3-10-171/9

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-171 Otsuse kuupäev 26.veebruar 2010 Kohtunik Maare Aloe Kohtuasi XXX kaebus Viru Vangla vastu kahju nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 22.veebruar 2010 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja XXX ja vastustaja – Viru Vangla esindaja Eve Kangro Resolutsioon Jätta XXX kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Viru Vangla direktori 20.11.2008 käskkirjaga nr 1886-KP kohaldati kinnipeetav XXX suhtes järgnevaid täiendavaid julgeolekuabinõusid: kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine; eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine; kehakultuuriga tegelemise keelamine spordisaalis ja spordiväljakutel. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks oli 19.11.2008 kell 11.48 toimunud intsident, kus S8 osakonna inspektorkontaktisik Triin Kuusk teostas kambrite kontrolli ja viibides parasjagu kambris nr 8152 koos kinnipeetav Sergei Hvorostjanskiga, lükkas keegi kambri ukse kinni ja lülitas välja päevatule. Viru Vanglas algatati distsiplinaarmenetlus, mille uurimise tulemusel selgus, et kambri ukse lükkas kinni ja päevatule kustutas kinnipeetav XXX. 20.11.2008 esitas XXX Justiitsministeeriumile vaide, milles taotles Viru Vangla direktori 20.11.2008 käskkirja nr 1886-KP tühistamist. Justiitsministeeriumi 18.03.2009 vaideotsusega nr 11-7/9487 tunnistati Viru Vangla direktori 20.11.2008 käskkiri nr 1886-KP algusest peale täielikult kehtetuks. 21.10.2009 esitas XXX Viru Vanglale kahjunõude, milles taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 50 000 krooni, kuna ajavahemikul 20.11.2008- 20.03.2009 viibis ta lukustatud kambris Viru Vangla direktori 20.11.2008 käskkirja nr 1886-KP alusel, milline tunnistati Justiitsministeeriumi 18.03.2009 vaideotsusega nr 11-7/9487 kehtetuks. Kahjunõude esitamist põhjendab XXX sellega, et viibides Tartu Vanglas on ta korduvalt pidanud pöörduma nii psühhiaatri kui ka psühholoogi poole ning tal on diagnoositud tuvastamata isiksusehäire. Peale selle leiab XXX, et kahjustatud sai tema au ja hea nimi väljaspool vanglat, kuna Tartu Vanglas ei ole teda tööle rakendatud, samuti on ebaseaduslikult piiratud tema kehakultuuriga tegelemise õigsust spordisaalis ning –väljakul. Viru Vangla 11.01.2010 haldusaktiga nr 6-27/39185-1 jäeti XXX kahjunõue rahuldamata. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS XXX esitas kohtule kaebuse Viru Vangla toiminguga (lukustatud kambrisse ebaseaduslik paigutamine ja hoidmine) tekitatud mittevaralise kahju summas 50 000 krooni hüvitamise nõudes. Kaebaja leiab, et teda paigutati ja hoiti eraldatud lukustatud kambris 4 kuud, millega piirati tema õigusi suhtlemisvabadusele, samuti rikuti tema õigusi tegelda kehakultuuriga, külastada spordisaali ja spordiväljakut. Peale selle sai kahjustatud tema au ja hea maine. Viru Vangla alandas tema väärikust, nimetades teda järjepidevaks distsipliinirikkujaks ja konfliktseks inimeseks. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja – Viru Vangla esindaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et tema ei ole kahjustanud XXX au ja head nime, samuti ei ole vangla teavitanud kaebaja lähedasi asjaolust, et tema suhtes kohaldati täiendavaid julgeoleku abinõusid. Vastustaja väidab, et kaebaja terviseprobleemid ei ole seotud Viru Vangla direktori 20.11.2008 käskkirja nr 1886-KP kohaldamisega, vaid on alguse saanud juba enne seda. Vastustaja väidab, et kuigi piirati kaebaja õigust tegelda kehakultuuriga ja ei võimaldatud kinnipeetaval kasutada sportimiseks spordisaali, spordiväljakut ja osakonna päevaruumis asuvat multitrenažööri, oli kaebajale igapäevaselt tagatud 1 tund kestev jalutuskäik värskes õhus, mil kaebajal oli samuti võimalik soovi korral teha võimlemisharjutusi ja anda füüsilist koormust oma kehale. Vastustaja on seisukohal, et isikuõiguste rikkumisest ei tulene automaatselt, et tekkinud on mittevaraline kahju. Rahalise hüvituse väljamõistmine ei aseta kinnipeetavat olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, kus ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Vastustaja on seisukohal, et ainuüksi isiku suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise haldusakti kehtetuks tunnistamine ei tekita kaebajale nõudeõigust mittevaralise kahju hüvitamiseks. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Asja materjalidest nähtuvalt kohaldas Viru Vangla direktor oma 20.11.2008 käskkirjaga nr 1886KP (tl 9) XXX suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid seoses sellega, et XXX pani 19.11.2008 kella 11.48 paiku toime distsipliinirikkumise, mis väljendus selles, et kui S8 sektsiooni inspektor-kontaktisik teostas kambrite kontrolli ja viibis parasjagu kambris nr 8152 koos teise kinnipeetavaga, lükkas XXX kambri ukse kinni ja lülitas välja päevatule. Tegemist oli raske distsipliinirikkumise ja vangla julgeolekut ohustava teoga. Justiitsministeerium tunnistas oma 18.03.2009 vaideotsusega nr 11-7/9487 (tl 10-11) eelnimetatud käskkirja algusest peale täielikult kehtetuks, leides, et julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olnud distsipliinirikkumine ei olnud käskkirja väljaandmise hetkeks veel tuvastamist ning isiku süü talle omistava rikkumise toimepanemises tõendamist leidnud. Seega on XXX suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsus oluliste kaalutlusvigadega, mis toob kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamise. Kohus nõustub vastustajaga, et ainuüksi fakt, et Justiitsministeerium tunnistas vaidlustatud käskkirja kehtetuks, ei muuda olematuks kaebaja poolt distsipliinirikkumise toimepanemist, millega kaebaja seadis ohtu vanglaametniku elu ja tervise ning seeläbi ka vangla julgeoleku. Kohtu arvates väärib märkimist, et kaebaja süü distsipliinirikkumise toimepanemises leidis kinnitust ning Viru Vangla direktori 10.12.2008 käskkirjaga nr 2077-KP määrati kaebajale distsiplinaarkaristusena 39 ööpäeva kartseri kohaldamine. 15.12 2009 esitas XXX nimetatud käskkirja peale Justiitsministeeriumisse vaide, mis 18.03.2009 vaideotsusega nr 11-7/9487 jäeti rahuldamata, kuna vaidlustatud käskkirja andmine oli õiguspärane (tl 34-35). Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja väited, et ta on pidanud erinevates vanglates viibimise ajal korduvalt pöörduma psühhiaatrite poole, on küll õiged ja mida kinnitavad kohtule esitatud väljavõtted tervisekaardist (tl 36-48), kuid kaebaja psühhiaatrilised tervisehädad ja need pöördumised on toimunud juba enne 20.11.2008. Kaebaja väide, et tal on diagnoositud tuvastamata isiksushäire, on paljasõnaline, sest sellist diagnoosi kohtule teadaolevalt tal diagnoositud ei ole. Kohus on seisukohal, et seega ei ole kaebaja terviseprobleemid tingitud Viru Vangla direktori 20.11.2008 käskkirja nr 1886-KP kohaldamisest tulenevalt. Kaebaja väited, et vastustaja on kahjustanud tema au ja head nime sellega, et avavangla- ja töötavate kinnipeetavate osakonna juhataja M.Põbo tegi 01.12.2008 Viru Vangla direktorile ettepaneku XXX töölt eemaldamiseks, lähtudes 01.12.2008 vanglale teadaolevatest asjaoludest, ei leidnud kohtus tõendamist. Asja materjalidest nähtuvalt oli kaebajal 01.12.2008 seisuga 3 Tartu Vanglas ja 1 Viru Vanglas määratud, seega kokku 4 kehtivat distsiplinaarkaristust (tl 32) ning kohtu arvates vangla ei saanud mitte millegagi kaebaja au ja tema head mainet rikkuda, kuna ettepanek sisaldas selle tegemise ajal dokumentaalsetest tõenditest tulenevaid fakte. Kohus peab usaldusväärseks vastustaja väidet, et vangla ei ole kaebaja lähedasi teavitanud asjaolust, et tema suhtes kohaldati täiendavaid julgeoleku abinõusid. Mis puutub kaebaja väitesse, et piirati tema õigust kehakultuuriga tegeleda, siis leiab kohus, et kuigi kinnipeetaval ei võimaldatud kasutada sportimiseks spordisaali, spordiväljakut ja osakonna päevaruumis asuvat multitrenažööri, oli kaebajal võimalik kambris sportida (näiteks võimelda, teha harjutusi erinevatele lihasgruppidele), samuti ei ole vaidlust selles, et kaebajale oli igapäevaselt tagatud VangS § 55 lg 2 sätestatud õigus, so 1 tund kestev jalutuskäik värskes õhus, mil kaebajal oli võimalik soovi korral teha võimlemisharjutusi ja anda füüsilist koormust oma kehale. Kohus nõustub vastustajaga, et inimväärikuse alandamine eeldab põhiõiguste intensiivset riivet. Asjaolu, et kaebajale ei võimaldatud kasutada sportimiseks spordisaali, spordiväljakut või osakonna päevaruumis asuvat multitrenažööri, võis tekitada talle ebamugavustunnet, kuid seejuures tuleb arvestada asjaolu, et tekkinud olukorra põhjustajaks oli ikkagi kaebaja ise. Kohus leiab, et iga ebameeldivustunne, mida isik kogeb, ei ole veel inimväärikuse rikkumine. Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et ainuüksi isiku suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise haldusakti kehtetuks tunnistamine ei tekita kaebajale nõudeõigust mittevaralise kahju hüvitamiseks, järelikult kohus jätab XXX kaebuse rahuldamata, kuna kohtus leidis tõendamist, et Viru Vangla ei ole süüdi XXX mittevaralise kahju summas 50 000 krooni tekitamises. Maare Aloe kohtunik