← Eesti

2-08-20084/16

Obsah (13)§ 218§ 187§ 222§ 229§ 442§ 164§ 468§ 657§ 410§ 414§ 61§ 162§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-08-20084 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Malle Seppik, Tiit Kollom Otsuse tegemise aeg ja koht 23.02.2010 Tallinnas Tsivi

§ 218

lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.

§ 187

lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja ja hageja nõue Harju Maakohtule 22.05.2008 esitatud hagiavalduse kohaselt sündis poolte kooselust XX.XX.XXXX tütar M. L.. Lapse sünniakti on lapse isana kantud kostja M. L.. Viimase aasta jooksul ei ole kostja osalenud lapse ülalpidamises. Hageja kuusissetulek on 12 616 krooni (neto), millele lisandub lapsetoetus 300 krooni kuus. Hageja soovis esialgses hagiavalduses kostjalt elatise väljamõistmist summas 2 175 krooni. Kuna kostja ei ole täitnud tütre ülalpidamise kohustust, soovis hageja elatise väljamõistmist kostjalt tagasiulatuvalt alates 21.05.2007. Pärast lahkuminekut on kostja täitnud lapse ülalpidamiskohustust juhuslikult, mis on piirdunud peamiselt riideesemete ostmisega lapsele ajal, kui laps isa külastas, mis ei ole piisav ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Hageja leiab, et kostja vastuväited seonduvalt hagejale kuuluvate XXXXXXXX XXXXX XXXXXX asuvate kinnistutega ei ole antud hagi kontekstis asjakohased. Kostja on kahe tegutseva firma omanik ja tegutseb ka FIE-na ning lisaks on ta MTÜ K. O. M. juhatuse liige. Seega pole hageja arvates usaldusväärne kostja väide, et ta elab vaid 2 594 kroonisest invaliidsuspensionist. Hagejale teadaolevalt on kostja võtnud suuri laene, soetanud traktoreid ja muid põlluharimis- ja tee-ehitusmasinaid, mida ta kasutab ise ja rendib välja. Hageja arvates ei avaldanud kostja tõeseid andmeid oma sissetulekute kohta ja tema varaline seisund võimaldab oma lapsele elatist maksta. Kostja nimel on olnud kinnistusraamatu andmetel 6 kinnistut, millised ta on võõrandanud käesoleva kohtumenetluse ajal, s.o. 01.12.2008 oma tütrele L. L.. Hagejale teadaolevalt ei ole kostja saanud nimetatud võõrandamistehingutelt tulu, vaid on tehingud sõlminud tütre L. L. oma tegeliku vara varjamiseks ning kohtu eksitamiseks varalise seisundi hindamisel. 10.02.2009 täpsustas hageja oma nõuet. Tütar M. L.e ülalpidamiseks vajalikud kulutused on ühes kuus: koolitoit 300 krooni, judotreeningud 400 krooni, kulud transpordile 300 krooni, rõivastele 800 krooni, toidule 1 800 krooni, hügieenitarvetele 100 krooni, telefonile 200 krooni, eluasemele 600 krooni ning vabale ajale 400 krooni, kokku kulud lapsele 5 000 krooni. Kuna elatiselt tuleb hagejal tasuda tulumaksu, siis palus hageja välja mõista elatise 2 740 krooni kuus. Kostja vastuväited hagile Kostja jaoks on hagiavalduse esitamine hageja poolt üllatav, sest pärast hageja ja kostja faktilise kooselu lõppu 2005 suvel leppisid nad suuliselt omavahel kokku, et kostja ei algata hageja vastu nõudeid, mis võivad tuleneda hageja nimele, kuid faktiliselt kostja vahenditega kahe kinnistu omandamisest XXXX XXXXXXX XXXXX XXXXX XXXXXXXXXX XXXXX ning hageja omakorda ei esita kostja vastu nõudeid lapsele elatise väljamõistmiseks, sest nimetatud kinnistud, millised kooselu ajal omandati, olid mõeldud lapsele ülalpidamisvahendite tagamiseks. Kostja arvates ei ole hageja hagiavalduses esitanud tõendeid nende asjaolude tõendamiseks, mis on sätestatud PkS § 61 lg-s 2 - tõendeid enda varalise seisundi ja lapse vajaduste kohta. Kostjal on tuvastatud osaline töövõime kaotus 70% ulatuses ja alates 2

(7)jaanuarist 2008 on ta töövõimetuspensionär, pensioni suurusega alates 01.04.2008 summas 2 594 krooni. Enne pensioni määramist viibis kostja alates 2007 augustist haiguslehel. Kostja on seisukohal, et eeltooduga on tõendatud PkS § 61 lg 6 p-s 1 sätestatud asjaolud kostja suhtes. Kuna hageja esitas hagi pahatahtlikult ja eelnevaid kokkuleppeid rikkudes, siis palus kostja asja menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja mõistis M. L.lt E. S. kasuks välja elatise 2 740 krooni kuus alates 21.05.2007 tütar M. L.e ülalpidamiseks kuni 15.06.2018. Kohus pidas võimalikuks asi läbi vaadata kohtuistungil ilma kostja või tema esindaja osaluseta. Kostja esindaja teatas kohtule, et kostja ei luba esindajal ilma kostjata kohtuistungile ilmuda. Kostja on andnud jurist F. L. 20.06.2008 tähtajatu volikirja (tlk 32), millega volitab esindajat teda esindama käesolevas tsiviilasjas esimese astme kohtus ja vajadusel ka teise astme kohtus esindusõiguse seadusjärgses ulatuses (

§ 222

). Osundatud volikirjast ei nähtunud, et kostja esindajal on õigus viibida kohtuistungil vaid koos kostjaga. Kohus ei ole kohustanud kostjat isiklikult oma määrusega kohtuistungile ilmuma. Seega ei olnud kostja esindajal takistusi, et osaleda kohtuistungil. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta on vanemana kohustatud oma lapsele andma elatist. Kohus leidis, et kostja vastuväited seonduvalt hageja poolt omandatud kahe kinnistuga XXXX XXXXXXXXX XXXXX XXXXXX XXXXXXXXXX XXXX ning pooltevahelise väidetava suulise kokkuleppega, mitte esitada teineteisele vastastikusi nõudeid, on ainetud ning ei oma puutumust käesoleva vaidlusega. PkS § 72 lg 1 kohaselt elatis ei kuulu tasaarvestamisele võlgniku vastuhagi katteks. Seega isegi juhul, kui kostja omaks hageja vastu nõuet, ei kuuluks see lapsele makstava elatisega tasaarvestamisele. Hageja on kohtule tõendanud oma varanduslikku seisu, esitades tõendi oma sissetulekute kohta. Avalduses hagi täpsustamiseks on hageja esitanud lapse vajadusteks tehtavate kulutuste loetelu ühes kuus, mis moodustavad hageja arvestuse kohaselt kokku 5 000 krooni. Hageja esitab kostja vastu nõude elatise saamiseks poole kuupalga alammääras summas 2 175 krooni, millele lisandub tulumaks. Aluseks võttes asjaolu, et hageja on elatiselt kui saadavalt tulult maksumaksjana kohustatud maksma tulumaksu 21% ulatuses summas 575,40 krooni, on hagejal võimalik elatisena ühes kuus lapse ülalpidamiseks kasutada reaalselt 2 164,60 krooni. Seonduvalt asjaoluga, et hageja arvestuse kohaselt moodustavad kulud lapsele ühes kuus kokku 5 000 krooni, jääb hageja kanda suurem osa lapsele kulutatavatest rahalistest vahenditest, arvesse võtmata asjaolu, et laps on hageja kasvatada ja tema hooldada. Kostjal lasub kohustus maksta lapse ülalpidamiseks elatist ning ka selle kohustuse täitmisest soovib kohtu arvates kostja vabaneda, püüdes end kohtule näidata varatuna ja töövõimetuna. Eeltoodut tõendab see, et kostja on käesoleva tsiviilasja menetluse ajal võõrandanud oma tütrele L. L. kuus kinnistut (tlk 115-116). Samas esitab kostja kohtule Sotsiaalkindlustusameti tõendi (tlk 30) selle kohta, et tema ainsaks sissetulekuks alates 01.04.2008 on töövõimetuspension summas 2 594 krooni. Äriregistri teabesüsteemi andmetel on kostjal seos äriühingutega L. M. OÜ, L. OÜ, L. talu ja Mittetulundusühing K. O. M.. Kostja on L. M. OÜ ja L. OÜ juhatuse liige, tegutseb FIE-na (äriregistrisse kantud) L. talus ettevõtjana ning juhatuse liikmena Mittetulundusühistus K. O. M.. Äriregistri teabesüsteemist ei nähtu, et mainitud äriühingud oleksid pankrotis või nende suhtes on algatatud likvideerimine. L. OÜ-l käive on 01.01.2007–31.12.2007 majandusaastal olnud 3

(7)1 720 261 krooni ning kasum 204 311 krooni. Kohtu arvates kostja puhul ilmselt varatu isikuga tegemist ei ole ning tulu ja rahalise sissetuleku saamine tema omandisse kuuluvate äriühingute ning L. talu baasil on reaalne. Kostja väide, et tema ainsaks sissetulekuks on töövõimetuspension, ei ole usaldusväärne. Kuna kostja ei ole pikema aja jooksul täitnud vanema kohustust maksta elatist oma alaealisele lapsele, siis hageja on õigustatud esitama kostja vastu elatise nõude tagasiulatuvalt juhindudes PkS § 70 lg-st 2 alates 21.05.2007 summas 2 740 krooni kuus. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja tsiviilasi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või tühistada maakohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega vähendada väljamõistetava elatise suurust alla poole kuupalga alammäära, jättes elatise tagasiulatuvalt välja mõistmata ning menetluskulud jätta poolte endi kanda. Hagiavalduse täiendusele ei ole kostjal vastuse andmise võimalust olnud. Kohus kirjalikku vastust konkreetseks tähtajaks ei nõudnud ja suulise vastamise võimalust talle ei antud. Kostja leiab, et maakohus on rikkunud tema õigusliku ärakuulamise põhimõtet. Maakohtul ei olnud õigust asja lahendada sisuliselt ilma poole osavõtuta. Varem on kostja tõepoolsest olnud ühel korral sunnitud tervislikel põhjustel jätma kohtuistungile 04.12.2008 ilmumata, kusjuures haiguse kohta oli kohtule esitatud tõend. Kostja ei saanud ette näha, et tervislik seisund ei luba temal osa võtta ka 12.03.2009 määratud kohtuistungist. Kostja lepinguline esindaja teavitas 11.03.2009 koheselt telefonitsi maakohut kostja haigusest ja selgitas, et arst oli kostjale teatanud töövõimetuslehe andmisest alles pärast tervenemist ja pärast töövõimetuslehe saamist on kostja esitanud selle kohtule. Kostja poolt oli lepingulisele esindajale antud kirjalik volikiri tähtajatult. Volikirja andmine ei ole võtnud kostjalt õigust lepingulise esindaja volitusi suuliselt piirata, mida kaebaja ka tegi ja seetõttu ei saanud lepinguline esindaja ilmuda maakohtu istungile ilma volitaja soovita. Pärast kohtuistungi esimest korda ärajäämist 04.12.2008 esitas hageja 10.02.2009 kohtule avalduse hagi täpsustamiseks, mis sisaldas põhinõude suurendamist ja uusi faktilisi asjaolusid ning kirjalikke tõendeid. 17.02.2009 on kohus eelnimetatud hagiavalduse täpsustuse koos lisadega saatnud kostjale ilma, et oleks määranud

§ 229lg-s 4 sätestatud tähtaega vastamiseks.

Kostja eeldas, et ta saab võimaluse nimetatud hagiavalduse täiendusele vastamiseks suuliselt kohtuistungil. Kostja ei pidanud ette nägema haigestumist kohtuistungi eelselt ja seetõttu ei pidanud ta igaks juhuks koheselt pärast hagiavalduse täienduste saamist neile kirjalikult vastama. Kohus ei ole esitanud põhjendusi selle kohta, miks ta kostja poolt tema esialgses vastuses hagiavaldusele esitatud seisukohtadega ei arvesta, kohus ei ole analüüsinud kõiki kostja seisukohti, poolte poolt esitatud tõendeid (näiteks hagiavalduse täiendusele lisatud tõendeid) ja seetõttu on kohtu poolt rikutud

§ 442lg 8 nõudeid.

Kohtuotsus on ebaselge ja vastuoluline ka sellest aspektist, et ta ühelt poolt ei sisalda kohtuotsuse sissejuhatusele

§ 442

lg 2 p-s 51 ettenähtud faktilisi andmeid, menetluskulude jaotuse osas nimetatakse menetluskulusid riigilõivuna, mida asjas ei ole tasutud. Kostja vaidleb väljamõistetud elatise suurusele vastu. Maakohus on tõendeid lapsele kulutuste tegemise kohta hinnanud ebaõigesti. Nii on hageja poolt 10.02.2009 esitatud hagiavalduse täiendusele lisatud kirjalikud tõendid - maksedokumendid, millistest nähtub, et nende kulude kandjateks on olnud hageja ema ja täisealine poeg (vt Eesti Energia, Eesti Gaasi, Elisa arved). Ka on mitmed väidetavad kulud lapsele kostja hinnangul mittevajalikud (näiteks treeningumaksu teade, millisest pealegi ei selgu, kelle kohta see 4

(7)esitatud on). Eeltoodust tulenevalt ei ole kohus tuvastanud PkS § 61 lg-s 2 sätestatud asjaolusid ja ei ole olnud erapooletu ja objektiivne. Kohus on pidanud asjasse mittepuutuvateks kostja poolt hagile antud kirjalikus vastuses toodud asjaolusid seonduvalt kahe kinnistuga, küll aga pidanud oluliseks kostja varandusliku seisundi hindamisel muud temal varem olnud kinnisvara. Kostja rõhutab, et ta ei ole olnud hagejaga seaduslikus abielus ja sellest tulenevalt ei puutu tema kinnisvaratehingud asjasse. Emotsionaalne on olnud kohtu hinnang kostja tervisliku seisundi ja sissetulekute suhtes. Meelevaldne on otsuses sisalduv kohtu seisukoht, et kostja on seotud äriühingutega ning sellest tulenevalt on tulevikus tema poolt rahalise sissetuleku saamine reaalne. Kohus ei ole arvestanud käesoleva aja reaalset madalseisu majanduses. Kohus ei ole esitanud põhjendusi selle kohta, miks tuleb elatis välja mõista PkS § 70 lg 2 alusel tagasiulatuvalt. Kostja on oma kirjalikus vastuses hagile kinnitanud, et temal oli hagejaga suuline kokkulepe, mis seondus osa kinnisvara jäämisega hagejale ühelt poolt ja lapsele ülalpidamisnõude mitteesitamisega hageja poolt. Hageja ei ole suuliste kokkulepete olemasolu eitanud, kuigi kirjalikus arvamuses kostja vastuse kohta, on püüdnud asjaolusid ilma tõendamata teistsugustena esitada. Kostja on seisukohal, et tema väiteid kokkuleppe asjaolude kohta kinnitab ka faktiline asjaolu, et hageja ei ole pärast kostja juurest äratulekut 2003 suvel esitanud elatise nõudeid kuni hagiavalduse esitamiseni 2008 mais. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebus Hageja palub Tallinna Ringkonnakohtul tühistada maakohtu otsus menetluskulude osas ja teha uus otsus, millega menetluskulud tervikuna jätta kostja kanda. Kohus on asja menetluskulud riigilõivuna jätnud kostja kanda ning välja mõistnud kostjalt riigituludesse. Hageja on seisukohal, et kohus on põhjendamatult välja mõistmata jätnud kostjalt teised asjaga seotud menetluskulud, milliste väljamõistmist hageja on hagis taotlenud. Vastavalt

§ 164

lg 3 võib kohus ülalpidamise asjas menetluse tulemusest sõltumata jätta menetluskulud täielikult või osaliselt kostja kanda, kui kostja on põhjustanud menetluse seetõttu, et ta ei ole andnud täielikku teavet oma sissetuleku ja vara kohta. Käesolevas asjas on kohus otsuses tuvastanud, et kostja ei ole andnud täielikku teavet oma sissetuleku ja vara kohta. Hageja on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti jätnud elatise väljamõistmise otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamata.

§ 468

lg 3 kohaselt elatise väljamõistmise otsuse tunnistab kohus viivitamata täidetavaks hagejale hädavajalikus ulatuses. Eeltoodust tulenevalt palub hageja ringkonnakohtul maakohtu otsust täiendada ning tunnistada elatise väljamõistmise otsus viivitamata täidetavaks hagejale hädavajalikus ulatuses. Vastus vastuapellatsioonkaebusele Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse lõppjärelduse, millega mõisteti välja elatis, tühistamiseks, küll aga tuleb otsuse põhjendusi täiendada.

§ 657lg 1 p 2 alusel tuleb tühistada otsus menetluskulude jagamise osas. 5

(7)Ebaõige on kaebuse väide, et maakohus ei võinud asja 12.03.2009 toimunud kohtuistungil ilma apellandita läbi vaadata.

§ 410

järgi võib kohus juhul, kui kostja ei ilmu kohtuistungile, lahendada asja sisuliselt.

§ 414

lg 1 sätestab, et kui pooled või üks pool kohtuistungilt puudub, võib kohus lahendada asja sisuliselt, kui hagi aluseks olevad asjaolud on kohtu arvates sellise otsuse tegemiseks piisavalt välja selgitatud.

§ 414

lg 3 järgi võib kohus lahendada asja sisuliselt poole osavõtuta, isegi kui pool teatab mõjuvast põhjusest kohtuistungile ilmumata jäämiseks, kui asja arutamine on poole kohtuistungilt mõjuval põhjusel puudumise tõttu juba korra edasi lükatud ning pool on saanud võimaluse esitada avaldused, väited ja tõendid kõigi asjas tähtsust omavate asjaolude kohta. Apellandi taotlusel on tema haiguse tõttu 04.12.2008 toimuma pidanud kohtuistung edasi lükatud. Apellandile oli antud võimalus hagile vastata, mida apellant on ka teinud (tlk 25-27). Seega oli maakohus õigustatud asja arutama ilma kostjata. Vaidlust ei ole, et apellandil oli esindaja, kelle esindusõigust ei olnud kostja volikirjas piiranud (tlk 32). Seega oleks apellandil olnud võimalus osaleda menetluses, see tähendab ka 12.03.2009 kohtuistungil seletus anda, esindaja kaudu. Apellandi ja tema esindaja vahelised kokkulepped, mida ei olnud kantud volikirja, ei olnud kohtule TsÜS § 127 lg-te 1 ja 2 järgi siduvad. Kaebaja väitis, et hageja täiendas 10.02.2009 hagi aluseks olevaid asjaolusid ja suurendas oma nõuet ja kostja ei saanud sellele vastata. Õige on see, et maakohus ei nõudnud kostjalt hagi täiendusele kirjalikku vastust, kuid apellandi esindajal oleks olnud võimalus esitada oma vastuväited 12.03.2009 toimunud kohtuistungil. Hageja suurendas 10.02.2009 esitatud avalduses oma nõuet põhjendusel, et temal tuleb tasuda elatiselt tulumaksu. Lapsele tehtavad kulutused on toodud juba esialgses hagiavalduses ja 10.02.2009 avalduses on muutunud ainult 800 krooni võrra suuremaks kulu toidule. Kostja on küll vastuses hagile öelnud, et lapsele tehtavad kulutused on ülemäära suured, kuid ei ole oma vastuväiteid menetluse käigus täpsustanud. Apellatsioonkaebuses on apellant osa kuludest vaidlustanud ja neile väidetele vastab kolleegium otsuse järgmistes lõikudes. PkS § 61 lg 1 sätestab, et kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema kasuks.

§ 61

lg 2 järgi elatis lapsele määratakse kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest ja lg 4 järgi igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kolleegium nõustub maakohtuga, et apellant ei ole ülalpidamiskohustust täitnud kohaselt. Apellant ei ole tõendanud, et ta oleks lapse ülapidamisse panustanud. Seda, et poolte vahel olid eelnevalt sõlmitud kokkulepped elatise tasumise kohta muul viisil kui rahas, ei ole kostja tõendanud. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole otsuses piisavas mahus välja selgitanud lapse vajaduste katteks kuluvat. Ebaõige on maakohtu käsitlus, et lapse vajaduste katteks kuluvat ei pea välja selgitama juhul, kui mõistetakse välja elatis alammääras, millele lisandub tulumaks. Juhul, kui kohus mõistab elatise välja üle alammäära, siis peab ta tuvastama PkS § 61 lg-s 2 sätestatud eeldused, see tähendab lapse vajadused ja vanemate varalise seisundi. Hageja on välja toonud, et lapsele kulub kuus 5 000 krooni, millest koolitoit on 300 krooni, judotreeningute tasu 400 krooni, kulud transpordile 300 krooni, rõivastele 800 krooni, toidule 1 800 krooni, hügieenitarvetele 100 krooni, telefonile 200 krooni, eluasemele 600 krooni ja vabale ajale 400 krooni. Kolleegiumi arvates see, et gaasi ja elektri eest on arved esitatud hageja pojale ja mobiiltelefoni eest hageja emale, ei tähenda, et neid kulutusi 6

(7)poleks tehtud. Gaasi ja elektrit on arvetest nähtuvalt tarbitud lapse elukohas ja mobiiltelefoni on kasutanud poolte tütar. Samuti on kolleegiumi arvates lapse arenguks vajalik, et laps tegeleb spordiga. Ülejäänud kulutustele ei ole kostja vastu vaielnud ja kolleegiumi arvates on hageja poolt välja toodud kulutused, arvestades lapse vanust, tavapärased ja põhjendatud. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsust täiendada. Vanemate varalise seisnudi osas on kolleegiumi arvates maakohus hinnanud õigesti kostja äritegevust. Äritegevuse eesmärgiks on saada tulu ja tavapäraselt on ka äriühingu juhtorgani liikmeks olemine tegevus, mille eest saadakse tasu. Apellandi üldsõnaline ja konkretiseerimata viide majanduslangusele ei anna alust teha teistsugust järeldust. Samuti ei ole meelevaldne kohtu hinnang kinnistute võõrandamisele kostja poolt. Kinnistuste võõrandamine kohtumenetluse ajal apellandi poolt oma täisealisele tütrele L. L. näitab, et kostja püüab oma varalist seisundit halvendada. Seega on õige maakohtu järeldus, et vaatamata osalisele töövõimetusele on kostjal vahendeid, et tasuda elatist. Ebaõige on kaebuse väide, et maakohus oleks pidanud arvestama, et kaks kinnistut jäid poolte kooselu lõppedes hagejale. Kostja ei ole tõendanud, et kinnistud jäeti hagejale ülalpidamiskohustuse täitmise katteks. See, et hageja ei nõudnud kostjalt varem elatist, ei anna alust järelduseks, et kostja on ülalpidamiskohustust täitnud. Seega oli põhjendatud elatise väljamõistmine PkS § 70 lg 2 järgi tagasiulatuvalt. Õige on hageja vastuapellatsioonkaebuse väide, et maakohus on eksinud menetluskulude jagamisel. Kuna RLS § 22 lg 1 p 2 järgi ei tule elatise hagilt riigilõivu maksta, siis on maakohus ekslikult mõistnud kostjalt riigilõivu riigituludesse. Samas on maakohus jätnud menetluskulud jagamata. Kolleegium leiab, et eeltoodud osas tuleb maakohtu otsust täiendada ja seoses hagi rahuldamisega tuleb

§ 162lg 1 järgi jätta maakohtus kantud menetluskulud kostja kanda.

Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tuleb seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätta

§ 171lg 1 järgi kostja kanda.

Hageja on palunud

§ 468

lg 3 järgi tunnistada otsuse viivitamatult täidetavaks hagejale hädavajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et taotlus ei kuulu rahuldamisele. Hageja ei ole täpsustanud, millises summas ta soovib otsuse viivitamatult täidetavaks tunnistamist ja kolleegiumil ilma konkreetse taotluseta ei ole võimalik taotluse põhjendatuse üle otsustada. Margo Klaar Tiit Kollom Malle Seppik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.