← Eesti

2-07-22862/13

Obsah (4)§ 29§ 3§ 8§ 76

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iko Nõmm, Mare Merimaa, Gaida Kivinurm Otsuse tegemise aeg ja koht 03.03.2010, Tallinn Tsiviilasja number 2-07-22862 Tsivii

§-s 29 sätestatud eeskirjadest, mille kohaselt on lepingu sisu määratlemisel primaarseks lähtekohaks lepingupoolte ühine tegelik tahe lepingu sõlmimise hetkel. Käesolevas asjas ei ole pooled esitanud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et üks lepingupooltest võis lepingut mõista teatud spetsiifilises tähenduses ja et teine lepingupool pidi sellisest mõistmisest aru saama (

§ 29

lg 3).

§ 29

lg 4 kohaselt tuleb olukorras, kus lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei õnnestu kindlaks teha, tõlgendada lepingut selliselt, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kohus leidis, et heas usus tegutsev, lepingupooltega sarnane isik mõistaks töölepingut, kus ei ole kodutöö tegemise võimalust ette nähtud ja kus on minutilise täpsusega tööaja algus, lõpp ja lõunapaus määratletud, selliselt, et kõiki muid, kui kontoriväliseid ülesandeid tuleb täita kontoris. Sellele viitab tööaja täpne määratlemine, samuti viitab sellele tööülesannete kirjeldus (vt töölepingu p 3.1.), samuti see, et kodutöö võimalust ei olnud ette nähtud. See asjaolu, et töö tegemise asukoht oli määratud omavalitsusüksuse asukohaga (Tallinna linn), ei anna alust väita, et pooled soovisid töölepingut sõlmida selliselt, et hageja võib tööülesandeid täita ükskõik millises Tallinna paigas, peaasi, et Tallinna linna haldusterritooriumi piires. Kostjal oli kontor ja mõistlik on eeldada, et kostja huvi oli suunatud sellele, et tööülesandeid täidetaks kostja kontoris. Selline tõlgendus, nagu andis töölepingu p-le 5.

  1. hageja, on kohtu hinnangul tavatu. Kohus ei saa nõustuda hageja seisukohaga nagu tuleks töölepingu nimetatud punkti mõista selliselt, et tööülesandeid võib täita ükskõik millises Tallinna punktis. See ei saa haakuda lepingu eesmärgiga, mida tuleb lepingu sisu määratlemisel muuhulgas arvesse võtta. Eespool toodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et poolte tööleping nägi ette, et hageja täidab oma neid tööülesandeid, mida ei tule olemuslikult kontorist väljaspool täita, kostja kontoris. Sellest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et hageja rikkus töölepingut seeläbi, kui ta perioodil 21.04-02.05.2007 kostja kontoris kordagi ei viibinud. Need hageja väited, et ta kohtus sellel perioodil arhitektiga ja ühe kinnisasja, mille omandamist hageja korraldas, ühisomanikuga ning et hageja helistas kostja töötajatele, ei anna alust vastupidist väita. Kostja ei väitnud, et hageja üleüldse sellel perioodil tööd ei teinud, kostja heitis hagejale ette seda, et hageja ei viibinud kontoris ajal, kui hageja ei täitnud vältimatult kontorist väljaspool viibimist eeldavaid ülesandeid. Kohus leiab ka selle rikkumise osas, et hageja väide, et kostja oleks pidanud ise hageja poole pöörduma ja uurima, et miks hageja tööl ei käi, ei ole põhjendatud. Eespool toodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et seda, et hageja ei viibinud perioodil 21.04-02.05.2007 kontoris, tuleb käsitleda töölepingu rikkumisena ning et hageja väited ei anna alust vastupidist väita.
  2. Hageja esitas väite, mille kohaselt viibis ta alates 03.05.2007 töövõimetuslehel. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja töövõimetuslehel viibis. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja teavitas kostjat töövõimetuslehele jäämisest või mitte. Hageja väidab, et ta teavitas kostjat töövõimetuslehele jäämisest paar päeva peale töövõimetuslehe avamist. Kostja seda väidet õigeks ei võta ja vaidleb sellele vastu. Kostja kinnitas kogu menetluse jooksul, et hageja ei ole teda töövõimetuslehele jäämisest teavitanud. Kostja on selle asjaolu, et hageja ei teavitanud kostjat töövõimetuslehele jäämisest esitanud töölepingu lõpetamise aluseks olevas käskkirjas ühe distsiplinaarkaristuse määramise alusena. Hageja ei ole selle tõenduseks, et ta kostjat töövõimetuslehele jäämisest teavitas, esitanud mitte ühtegi tõendit. Kostja on esitanud tõendina hageja poolt kostja juhatuse liikmele, V. M. saadetud e- kirja, mille sisu on järgmine: „Tere, Aprillis käisin Indias 09.04 – 20.04, (10 tööpäeva) nagu sai ka informeeritud. Mai algusest kuni 11.05 olin haiguslehel ja põskkoopa põletikuga kodusel ravil. Ülejäänud ajal töötasin enamuse ajast kodus, kuna puudus otsene vajadus kontori järgi. A.“. Sellest e-kirjast nähtub, et hageja teavitas kostjat oma töövõimetuslehest alles 14.05.
  3. Selle e-kirja sisu viitab pigem sellele, et hageja selles ekirjas esmakordselt teavitas kostjat töövõimetuslehele jäämisest. Igal juhul ei tulene sellest ekirjast, et hageja oleks kostjat varem töövõimetuslehele jäämisest teavitanud. Hageja leidis, et 4

