Obsah (8)

§ 103§ 102§ 100§ 83§ 95§ 106§ 77§ 3

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 3. märts 2010. a., Ta

) § 103 lg. 4 kohaselt loetakse kaitsmiseta tunnustatuks nõue ja pandiõigus, mis on kantud kommertspandiregistrisse. Hageja nõuet summas 30.000.000 krooni tagav kommertspant kanti kommertspandiregistrisse

1. juunil
2. a. Seetõttu puudus pankrotihalduril õigus ja kohustus esitada hageja nõuet tagav pandiõigus ja pandiõigusest tulenev nõude rahuldamisjärk kaitsmisele, võlausaldajatel ja pankrotihalduril aga puudus õigus esitada hageja nõuet tagavale pandiõigusele ja nõude rahuldamisjärgule vastuväiteid. Võlausaldajate otsus - mitte tunnustada hageja nõuet ja nõuet tagavat pandiõigust

§ 103lõikele 6 tuginedes - on väär.

Ennistamiseks oli esitatud täiendav nõue. Kommertspant ei sõltu sellest täiendavast nõudest, põhinõue on õigeaegselt esitatud. Vastuväited protokolliti ja need on käsitletavad võlausaldajate üldkoosoleku otsusena. Pant on kehtiv seadusest tulenevalt. AS-i TKE Grupp (pankrotis) ja pankrotihalduri Ly Müürsoo seisukoht Kostjad hagi ei tunnistanud. Teade AS-i TKE Grupp pankroti väljakuulutamise kohta ilmus elektroonilises väljaandes Ametlikud Teadaanded pankroti väljakuulutamise päeval

1. aprillil
2. a., seega oli võlanõuete esitamise tähtaeg
3. juuni
4. a. Esimene nõuete kaitsmise koosolek AS TKE Grupp (pankrotis) pankrotimenetluses toimus
5. augustil
6. a., teade koosoleku toimumise kohta ilmus
7. juulil
8. a. Vahetult enne nõuete kaitsmise koosolekut, s. o. reedel,
9. augustil
10. a., esitas OÜ Forbrist oma täiendava nõudeavalduse summas 20.000.000 krooni. Koos nõudeavaldustega esitas võlausaldaja ka taotluse ennistada

§ 102lg.

1 alusel nõude esitamise tähtaeg. Täiendav nõudeavaldus oli esitatud puudustega. Haldur informeeris olukorrast võlausaldajaid nõuete kaitsmise koosolekul ja OÜ Forbrist täiendavat nõuet 27. augustil 2007. a. läbi ei vaadatud. Haldur pöördus 3. septembril 2007. a. kohtu poole taotlusega pikendada

§ 100lg.

2 alusel OÜ Forbist ja OÜ Bulean nõuete kaitsmise koosoleku tähtaega ühe kuu võrra. Kohus rahuldas

1. septembri
2. a. määrusega halduri taotluse. Võlanõuete kaitsmise II koosolek toimus
3. oktoobril
4. a. Sellel võeti vastu kaks otsust: ennistada OÜ-le Bulean 3.000.000 krooni suuruse nõude esitamise tähtaeg ja ennistada OÜ-le Forbrist 20.000.000 krooni suuruse nõude esitamise tähtaeg. Halduri arvates puudusid OÜ-l Forbrist mõjuvad põhjused nõudeavalduse (või tingimusliku nõudeavalduse) tähtaegselt esitamata jätmiseks. OÜ Forbist juhatuse liige on ka AS-i TKE Grupp (pankrotis) pankrotitoimkonna esimees ja teadlik pankrotimenetluses olevatest tähtaegadest. Nõuete esitamise tähtaja ennistamine kahjustab ülejäänud võlausaldajaid. Haldur on esitanud kohtusse avalduse AS-i TKE Grupp (pankrotis) võlausaldajate
5. oktoobri
6. a. üldkoosoleku otsuste kehtetuks tunnistamiseks. Kohus saab käesolevas menetluses kontrollida otsuse seaduslikkust, kuid ei saa võtta vastu otsust. Vastavalt

§-le 106 tuleb menetlus lahendada erikorras. Otsust kui sellist, mida saaks tühistada, ei ole. AS-i TKE Grupp (pankrotis) võlausaldajate üldkoosoleku esindaja seisukoht Kostja hagi ei tunnista. Võlausaldajate üldkoosolek ei ole vastu võtnud otsust, mida kohus saaks kehtetuks tunnistada. Lähtuvalt

§ 103

lõikest 6 märgiti nõuete kaitsmise protokolli, et ei tunnustatud OÜ Forbist nõuet ja nõuet tagavat pandiõigust. Tegemist ei ole üldkoosoleku otsusega. Edasine menetlus ja varasemad lahendid

1. jaanuaril
2. a. tegi Harju Maakohus hagi lahendamise kohta hagita menetluses määruse, millega rahuldas avalduse ja tunnistas AS-i TKE Grupp (pankrotis) võlausaldajate
3. 4 oktoobri
4. a. üldkoosoleku otsuse OÜ Forbrist kommertspandiõiguse mittetunnustamise osas kehtetuks. Tallinna Ringkonnakohus tühistas AS-i TKE Grupp (pankrotis) määruskaebuse alusel maakohtu
5. jaanuari
6. a. määruse ja saatis tsiviilasja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Esimese astme kohtu otsus
7. detsembri
8. a. otsusega jättis Harju Maakohus OÜ Forbrist hagi kõigi kostjate suhtes rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Harju Maakohtu
9. aprilli
10. a. otsusega kuulutati välja AS-i TKE Grupp pankrot.
11. aprillil
12. a. esitas OÜ Forbrist pankrotihaldurile nõudeavalduse summas 42.462.241, 31 krooni, mis tulenes Ühisliising AS-i ja AS-i TKE Grupp vahel
13. novembril
14. a. sõlmitud faktooringulepingust nr. 653 F ning nimetatud nõude loovutamisest OÜ-le Forbrist. Nõue on tagatud
15. juunil
16. a. kommertspandiregistrisse OÜ Forbrist kasuks sisse kantud esimese järjekoha kommertspandiga summas 30.000.000 krooni. Nõude ülejäänud osa on pandiga tagamata.

§ 83lg.

1 kohaselt võlgnik, võlausaldaja või haldur võib nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, mis ei vasta seadusele või mille tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda, samuti otsuse, mille vaidlustamise õigus on seaduses otse ette nähtud. Poolte vahel on vaidlus selles, kas võlausaldajad võisid

1. oktoobri
2. a. nõuete kaitsmise koosolekul vaielda vastu hageja nõudele, mis 30.000.000 krooni ulatuses on tagatud kommertspandiga. Hageja leiab, et pankrotihalduril puudus õigus ja kohustus esitada hageja nõuet tagav pandiõigus ja pandiõigusest tulenev nõude rahuldamisjärk kaitsmisele, kuna

§ 103lg.

4 järgi loetakse kaitsmiseta tunnustatuks nõue ja pandiõigus, mis on kantud kommertspandiregistrisse, võlausaldajatel aga puudus õigus esitada hageja nõuet tagavale pandiõigusele ja nõude rahuldamisjärgule vastuväited. Hageja poolt märgitu on õige üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma pandiga tagatud nõude tähtaegselt esitanud. Sellisel juhul loetakse pandiga tagatud nõue tõepoolest kaitsmiseta tunnustatuks ja hageja nõude kaitsmisele esitamine ei oleks halduri poolt põhjendatud olnud. Hageja esitas oma nõude AS-i TKE Grupp (pankrotis) pankrotimenetluses aga hilinenult. Hageja on jätnud tähelepanuta

§-s 95 sätestatu, mille kohaselt juhul, kui pandiga tagatud nõuet omav võlausaldaja, kellele on saadetud sama seaduse § 34 lõikes 1 nimetatud teade, jätab oma nõude tähtaegselt esitamata ja nõude esitamise tähtaega ei ole ennistatud, loetakse temale kuuluv pandiõigus lõppenuks.

1. oktoobri
2. a. üldkoosolekul on OÜ Forbrist nõude esitamise tähtaeg ennistatud OÜ Lamaran Grupp ja OÜ Bulean 127.740 poolthäälega. Ülejäänud võlausaldajad on
3. oktoobri
4. a. nõuete kaitsmise koosolekul kasutanud

§ 103

lõikes 6 sätestatud võimalust ning vaielnud vastu hageja nõudele, selle rahuldamisjärgule ja nõuet tagavale pandiõigusele ning haldur on selle kooskõlas nimetatud sättega nõuete kaitsmise koosoleku protokolli märkinud. Nõuete läbivaatamisel pankrotimenetluses peab olema tagatud põhimõte, et igal võlausaldajal oleks võimalus vastu vaielda kaitsmisele esitatud nõudele või selle rahuldamisjärgule. See põhimõte tagatakse nõuete esitamise, nendega eelneva tutvumise, vastuväidete esitamise ja nõuete tunnustamise korra kaudu. 3. oktoobri 2007. a. nõuete kaitsmise koosolekul ei ole tehtud hageja suhtes otsust, mida kohus saaks käesolevas menetluses kehtetuks tunnistada.

§ 103lg.

6 võimaldab märkida üldkoosoleku protokolli, kas nõuet tagavat pandiõigust tunnustati või mitte, kes vaidles nõudele, selle rahuldamisjärgule või nõuet tagavale pandiõigusele vastu. Üldkoosoleku otsus, millega OÜ Forbrist nõude esitamise tähtaeg ennistati, on vaidlustatud ja kohus menetleb seda tsiviilasjas nr. 2-07-43061 ja 2-07-42316. Eeltoodu alusel jätab kohus hageja nõude AS TKE Grupp (pankrotis) võlausaldajate üldkoosoleku vastu rahuldamata. 5 Pankrotihaldur ja pankrotivõlgnik ei ole käesolevas menetluses kohased kostjad.

§ 83lg.

1 alusel esitatud hagiavalduse puhul ei ole kostjaks pankrotihaldur, vaid

§ 83lg.

5 kohaselt osaleb üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise hagi läbivaatamisel kohtus üldkoosoleku nimel pankrotitoimkonna esimees. Seega tuleb hageja nõue Ly Müürsoo ja AS TKE Grupp (pankrotis) vastu jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus OÜ Forbrist palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Maakohtu järeldus, et

1. oktoobri
2. a. üldkoosolekul on OÜ Forbrist nõude esitamise tähtaeg ennistatud OÜ Lamaran Grupp ja OÜ Bulean 127.740 poolthäälega, ei ole kooskõlas nõuete kaitsmise protokolliga, mis ei võimalda tuvastada erinevate võlausaldajate poolt hääletamisel antud hääli. Ka on OÜ Lamaran Grupp ja OÜ Bulean tegelik häälte arv erinev koosoleku protokollis märgitud poolthäälte arvust. Hageja nõude ennistamisele vastu hääletanud võlausaldajate ring ei kattu hageja pandiõigusele vastuväite esitanud võlausaldajate ringiga. Maakohus jättis arvestamata, et

§ 95

kohaselt loetakse tähtaegselt esitamata pandiõigus lõppenuks üksnes juhul, kui nõude esitamise tähtaega ei ole ennistatud. Puudub vaidlus selle üle, et hageja nõude esitamise tähtaeg ennistati võlausaldajate üldkoosoleku otsusega enne hageja nõude ja pandiõiguse kaitsmisele esitamist. Arusaamatu on kohtu käsitlus, mille kohaselt võlausaldaja nõude tähtaja ennistamise otsustamisel ennistamise vastu hääletanud ja vähemusse jäänud võlausaldajatele peab olema tagatud õigus vaielda vastu ennistatud nõudele ja pandiõigusele, samas kui hääletamisel enamuses olevatele võlausaldajatele seadus sellist õigust ei anna. Tulenevalt

§ 102

lõikes 1 ja § 81 lõikes 1 sätestatust võetakse võlausaldajate üldkoosoleku otsus võlausaldaja nõude tähtaja ennistamise kohta vastu lihthäälteenamusega ning nõude ennistamise erinev toime mõnede võlausaldajate suhtes ei ole mõeldav. Vastuvõetud otsus kehtib kõikide poolt või vastu hääletanud isikute suhtes võrdselt. Mõistmatuks jääb ka maakohtu arutlus hageja nõude esitamise tähtaja ennistamise otsuse õiguspärasuse üle: vaidlusaluses asjas seda otsust vaidlustatud ei ole. Kohus osundas küll õigesti, et üldkoosoleku otsus, millega OÜ Forbrist nõude esitamise tähtaeg ennistati, on vaidlustatud ja kohus menetleb seda tsiviilasjas nr. 2-07-43061 ja 2-07-42316, kuid jättis menetlusseaduse nõudeid eirates selgitamata, kas ja millised järeldused tegi ta sellest asjaolust vaidlusaluse asja lahendamisel. Ekslik on ka maakohtu seisukoht, et nõuete läbivaatamisel pankrotimenetluses peab olema tagatud põhimõte, et igal võlausaldajal oleks võimalus vastu vaielda kaitsmisele esitatud nõudele või selle rahuldamisjärgule.

§ 103lg.

4 mõte seisnebki selles, et halduril ei ole õigust esitada kaitsmisele ja võlausaldajatel ei ole õigust vastu vaielda teatavatele nõuetele ja rahuldamisjärkudele (pandiõigustele).

1. oktoobri
2. a. nõuete kaitsmise koosoleku protokollis ei ole selgesõnaliselt toodud otsuseid hageja nõuet tagava kommertspandiõiguse kaitsmisele esitamise ega selle tunnustamata jäämise kohta. Protokolli puudulikkus ei tee aga vaidlusaluseid otsuseid olematuks, kuna lähtuda tuleb õigustoimingu sisust. Hageja pandiõiguse tunnustamise küsimuse läbivaatamiseks võtmine ja pandiõigusele

§ 103lg.

2 ettenähtud korras hinnangu andmine on üldkoosoleku otsusteks

§ 83lg.

1 tähenduses. Maakohtu otsuses toodud seaduse tõlgenduse korral tuleks asuda seisukohale, et hageja võimalus kaitsta oma õigusi kohtus sõltub sellest, kuidas pankrotihaldurist kostja sõnastab nõuete kaitsmise koosolekut kokku kutsudes koosoleku päevakorra ning seejärel üldkoosoleku protokolli. Arvestada tuleb ka põhiseaduse (PS) § 15 lõikes 1 sätestatut, et igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Hagejal on õigus esitada kohtusse hagi pandiõiguse tunnustamiseks

§ 106lg.

1 sätestatud üldistel alustel, kuid selliselt ei ole võimalik tõhusalt kaitsta võlausaldaja rikutud õigust, s. o. saavutada

§ 103lg.

4 kriteeriumidele vastava pandiõiguse või nõude kaitsmiseta tunnustamist. 6 Maakohtu järeldus, et võlausaldajate üldkoosolek ei ole otsustanud hageja õiguste rikkumist, toob paratamatult kaasa küsimuse, kelle poolt rikuti hageja õigust kommertspandiõiguse ja nõude rahuldamisjärgu kaitsmiseta tunnustamiseks. Kui võlausaldajate üldkoosolek ka ei ole rikkunud hageja õigusi, siis rikkus neid igal juhul pankrotihaldur, kes esitas hageja nõude rahuldamisjärgu ja nõuet tagava pandiõiguse üldkoosolekule kaitsmisele. Kui maakohtu järeldus hageja poolt vaidlustatud võlausaldajate koosoleku otsuse puudumise kohta oleks õige, siis tuleks esitatud hagi käsitleda kommertspandiõiguse tuvastamiseks esitatud hagina. Maakohus nõustus hageja põhiväitega, et hageja nõuet tagav pandiõigus tuleb

§ 103lg.

4 järgi lugeda kaitsmiseta tunnustatuks. Seega pankrotihalduri ja võlausaldajate poolt nõuete kaitsmise koosolekul esitatud vastuväited hageja nõuet tagavale pandiõigusele ja nõude rahuldamisjärgule ei saanud omada pandiõiguse ja rahuldamisjärgu tunnustamise osas õiguslikku tähendust. Hageja pandiõigus ja nõude rahuldamisjärk tuleb lugeda kaitsmiseta tunnustatuks, mis oligi üks hagiavalduse nõuetest. Maakohus põhjendas pankrotihalduri ja AS-i TKE Grupp (pankrotis) vastu esitatud hagi rahuldamata jätmist sellega, et nemad ei ole kohased kostjad. Maakohtu põhjendused taanduvad õige kostja väljaselgitamisele võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise hagis, jättes hindamata, kas ja millistel põhjustel on nad ebaõiged kostjad hageja teise nõude (pandiõiguse ja nõude rahuldamisjärgu tunnustamise) osas. Seega ei ole üheselt selge, kes on praegu kehtiva regulatsiooni kohaselt õige kostja võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise hagis. Maakohus märkis eksitavalt, et vastus sellele küsimusele sisaldub

§ 83lõikes 5, kuid tegelikult see norm otsest vastust ei anna.

Õige vastuse leidmiseks tuleb analüüsida kõiki asjassepuutuvaid norme koostoimes. Võlausaldajate üldkoosolek on

§ 77

järgi pankrotimenetluse organiks, millele on antud seaduses ettenähtud pädevus.

-st ei tulene, et võlausaldajate üldkoosolek omandaks tsiviilkäibes iseseisva subjektsuse.

-s erisätte puudumisel tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatust (

§ 3lg. 2). Ts

MS § 201 järgi on tsiviilkohtumenetlusõigusvõime isiku võime omada tsiviilmenetlusõigusi ja kanda tsiviilmenetluskohustusi. Tsiviilkohtumenetlusõigusvõime on igal isikul, kellel on õigusvõime tsiviilõiguse kohaselt. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-de 7, 24 ja 26 järgi on õigusvõime füüsilisel ja juriidilisel isikul. Võlausaldajate üldkoosolekul õigusvõime puudub, seega puudub ka võime oma nimel tsiviilkohtumenetluses osaleda. TsÜS § 38 lg. 4 kohaselt esitatakse juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamise hagi juriidilise isiku vastu. Seega võib võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise hagis õigeks kostjaks olla ka pankrotivõlgnik, teatavatel juhtudel aga ka pankrotihaldur. Maakohtu olulisemaid järeldusi ei ole otsuses põhjendatud, mis on menetlusõiguse normide oluline rikkumine. Kohtuotsuse põhjendused ja resolutsioon on vastuolus Harju Maakohtu

1. jaanuari
2. a. määrusega, millega hagi täies ulatuses rahuldati. Arvestades, et antud menetluses ei ole vahepeal esitatud ühtegi uut tõendit või põhjendust, oleks maakohus pidanud tulenevalt õiguskindluse põhimõttest ja kohtuotsuse põhjendatuse nõudest mingilgi määral põhjendama, millistel kaalutlustel peetakse vajalikuks anda samadele asjaoludele teistsugused hinnangud. Vastustajate seisukoht Vastustajad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise kohta on õige ja apellatsioonkaebus ei anna alust hagi rahuldada. Küll tuleb otsuse motiive täpsustada. 7 Vaidlust ei ole olnud selle üle, et AS-i TKE Grupp pankrot kuulutati välja Harju Maakohtu
3. aprilli
4. a. otsusega, et pankrotihalduriks nimetati Ly Müürsoo, et hageja esitas pankrotihaldurile kaks nõudeavaldust:
5. aprillil
6. a. (nõuete esitamiseks ettenähtud tähtaja jooksul) summas 42.462.241, 31 krooni ja
7. augustil
8. a. (pärast nõuete esitamiseks ettenähtud tähtaega) summas 20.000.000 krooni ning et kommertspandiregistrisse on hageja kasuks
9. juunil
10. a. sisse kantud esimese järjekoha kommertspant summas 30.000.000 krooni. Vaidluse all ei ole ka see, et nõuete kaitsmiseks toimus kaks koosolekut:
11. augustil ja
12. oktoobril
13. a., ning et teisel koosolekul ennistati hagejale 20.000.000 krooni suuruse nõude esitamise tähtaeg.

§ 83lg.

1 alusel esitatud hagiga on hageja taotlenud

1. oktoobri
2. a. üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist, kusjuures vaidlustatavaks otsuseks on ta pidanud koosolekul oma kommertspandiõiguse ja nõude rahuldamisjärgu tunnustamata jätmist. Hageja arvates ei oleks haldur tohtinud esitada tema nõuet tagavat pandiõigust ja sellest tulenevat nõude rahuldamisjärku kaitsmisele ning võlausaldajad ei oleks tohtinud esitada hageja pandiõigusele ja nõude rahuldamisjärgule vastuväiteid. Menetluse käigus on hageja selgitanud, et tema hagi eesmärgiks oli saada tunnustust õiguslikule faktile, et tema nõue on esimese rahuldamisjärgu nõudena tagatud kommertspandiga summas 30.000.000 krooni (tl. 56). Maakohus leidis õigesti, et niisuguse võlausaldajate üldkoosoleku vastu esitatud hagi rahuldamiseks ei ole alust. Kuigi hageja ei ole sõnastanud oma nõuet kui nõuet pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamiseks ja on jätnud nimetamata nõude suuruse, mille pandiga tagatuse ja rahuldamisjärgu tunnustamise üle ta on vaidluse algatanud, on siiski tegemist nõude tunnustamisele suunatud hagiga. Nii ei ole nõude tagatust ja rahuldamisjärku võimalik tunnustada eraldi nõudest, mille tagatuse ja rahuldamisjärgu üle otsustatakse. Et kommertspant tekib kommertspandiregistrisse kandmisest (kommertspandiseaduse (KomPS) § 4 lg. 3) ja lõpeb registrist kustutamisega (KomPS § 18 lg. 1), siis on see registrist nähtav ning tegemist on pandiõigusega, mille tunnustamiseks pankrotimenetluses ei ole

§ 103lõikest 4 tulenevalt eraldi menetlus vajalik.

Samas ei tulene osundatud sättest, millele hageja on oma väiteid põhjendades tuginenud, nagu annaks hageja kasuks seatud kommertspant hagejale iseenesest pankrotimenetluses mingeid nõudeid või eeliseid. Nii ei eelda kommertspant tagatava nõude olemasolu (KomPS § 1 lg. 2), kuid pandi realiseerimine saab toimuda üksnes pandiga tagatud nõude olemasolu korral (KomPS § 10 lg. 1). Hageja ei ole tuginenud sellele, nagu oleks tema 20.000.000 krooni suuruse nõude rahuldamise kohta olemas kohtu või vahekohtu jõustunud lahend, seega ei loeta niisugust nõuet

§ 103lg.

4 alusel kaitsmiseta tunnustatuks ja nõude tunnustamine toimub üldises korras. Asjaolu üle, et kommertspandiregistrisse on hageja kasuks kantud kommertspant, ei olegi menetluses vaieldud. Nii ei ole seda asjaolu eitanud ükski menetlusosaline ja ka vaidlusalusest nõuete kaitsmise koosoleku protokollist (tl. 14) nähtub, et hageja registrisse kantud pandiõigusele ei ole keegi võlausaldajatest vastu väitnud. Küll ei ole rida võlausaldajaid nõustunud tunnustama hageja 20.000.000 krooni suurust nõuet ja seda nõuet tagavat pandiõigust ning sellest tulenevalt ka nõude rahuldamisjärku (tl. 14). Kord nõuete tunnustamise üle tekkinud vaidluste lahendamiseks on sätestatud

§-s 106 ning selles korras tulebki taolised vaidlused lahendada. Et nõuete tunnustamist ei ole võimalik saavutada

§ 83

alusel võlausaldajate üldkoosoleku otsuse peale edasi kaevates, siis on hageja seda tehes kasutanud ebaõiget õiguskaitsevahendit ja tema hagi tuleb juba ainuüksi sellest tulenevalt jätta rahuldamata. Maakohtu otsuse ülejäänud põhjendused võlausaldajate üldkoosoleku vastu esitatud nõude osas tuleb otsusest välja jätta. Samas on õige maakohtu järeldus, et hageja poolt

§ 83lg.

1 alusel võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks esitatud hagis ei ole pankrotihaldur ja pankrotivõlgnik kohasteks kostjateks. Vaidlusalune võlausaldajate koosolek, mille otsuse kehtetuks tunnistamiseks hagi on esitatud, toimus 3. oktoobril 2007. a.

§ 83lg.

5 kuni

1. jaanuarini
2. a. kehtinud redaktsioonis sätestati, et üldkoosoleku 8 kehtetuks tunnistamise hagi läbivaatamisel kohtus osaleb üldkoosoleku nimel pankrotitoimkonna esimees, kui aga pankrotitoimkonda ei ole valitud, siis üldkoosolekul selleks valitud isik. Taoline redaktsioon kehtis seega nii vaidlusaluse koosoleku toimumise, hagi esitamise kui maakohtu otsuse tegemise ajal ja maakohus on seda vaidluse lahendamisel õigesti kohaldanud. Et pankrotivõlgnik ja pankrotihaldur isiklikult kui füüsiline isik ei ole võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtivuse üle algatatud vaidluses kohased kostjad, siis tuli hagi nende suhtes ka juba ainuüksi sellest tulenevalt rahuldamata jätta ja muudel asjaoludel või väidetel ei olnudki nende suhtes asja lahendamisel tähtsust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium veel, et kuigi vaidlusaluses asjas on hageja soovinud saavutada oma nõude tagatuse ja rahuldamisjärgu tunnustamist, on ta selleks ebaõigesti valinud

§ 83

lõikes 1 sätestatud õiguskaitsevahendi ega ole järginud kohtuvaidluses nõuete tunnustamiseks ettenähtud korda.

1. novembri
2. a. määrusega eraldas maakohus vaidlusalusest tsiviilasjast iseseisvasse menetlusse hagi nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses (tl. 15 – 16), põhjendades seda asjaoluga, et selles nõudes on kostjate ring oluliselt erinev, ja pärast seda ei ole vaidlusaluses asjas menetlusse jäänud nõudele muid nõudeid liidetud. Seega tuli vaidlusaluses asjas lahendada üksnes hagi võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks, mida maakohus ongi teinud. Oma
3. jaanuaril
4. a. maakohtule esitatud menetlusdokumendis on hageja kohtule nõude eraldamist ette heitnud, väites, et hagi nõude tunnustamiseks TKE Grupp (pankrotis) pankrotimenetluses ei ole ta esitanud (tl. 56). Heitnud apellatsioonkaebuses maakohtule ette, et põhjendatud ei ole pankrotihalduri ja võlgniku vastu esitatud nõude tunnustamise hagi rahuldamata jätmine, on apellant jällegi vastuoluliselt lähtunud eeldusest, nagu oleks ta nõude tunnustamise hagi vaidlusaluses asjas siiski esitanud. Taolisest vastuolulisest käitumisest nähtub, et hageja ise ei ole järjekindel selles, millisel alusel esitatud millise nõude rahuldamise poole ta vaidlusaluse hagiga püüdleb. Pealegi oleks kohtul

§ 106lg.

1 alusel esitatud hagi korral võimalik võlausaldaja nõuet pankrotimenetluses tunnustada üksnes juhul, kui hagi oleks esitatud kõigi nõudele vastuväiteid esitanud võlausaldajate vastu ja ühegi võlausaldaja poolt esitatud vastuväited ei oleks põhjendatud. Et nõuete kaitsmise koosolekul nõude tunnustamata jäämiseks piisab kas või ühe õigustatud isiku vastuväitest ja kujunenud õigussuhte osalisteks on kõik õigustatud isikud, kes vaidlusalusele nõudele vastuväiteid esitasid, siis oleks nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamata jäänud nõuet kohtumenetluses võimalik tunnustada üksnes kõigi õigustatud isikute suhtes ühiselt. Niisugust nõuet ei ole vaidlusaluses asjas esitatud. Mis puudutab apellandi väiteid võlausaldajate üldkoosoleku õigusvõime kohta, siis ei saa ka nendega nõustuda. Kuigi võlausaldajate üldkoosoleku näol ei ole tegemist juriidilise isikuga, ei välista see iseenesest veel kohtumenetluses menetlusosalisena esinemist. Asjaolu, et üldkoosolekut peetakse tema otsuse kehtetuks tunnistamise hagi menetlemisel menetlusosaliseks, on sätestatud seaduses (

§ 83lg. 5) ja on põhjendatud pankrotimenetluse erisustega. Ka Ts

MS-s ei välistata põhimõtteliselt võimalust, et menetlusosalistena võib menetlus osaleda subjekte, kes ei ole juriidilised isikud (näiteks § 198 lõigetes 2 või 3 märgitud asutused). Vaatamata sellele, et võlausaldajate üldkoosoleku otsuse vaidlustamise asjades on kostjaks võlausaldajate üldkoosolek alates esimese pankrotiseaduse kehtestamisest

1. septembril
2. a., ei ole see iseenesest toonud kohtupraktikas kaasa mingeid menetluslikke või muid probleeme. Neid ei ole näinud oma lahendites ka Riigikohus (näit. lahend 3-2-1-31-07). Vastuseks AS-i TKE Grupp (pankrotis) võlausaldajate üldkoosoleku nimel kirjalikus menetluses taotluste esitamiseks antud tähtaja jooksul esitatud väidetele märgib kolleegium, et apellatsioonimenetluses kontrollitakse esimese astme kohtu otsuse õigsust ning pärast otsuse tegemist jõustunud seadusemuudatused ei anna alust õiget kohtuotsust tühistada. Seega ei mõjuta iseenesest vaidlusaluse asja lahendamist see, et
3. jaanuaril
4. a. jõustus

§ 83lg.

5 uus redaktsioon 9 Et maakohtu

1. jaanuari
2. a. määrus on ringkonnakohtu lahendiga tühistatud, siis ei saa isegi kerkida küsimust selle lahendi või selles esitatud seisukohtade siduvusest asja uuesti lahendavale kohtule. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud kooskõlas TsMS § 171 lõikega 1 apellandi kanda. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik