Obsah (6)

§ 118§ 84§ 12§ 13§ 85§ 108

3-09-1077 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 16. september 2009. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-1077 Haldusasi A.J.’

) § 84 p-s 1 nimetatud distsiplinaarsüüteole distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamist ning seetõttu vääralt kohaldanud

§ 118. Vaidlustatud käskkiri kuulub seetõttu täielikult tühistamisele.

Kaebuse esitaja peab vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks ja ebaõigeks ka sisuliselt, so kaebuse esitaja ei tunnista talle süüks arvatud distsiplinaarsüüteo toimepanemist, kuna on andmebaasi „Kairi” kasutanud kooskõlas politseitööga. Samas käsitleb kaebaja kaebuses siiski ainuüksi

§ 118

ebaõigele kohaldamisele, pidades seda piisavaks kaebuse eesmärkide saavutamiseks. Vaidlustatud käskkirjas puudub viide kaebuse esitaja teenistusest vabastamise materiaalõiguslikule alusele. Kaevatava käskkirja sõnastusest nähtub, et kaebuse esitaja on teenistusest vabastatud

§ 118

alusel, kuna teenistusest vabastamist distsiplinaarsüüteo eest reguleerib just nimetatud paragrahv

-s. Politseiteenistuse seaduses (edaspidi – PolTS) distsiplinaarsüüteo eest vabastamise aluste kohta eriregulatsioon puudub (PolTS § 42 p 3 viitab teenistusest vabastamise alusena

§-le 118).

§ 118

lg 1 kohaselt võib ametniku teenistusest vabastada

§-s 84 sätestatud süüteo eest. Teenistusest vabastamise piirangud sätestab

§ 118lg 2.

Kaebuse esitajal puudub kehtiv distsiplinaarkaristus. Seega tuvastades, et kaebuse esitaja pani toime

§ 84

lg 1 kohase süüteo ning et kaebuse esitajal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused, on vastustaja, kohaldades kaebuse esitaja suhtes distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamist, ebaõigelt kohaldanud

§ 118lg-s 2 sätestatut.

Vastustaja Põhja PP leiab, et A.J.i teenistusest vabastamine on olnud õiguspärane, ning palub jätta kaebus rahuldamata. Käskkirja nr 334p, milles sisaldub kaebaja teenistusest vabastamise kuupäevana 24.04.2009.a, on muudetud 11.05.2009.a käskkirjaga nr 376p. Kaebaja vabastamise kuupäev on viidud kooskõlla temale esialgse käskkirja tutvustamise ajaga, nii nagu sätestab töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (edaspidi – TDVS) § 12 lg

1. Nimelt ei saanud 24.04.2009.a koostatud, allkirjastatud ja registreeritud käskkirja kaebajale tutvustada, kuna peale juurdluse kokkuvõtte järelduste ja politseiprefekti otsusega tutvumist otsustas kaebaja jääda haiguslehele. Teenistusse naasis kaebaja 11.05.
2. a ja siis tutvus ta ka esialgse käskkirjaga. Samal päeval koostati muudatuse käskkiri, mis õnnestus kaebajale teatavaks teha alles 21.05.
3. a – päeval, milleks oli teda kohustatud kriminaalasja raames tulema politseiprefektuuri ülekuulamisele. Kaebaja keeldus muudatuse käskkirjale tutvumise kohta allkirja andmast. Nimetatut kinnitavad käskkirjal kahe tunnistaja allkirjad. Korrigeeritud vabastamise kuupäeva on igati A.J.i teenistussuhte lõpetamisel arvesse võetud. Juhi otsus on distsiplinaarjuurdluse käigus politseiprefekti poolt koostatav dokument, millega ta kinnitab juurdluse materjalidega tutvumist, annab hinnangu juurdluse tulemusele ning teeb teatavaks oma kaalutluse ja otsuse karistuse määramise osas. Nimetatud dokumendi põhjal valmistatakse ette käskkirja kavand. Politseiprefekti poolt allkirjastatud käskkiri, mida ametnikule tutvustatakse, ongi tema lõplik otsus ning ei oma iseseisvat tähendust missuguses vormis (eraldi lehel või nt resolutsioonina juurdluse kokkuvõttel endal) juht eelotsuse tegi. Kaebaja poolt nimetatud juhi otsus on üks osa distsiplinaarjuurdluse materjalidest ning selle iseseisvaks registreerimiseks dokumendiregistris ei ole mingit vajadust. Kaebaja väitel ei ole distsiplinaarjuurdluse käigus temale juurdluse materjale tutvustatud, mistõttu ei ole tagatud tema subjektiivsete õiguste kaitse. Ometi on ta 23.04.
4. a andnud allkirja distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte kavandiga tutvumise kohta, mille juurde on ta omakäeliselt täitnud lahtrid võimalike avalduste kohta. Kaebajal ei ole avaldatu hulgas märkusi distsiplinaarmenetluse läbiviimise kohta. Kaebajalt on juurdluse käigus kolmel korral (18.03.2009.a, 23.03.2009.a ja 13.04.2009.a) küsitud seletusi, kusjuures 23.03.
5. a on selgituste andmiseks ette valmistatud põhjalik loetelu infosüsteemis tehtud päringutest, mille 3 põhjendatuse osas huvi tuntakse. Kaebaja seletustest on näha, et talle on teada juurdluse asjaolud ja käik. Seega ei vasta tõele väide, et kaebajal ei olnud võimalik esitada asjakohaseid vastuväiteid. Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheitega, et käskkirja andmisel on ebaõigesti kohaldatud

§ 118

lg-t 2, ja leiab, et on kohaldanud

§ 118lg-t 2 õigesti.

Nimelt sätestab

§ 118

lg 2 teine lause, et teenistuskohustuste jämeda rikkumise eest võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. Fakt, et A.J.i poolt toimepandud distsiplinaarsüütegu käsitletakse jämeda rikkumisena kajastub sõnaselgelt ka vaidlustatud käskkirjas (

1. lehekülje viimases ja
2. lehekülje
3. lõigus). Distsiplinaarjuurdlusega tuvastati, et A.J. on teinud hulgaliselt päringuid politseiinfosüsteemis KAIRI, millel ei olnud seost tema teenistusülesannetega. Juurdluse järeldused ja nende aluseks olevad põhjendused kajastuvad mahukas juurdluse kokkuvõttes ning vastustaja ei hakka käesolevas vastuses neid kordama, kuivõrd juurdluse materjalid on vastusele lisatud. Vastavalt politseipeadirektori 14.06.2004 käskkirjaga nr 141 kinnitatud Infosüsteem KAIRI pidamise ja kasutamise korra p-le 61 on ametnikul keelatud teha päringuid, mis ei ole seotud tööülesannete täitmisega. Infosüsteem sisaldab arvukalt isikuandmeid, mis on kaitstud isikuandmete kaitse seaduse (IKS) ning Eesti Vabariigi põhiseadusega. Nimetatud õigusaktid kaitsevad isikute andmeid ka ametniku põhjendamata huvi eest. Juurdepääsu võimaldamine infosüsteemile ja sellega ristuvatele muudele andmekogudele, ei tähenda automaatset õigust vabalt töödelda kõiki andmeid, millele on tagatud potentsiaalne juurdepääs. Töötlemise õigus on rangelt piiratud tööülesannete ulatusega. IKS nõuab, et igakordne isikuandmete töötlemine peab olema eesmärgipärane, seega peab politsei huvi kellegi eraeluliste andmete vastu olema alati teenistuslikult põhjendatud. Igasuguse teenistusülesannetesse mittepuutuva päringu teostamine on lubamatu. A.J. on selle keelu vastu eksinud ja korduvalt. Asjaolu, et A.J.il ei olnud kehtivat ametijuhendit, ei tähenda, et tema tööülesanded ei olnud piiritletud või temal puudus arusaamine oma töö sisust või töökoha eesmärkidest. Distsiplinaarjuurdlusega tuvastati hulgaliselt andmete töötlemisi, mis ei saa olla teenistuslikult põhjendatud. Kuigi kaebuses väidab A.J., et on infosüsteemist teinud päringuid üksnes teenistuslikel põhjendustel, tunnistab ta distsiplinaarjuurdluse käigus antud seletustes ise korduvalt isiklikuks otstarbeks päringute sooritamist (nt sõbrannade telefoninumbrite otsimine, eksabikaasa ja temaga seotud isikute andmete vaatamine eesmärgiga oma lastele elatise nõudmine). Politseiametniku isiklikuks otstarbeks ja uudishimuks tehtavate päringute eest on andmesubjektid õigusaktidega kaitstud ja fakt, et kaebaja ei näe oma tegevuse taunimisväärsust näitab ilmselgelt ükskõikset suhtumist Eesti Vabariigis õigusaktidega, s.h põhiseadusega kehtestatud andmekaitse põhimõtetesse. Põhjendamatu isikute eraelu puutumatuse riive on vastustaja arvates piisavalt kaalukas distsiplinaarsüütegu, mida käsitleda jämeda rikkumisena

§ 118lg 2 tähenduses.

Lisaks on kaebaja infosüsteemis sisalduvat informatsiooni, s.h delikaatseid isikuandmeid vastavat keeldu eirates edastanud ka kolmandale isikule. Vastustaja peab oluliseks märkida, et politseiprefektuuri juhtkond on asutuses rõhutanud, et andmebaaside ja seal sisalduvate andmete kaitstus on oluline ning andmete töötlemisse, s.h vaatlemisse peab suhtuma professionaalselt. Väärkasutamise osas on juhtkond väljendanud selgelt ranget suhtumist ning ametnikke on hoiatatud tõsiste tagajärgede eest. Vaatamata sellele on kaebaja kuritarvitanud temale tööülesannete täitmiseks usaldatud võimalust riivata isikute põhiseadusega kaitstud õigust eraelu puutumatusele. Kaebuse esitaja A.J.i täiendavad seisukohad Arvestades dokumentidega tutvumiseks antud ebamõistlikult lühisest aega, jäi kaebuse esitajale selgusetuks ametist vabastamise põhjused ja asjaolud. Vastustaja poolt esitatud materjalidest kohtule ilmnes, et distsiplinaarjuurdluse nr 09-023 sisu kokkuvõtte terviktekst 4 on rohkem kui 40-lehekülge. Varasemalt tutvustatud kavandi kokkuvõtte ei ole identne distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte sisuga ega vasta kohtule esitatud materjalidega. Tutvustatud variandil puudusid võimalikud viited lisade kohta. Tegemist on kahe erineva sisu ja mahuga dokumendiga. Politseiprefekti otsust tutvustati kaebajale

1. mail
2. a, mille kohta on olemas kaebaja allkiri, kuupäev ja kellaaeg, mitte nagu vastustaja seletuses esitatud
3. aprillil
4. a. Vastustaja hinnangu andmine „otsustas jääda haiguslehele” on sarkastiline ning kaebuse esitaja palub kohtul jätta nimetatud hinnang tähelepanuta. Kaebuse esitaja haigestus juba
5. aprillil
6. Peale kohtu poole pöördumist on vastustaja püüdnud tagantjärele dokumente ümber vormistada, sh ilmselt muudatustega käskkirja, mis välistaks vastustaja süüd ebaseaduslikult ametist vabastamisel. Kaebuse esitaja ei näe põhjust miks peaks ta allkirjastama tagasiulatuvalt korrigeeritud dokumente. Vastustaja selgituses nähtub, et „juhi otsus” on distsiplinaarjuurdluse käigus politseiprefekti poolt koostatav dokument, millega ta kinnitab juurdluse materjalidega tutvumist, annab hinnangu juurdluse tulemusele ning teeb teatavaks oma kaalutluse ja otsuse karistuse määramise osas. Nimetatud dokumendi põhjal valmistatakse „käskkirja kavand”. „Käskkirja kavand” vastustaja väitel, on politseiprefekti poolt allkirjastatud käskkiri, mida ametnikule tutvustatakse, mis ongi tema lõplik otsus ning ei oma iseseisvat tähendust. Eeltoodust tulenevalt on ebaselge ametist vabastamise protseduur ja tutvustatud dokumentide mõte. Põhja PP 02.01.
7. a käskkirja nr 2, p 13 alapunkt 13.1.1 sätestab, et nii teenistujad kui ametiasutus peavad ametikohustuste täitmisel lähtuma ametijuhendist. Sama käskkirja p 13 alapunkt 13.3 kohustab teenistujat tegema ametijuhendis ettenähtud tööd ja täitma ilma erikorraldusteta ülesandeid, mis tulenevad töö iseloomust või töö üldisest käigust, p 9 alapunkt 1, 2 ja 4 annavad sisuka ülevaate tööalaste korralduste andmise erivormidest. Kuigi vastustaja ei ole kaebuse esitajat vaidlusaluse käskkirjaga tutvustanud, on kaebuse esitaja tegutsenud eelkõige politseitöö eesmärkidest lähtuvalt. Kaebuse esitaja viimane ametikoht oli Põhja PP analüüsi- ja planeerimisbüroo komissar, täites üleasutuselise staabitöö (321 TT) ülesandeid. Kaebuse esitaja ametikohale ei olnud kinnitatud ametijuhendit, mis oleks piiritlenud/piiranud ülesandeid.
8. märtsil 2009 saatis staabi juht, ülemkomissar Einar Lillo staabi meililistis olevatele staabiliikmetele, kuhu kuulus ka kaebuse esitaja, staabi
9. a tegevuskava, mille III osas, alajaotuses B, p-s 12 on välja toodud kaebuse esitajale planeeritavad tegevusvaldkonnad, mis on järgmised:
10. Valdkond – rahvusvahelised projektid, prefektuuri koostöölepingud ja koostööpartnerite üle arvestuse pidamine, muud talitusele pandud ülesanded.
11. Eesmärk – välisprojektidega seonduva tegevuse korraldamine, prefektuuri koostööpartneritest ülevaate omamine, muude talitusele pandud ülesannete täitmine. Analüüsi- ja planeerimisüksus (edaspidi staap) moodustati märtsis 2008, käskkiri
12. märts 2008 nr 64, mille p 5 loetleb staabi põhiülesanded, mis muuhulgas on: 5.1 Kriminaalpolitseiliste põhitegevuste analüüsimine, planeerimine, koordineerimine ja kontrollimine; 5.3 maakondlikul tasandil avaliku korra ja sisejulgeoleku tagamisele suunatud koostöö organiseerimine ja koordineerimine politseiprefektuuri struktuuriüksuste, teiste riigiasutuste, kohalike omavalitsusorganite ja nende üksustega, era- ja kolmanda sektoriga, elanikkonnaga ning nende ühendustega; 5.5 strateegiliste süüteo- ja keskkonnariskide hindamine; lisaks punktides 5.6; 5.7; 5.11 sätestatu. Vastustaja ei ole distsiplinaarjuurdluse 09-023 kokkuvõttes täpsustanud kaebuse esitaja tööülesandeid, mistõttu ei ole kontrollitav järeldus, et „päringutel ei olnud otsest seost kaebuse tööülesannetega”. Vastustaja esitatud koostöölepingu programm RISKILAPS on Põhja PP olulisemaks siseriiklikust koostöö eesmärkidest. Lepingu punktid 3 ja 6 tagavad informatsiooni vahetamise, seda eelkõige riski- ja tänavalastega seotud turvalisuse küsimuses. Nimetatud 5 koostöölepingu üheks osapooleks on Tallinna Laste Turvakeskus. Kaebuse esitaja on Tallinna Laste Turvakeskusega olnud kontaktis eelkõige kuriteo ennetamise eesmärkidest lähtuvalt. Põhja PP edastas ise Kaitsepolitseiameti poolt ametkondlikuks kasutamiseks märgitud teate nr J-137 lihtkirjana 8.06.2009 ise Tallinna Laste Turvakeskuse juhataja Erki Korp’i kodusele aadressile, xxxxxxxxxxxxxxx. Sealjuures väärib märkimist asjaolu, et Põhja PP 8.06.2009 kirjas nr PHJ 2.2-20.18/38932, mis sisaldas vaid ametisiseseks kasutamiseks ettenähtud teave, - oli detailselt lahti kirjutatud. Eeltoodud alusel on arusaamatud kaebuse esitaja ametist vabastamise asjaolud ja motiivid. Vastustaja algatas 16.04.2009 kaebuse esitaja vastu enne distsiplinaarjuurdluse lõpule viimist kriminaalmenetlust KarS§ 157 tunnustel asjaoludel, mida vastustaja ise saatis informatsioonina Tallinna Laste Turvakeskuse juhataja kodusele aadressile. Vastustaja on oma avaldustes ja tegevuses põhjendamatult rikkunud kaebuse esitaja põhiõiguseid. Vastustaja poolt kohtule esitatud KAIRI kasutamise ja pidamise kord ei ole esitatud terviktekstina. 14.06.2004 käskkiri nr 141 on tunnistatud kehtetuks 21.03.2005 käskkirjaga nr 113, mida ei ole lisatud, mistõttu ei ole võimalik kontrollida dokumentide kehtivuse ulatust ja sisu. Asutusesiseseks kasutamiseks kasutatav pealdis ei näita dokumentide kehtivust, vaid teabele juurdepääsupiirangut. Vastustaja on rikkunud konfidentsiaalse informatsiooni avaldamise nõudeid, ohustades SIS II-ga (Schengen Information System) liitumist. Kaebuse esitaja oli Schengeni ruumiga liitumise töögrupi liige, vahetult enne liitumisprotsessi lõpule jõudmist
13. a sügisel, mil toimusid hindamismissioonid, siis oli just infosüsteemi KAIRI seaduspärasus kõige tundlikum valdkond. Kaebuse esitaja oli muuhulgas Põhja PP Schengeni koordinaator. KOHTU PÕHJENDUSED
14. Kaebusest nähtuvalt A.J. on vaidlustanud Käskkirja nr 334p nii põhjusel, et ta ei ole selles näidatud distsiplinaarsüütegu toime pannud kui ka põhjusel, et kaevatud käskkirja andmisele eelnenud menetlus on olnud kaebaja õigusi rikkuv. Samuti on kaebuse esitaja seisukohal, et isegi siis, kui ta pani toime

§ 84

lg 1 kohase süüteo, siis kuna kaebuse esitajal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused, on vastustaja kaebuse esitaja suhtes ebaõigelt kohaldanud

§ 118lg-s 2 sätestatut ja käskkiri kuulub ikkagi tühistamisele.

Seega vaidlustab kaebaja tema distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise nii sisulistel kui ka menetluslikel kaalutlustel. Seetõttu alustab kohus Käskkirja nr 334p õiguspärasuse kontrolli õiguslike aluste käsitlemisega, järgnevalt kontrollib distsiplinaarjuurdluse läbiviimise ja kaevatud käskkirja formaalset õiguspärasust ning lõpuks peatub kohus kaebaja distsiplinaarsüüteol. Samas kohus leiab, et sisulised ja menetluslikud küsimused on antud juhul omavahel siiski lahutamatult põimunud ja nende range eristamine ei ole võimalik. 2. PolTS § 1 lg 2 kohaselt politseiteenistusele laieneb

PolTS-st tulenevate erisustega.

§ 12

lg 3 p 4 järgi see seadus laieneb politseiametnikele niivõrd, kuivõrd põhiseaduse või seadustega ei sätestata teisiti. Järelikult küsimustes, mida PolTS ei reguleeri, tuleb juhinduda

-st kui PolTS suhtes üldseadusest. Vastavalt

§ 13

lg-le 1 tööseadused laienevad ametnikele niivõrd, kuivõrd

või avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti. Seega ja vastavalt ka

§-le 87 sai ja tuligi teatud küsimustes juhinduda muu hulgas ka sel ajal veel kehtinud töötajate distsiplinaarvastutuse seadusest (edaspidi – TDVS). Distsiplinaarkaristuse määramise alus tuleneb PolTS § 43 lg-st 1: politseiametnikule võib distsiplinaarkaristuse määrata distsiplinaarsüüteo eest. Et PolTS ei sätesta distsiplinaarsüüteo mõistet, tuleb taas juhinduda

-st: §-s 84 nimetatud distsiplinaarsüütegude seas on ka p 1 6 kohaselt teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, mis omab tähtsust käesolevas asjas. Politseiametnikule määratavad distsiplinaarkaristused on loetletud PolTS §-s 42, sh p 3 järgi on selleks ka teenistusest vabastamine

§ 118

alusel.

§-s 118 on sätestatud teenistusest vabastamine distsiplinaarsüüteo eest: lg 1 kohaselt ametniku võib teenistusest vabastada käesoleva seaduse paragrahvis 84 sätestatud distsiplinaarsüüteo eest; lg 2 järgi teenistuskohustuste rikkumise (paragrahv 84 p. 1) eest võib vabastada ametniku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus. Teenistuskohustuste jämeda rikkumise, usalduse kaotamise (paragrahv 84 p. 2) või vääritu teo (paragrahv 84 p. 3) eest võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust; vastavalt lg-le 3 ametnik vabastatakse käesoleva paragrahvi

1. lõike alusel, arvates talle vabastamise vormistamise dokumendi teatavakstegemise päevale järgnevast päevast. Vastavalt PolTS § 44 lg-le 1 sama seaduse § 42 p-des 1 ja 2 nimetatud distsiplinaarkaristuse määramise õigus on asutuse juhil ning p-s 3 nimetatud distsiplinaarkaristuse määramise õigus on politseiametniku ametikohale nimetamise õigust omaval asutuse juhil. Tulenevalt PolTS §-st 45 distsiplinaarsüüteo ja selle toimepannud isiku kindlakstegemiseks viiakse läbi distsiplinaarjuurdlus (lg 1); distsiplinaarjuurdluse algatamise õigus alluvate politseiametnike suhtes on: 1) siseministril; 2) Politseiameti juhil; 3) asutuse juhil (lg 2); distsiplinaarjuurdlus algatatakse käskkirjaga, milles määratakse distsiplinaarjuurdluse läbiviija ja läbiviimise tähtaeg. Käskkiri tehakse viivitamata teatavaks politseiametnikule, kelle suhtes distsiplinaarjuurdlus algatati (lg 3); distsiplinaarjuurdluse läbiviija võib distsiplinaarsüüteo kohta nõuda seletusi ja koguda tõendeid. Seletuse nõudmine politseiametnikult, kelle suhtes distsiplinaarjuurdlus algatati, on kohustuslik (lg 4); distsiplinaarjuurdluse lõpuleviimisel koostab selle läbiviija distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte, milles distsiplinaarsüüteo ja selle toimepannud isiku kindlakstegemisel märgitakse vähemalt alljärgnev: 1) distsiplinaarsüüteo toimepannud politseiametniku ees- ja perekonnanimi ning ametikoht; 2) distsiplinaarsüüteo kirjeldus ning toimepanemise aeg ja koht; 3) distsiplinaarsüüteo toimepanemist kinnitavad tõendid; 4) viide distsiplinaarvastutust sätestavale seadusele ja selle sättele, mida politseiametnik kirjeldatud teoga rikkus (lg 5); distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte allkirjastatakse distsiplinaarjuurdluse läbiviija poolt, esitatakse viivitamatult distsiplinaarjuurdluse algatanud isikule ja seda tutvustatakse isikule, kelle suhtes distsiplinaarjuurdlus läbi viidi (lg 6). Põhja PP sisekorraeeskirja p 14.6.6 kohaselt Põhja PP-s loetakse esmaseks jämedaks distsiplinaarsüüteoks, mille eest võib teenistuja vabastada ka siis, kui teenistuja ei ole varem distsiplinaarkorras karistatud, ametisaladust sisaldava teabe edastamist kõrvalistele isikutele ja/või sellise teabe avalikustamist. Muuhulgas loetakse Põhja PP-s ametisaladuseks sisekorraeeskirja p 15.2.1 kohaselt politseiprefektuuri teenistujate ja teiste isikute (kinnipeetavad, süüalused jne) andmeid.
2. Vaidlustatud käskkirjaga on määratud A.J.ile teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine juhindudes PolTS § 42 p-st 3, § 43 lg-st 1, § 44 lg-st 1 ning

§ 84p-st 1, § 85 lg 1 p-st 5, §-st 86 ja § 118 lg-st 2.

Kohus leiab, et kuivõrd kaebuse esitajale pandi süüks muu hulgas politseiinfosüsteemis KAIRI oleva juurdepääsupiiranguga teabe korduvat edastamist oma tööelektronposti kaudu kolmandale isikule (oma elukaaslasele), Põhja PP sisekorraeeskiri käsitab niisugust ühekordsetki tegu esmase jämeda distsiplinaarsüüteona, mille eest võib teenistuja vabastada ka siis, kui teenistuja ei ole varem distsiplinaarkorras karistatud, ja sama õigus tuleneb

§ 118

lg-st 2, siis on põhjendamatu kaebaja väide, et isegi siis, kui ta pani toime

§ 84

lg 1 kohase süüteo, siis ei oleks vastustaja tohtinud teda karistada teenistusest vabastamisega, 7 kuna kaebuse esitajal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Vastustajal oli selleks täielikult olemas õiguslik alus, nagu eelnevalt näidatud. Kas Põhja PP politseiprefekti isikus on teostanud õiguspäraselt diskretsiooni, milleks teenistujale distsiplinaarkaristuse valik ja määramine kahtlemata on, sellel peatub kohus edaspidi. Kohus on samuti seisukohal, et vaidlustatud käskkirja on andnud selleks pädev ametiisik, käskkiri vastab üldistele ja sellesisulistele haldusaktidele esitatavatele spetsiifilistele sisu- ja vorminõuetele, sh on esitatud kaalutlused karistusliigi valikul. Kohus märgib, et viited

§ 85lg 1 p-le 5 ja §-le 86 on ülearused, kuna seal käsitletud küsimused on ammendavalt reguleeritud Pol

TS-s (vastavalt § 42 p 3 ja § 44 lg 1, millele on samuti juba viidatud). Samas ei muuda nimetatu käskkirja õigusvastaseks.

1. Järgnevalt peatub kohus selles asjas läbi viidud distsiplinaarmenetlusel. Asja materjalidest nähtuvalt oli menetluse algatamise ajendiks politseikontrolli osakonna vanemkomissar Priit Paali 10.03.2009 ettekanne politseipeadirektorile KAIRI kasutajate logifailide rutiinsel kontrollil A.J.i vaadatud andmete osas avastatu kohta, millele antud resolutsioonide kohaselt tuli juurdluse raames vaadata läbi kõik tehtud päringud ja kontrollida nende põhjendatust lähtudes tööülesannetest, aga samuti kontrollida info väljastamist, arvestades päringute subjekte /tl 52/. Kohus leiab, et vaatamata asjaolule, et politseiprefekti 11.03.2009 käskkirjas nr 179t, millega algatati distsiplinaarjuurdlus nr 09-023, oli märgitud põhjendusena vajadus selgitada välja kahe laialdaselt tuntud isiku suhtes 02.01.2008, 11.11.2008 ja 30.09.2008 infosüsteemis KAIRI päringute teostamise põhjendatus, ei saa juurdluse objekti nii kitsalt käsitleda. Põhjendamatu on kaebaja väide, et sellega oleks juurdlus pidanud piirdumagi. Vanemkomissar Priit Paali 10.03.2009 ettekandes viidatud võimalikud rikkumised olid üksnes ajendiks, et asuda kontrollima KAIRI päringute teostamise ja saadud info edastamise õiguspärasust. Igasuguse distsiplinaarmenetluse eesmärk on üldjuhul distsiplinaarsüüteo kiire ja täielik avastamine, süüdlase ja süüteo põhjuste väljaselgitamine ning distsiplinaarkaristuse õige määramine /vt ka politsei distsiplinaarjuurdluse läbiviimise juhendi, edaspidi – Juhend, p 2; tl 159-165/. Seega teenis kaebaja suhtes läbi viidud distsiplinaarjuurdlus igati neid eesmärke. A.J.ile on tutvustatud allkirja vastu nii distsiplinaarjuurdluse algatamise käskkirja kui ka juurdluse läbiviimise tähtaja pikendamise käskkirja /tl 53, 54/. Nimetatu on kooskõlas Juhendi p-dega 8 ja
2. Samuti on kaebajale 18.03.2009 tutvustatud tema õigusi ning kaebaja on kinnitanud tutvumist ka Juhendiga /tl 70/. On märkimisväärne, et samas on kaebaja omakäeliselt pärast seda avaldanud, et tal ei ole avaldusi ega kaebusi ning „Politseikontrolli töötaja on väga professionaalne“. Kohus leiab, et distsiplinaarjuurdluse läbiviija on järginud talle Juhendi pdest 21 ja 22 tulenevaid üldisi õigusi ja kohustusi. A.J.ile on antud kolmel korral võimalus asja kohta seletusi anda: 18.03.2009 konkreetselt I. N. ja H. L. osas tehtud päringute kohta /tl 71-72/, 23.03.2009 juba ajavahemikus 18.09.2008- 09.02.2009 tehtud eri isikute suhtes tehtud päringute kohta /tl 73-90/ ning 13.04.2009 veel ka info edastamise kohta /tl 91/. Sealjuures on A.J.il olnud 23.03.2009 võimalik näidata iga päringu kohta seos oma teenistusülesannete täitmisega (kommentaarideks oli seletuse blanketil jäetud piisavalt ruumi), kuid kaebaja on pidanud vajalikuks märkida vaid üldsõnaliselt, et „enamik järgnevaid isikuid on seotud tööalaste päringutega“ ja vaid üksikutel juhtudel on tehtud ka vastavate nimede juurde täiendavad märkused. Eeltoodu alusel jääb kohtule arusaamatuks ning on ilmselgelt alusetu kaebaja väide, et talle ei võimaldatud distsiplinaarjuurdluse käigus menetluse aluseks olevate asjaolude kohta asjakohaste seletuste /vastuväidete andmist ning talle jäid arusaamatuks ametist vabastamise põhjused. Asja materjalidest nähtuvalt on distsiplinaarjuurdluse läbiviija lisaks A.J.ilt võetud seletustele püüdnud päringute seost tema teenistusülesannete täitmisega tuvastada ka täiendavalt teistelt isikutelt võetud seletuste/ettekannetega /tl 92, 95, 98/, võrreldud on A.J.i poolt info edastamise ja tema telefonikontaktide aegu, kogutud on logifaile, 8 e-kirjavahetust jms. Seega on kohtu arvates olnud distsiplinaarjuurdluse läbiviimine igakülgne ning kaebaja õigusi ja huve arvestav.
3. Juhendi p-dest 24-27 nähtuvalt tuleb juurdluse lõpuleviimisel vormistada kokkuvõte, mis esitatakse distsiplinaarjuurdluse algatanud isikule ja tutvustatakse ka isikule, kelle suhtes juurdlus korraldati; distsiplinaarkaristuse määramise õigusega isik otsustab muu hulgas karistuse määramise ja tema otsuse alusel vormistab personalitöötaja vastava käskkirja. Antud juhul on distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte koostatud 22.04.2009, juhi otsus juurdluse lõpuleviiduks lugemise ja A.J.ile karistuse määramise kohta on tehtud 23.04.2009 ning Käskkiri nr 334p on koostatud ja politseiprefekti poolt allkirjastatud 24.04.
4. 23.04.2009 on tutvustatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte kavandit ka kaebajale, kes on saanud seega enne karistuse määramist esitada veel oma vastuväited /tl 30/. Juhendist ei tulene kohustust tutvustada isikule ka juhi otsust ega seda kuidagi registreerida. Mis puutub kaebaja väitesse nagu ei oleks talle tutvustatud kokkuvõtet tervikuna, vaid üksnes viimast lehte sellest, siis see väide jääb paljasõnaliseks ega ole ka usutav. Esiteks, miks pidi kaebaja sõnul „professionaalne“ juurdluse läbiviija esitama kaebajale tutvumiseks vaid tükikese kokkuvõttest, kui terviktekst oli eelmisel päeval valminud ja Juhend nägi ette selle tutvustamist asjaomasele isikule. Teiseks, A.J.il oli võimalus näidata kokkuvõttega tutvumise kohta antud allkirja juures, mitmel lehel kokkuvõtte kavandiga ta tutvus, kuid seda pole ta teinud. Mingeid pretensioone materjali väidetava ebaterviklikkuse kohta ta pole esitanud, vastuväited olid vaid sisulised. Midagi „kahtlast“ pole kohtu arvates ka selles, et kaebajale tutvustati nn kokkuvõtte kavandit, kuigi kokkuvõte oli valminud juba päeva varem. Nimelt on Juhendi järgi juhil õigus lugeda juurdlus lõpuleviiduks ja otsustada isiku karistamine (nagu antud juhul), samas võib ta pidada ka koostatud kokkuvõtet ebapiisavaks ja nõuda juurdluse täiendamist. Sellega seoses on juurdluse läbiviija koostatud kokkuvõte kavand seni, kuni juht ei ole otsustanud seda heaks kiita/kinnitada. Kuivõrd pikendatud distsiplinaarjuurdluse tähtpäev oli 30.04.2009, siis on juurdlus lõpetatud tähtaegselt. Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et A.J.i suhtes on distsiplinaarjuurdlus viidud läbi ja selle tulemusena koostatud kokkuvõte on kooskõlas õigusaktidest tulenevate nõuetega ning seega juurdluse käigus kaebaja õigusi rikutud ei ole.
5. TDVS §-s 6 ja Juhendi p-s 16 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise süüteost teadasaamisest 1kuulise tähtaja jooksul tuleb välja selgitada väidetava teo toimepanemisega seonduvad asjaolud, koguda tõendid ja formuleerida argumendid. Samuti tuleb selle aja jooksul välja selgitada karistuse mõistmist ja valikut mõjutavad asjaolud, sh jõuda selgusele, kas toimepandud tegu on kvalifitseeritav jämeda rikkumisena. TDVS § 12 lg-st 1 ja Juhendi p-st 30 tulenevalt distsiplinaarkaristus on määratud päevast, mil teenistuja andis allkirja käskkirjale, millega talle määrati distsiplinaarkaristus. Puudub vaidlus, et
6. aprillil 2009 koostatud Käskkirja nr 334 p ei olnud võimalik A.J.ile samal tutvustada, kuna ta haigestus (kaebaja väiteil tegelikult juba
7. aprillil 2009) ja sel päeval teenistusse ei ilmunud. Järelikult ei olnud võimalik enam tema teenistusest vabastamine käskkirjas kavandatu kohaselt
8. aprillil
9. Et kaebaja naasis teenistusse 11.05.
10. a, siis saadi talle alles sel päeval allkirja vastu tutvusta esialgset Käskkirja nr 334 p /tl 27 pöördel/ ja distsiplinaarjuurdluse lõplikku kokkuvõtet /tl 51 pöördel/. Samal päeval on koostatud ka algse käskkirja muutmise käskkiri nr 376p. Nimetatud käskkirjast nähtuvalt muudeti kaebajaga vahepeal peatunud teenistussuhte tõttu muu hulgas A.J.i teenistusest vabastamise kuupäeva (11.05.2009) ja korrigeeriti ajavahemikku, mille vältel tehtud ebasihipäraste päringute eest teda karistati. Et kaebaja lahkus enne muudetud käskkirja talle tutvustamist, siis ilmneb asja materjalidest, et alles 21.05.
11. a, kui ta ilmus kriminaalasja raames politseiprefektuuri ülekuulamisele, õnnestus see muudatus kaebajale teatavaks teha. 9 Samas kaebaja keeldus muudatuse käskkirjale tutvumise kohta allkirja andmast, milline asjaolu on tõendatud kahe tunnistaja allkirjaga /tl 28/. Kohus ei nõustu kaebajaga, et talle distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg on ületatud. Vastustaja sai kaebaja võimalikust süüteost teada küll 10.03.2009, kuid see puudutas vaid neid 3 episoodi, mille ajendil distsiplinaarjuurdlus algatati. Puuduvad tõendid, et karistamisõigust omav isik (või ka muu isik, kellele kaebaja tööalaselt allus), teadis A.J.i poolt teostatud muudest väidetavalt mitteõiguspärastest massilistest päringutest ja info edastamistest enne, kui oli koostatud juurdluse kokkuvõte. Nimetatud 3 episoodi (kahe laialdaselt tuntud isiku suhtes 02.01.2008, 11.11.2008 ja 30.09.2008 infosüsteemis KAIRI päringute teostamine), mis ajendasid küll juurdluse algatamist, ei ole kaevatud käskkirjas arvesse võetud (ei mahtunud TDVS §-s 6 ja Juhendi p-s 16 sätestatud teo toimepanemisest arvestatava 6kuulise tähtaja hulka, st olid aegunud). Puudub vaidlus, et kaebaja viibis korralisel puhkusel
12. märts kuni
13. aprillini ja töövõimetuslehel
14. aprillist kuni
15. maini 2009, millisel ajal tulenevalt

§ 108p-dest 2 ja 3 oli tema teenistussuhe peatunud.

Tulenevalt

§-st 87 ja TDVS § 6 lg-st 3 ei loeta seaduses ettenähtud ühekuulise tähtaja hulka aega, mil isiku teenistussuhe oli neil juhtudel peatunud. TDS § 6 lg 3 kohaselt peatub karistuse määramise tähtaeg küll teenistussuhte peatumise ajaks, kuid ainult vastavale ajavahemikule langevate tööpäevade võrra, ja tähtaja kulgemine jätkub puhkepäevadel ning riiklikel pühadel. Seega pikenes seaduses ettenähtud tähtaeg kaebaja puhul kokku 20 tööpäeva võrra. Kui lähtuda sellest, et A.J.i süüteod said teatavaks politseiprefektile distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest, käskkiri anti 24.04.2009 ja allkirja andis kaebaja oma vabastamise käskkirjale (see tehti talle teatavaks) 11.05.2009, siis puudub alus väita, et karistamise tähtaega on ületatud. Tähtaeg ei oleks ületatud isegi siis, kui lähtuda sellest, et kaebaja vabastamise tähtaega tuli muuta ning A.J.ile on distsiplinaarkaristus määratud tegelikult 21.05.2009 ja ta on teenistusest vabastatud alates 22.05.

1. Samas on kohus seisukohal, et vabastamise kuupäeva muutmine 11.05.2009 käskkirjaga oli kõigest formaalsuse täitmine ja vabastamise kuupäeva kokkuviimine reaalsete asjaoludega (kuna 24.04.2009 oli möödunud ja sel päeval ei saanud vabastamise käskkirja A.J.ile teatavaks teha). Distsiplinaarkaristus on määratud kaebajale ikkagi 11.05.2009 ja ta on vabastatud alates 12.05.
2. Arusaamatuks jääb kaebaja väide, et „peale kohtu poole pöördumist on vastustaja püüdnud tagantjärele dokumente ümber vormistada, sh ilmselt muudatustega käskkirja, mis välistaks vastustaja süüd ebaseaduslikult ametist vabastamisel.“ A.J. esitas kaebuse kohtule 19.05.2009, Käskkirja nr 334p muudatus oli tehtud enne seda – 11.05.
4. Kaevatud käskkirja (koos selles tehtud muudatustega) kohaselt on A.J. teostanud politseiinfosüsteemis KAIRI ajavahemikul 11.11.2008 kuni 09.03.2009 425 päringut juurdepääsupiiranguga teabe osas isikute (sealhulgas ka alaealiste ja teatud isikute osas korduvalt), sõidukite, telefoninumbrite ja ettevõtete andmete kohta ning sealhulgas ka päringuid erinevate isikute andmete kohta politseiinfosüsteemiga ristkasutuses olevatest teistest üleriigilistel elektroonilistest andmekogudest, ilma selleks teenistuslikku põhjendust (tööülesannet) omamata. Samuti on käskkirjas märgitu järgi leidnud kinnitust politseiinfosüsteemis KAIRI oleva juurdepääsupiiranguga teabe (M. L. kontolt episoodi nr xxxxxxxxxxx sisu ja A. R. kontolt episoodi nr xxxxxxxxxxxx sisu) ning juurdepääsupiiranguga (asutusesiseks kasutamiseks) Tallinna linnas toimepandud röövimiste elektroonilise kaardi edastamised A.J.i poolt vastavalt 19.02.2009, 77.02,2009 ja 26.02.2009 tööelektronposti xxxxxxxxxxxxxx kaudu kolmandale isikule (A J. elukaaslasele, xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxx) /tl 65-68/. Põhja PP on leidnud, et A.J. on läinud sellise tegevusega korduvalt vastuollu Põhja PP sisekorraeeskirja p-s 13.4.1 {teenistujatel on keelatud avaldada teenistust tõttu teatavaks saanud andmeid või muud informatsiooni, s.h, ametisaladust sisaldavat teavet), Infosüsteemi 10 KAIRI pidamise ja kasutamise korra p-des 61 (kasutajal on keelatud teha päringuid, mis ei ole seotud tööülesannete täitmisega) ja 62 (kasutajal on keelatud anda edasi KAIRI andmebaasis olevat teavet kolmandatele isikutele) ning IKS § 6 p-s 2 (isikuandmeid võib koguda üksnes määratletud ja õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks ring isikuandmeid ei või töödelda viisil, mis ei ole andmetöötluse eesmärkide saavutamisega kooskõlas) sätestatuga, millega on omakorda läinud vastuollu Eesti Vabariigi Põhiseaduse §-s 26 (igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras, tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste Õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks) sätestatuga, pannes toime

§ 84

p 1 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo - teenistuskohustuste süüline mittenõuetekohane täitmine (politseiinfosüsteemis hulgaliselt põhjendamatute päringute teostamine ja informatsiooni edastamine kolmandale isikule). Kohus on seisukohal, et vastustaja on kaebaja süüteod õigesti kvalifitseerinud ja nende toimepanemine kaebaja poolt on leidnud tõendamist distsiplinaarjuurdluse käigus kogutud materjalidega, sh ka osaliselt kaebaja enda seletustega (tuttavate, sh elukaaslase abistamine, sõbrannade mobiilinumbrite otsimine, kohtule laste elatise sissenõude esitamiseks andmete kogumine jms). Kaebajale esitatud süüdistusest on jäetud välja temaga otse seotud isikute kohta tehtud päringud ja tõepoolest teenistusülesannete täitmisega seotud päringud. Samas on ütlematagi selge, et puudub igasugune tööalane põhjendus näiteks oma eksabikaasa perekonnaliikmete ja nendega seotud isikute ja sugulaste või praeguse elukaaslasega seotud isikute andmete vaatamiseks, sh paljude isikute haigekassa detailpäringuteks jne. Vastustaja esindaja küsis kohtuistungil põhjendatult: „Arusaamatu on, et kui E. K. on seotud Riskilapse projektiga, siis kuidas puutub andmete otsimine tema naise ja laste kohta projekti?“. A.J. on ise kinnitanud, et isiku ankeedis ja/või isikute listis nimele klikkides ei avaldu automaatselt kõik selle isikuga seotud teiste isikute andmed kõikvõimalikes andmekogudes /tl 195/. Järelikult, isegi kui kaebaja vaatas teatud juhtudel endaga seotud isikut, ei ilmunud talle „vägisi“ selle isiku sugulaste ja tuttavate andmed, vaid nende vaatamine eeldas kaebaja enda aktiivset tegevust. Kaebaja ei ole suutnud ei distsiplinaarjuurdluse ega kohtumenetluse käigus ümber lükata vastustaja seisukohta, et A.J. on teinud hulgaliselt isiklikuks otstarbeks ja pelgalt uudishimust kantud päringuid, mis on lubamatud vaidlustatud käskkirjas toodud õigusnormidest tulenevalt. Samas on kaebaja staažika politseiametnikuna (politseiteenistuses alates 08.10.2001, vahepeal kolmekuuline äraolek 03.09-3.12.2007 välisministeeriumis) andnud politseiteenistusse astudes politseivande olla ustav Eesti põhiseaduslikule korrale, juhinduda kõrvalekaldumatult seadustest, hoida riigi- ja ametisaladust, rakendada talle antud võimu õiglaselt ja erapooletult ning täita ausalt ja kohusetundlikult teenistuskohustusi. Samuti on ta andnud allkirja selle kohta, et ta on tutvunud Infosüsteemi KAIRI pidamise ja kasutamise korra ning andmekogude kasutamise üldiste reeglitega /tl 69/. Samuti on Politseiameti Intranetis juhitud tähelepanu sarnaste päringute teostamise lubamatusele ja sellest tulenevatele tagajärgedele (kuni teenistusest vabastamiseni) /tl 114/. Neil asjaoludel ei saa A.J. väita, et talle ei olnud kõnealuses valdkonnas kehtestatud reeglid/õigusaktid teada. Mis puutub tõika, et A.J.ile ei olnud kehtestatud ametijuhendit, siis sellest ei saa teha järeldust, et tema ametiülesanded ei olnud üldse kindlaks määratud/piiritletud ja vastustajal ei olnud võimalik distsiplinaarmenetluses hinnata kaebaja tehtud päringute ja edastatud teabe seost tema teenistusülesannetega /vt tl 95, 112, 156-158 ja distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes märgitu/. 8. Kaalutlusõiguse alusel tehtud otsus allub üksnes kohtu piiratud kontrollile, st kohus ei saa asuda haldusorgani asemele ja hakata ise kaaluma vastavasisulise haldusakti andmise või mitteandmise otstarbekust. Kohus on eelmärgitut arvestades aga seisukohal, et Põhja PP 11 politseiprefekti valitud meede on proportsionaalne (vajalik, kohane ja sobiv) A.J.i süütegudega. Põhja PP sisekorraeeskirja p 14.6.6 käsitab esmase jämeda distsiplinaarsüüteona, mille eest võib teenistuja vabastada ka siis, kui teenistuja ei ole varem distsiplinaarkorras karistatud, ka ainult ühekordset ametisaladust sisaldava teabe edastamist kõrvalistele isikutele ja/või sellise teabe avalikustamist. Kaebuse esitaja on aga lisaks suurele hulgale tööalaselt mittepõhjendatud päringutele KAIRI-s edastanud teadlikult ja korduvalt kolmandale isikule ka juurdepääsupiiranguga (asutusesiseseks kasutamiseks) tunnistatud informatsiooni, mis vähemalt ühel korral sisaldas ka delikaatseid isikuandmeid. Järelikult on Käskkirjas nr 334p põhjendatult loetud A.J.i tegu teenistuskohustuste jämedaks rikkumiseks ja tema suhtes õiguspäraselt kohaldatud rangeimat distsiplinaarkaristust. Kohtu seda järeldust kinnitab asjaolu, et kaebaja ei ole ka kohtumenetluse vältel aru saanud, et ta üldse on midagi valesti teinud („Leian, et olen käitunud korrektselt“, tl 203). Absurdne on oma rikkumise „pehmendamine“ või õigustamine sellega, et Põhja PP väidetavalt ise edastas Kaitsepolitseiameti poolt ametkondlikuks kasutamiseks märgitud teate nr J-137 lihtkirjana 08.06.2009 ise valele isikule - Tallinna Laste Turvakeskuse juhataja Erki Korp’i kodusele aadressile, xxxxxxxxxxxxxxx /tl 147, 196/. Asjaolu, et sel ajal ei olnud seal enam kaebaja elukoht ja A.J.ile adresseeritud kirja avas väidetavalt nüüdseks ekselukaaslane E. K., kelle õigus avada teisele isikule adresseeritud kirja jääb arusaamatuks, ei ole mingit alust käsitada kui vastustajapoolset õigusvastast info edastamist asjassepuutumatule isikule. Kokkuvõtteks, hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on kohus seisukohal, et A.J.i kaebus on põhjendamatu ja selle rahuldamiseks puudub alus. Tulenevalt HKMS § 92 lg-st 1 ja § 93 lg-st 1 jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 12