Obsah (4)

§ 644§ 76§ 159§ 635

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 26. jaanuar 2010. a.,

) § 159 lõikest 2 tulenevalt kaotanud leppetrahvi nõudmise õiguse. 100-päevane leppetrahvi nõude esitamisega ootamise tähtaeg on vaidluse tehiolusid aluseks võttes ebamõistlik, kuna hageja teostas lepingujärgsed tööd Tehnika 22/Rohu 6 objektil 18 päevaga (

1. kuni
2. veebruarini
3. a.). Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Vastavalt töövõtulepingu punktile
4. 1 oli tööde teostamise tähtaeg
5. november
6. a. Ehitusobjekt anti hagejale üle
7. septembril
8. a. sõlmitud objekti üleandmis-vastuvõtmise aktiga. Kostja kohustuseks oli hankida ehitusluba, kõik ülejäänud load, kooskõlastused, kontrollimised, mõõdistamised jms. olid hageja kohustus. Võimalike sideliinide olemasolu oli tuvastatav nii visuaalsel vaatlusel kui ka hagejale üle antud dokumentatsioonis. Hageja viivitust tõendab ilmselgelt asjaolu, et hageja asus lepinguga võetud kohustusi täitma alles
9. a. veebruaris. Selleks ajaks oli lepingu täitmise tähtaeg juba möödunud. Kostja ei ole kunagi teatanud, et lepingut ei tuleks täita vastavalt kokkulepitud tingimustele. Hageja esitas kostjale lepingu punktis
11. 6 nõutud tööde koguriskikindlustuse alles
12. veebruaril
13. a., s. o. 77 päeva pärast lepingu täitmise tähtaega. Samuti teatas hageja esindaja
14. veebruari
15. a. e-kirjaga, et üle Tehnika tänava jookseb sideliin, mis takistab töid. Seega oli hageja juba tööde tegeliku alustamise hetkel lepingu täitmisega viivituses. Kostja vastas nimetatud e-kirjale samal päeval ja teatas, et vastavalt lepingule on kõigi vajalike lubade ja kooskõlastuste hankimine hageja kohustus. Hageja ühendas vastava kommunikatsiooni ise lahti
16. veebruaril
17. a., s. o. neli päeva pärast seda, kui ta vastavast asjaolust oli kostjat teavitanud. Seega ei olnud hagejal mingeid takistusi lepingu kohaseks täitmiseks. Kommunikatsiooni lahtiühendamine on üksnes hageja otsitud vastuväide, põhjendamaks lepingu täitmisega viivitamist. Kostja kirjalike pretensioonide esitamata jätmine ei õigusta hageja lepingurikkumist. Samuti ei saa see tõendada olematuid kokkuleppeid lepingu uue tähtaja kohta. Kostja on suurettevõtja, kellel on peale vaidlusaluse objekti palju teisi ehitusobjekte. Kostja on heas usus oodanud hageja poolt lepingu täitmist ja tööde tegemist.
18. veebruaril
19. a. 4 allkirjastatud tööde üleandmise-vastuvõtmise aktis on selgelt ja üheselt välja toodud, et hageja on töövõtulepingus ettenähtud tööd teostanud seisuga
20. veebruar
21. a. Seega on aktist üheselt tuvastatav, et töid ei ole tehtud kokkulepitud
22. novembriks
23. a. Kostjal ei ole hagejale etteheiteid teostatud tööde kvaliteedi osas. Seega on kohatu hageja väide selle kohta, et tööde üleandmise-vastuvõtmise aktis ei ole kostja esitanud ühtegi märkust. Kostja on nõudnud hagejalt viivise tasumist arvestusega 0, 2% päevas. Kostja ei ole esitanud hagejale leppetrahvi nõuet. Ka kostja poolt hagejale esitatud arvel on selgelt viidatud, et tegemist on viivisenõudega. Isegi kui kohus peaks asuma seisukohale, et tegemist on leppetrahvi nõudega, on vastav nõue hagejale esitatud mõistliku aja jooksul. Kostja esitas hagejale teatise ja arve viivise tasumiseks ca kolm kuud pärast lepingu täitmise tähtaja saabumist, kuid kohe pärast kostjale lepinguobjekti üleandmist. Poolte vahel ei ole kunagi sõlmitud täiendavat kokkulepet lepingu tähtaja muutmise kohta. Esimese astme kohtu otsus
24. novembri
25. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja rikkus lepingulisi kohustusi lepinguobjekti mittekohase üleandmisega ja kas pooled leppisid kokku töövõtulepingus märgitust teistsuguse täitmise tähtaja. Pooltevahelise lepingu p.
27. 3 kohaselt kuulus tööde hulka muuhulgas tööde alustamiseks vajalike lubade hankimine, s. h. tööde ohutuks teostamiseks vajalikud mõõdistus- ja seadistustööd ning asjakohase täitedokumentatsiooni koostamine ning tellijale üleandmine. Lepingu punktis
30. 1 on hageja kinnitanud, et on põhjalikult tutvunud lepingus ja selle lisades sätestatud tingimuste ning ehitusplatsi ja seal valitsevate tingimustega ning et tellija poolt ehitusplatsi ja seal valitsevate tingimuste kohta esitatud informatsioon on olnud piisav. Lepingu punktis
33. 2 on hageja kinnitanud, et on võtnud arvesse kõiki tööde nõuetekohaseks teostamiseks ja lepingu eesmärgi saavutamiseks vajalikke töid (s. h. töid, mida tööde koosseisus kirjeldatud ei ole) ning muid tööde teostamist piiravaid või kitsendavaid tingimusi. Seega oli hageja lepingu allkirjastamise hetkeks piisava põhjalikkusega kontrollinud ehitusplatsi ja tööde teostamiseks vajalikke dokumente. Lepingu sõlmimisel võttis hageja kui vastava ala professionaalne ettevõtja endale kohustuse tagada kõigi vajalike lubade ja kooskõlastuste olemasolu. Objekti üleandmise–vastuvõtmise aktiga on tõendatud, et kostja andis objekti hagejale üle
34. septembril
35. a.. Aktis on pooled selgesõnaliselt mööndusteta objekti üleandmisesvastuvõtmises kokku leppinud. Millegagi ei ole tõendatud hageja väide, nagu oleks kommunikatsioonide lahtiühendamine olnud kostja lepinguline kohustus. Hageja ühendas vastava kommunikatsiooni lahti
36. veebruaril
37. a. pärast kostjalt eitava vastuse saamist. Lepingu p.
39. 3 kohaselt oli töövõtjal kohustus lepingu sõlmimisest kahe päeva jooksul esitada tellijale kindlustuspoliisi koopia. Hageja esindaja esitas kostjale lepingu punktis
41. 6 nõutud tööde kogusriskikindlustuse poliisi koopia alles
42. veebruaril
43. a. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust väita, et kostja oleks oma lepingulise kohustuse, kommunikatsioonid lahti ühendada, täitmata jätnud, mis oleks takistanud hagejat asumast omapoolseid lepingulisi kohustusi täitma. Tõendamist ei ole leidnud ka asjaolu, et pooled oleksid kokku leppinud teistsuguses täitmise tähtajas kui kirjalikus lepingus on sätestatud. Sellekohaseid tõendeid hageja esitanud ei ole. Hageja ei ole tõendanud ka hagiavalduses esiletoodud asjaolusid kostja lepinguliste kohustuste rikkumise ja lepingu tähtaja muutmise kohta. Seega on hageja need väited paljasõnalised ja tõendamata. Hageja on tööde üleandmisel rikkunud lepingus kokkulepitud tähtaega 100 päeva. 5 Pooled vaidlevad ka selle üle, kas kostja on leppetrahvi nõude esitanud mõistliku aja jooksul. Tööde teostamise tähtajaks oli
44. november
45. a.; Tehnika 22/Rohu 5 objekt anti hagejale üle
46. septembril
47. a. Kokkulepitud tähtajast ei saa teha järeldust selle kohta, et kostja oleks hageja kohustuse rikkumisest sellel kuupäeval teada saanud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks hageja lepingurikkumisest teada saanud enne
48. veebruari
49. a., mil kostja sai hagejalt e-kirja, millega hageja teatas allkirjastatud kindlustuspoliisi saatmisest ja sideliinide lahtiühendamise vajadusest. Kostja esitas leppetrahvi nõude
50. märtsil
51. a. Asjaolu, et kostja ei ole varasemalt hagejalt nõudnud lepinguliste kohustuste täitmist, ei võta kostjalt ära õigust nõuda hagejalt kui lepingut rikkunud poolelt leppetrahvi tasumist 1, 5 kuud pärast lepingu rikkumise avastamist. Sellist kostja käitumist ei saa käsitleda hea usu põhimõttega vastuolus olevana. Hagejal lasus kohustus täita lepingulised kohustused tähtaegselt ja pooled olid täitmise tagamiseks lepingus kokku leppinud leppetrahvi. Lepingu p.
52. 6 kohaselt on tellijal õigus töövõtja poolt tasumisele kuuluv leppetrahv kinni pidada töövõtjale lepingu alusel väljamaksmisele kuuluvatest summadest. Eeltoodu alusel oli kostja õigustatud hageja poolt lepingu rikkumisest tuleneva leppetrahvi 38.940 krooni maha arvama hagejale tasutavast summast, mistõttu puudub kostjal rahaline kohustus hageja ees. Kuna hagi jääb põhinõudes rahuldamata, tuleb jätta rahuldamata ka viivise nõue. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palus hageja maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust ja hinnanud vääralt esitatud tõendeid. Poolte vahel on suuliselt sõlmitud töövõtulepingut muutev kokkulepe tähtaja osas ja see on kehtiv. Kohtu järeldus taolise kokkuleppe puudumise ja kostja leppetrahvinõude põhjendatuse osas on väär ega arvesta tõendeid kogumis ja poolte tegutsemist. Töövõtulepingu punktis
53. 1 kehtestasid pooled kohustuste üleandmise tähtpäevaks
54. novembri
55. a. Töövõtulepingut muutva suulise kokkuleppega ei määratlenud pooled konkreetset lepingu täitmise tähtpäeva. Kuna töövõtulepingu alusel tehtav lammutustöö oli äärmiselt väiksemahuline, leppisid pooled kokku, et hageja teeb tööd mõistliku aja jooksul teiste, kolmandate isikute poolt tellitud tööde vahel. Samuti lepiti kokku, et hageja ei pea töid tegema töövõtulepingus märgitud tähtaja raames, kuna kostjal ei olnud objektiga kiiret. Hageja leidis sobiva aja töövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks veebruaris
56. a. ning tegi tööd 18 päevaga, alustades
57. veebruaril
58. a. Hageja soovis kohtuistungil suulise kokkuleppe olemasolu fakti muu hulgas tõendada juhatuse liikme K. Eriku ütlustega. Kostja ei andnud hageja seadusliku esindaja vande all ülekuulamiseks nõusolekut, mistõttu oli selle asjaolu tõendamine välistatud. Lisaks suuliselt sõlmitud kokkuleppele on kostja oma tegutsemisega kinnitanud nõustuva tahteavalduse tegemist töövõtulepingu täitmise tähtaja muutmiseks. Kui hageja ei täitnud pooltevahelisest töövõtusuhtest tulenevaid kohustusi kohaselt, oli kostja kohustatud hagejat lepingu täitmise tähtaja rikkumisest teavitama mõistliku aja jooksul pärast töö lepingutingimustele mittevastavusest teadasaamist (

§ 644lg.

1). Ajavahemikul

1. novembrist
2. a. kuni
3. märtsini
4. a. ei esitanud kostja ühtegi pretensiooni lepingu täitmise (tähtaja) suhtes. Esmakordselt esitas kostja selle kohta pretensiooni
5. märtsil
6. a., s. o. enam kui kaks nädalat pärast töö aktiga vastuvõtmist ning tulenevalt hageja arve tasumise osas ultimaatumnõude esitamisest. Pretensiooni esitamist tööde teostamise tähtaja ületamise kohta pärast arve tasumise nõudmist, ilma et tööde vastuvõtmisele oleks esitatud mingeid pretensioone, tuleb

§-de 6 ja 7 alusel pidada ebamõistlikuks ning hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Paljasõnaline on kostja seadusliku esindaja väide, et ta ei olnud lepingurikkumisest teadlik. Töövõtulepingut puudutavates küsimustes suhtles hageja esindajatega D. T., kes on 6 kostja töödejuhataja ja isik, kes allkirjastas kostja nimel töövõtulepingu. Kostja ei ole vaidlustanud lepingu kehtivust, seega tuleb eeldada, et D. T. olid kõik volitused kostja esindamiseks ja D. T. teadmised ning tegutsemine tuleb lugeda kostja ja tema seadusliku esindaja teadmiseks (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 133 lg. 1). Töövõtulepingu allkirjastajana oli D. T. õigustatud esitama pretensioone kostja nimel. Pretensioone ei esitanud ka K. K., kes võttis tehtud tööd vastu ja allkirjastas

1. veebruaril
2. a. tööde üleandmise-vastuvõtmise akti. Eeltoodust tulenevalt on ilmne, et poolte vahel muudeti suulises vormis lepingut tööde valmimise tähtaja osas. Liiati on kostja konkludentselt kinnitanud nimetatud kokkuleppe kehtivust tööde kohase täitmise aktsepteerimisega üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisel ning pretensioonide esitamata jätmisega. Hageja ei ole lepingut rikkunud, mida tõendab muu hulgas tööde üleandmise–vastuvõtmise akt, millega kostja võttis töö vastu kogu ulatuses tingimusteta, s. t. õiguseta esitada edasisi pretensioone. Kohus ei ole esitatud asjaoludele tuginedes andnud heas usus käitumise nõudele piisavalt objektiivset sisu. Kostjal ei ole lepptrahvinõude esitamise õigust. Esiteks on see poolte vahel sõlmitud suulise kokkuleppega vastuolus. Teiseks on kostja hea usu põhimõttest lähtuvalt kaotanud õiguse esitada leppetrahvinõue. Olukorras, kus kostja ei teavitanud hagejat enam kui kolme kuu jooksul päevast, mil lepingu järgi oleksid tööd pidanud olema valminud, leppetrahvinõude esitamisest, tuleb tööde vastuvõtmisele järgnenud nõue lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Kostja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, kuivõrd lubas hagejal pikema aja vältel uskuda, et ta leppetrahvinõuet ei esita. Samuti on kostja käitumine võlasuhte kestel olnud vastuoluline, mis ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Vastuoluliseks käitumiseks loetakse, näiteks, olukordi, kus pool võtab vastu mittenõuetekohase täitmise, jättes teisele poolele mulje, et täitmine on nõuetekohane. Poolte allkirjastatud tööde üleandmise–vastuvõtmise akti p. 1 nähtuvalt teostas apellant lepingus ettenähtud tööd. Vähimatki märget ei ole akti lisatud mittekohase täitmise kohta. Ka suuliselt ega e-posti teel ei esitanud vastustaja pretensioone tööde teostamise kohta. Seega tuleb teostatu lugeda lepingu kohaseks täitmiseks (

§ 76lg.

3 ja 4). Kostja ei ole tõendanud, et sai lepingurikkumisest teada

1. veebruaril
2. a. Kostja on kinnitanud, et lammutustööde tellimuse osas pidas hagejaga sidet D. T.. Seega on kostja pidevalt lepingu täitmise olukorraga kursis olnud. Kostja ei esitanud
3. novembrist
4. a. kuni
5. veebruarini
6. a., mil hageja väidetavalt viivituses oli, ühtegi suulist ega kirjalikku nõuet tööde mittetähtaegse teostamise või viivituses olemise osas. Lisaks sellele on kostja leppetrahvinõue alusetu, kuivõrd tegemist on leppetrahvi funktsiooniga mitte kooskõlas oleva nõudega. Esiteks on leppetrahvi instituut nö. „sunnivahend” olukorraks, kus kohustatud isik ei täida oma kohustusi. Teiseks on lepptrahvil kahju hüvitamise nõude lihtsustamise funktsioon. Hageja on oma kohustused kohaselt täitnud ega ole kostjale kordagi mõista andnud, et ei kavatse lepingust tulenevaid kohustusi täita. Samuti ei ole kostja tõendanud, et talle oleks hageja tegutsemise tagajärjel tekkinud kahju. Seega puudub kostjal hageja vastu nõue, mida tasaarvestada või kinni pidada hagejale makstavast tasust. Vastustaja seisukoht Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kõrgema astme kohtute varasemad seisukohad
7. juuni
8. a. otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse muutmata.
9. detsembri
10. a. otsusega tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. 7 Riigikohtu otsuse kohaselt on asjas tuvastatud, et hageja pidi töövõtulepingu kohaselt tööd kostjale üle andma
11. novembril
12. a., hageja andis tööd üle
13. veebruaril
14. a. ja kostja esitas hagejale leppetrahvi nõude
15. märtsil
16. a. Kohtud on ekslikult leidnud, et kostja ei saanud lepingurikkumisest teada enne
17. veebruari
18. a. Olukorras, kus lepingurikkumine seisneb töövõtulepingus kokkulepitud tööde üleandmisega hilinemises, saab tellija lepingurikkumisest eelduslikult teada hiljemalt kohustuse lepingujärgse täitmise päeval, kuna talle sel päeval töid üle ei anta. Seega praeguses asjas pidi kostja hageja lepingurikkumisest eelduslikult teada saama hiljemalt
19. novembril
20. a. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama, kas leppetrahvi nõudmisest teatamine
21. märtsil
22. a. on toimunud

§ 159lg.

2 järgi mõistliku aja jooksul. Mõistlikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada pooltevahelise võlasuhte olemust, seejuures ka töövõtulepingus kokkulepitud tingimusi, eelkõige täitmise tähtaja pikkust, samuti poolte käitumist lepingu täitmisel ja pärast seda. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 693 lõikele 2 on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 2 tühistada, hagi tuleb rahuldada. Apellatsioonimenetluses ei vaielda selle üle, et pooltel oli töövõtuleping, mille kohaselt hageja pidi lepingukohased tööd kostjale üle andma

1. novembril
2. a., et hageja andis need tööd kostjale üle
3. veebruaril
4. a., et tööde kvaliteedi osas ei olnud kostjal pretensioone ning et kostja esitas
5. märtsil
6. a. hagejale 38.940 krooni suuruse leppetrahvi nõude, põhjendades seda tööde tähtajaks tegemata jätmisega. Pooled ei vaidle ka töövõtulepingus kokkulepitud tööde maksumuse ja selle üle, et tööde eest tasumisele kuulunud 194.700 kroonist jättis kostja tasumata 38.940 krooni, mille kostja pidas viitega lepingu punktile
7. 6 hagejale tasumisele kuuluvast summast kinni kui leppetrahvi. Just selle kostja poolt tasumata jäetud töövõtulepingujärgse tasu osa sissenõudmiseks ongi hagi esitatud. Seega ei vaielda selle üle, et hagejal iseenesest tekkis õigus saada kostjalt töövõtulepingujärgset tasu lepingus kokkulepitud ulatuses (

§ 635lg.

1, § 637 lõiked 3 ja 4 ning lepingu punktid

1. 1 ja
2. 1), hagi rahuldamine sõltub aga kostja õigusest hagejalt leppetrahvi tasumist nõuda, sest kui kostjal taolist õigust ei olnud, siis on kostja jätnud alusetult osa hageja töövõtulepingujärgsest tasust maksmata. Töövõtulepingu punktis
3. 3 on pooled kokku leppinud, et juhul, kui töövõtja ei ole kinni pidanud tööde tegemise või üleandmise tähtajast, siis on tellijal õigus nõuda töövõtjalt lisaks viivitamisega tekitatud kahju hüvitamisele leppetrahvi 0, 2% lepingu hinnast tähtaja ületamise iga kalendripäeva eest. Lepingu punktis
4. 6 on kokku lepitud tellija õiguses töövõtja poolt tasumisele kuuluv leppetrahv kinni pidada töövõtjale lepingu alusel väljamaksmisele kuuluvatest summadest. Muid tingimusi vaidlusaluses olukorras kohalduva leppetrahvi kohta pooltevaheline leping ei sisalda.

§ 159lg.

2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Tegemist on õigust lõpetava tähtajaga. Arvestades väidetava rikkumise iseloomu – tähtajaks tööde tegemata jätmine – tuleb eeldada, et kostja sai hageja väidetavast lepingurikkumisest teada hiljemalt lepingus tööde tegemiseks ettenähtud tähtaja viimasel päeval ehk

1. novembril
2. a., sest selleks ajaks töid tehtud ja talle üle antud ei olnud. Kostja ei ole esile toonud mingeid asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, et ta tegelikult sel ajal hageja väidetavast lepingurikkumisest teada ei saanud. Leppetrahvi nõude esitas kostja hagejale
3. märtsil
4. a. ehk peaaegu neli kuud pärast väidetavast lepingurikkumisest 8 teadasaamist. Kolleegium leiab, et kostja poolt hagejale leppetrahvi nõude esitamise ajaks oli

§ 159lg.

2 kohane mõistlik tähtaeg möödunud ning kostja oli leppetrahvi nõudeõiguse kaotanud. Seejuures arvestab kolleegium väidetava lepingurikkumise olemust, milleks on tähtaja rikkumine, mille tuvastamiseks ei vajata mingeid täiendavaid uuringuid või menetlusi. Kohus arvestab ka lepingu täitmise tähtaega, milleks oli ca 2, 5 kuud, ja seda, et leppetrahvi nõude esitamisega viivitas kostja 1, 5 kuud üle selle tähtaja, mille pooled olid lepingu täitmiseks ette näinud: mõistlikult ei saa põhjendada nii pika teatamistähtaja vajadust, arvestades tööde tegemiseks ettenähtud lühikest tähtaega. Kolleegium arvestab ka võlasuhte olemust, milleks on töövõtt, mille puhul peaks tellija isegi töö mittevastavusest, millest teadasaamine võib vajada asjatundja abi, ja isegi juhul, kui tegemist oleks tarbijaga, teatama töövõtjale kahe kuu jooksul rikkumise avastamisest (

§ 644lg.

1); et vaidlusaluse lepingu sõlmisid mõlemad pooled oma majandustegevuses, siis oleks isegi töö mittevastavusest töövõtjale teatamise tähtaeg lühem kui kaks kuud. Taolises võlasuhtes, arvestades ka lepingu täitmise tähtaega, ei saa peaaegu 4-kuulist tähtaega lugeda leppetrahvi teatamisest mõistlikuks tähtajaks. Esitatud ei ole ka mingeid hagejast tulenevaid või kostjast sõltumatuid asjaolusid, millega võiks taolise tähtaja mõistlikkust põhjendada. Et kostja oli leppetrahvi nõude esitamise ajaks leppetrahvi nõudeõiguse kaotanud, siis on ta hagejale tasuda tulevast tasust arvestanud alusetult maha leppetrahvisumma ja hagi töövõtulepingujärgse tasu saamiseks summas 38.940 krooni tuleb rahuldada. Viivisenõue tuleb samuti rahuldada. See põhineb töövõtulepingu punktil

1. 2, mille lauses 1 on pooled kokku leppinud, et arvete mittetähtaegsel tasumisel maksab viivitanud pool teisele poolele viivist poolte poolt eraldi esitatava arve alusel 0, 2% tähtaegselt tasumata arve osalt igas viivitatud kalendripäevas. Hageja on esile toonud, et kostja on viivituses
2. veebruari
3. a. arve tasumisega ning et selle arve tasumise tähtaeg oli
4. märtsil
5. a. Hageja on arvestanud viivist alates
6. märtsist
7. a. ja nõudnud seda hagi esitamise aja
8. mai
9. a. seisuga summas 4361, 30 krooni ning alates
10. maist
11. a. kuni põhinõude täitmiseni 0, 2% suuruses määras päevas viivitatud summalt 38.940 krooni. Hageja viivisenõude aluseks olevatele faktilistele asjaoludele, aga ka viivisearvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Nii maakohtu menetluses poolte poolt kantud menetluskulud kui apellatsioonimenetluse menetluskulud tuleb vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 jätta kostja kanda. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik