kaebaja väite õigsuse üle otsustades ainult vastustaja vastuväitega. Kohus oleks pidanud tegema kaebajale ettepaneku esitada oma väite tõendamiseks tõendid või koguma neid ise. Apellant proovib omal käel nimetatud väite tõendamiseks tõendeid hankida ning kui see ei õnnestu, siis palub ta ringkonnakohtu abi tõendi väljanõudmiseks. 7. Eesti Ehitusettevõtjate Liit vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata.

-ga ei ole vastuolus ehitustööde juhtimise töökogemuse nõue vähemalt 3 aastat viimase 7 aasta jooksul. Kuna suuri muudatusi kaasa toonud EhS jõustus 01.01.2003, on töökogemuse hankimise perioodi teatav piiramine vajalik.

et andev organ ja selle juurde moodustatud

ekomisjon saab

e andmisel juhinduda üksnes kinnitatud

estandardist. Käesoleval ajal on algatatud ka varemkehtestatud

estandardite uue

eseadusega vastavusse viimine. E. Vaheri esitatud (sh kohtumenetluses täiendavalt esitatud) tõenditest nähtub tema töökogemus ehitustööde juhtimisel üksnes maist kuni septembrini 2007, ülejäänud ajal ei ole tegemist olnud ehitustööde juhtimisega või on esitatud üksnes äriühingute vahel sõlmitud lepingud, mis ei saa tõendada füüsilise isiku E. Vaheri poolt ehitustööde juhtimist. Apellandi poolt Tallinna Tehnikakõrgkooli juures läbitud Ehitusjuht III koolitus ei ole

e andmiseks ettevalmistav koolitus, vaid sellel võib osaleda iga isik. Antud koolitus on reeglina vajalik läbida Ehitusjuht III

etunnistuse pikendamiseks või

ekomisjoni otsusel juhul, kui

e taotleja omab teist tehnilist eriala. E. Vaher ei osalenud koolitusel

ekomisjoni otsuse alusel. Ehitusjuht III täienduskoolituse korraldaja on Tallinna Tehnikakõrgkool. H. J. ei ole

§ 18

lg 3 p 2 mõttes vahetult seotud

et taotlevale isikule

e andmiseks ettevalmistava koolituse või väljaõppe korraldamisega. Ta on koolitusel osalenud üksnes Tallinna Tehnikakõrgkooli lektorina. Isegi juhul, kui H. J. häält ei oleks tohtinud arvestada, oleks tulemus olnud sama.

ekomisjon on 11-liikmeline ning otsuseid võetakse vastu lihthäälteenamusega. Otsuse tegemisel 12.12.2008 osales 8 liiget, mistõttu ei saanud H. J. hääl olla määrav. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5

enõukogule õiguse seada

ekvalifikatsiooni taotlemisel üheks kohustuslikuks tingimuseks

ehariduse olemasolu või mitte. 10. Ehitusjuht III

estandard kinnitati 18.06.2008 (vt Ehituse, Kinnisvara ja Geomaatika

enõukogu otsuse nr 28 punkt 12 – tl 86-87), seega pidi standard vastama kuni 31.08.2008 kehtinud

eseadusele ja selle alusel kehtestatud haridus- ja teadusministri 03.03.2004 määrusele nr 16 „

estandardite koostamise, muutmise, ülesehituse ja vormistamise kord“. Varemkehtinud

§ 2

lg 2 kohaselt on

e tööülesannete täitmiseks vajalike teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtushinnangute ja hoiakute kogum, mis omandatakse õppides ja vastaval

ealal töötades.

§ 3

lg-te 1 ja 2 kohaselt on

ekvalifikatsioon antud

ealal nõutav kompetentsuse tase, mida tunnustatakse kas reguleeritud, ajalooliselt või rahvusvaheliselt kujunenud nõuete alusel, mille omamine loob üldjuhul eelduse antud

ealal tegutsemiseks.

