KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-07-51457 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mare Merimaa, Imbi Sidok, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 22.02.2010, Tallinnas Tsivii

§ 118lg 2- 1, § 140 taotleb hageja pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamist.

Nõude tõendamiseks esitas hageja kohtule notarilt saadud pärimistoimikus olevate dokumentide koopiad ja taotles tunnistajate ülekuulamist. 26.02.2009 kohtuistungile hageja esindaja ei ilmunud. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista ning palub jätta hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks puudub alus.

§ 118

lg 1 (1998 redaktsioonis) nimetatud tähtaeg möödus 24.09.1998 (nõuetekohane teade oli avaldatud 23.07.1998 Sõnumilehes). Tulenevalt

§ 118

lg 21 p-st 1 (kehtivas redaktsioonis) ennistab kõnealuse tähtaja kohus, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel. Tähtaja ennistamiseks puudub alus, sest hagejal puuduvad selle möödalaskmiseks mõjuvad põhjused. Hageja oli alates pärimismenetluse alguses teadlik sellest ning sai pärimisest jooksvalt informatsiooni. Hageja hoidus teadlikult pärandi vastuvõtmisest ning kõnealusest tahteavaldusest hoidumine vastas tema ning ka teiste (võimalike) pärijate tahtele. Asjaolu, et E. H. pärandi võttis vastu kostja ainuisikulisena, oli hagejale teada ning vastas nii hageja kui teiste pärijate tahtele. Pärandvara koosnes selle vastuvõtmisel nõudeõigusest õigusvastaselt võõrandatud varale, erastamisväärtpaberi arvest Eesti Ühispangas ning rahalisest hoiusest Hansapangas. Pärandvarale väljastas notar 28.09.1998 seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse. Kostja võttis pärandvara vastu ainuisikuliselt, sest sel viisil oli õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisega seotud asjaajamine organisatoorses mõttes vähem komplitseeritud. Pärast tagastatud maa kinnistamist on kostja vastavalt tema, hageja ja L. H., T. H. ja M. S. kokkulepetele kinnistu jaganud ning võõrandanud kolmandatele isikutele (noorema põlvkonna sugulastele). Lisaks pärandajale oli õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektiks ka hageja. Seetõttu oli hageja kõikidest maaga seonduvatest asjaoludest teadlik. Oma väiteid tõendab kostja hageja poolt allkirjastatud 25.09.2002 tõendi ning 12.12.2002 volikirjaga. Pärimisteate nõuetekohase avaldamisega on täidetud seaduses sätestatud kohustused ning eeldused pärandi kehtivaks vastuvõtmiseks vastavalt

§ 117lg 4 ja § 118.

Hagi esitamine viitab hageja meelemuutusele ning peale E. H. surma sõlmitud kokkulepetest taganemisele. Pelgalt hagejapoolne meelemuutus ei saa olla pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamise 2 aluseks. Nõude rahuldamise eelduseks on

§ 118

lg 1 kohaselt tähtaja möödalaskmise mõjuvad põhjused, mida käesoleval juhul aga ei esine. Seetõttu tuleb kostja arvates hagi jätta rahuldamata. Ebaõige, paljasõnaline ja tõendamata on hageja väide, et hageja viidi kostja poolt eksitusse pärandvaraga seonduvatest asjaoludest. Kostja ei ole esitanud hagejale ebaõigeid andmeid ega valeinformatsiooni, ning väitnud, nagu oleks pärandaja juba oma eluajal oma vara kostjale võõrandanud. Asjaolu, et hageja oli lisaks pärandaja surmale teadlik ka pärimismenetluse faktist, selle käigust ning pooltevahelistest kokkulepetest, soovib kostja tõendada tunnistaja L. H. ütlustega. Ebaõige on hageja seisukoht, et kostja on käitunud pahauskselt, varjates notari eest teavet H. H. täpse elukoha kohta. Kostja ei ole hageja elukohta notari eest varjanud. 16.07.1998 pärandi vastuvõtmise avaldusest nähtub, et kostja on notarit hageja kui võimaliku pärija olemasolust informeerinud ning teatanud, et lisaks hagejale on võimalik pärija ka L. H. (pärandaja, hageja, kostja vend) ning T. H., R. A. ning M. S.. Notar teiste pärijate täpseid elukohti teada ei soovinud. Pärandi vastuvõtmise avaldusest nähtub, et kostja on notarit teavitanud asjaolust, et hageja elab väljaspool Eesti Vabariiki (XXXXXXX). Seega oli notar teadlik hageja resideerimisest välismaal, kuid pidas sellest hoolimata oma kohustused täidetuks teate avaldamisega „Sõnumilehes". Sellega olid täidetud nii kostja kui notari seaduses tulenevad kohustused, arvestades olukorda, kus kostja oli isiklikult hagejat pärimismenetluse algusest informeerinud ning kõigi pärimiseks õigustatud isikute vahel oli üksmeelne kokkulepe, et pärandi võtab vastu üksnes kostja. Kostja leiab, et on täitnud kõik temale seadusest tulenevad nõuded, ei ole mingeid andmeid pärimismenetluses varjanud ning on käitunud heauskselt. Ebaõige on hageja seisukoht, et

§ 118

lg-st 1 tuleb järeldada, et eelkõige saadab notar pärima õigustatud isikule kirjaliku teate. Samuti on tõendamata ja faktiliselt ebaõige hageja väide, et kuna kostja poolt ei ole hageja täpset aadressi notarile avaldatud, on notari poolt pärandi vastuvõtmise võimalusest avaldatud teade 1998 juulikuu „Sõnumilehes".

§ 118

lg 1 alusel võis notar pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks anda tähtaja, saates selle kohta kirjaliku teate pärima õigustatud isikule või avaldades teate üleriigilises päevalehes. Kostja on seisukohal, et hageja tõlgendab nimetatud sätet meelevaldselt ning paneb notarile seadusest mittetulenevaid kohustusi. Seaduses ei ole sätestatud (ei 1998 ega ka kehtivas redaktsioonis), et notar peaks esmalt (või eelkõige) saatma pärima õigustatud isikule kirjaliku teate ning alles teate saatmise ebaõnnestumisel peaks avaldatama pärimisteade Ametlikes Teadaannetes (tollal „Sõnumilehes"). Ebaõige on hageja väide, et notar avaldas pärimisteate üleriigilises päevalehes vaid seetõttu, et kostja ei avaldanud notarile hageja tegelikku elukohta. Notar ei ole huvi tundnud hageja täpse elukoha aadressi suhtes, pidades põhjendatuks pärimisteate avaldamist üleriigilises päevalehes. Mingit tõendavat viidet sellele, et pärimisteate avaldamise põhjus tulenes kostjast, hageja esitanud ei ole. Nimetatud väide on meelevaldne ning tõendamata. Hageja viited, nagu oleks tema puhul pärandi vastuvõtmise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks tema püsiv resideerimine väljaspool Eesti Vabariiki, ei ole õiged. Vale on hageja väide, et tal puudub Eesti ja Eestis toimuva kohta informatsioon. Hageja on olnud püsivalt oma Eesti elavate sugulastega kontaktis nii telefoni kui ka kirja teel ning saanud jooksvalt informatsiooni Eestis toimuvate sündmuste ning teda puudutavate õiguslike asjaolude kohta. Ainuüksi isiku välismaal asuv elukoht ei õigusta tema noolt alusetute nõuete esitamist kostja 3 vastu - Ametlikes Teadaannetes (tollal „Sõnumilehes") avaldatud informatsioon kehtis ühevõrra nii hageja, kostja kui ka teiste asjassepuutuvate isikute suhtes. Hageja poolt antud tõlgendus (mille kohaselt on välismaal elav isik õigustatud esitama pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamise nõuet hoolimata pärimisteate esitamisest ka ligi 10 aastat hiljem), on meelevaldne ning jätab Eestis elavad ja pärandi vastuvõtnud isikut täielikult õigusliku kaitseta. Vastuväidete tõendamiseks taotles kostja tunnistaja ülekuulamist ja hagejalt vande all ütluste võtmist kirjalikult. Kohtuistungil taotles kostja asja sisulist lahendamist hageja kohalolekuta. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus jättis hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt pärima õigustatud isikul on õigus pärast pärandi avanemise ise otsustada, kas ta soovib pärida või mitte. See, kuidas selgitatakse välja kas isik soovib pärida või mitte, sätestataks pärimisseaduses (

). Pärandi avanemise ajal Eestis kehtinud õigus lähtus vastuvõtusüsteemist. Pärandi vastuvõtmiseks pidi pärima õigustatud isik tegema vastuvõtuavalduse (

§ 117

lg 1) või olema asunud pärandvara valdama, käsutama, kasutama (

§ 117lg 4).

Pärandi avanemise ajal kehtinud

§ 118

lg 1 sätestas, et kohus võib pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks anda tähtaja, saates selle kohta kirjaliku teate pärima õigustatud isikule või avaldades teate üleriigilises päevalehes. 20.01.1999 seadusega muudeti viidatud säte ning alates 01.01.2000 kehtib § 118 lg 1 järgmises redaktsioonis: „Notar võib pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks anda tähtaja, saates selle kohta kirjaliku teate pärima õigustatud isikule või avaldades teadaande ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Tähtaeg ei või olla lühem kui kaks kuud teate kättesaamisest või teadaande avaldamisest." Seadusest tulenevalt oli notaril õigus valida, kas ta saadab pärima õigustatud isikule kirjaliku teate pärandi vastuvõtmiseks antud tähtajast teatamiseks või avaldab teate üleriigilises päevalehes. Käesoleval juhul avaldas notar teate päevalehes. Seega notar ei rikkunud tähtaja andmisest teatamiseks ettenähtud korda. Kostja poolt notarile 16.07.1998 pärandi vastuvõtmiseks esitatud avaldusest nähtub, et kostja teatas avalduses teiste pärijate nimed, sh hageja nime ja elukoha. Seega ei vasta tegelikkusele hageja väide, et kostja varjas notari eest andmeid hageja kohta. Avalduses märkis kostja hageja elukohaks XXXXXXX, analoogselt teatas L. H. elukoha - Tallinn, täpset aadressi märkimata. Kuna kostja märkis mõlema nimetatud isiku elukohad avalduses täpset aadressi märkimata, puudub alus kostja käitumise lugemiseks pahauskseks. Hageja esitas notarile avalduse alles 15.01.2007, millele notar vastas 30.01.

1. Hageja esitas kostjale taotluse pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks 18.06.
2. Kostja vastas sellele, et ei näe tähtaja ennistamiseks alust pärast 9 aasta möödumist. Pärimisõiguse tunnistuse järgi oli E. H. pärandvaraks 1/6 mõttelist osa nõudeõigusest õigusvastaselt võõrandatud maale Harjumaal, Rae vallas; erastamisväärtpaberi arvest ja rahalisest hoiusest. Hageja elukohas 25.09.2002 väljaantud notariaalse tõendiga on tõendatud, et hageja loobus oma osast Rae vallas asuvast kinnistust kostja kasuks. 22.08.1998 - 5,5 kuud pärast E. H. surma kirjutas hageja kostjale. Kirjast selgub, et hageja teadis E. H. surmast, märkides, et sai kätte matuse pildid ning et hageja pidas peale kostja kirjavahetust ka teiste Eestis elavate sugulastega – E. ja L.. 4 09.09.2008 kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud E. H. (kostja poeg) ütlusi ei pea kohus usaldusväärseteks - tunnistaja kinnitas, et tema suhted kostjaga on väga halvad. Tunnistaja ütluste kohaselt pidanuks E. H. pärijaks saama tema, mitte kostja. Tunnistaja ütluste kohaselt omandas kostja E. H. pärandvara juba E. H. eluajal, sellest teatas tunnistaja ka hagejale. Tulenevalt

§ 1, mille 1.

lõike järgi on pärimine isiku surma korral tema vara üleminek teisele isikule; § 2, mille kohaselt pärand on pärandaja vara ning § 3 lg 1 ja lg 2, mille järgi pärand avaneb pärandaja surma või surnuks tunnistamise korral ning pärandi avanemise aeg on pärandaja surmapäev, ei olnud kostjal E. H. pärandvara E. H. eluajal võimalik pärida. Pärandvara E. H. eluajal ei eksisteerinud. Tunnistaja ütluste kohaselt kinkis kostja pärandvara talle, tema vennale ja vennalastele kolm aastat tagasi, ajal mil hageja andis kostjale tähtaja hageja osa tunnistajale üleandmiseks. Sellest järeldub, et hageja teadis pärandvarast enne kui ta seda hagiavalduses väidab teadvat ning ka see, et ta ei soovinud pärida. Samal kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud L. H. (poolte vend) ütluste kohaselt teatas ta hagejale pärandvara kohta kõik, mida teadis. Kohus võttis hagejalt vande all kirjaliku seletuse. 14.11.2008 kohtumääruse resolutsioonis märgitud küsimusele nr 5 vastas hageja vaid osaliselt - et sai vend E. surmast teada E. H.lt ja hiljem E.. Millal ta seda teda sai, jättis hageja märkimata. Küsimusele nr 7 vastas hageja, et tahtis H. talu ühte tükki jäämist. Küsimusele nr 9 vastas hageja, et loobus ise pärandvarast E. H. kasuks. Küsimusele nr 10 vastas hageja, et E. H. pärandvara osast ta ei loobunud, temalt seda ei küsitud ja ta ei esitanud nõudmist. Küsimusele 13 vastas hageja, et sai E. pärandvara kohta teateid E. H. advokaadi kaudu ja, et ta ei ole huvitatud E. pärandvarast. 26.02.2009 kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud T. H. (poolte venna poeg) ütluste kohaselt käis hageja tema mäletamist mööda Eestis 1988 ja

1. Tunnistaja kohtus hagejaga mõlemal korral. Hageja väitis, et ei vaja midagi sellest, mis vanematest järele jäi. Hageja tunnistati maade tagastamisel õigusjärgseks subjektiks. Oma esindajaks valis ta tunnistaja mäletamist mööda vend L. H.. Kõik vennad suhtlesid omavahel tihedalt telefoni ja kirja teel. Oli väljakujunenud, et peres maksis vanema seisukoht. Vanim vendadest oli E., kelle arvates võinuks maadel toimetada vend E. (kostja). Tunnistaja müüs oma osaluse kostjale. Tunnistaja ütluste kohaselt saavutasid vennad tagastatud vara jagamise suhtes kokkuleppe. Hagejat esindas L.. Tunnistaja teada oli E. vaikiv soov, et kõik, mis temast jääb, läheks kostja perele. Kostja vande all antud ütluste kohaselt ei soovinud hageja pärida. Hageja soovis, et maa antaks üle E. H.le. Kostja seda tegigi, andes
2. jaanuaris E. pärandi ja hageja maa E. H.le. Esitatud tõendeid vastastikuses seoses hinnates järeldab kohus, et hageja teadis E. H. surmast ja pärandvarast ning ei soovinud pärida. Hagi esitamine 9 aastat hiljem ei saa tingida pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamist. Apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellant leiab, et kohtuotsus on ebaseaduslik. Kostja E. H. on kohtus teadlikult varjanud kogu teavet ning andnud ütlusi, mis ei vasta tegelikkusele.
3. sõlmis kostja oma poegade A. ja E. H.ga vara jagamise kokkuleppe, kinkides ka igale lapselapsele 500 dollarit, kokku 2500 dollarit. 1998 surnud vend E. H. varade omandamise 5 järel notar M. M. büroos hakkas E. H. oma kokkulepet muutma tema hooldajaks jäänud poeg A. H. nõudmisel, kes enam ei rahuldunud ainult eramuga, mis oli peale kostja abikaasa H. H. surma 04.05.1977 muutunud kaasomandiks. E. H. andis
4. veebruaris kõik EVP-d E. H. XXXXX XXX XX kinnistu erastamiseks. Kostja E. H., omandanud E. H. osa, otsustas saada ka hageja H. H. vara omanikuks. Sellest ongi tingitud hagejalt viie volikirja nõudmine, viimane saadud ähvarduse abil, et muidu läheb talu võõrastele. Hageja oli pidevalt aidanud kõiki Eestis elavaid sugulasi ja saatnud siia ligi 20 tuhat dollarit, talu taastamise nimel oli hageja juba
5. aastal nõus andma 100 tuhat dollarit.
6. augustis, s o 7 kuud enne oma onu E. H. surma, käis Eestis hageja poeg T. H. ja teavitas hagejat Eestis olevast olukorrast. Kostja, teades seda kõike, otsustas poeg E. kaudu hagejalt ülejäänud raha välja meelitada. Seda teadis ka hageja ja kostja ühine vend L.. L. H. nõudiski, et E. H. peab talitama täpselt isa näpunäidete järgi. Kui E. H. keeldus oma isaga koostööst, muutusid ka L. H. kirjad.
7. a. kolme kirjaga põhjendab L. H., miks hageja peab loobuma kostja kasuks, et ta saaks kõik koos 21 ha maaga anda E..
8. aastaks on E. muutunud väidetavalt nahaalseks, nõuab hagejalt rahasid välja. L. H. aga ei tea surnud E. H. viimasest kirjast hagejale, kus tema soov oli: „See on eluseadus. Minu järeltulija on E. poja E. pere“. Kostja E. H. ähvardab poeg E. H.t kõigest ilma jätta koostööst keeldumise tõttu ja asub seda ka täitma.
9. augustis viib ta 1977 surnud abikaasa H. H. pärandi avalduse, seega 25 aastat hiljem, samuti notar M. M. büroosse, kus ei tea oma poja E. H. elukohta ning kinnistu suurust, mille andis Tallinna Linn XXXXX XXX XX eramu juurde erastamiseks ja milleks ta 1998 veebruaris omandas kõik E. H. EVP-d.
10. novembris kingib kostja E. H. notar M. M. büroos pool kaasomandis olevast kinnistust I. H.le. Kui kostja on saanud ka 21 ha tagastatavat maad kinnistus oma nimele, unustab kõik ja keeldub suhtlemast hagejaga. Pärast seda saab H. H. aru pettuse plaanist, miks kostjal tegelikult oli vaja 21 ha maad oma nimele saada, selleks oligi kõik juba välja mõeldud E. H. surma järel, valed ja valeinfo edastamine kestis viis aastat. Kuna hageja on üle 90 aasta vana ja kostja saab varsti 90-seks, on kõik muutunud seadusega kostja E. H. varaks ja tal on see õigus jagada testamendiga, kuidas ise soovib, tegelikult kuidas soovib hooldaja A. H.. Kohtus probleemiks olnud kiri hagejale, kus kostja ei tea, mis seal kirjas oli, kannab aga tema allkirja, ongi tegelikult hoopis hooldaja A. H. kirjutatud. Et olukorda rahustada, otsustas kostja kinkida E. H.le 12 ha maad. Tõele ei vasta kohtus öeldud kostja väide, et kostja on andnud üle hageja nõudel 14 ha. 2 ha karjamaad, mille nõude hageja kostjale esitas ja määras tähtajaks 01.12.2006, on kostja poolt täitmata. Eeltoodust nähtub, et kostja E. H. on pidavalt hagejale valetanud nii E. H. s varade ning maade tagastamisel hageja suhtes võetud kohustuste täitmise kohta. Kohtuotsus on ülesehitatud kostja valele jutule. Apellatsioonkaebus on koostatud H. H. sõnade ja mõtete kohaselt.H. H. on seisukohal, et 6 arvestades perekonna siseseid probleeme, on neid raske juristile seletada, sellepärast ei soovinud ta enam juristi kasutada. H. H. oleks soovinud kaebust ka ise allkirjastada, kuid arvestades, et tegemist on üle 90 vanuse inimesega, kellel ei ole internetti ega faksi ning elab XXXXXXX, ei jõudnud ta seda teha ja palus seda teha oma lähisugulasel E. H.l temale antud volikirja alusel. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja vastuväidetel tuleb apellatsioonkaebus jätta läbi vaatamata, kuivõrd apellatsioonkaebusele on alla kirjutanud vastustaja alaneja sugulasega, siis peaks ta vastama TsMS § 218 lg 1 nõuetele. Vastustaja vaidleb ka apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebusele on alla kirjutanud selleks volitatud isik. Toimik sisaldab notariaalselt tõestatud ja legaliseeritud hageja 18.09.2007 volikirja, millega volitatakse E. H.t osalema kohtuprotsessides kõigi osalejale kuuluvate õigustega. Seejuures kohtuprotsesside alustamiseks oli vajalik hageja kirjalik nõusolek. Selline kirjalik nõusolek on hageja poolt ka antud. TsMS § 218 lg 1 p 5 järgi lepinguliseks esindajaks võib olla ka menetlusosalise üleneja või alaneja sugulane või abikaasa. E. H. on hageja vennapoeg, seega alaneja sugulane. Seadusest ei tulene, et alaneja sugulane peab vastama TsMS § 218 lg1 p-s 2 toodud nõuetele. Kolleegium, olles tutvunud toimiku materjalidega, ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse normi rikkumist. Maakohus on otsust põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda otsuses olevaid seisukohti. Maakohus tuvastas, et hageja oli venna E. H., kes suri 03.03.1998, teise järjekorra pärija. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et pärandvara avanemise ajal kehtis vastuvõtusüsteem. Pärandi vastuvõtmiseks pidi pärima õigustatud isik esitama tahteavalduse pärandi vastuvõtmiseks

§ 117

lg 1 järgi või olema asunud pärandvara valdama, kasutama, käsutama (

§ 117lg 4).

Kehtinud korra kohaselt notar määras tähtaja pärandi vastuvõtmiseks, mis avaldati üleriigilises päevalehes „Sõnumileht“ 23.07.1998 ja milles oli pärandi vastuvõtmise tähtajaks määratud 24.09.1998. Avalduse pärandi vastuvõtmiseks esitas hageja alles 15.01.2007( t.lk.13-15), seega 8 aasta möödudes. Maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks, kuivõrd ei leidnud tuvastamist asjaolu, et hagejal esinesid mõjuvad põhjused pärandi vastuvõtmise tähtaja möödalaskmise osas. Maakohus tuvastas, et hageja oli teadlik oma venna E. H. surmast, suhtles Eestis olevate sugulastega ning ei soovinud pärida. Eeltoodud seisukohale asus kohus tõendeid hinnates. Kolleegium ei tuvastanud kohtu poolt ebaõiget tõendite hindamist. Apellandi väide on ekslik, et kohus rajas otsuse kostja ebaõigete väide alusel. Kohus on kuulanud üle tunnistajana T. H. (t.lk. 149-150), kes kinnitas, et hageja oli teadlik pärandvara olemasolust ning ei avaldanud soovi pärida. L. H. (t.lk. 66), kes on poolte vend, ütluste kohaselt ta teatas hagejale pärandvara kohta kõik, mis talle oli teada ning suhtles hagejaga nii 7 kirja kui ta telefoni teel. Otsuses on tõendeid analüüsitud seaduse nõuete kohaselt. Maakohus ei tuvastanud kostja käitumises pahausksust ning seda ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Apellatsioonkaebusest ilmneb, et apellant peab ebaõiglaseks pärandvara jäämist kostjale, kuid see ei saa olla aluseks pärandvara vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks. Tähtaja ennistamiseks peavad olema mõjuvad põhjused. Mõjuva põhjuse olemasolu maakohus ei tuvastanud ning seda ei tuvastanud ka apellatsioonikohus. Seega apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust teistsuguse otsuse tegemiseks, kui tegi maakohus. Apellant on esitanud uue tõendi 10.02.2010, so notariaaltoimingu edasilükkamise akti, mis on koostatud 20.06.2007 ning on saadetud E. H.le. Kolleegium leiab, et TsMS § 652 l g 4 kohaselt tuleb uus tõend jätta tähelepanuta, sest ei ole esitatud mingit mõjuvat põhjust, miks ei saanud esitada nimetatud tõendit maakohtule või vähemalt apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja jooksul. Kuivõrd otsus tuleb jätta muutmata, siis tuleb menetluskulud jätta apellandi kanda. Mare Merimaa Imbi Sidok Ande Tänav 8