KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Viive Ligi, Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 26.02.2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-1957 Haldusas
) § 62 lõikest 4. Likvideerija J. P. selgitas, et senine likvideerija oli olnud asjaajamises lohakas, mistõttu oli töölepingu lõpetamine jäänud koheselt vormistamata. Eesti Haigekassa Harju osakond tegi 08.07.2009 AS-le B. (likvideerimisel) ettekirjutuse nr 2-44/3377, mille kohaselt tuleb AS-il B. (likvideerimisel) lähtudes
§ 62lõikest 4 seoses A.
A. alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitisega maksta Eesti Haigekassale tagasi 72 877 krooni.
- AS B. (likvideerimisel) esitas 07.09.2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Eesti Haigekassa Harju osakonna 08.07.2009 ettekirjutuse nr 2-44/3377 tühistamist. Kaebaja ei ole esitanud vastustajale ebaõigeid väiteid. Töövõimetuslehe vormistamise ajal ei olnud A. A.ga töösuhte lõpetamine veel vormistatud, mistõttu A. A. algatas kaebaja vastu menetluse Tallinna Töövaidluskomisjonis. Töösuhe lõppes formaalselt alles 15.04.
- Kaebaja esitas vastustajale töövõimetuslehe A. A. nõudmisel, kes sealjuures kasutas teadlikult ja omakasupüüdlikult ära AS-i B. likvideerijate vahetumist ja olukorda töösuhte lõppemise mittenõuetekohase vormistamisega. Seetõttu puudub ettekirjutuse aluseks oleva
§ 62lõike 4 eeldus, mistõttu on A.
A. tasutud ajutise töövõimetuse hüvitise tagastamise nõue õigusvastane ja vastavasisuline ettekirjutus kuulub tühistamisele. Vaideotsuses viidatud
§ 6
lõikest 3 tuleneva tähtaja mittejärgimine ei põhjenda valeandmete esitamist kaebaja poolt ega ka väidetaval valeandmete esitamisel põhineva ettekirjutuse tegemist. Samuti ei ole asjakohane väide, et kaebaja on ettevõtte siseselt töö korraldamisel olnud suutmatu. Nimetatud väidetega ei saa põhjendada tööandja vastutuse esinemist ebaõigete andmete esitamise eest. Ettekirjutuses on üksnes viidatud ja tsiteeritud
§ 62lõiget 4, mistõttu on see motiveerimata. Kuna tegemist on kaebaja suhtes koormava haldusaktiga, on põhjenduste esitamine HMS §-st 56 tulenevalt aga nõutav. 2
(7)3-09-1957
§ 62
lg 4 ei pane vastustajale kohustust nõuda alusetult väljamakstud hüvitise tagastamist ilmtingimata tööandjalt, vaid ta võib seda
§ 62lõike 3 alusel nõuda ka töötajalt.
Vastustaja poolt valeandmete esitamise fakti tuvastamine ei võta vastustajalt ettekirjutuse tegemise põhjendamise kohustust, sest tööandja poolt valeandmete esitamine on üksnes tööandjale ettekirjutuse tegemise eelduseks, mitte aga selle tegemise põhjenduseks. Seega oleks vastustaja pidanud põhjendama, miks ta on nõudnud hüvitise tagastamist üksnes kaebajalt.
- Eesti Haigekassa palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja esitas vastustaja päringutele üksnes selgituse, et lohaka likvideerija tõttu oli jäänud töölepingu lõpetamine vormistamata. ÄS §-st 372 ja §-st 315 tulenevalt vastutab likvideerija haigekassale esitatud dokumentide ja kannete eest. J. Ploom on olnud likvideerija alates 12.02.2009 ning seejuures allkirjastanud nii vastustajale saadetud töövõimetuslehtede saatekirja kui ka tööandja poolt täidetava osa. Tööandjal on töövõimetuslehele võimalik teha märkmeid, kui töötajal õigus hüvitisele puudub. Töövaidluskomisjoni otsusest nähtub, et kaebaja teavitas A. A.t töölepingu lõppemisest juba 05.01.
- Samas vastustajale esitatud töövõimetuslehel hüvitamist takistavaid asjaolusid märgitud ei olnud. Kaebaja edastas vastustajale andmed, et õigus hüvitisele puudub, alles 14.05.
- Kuna osapooled pidid töölepingu lõppemisest olema teadlikud juba 05.03.2009, on alusetu väita, et tegemist oli üksnes eelmise likvideerija eksimusega. Olenemata asjaolust, kas teenistussuhe tuli lugeda lõppenuks alates 05.03.2009 või töövaidluskomisjoni otsusest 15.04.2009, oli ajaks, mil kaebaja teavitas vastustajat A. A.ga töösuhte lõpetamisest,
§ 6lõikest 3 tulenev 10 kalendripäevane teavitamistähtaeg möödunud.
Vastustaja ei teinud A. A. ettekirjutust põhjusel, et isik võis olla õigusalaste teadmisteta. Seejuures töövõimetuslehe esitas haigekassale ikkagi tööandja, kes kinnitas töövõimetuslehe andmed. Kaebaja tekitas andmete edastamata jätmisega olukorra, kus vastustaja tegi isikule väljamakse, mida ta õigeid andmeid teades teinud ei oleks. Selle tegevuse peale koostas haigekassa ettekirjutuse, mis tugineb
§ 62lõikele 4.
- Kolmas isik A. A. toetab Haigekassa seisukohti. Kehtiva töölepingu olemasolu tõttu väljastati 16.03.2009 A. A. töövõimetusleht teavitamaks tööandjat rasedus-sünnituspuhkusele jäämisest. Seetõttu on A. A. töövõimetuslehe alusel saadud rasedus-sünnitushüvitis õiguspärane.
- Tallinna Halduskohtu 19.11.2009 otsusega jäeti AS B. (likvideerimisel) kaebus rahuldamata. Kaebaja pidi lähtudes ÄS § 315 lõikest 1 täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Kaebaja ei kinnitanud vastustajale, et poolte vahel on pooleli töövaidlus. Samuti ei teavitanud kaebaja vastustajat, et oli A. A.t teavitanud töölepingu lõpetamisest kirjalikult juba 05.01.
- Ka kohtumenetluses ei ole kaebaja selgitanud, miks ta vastustajat nimetatud asjaoludest ei teavitanud. Kaebaja oli õigete andmete valdaja ning nende andmete edastamata jätmisega lõi kaebaja olukorra, kus haigekassa tegi isikule väljamakse, mida ta õigeid andmeid teades teinud ei oleks. Tõsiseltvõetavaks ei saa pidada põhjendust, et neist asjaoludest ei olnud võimalik teavitada haigekassat töövõimetuslehel selleks ruumi puudumise tõttu. Ka kaebaja selgitus, mille kohaselt esitati töövõimetusleht vastustajale seetõttu, et A. A. seda korduvalt nõudis, ei vabasta tööandjat vastutusest esitatud andmete õigsuse eest. Kuna kaebaja on jätnud vastustaja teavitamata asjas tähtsust omavatest asjaoludest, on vastustaja põhjendatult leidnud, et kaebaja on töövõimetuslehel esitanud valeandmeid. 3
(7)3-09-1957 Vastustaja on õigesti viidanud, et olenemata asjaolust, kas teenistussuhe tuli lugeda lõppenuks alates 05.03.2009 või 15.04.2009, oli
§ 6lõikest 3 tulenev 10 kalendripäevane teavitamistähtaeg 20.05.2009 möödunud.
Vastustaja on täitnud temal lasuva HMS § 38 lõigetes 1-3 nimetatud kohustuse. Nähtuvalt kaebaja esindajale 27.05.2009 ja 01.07.2009 saadetud päringutest oli lähtuvalt uurimispõhimõttest kaebajale teada, millist koormavat haldusakti kavatsetakse kaebaja suhtes välja anda ja milliste asjaolude kohta temalt üksikasjalikke selgitusi sooviti. Vastustaja on põhjendatult leidnud, et ainsaks antud selgituseks töövõimetuslehe vormistamise kohta on töölepingu lõpetamise vormistamata jätmine likvideerija väidetava lohakuse tõttu. Seega ei saa kaebaja käesoleval juhul väita, et tal puudus võimalus teda soodustavate tõendite esitamiseks või et asjas on otsus tehtud ilma, et oleks välja selgitatud asjas tähendust omavaid asjaolusid. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. AS B. (likvideerimisel) apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 19.11.2009 otsus tühistada. Kohus on asunud väärale seisukohale, nagu oleks kaebaja esitanud töövõimetuslehel valeandmeid. Kaebajal ei olnud seadusest tulenevat kohustust vastustajat töövõimetuslehel informeerida ei A. A. töölepingu lõpetamisest teada andmisest ega töövaidluskomisjonis pooleli olevast menetlusest. Erinevalt kohtu poolt viidatust ei ole vastustaja sellesisuliselt ettekirjutust ka motiveerinud. Etteheite valeandmete esinemise kohta töövõimetuslehel on vastustaja teinud alles kohtumenetluse jooksul, mistõttu see ei oma ettekirjutuse motiveerimisel tähtsust. Informeerimiskohustust ei tulene ka sotsiaalministri 26.09.2002 määruse „Töövõimetuslehe registreerimise ja väljaandmise tingimused ja kord ning töövõimetuslehe vormid“ § 10 lõigetest 4 ja 6, kuivõrd tegemist ei olnud
§ 60lõigetes 2 ja 4 või §-s 61 sätestatud juhtumiga.
Kohus on jätnud tähelepanuta, et töövõimetuslehe esitamise ajal ei olnud A. A.ga töösuhte lõppemist tuvastatud ega lõpetamist vormistatud. Seega isegi, kui nõustuda väitega, et kaebaja oli kohustatud vastustajat nimetatud asjaoludest informeerima, ei esitanud kaebaja valeandmeid
§ 62lg 4 mõistes.
Vastustaja informeerimine sellistest asjaoludest ei olnud töövõimetuslehe vormil ka reaalselt võimalik, sest sellel puudub mahukate asjaolude selgitamiseks vajalik ruum. Ka nimetatud asjaolu kinnitab, et töövõimetusleht ei ole taolise informatsiooni esitamiseks ettenähtud ning kaebajal puudus vastav kohustus. Kohtu poolt viidatud
§ 6
lõikes 3 nimetatud tähtaja mittejärgmine ei oma aga kaebaja poolt väidetava ebaõigete andmete esitamise aspektist mingisugust tähtsust. Kaebaja viitas halduskohtus ka asjaolule, et vastustaja ei ole ettekirjutuses motiveerinud, miks ei nõuta hüvitise tagastamist A. A.lt. Nimetatud asjaolule ei ole kohus aga tähelepanu pööranud.
§ 62
lg 4 ei sätesta haigekassale kohustust nõuda alusetult väljamakstud ajutise töövõimetuse tagastamist ilmtingimata just tööandjalt, kui väljamakse tehti tööandja poolt esitatud ebaõigete andmete alusel. Vastustaja võib väljamakstud hüvitise tagastamist nõuda
§ 62lg 3 alusel ka hüvitise saanud töötajalt.
Vastustaja on halduskohtus väitnud, et A. A. ei tehtud ettekirjutust saadu tagastamiseks seetõttu, et ta võis olla õigusalaste teadmisteta isik ning ei pruukinud teada, et tal puudub õigus hüvitisele. Sellist põhjendust ettekirjutuses esitatud ei olnud, mistõttu on see ettekirjutuse motiveerituse hindamisel tähtsusetu. Samuti on kaebaja esitanud kohtule materjalid, millest nähtuvalt on A. A. 4
(7)3-09-1957 lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Asjakohatu on ka vastustaja väide, nagu ei oleks A. A. käitunud pahauskselt. Ka sellist motiivi ettekirjutuses ei nähtu. Kohtu väide, et vastustaja on nõuetekohaselt täitnud HMS §-st 38 tulenevat uurimispõhimõtet, on vale. Vastustaja ei viidanud ettekirjutuse tegemisele eelnevalt, et kaebaja selgitused olid ebapiisavad. Kuigi kaebaja viitas oma selgitustes, et töövõimetusleht on esitatud A. A. nõudmisel, ei ole vastustaja A. A. poole täiendavate selgituste saamiseks pöördunud. Viimane tõendab, et vastustaja ei ole kaalunudki võimalust nõuda hüvitiste tagastamist A. A.lt.
- Eesti Haigekassa palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja väide, et ruumi puuduse tõttu töövõimetuslehel ei olnud võimalik vastustajat informeerida olulistest asjaoludest, on asjakohatu. Nimetatud koht ja ruum on töövõimetuslehel lahtris „täidab tööandja". Nimetatud lahtris on tööandjal kohustus teavitada haigekassat, kui isikul puudub õigus hüvitisele. Kaebaja, jättes vastustaja teavitamata kaebajale teadaolevatest asjas tähendust omavatest asjaoludest, kas töövõimetuslehele märke tegemisega või siis täiendavalt õiendi vormistamisega ja kinnitades allkirjaga töövõimetuslehel esitatud andmete õigsust, on esitanud ebaõigeid andmeid. Vastustaja maksis A. A. ajutise töövõimetuse hüvitise välja, kuna kaebaja esitas vastustajale kolmanda isiku töövõimetuslehe. Töövõimetuslehel olevad andmed, mida täidab tööandja, olid kaebaja poolt täidetud ja andmete õigsus oli kinnitatud kaebaja likvideerija poolt. Seega ei saa A. A. olla vastutav kaebaja poolt tehtud toimingute eest.
- Kolmas isik palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Kaebajale tehti ettekirjutus alusetult makstud hüvitise tagasimaksmiseks
§ 62
lg 4 alusel, mis sätestab: „Kui ajutise töövõimetuse hüvitise alusetu maksmine toimus ebaõigete andmete esitamise tõttu kindlustatud isiku tööandja poolt /---/, võib haigekassa teha ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda alusetult makstud hüvitise tagasi kindlustatud isiku tööandjalt.“ Üldregulatsioon alusetult makstud hüvitise tagasinõudmise kohta sisaldub
§ 62
lg-s 3: „Haigekassa võib alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise kohta teha ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda kindlustatud isikult alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise tagasi või pidada see kinni järgmiste perioodide väljamaksetest.“ 10. Kaebajal on ettekirjutusele kaks põhilist etteheidet: täitmata on
§ 62
lg 4 koosseis, sest kaebaja ei ole esitanud ebaõigeid andmeid ning isegi juhul, kui oleks tegemist ebaõigete andmete esitamisega, ei ole ettekirjutuses põhjendatud, miks on ettekirjutus suunatud kaebajale, mitte kolmandale isikule. 11. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kui faktilised asjaolud vastavad
§ 62
lg-le 4, ei pea haigekassa hakkama üldjuhul eraldi põhjendama, miks nõutakse hüvitist tagasi tööandjalt.
§ 62
lg 4 on erand sama paragrahvi lõikes kolm sätestatust, mille kohaselt vastutab üldjuhul haigekassa ees kindlustatud isik. Tööandjale
§ 62
lg 4 alusel ettekirjutuse tegemist õigustab juba vaidlusaluse normi koosseis, mille kohaselt maksti hüvitis alusetult välja tööandja poolt ebaõigete andmete esitamise tõttu.
§ 62lg 4 kaalutlus on seega normi sõnastusest tulenevalt suunatud sellele, et suhetes haigekassaga vastutab alusetu hüvitise maksmise eest tööandja. 5
(7)3-09-1957
- Kaebaja edastas kolmanda isiku töövõimetuslehe haigekassale 26.03.2009 ning hüvitis maksti välja 06.04.
- 05.01.2009 oli kaebaja teavitanud kolmandat isikut, et tööleping lõppeb TLS § 86 p 1 alusel 05.03.
- Töövaidluskomisjoni 15.04.2009 otsusega tunnistati töösuhe lõppenuks 05.03.2009 TLS § 86 p 1 alusel. Ebaõigete andmete edastamine kaebaja poolt sõltub sellest, kas kaebajal esines õiguslik alus märkida 26.03.2009 edastatud töövõimetuslehele enda kui tööandaja andmed. Arvestades, et hüvitis maksti välja 06.04.2009, ei oma kaebaja käitumise hindamisel tähtsust pärast nimetatud tähtaega sooritatud teod või tegematajätmised. See väljuks
§ 62
lg 4 reguleerimisalast, sest ebaõigete andmete esitamine saab olla toimunud üksnes enne hüvitise alusetut väljamaksmist. Kaebaja poolt 05.01.2009 kolmandale isikule esitatud teate kohaselt pidi nendevaheline tööleping lõppema 05.03.2009. Samas on Riigikohus mitmetes lahendites (vt nt 3-2-1-65-02, 3-2-1-160-09) leidnud, et TLS ei näe ette töölepingu faktilist lõppemist ilma aluseta ning lepingu lõpetamist vormistamata. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja 05.03.2009 töölepingu lõpetamist TLS § 73 kohaselt ei vormistanud ning seega tööleping eelviidatud kohtulahendites antud tõlgenduse kohaselt jätkuvalt faktiliselt kehtis ja kolmandale isikule laienes töösuhtest tulenev kindlustuskaitse. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust väita, et kaebuse esitaja esitas 26.03.2009 haigekassale ebaõigeid andmeid.
§ 62
lg 4 ei näe tööandja vastutust ette selle eest, et töösuhted ei ole vormistatud nõuetekohaselt. Ka kolmas isik oli seisukohal, et tööleping kehtib, nõudes kaebajalt töövõimetuslehe vastustajale edastamist. Töövaidluskomisjoni 15.04.2009 otsusega tunnistati kaebaja ja kolmanda isiku töösuhe lõppenuks 05.03.
- Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 25 kohaselt jõustus otsus 15.05.
- Seega ei saa rääkida nimetatud otsuse õigusjõust enne 15.05.2009 ning hüvitise väljamaksmise õiguspärasust 06.04.2009 ei saa komisjoni otsus mõjutada. Samuti ei saanud ka kaebaja olla 26.03.2009 teadlik 15.05.2009 jõustunud otsuse sisust.
- Ebaõigete andmete esitamisega on tegemist ka juhul, kui kaebaja täitis töövõimetuslehe ebatäielikult, jättes kohustuslikud andmed esitamata. Halduskohus ja vastustaja ongi kaebajale muuhulgas seda ette heitnud. Vastustaja on viidanud sotsiaalministri 26.09.2002 määrusele nr 114 „Töövõimetuslehe registreerimise ja väljaandmise tingimused ja kord ning töövõimetuslehe vormid“, mille § 10 lg 6 kohaselt tuleb loendis nimetamata juhul lühidalt kirjeldada muud tööandjale teadaolevat põhjust, miks kindlustatud isikul puudub õigus saada hüvitist. Vastustaja hinnangul oleks piisanud perioodi märkimisest ja „x“ märkimisest „Muud põhjused“ ette. Ringkonnakohus leiab, et töövõimetuslehele ei pea kandma informatsiooni pooleliolevate töövaidluste kohta. Tööandja peab töövõimetuslehele kandma põhjused, miks töötajal puudub teatud perioodil õigus hüvitisele. Samas käesolevas asjas töövõimetuslehe esitamise ning väljamakse tegemise ajal kaebaja ja kolmanda isiku vaheline tööleping faktiliselt kehtis ning puudub alus väita, et kaebajal kindlustuskaitse puudus.
- Kuna 06.04.2009 polnud tööleping faktiliselt lõppenud, on hüvitis kolmandale isikule välja makstud õiguspäraselt.
ei näe ette võimalust panna tööandjat vastutama selle eest, et töölepingu lõpetamine ei olnud õigesti vormistatud. Käesolevas asjas pole ka alust väita, et töölepingu näol oli tegemist näiliku tehinguga eesmärgiga saada haigekassalt alusetult hüvitist. 15. Lähtuvalt eeltoodust rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja kaebuse. Kaebaja on taotlenud menetluskulude hüvitamist summas 8 169,30 krooni halduskohtus ning 5 003 krooni 6
(7)3-09-1957 ringkonnakohtus. Kulude kandmine on tõendatud. Ringkonnakohus leiab, et kantud kulud on kohased ja vajalikud ning tuleb vastustajalt välja mõista. Kaire Pikamäe Viive Ligi Oliver Kask 7
(7)