Obsah (6)

§ 113§ 84§ 155§ 150§ 142§ 151

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 8. märts 2010. a., Ta

) § 116 järgi algas aegumise kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Hageja jaoks algas aegumise kulg 9. augustil 1996. a.

§ 113järgi oli üldine aegumise tähtaeg 10 aastat.

Sama aegumistähtaeg on alates

1. juulist
2. a. jõustunud

§-s 149, mida tuleb võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise ebaõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕS RakS) § 9 alusel enne

1. juulit
2. a. tekkinud aegumata nõuete puhul kasutada. Hageja poolt esitatud nõude aegumistähtaeg algas
3. augustil
4. a., nõue aegus
5. augustil
6. a. Kostja (vastuhagis hageja) vastuhagi
7. aprillil
8. a. esitas kostja vastuhagi, milles esitas alternatiivselt järgmised nõuded: tuvastada
9. augusti
10. a. kinkelepingu tühisus ja tühistada kinnistusraamatu kanne, mille kohaselt kinnistu omanikuks on hageja või mõista kostjalt hageja kasuks välja 577.777 krooni kas tekitatud kahju hüvitisena või alusetult omandatud vara maksumusena. Järgneva nõude palus kostja rahuldada üksnes juhul, kui eelnevat nõuet ei rahuldata. Vastuhagiavalduse kohaselt kuulus poolte vanematele ühisvarana Xxxxx xx asuv elamu, mille nad ehitasid ühiste vahendite arvel ja mis hooneregistris oli registreeritud isa E. T.i nimele.
11. oktoobril
12. a. kinkis E. T. abikaasa T. T. kirjalikul nõusolekul 1/3 mõttelist osa elamust nooremale tütrele E. T.le, et ta saaks oma pere tarbeks majale juurdeehituse teha. Poolte vanematele jäi seejärel ühisvarana 2/3 elamust.
13. novembril
14. a. suri T. T. testamenti tegemata. Tema seadusjärgseteks pärijateks olid abikaasa ja tütred. 2/3 mõttelisest osast kuulus E. T.ile ühisvara osana pool, ehk 1/3, teine 1/3 oli pärandvara, mille pärisid isa ja tütred ühesuurustes mõttelistes osades. Seega jaotus kogu elamu omandiõigus järgmiselt: E. T.ile ja hagejale kummalegi kuulus 4/9 ja kostjale 1/9 mõttelist osa. Keegi pärijatest pärandina saadud osa oma nimele ei vormistanud.
15. a. oktoobris sai kostja hagiavaldusest teada, et tema isa E. T. oli
16. augusti
17. a. kinkelepinguga kinkinud hagejale lisaks
18. a. kingitud osale kinkinud ka ülejäänud 2/3 elamust. Kostja jaoks oli see üllatuslik, sest kostja ei teadnud varem, et isa kinkis ära talle ema pärandina saadud 1/9 mõttelist osa elamust.
19. septembril
20. a. on T. H. kantud kogu kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. Kuna pärast ema surma sai kostjast elamu 1/9 kaasomanik, on tal AÕS § 71 lõikest 3 tulenevalt omaniku õigused teiste kaasomanike suhtes. E. T. võõrandas hagejale ilma kostja volituseta koos oma majaosaga ka kostja mõttelise osa elamust. Võõrandamis-tehing on kehtetu ja hageja ei ole omandanud talle kingitud 2/3 mõttelist osa elamust. Et kostja sai 4 kinkimisest teada hagiavalduse kättesaamisel, siis tal ei saanud olla isegi kahtlusi oma valduse õiguspärasuse võimalikus vaieldavuses. Kinnistusraamatu kanne on ebaõige, sest on tehtud kehtetu võõrandamislepingu alusel. Hageja on pahauskne omandaja ja kostjale on tema süü läbi tekitatud kahju, mille suurus on võrdne kinnistu 1/9 osa rahalise väärtusega summas 577.777 krooni. Ka TsK § 477 lõigete 1 ja 3 kohaldamise puhuks hindab kostja alusetult omandatud vara maksumuseks selle omandamise ajal 577.777 kroonile. Hageja (vastuhagis kostja) vastuväited kostja (vastuhagis hageja) vastuhagile Hageja vastuhagi ei tunnistanud. Kostjal puudub õigus nõuda E. T.i ja hageja vahelise
21. augusti
22. a. kinkelepingu tühisuse tuvastamist, sest see ei tooks tema jaoks kaasa õiguslikke tagajärgi. Kostjal võib olla uudishimu, aga mitte õiguslikku huvi (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg. 1).

§ 84lg.

1 järgi puuduvad tühisel tehingul õiguslikud tagajärjed. Kinkelepingu eset ei eksisteeri. 2/3 mõttelist osa vallasasjana ei ole võimalik E. T.ile tagastada. Kostja ei saa kinkelepingu eset välja nõuda, kuna seda ei eksisteeri. Kindlasti ei hakata maa ostueesõigusega erastamise toiminguid tagasi keerama ja kinnistut kinnistusraamatust kustutama. Ei nähtu, mis huvi on kostjal hageja omanikukande kustutamise vastu. Vastuhagi on aegunud. Et kostja sai

1. augusti
2. a. kinkelepingust teada
3. a. oktoobris kohtu poolt saadetud tsiviilasja materjalidest, ei ole tõepärane. Näiteks
4. novembri
5. a. esialgses vastuses kirjeldab kostja üksikasjalikult, kuidas juba enne krundi kinnistamist oli perekonnas vaikiv kokkulepe, et õed jäävad pärast vanemate surma majja elama ja kuidas isa arvestas, et kuna S. kostjal lapsi pole, siis eeldatavasti elavad hageja ja tema lapsed kostjast kauem ning elamuosa hagejale kinkimisel ei tekiks pärandiasja jagamisega lisakulusid. Lisaks selgitab kostja, et seega oli kinkimise mõtteks mitte tema ilmajätmine, vaid juba ette õiguslikult lihtsama olukorra tekitamine. Kuna kostja vastuses väga üksikasjalikult selgitada oma isa tegelikku tahet ja mõtteid enne kinkelepingu sõlmimist ja igal juhul enne
6. augusti
7. a. kinkelepingu sõlmimist, ei ole tõepärane, et ta sai kinkest teada
8. a. oktoobris. Aegumist tuleb arvestada hiljemalt
9. augustist
10. a. Hageja taotles vastuhagi aegumise suhtes vaheotsuse tegemist. Esimese astme kohtu otsus
11. novembri
12. a. vaheotsusega jättis Harju Maakohus rahuldamata kostja taotluse aegumise kohaldamiseks hageja nõudele omandi väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest või valduse vabastamiseks ning otsustas hageja nõuete osas menetlust jätkata. Kostja vastuhagi kinkelepingu tühisuse tunnustamiseks või 577.777 kroonise kahjuhüvitise väljamõistmiseks või alusetult omandatud vara maksumuse 577.777 krooni väljamõistmiseks jättis maakohus rahuldamata aegumise tõttu. Pooled taotlesid TsMS § 449 lg. 3 alusel vaheotsuse tegemist aegumise kohaldamise kohta nii hagi kui vastuhagi suhtes. Viidatud sätte kohaselt võib kohus teha vaheotsuse ka aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Hageja on esitanud hagi omandi väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest AÕS alusel ja valduse vabastamiseks VÕS alusel. Hageja nõuded ei ole aegunud.

§ 155lg.

1 kohaselt on omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude aegumistähtaeg 30 aastat. VÕS-i alusel esitatud alternatiivnõue ei ole aegunud, kuna ruumid, mille suhtes nõue on esitatud, on kostja valduses käesoleval ajal. Aegumise kohaldamata jätmise tõttu jätkab kohus hagi menetlemist. 5 Vastuhagi tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu. Vastuhagi suhtes aegumise kohaldamine tuleneb eelkõige kostja enda vastusest. Kostja vastuses märgitu kohaselt sai hageja elamu omanikuks elamuosade kahes osas kinkimise teel. Enne kinnistamist oli perekonnas vaikiv kokkulepe, et õed jäävad pärast vanemate surma sinna elama. Isa kostjale ei kinkinud, kuna kostjal ei olnud lapsi, et ei tekiks hiljem pärandi jagamisega lisakulusid. Seega on kostja selgesõnaliselt kinnitanud, et teadis kahest kinkelepingust, millega elamuosad hagejale kingiti. Kostja hilisemad väited, et ta sai kinkimisest teada alles kohtust hagimaterjale saades, ei kummuta kostja vastuses märgitut. Kehtinud

§ 113lg.

1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumis-tähtaeg 10 aastat. Möödunud on ka kehtiva

§-99 sätestatud tehingu tühistamise tähtajad.

§ 150lg.

1 ja § 151 lg. 1, 2 alusel on aegunud ka vastuhagis esitatud alternatiivnõuded. Vastuhagi suhtes on käesolev vaheotsus lõppotsuseks ja kohus vastuhagi edasi ei menetle (TsMS § 449 lg. 3). Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis aegumise tõttu vastuhagi rahuldamata. Kohus eiras

§ 155lg.

1, mis näeb ette, et perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Isegi juhul, kui kohtu seisukoht haginõude 3-aastases aegumistähtajas oleks põhjendatud, poleks aegumise kohaldamine õige. Kohus ei märkinud, millise tõendina on käsitletud apellandi lepingulise esindaja poolt koostatud hagiavalduse vastust. Kuna otsuses on rõhutatud „kostja enda vastust“, siis ilmselt on kõnealust vastust hinnatud kostja, s. o. menetlusosalise seletusena. TsMS § 267 lg. 1 sätestatu põhjal võib tõendiks olla vaid selline menetlusosalise seletus, mis on antud vande all. Kohus on meelevaldselt hinnanud kostja kinnitust teadmisest tema pärandiosa ärakinkimisest ja õe omandina kinnistamisest juba nende tehingute tegemise ajal. Tegelikult on tegemist kostja poolt esindajale räägituga sellest, mida ta oma isalt kuulis, kui ta isalt päris, kas õel Taimil on õigust teda majast välja ajada. Kostja esindaja poolt koostatud vastuse sisu ei anna alust hinnata seda nii, nagu maakohus on otsuses teinud. Asjaolu, millele kohus tugines, on tuvastatud ebaõigesti. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Et apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud maakohtu otsust osas, millega hageja esitatud hagi suhtes aegumist ei kohaldatud, siis ei kontrolli ringkonnakohus kooskõlas TsMS §-ga 651 otsuse õigsust selles osas. Vastuhagi puudutavas osas tuleb maakohtu otsus kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 3 tühistada, tsiviilasi saata aga maakohtule uueks läbivaatamiseks, sest maakohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud ning tegemist on menetlusnormi TsMS § 656 lg. 1 punktis 5 märgitud rikkumisega. Lisaks on maakohus ebaõigesti kohaldanud ka materiaalõigust. Nii tühistab ringkonnakohus TsMS § 656 lg. 1 p. 5 kohaselt esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Nõuded kohtuotsuse põhjendusele on sätestatud TsMS § 442 lõikes 8, mille lausete 1 – 4 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud 6 järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas; kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega; kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima; kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohtu otsus neile nõuetele ei vasta. Vaidlusaluse 9. augusti 1996. a. kinkelepingu tühisuse tuvastamiseks esitatud hagi suhtes kohaldas maakohus aegumist tehingu tegemise ajal kehtinud

§ 113lg.

1 alusel, mille kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. Otsuse põhjendusest nähtub, et aegumise kohaldamisel on kohus pidanud oluliseks kostja teadlikkust vaidlusalusest tehingust, kuid otsusest ei nähtu, miks on see tähtis ning millal ja millisel põhjendusel vaidlusalune nõue kohtu arvates aegus. Maakohus ei tuvastanud, milles seisneb kostja õiguste väidetav rikkumine ja millal kostja oma õiguste väidetavast rikkumisest teada sai või teada saama pidi. Kostja vastuse üldistest väidetest, mida kohus on otsuses kirjeldanud, seda ei nähtu. Mingeid faktilisi asjaolusid kohus otsuses ei tuvastanud. Isegi kui eeldada, et kostja kahest kinkelepingust enne hagimaterjalide saamist teadis, nagu maakohus on otsuses leidnud, ei ole selle põhjal võimalik teha järeldusi lepingust teadasaamise aja kohta. Otsus ei sisalda põhjendust ka selle kohta, miks kohaldub nõudele tehingu tegemise ajal kehtinud

§ 113

, nagu maakohus on leidnud, mitte kehtiva

§ 142lg.

1. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕS RakS) § 9 lg. 1 lause 1 kohaselt kohaldatakse

-is ja VÕS-is aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Seega eeldas varasema

§ 113

kohaldamine selle tuvastamist, et kostja nõue tehingu tühisuse tuvastamiseks aegus enne

1. juulit
2. a. Maakohus seda tuvastanud ei ole. Kolleegium leiab, et isegi eeldusel, kui varasema

§ 113lg.

1 kuuluks kohaldamisele ja § 116 kohaselt oleks kostja nõude aegumine alanud vaidlusaluse tehingu tegemisest

1. augustil
2. a., ei oleks
3. juuliks
4. a. sellest möödunud 10 aastat. Seega ei saanud nõue olla
5. juuliks
6. a., mil jõustus uus

, aegunud, ja vastavalt VÕS RakS § 9 lõikele 1 oleks tulnud kohaldada uue

-i sätteid. Maakohtu otsusest ei nähtu, miks maakohus sellega ei arvestanud. Alates 1. juulist 2002. a. kehtiva

§ 142lg.

1 lause 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Seega saab selle normi kohaselt aeguda mitte igasugune õigus, vaid üksnes isiku õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist, vastuhagis tehingu tühisuse tuvastamiseks kostja aga hagejalt mingi teo tegemist või sellest hoidumist ei nõudnud. Tehingu tühisuse tuvastamiseks (tunnustamiseks) esitatud nõue kujutab endast iseenesest tuvastusnõuet, tuvastusnõudele aga

§ 142lg.

1 kohaselt aegumine ei kohaldu. Sellele on osundanud ka Riigikohus oma lahendites (näit. 3-2-1-73-08). Maakohus viitas

§-le 99, kuid ei põhjendanud seda, kuidas ta osundatud sätet kohaldas. Kolleegium leiab, et tegemist ei ole asjakohase õigusnormiga. Osundatud normis on sätestatud tehingu poolele tehingu tühistamiseks ettenähtud tähtajad, kuid vaidlusaluses asjas ei vaieldud tehingu tühistamise ega selle tähtaegade üle, seda enam, et vaidlus oli tõstatatud taolise tehingu tühisuse üle, mille pooleks kostja ei olnud. Niisuguses vaidluses ei saanud tõusetuda küsimust tehingu tühistamisest ja sellega seotud tähtaegadest. Pealegi lahendas kohus vastavalt TsMS § 449 lõikele 3 vaheotsusega üksnes küsimuse aegumise kohaldamisest, mida

§-s 99 ei reguleerita. Aegumist tuleb kontrollida iga nõude osas eraldi. Otsustust selle kohta, kas on aegunud kostja poolt vastuhagis ühes tehingu tühisuse tuvastamise nõudega esitatud nõue kinnistusraamatu kande tühistamiseks, maakohtu vaheotsus ei sisalda. Kostja poolt alternatiivselt esitatud kahju hüvitamise nõude ja alusetust rikastumisest tuleneva nõude kohta on maakohus otsuse põhjenduses märkinud vaid, et need nõuded on 7 aegunud

§ 150ja § 151 lõigete 1 ja 2 alusel.

Mis võimaldab lugeda esitatud nõuded osundatud sätete alusel aegunuks, kohtuotsusest ei nähtu. Mingeid faktilisi asjaolusid, mille põhjal võiks teha järeldusi nõuete aegumise kohta, nagu ka põhjendust selle kohta, miks saab lugeda need nõuded aegunuks, kohtu vaheotsus samuti ei sisalda. Seega ei vasta otsus ka selles osas TsMS § 442 lg. 8 nõuetele.

§ 150lg.

1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teadma saama. Aegumise kohaldamise kohta tehtud vaheotsuse eeldusena tuleb kohtul aegumise tähtaja kontrollimiseks kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe (vt. näit. Riigikohtu lahend 3-2-1-63-08). Alternatiivselt esitatud kahju hüvitamise nõude kohaselt pidas kostja kahju suuruseks 1/9 osa vaidlusaluse kinnistu väärtusest. Samas ei olnud kostja vastuhagiavalduses keskendunud sellele, milliste faktiliste asjaoludega on põhjendatud kahju hüvitamise nõue, sealhulgas sellele, milles seisneb kahju tekitamine, kes ja millal selle kahju tekitas, aga samuti, millal ta kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai. Maakohus ei juhtinud sellele kostja tähelepanu ega tuvastanud neid faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid pooltevahelise õigussuhte seda nõuet puudutavas osas kvalifitseerida, kuigi aegumise kohaldamine eeldas vähemalt

§ 150

lõikes 1 sisalduva abstraktse õigusnormi koosseisu tunnustele vastavate eluliste asjaolude tuvastamist. Neid asjaolusid tuvastamata ei saanud maakohus otsustada aegumise kohta kohaldamisele kuuluva õigusnormi ega selle üle, kas kostja kahju hüvitamise nõue on aegunud.

§ 151lg.

1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Sama paragrahvi lg. 2 järgi aegub alusetust rikastumisest tulenev nõue sõltumata lõikes 1 sätestatust hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Vastuhagiavalduses ei seostanud kostja esiletoodud faktilisi asjaolusid selgelt ka alusetu rikastumise alusel esitatud nõudega ega märkinud, mida ta peab hageja alusetuks rikastumiseks, milles taoline rikastumine seisneb, millal see aset leidis ja milline on selle ulatus, aga samuti, millal kostja taolisest rikastumisest teada sai. Faktilisi asjaolusid, mille põhjal võiks teha järeldusi

§ 151

lõigete 1 ja 2 kohaldamise eelduste kohta, maakohtu otsus ei sisalda, kuigi nende õigusnormide koosseisuelementidele vastavaid fakte tuvastamata ei saanud maakohus otsustada selle üle, kas osundatud normide kohaldamise eeldused on täidetud. Maakohtul tuleb küsimus vastuhagi aegumisest uuesti läbi vaadata ja sellest tulenevalt vaidlus sisuliselt lahendada. Menetluskulud poolte vahel tuleb jaotada vastavalt vaidluse sisulise läbivaatamise tulemusele. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik