← Eesti

3-09-905/62

Obsah (5)§ 53§ 54§ 19§ 92§ 93

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma (eesistuja), Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 26. veebruar 2010, Tallinn Haldusasja

§ 53lg 1).

Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle läbivaatamist kohtuistungil, võib Riigikohus lahendada kassatsioonkaebuse kirjalikus menetluses (

§ 54lg 2, § 61 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Credo Kindlustusmaaklerid OÜ osaniku OÜ E-jurist 29.12.2008 otsuse alusel võõrandati kõnealuse äriühingu osa Peeter Toomsoole, kes äriühingu ainuosanikuna määras ennast samal päeval vastuvõetud otsusega Credo Kindlustusmaaklerid OÜ juhatuse ainuliikmeks.
  2. Finantsinspektsiooni juhatus tegi 25.03.2009 otsusega nr 4.1-1/24 Credo Kindlustusmaaklerid OÜ-le ettekirjutuse 30 päeva jooksul juhatuse liikme P. Toomsoo tagasikutsumiseks ja uue juhatuse liikme määramiseks, sest P. Toomsoo ärialane reputatsioon pole laitmatu. 3-09-905 Kindlustustegevuse seaduse (KindlS) § 138 lg 1 kohaselt peab äriühingust kindlustusmaakleri juhatuse liikmel ja otseselt vahendusega tegeleval füüsilisel isikul olema laitmatu eri- ja ärialane reputatsioon. Finantsinspektsioon tuvastas P. Toomsoo juhatuse liikme sobivuskontrolli käigus, et on õiguslik alus seostada teda KrK § 1481 lg-s 10 (KarS § 386 lg-s 1) sätestatud kuritegude toimepanemisega, kuna ta allkirjastas OÜ E-Autoline poolt maksuhaldurile esitatud valeandmeid sisaldanud käibedeklaratsioone, mistõttu jäi riigieelarvesse laekumata 1 975 096 krooni käibemaksu. P. Toomsoole esitatud kahtlustuse järgi vormistati OÜ-s E-Autoline eraisikutelt komisjonimüügiga soetatud sõidukid ostuna variettevõtjatelt, eesmärgiga vähendada sisendkäibemaksu mahaarvamise kaudu tasumisele kuuluvat käibemaksu, arvates äriühingute fiktiivsetel arvetel näidatud käibemaksu maha OÜ E-Autoline poolt tasumisele kuuluvast käibemaksust, millega rikuti käibemaksuseaduse (KMS) § 18 lg 1 p
  3. P. Toomsood kui OÜ E-Autoline juhatuse liiget kahtlustati ka selles, et ta teostas variettevõtjate poolt väljastatud arvete alusel väljamakseid OÜ E-Autoline arvelt ning arvestas äriühingu raamatupidamises ettevõtlusega mitteseotud kulutusi summas 12 947 850 krooni. Kahtlustuse kohaselt esitati OÜ E-Autoline tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonis valeandmeid ettevõtlusega mitteseotud kulude kohta, jättes deklareerimata tulumaksu summas 4 549 244 krooni. Kuigi kohus ei teinud P Toomsoo osas süüdimõistvat kohtuotsust ja kriminaalmenetlus lõpetati prokuröri taotlusel oportuniteedi põhimõttest lähtudes KrMS § 202 lg 1 alusel, ei saa P. Toomsoo poolt vastava süüteo toimepanemist pidada õiguskuulekaks ja eetiliseks käitumiseks. Ta on näidanud üles lugupidamatut suhtumist õiguskorda, mistõttu pole välistatud tema poolt sarnaste tegude toimepanemine ka tulevikus.
  4. Credo Kindlustusmaaklerid OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Finantsinspektsiooni juhatuse 25.03.2009 otsuse nr 4.1-1/24 tühistamiseks. Põhjendused: 1) Rikutud on haldusakti motiveerimise kohustust (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56). Otsuse põhjendavas osas pole ära toodud ettekirjutuse tegemist tingivaid faktilisi asjaolusid ega faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavahelist seost, eksitud on ka hea halduse tava vastu. Laitmatu ärialane reputatsioon on määratlemata õigusmõiste. Kui haldusorgan kasutab haldusakti motivatsioonis määratlemata õigusmõisteid, tuleb esitada tavapärasest põhjalikum põhjendus, et isikul oleks võimalik mõista kasutatud mõistete sisu ning kohtul kontrollida, kas määratlemata õigusmõisted sisustati haldusakti andmisel mõistlikult (Riigikohtu lahendid nr 3-31-62-02 ja 3-3-1-66-03). Vastustaja pole laitmatu ärialase reputatsiooni mõiste sisu määratlenud. 2) Laitmatu ärialane reputatsioon on subjektiivne hinnanguline kategooria, mis hõlmab endas ennekõike kolmandatel isikutel vahetu või kaudse kokkupuute pinnalt kujunenud arvamust isikust seonduvalt viimase ärisalase tegevusega. Teiste isikute poolt kujundatakse hinnang üldjuhul selle põhjal, kuidas täidab ettevõtlusega tegelev isik lepingulisi kohustusi, millises ulatuses järgib üldtunnustatud turustus- ja ettevõtlustavasid, kuivõrd innovatiivseid lahendusi suudab pakkuda, milline on tema panus ettevõtluskeskkonna arendamisse üldisemalt jms. Otsuses ei viidata ühelegi asjaolule, mille põhjal võiks väita, et P. Toomsoo ettevõtlusalane tegevus oleks olnud tema mainet mingil viisil kahjustav. 3) Rikutud on ka uurimispõhimõtet (HMS § 6). Otsuse kohaselt tõendab P. Toomsoo laitmatu ärialase reputatsiooni puudumist Harju Maakohtu 15.01.2007 määrus kriminaalasjas nr 1-066941, millega lõpetati menetlus P. Toomsoo suhtes, ning Maksu- ja Tolliameti (MTA) 02.03.2009 vastuskiri vastustaja järelepärimisele. Tallinna Ringkonnakohus leidis 27.05.2009 määruses, et kumbki neist ei tõenda P. Toomsoo poolt tema reputatsiooni kahjustavat tegevust. Isiku reputatsiooni ei kahjusta mitte pelgalt süüteokahtlus, vaid õiguslikult ja eetiliselt taunitavate tegude toimepanemine, mille peab vastustaja haldusmenetluses tuvastama, mida aga seni pole tehtud. Riigikohtu praktikast tulenevalt pole sellise sisulise ja olulise puuduse kõrvaldamine halduskohtumenetluses võimalik, mistõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada. 2

(11)3-09-905 4) P. Toomsoole ei taganud ärakuulamisõigust (HMS § 40 lg 1). Temalt paluti 06.02.2009 järelepärimises üksnes kinnitust, et ta vastab KindlS § 138 lg 2 p-de 1 ja 2 nõuetele. 05.03.2009 nõuti P. Toomsoolt imperatiivses toonis kaebaja juhatuse liikme väljavahetamist, sama nõudmist korrati kaevatud otsuses. Riigikohtu praktikale tuginedes on tegemist haldusakti tühistamiseni viiva kaaluka menetlusveaga, mis võis takistada kaebaja ja kolmanda isikuga seonduvate asjaolude igakülgset väljaselgitamist ja nende kaalumist diskretsiooniotsuse langetamisel. 5) Kuna KindlS § 138 lg 2 p-s 2 on toodud kindlustusmaaklerina tegutsemist välistava alusena isiku karistatus majandusalase, ametialase või varavastase süüteo eest, pole karistatus laitmatu ärialase reputatsiooni mõiste alla mahtuv, vaid iseseisev tegevusalal tegutsemist välistav alus. P. Toomsool pole karistatust KindlS-s märgitud süütegude eest, sest kriminaalasi lõpetati KrMS § 202 lg 1 alusel. P. Toomsoo tasus tema vastu esitatud tsiviilhagi 1 380 738 krooni ja üldsuse huvides riigi tuludesse määratud 350 000 krooni. Maksukohustuse täitmise küsimus on lahendatud varem tasumata maksusumma täiendava tasumise näol. Otsusest ei ilmne, et oleks tuvastatud mõni P. Toomsoo ettevõtlusalase tegevusega seonduv asjaolu, mida saaks pidada tema ärialast mainet kahjustavaks. Ka ringkonnakohus rõhutas määruses, et regulatsioon, mis annab haldusorganile volituse sekkuda ettevõtlusvabadusse määratlemata õigusmõisteid sisustades, peab tagama selle kohaldamisel proportsionaalse tulemuse. Vastustaja tõlgendus, et isiku reputatsioon ei ole laitmatu juba talle esitatud süüteokahtlusest tulenevalt, ei ole kooskõlas süütuse presumptsiooni põhimõttega (PS § 22). 6) Ettekirjutus on ebaproportsionaalne. Isiku õiguse välistamine tegutseda äriühingust kindlustusmaakleri juhatuse liikmena on käsitatav ettevõtlusvabadusse sekkumisena (PS § 31). Sellise intensiivsusega õiguse piiramisel peab vastustaja kindlustusvahenduse turul tegutseva isiku sobivuse hindamisel tingimata arvestama kontrollitava isikuga ja tema poolt toimepandud teoga seonduvaid asjaolusid ning neid kõiki arvestades kaaluma, kas subjektiivse hinnangulise kategooria sisustamisel isikule ettevõtluspiirangu seadmine on tingimata vajalik ega moonuta tema õiguse või vabaduse olemust. Kui sellist meedet peetakse vajalikuks, tuleb selle kohaldamist arusaadavalt ja kontrollitavalt motiveerida, mida aga pole tehtud. Isiku ettevõtlustegevusele seatav piirang, mis tuleneb tema suhtes läbiviidud ja ilma süüdimõistva kohtuotsuseta lõpetatud kriminaalmenetluse faktist, seejuures arvestamata tema poolt toimepandud teo laadi, raskust ning toimepanemise aega, on ilmselgelt ebaproportsionaalne kaevatud haldusaktis üldsõnaliselt kirjeldatud eesmärgiga kaitsta kindlustusvahenduse turu kui terviku huve. 7) Kohaldatud meede on ilmselgelt mittemõõdukas P. Toomsoo suhtes, piirates tema õigusi ja kahjustades põhjendatud huve, samas kui haldusakti põhjendustest ei ilmne meetme vajalikkus demokraatliku ühiskonna jaoks. P. Toomsoo maine hindamisel ei ole põhjendatud määrava tähenduse omistamine 8-9 aastat tagasi toimepandud tegudele, mille kahjulikud tagajärjed on mitu aastat tagasi riigile hüvitatud, lisaks tasutud märkimisväärne summa riigi tuludesse. Samuti tulnuks arvestada P. Toomsoo suhtes positiivse asjaoluna fakti, et 22.03.2006 määrusega kriminaalasjas nr 02934000034 lõpetas ringkonnaprokurör kriminaalmenetluse P. Toomsoo suhtes kahtlustuse osas, mis puudutas OÜ E-Autoline maksudeklaratsioonidel valeandmete esitamist ettevõtlusega mitteseotud kulude kohta, mille tulemusel jäi riigieelarvesse laekumata 4 549 244 krooni tulumaksu; kohtueelsel uurimisel tuvastati, et P. Toomsoo ja tema poolt juhitav äriühing käitusid tulumaksukohustust deklareerides õiguspäraselt. 8) Paljasõnaline ja faktilise olustikuga vastuolus olev on väide, et P. Toomsoo võib ka edaspidi toime panna kuriteo tunnustele vastavaid tegusid. Maksuhalduri praktika kriminaalmenetluse alustamisel maksude väärarvutuse tuvastamiseks pole kaugeltki järjekindel ja sõltub pahatihti mitmetest subjektiivsetest kaalutlustest, mistõttu on kriminaaluurimisest pääsenud mitmed 3
(11)3-09-905 maksukohustuslased, kelle puhul võib maksukohustuse nõuetekohasel täitmata jätmisel eeldada vähemalt kaudse tahtluse olemasolu ja kelle poolt tasumata jäetud maksusummad ületavad tunduvalt P. Toomsoole esitatud tsiviilhagi summat, nt endisi AS Sylvester ja AS Hansapank aktsionäre puudutavad kaasused seoses viimaste poolt väärtpaberite võõrandamisest saadud kasu deklareerimata jätmise ja sellega kaasnenud tulumaksukohustusega (Riigikohtu 17.06.2009 otsus nr 3-3-1-23-09). Ometi ei alustanud MTA ühegi aktsionäri suhtes süüteomenetlust. Paralleelselt OÜ E-Autoline maksukohustuse täitmise kontrolliga kontrollis maksuhaldur ka teisi mootorsõidukite müügiga tegelenud ettevõtjaid (Amserv Auto AS, AGR Autokeskus OÜ, Elke Auto AS, AS ASC jt), tuvastades üldjuhul täiendavate maksusummade määramise alused, kuid ühegi juriidilise isiku ega nende juhtorgani liikme suhtes süüteomenetlust ei alustatud. Väljakujunenud halduspraktika kohaselt ei lõpetata üldjuhul maksusüüteo tunnustel alustatud kriminaalmenetlust maksumenetluse alustamise või jätkamise eesmärgil, kui maksukohustuslane tasub kriminaalmenetluse kestel täiendavalt tasumisele kuuluvad maksusummad ning asjas pole vaja koguda täiendavaid tõendeid. Selles faasis pole menetluse lõpetamine maksumenetluse alustamise või jätkamise eesmärgil otstarbekas ega avaliku menetlushuviga põhjendatav, mistõttu kasutab riik sellistel juhtudel seadusega ettenähtud võimalust lõpetada kriminaalmenetlus oportuniteedi põhimõttel. Jääb arusaamatuks, miks vastustaja kohtleb P. Toomsood ebamõistlikult koormavalt ning tema õigusi piiravalt, pööramata tähelepanu ülalkirjeldatud faktilistele asjaoludele.
  1. Finantsinspektsioon leidis, et vaidlustatud otsus on piisavalt motiveeritud ja õiguspärane ning palus jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.
  2. Kolmas isik Peeter Toomsoo palus kaebuse rahuldada.
  3. Tallinna Halduskohus rahuldas 26.06.2009 otsusega kaebuse, tühistas Finantsinspektsiooni juhatuse 25.03.2009 otsuse nr 4.1-1/24 ning mõistis Finantsisnpektsioonilt Credo Kindlustusmaaklerid OÜ kasuks välja menetluskulud summas 30 450 krooni. Põhjendused: 1) KindlS § 138 lg 1 kohaselt peab füüsilisest isikust kindlustusmaakleril, äriühingust kindlustusmaakleri juhatuse liikmel ja otseselt vahendusega tegeleval füüsilisel isikul olema laitmatu eri- ja ärialane reputatsioon. Laitmatu reputatsioon on määratlemata õigusmõiste. Riigikohus on otsuses nr 3-4-1-5-05 sedastanud, et määratlemata õigusmõiste on õigustehniline vahend, mille puhul seadusandja loobub detailsete ettekirjutuste andmisest seadustes enestes, delegeerides normi täpsustamise seaduse rakendajale. See tähendab, et niisugust mõistet sisaldav haldusakt on antud kaalutlusõiguse alusel. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huvi. Riigikohus väljendas 06.11.2002 otsuses nr 3-3-1-62-02 seisukohta, et juhtudel, kui tuginetakse määratlemata õigusmõistetele, peab haldusorgan esitama tavapärasest põhjalikuma sisulise motivatsiooni, mis võimaldaks haldusakti adressaadil mõista akti sisu ning kohtul kontrollida, kas määratlemata õigusmõisteid sisustati haldusakti andmisel mõistlikult. Mida ulatuslikum on diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema motivatsioon. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Diskretsioonireeglite rikkumine võib seisneda ka diskretsiooni mittekasutamises, kus haldusorgan ei kontrolli ega kaalu kõiki võimalusi ega võta arvesse kõiki asjaolusid, mida tal on otsustamisel võimalik kasutada. 2) Vaidlustatud otsuse tegemisel on lähtutud ekslikust seisukohast, et Harju Maakohus tuvastas 15.01.2007 määrusega P. Toomsoo poolt maksualase kuriteo toimepaneku – maksuhaldurile deklaratsioonis tahtlikult valeandmete esitamise eesmärgiga hoiduda kõrvale maksude tasumisest. Otsuse kohaselt vormistati P. Toomsoole esitatud kahtlustuse järgi OÜ-s E-Autoline 4
(11)3-09-905 eraisikutelt komisjonimüügiga soetatud sõidukid ostuna variettevõtjatelt, eesmärgiga vähendada sisendkäibemaksu mahaarvamise kaudu tasumisele kuuluvat käibemaksu, arvates äriühingute fiktiivsetel arvetel näidatud käibemaksu maha OÜ E-Autoline poolt tasumisele kuuluvast käibemaksust, millega rikuti KMS § 18 lg 1 p 1. Tegelikult tuvastas Harju Maakohus üksnes, et P. Toomsood süüdistatakse KrK § 1481 lg 10 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et tema OÜ E-Autoline juhatuse liikmena esitas 2000 - 2001 tahtlikult maksuhaldurile valeandmeid sisaldavaid käibedeklaratsioone, näidates fiktiivsete arvete alusel soetamisel tasumisele kuuluvat käibemaksu kokku 1 975 096 krooni; tegelikkuses osaühing arvetel näidatud firmadelt sõidukeid ei soetanud, tegemist oli fiktiivsete tehingutega, mille eesmärgiks oli vähendada OÜ E-Autoline poolt tasumisele kuuluvat käibemaksu; kuriteoga on tekitatud Eesti Vabariigile varaline kahju 1 380 737,51 krooni. Maakohus ei tuvastanud P. Toomsoo süüd või selle puudumist temale inkrimineeritavas kuriteos ning see pole kriminaalmenetluse lõpetamisel oportuniteedipõhimõtte alusel ka obligatoorne. 3) Ekslik on ka vastustaja arvamus, et oportuniteedimäärusega lõpetamisega nõustumine tähendab, et P. Toomsoo tunnistas end süüdi. Kahtlustatava või süüdistatava nõusolek KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamiseks pole käsitatav süü ülestunnistusena, kahtlustatav või süüdistatav võib nõustuda menetluse lõpetamisega ka muudel kaalutlustel, nt põhjusel, et kriminaalmenetluse jätkamine on talle liiga koormav (raskendatud on tegutsemine ettevõtluses, sest isikul on keelatud riigist lahkuda, pole võimalik ette planeerida oma tegevust, sest pole teada, kui kaua kriminaalmenetlus võib veel kesta jne). P. Toomsoo väitis kohtuistungil, et pole end kriminaalmenetluses süüdi tunnistanud ega ka fiktiivseid arveid kasutanud, tehingud tehti reaalselt eksisteerivate firmadega ning mõnelt äriühingult on kolmas isik saanud ka tagasi osa kriminaalmenetluses tasutud käibemaksust. Neid vastuväiteid ei saanudki vastustaja vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel kaaluda, sest ei andnud HMS § 40 lg 1 rikkudes P. Toomsoole võimalust otsusele eelnenud haldusmenetluses esitada oma arvamust ja vastuväiteid. Halduskohtumenetluses pole vastustaja kolmanda isiku väiteid ümber lükanud. 4) Samas on Harju Maakohtu 15.01.2007 määruses kirjeldatule sarnaseid käibemaksu tasumata jätmisi sageli lahendatud ilma kriminaalmenetlust alustamata maksumenetluses, maksumaksja kaebuse korral ka halduskohtumenetluses. Kui vastustaja hinnangul rikub isiku eri- ja ärialase reputatsiooni laitmatust üksnes kriminaalmenetluse raames täiendavalt määratud maks, maksumenetluses täiendavalt määratud maks aga ei riku, siis on tegemist isikute ebavõrdse kohtlemisega vastustaja poolt, mis on vastuolus põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusega. 5) Otsuses on negatiivse asjaoluna esile toodud, et P. Toomsood kui OÜ E-Autoline juhatuse liiget kahtlustati ka selles, et ta teostas variettevõtjate poolt väljastatud arvete alusel väljamakseid OÜ E-Autoline arvelt ja arvestas äriühingu raamatupidamises ettevõtlusega mitteseotud kulutusi summas 12 947 850 krooni; kahtlustuse kohaselt esitati OÜ E-Autoline tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonis valeandmeid ettevõtlusega mitteseotud kulude kohta, jättes deklareerimata tulumaksu summas 4 549 244 krooni. Põhja Ringkonnaprokuratuur lõpetas aga selle episoodi osas P. Toomsoo suhtes juba 22.03.2006 menetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kuriteotunnuste puudumise tõttu, mis tähendab, et selle seiga lülitamiseks P. Toomsoo reputatsiooni hindamisel kaalumisele kuuluvate asjaolude hulka puudus igasugune õiguslik alus. 6)

§ 19

lg 6 järgi kontrollib halduskohus diskretsiooni alusel antud haldusakti puhul, kas akti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Kuna otsuse põhjendused kohtul seda kontrollida ei võimalda, on otsus õigusvastane ja tuleb tühistada. 5

(11)3-09-905 MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 7. Finantsinspektsioon palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldamata jätta. Menetluskulud palutakse jätta kaebaja kanda. 1) Kohus ei arvestanud otsuse tegemisel ega analüüsinud tõenditena MTA 02.03.2009 seisukohta, P. Toomsoo esindaja vandeadvokaat A. Pilve poolt vastustajale 11.02.2009 esitatud selgitust ega P. Toomsoo kui kaebaja seadusliku esindaja 09.03.2009 nõusolekut juhatuse liikme vahetuseks. Kohus ei põhjendanud nimetatud tõenditega mitte arvestamist. 2) Kohus leidis ekslikult, nagu vastustaja hinnangul rikuks P. Toomsoo eri- ja ärialast laitmatut reputatsiooni üksnes kriminaalmenetluse raames täiendavalt määratud maks. Küsimus pole maksude tasumise uurimise menetluse vormis, vaid pettuslike tegude toimepanemises P. Toomsoo poolt, milliste sooritamise süüdistust kirjeldatakse tõendiks olevas Harju Maakohtu määruses ja mille toimepanemist ei ole P. Toomsoo käesolevas menetluses eitanud. 3) Riigikohus on otsuses nr 3-4-1-2-05 sisustanud põhiseaduse §-s 12 sätestatut seeläbi, et üldjuhul tuleb ka sisuliselt kohelda kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdne kohtlemine on meelevaldne. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kohus jättis tähelepanuta asjaolu, et P. Toomsoo osas on algatatud kriminaalasi ja see on lõpetatud oportuniteediga, st süstemaatiliste pettuslike tegude toimepanemine on tuvastatud. See eristabki P. Toomsood teistest maksumaksjatest, kes on seaduskuulekad ja kelle osas ei ole alustatud kriminaalasja ega seda oportuniteediga lõpetatud. Kuna vastustaja ei ole sarnastes oludes mõnda teist kindlustusmaakleri juhatuse liiget teisiti kohelnud, puudub vastustajapoolne võrdsusõiguse rikkumine, mida kohus vastustajale ette heitis. 4) Kohus jättis tähelepanuta, et otsuses on tuginenud vaid oportuniteediga tuvastatud käibemaksualasele pettuslikule tegevusele ega ole mainitudki tulumaksualast rikkumist, mille osas lõpetas prokuratuur menetluse juba enne kohtumenetlust. Selles küsimuses refereeriti vaid kaebaja kaitsja 11.02.2009 selgituses toodut. 5) Kohus leidis ekslikult, et otsus ei võimalda kontrollida

§ 19lg-s 6 nõutut.

Otsuse andmisel on arvestatud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine on olnud ratsionaalne. Menetlus KindlS § 15 tähenduses toob kaasa tavalisest haldusmenetlusest erinevama menetluse seeläbi, et teatud otsustuse puhul on kaalul avalikkuse kaitse ja menetlusosalise õigused ja teatud asjaoludel (võimalike avalikkuse õiguste kahjustamise reaalsete riskide korral) on avalikkuse kaitse primaarsema tähendusega, mis tingib ka vastavate otsuste puhul (reaalne oht avalikkusele) võimalikult minimaalse aja jooksul tuginemise vaid kõige olulisemale informatsioonile. Otsusega lahendati väga tõsine ja avalikkust puudutav olukord, sest kindlustusmaakleri juhatuse liige on oma varasemate pettuslike tegudega süsteemselt petnud riiki, mistõttu ei saa sellist isikut lubada kindlustusmaakleri juhatuse liikmeks. 6) Otsus sisaldab motivatsiooni ulatuses, et akti adressaat pidi mõistma selle sisu ja kohtul on võimalik motivatsioonile tuginedes teostada kontrolli. Otsuse esimene osa käsitleb õiguslikku alust, teine osa tuvastatud faktilisi asjaolusid, mis on loogiliselt seotud õigusliku alusega, kolmas osa võtab täiendavalt kokku nii faktilised asjaolud kui õiguslikud positsioonid, sidudes nad loogilisse konteksti ning lõppjäreldusena on haldusaktis toodud välja üheselt mõistetav ja selgelt eristatud otsus, millega nõuti P. Toomsoo tagasikutsumist kaebaja juhatuse liikme kohalt. Otsus sisaldab piisavalt nii faktilisi kui õiguslikke motiveeringuid, mis koostoimes viisid järeldusele, et P. Toomsoo ei vasta KindlS § 138 lg-s 1 sätestatule. Vastustaja on enne otsuse tegemist kogunud 6

(11)3-09-905 dokumente ning suhelnud kaebajaga mõistlikus ja tavapärases ulatuses, tagades talle ärakuulamisõiguse. Pärast kaebaja teavitust uuest juhatuse koosseisust palus vastustaja P. Toomsoolt kinnitust seadusele vastavuse osas. P. Toomsoo vastas 11.02.2009 ja lisas esindaja selgituse P. Toomsoo suhtes algatatud kriminaalasja menetluse ja esitatud süüdistuste selgitamiseks. Seejärel pöördus vastustaja 16.02.2009 järelpärimisega MTA poole, kes vastas 02.03.
  1. Vastustaja pöördus 05.03.2009 taas P. Toomsoo poole, teavitades teda, et tal puudub ärialaselt laitmatu reputatsioon. Viimane vastas 09.03.2009, et nõustub lahkuma juhatuse liikme kohalt ja lubas endale nelja nädalaga leida asendaja. Kuna P. Toomsoo oma lubadust täitnud, tegi vastustaja 25.03.2009 otsuse, millega nõudis kaebajalt 30 päeva jooksul juhatuse liikme tagasikutsumist ja uue juhatuse liikme määramist. Kui isiku eest esitab haldusorganile selgitusi juba vandeadvokaat, on ilmselge, et isikule on antud võimalus esitada enda seisukohad haldustegevuse raames. Kuna haldusakti menetluses omas olulist kaalu oportuniteedimäärus, siis selles osas on haldusakti andmisele eelneval perioodil oma seisukohad esitanud nii P. Toomsoo esindaja kui ka MTA. 7) Oportuniteedimääruses kajastatu tõendab, et P. Toomsoo suhtes rakendus kriminaalmenetlus, talle heideti ette KarS § 386 lg-s 1 sätestatud tegu, ta on selle teo toime pannud ja sellega tekitatud kahju hüvitanud. Teo toimepanemist ei ole kaebaja ega P. Toomsoo eitanud. Kohus on sisustanud oportuniteedis (tõendis) kajastuvat vastuolus seadusega ja oportuniteedi tagajärjega. Oportuniteediga kriminaalasja lõpetamine toob kaasa vähemalt nõustumise koosseisus kirjeldatud tegude toimepanemises. Vastustajal ei ole pädevust kahelda P. Toomsoo kriminaalmenetluse tulemi õigsuses, st tema poolt toime pandud pettuslike tegude tegelikkusele vastavuses. Ka MTA selgitas vastuses, et eeluurimise käigus tuvastati P. Toomsoo tahtlik õigusrikkumise toimepanemine. Vastustajapoolset oportuniteedi sisustamist kinnitab P. Toomsoo poolt vastavate tegude toimepanemise omaksvõtt läbi selle, et on hüvitanud MTA tsiviilnõude. Teistsugune seisukoht looks normist hälbiva tõlgenduse, kus oportuniteet oleks pääsetee igasugusest hukkamõistust oma tegudele ja oportuniteediga lõpetamisel isik nagu ei olekski tegu toime pannud ega sellega seotud. Süü küsimus ei ole primaarne ja otsuse andmisel oli määravaks pettuslike tegude toimepanek. KrMS § 202 lg 1 üheks eelduseks on süü väiksus, st süü olemasolu on koosseisuline tunnus, mis peab olemas olema, et kohaldada oportuniteeti. 8) Teatud tegude toimepanemisel ja nende osas kriminaalasja oportuniteediga lõpetamisel ei saa tulla üllatuseks, et need toovad hiljem kaasa tagajärjed, mis võivad sulgeda ukse teatud ametikohtadel tegutsemiseks. Kuna P. Toomsood esindas kriminaalmenetluses vandeadvokaat, on elementaarne, et talle on enne oportuniteedi sõlmimist tutvustatud selle tagajärgi ja tähendust. 9) Isegi, kui kohus tuvastab haldusaktis vormieksimuse, siis ei kaalu see üles seda, et oma tagajärjelt õigele järeldusele jõudev haldusakt peaks olema tühine – kaalul on vaieldamatult ka kaebaja klientide ja kogu kindlustusturu kaitse.
  2. Credo Kindlustusmaaklerid OÜ palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja mõista kaebaja menetluskulud välja vastustajalt. 1) Kohtuotsuses sisalduvad kõik tuvastatud asjaolud, millele on rajatud kohtu järeldused. Kohus on esitanud põhjendatud seisukoha asja lahendamisel tähendust omavate poolte poolt esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, mistõttu ilmnevad kohtuotsuse põhjendavast osast piisava selgusega põhjused, miks kohus lahendas asja kohtuotsuse resolutsioonis märgitud viisil. Eelnevalt ringkonnakohtu poolt asjakohatuteks hinnatud tõendite analüüsimata jätmise puhul ei ole tegemist sedavõrd kaaluka kohtumenetluse normi rikkumisega, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise. Kohus on kokkuvõttes jõudnud õigele järeldusele nii faktiliste asjaolude tuvastamisel kui ka õigesti kohaldanud õigusnorme. 7
(11)3-09-905 2) Vastustaja on haldusakti motiveerimise kohustust ilmselgelt puudulikult järginud, mistõttu ei ole pelgalt aktiga tutvudes tuvastatav, millistest põhimõtetest lähtudes sisustati akti aluseks olevas õigusnormis kasutatud määratlemata õigusmõiste ning kas akti andja diskretsiooni teostades arvestas kõiki olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. Haldusakti põhjendavas osas üksnes akti õiguslikele alustele viitamine ei võimalda selle adressaadil ja muul aktiga tutvujal veenduda, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega tingisid tõepoolest just sellesisulise haldusotsustuse tegemise. Riigikohus on oma lahendites korduvalt toonitanud, et põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti. 3) P. Toomsoolt vaid menetluse käigus lühikese selgituse küsimine läbiviidud kriminaalmenetluse kohta ei ole ärakuulamisõiguse tagamine. Vastustaja ja P. Toomsoo vahel elektronposti vahendusel toimunud vestlusest ei ilmne, et menetlusosalisele olnuks teada kohustava haldusakti andmise menetluse toimumine. Kuna P. Toomsoo avaldas põhimõttelist valmisolekut vastustaja esitatud nõudmiste täitmiseks ja püüdis leida selleks kaebaja huve silmas pidades parimat võimalikku lahendust, oli kohustava haldusakti saamine tema jaoks ootamatu ja ebameeldiv üllatus. Vastustaja ei pöördunud kordagi kaebaja või P. Toomsoo poole palvega esitada haldusorgani positsiooni kohta oma arvamus ja vastuväited. Selle asemel nõuti kaebajalt imperatiivses toonis P. Toomsoo väljavahetamist. Ärakuulamist ei saa samastada menetlusosaliselt seletuse kui tõendi võtmisega, kuigi ärakuulamise käigus võidakse anda ka seletus. Menetlusosalise seletus kujutab endast pelgalt tõenduslikku informatsiooni, ärakuulamise eesmärk on aga võimaldada isikul esitada ka õiguslikke vastuväiteid ja põhjendusi oma seisukoha kaitseks. 4) Asjas ei ole kogutud selliseid tõendeid, mis võimaldavad tuvastada P. Toomsoo poolt õigusvastase käitumise maksude tasumisel. Vastustaja ei esitanud ühtegi tõendit ka kohtumenetluses. Kaalutletud otsuse tegemiseks peab vastustaja koguma võimalikult igakülgset ja kõikehõlmavat teavet. Ebaõiglane ja ebaobjektiivne on kujundada õiguslikku hinnangut ainult MTA arvamuse alusel. Isiku reputatsiooni ei kahjusta mitte pelgalt süüteokahtlus, vaid õiguslikult või eetiliselt taunitavate tegude toimepanemine, mille peab vastustaja haldusmenetluses tuvastama. Kohus ei saa asuda ise haldusakti põhjendama ja õigustama. Tulenevalt uurimisprintsiibist peab menetletavas asjas olulise tähtsusega õiguslikud ja faktilised asjaolud välja selgitama haldusorgan läbiviidavas haldusmenetluses, kogudes selleks vajadusel tõendeid omal algatusel. 5) Vastutaja ei ole määratlemata õigusmõiste sisustamise kohustust nõuetekohaselt täitnud, mistõttu ei ole üheselt tuvastatav, kuidas ta määratles laitmatu ärialase reputatsiooni mõistet akti andmise ajal ning millised piirid ja mõõdetavad tunnused ta normi rakendades mõiste sisule omistas. Seega on ta jätnud täitmata uurimispõhimõtte kohaldamise eelduseks oleva mõiste sisustamise nõude, mis on viinud asjas tähendust omavate asjaolude välja selgitamata jätmiseni. Vastustaja on laitmatu ärialase reputatsiooni kui määratlemata õigusmõiste tõlgendamisel põhjendamatult laiendanud mõiste sisu piire ning mõõdetavaid tunnuseid, jõudes ekslikule järeldusele P. Toomsoo seaduses sätestatud kindlustusmaaklerile esitatavatele nõuetele vastavuse osas. 6) P. Toomsoo esialgne nõustumine kindlustusmaakleri juhatuse liikme kohalt taandumiseks ei muuda kaevatavat otsust õiguspäraseks ega ole käsitletav tõendina, mis võimaldaks tuvastada, et P. Toomsoo on minevikus toime pannud selliseid õiguslikult või eetiliselt taunitavaid tegusid, mis välistavad tema tegutsemise äriühingust kindlustusmaakleri juhtorgani liikmena. 7) Kuigi ringkonnakohus tegi käesolevas asjas 27.05.2009 määruse mittetäieliku informatsiooni tingimustes, ei ole vahepeal ilmnenud uusi asjaolusid ega tõendeid, mis annaksid alust kahelda määruses tõendite olemasolule ja tõendamisväärtusele antud hinnangu muutmiseks. 8
(11)3-09-905 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamata jätmiseks alust. Ringkonnakohus nõustub kohtuotsuse põhjendustega ega pea halduskohtumenetluse seadustiku § 47 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  2. Halduskohus ei ole rikkunud kohtumenetluse norme, mis võiks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Kohus on tuvastanud asja lahendamiseks olulised asjaolud ja hinnanud tõendeid kogumis õigesti. Kohus leidis õigesti, et kaevatav haldusakt tugineb määratlemata õigusmõistele „laitmatu ärialane reputatsioon“ ja peab seetõttu olema tavapärasest põhjalikumalt motiveeritud, kuid ei ole seda tehtud. Kaevatavas haldusaktis on jäetud eelnimetatud mõiste sisu määratlemata. Samuti ei ole kaevatavast otsusest võimalik aru saada, missugustele faktilistele asjaoludele on otsuse tegemisel tuginetud. Vastustaja väide, et haldusaktis refereeriti tulumaksu osas üksnes kaebaja esindaja selgituses toodut, ei ole kontrollitav. Ka Harju Maakohtu 15.01.2007 määrusele on antud ebaõige hinnang. Halduskohus järeldas põhjendatult, et puudulik motiveerimine ei võimalda kohtul kontrollida, kas haldusakti andmisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Muuhulgas oleks vastustaja võinud kaevatavas otsuses kirjeldada apellatsioonkaebuses väidetud menetluse eripärasust ja seda põhjendada. Kaalutlusotsuse motiivide esitamine kohtumenetluse käigus ei ole piisav ega saa asendada haldusorgani haldusmenetluse seadusest tulenevat motiveerimiskohustust. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt (nt lahendid nr 3-3-1-62-07, 3-3-1-57-07) rõhutanud, et põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti.
  3. Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda Maksu- ja Tolliameti 02.03.2008 vastuskiri (tl 69) Finantsinspektsiooni 16.02.2008 järelepärimisele (tl 131), P. Toomsoo esindaja vandeadvokaat A. Pilve poolt vastustajale 11.02.2009 esitatud selgitus kriminaalmenetluse käigust P. Toomsoo süüdistuse kohta KrK § 1481 lg 10 (KarS § 386 lg 1) järgi (tl 123) ega P. Toomsoo kui kaebaja seadusliku esindaja 09.03.2009 nõusolek juhatuse liikme vahetuseks seda, et P. Toomsoo ei vasta KindlS § 138 lg-s 1 sätestatud laitmatu ärialase reputatsiooni nõuetele. Seda, miks vastustaja arvates P. Toomsoo ei vasta KindlS § 138 lg-s 1 sätestatud laitmatu ärialase reputatsiooni nõuetele, oleks tulnud hinnata ja põhjendada kaevatavas otsuses, kuid seda, nagu eespool märgitud, ei ole tehtud. Halduskohus on tühistanud kaevatava haldusakti õigesti. Siinjuures märgib ringkonnakohus, et vastustajal on võimalik teha uus ja nõuetekohaselt põhjendatud otsus, kui selle tegemine on vastustaja arvates jätkuvalt vajalik.
  4. Vastustaja leiab õigesti, et kui kriminaalmenetluse käigus oleks ilmnenud, et P. Toomsoo ei ole oportunideedimääruses toodud tegusid toime pannud, oleks kohus pidanud menetluse lõpetama KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kuriteotunnuste puudumise tõttu, kuid seda ei ole tehtud. Samas ei nõustu ka ringkonnakohus vastustaja hinnanguga Harju Maakohtu 15.01.2007 määrusele, millega lõpetati kriminaalmenetlus P. Toomsoo süüdistuses KrK § 1481 lg 10 (KarS § 386 lg 1) järgi (tl 61-65), ja leiab jätkuvalt, et 15.01.2007 kohtumääruses sedastatakse kuriteo toimepanemisega seonduva osas vaid süüdistuse sisu ja prokuröri taotlust. Isiku nõustumine oportuniteediga kriminaalmenetluse lõpetamisega ei eelda enda süüdi tunnistamist ja P. Toomsoo väitel ei ole ta seda ka teinud. Kriminaalmenetluse lõpetamine süü väiksuse ja avaliku me9
(11)3-09-905 netlushuvi puudumise tõttu saab tugineda vaid hüpoteetilisele süü suurusele ega eeldagi isiku süü tõestamist ja tuvastamist määral, millist eeldab süüdimõistva kohtuotsuse tegemine. Arvestades eeltoodut ja kuriteomõiste kolmeastmelisust võib asuda seisukohale, et oportuniteediga lõpetamine näitab isiku poolt teo toimepanemist koosseisupärasuse ja õigusvastasuse tähenduses, kuid süü suurust üksnes hüpoteetiliselt. Kuna P. Toomsoo suhtes ei ole süüdimõistvat kohtuotsust tehtud, siis oleks tulnud vastustaja poolt läbiviidavas haldusmenetluses tuvastada P. Toomsoole ette heidetava pettuslike tegude subjektiivne külg ehk et kas P. Toomsoo on need teod toime pannud tahtlikult. Riigikohtu halduskolleegiumi 30.11.2009 kohtuotsuse nr 3-3-1-68-09 punktis 10 selgitati, et „KrMS § 202 lg 1 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise eelduseks on kuriteoga tekitatud kahju heastamine. KrMS § 202 lg 2 p-st 1 tuleneb, et tekitatud kahju hüvitamise kohustus pannakse kahtlustatavale või süüdistatavale tema nõusolekul. Kuigi nimetatud sätetes kasutatakse mõistet "kuriteoga tekitatud kahju hüvitamine", on materiaalses mõttes tegemist OÜ Plasmet tähtaegselt tasumata maksusumma tasumisega. Selline käsitlus pidi olema mõistetav ka OÜ-le Plasmet, sest kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on kahju hüvitamise kohustust käsitletud selgesõnaliselt kui tasumata maksusumma tasumise kohustust. Nimetatud kohustuse täitmisega nõustumine tähendab nõustumist asjaoluga, et OÜ-l Plasmet oli tähtaegselt tasumata maksusumma.“ Eeltoodule tuginedes saab järeldada, et 15.01.2007 kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest tuleneb, et P. Toomsoo on oma (OÜ E-Autoline, mille juhatuse liige ta oli aastatel 1998 - 2003) käibemaksuvõlga tunnistanud.
  1. Halduskohus järeldas õigesti, et kõnealuses haldusmenetluses ei tagatud menetlusosalistele ärakuulamisõigust nõuetekohaselt. Kuigi ärakuulamisel kehtib vormivabaduse põhimõte ja arvesse lähevad ka kirjad, ei saa vastustaja poolt P. Toomsoolt kinnituse küsimist seadusele vastavuse osas ja P. Toomsoo teavitamist temal ärialase laitmatu reputatsiooni puudumisest pidada ärakuulamisõiguse tagamiseks HMS § 40 lg 1 tähenduses. Riigikohtu halduskollegium on pidanud lahendites nr 3-3-1-74-03, 3-3-1-70-03 ärakuulamata jätmist haldusmenetluse nõuete oluliseks rikkumiseks, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul ja juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest. Kaevatav otsus on samuti diskretsiooniotsus ja sellega langetatud otsustus välistab kaebuse esitajal tegutsemise kindlustusmaaklerina. Riigikohtu halduskolleegium selgitas lahendi nr 3-3-1-80-06 p-s 10, et ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited avaldada, ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisel on HMS § 37 alusel õigus tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga. Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema esitatud teave haldusakti andmisel arvesse. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul kaebajal või kolmandal isikul võimaldatud võtta seisukohta vastustaja poolt kogutud tõendite suhtes, millele tuginedes haldusakt anti, samuti esitada arvamust ja vastuväiteid. Vastustaja väide otsuse tegemise vajalikkusest võimalikult minimaalse aja jooksul ei õigusta ärakuulamisõiguse rikkumist, sest ka riive kaebaja õigustele oli oluline.
  2. Neil põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 10
(11)3-09-905 15. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad Finantsinspektsiooni apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv)

§ 92lg 1 alusel tema enda kanda.

16. Kaebaja taotles apellatsioonimenetluses kantud 29 448 krooni (koos käibemaksuga) väljamõistmist vastustajalt ja esitas kulude kandmist tõendavad dokumendid.

§ 93lg 5 alusel mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Arvestades seda, et valdavalt on faktilised asjaolud tuvastatud ja õiguslikud argumendid esitatud esimese astme kohtus, peab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonimenetluse kulusid põhjendamatult suurteks ning leiab, et kaebaja apellatsioonimenetluse kulud on vajalikud ja põhjendatud 15 000 krooni ulatuses, mis tuleb Finantsinspektsioonilt Credo Kindlustusmaaklerid OÜ kasuks välja mõista. Oliver Kask Kaire Pikamäe Lilianne Aasma 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.