§ 3

lg 3 p 3 ja määruse nr 16 § 1 lg 2 p 3 kohaselt tähendab

ekvalifikatsiooni III tase, et töötaja täidab tööülesandeid muutuvates olukordades,

ealased oskused ja teadmised on omandanud enamasti

ealasel väljaõppel, on vilunud, kogemustega ja meisterlik, valmis oma

ealaseid oskusi ja teadmisi edasi andma, korraldab ressursside jagamist ja teiste tööd ning vastutab selle eest.

§ 3

lg 4 ja määruse nr 16 § 1 lg 3 kohaselt ei eelda kõik

ed kvalifikatsioonitasemete fikseerimist I kuni V tasemeni. Iga konkreetse

e kvalifikatsioonitasemed, sealhulgas vajaduse korral ka haridusnõuded, määrab kindlaks

enõukogu. 6

§-st 4 tuleneb, et

enõukogu määrab

ekvalifikatsioonist tulenevad nõuded teadmistele, oskustele, vilumustele, kogemustele, väärtushinnangutele ja isikuomadustele kindlaks

estandardis, mille koostamise, muutmise, ülesehituse ja vormistamise osas tuleb lähtuda haridus- ja teadusministri kehtestatud korrast. Määruse nr 16 § 15 näeb ette, et

estandardi põhiosa moodustavad

eoskusnõuded.

eoskusnõuete liigid on määratletud §-s 15 ja nende sisu kirjeldatud § 1 lg-s 3. Määruse nr 16 § 14 sätestab nõuded, millele peaks vastama

estandardis sisalduv

ekirjeldus. Muu hulgas kirjeldatakse

ekirjelduses

ele vastavaid tüüpilisi tööülesandeid, töökeskkonda, eeldatavaid isikuomadusi, spetsialiseerumisega seotud informatsiooni ja soovitatavat haridustaset. 11. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi ja halduskohtuga, et määruse nr 16 § 14 lg 1 p-st 5 tulenevalt ei olnud

estandardis võimalik sätestada haridusnõuet kohustuslikuna, vaid üksnes soovituslikuna. Nimetatud sätet ei saa sisustada selliselt, et haridusnõuded

estandardis saavad olla üksnes soovituslikud. Haridusnõuded moodustavad osa

eoskusnõuetest (s.o üld-, põhi-, eri- ja lisateadmised).

ekirjeldusel regulatiivne tähendus puudub.

ekirjeldus on vajalik

estandardi sisu ja reguleerimiseseme piiritlemiseks, aga sellega ei kehtestata

eoskusnõudeid. Haridusnõuete soovituslikkust ei saa välja lugeda ka varemkehtinud

§ 3

lg 3 p-s 3 ja määruse nr 16 § 1 lg 2 p-s 3 sisalduvast

ekvalifikatsiooni III taseme definitsiooni sõnastusest, et sellele tasemele vastavad oskused ja teadmised on vaid „enamasti“ omandatud

ealasel väljaõppel. Nimetatud säte ei piira konkreetses valdkonnas kohustusliku haridusnõude kehtestamist ka

ekvalifikatsiooni III taseme puhul. Sama nähtub ka kehtiva

eseaduse alusel kehtestatud haridus- ja teadusministri 28.11.2008 määruse nr 69 „

estandardite koostamise, muutmise ja vormistamise kord“ § 12 lg-st 2, mis näeb ette, et

ealase kompetentsuse hindamise aluseks on üksnes

estandardi B-osa, milles määratletakse vajaduse korral muu hulgas tööülesannete täitmiseks vajalikud teadmised ja muud nõuded.

estandardi

ekirjeldust sisaldav A-osa on seejuures üksnes kirjeldav ja informatiivne (määruse nr 69 § 11 lg 1 viimane lause). 12. Ehituse, Kinnisvara ja Geomaatika

enõukogu 18.06.2008 otsusega nr 28 (tl 86-87) kinnitatud Ehitusjuht III

estandardile tuleb küll ette heita, et haridusele ja töökogemusele esitatavad kompetentsinõuded on sätestatud

ekirjelduse peatükis (4. ptk), mitte

eoskusnõuete peatüki (5. ptk) all, kuid vaidlust ei ole selle üle, et nimetatud nõuded on selged ja nende kohustuslikkus on olnud kaebajale arusaadav. Ainuüksi asjaolust, et

eoskusnõuded on sätestatud

estandardi vales peatükis, ei saa siiski tuletada, et need ei omanud regulatiivset toimet. Seda ei ole kaebaja ega halduskohus ka väitnud. Nõuete sõnastusest (vt Ehitusjuht III

estandardi lk 4 – tl 79) ilmneb üheselt, et tegemist ei ole pelgalt kirjeldusega, vaid eesmärk on olnud sätestada Ehitusjuht III

e taotlejatelt nõutava erialase kompetentsuse tase ja selle hindamise alused. Kuna ringkonnakohtu hinnangul oli

enõukogu pädev

estandardis kehtestama ka kohustuslikud haridusnõuded ning vaidlust ei ole selle üle, et E. Vaheri haridus

estandardis sätestatud nõuetele ei vasta, sest tegemist pole tehnilise kõrgharidusega, siis keeldus EEEL

ekomisjon põhjendatult temale Ehitusjuht III

et omistamast. 13. Kehtiva

§ 15

lg 2 kohaselt ei ole

etunnistuse omamine töötamise eeltingimus, välja arvatud juhul, kui õigusaktiga on teataval ametikohal töötamiseks sätestatud

etunnistuse olemasolu nõue. EhS § 47 lg 2 p 1 kohaselt peab vastutaval spetsialistil olema ehitamiseks, projekteerimiseks, ehitusuuringute tegemiseks, omanikujärelevalve või ehitusprojektide või ehitiste ekspertiiside tegemiseks või ehitusjuhtimisega tegelemiseks omistatud

ekvalifikatsioon

eseaduse tähenduses, mille kohaselt isik korraldab 7

ekvalifikatsioon ehituse

ealal. E. Vaher ei ole otseselt väitnud, et

estandardis haridusnõude sätestamine poleks sisulistel põhjustel vajalik (st III taseme ehitusjuhina töötamiseks poleks põhjalikud erialased teadmiseks vajalikud), vaid vaidlustanud haridusnõude esmajoones põhjusel, et apellandi arvates ei olnud

estandardis kohustusliku haridusnõude sätestamine õigusaktidega lubatud. Kuigi ringkonnakohus selgitas eelnevalt, et

enõukogu võis

estandardis haridusnõude sätestada ka kohustusliku eeldusena

ekvalifikatsiooni omistamisele, tuleb E. Vaheri kaebuse eesmärki (temale Ehitusjuht III

e omistamine) arvestades kohtul kontrollida ka seda, kas

estandardi järgi vähemalt nõutav pädevusele vastav ehitustehniline keskeriharidus või muu tehniline (mitte ehitusalane) keskeri- või kõrgharidus ei ole tegevusala, elukutse ja töökoha valiku vabadust (põhiseaduse § 29 lg 1) ebaproportsionaalselt või meelevaldselt piirav tingimus. 14. PS § 29 lg 1 teise lause kohaselt võib seadus sätestada tegevusala, elukutse ja töökoha vaba valiku õiguse kasutamise tingimused ja korra. Seega on tegemist lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigusega, mida võib piirata igal legitiimsel eesmärgil, kui piirangud ei ole ülemäärased. Kuigi ehitusseaduses ei ole seaduse eesmärk sõnaselgelt sätestatud, tuleb ringkonnakohtu hinnangul EhS §-s 47 vastutavale spetsialistile erinõuete kehtestamise eesmärgiks pidada soovi tagada, et potentsiaalselt paljude isikute elule ja tervisele, samuti keskkonnale ja varale ohtlikus ehitusvaldkonnas täidaksid juhtimisülesandeid üksnes kõrge erialase kompetentsuse tasemega isikud. Tegemist on legitiimse eesmärgiga ning ehitusvaldkonnas tegutsemise õiguse piiramiseks on kahtlemata mõistlik ja asjakohane põhjus. Proportsionaalne on abinõu, mis on soovitud legitiimse eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26.03.2009 otsus asjas nr 3-4-1-16-08, p 29). Arvestades, et ehitusvaldkond on suures ulatuses õiguslikult reguleeritud ning ehitustegevusest lähtuv võimalik oht inimestele, keskkonnale ja varale ning selle ohu realiseerumise tõenäosus on väga suur, ei saa Ehitusjuht III

estandardis vähemalt tehnilise keskeri- või kõrghariduse kohustuslikku ettenägemist pidada ebaproportsionaalseks. Kohustusliku haridusnõude kehtestamine on sobiv, sest selle tulemusena ei saaks vajalikku teoreetilist ettevalmistust mitteomavad isikud ehitusvaldkonnas vastutava spetsialistina tegutseda. See on ka vajalik, sest vastutava spetsialisti erialase kompetentsuse taset ei ole vähemalt sama tõhusalt võimalik tagada muul viisil peale kohustuslike haridusnõuete kehtestamise. Samuti on haridusnõuete kehtestamine mõõdukas, sest taotletava eesmärgi tähtsus kaalub ebapädeva isiku poolt ehitustegevuse juhtimise võimalike negatiivsete tagajärgede iseloomu ja ulatust arvestades üles ehitusvaldkonnas isiku vaba eneseteostuse mõningase kitsendamise kohustusliku haridusnõude kehtestamise kaudu. Seejuures on oluline, et antud juhul ei ole

e omistamise võimalus piiratud ka ainuüksi ehitusalase kõrg- või keskerihariduse nõudega, vaid väheste lisatingimuste täitmise korral võidakse Ehitusjuht III

e omistada ka muud tehnilist kõrg- või 8

estandardis kohustusliku haridusnõude kehtestamisega isiku õigustesse sekkumist pidada ka väga intensiivseks ning nende nõuete sätestamisega ei kahjustata ülemääraselt ka konkurentsi ehituse

ealal. 15. Ringkonnakohus märgib, et

estandardi olemus ning selle vaidlustamise võimalikkus, kord ja tähtajad on ebaselged. Seda eelkõige juhtudel, kus

ekvalifikatsiooni olemasolu nõue on nähtud seaduses ette teatud tegevusalal tegutsemise kohustusliku eeldusena (nt EhS § 47 lg 2 p 1).

estandardi kinnitab kehtiva

§ 5

lg 2 kohaselt

enõukogu.

§ 8

lg 1 määratleb

enõukogu

easutuse juures tegutseva, võrdsetel alustel sama

etegevuse valdkonna töötajate, tööandjate,

e- ja erialaühenduste ning riigi esindajatest koosneva haldusorganina.

enõukogud moodustab ja nende tegevuse lõpetab ning institutsionaalse koosseisu määrab Vabariigi Valitsus korraldusega (

§ 8

lg-d 2, 3).

enõukogude isikkoosseisu kinnitab haridus- ja teadusminister käskkirjaga (

§ 8

lg 4).

etegevuse valdkondade loetelu,

enõukogude nimetused, moodustamise ja lõpetamise kord, töökorraldus ja institutsioonide esindajate nimetamise kord on

§ 8

lg 6 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 11.12.2008 määrusega nr 165 „

etegevuse valdkondade loetelu,

enõukogude nimetused,

enõukogude moodustamise ja lõpetamise kord ning töökorraldus ja

enõukogusse institutsioonide esindajate nimetamise kord“. Varemkehtinud

§ 5

lg 1 nägi ette, et

enõukogu on vastava tegevusvaldkonna töötajate, tööandjate,

e- ja erialaühenduste ning riigi esindajate koostööorgan.

enõukogu koosseisud ja põhimääruse kinnitab

§ 5lg-te 2 ja 4 kohaselt Vabariigi Valitsus.

Vabariigi Valitsuse 16.10.2001 määruse nr 321 „

enõukogu põhimäärus“ § 3 kohaselt on

enõukogu ülesanneteks: 1)

estandardite ja muude antud

ealal kehtivate nõuete kinnitamine ning esitamine „Riiklikku

eregistrisse“ kandmiseks; 2)

ekvalifikatsiooni omistavale organile tegevusloa andmine ja tegevuse järelevalve; 3)

§ 8

lg-s 2 nimetatud

ekvalifikatsiooni tõendamise vormide suhtes rakendatavate nõuete kinnitamine; 4) vaidluste lahendamine. 16. Kuivõrd

estandard ei reguleeri üksikjuhtumeid, vaid sisaldab üldiseid nõudeid, mille täitmine on seaduses ettenähtud juhtudel (nt EhS § 47 lg 2 p 1) kohustuslik, on sellise standardi näol tegemist sisuliselt määrusega HMS § 88 tähenduses. Sarnaselt on Riigikohtu halduskolleegium määrusena käsitlenud näiteks õpilaste gümnaasiumisse vastuvõtu korda, milles sätestati nõuded kümnendatesse klassidesse astujatele ehk sisuliselt kooli vastuvõtutingimused (vt 19.01.2009 otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-08, p 18). HMS § 89 lg 1 kohaselt on määrus õiguspärane, kui see on kooskõlas kehtiva õigusega, vastab vorminõuetele ja kui selle on seaduses ettenähtud korras volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud haldusorgan. HMS § 90 lg 1 näeb ette, et määruse võib anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Ehitusjuht III

estandard kinnitati varemkehtinud

alusel ning volitus selle kehtestamiseks tulenes EhS § 47 lg 2 p-st 1 ja

§ 4lg-test 1 ja 3, kuigi standardis pole nimetatud sätetele otseselt viidatud.

Ringkonnakohtu hinnangul on

estandardi puhul arvestatud volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga, sest standardis sätestatud kvalifikatsiooninõuded seonduvad selgelt ehitusjuhi ülesannete täitmiseks ning vastaval

ealal tegutsemiseks vajalike teadmiste, oskuste ja omadustega. Standard vastab olulises osas ka määruses nr 16 ja HMS §-s 92 sätestatud vorminõuetele.

estandardi on kinnitanud 9

§ 4

lg 3 kohaselt pädev haldusorgan – vastava valdkonna

enõukogu (Ehituse, Kinnisvara ja Geomaatika

enõukogu), mille koosseisu kinnitas

§ 5

lg 2 alusel Vabariigi Valitsus 17.07.2001 korraldusega nr 514-k ja mis lähtus oma tegevuses Vabariigi Valitsuse 16.10.2001 määrusest nr 321 „

enõukogu põhimäärus“. Varemkehtinud

§ 11

lg 1 ja määruse nr 16 § 4 lg 2 kohaselt kantakse

enõukogu otsusega kinnitatud

estandard riiklikku

eregistrisse. Vabariigi Valitsuse 17.07.2001 määruse nr 242 „Riikliku

eregistri asutamine ja registri pidamise põhimäärus“ § 2 kohaselt on registri asutamise ja kasutusele võtmise eesmärk muu hulgas koguda teavet

estandardite kohta.

eregistri põhimääruse § 14 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, on registrisse kantud andmed avalikud ning neile tagatakse juurdepääs registri veebilehelt ning kohapeal. Põhimääruse § 15 lg 4 kohaselt väljastatakse registrisse kantud andmeid registrist tasuta. Seega nägi seadus

estandardi avaldamiseks ette erikorra ja seejuures oli tagatud standardi lihtne, kiire ja tasuta kättesaadavus igaühele. Vaidlust ei ole selles, et standard poleks olnud

eregistris avaldatud ja kaebajal sellega tutvumine raskendatud. Kuivõrd standardi eessõnast (tl 77) nähtub lisaks üheselt, et Ehitusjuht III

estandard on kinnitatud Ehituse, Kinnisvara ja Geomaatika

enõukogu 18.06.2008 otsusega nr 28, ei esine selle puhul ka HMS § 94 lg-s 2 loetletud määruse tühisuse aluseid. 17. Kuna ringkonnakohus leidis eespool, et kohustusliku haridusnõude kehtestamine Ehitusjuht III

estandardis oli lubatav ning vaidlust ei ole selles, et E. Vaheri haridus esitatud nõuetele ei vasta, siis ei saanud

estandardis sätestatud piirangud töökogemuse omandamise ajale ning EEEL

ekomisjoni poolt E. Vaheri töökogemuse sisuline hindamata jätmine iseenesest mõjutada otsuse tegemist ning kaebajale Ehitusjuht III

e omistamisest tulnuks igal juhul keelduda. Kuna sellel põhjusel ei saaks RVastS § 3 lg 1 p-s 1 ja HMS §-s 58 sätestatut arvestades vaidlustatud haldusakti tühistada, puudub vajadus ka nimetatud küsimuse põhjalikuks analüüsimiseks. Võib siiski märkida, et

enõukogul oli mõistliku ja asjakohase põhjuse olemasolul õigus näha

estandardis sarnaselt kohustusliku haridusnõude kehtestamisele ette piirangud ka erialase töökogemuse kestusele ja arvessevõetava töökogemuse omandamise ajale, kui see toimus legitiimsel eesmärgil ning arvestati proportsionaalsuse põhimõtet. Apellant on küll väitnud, et töökogemuse nõude taoline piiritlemine ei taga iseenesest soovitud kvaliteeti, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellist nõuet ilmselgelt pidada ka ülemäära piiravaks, eriti praegusel ajahetkel, sest ehitusvaldkonnas suured muudatused kaasa toonud ehitusseadus jõustus alles 01.01.2003. Kuna EEEL

ekomisjon oli kohustatud keelduma apellandile Ehitusjuht III

e omistamisest haridusnõude täitmata jätmise tõttu, ei oleks asja otsustamist kuidagi saanud mõjutada ka asjaolu, et komisjon jättis välja nõudmata täiendavad tõendid E. Vaheri töökogemuse kohta ning haldusakti tühistamise aluseks ei saa olla selle ebapiisav motiveerimine töökogemust puudutavas osas. Asjaolu, et

ekomisjoni keelduva otsuse tõi eelkõige kaasa E. Vaheril tehnilise kõrg- või keskerihariduse puudumine, on asja materjalide põhjal olnud kaebajale üheselt arusaadav. Ka apellatsioonkaebuses on vaidlustatud otsusele motiveerimatust ette heidetud üksnes töökogemust käsitlevas osas. Tulenevalt sellest, et EEEL

ekomisjoni 12.12.2008 otsus on ringkonnakohtu poolt eelnevalt asjassepuutuvale materiaalõigusele antud tõlgendust silmas pidades sisuliselt õige ja kaebaja töökogemuse tõendatus asja lahendamisel otsustavat tähtsust ei oma, ei käsitle ringkonnakohus apellandi väiteid, et halduskohus rikkus menetlusnorme, võimaldades vastustajal asuda 10

§ 18

lg 3 p-st 2 tulenevalt

ekomisjoni otsuse tegemisel osaleda ning halduskohus rikkus uurimispõhimõtet, piirdudes selle väite hindamisel üksnes vastustaja seletusega ja jättes kaebajale andmata võimaluse esitada tõendid, mis tema väidet kinnitaksid või koguma neid ise. Ringkonnakohus märgib, et E. Vaherit esindas juba esimese astme kohtus vandeadvokaadist esindaja ning H. J. tegevust puudutav väide esitati esmakordselt just esindaja poolt kohtule 01.06.2009 esitatud kaebuse täienduses (tl 103 pöördel). HKMS § 15 lg 3 ja § 16 lg 2 esimese lause kohaselt on menetlusosalised kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega ja tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid tõendeid esitada ei saa, ja teatada, kus nad asuvad. Kuigi HKMS § 16 lg 2 teise lause kohaselt teeb halduskohus ettepaneku, et menetlusosalised esitaksid vajalikud tõendid, või vajadusel kogub tõendeid omal algatusel, ei ole see kohtu kohustus absoluutne ning sõltub muu hulgas menetlusosalise enda võimest mõista asjakohaste tõendite esitamise vajalikkust ning neid ise koguda (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 16.01.2007 otsus haldusasjas nr 3-3-1-91-06, p 22). Vandeadvokaadist esindajale pidi olema arusaadav, et väites H. J. erapoolikust, tuleb tal esitada ka seda kinnitavad tõendid või taotleda kohtult nende väljanõudmist. Apellandi poolt esitatud etteheidetele vaatamata ei ole asjakohaseid tõendeid esitatud ka koos apellatsioonkaebusega ning kuigi apellatsioonkaebuse kohaselt proovib apellant neid tõendeid hankida omal käel, paludes vajaduse korral tõendi väljanõudmiseks ringkonnakohtu abi, ühtegi tõendit ega selle väljanõudmise taotlust ringkonnakohtule esitatud ei ole. Seega on apellandi väited H. J. erapoolikuse kohta paljasõnalised. 19. Samas ei ole vaidlust selles, et H. J. töötab Tallinna Tehnikakõrgkooli ehitusteaduskonnas lektorina (Tallinna Tehnikakõrgkooli 10.08.2009 tõend nr 9-12/406 – tl 211) ning oli üheks õppetöö läbiviijaks ka E. Vaheri poolt läbitud (11.10.2008 tunnistus nr 20/19 – tl 12, 36) Ehitusjuht III täienduskoolitusel. Seda on H. J. ringkonnakohtu istungil ka ise tunnistanud (kohtuistungi protokolli lk 2).

§ 18

lg 3 p 2 kohaselt ei tohi

ekomisjoni liige osaleda

et taotlevale isikule

e andmise otsustamisel, kui ta on vahetult seotud

et taotlevale isikule

e andmiseks ettevalmistava koolituse või väljaõppe korraldamisega.

eseaduse eelnõu (XI Riigikogu 213 SE) seletuskirja kohaselt on

§ 18

lg 3 sätestamisel lähtutud standardi EVS-EN ISO IEC 17024:2005 „Üldnõuded personali sertifitseerimise asutustele“ punktidest 4.2.5 ja 6.3.1. Põhimõtte, et

ekomisjoni liikmetel ei saa olla isiklikke huvisid, mis takistaksid neil teha erapooletuid ning mittediskrimineerivaid otsuseid, täitmine eeldab seaduseelnõu seletuskirja kohaselt, et

ekomisjoni liige ei tohi osaleda

et taotleva isiku

e omistamise arutamisel ja otsustamisel muu hulgas juhul, kui ta on osalenud isiku kompetentsuse hindamisel või kui ta on vahetult seotud

et taotleva isiku hariduse omandamise või väljaõppe läbiviimisega. Seega on eelnõu koostamisel „ettevalmistava koolituse või väljaõppe korraldamise“ all silmas peetud märksa avaramat tegevuste ringi, kui seda on mõistnud vastustaja. Seejuures ei ole

eseaduse eelnõu nimetatud sätet Riigikogus toimunud menetluse ajal muudetud ning see vastab ka praegu eelnõu algtekstile. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vastustaja tõlgendus

§ 18lg 3 p-le 2 on ülemäära kitsendav. 11

ekomisjoni otsuse alusel, ning H. J. nimetati

ekomisjoni liikmeks alles pärast E. Vaheri poolt täienduskoolituse läbimist. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud põhjendused ei ole asjakohased. Võimaliku huvide konflikti olemasolu hindamisel ei oma tähtsust, mis asjaoludel isik täienduskoolitusele sattus ning millal koolitust läbi viinud isik

ekomisjoni liikmeks nimetati. Oluline on üksnes see, kas täienduskoolituse läbimist või mitteläbimist

e omistamise otsustamisel arvestatakse või mitte (Ehitusjuht III

estandardi kohaselt on täienduskoolituse läbimine oluline), ning kas

ekomisjoni liige on osalenud nii isiku väljaõppe läbiviimisel kui ka temale

e omistamise arutamisel ja otsustamisel. Huvide konflikt on olemas eelkõige olukorras, kus komisjoni liige on

e omistamise otsustamisele eelnevalt täienduskoolituse lõpus juba korra hinnanud isiku kompetentsust ega saa seda teistkordselt teha vabalt ja sõltumatult. Samuti oleks regulatsiooni eesmärgiga vastuolus see, kui

e omistamise otsustamisel osalev komisjoni liige on korraldanud täienduskoolituse läbiviimist ja omab sellega seoses majanduslikku või muud personaalset huvi koolituse edukuse vastu, isegi juhul, kui ta isiklikult pole hinnanud täienduskoolitusel osalenud isikute teadmiste nõuetele vastavust. Antud juhul ei ole selge, kas H. J. osales E. Vaherile täienduskoolituse läbimise kohta tunnistuse andmise otsustamisel, kuid asja materjalide põhjal ei saa seda iseenesest välistada. Kui H. J. hindas E. Vaheri teadmisi juba täienduskoolituse läbimise käigus, ei oleks ta

§ 18lg 3 p 2 kohaselt tohtinud osaleda E.

Vaherile Ehitusjuht III

e omistamise arutamisel ja otsustamisel. See ei anna siiski alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks, sest nimetatud menetlusviga ei võinud mõjutada asja otsustamist (RVastS § 3 lg 3 p 1; HMS § 58). Vastustaja on õigesti märkinud, et isegi kui H. J. häält mitte arvestada, oleks lõpptulemus olnud ilmselgelt samasugune, sest protokollist ei nähtu eriarvamuste olemasolu E. Vaheri taotluse suhtes otsuse tegemisel (väljavõtted protokollist – tl 67, 68; ehituse

eala I, II ja III taseme

ekvalifikatsioonide tõendamise ja omistamise kord – tl 90-94). Pealegi, kuna

e omistamisest keeldumine oli haridusnõude täitmata jätmise tõttu sisuliselt õiguspärane, peaks vastustaja ka asja uue arutamise korral tegema samasisulise otsuse. 20. Eelneva põhjal ja HKMS § 46 lõike 1 punkti 1 alusel jääb E. Vaheri apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18.06.2009 otsus muutmata. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. E. Vaher on esimese astme kohtus taotlenud riigilõivu ja 5900 krooni suuruse õigusabikulu väljamõistmist, esitades nende tasumise asjakohased dokumendid (tl 30, 172, 173). Apellatsioonimenetluses on E. Vaher tasunud riigilõivu (tl 196), õigusabikulude väljamõistmist taotletud ei ole. Kuna E. Vaheri kaebus jääb täielikult rahuldamata, jäävad tema menetluskulud HKMS § 92 lõike 1 alusel tema enda kanda. HKMS § 93 lõike 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuna vastustaja menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 12