(10)asjaolu, et ta teavitas tööandjat töövõimetuslehele jäämisest paar päeva peale haiguslehe avamist, tõendab hageja kasutuses olnud telefoni telefonikõnede väljavõte, millest nähtub, et hageja helistas 04.05.2007 kostja esindajale, oma otsesele ülemusele, V. M.. Kostja esitas selle väite osas vastuväite, mille kohaselt ei võta kostja seda asjaolu õigeks ja et see asjaolu, et hageja kostjale helistas, ei tõenda veel seda, et hageja oleks kostjat haiguslehele jäämisest teavitanud. Kohus, analüüsinud hageja ja kostja väiteid ja käesolevas asjas esitatud tõendeid, leidis, et telefonikõnede väljavõte, millest nähtub, et hageja on 04.05.2007 kostjale helistanud, ei tõenda, et hageja oleks kostjat haiguslehele jäämisest teavitanud. Käesolevas asjas tuleb arvesse võtta ka hageja 14.05.2007 e-kirja kostjale. See e-kiri ei kinnita, et hageja oleks kostjat eelnevalt haiguslehele jäämisest teavitanud, pigem viitab sellele, et 14.05.2007 teavitamine toimus esmakordselt. Sellest tulenevalt leidis kohus, et kaudsed tõendid ei kinnita hageja väiteid, vaid hoopis kostja väidet selle kohta, et hageja kostjat haiguslehele jäämisest ei teavitanud. Kohus märkis, et negatiivset asjaolu, et hageja kostjat ei teavitanud, oleks kostjal raske ka täiendavalt millegagi tõendada. Eespool toodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et kostja 16.05.2007 käskkirja ei saa alusetuks lugeda.
  1. Hageja on märkinud, et kostja teavitas 29.05.2007 tähitud kirjaga hagejat, et leping loetakse lõppenuks alates 10.04.2007, s.o ajast, mil töötaja omavoliliselt töölt lahkus. Enne seda teavitas kostja hagejat, et distsiplinaarkaristus loetakse määratuks sellest ajast, kui hageja käskkirjale oma allkirja annab. 04.06.2007 teatas kostja hagejale, et käskkirja täitmine on peatatud kuni töövõimetuslehe lõppemiseni. Hageja ei ole selgelt esile toonud, kohtu küsimistele vaatamata, et mida hageja nende asjaolude esiletoomisega väita tahab. Kohus, analüüsinud vastavaid asjaolusid, leidis, et need ei anna alust hagi rahuldamiseks. Tööandja, saades teada uutest asjaoludest, kohaldas töötaja jaoks soodsamat olukorda ning käitus õiguspäraselt. Kindlasti ei saa väita, et töölepingu lõpetamine olukorras, kus töötaja on haiguslehel, kuid tööandja seda ei tea seetõttu, et töötaja ei ole tööandjat haiguslehele jäämisest teavitanud, oleks seadusevastane. Kostja tegi ka kõik selleks, et seda tagajärge, mida tööandja teadmise korral tuleks lubamatuks pidada, ületada. Eespool toodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et käesolevas lõigus toodud hageja väited ei anna alust hagi rahuldamiseks.
  2. Hageja leiab, et kostjapoolne töölepingu lõpetamine on ebaseaduslik seetõttu, et käskkiri ei käsitle hageja süü küsimusi tegude toimepanemisel. Kohus selliste hageja väidetega ei nõustunud. Kostja on teinud hagejale distsiplinaarkaristuse määramisel kõik endast oleneva, mida võib mõistlikult ühelt tööandjalt oodata. Kostja küsis hagejalt selgitusi ja andis võimaluse asjaolusid selgitada. Hageja poolt antud selgitusi on kostja ka käskkirjas käsitlenud. Kostja leidis käskkirjas, et hageja selline käitumine häiris kostja juures tööd ja kostja asus käskkirjas seisukohale, et hageja pani teod toime süüliselt. Ka käesoleva vaidluse raames esile toodud asjaolud ei kinnita hageja süü puudumist. Kohus asus seisukohale, et kostja on teinud käskkirja andes kõik selle, mida ühelt tööandjalt võib mõistlikult eeldada ning hageja süüd puudutava väited ei anna alust hagi rahuldamiseks.
  3. Hageja märkis veel, et tema hinnangul oli distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg käskkirja andmise ajaks möödunud. Hageja tugineb seejuures TDVS § 6 lg-le 1, mille kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata mitte hiljem kui 1 kuu jooksul, arvates päevast, mil tööandja süüteost teada sai. Hageja leiab, et eeldusel, et hageja puudus alates 09.04.2007 omavoliliselt töölt, tulnuks kostjal hagejale distsiplinaarkaristus määrata hiljemalt 08.05.
  4. Kohus sellise hageja seisukohaga ei nõustunud. Kohus leidis, et kostja ei pea viivitamatult asuma uurima, et miks töötaja ei ole tööle tulnud vms. Sellest tulenevalt asus kohus seisukohale, et käesolevas lõigus käsitletud hageja väide ei anna alust hagi rahuldamiseks.
  5. Hageja esitas alternatiivse nõude, milles palub TLS § 144 alusel, eeldusel, et kohus siiski leiab, et hagejaga töölepingu lõpetamine oli õiguspärane, lugeda see ebaotstarbekaks ja ennistada hageja tööle. Kohus asus seisukohale, et käesolevas vaidluses ei ole esitatud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et töölepingu lõpetamine hagejaga oleks olnud ebaotstarbekas. Kohus leidis, et kostja 5
(10)poolt hageja suhtes kohaldatud distsiplinaarkaristus oli rikkumisele vastav ja kohane. Töölepingu lõpetamine, karistusena teo eest, et kostja puudus sedavõrd pika perioodi vältel ilma õigusliku aluseta töölt, on kohane. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, mille alusel saaks asuda vastupidisele seisukohale. Sellest tulenevalt tuleb jätta hageja alternatiivne nõue rahuldamata.
  1. Kohus märkis veel, et käesoleva hagiasja materjalid ei anna alust väita nagu oleks kostja käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Kõiki hageja poolt esitatud asjaolusid arvesse võttes asus kohus seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kuivõrd hagi jääb täies ulatuses rahuldamata, siis ei tule kohtul võtta seisukohta kostja poolt esitatud aegumise taotluse osas. Apellatsioonkaebuse põhjendused
  2. Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 29.04.2008 otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi. Samuti esitada kohtuotsuses menetluskulude jaotus ja jätta menetluskulud kostja kanda.
  3. Kohus tuvastas ebaõigesti asjaolu, et poolte vahel ei olnud suulist kokkulepet puhkuse osas perioodil 09.04.- 20.04.2007 ja seetõttu pidi hageja täitma sel perioodil tööülesandeid. Kohus tuvastades, et poolte vahel puudus kokkulepe puhkusele jäämise osas, ei ole viidanud ühelegi materiaalõiguslikule normile ning on jätnud apellandi poolt esitatud tõendi hindamata. Arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt oleks kohus pidanud tuvastama, et poolte vahel oli suuline kokkulepe puhkuse osas.
  4. Hageja taotles enda, kui menetlusosalise vande all ülekuulamist, et tõendada suulist kokkulepet vastustajaga puhkusele jäämise osas. Kostja sellega ei nõustunud, millest tulenevalt kohus ka hageja taotluse rahuldamata jättis. Seetõttu puudus kostjal võimalus otsese tõendi esitamiseks suulise kokkuleppe osas puhkuse kohta. Hageja leidis, et kaudselt tõendab suulist kokkulepet puhkuse osas asjaolu, et kostja ei helistanud puhkuse ajal kordagi hagejale, ega saatnud hagejale ka ühtegi SMS ega muud teadet või küsimust selle kohta, kus hageja viibib. Ka hageja poolt kostjale saadetud e-kirjas tekstist nähtub, et kostja oli kostja puhkusest teadlik. Nimetatud tõendi on kostja esitanud oma 28.08.2007 vastuse lisana 2 ning kohus on jätnud selle arvestamata ja hindamata. Kohus ei ole otsuse põhjendavas osas märkinud, millisele materiaalõiguslikule normile kohtu järeldus selle kohta, et nimetatud asjaolu poolte suulist kokkulepet ei tõenda, tugineb.
  5. Kostja ei ole kogu menetluse jooksul väitnud, et ta oleks hagejat puhkuse ajal üritanud kätte saada ja/või temale tahtnud tööülesandeid anda või on jäänud mõni tööülesanne täitmata. Kostja vastuväited kokkuleppe puudumise osas on paljasõnalised ja tõendamata, kuna lepingulise esindaja seletus ei ole menetluses tõendiks, menetlusosalise seletusi tõendina esitatud ei ole. Seega ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit kokkuleppe puudumise osas ega selles osas, et kostja juures vormistatakse puhkused kirjalikult. Kohus ei ole otsuses märkinud, milliste tõenditega on ta kostja vastuväited tõendatuks lugenud. Tulenevalt eeltoodust tuleb hageja väited kokkuleppe osas lugeda usaldusväärseks ja suuline kokkuleppe puhkuse osas tuleb lugeda tõendatuks.
  6. Kuna poolte vahel oli suuline kokkulepe puhkusele jäämise osas, siis ei olnud vajalik järgida PuhkS § 15 lg 4 sätestatud kirjaliku etteteatamise nõuet. Isegi, kui suulise kokkuleppe olemasolu on tõendamata, saaks hagejale rikkumisena ette heita üksnes etteteatamiskohustuse eiramist mitte tööülesannete täitmata jätmist, sest sisuline puhkusest keeldumise võimalus vastustajal puudus. Kirjaliku etteteatamise nõude st üksnes vorminõude järgimata jätmine, kui sisuline puhkusest keeldumise võimalus kostjal puudub, ei ole niivõrd oluline rikkumine, et määrata distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamine. Hagejale, kui alla 7 aastast last kasvatavale vanemale, on kostja tulenevalt PuhkS § 16 lg 3 kohustatud andma puhkust talle sobival ajal.
  7. Kohus leidis oma otsuse punktis 6, et kuna hageja ei viibinud perioodil 21.04.-02.05.2007 kontoris, tuleb käsitleda töölepingu rikkumisena. Kohus ei ole otsuse põhjendavas osas märkinud, millisele materiaalõiguslikule normile kohtu järeldus selle kohta, et hageja mitteviibimine kostja kontoris on töölepingu rikkumine, tugineb. Hageja töötas kostja juures kruntide ostujuhi ametikohal (lepingu p 3.1.) ja tema töö tegemise koht oli Tallinn (lepingu p 5.1.) Kontoris 6
(10)mitteviibimine ei saa olla töölepingu lõpetamise aluseks, seda enam kui selline kohustus ei tulene töölepingust. Kohus ei ole otsuse põhjendavas osas tuvastanud, mis oli lepingu eesmärk, kuidas kostja huvi oli seotud sellega, et hageja töötaks kontoris, millised olid need ülesanded, mida hageja pidi kostja kontoris täitma ning millised ülesanded ta täitmata jättis seetõttu, et ta ei viibinud kostja kontoris ja kas poolte eelnev praktika oli selline, et hageja oleks üldse eelnevalt tööülesandeid kontoris täitnud, arvestades, et hageja oli varustatud tööülesannete täitmiseks ametiauto, ametitelefoni ja sülearvutiga. Arvestades asjaolu, et hageja töötas kruntide ostujuhi (maakleri) ametikohal, siis antud töö iseloom on selline, mis eeldab töötamist väljaspool kontorit ja ebamõistlik oleks eeldada, et pooled leppisid kokku tööülesannete täitmise kostja kontoris. Sellist praktikat poolte vahel ei olnud. Hageja möönab, et viibis aega ajalt kostja kontoris (1.5-30 minutit) selleks, et üle anda pabereid, kohtuda kostja juhatajaga või klientidega, mis oli seotud konkreetse tööga, kuid ei täitnud tööülesandeid kontoris. Selliste tööülesannete täitmiseks, mis eeldasid tööd arvutiga, oli kostja varustanud hageja kaasaskantava arvutiga selleks, et töötaja saaks mobiilsemalt tööülesandeid täita (st ei peaks arvuti kasutamiseks tulema kontorisse).
  1. Kohus ei ole otsuse põhjendavas osas märkinud, millisele materiaalõiguslikule normile kohtu järeldus selle kohta, et lepingus märgitud tööajanorm ja kodutöö tegemise võimaluse puudumine näitab hageja kohustust töötada kostja kontoris, tugineb. Tööajanormi määratlemine lepingus on töölepingu kohustuslik tingimus (TLS § 26 lg 1 p 7) ja see märgitakse lepingusse ka sellisel juhul, kui töötaja töö iseloom on selline, et tööülesandeid täidetakse väljaspool kontorit. Tööajanormi määratlemine ei näita tööülesannete täitmise kohta. Asjakohatu on viide kokkuleppe puudumine kodutöö tegemise võimaluse kohta, kuna see ei ole töölepingu kohustuslik tingimus. Töölepingus peab märkima töö tegemise kohaja selleks ei olnud kostja kontor vaid Tallinna linna haldusterritoorium. Asjaolu, et hageja ei pidanud töötama kontoris tõendab kaudselt ka asjaolu, et kostja ei ole kordagi nimetatud perioodil hagejale helistanud, SMS või e-kirja saatnud, mis oleks ootuspärane ja mõistlik kui hageja oleks pidanud töötama kontoris ning ta seda ei teinud ja puudus omavoliliselt töölt. Tõendamaks tööülesannete täitmist nimetatud perioodi esitas hageja enda telefonikõnede väljavõtte, millest nähtub, et nimetatud perioodil on hageja suhelnud telefoni teel kostja juhatuse liikme, kostja töötajaga (maakleriga) ning helistanud kontorisse, lisaks esitas hageja tunnistajate ülekuulamise taotluse, mille kohus jättis rahuldamata, kuivõrd kostja möönis, et kostja võis nimetatud perioodil tööd teha. Samas ei ole jällegi kostja tõendanud asjaolu, et hageja kontoris mitteviibimise tulemusena, jäid hageja poolt lepingust tulenevad või jooksvad tööülesanded täitmata.
  2. Kohus on leidnud, et telefonikõnede väljavõte, millest nähtub, et hageja on 04.05.2007 kostjale helistanud, ei tõenda, et hageja oleks kostjat haiguslehele jäämisest teavitanud. Hageja viibis alates 03.05.2007 töövõimetuslehel. Hageja esitas tõendina enda telefoni väljavõtte, millest nähtub, et ta helistas kostja juhatuse liikmele 04.05.2007 ja teavitas kostjat enda töövõimetusest. Põhjendatud ei ole kohtu seisukoht, et negatiivset asjaolu, et hageja kostjat ei teavitanud, oleks kostjal raske ka täiendavalt millegagi tõendada. Kostjal oli võimalus oma vastuväidet tõendada menetlusosalise juhatuse liikme seletusega. Kostja ei ole oma vastuväidet tõendanud, kuna lepingulise esitaja seletus ei ole tõendiks. Hageja 14.05.2007 e-kiri ei tõenda seda, et kostja ei olnud hageja töövõimetusest teadlik ja hageja teavitas kostjat töövõimetusest esmakordselt, seda tõendaks kostja sellekohane e-kiri vms kostjapoolne tõend. Isegi, kui ei osutu tõendatuks, et hageja kostjat töövõimetuslehest teavitas, siis ei saa teatamata jätmist lugeda jämedaks töökohustuse rikkumiseks, mis annaks aluse töölepingu lõpetamiseks esmakordse rikkumise korral, kuna teatamine või teatamata jätmine ei muuda asjaolu, et hageja oli töövõimetu ja tööülesandeid nimetatud perioodil täitma ei pidanud.
  3. Kohus on leidnud, et kostja 16.05.2007 käskkirja ei saa alusetuks lugeda. Kohus ei ole hinnanud töötaja süüteo asjaolusid st tuvastanud hageja süüd, töökohustuste rikkumise tagajärgi, hageja suhtumist süüteosse ja selle tagajärgedesse. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-48-02 p 11 kohaselt on TLS §-des 48 ja 50 nimetatud töökohustuste süüliselt täitmata jätmine või mittenõuetekohane 7
(10)täitmine TDVS § 2 p 1 järgi töötaja distsiplinaarsüütegu. Töötajate distsiplinaarvastutuse seadusega antud distsiplinaarvõimu kasutades on tööandjal õigus TLS § 103 lg-st 1 tulenevalt lõpetada tööleping § 86 p-s 6 ettenähtud alusel, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on kustumata distsiplinaarkaristus või sama paragrahvi teise lõike kohaselt ka töötaja esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise eest. Seega on töötaja iga süütegu, kui see häiris tööd ja töötajal on kustumata distsiplinaarkaristus, jäme töökohustuste rikkumine. Töökohustuste esmakordne jäme rikkumine või distsiplinaarkaristust omava töötaja tööd häiriv süütegu on käsitletav seaduse olulise rikkumisena. Sama lahendi p 12 kohaselt põhineb tööandja või kohtu otsustus töötaja töökohustuste rikkumise oluliseks või mitteoluliseks tunnistamisel töötaja süüteo asjaoludele (faktikoosseisule või -kogumile) antud hinnangul. TDVS § 8 lg-st 1 tulenevalt on hindamisele kuuluvateks asjaoludeks süüteo raskus, selle toimepanemise asjaolud ja töötaja eelnev käitumine. Siinjuures tuleb hinnangu andmisel vahet teha töötaja süüteo formaalsetel ja sisulistel tunnustel. Töökohustuste täitamata jätmine või nõuetele mittevastav täitmine (rikkumine formaalses mõttes) iseenesest ei saa olla töötajale distsiplinaarkaristuse määramise aluseks. Töötaja karistamiseks peab tööandja tuvastama töötaja teo sisulist külge iseloomustavad asjaolud, eelkõige töötaja süü. Töötaja süüteo raskuse määravad töökohustuste rikkumise tagajärjed, tema suhtumine süüteosse ja selle tagajärgedesse. Süüteo toimepanemise asjaoludena tuleb arvestada samuti olukorda, milles süütegu toime pandi. TLS § 103 kohaldamine peab seega põhinema töötaja süüteo kõigi asjaolude hinnangul kogumis. Sama otsuse p 13 märgib kolleegium, et TDVS § 23 lg 2 kohaselt tühistab kohus töötajale määratud distsiplinaarkaristuse, kui töötajat on karistatud ebaseaduslikult, sealhulgas süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ning töötaja eelnevale käitumisele ilmselt mitte vastava karistusega. Tulenevalt ITLS § 28 lg-st 1 on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks olevate asjaolude puudumisel või seaduses sätestatud töölepingu lõpetamise aluse kohaldamisel protseduurireeglite olulise rikkumise korral. Kui tööandja on lõpetanud töölepingu ebaseaduslikult, siis pole kohtul alust kaaluda TLS § 144 kohaldamist seonduvalt töölepingu lõpetamise otstarbekusega. Sel juhul tunnistab kohus töölepingu lõpetamise töötaja hagi alusel ebaseaduslikuks. Seega on TLS § 144 kohaldamise eelduseks töölepingu lõpetamise õiguspärasus. Töötaja tööle ennistamisel TLS § 144 kohaselt kasutab töövaidlusorgan talle seadusega antud volitust hinnata asjaolude kohaselt, kas töölepingu lõpetamine töötajaga oli otstarbekas. Seetõttu ei saa selle sätte alusel töötaja tööle ennistamine tähendada tööandja distsiplinaarkaristuse määramise õigusvastasust. 23. Hageja on seisukohal, et kohus peab vaidluse korral hindama, kas tööandja on tuvastanud töötaja teo sisulist külge iseloomustavad asjaolud, eelkõige töötaja süü. Töötaja süüteo raskuse määravad töökohustuste rikkumise tagajärjed, tema suhtumine süüteosse ja selle tagajärgedesse. Süüteo toimepanemise asjaoludena tuleb arvestada samuti olukorda, milles süütegu toime pandi. TLS § 103 kohaldamine peab seega põhinema töötaja süüteo kõigi asjaolude hinnangul kogumis. Kostja ega kohus ei hinnanud töötaja väidetava süüteo kõiki asjaolusid mh töökohustuse rikkumise tagajärgi. Käskkirjas ei ole asjaolusid kirjeldatud vaid on tsiteeritud töölepingu seaduse sätteid. Tulenevalt eeltoodust on töötajale distsiplinaarkaristusena määratud töölepingu lõpetamine ebaseaduslik. 24. Kohus ei tuvastanud kas tööleping lõppes tulenevalt TDVS § 12 lg 3 10.04.2008 või tulenevalt käskkirja punktis 2 märgitust 03.10.2008. Kui kohus tuvastab, et pooltel oli suuline kokkulepe puhkuse osas ja tööleping lõppes 10.04.2008 s.o. hageja puhkuse ajal, siis on tegemist TLS § 91 lg 1 p 2 nõuete rikkumisega ning töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega. Kui kohus tuvastab, et hageja teavitas kostjat töövõimetuslehest, siis on distsiplinaarkaristus määratud ebaseaduslikult. 25. Kohus ei tuvastanud, millal sai kostja teada väidetavast omavolilisest puudumisest. Kuna hageja puudus väidetavalt omavoliliselt töölt 09.04.2007 ja kostja sai nimetatud päeval väidetavast omavolilisest puudumisest teada, siis tulenevalt TDVS § 6 lg 1 oleks distsiplinaarkaristuse määramise viimaseks päevaks 08.05.2007. 8
(10)Vastus apellatsioonkaebusele
  1. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Ringkonnakohtu põhjendused
  2. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
  3. Apellatsioonkaebuses esitatud hageja väited tuginevad sarnaselt hagis väljendatule endiselt ekslikule seisukohale, et hageja poolt töölt puudumine perioodil 09.04.2007 – 11.05.2007 ei olnud omavoliline. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus esitatud asjaolude ja uuritud tõendite pinnalt õigesti leidnud, et hageja puudus töölt põhjuseta ning seetõttu on kostja 16.05.2007 käskkiri seaduspärane. Kostja poolt hageja suhtes distsiplinaarkaristusena töölt vabastamise kohaldamine oli seaduslik ja kostja selline otsus oli hageja poolset töölepingu rikkumise raskust arvestades põhjendatud. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega täies ulatuses ning ei pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks esimese astme kohtu otsuse põhjendusi seetõttu korrata. Kostja poolt viidatud menetlusnormide rikkumist või materiaalõiguse ekslikku kohaldamist kolleegium maakohtu töös ei tuvastanud.
  4. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et hageja etteheide, mille kohaselt ei ole maakohus tõendeid hinnates märkinud, millistele materiaalõiguse normidele tuginedes on kohus jõudnud järeldusele, et hageja väited on jäänud tõendamata, on ainetu. Materiaalõigus sätestab objektiivse õigusena abstraktse faktilise koosseisu. Seaduses ettenähtud koosseisule vastavate eluliste asjaolude tuvastamine läbi tõendite hindamise on aga protsessinormidega reguleeritud kohtu tunnetuslik tegevus, mis materiaalõiguslikku alust ei vaja. TsMS § 232 lg 1 kohaselt peab kohus hindama seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustama oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõene või mitte. Erinevalt hageja seisukohast on maakohus kolleegiumi arvates tuvastanud vaidluse aluseks olnud asjaolud ja hinnanud esitatud tõendeid seaduse kohaselt ning ringkonnakohtul ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut või asuda tuvastatud asjaoludes suhtes maakohuga võrreldes erinevale seisukohale.
  5. Hageja väide, et maakohus ei ole otsuses märkinud, milliste tõendite alusel on kohus lugenud kostja väited tõendatuks, märgib kolleegium, et juhul kui TsMS § 230 lg-s 1 sätestatud üldise tõendamiskoormise kohaselt lasub asjaolu tõendamiskoormis hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja ei ole oma väiteid tõendanud. Kuna hageja kostjalt puhkusele jäämise nõusoleku saamise, vaidlusalusel perioodil kõigi tööülesannete väljaspool kontorit täitmiseks kostjaga kokkuleppe sõlmimise ja töövõimetuslehele jäämisest kostja teavitamise kohta tõendeid ei esitanud, puudus kostjal tarvidus hageja väidete ümberlükkamiseks omapoolseid tõendeid esitada. Seda enam, et tegemist oleks kostja jaoks negatiivse asjaolu tõendamisega, mida ei saa kostjalt nõuda.
  6. Hageja etteheide, et kohus ei ole lugenud telefonikõnede väljavõttega tõendatuks hageja väidet, et ta teavitas kostjat töövõimetuslehele jäämisest, on asjakohatu, kuna nimetatud tõend kinnitab üksnes helistamise fakti 04.05.2007 aga mitte pooltevahel peetud telefonivestluse sisu. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja poolt kostjale 14.05.2007 saadetud e-kirjast võib järeldada, et esmakordne teavitamine haiguslehele jäämisest toimus alles 14.05.
  7. Hageja pahameel selle üle, et maakohus ei kuulanud hagejat väidete tõendamiseks üle vande all, on samuti põhjendamatu, kuna TsMS § 268 võimaldab tõendama kohustatud poole ülekuulamist vande all üksnes juhul, kui vastaspool sellega nõustub. Kostja ei ole seda liiki tõendite kogumisele oma nõusolekut andnud.
  8. Apellatsioonkaebuse etteheide, mille kohaselt ei ole maakohus otsuses märkinud, millisest materiaalõigusnormist tulenevalt pidi hageja täitma tööülesandeid kontoris, on asjakohatu, kuna maakohus on hageja nimetatud kohustuse tuvastanud pooltevahelisest töölepingust, mitte 9
(10)seadusest.

§ 3

p 1 kohaselt tekkib võlasuhe m.h lepingu alusel, vastavalt

§ 8

lg-le 2 on lepinguga võetud kohustuste täitmine pooltele täitmiseks kohustuslik ning

§ 76lg 1 kohaselt tuleb kohustust täita vastavalt lepingule.

Maakohus on töölepingu p-i 5.1 tõlgendades teinud õige järelduse, et pooltevaheline tööleping nägi ette hageja kohustuse neid tööülesandeid, mida ei tule olemuslikult täita kontorist väljaspool, täita kostja kontoris.

  1. Hageja väide, et kohus ei ole analüüsinud hageja süüteo raskust on põhjendamatu, kuna maakohus on otsuses selgelt märkinud, et kostja poolt hageja suhtes kohaldatud distsiplinaarkaristus oli rikkumisele vastav ja kohane. Kolleegium nõustub maakohtuga, et töölepingu lõpetamine, karistusena hageja poolt ligi kuu kestnud omavoliliselt töölt puudumise eest, on õigustatud. Töölepingu lõpetamise ajal kehtinud TLS § 103 lg-st 1 tulenevalt oli tööandjal õigus lõpetada tööleping TLS § 86 p-s 6 ettenähtud alusel ka töötaja poolt esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise korral. Maakohus on otsuses õigesti märkinud, et kostja on hageja karistamiseks tuvastanud hageja teo sisulist külge iseloomustavad asjaolud, arvestades 16.05.2007 käskkirja kohaselt lepingurikkumise olukorda, töökohustuste rikkumise tagajärgi ning hageja suhtumist süüteosse. Paikapidav on maakohtu hinnang, et hageja poolt vaidluse raames esile toodud asjaolud ei kinnita hageja süü puudumist ning nõude aluseks olevad hageja paljasõnalised väited ei anna alust hagi rahuldamiseks.
  2. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Iko Nõmm Mare Merimaa Gaida Kivinurm 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.