Obsah (10)

§ 230§ 231§ 651§ 657§ 656§ 442§ 392§ 351§ 422§ 9

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Reet Allikvere ja Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 22. veebruar 20

§ 230lg.

1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja oma nõuet kohtule usaldusväärselt tõendanud ei ole.

§ 231lg.

2 alusel ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Kuivõrd kostja omaksvõtuga loeb kohus

§ 231lg.

2 alusel tõendatuks hageja nõude summas 670 krooni, kuulub hagi rahuldamisele üksnes selles ulatuses. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis hagi rahuldamata, ja saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Hagi esitamisel lisati kõik dokumendid - korteri nr. 128 üüriarved, raamatupidamisarvestused ja isikukaart -, mis tõendavad kostjatel võla olemasolu summas 27.776, 31 krooni. Dokumentidest nähtub, millal kostjad said korteri omanikeks ja milline võlg jäi eelmise korteriomaniku poolt. Korteri ostmise hetkel

1. juunil
2. a. oli võlg 19.922, 82 krooni. Jääb arusaamatuks, millisel alusel rahuldas maakohus nõude vaid 670 krooni ulatuses. Korteriühistus arvestatakse põhivõla summa ja kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist võlaõigusseaduse (VÕS) ja korteriühistuseaduse (KÜS) alusel. Kui ühistu liige rikub kohustusi, siis kohustuse täitmiseks tasutud summadest arvestatakse kõigepealt maha viivis, edasi põhivõlg. Vastavalt KÜS § 7 lõikele 4 võib majandamiskulude maksmisega viivitamisel nõuda korteriomanikult viivist 0, 07% maksmata summalt päevas iga viivitatud kalendripäeva eest majandamiskulude maksmise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast arvates. Täitmist on arvestatud vastavalt VÕS § 88 lõigetele 8 ja
3. Oma vastuses hagile kostjad kinnitasid, et arve nr. 11-128 ei olnud tasutud. Arvet nr. 12128, mille kohaselt peavad kostjad tasuma 1185, 93 krooni, ei ole vastuses üldse arvestatud. Esitatud arvetes on täpselt ära toodud majanduskulude ja kommunaalteenuste summalt arvestatud viiviste summa, mida arvestati alates omandiõiguse ülemineku hetkest ja arvestades eelmise omaniku võlga – kokku 19.922, 82 krooni – kuni
4. maini
5. a., kokku 27.776, 31 krooni. Vastustajate seisukoht Vastustajad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kohtuotsust ei ole vaidlustatud osas, millega hagi 670 krooni ulatuses rahuldati. Kooskõlas

§ 651lõikega 1 ei kontrolli kolleegium maakohtu otsuse põhjendatust selles osas.

Kolleegium leiab, et kooskõlas

§ 657lg.

1 punktiga 3 tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega hagi rahuldamata jäeti. Tühistatud osas tuleb tsiviilasi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus rikkus otsust tehes menetlusõiguse norme, kui ei põhjendanud otsust olulises ulatuses (

§ 656lg.

1 p. 5), ei täitnud täiel määral eelmenetluse ülesandeid ega arutanud menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses (

§ 656lg.

2). 6 Nii märgitakse

§ 442lg.

8 kohaselt otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohtu otsus neile nõuetele ei vasta. Pooled ei vaielnud selle üle, et vaidlusaluse, Xxxxxxx Xxxxx x-xxx asuva korteriomandi omanikuks oli alates korteriomandi moodustamisest

1. a. Sergei Parinov, kes müüs
2. juuni
3. a. lepinguga korteriomandi kostjatele. Lepingu pooled sõlmisid samas ka asjaõiguslepingu ning
4. juunil
5. a. kanti kostjad kinnistusraamatusse korteriomandi ühisomanikena. Hagi kostjate kui korteriomandi ühisomanike vastu esitas korteriühistu Nurga 6 ajavahemikul
6. a. oktoobrist kuni
7. maini
8. a. tekkinud kommunaalteenuste võla ja viivise sissenõudmiseks. Seega tekkis vaidlusalune võlg hagiavalduses esiletoodud asjaolude kohaselt nii ajal, mil korteriomandi omanikuks oli Sergei Parinov, kui ajal, mil selle omanikeks olid kostjad. Pooled vaidlesid esmalt selle üle, kas kostjad on vastutavad võla eest, mis tekkis ajal, mil nad ei olnud veel korteriomandi omanikud, ja selles osas leidis maakohus õigesti, et kostjad kui korteriomandi omandanud isikud on KÜS § 7 lg. 3 alusel korteriühistu ees vastutavad ka korteriomandi võõrandaja poolt tasumata jäänud majandamiskulude ja muude maksete eest. Majandamiskulude mõistet sisustades viitas maakohus küll ekslikult KÜS § 15 lõikele 1 KÜS § 151 lg. 1 asemel, mida ta tegelikult kohaldas, ja kohaldas ebaõigesti KÜS § 151 lõiget 1 redaktsioonis, mis jõustus
9. jaanuaril
10. a., kuigi kohaldada oleks tulnud võlgade tekkimise ajal kehtinud redaktsiooni, kuid need ebatäpsused ei viinud kostjate vastutuse osas ebaõigele järeldusele, sest majandamiskulude ja maksete hulka, mille eest tasumisel tekkinud võla hüvitamise eest korteriomandi omandajad korteriühistu ees KÜS § 7 lg. 3 alusel vastutavad, kuuluvad ka varasema redaktsiooni kohaselt korteriühistu poolt elamu majandamiseks osutatud ja ostetud teenused, muuhulgas veevarustuse ja kanalisatsiooni- ning soojavarustuse teenus, ning taoliste osutatud või ostetud teenuste eest ongi väidetav võlg tekkinud. Seega on kostjad iseenesest kohustatud tasuma hagejale nii korteriomandi varasemale omanikule kui neile endile osutatud ja tasumata teenuste eest ja hagi rahuldamine sõltus sellest, kas korteriomandi endine omanik Sergei Parinov või kostjad on jätnud hagejale osutatud või ostetud teenuste eest esitatud arveid tasumata. Faktilisi asjaolusid, mille põhjal saaks teha järeldusi võla olemasolu või puudumise kohta, maakohtu otsus ei sisalda. Hageja on esitanud kohtule lisaks hagiavaldusele ja selle täpsustustele ka tabelid võla arvestuse kohta (kd. I, tl. 11, 35 – 38, 123 – 124). Maakohus heitis hagejale hagi valdavas osas rahuldamata jätmist põhjendades ette võla arvestuses esinevaid ebatäpsusi, pidades nende tõttu arvestust kontrollimatuks. Seejuures nimetas kohus, näiteks, Sergei Parinovi poolt
11. oktoobril ja
12. detsembril
13. a. tehtud makseid ja hageja poolt nende arvestamist, kuid ei selgitanud, milles ebatäpsus seisneb ja milline järeldus tuleks sellest kogu hagetava võla suhtes teha, eeldusel, et tegemist on ka tegelikult ebatäpsusega. Sama kehtib ka teiste maakohtu otsuse põhjenduses märgitud näidete kohta. Maakohus märkis otsuses veel, et hagiavaldusest ei selgu, millistel asjaoludel on hageja arvestuse teinud, otsusest ei nähtu aga, milliseid konkreetseid võlaarvestuse aluseks olevaid asjaolusid, mis asja lahendamiseks on olulised, kuid mis on jäetud esile toomata, on kohus silmas pidanud. Otsusest ei nähtu samuti, miks ei ole võimalik juhul, kui hageja arvestuses esinevad kohtuotsuses märgitud ebatäpsused, neid hagi rahuldamise ulatuse üle otsustamisel arvesse võtta. Isegi siis, kui hageja oleks kohtuotsuses märgitud maksete arvessevõtmisega eksinud, ei küündiks nende eksimuste summa isegi pooleni hagisummast. Otsus ei sisalda põhjendusi selle kohta, miks peab kohus kogu hageja esitatud võla arvestust ebausaldusväärseks ja kontrollimatuks. Viivisenõude, mille arvestuse puudumist kohus on hagejale ette heitnud, oli hageja esitanud vaid 554 krooni suuruses summas, seega ei saanud 7 viivisearvestuse puudumisega iseenesest põhjendada põhivõla väljamõistmiseks esitatud hagi rahuldamata jätmist. Eespooltoodust nähtub, et maakohus heitis hagejale ette võlaarvestuses esinevaid ebatäpsusi ja arvestuse koostamise aluseks olevate asjaolude esile toomata jätmist, samas ei nähtu aga tsiviilasja materjalidest, et kohus oleks teinud hagejale ettepaneku selgitada seda, millistel asjaoludel võla arvestus on tehtud, või selgitanud hagejale, millistest põhimõtetest lähtudes või milliste tunnuste alusel peaks hageja arvandmed grupeerima ja esitama selleks, et need oleksid kohtule kontrollitavad.

§ 392lg.

1 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses muuhulgas eelkõige välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad hageja nõuete suhtes (punkt 1) ning menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta (punkt 3). Üldsõnaline ettepanek asjas olulised asjaolud esile tuua (kd. I, tl. 63) ei ole selle eelmenetluse ülesande täitmiseks piisav juhul, kui hageja esitatu jääb kohtule mõistetamatuks, seda enam, et kohtu nõude – täpsustada võla tekkimise ajavahemikku, nimetada tasumata või osaliselt tasutud arved ning esitada sellega seonduv arvestus ja arved (kd. I, tl. 92 ja 110) – hageja täitis (kd. I, tl. 121 – 213). Kui kohtule jäi hageja nõudearvestus vaatamata täpsustustele ebaselgeks, oleks tulnud teha hagejale ettepanek konkreetseid ebaselgeks jäänud asjaolusid täpsustada. Lisaks kohustab

§ 351lg.

1 kohut arutama menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Seega oli kohtul kohustus arutada hagejaga võlaarvestust puudutavaid asjaolusid, ühestki kohtuistungi protokollist ei nähtu aga, et kohus oleks seda teinud (kd. I, 109 ja 220, kd. II, tl. 7, 23 ja 30). Vaidlustatud otsus sisaldab vastuolulisi järeldusi. Maakohus rahuldas hagi 670 krooni ulatuses, milles kostjad selle õigeks võtsid, ülejäänud osas hagi rahuldamata jätmist põhjendas aga hagi ebatäpsuse ja kontrollimatusega. Samas sisaldub otsuse

1. lehekülje teises lõigus järeldus, mille kohaselt pooltel ei ole vaidlust, et Sergei Parinov ei ole täitnud kostjate ees võetud kohustust tasuda kuni korteriomandi üleandmiseni
2. augustil
3. a. tekkinud kommunaalteenuste võlgnevust. Seega ei vaielnud pooled otsuse kohaselt selle üle, et Sergei Parinov ei ole korteriühistule oma võlga tasunud. Kohtuotsusest ei nähtu, miks ei pidanud maakohus niisugusel juhul põhjendatuks kostjate vastu esitatud hagi vähemalt osas, mis puudutas Sergei Parinovi poolt ühistule tasumata jäetud võlga. Kohus ei andnud ka mingit hinnangut kostjate poolt kohtumenetluses tehtud vastuolulistele avaldustele. Nii esitasid kostjad vastuses hagile hagisummat puudutavaid konkreetseid vastuväiteid, seostades neid eelkõige endise omaniku Sergei Parinovi kohustuste katteks täitemenetluses toimunud täitmisega ja juhtides tähelepanu vahele hageja arvestuses, nii nagu kostjad on seda mõistnud (kd. I, tl. 45 – 46). Edasises menetluses, pärast hageja poolt kostjate vastuse kohta esitatud seisukohti (kd. I, tl. 77 – 78) ja nende kinnituseks esitatud tõendeid (kd. I, tl. 125 – 213), möönsid kostjad esmalt võimalust, et Sergei Parinov jäi ühistule võlgu (kd. I, tl. 96), seejärel aga kinnitasid korduvalt, et neil ei ole vastuväiteid võla suuruse ja sellega seotud asjaolude kohta ning nende ainsaks vastuväiteks on, et nende näol on tegemist ebaõigete kostjatega (kd. I, tl. 220; kd. II. tl. 30). Endiselt väitsid kostjad siis, et selle aja eest, mis nad korteris on elanud, ei ole nad hagejale võlgu jäänud (kd. II, tl. 23). Tsiviilasja toimikust ei nähtu, et maakohus oleks menetlusosalistega kostja vastuväiteid arutanud, nagu seda nõuab

§ 351lg.

1, juhtinud kostjate tähelepanu nende seisukohtade vastuolulisusele või andnud kostjatele tähtaja oma selge seisukoha esitamiseks (sama paragrahvi lg. 3). Jätnud kostjate seisukohad hageja poolt esiletoodud faktiväidete, sealhulgas arvandmete kohta välja selgitamata, ei täitnud maakohus täiel määral

§ 392lg.

1 punktide 1 ja 3 nõudeid, milleks muuhulgas on kostjate seisukoha ja faktiliste ning õiguslike väidete väljaselgitamine hageja esitatud nõuete ja väidete kohta. Ka ei võtnud maakohus otsuses mingit seisukohta kostjate poolt vastuseks hagile esitatud faktiväidete osas ega hinnanud seda, kas kostjate poolt esitatud vastuväited võimaldavad lugeda hageja poolt esiletoodu

§ 231lõigetes 2 – 4 sätestatut arvestades omaksvõetuks.

Veel ei andnud maakohus 8 mingit hinnangut asjas esitatud tõenditele, jättes samas otsuses märkimata, miks ei ole hagi kohtule esitatud tõenditega tõendatud või miks ei ole tõendite hindamine vajalik. Tegemist on

§ 422lg.

8 nõuete rikkumisega, seda enam, et rea tõendeid esitas kostja kohtule kohtu nõudmisel (kd. I, tl. 92 ja 109; kd. I. tl. 121 – 122, 125 – 195). Et seaduse kohaselt tuleb vaidlus esmalt lahendada maakohtul (

§ 9lg.

3), faktiliste asjaolude kogumi esmakordsel apellatsioonimenetluses tuvastamisel ei saaks aga kassatsioonimenetluse eripära arvestades üldse kaevata kohtuotsuse peale asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas, siis rikuks asjas keskset tähtsust omavate asjaolude kogumi esmakordne apellatsioonimenetluses tuvastamine poolte õigust kohtulahendi peale edasi kaevata. Ka ei ole apellatsioonimenetluses võimalik täita maakohtu poolt täitmata eelmenetluse ülesandeid. Eespoolkirjeldatud menetlusõiguse normide rikkumised ei ole seega apellatsioonimenetluses kõrvaldatavad. Menetluskulud tuleb maakohtul menetlusosaliste vahel jaotada asja sisulise uue läbivaatamise käigus, arvestades kogu hagi lahendamise tulemust, sealhulgas otsust osas, mille peale apellatsioonkaebust ei esitatud. Reet Allikvere Kaupo Paal Malle Seppik