← Eesti

3-09-1657/9

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-1657 Otsuse kuupäev

  1. oktoober 2009 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Asja läbivaatamise kuupäev Vahe Manukjani (Manukjan) kaebus Lääne Politseiprefektuuri vastu mittevaralise kahju summas 30 000 krooni nõudes
  2. oktoober 2009 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Vahe Manukjan Resolutsioon
  3. Rahuldada kaebus osaliselt.
  4. Välja mõista Lääne Politseiprefektuurilt Vahe Manukjani kasuks mittevaraline kahju summas 7 500 (seitse tuhat viissada) krooni.
  5. Välja mõista Lääne Politseiprefektuurilt Vahe Manukjani kasuks 375 (kolmsada seitsekümmend viis) krooni menetluskulu. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so kuni 20.11.
  6. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Edasikaebamise kord Asjaolud
  7. Vahe Manukjan viibis Pärnu arestimajas 31.07.-29.09.2006.a ja 21.11.-20.12.2006.a.
  8. Vahe Manukjan esitas 30.07.2009.a Tartu Halduskohtule kaebuse Lääne Politseiprefektuuri vastu 30 000 krooni nõudes Kaebuse põhjendused ja taotlused
  9. V. Manukjan palub tunnistada Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna korrakaitsetalituse Pärnu arestimaja kinnipidamistingimused õigusvastaseks ja mõista välja mittevaraline kahju summas 30 000 krooni, kuna tingimused olid inimväärikust alandavad ja tervist kahjustavad. 1
  10. Kaebuse kohaselt ei vasta Pärnu arestimaja ehitustehnilistele nõuetele. Kambris puudusid aken, normaalne ventilatsioon, piisav valgustus, kraanikauss veekraaniga, riidenagi, öökapp, tool, laud ja kambri seintelt koorus maha värv. Kraanikausi puudumine tingis hügieeniprotseduuride toimetamise WC kohal ning selliselt ka vee kasutamise joogiveeks. Kambrites tooli ja laua puudumine tingis igapäevaste toimetuste läbiviimist voodil, asjade hoidmist kambri põrandal ning söömist mittenõuetekohastes hügieenitingimustes. Kambrites puudus ventilatsioon ning seal oli niiske, rõske ja kopitav lõhn. Akende puudumise tõttu ei paistnud kambrisse päevavalgus, mis omakorda mõjus silmadele väsitavalt. Lahtine tualett on ebahügieeniline ning ei taga piisavat privaatsust. Puudus võimalus jalutuskäikudeks värskes õhus, kuigi kaebuse esitaja seda soovis. Kogu sanitaarne olukord oli väga halb. Pidevalt lukustatud kambris viibimine mõjutas negatiivselt ja pidevalt kaebuse esitaja tervist. Dušinurk oli halvas sanitaarses olukorras. Kaebaja märgib, et pöördus korduvalt nii suuliselt kui ka kirjalikult arestimaja poole probleemiga, et ta peab mittesuitsetajana viibima suitsetajatega ühes kambris. Suitsetajatega ühes kambris viibimine rikkus kaebaja õigusi viibida suitsuvabas ruumis ning mõjus halvasti tema tervisele. Kaebaja märgib, et ta viibis Pärnu arestimajas 31.07.
  11. a kuni 29.09.
  12. a ehk 62 ööpäeva kambris, mille uks oli ööpäevaringselt lukustatud, mis tähendab, et kambrist tulenev negatiivne mõju kaebaja tervisele oli pidev ning tugev. Kambrist välja käis kaebaja ainult uurija ja kaitsja juures ning duši all pesemas. Ajavahemiku 21.
  13. - 20.12.2006 toimunud intsidendi ajal hoiti kaebuse esitajat üks öö kella 23.00 - 09.00 koos kolme kambrikaaslasega kitsas maksimaalselt 1,5 m2 ruumis, kus sai ainult püsti seista, liikumine oli välistatud ning tualeti asemel oli ainsaks võimaluseks kasutada ämbrit. Vastustaja seisukohad
  14. Lääne Politseiprefektuur ei nõustu kaebusega ja palub see täies ulatuses rahuldamata jätta. Pärnu arestimajas on kambrites aknad olemas, mistõttu kaebuse esitaja väide selle puudumise kohta jääb arusaamatuks. Pärnu arestimajja ehitati uus ventilatsioon 1990-ndate lõpus. Seda on arestimajas viibivad isikud korduvalt lõhkunud, sagedased on kambrisse ulatuvat ventilatsioonitoru ees oleva võre lõhkumine, et sellise moel saata kirju või väiksemaid asju toru kaudu teise kambrisse. Samuti suletakse ventilatsioonitoru kambrisse ulatuv ava mille peale on kulunud palju majandustöödeks eraldatud rahalisi vahendeid ning mis on halvendanud töökindlust. Jalutushoov Pärnu arestimajal puudub ning riik ei ole eraldanud rahalisi vahendeid selle ehitamiseks. Eelarves ette nähtud rahalistest vahenditest piisab elementaarseteks majandustöödeks. Pärnu arestimajas puudub kraanikauss. Selle leevendamiseks on arestimaja kambritesse jagatud vett ja veekausse. Kui kaebuse esitaja ei ole neid võimalusi kasutanud, siis see on tema otsus. Laud ja taburetid Pärnu arestimaja kambrites puuduvad. Neid ei ole võimalik soetada rahaliste vahendite puudumisel. Siinkohal on vastustaja arvates oluline märkida, et kambri mööbel 2 peab olema vastupidav rüüstamisele, kinnitatud seinte või põranda külge. Seega ei sarnane kambri sisustus mingilgi määral eluruumis kasutatavatega. Sel põhjusel ei ole võimalik osta mööblit kauplusest, vaid soetada eritellimuse alusel. Kambritesse ei ole ettenähtud riidenagisid, öökappe ning kaebaja ei saa nõuda kahju nende mööbliesemete puudumise eest. Vastustaja märgib, et läbipaistmatust plastriidest teisaldavat eesriie kambris puudub. Kinnipidamisasutused, milleks on ka politseiprefektuuride juures olevad arestimajad, on loodud eelkõige selleks, et tagada järelevalve kinni peetud isikute üle ning kambrite sarnasus eluruumile tähendab eelkõige seda, et isiku viibimine kinnipidamiseaasutuses oleks elamisväärne (nt magamiskoht jms). Riigikohus kohtuasjas nr 3-1-1-32-06 jõudis järeldusele, et vangla eluruumi ei saa samastada tavamõistes isikliku eluruumiga. Vastustaja pöörab kohtu tähelepanu sellele, et kehtiva arestimaja sisekorraeeskirja § 10 lg 1 kohaselt WC kuulub kambri sisustusse võimaluse korral. Kaebaja märgib kambri seintelt koorunud värvi, kuid ei täpsusta, millises kambris ning millise viibimisperioodi kestel selline asi leidis aset. Sel põhjusel ei ole võimalik kontrollida kaebuse põhjendatust ning seepärast Lääne Politseiprefektuuri ei oska väidetavat mittevastavust kommenteerida. Kaebaja kurdab puuduliku elektrivalgustuse üle. Vastustajale ei ole arusaadav, mida peab kaebaja sellega silmas, arvestades asjaolu, et aken on kambris olemas. Ajavahemikul 21.
  15. - 20.12.2006 toimunud intsidenti kohta kaebuse esitaja kirjutab liiga üldsõnaliselt. Vastustajale jääb selgusetuks, mis intsidendiga oli tegu, mis toimus ja kelle poolt ning millistel asjaoludel paigutati kaebaja „kitsasse ruumi“. Arestimaja arvestusžurnaalist nähtub, et 05.12.2006 kambris nr 14 lõhuti vastu ust ning keelduti elektrivalguse sisselülitamisest. Kambris olid rebitud mõlemad lambipesad ning visatud ventilatsioonisahtlisse, mille kohta on vormistatud materjal. 07.12.2006 on tehtud kanne selle kohta, et V. Manukjan 07.12.2006 kella 18.00 paiku küsis arestimaja ametnikult, kas ta on homme tööl ja et see reede õhtu võib jääda temale igavaseks meelde. Seega on V. Manukjan aktiivselt halvendanud arestimaja kambri olukorda, luues sellega endale halbu tingimusi. Seoses väidetavate rikkumiste mõju ja tagajärgedega märgib vastustaja, et kaebajale on jäänud tähele panemata puudusi kompenseerivad Pärnu arestimaja tegevused, mida tuleb aga õiguste riive intensiivsuse hindamisel arvestada. Samuti ei ole vähem oluline, millistest õiguste puudumisest tundis kaebaja enam puudust, millal ta on vajanud nende kasutamist, kas ja kui sageli on nõudnud õiguste tagamist. Pelgalt ühe või teise õiguse puudumine iseenesest ei too automaatselt kaasa inimväärikuse alandamist või ebainimlikku kohtlemist. Isik peab vahetult tajuma enda peal nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimuste erakordset rõhumist ja suutma seda kirjeldada. Lääne Politseiprefektuuril jääb arusaamatuks, milles seisnes alandav või ebainimlik kohtlemine ja politseiprefektuuri süü selles. Arestimaja tegevus ei olnud suunatud vaid tema isikule ega olnud pahatahtlik. Arestimaja töö arvestuse raamatusse tehtud kannetest selgub, et V. Manukjan saabus Pärnu arestimajja 31.07.2006 KrMS § 217 alusel kahtlustatavana. Ta paigutati kambrisse nr 8, 04.08.2006 paigutati neljakohalisse kambrisse nr 4, millest 16.
  16. - 18.
  17. viibis kambris kaks inimest, 25.
  18. paigutati kambrisse nr 11, 21.11.2006 paigutati kuuekohalisse kambrisse nr 14, kus enamus ajast viibis neli kinnipeetut. Arvestusžurnaalis on märkusi kiirabi väljakutsumise, kambrite lõhkumise, kambrite koristamise, lõunasöögist loobumise, 3 elektrivalguse sisselülitamisest keeldumise või lambipirni katmise kohta. Kannetest nähtub, et välijuhid, arestimaja juht on käinud regulaarselt kontrollimas olukorda arestimajas. Vastustaja osundas Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile Alver v Eesti asjas, millest vastustaja arvates järeldub, et inimväärikuse alandamine saab tulla kõne alla sellise kannatustaseme ületamisel, mis tekitab isikule erilisi vaimseid piinu. Kaebaja viibimise ajal arestimajas ei ole fikseeritud sellist olukorda, mille tagajärjel ta oleks pidanud eriliselt kannatama. Arestimaja tingimused ei vasta kõikidele nõuetele ja on arusaadav, et pikemat aega kinnipidamisasutuses viibivas isikus tekib rahulolematus nii kinnipidamise kui fakti ning sellest tulenevate olmetingimuste puudulikkuse suhtes. Seda enam, et tema enda valikuvõimalused ja vahendid nende parandamiseks on piiratud. Vabaduse võtmine on isiku põhiõiguste äärmuslik riive. Arestimajas viibitud perioodil V. Manukjan viibis ka väljaspool kambrit. See tähendab, et kambris viibimine ei olnud pidev ja selles esinesid vaheajad, mis jätsid aega ülalkirjeldatud tingimustest taastumiseks. V. Manukjan võeti kambrist välja 29-1 korral. Kuna kambrid olid nö alatäidetud, jäi rohkem ruumi ja võimalusi nii liikumiseks kui ka oma asjade sättimiseks. Kaebajal oli võimalus hoida oma esemeid ka vabal voodil. Otsus hoida oma asju kambri põrandal, näitab V. Manukjani elukorraldust. V. Manukjani arestimajas viibimise ajal kehtinud arestimaja sisekorraeeskirja § 17 lg 1 p 6 kohaselt oli arestimajas kinni peetud isik kohustatud kambris ise puhtust hoidma. Seega hügieeni- ja sanitaarnõuetest kinni pidamine käib ka kinnipeetute koha. WC kasutamise koha pealt märgib vastustaja, et ka eesriide olemasolul oleks privaatsuse olemasolu suhteline kuna kate ei ole samaväärne uksega eraldatud tualetiga, samas tagab teatud määral eraldatuse. Siinkohal on vastustaja arvates oluline ka kambrikaaslaste käitumine ja viisakus üksteise suhtes. Näiteks kohtuasjas Valašinas v Leedu

(2001)Euroopa Inimõiguste Kohus ei lugenud inimväärikust alandavaks vaheseinteta tualeti kasutamist teiste kaasvangide juuresolekul Leedu vanglas. Tualeti kasutamisel kaasvangid austasid üksteise privaatsust ning hinnates kinnipidamistingimusi kogumis, ebamugavusi leevendavaid tegevusi kohus ei tuvastanud, et vangla enda tegevus oleks sihilik ja suunatud konkreetselt kaebuse esitajale. Seega mitte igasugune rikkumine ei ole automaatselt inimväärikust alandav. V. Manukjan väidab, justkui voodil söömine rikub hügieeninõudeid. Lääne Politseiprefektuurile ei ole teada, millises õigusaktis kehtib nõue süüa arestimaja kambris laua ääres. Vastustaja lisab, et arestimaja arvestusžurnaalist nähtub, et kaebusi või avaldusi V. Manukjan ei esitanud. Kui tal oli raske kirjutada, siis arestimaja arvestusžurnaalis puuduvad kanded kirjavahetuse kohta, mistõttu V. Manukjani väited kirjade kirjutamise võimatuse kohta on ülepaisutatud. Viited terviseseisundi halvenemisele on paljasõnalised, sest kiirabi või haiglasse toimetamise V. Manukjan viibimise ajal Pärnu arestimajas ei vajanud. Muid tõendeid tema tervise kohta kaebusele lisatud ei ole. Menetlustoimingud prefektuuri teistes kabinettides, paki saamine näitab, kokkusaamised näitavad, milliseid õigusi pidas V. Manukjan tegelikult endale oluliseks ja milliseid ta aktiivselt kasutas. Arestimaja arvestuse raamatusse märgitakse kõik olulised kinni peetavatega seotud toimingud. Kuna kaebus on esitatud ligi kaks ja pool aastat hiljem viimasest kinnipidamisest, siis saab sündmused taastada üksnes kannete põhjal. 4 Lääne Politseiprefektuur peab vajalikuks märkida, et kaebuse lahendamisel tuleb hinnata muuhulgas kaebaja tegelikke soove. Aluseks saab võtta kaebuse esitamise stiili, sisu ja põhjendusi, mille pinnalt saab kaaluda, kas kaebuse esitajal siiski esineb antud asjas ka tegelik põhjendatud huvi, või teenib see muud eesmärki. Kahjunõude esitamisel tuleb vastustaja arvates ennekõike hoolikalt kaaluda, milline on hüvituse õige mõõt ja mis eesmärgil kaebus siiski esitatakse. Mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleb antud juhul tuvastada põhjuslik seos kinnipidamistingimuste ja inimväärikuse alandamise vahel. Euroopa Inimõiguste kohus on leidnud, et ebainimlikku ja alandavat kohtlemist eristab põhjustatud kannatuste intensiivsus. Miinimumraskuse hindamine sõltub mitmesugustest asjaoludest, näiteks väärkohtlemise kestusest, selle füüsilistest ja vaimsetest tagajärgedest ning mõningatel juhtudel kannatanu soost, vanusest, tervislikust seisundist jne. Alandavat kohtlemist või karistamist käsitati kohtulahendites kohtlemisena, mis raskesti alandab kedagi teiste ees või sunnib kedagi käituma vastu tema enda tahtmist või südametunnistust. Seega tegemist on meeleseisundiga, mille kestus ja intensiivsus võib tuua kaasa lisaks vaimsetele ka füüsilisi kannatusi (nt oksendamine jms). Käesoleval juhul ei ole vastustaja arvates võimalik tuvastada põhjuslikku seost kinnipidamistingimuste ja inimväärikuse alandamise-ebainimliku kohtlemise vahel, kuivõrd jääb arusaamatuks, mis konkreetselt ja kuidas V. Manukjanis alandust ja kannatusi tekitas. Arestimaja arvestusžurnaalist ei nähtu, et V. Manukjan oleks vajanud meditsiinilist abi. Lääne Politseiprefektuuril puudub võimalus hinnata väidetut, et jõuda mingisugustele järeldustele, veel vähem siis veendumusele, et talle on kahju tekitatud. Lisaks sellele iseloomustab kaebuse esitaja õiguste rikkumise intensiivsust kaebuse esitamise tähtaeg. Ligi kaks ja pool aastat hiljem on ta asunud kirjavahetusse prefektuuriga ja alles seejärel on pöördunud halduskohtu poole. Kui kaebuse esitaja sõnul olid tingimused vastuvõetamatud, siis jääb arusaamatuks, miks ta on talunud ebaõigust nii pikka aega. Intensiivne ja sügav rikkumine nõuab kohest kõrvaldamist või kompenseerimist. Väljamõistetav summa peaks vastama kannatuste määrale. Kaebuse esitaja on hinnanud temale põhjustatud valu 30 000 kroonile (333,33 krooni päev), selgitamata kahjusumma arvestamise põhimõtteid. Vastustaja selgitab täiendavalt, et paraku on politseiprefektuur hetkel olukorras, kus riik on seadustega kehtestanud nõuded täitmiseks, kuid pole eraldanud selleks piisavalt vahendeid. Siiani on võimaluste piires püütud pidevalt leevendada arestimajas esinevaid puudusi. Teadaolevalt eelarve kärpimisega siseministeeriumi valitsemisalas vähendab Lääne Politseiprefektuuri lootusi olukorra parandamiseks. Riigikohus lahendis nr 3-3-1-65-03 märgib „.. sotsiaalsete põhiõiguste täpsema mahu määrab kindlaks riigi majanduslik olukord ning riik ei saa rohkem anda ja keegi ei saa riigilt rohkem nõuda, kui riik võimeline on....“ Sellega on kohus möönnud, et riigi rahalised ressursid on piiratud. Seda asjaolu peab arvestama mitte ainult isikute sotsiaalsete õiguste tagamisel vaid ka muude riigi tasandil lahendatavate probleemide arutamisel, käesoleval juhul politseiasutuste finantseerimisel. Kui riigi tasandil ei ole leitud rahalisi vahendeid ega tehtud eraldisi arestimaja renoveerimiseks, siis pole seal paremaid tingimusi. Seetõttu peab vastustaja möönma, et olukord ei ole laitmatu, ent sellise olukorra tekkimises puudub politseiprefektuuri süü. Kohtud on süü küsimuse üle arutamisel jõudnud erinevate järeldusteni. Viimaste seisukohtade järgi ei ole kohtu meelest oluline, millise konkreetse asutuse süül on ülalkirjeldatud olukord tekkinud. Käesoleval juhul siis peetakse silmas prefektuuri või Politseiametit, sest riigivastutuse seadusest tulenevalt antud fakt ei oma tähendust. Vastustaja soovib antud asjaolu siiski arvestada riive intensiivsuse ja selle tagajärgede hindamisel. 5 Kohtu põhjendused ja otsus
  1. Esitatud kaebusega taotleb V. Manukjan Lääne Politseiprefektuuri toimingu – tema Pärnu Politseijaoskonna arestimajas nõuetele mittevastavates tingimustes periooditi vahi all pidamist ajavahemikus 31.07.2006 – 29.09.2006.a ja 21.11.2006 – 22.12.2006.a õigusvastasuse kindlakstegemist ning õigusvastase toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Riigivastutuse seaduse § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 ning võlaõigusseaduse § 128 lg-st 5 tulenevalt peavad mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks olema korraga täidetud järgmised eeldused: - asutuse tegevus peab olema olnud õigusvastane; - asutuse tegevus peab olema tekitanud mittevaralise kahjuna käsitatava füüsilise või hingelise valu või kannatuse; - tegevuse ja kahju vahel peab esinema põhjuslik seos; - kahju ei tohi olla kõrvaldatav muude õiguskaitsevahenditega; - asutuse tegevus peab olema alandanud isiku väärikust, kahjustanud tema tervist, võtnud talt vabaduse, rikkunud tema kodu või eraelu puutumatust või sõnumi saladust või teotanud tema au või hea nime; - isiku õiguste rikkumine peab olema olnud süüline. Kaebuse lahendamise seisukohalt on oluline tuvastada, kas kaebaja poolt nimetatud Lääne Politseiprefektuuri toimingud on õigusvastased ning kas need toimingud põhjustasid kaebajale mittevaralist kahju. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebuse kohaselt seisnes kaebajale tekitatud kahju selles, et kinnipidamisega selleks kehtestatud nõuetele mittevastavas Pärnu politseijaoskonna arestimajas hoiti teda tervist kahjustavates tingimustes ja koheldi ebainimlikult. Seega saaksid RVastS § 9 lg 1 alusel kaalumisele tulla väärikuse alandamine ja tervise kahjustamine. Kuivõrd kaebuses käsitletakse
  2. aasta Pärnu arestimaja toiminguid, siis tuleb lähtuda kinnipidamise ajal kehtinud siseministri 01.12.2000.a määrusest nr 71 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (HMS §-d 54 ja 107 lg 1).
  3. Inimväärikuse põhimõte koos demokraatliku õigusriigi ja sotsiaalriigi põhimõtetega tuleneb põhiseaduse §-st
  4. Väärikuse mõistet on sisustatud PS § 18 lõikes 1, mis sätestab väärikust alandava kohtlemise keelu. Euroopa Liidu põhiõiguste harta preambul rõhutab tulevikku vaatavalt inimväärikuse järgimise põhimõtte olulisust meie õigusruumis ja sedastab, et liit on kehtivate aluselepingute kohaselt rajatud inimväärikuse, vabaduse, võrdõiguslikkuse ja solidaarsuse jagamatutele põhiväärtustele. Harta artikli II-1 kohaselt on inimväärikus puutumatu. Seda tuleb austada ja kaitsta. Seega õigus mitte olla inimväärikust alandavalt koheldud on üks põhilisemaid vabadusõigusi. Väärikust ei alanda aga mitte igasugune normidele mittevastavates tingimustes viibimine ja ka mitte igasugune õiguste garanteerimata jätmine. Rahaliselt sissenõutav kahju väärikuse alandamise eest saab tekkida ainult siis, kui väärkohtlemine on saavutanud teatud minimaalse taseme, ehk on piisavalt tõsine. 6 Vastustaja on nõustunud kaebajaga selles, et võimalust igapäevaseks vabas (värskes) õhus viibimiseks ei olnud, mis rikub VangS § 93 lg 5 ja ASkE § 15 lg 1 p
  5. Politseipeadirektori 25.04.2001.a käskkirjaga nr 82 kinnitatud Arestimaja ehitustehniliste nõuete (edaspidi nõuded) II. osa punkt 23 (trükiviga, peaks olema ilmselt 20 ) alapunkt 12 järgi peab igas kambris olema laud ja taburet. Vastustaja tunnistab, et need kohustuslikud mööbliesemed neil kambritest puudusid. Kohus leiab, et laua ja tabureti puudumine võib tekitada kaebajale ebamugavust, kuna voodi peab täitma mitut funktsiooni. Selline rikkumine on aga väheoluline ning kohus ei nõustu kaebajaga, et seetõttu peavad kinnipeetavad sööma mittenõuetekohastes hügieenitingimustes, millega on kaebajale tekitatud hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju. Kohtu arvates on kohane kaebaja poolne osundamine hügieenitingimuste eiramisele vastustaja poolt, kuid ei ole veel tekitatud rahaliselt sissenõutavat kahju kaebaja väärikuse alandamise eest. Vastustaja on leidnud õigesti, et ajaperioodil mil kaebaja arestimajas viibis, ei olnud kehtiva õiguse järgi ettenähtud riidenagisid ega öökappe ning kaebaja ei saa nõuda kahju nende mööbliesemete puudumise eest, sest tõendamist ei ole leidnud vastustaja tegevusetuse objektiivne õigusvastasus. Nõuete punkt 23 alapunkt 10 kohaselt peab kambris olema valamu. Pärnu arestimajas kraanikauss puudus. Vett oli võimalik saada veekraanist, mis oli WC kohal. Tartu Ringkonnakohus on otsuses nr 3-07-389 leidnud, et veekraan, mis asub kambris WC nurgas on küllaldane selleks, et tagada inimväärne olukord. Ringkonnakohtu sedastust ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et puudus kraanikauss. Lisaks oli igapäevase hügieeni läbiviimiseks kambritesse antud kausid. Seega oli minimaalsel tasemel tagatud kinnipeetavale võimalus hoolitseda oma igapäevase hügieeni eest. Lähtuvalt eelnevast leiab halduskohus, et kraanikausi puudumisega ei ole kaebaja õigusi rikutud ja mittevaralist kahju tekitatud. Kambrites asuvad WC-d on lahtised ja puudus eraldatus kambrist. Nõuete punkti 23 alapunkt 3 kohaselt asub WC kambris ja selle ees on 75cm kõrgune ja 15cm paksune betoonist valatud sein. WC- poti vaba külje ette kinnitatakse läbipaistmatust plastriidest teisaldatav eesriie. Selline sein oli Pärnu arestimajas olemas, eesriie aga puudus. Kuna WC-ga samas kambris tuli ka igapäevaselt süüa, siis kohus nõustub kaebajaga, et pooleldi avatud, ebapiisava privaatsusega ja WC kasutamisega kaasnevat ebameeldivat lõhna levitava WC kasutamine kambrikaaslaste juuresolekul alandab inimväärikust. Vaidlusalusel perioodil Õiguskantsleri kontrollkäigust Pärnu Arestimajja 22.05.2007.a nähtub (tl 62-63), et dušširuumi laes ja seintel vohab hallitus. Laest kukub kooruvat värvi. Dušširuum on ebahügieeniline ning võib kujutada tõsist ohtu seda kasutatavate isikute tervisele. Seega loeb halduskohus tõendatuks kaebaja väite, et dušširuum ei vastanud hügieeninõuetele, kuna vastustaja ei ole esitanud tõendeid, mille alusel kohus saaks teha selles osas Õiguskantslerist erinevaid järeldusi. Eluruumidele esitatavate nõuete kohaselt, mis kehtivad ka kinnipeetavate kambritele, peavad aknad andma võimaluse ruumi tuulutamiseks ning tagama neis piisava loomuliku valgustuse. Pärnu arestimajas on aken laotud topelt klaasblokkidest. Tallinna Halduskohtu otsusest nr 306-294 nähtub, et Pärnu arestimaja kambrites on teostatud mõõtmised, mis näitasid, et loomuliku valguse hulk klaasblokk akendega ruumides on üldjuhul keskmisena alla 10 luksi. 7 Mõõtmistest järeldus, et 150W pirni sisselülitamisel on keskmine valgustatus Pärnu arestimaja kambris 100 luksi ringis. Vastustaja ei ole vaielnud kaebaja väite vastu, et ruumides kasutati 60W pirne. Arvestades, et kinnipeetavad peavad kambrites ka lugema, kirjutama ja tegelema rõivaste hooldamisega, siis on selliste tööde tegemiseks vajalik valgustus vähemalt 400 luksi, Encyclopedia of Health and Safety
(1998)soovituse kohaselt isegi 500 luksi. Vastustaja ei ole käesolevas asjas esitanud tõendeid, mille alusel saaks kohus kummutada kaebaja väited. Seega on usutav kaebaja seletus, et vähene valgustatus mõjus tema silmadele väga väsitavalt. Vastustaja kinnitusel ehitati Pärnu arestimajja uus ventilatsioon 1990.ndate lõpus. Kaebaja väidetel ei töötanud ventilatsioon normaalselt. Arvestades ventilatsiooni pidevat lõhkumist kinnipeetavate poolt, on mõistetav, et parandustööd võtavad aega ning seeläbi ei tööta ventilatsioon pidevalt sajaprotsendiliselt. Arvestades ehitamise aega, ei saa üheselt väita, et tegemist oleks vananenud ventilatsioonisüsteemiga, mis tuleks tingimata välja vahetada. Seega ei ole tõendatud, et ventilatsiooni probleemid olid sedavõrd tõsised, et tõid kaasa kaebaja väärikuse alandamise või kaebaja tervise kahjustamise. Kaebaja paigutamine ühte kambrisse koos suitsetajatega eraldi tõendamist ei vaja, kuna selles vaidlust ei ole, sest vastustaja ei ole selles osas kaebusele sisulisi vastuväiteid esitanud. Kui vangla ei keelusta kambris suitsetamist, on ta kohustatud paigutama sigaretisuitsu mittetaluva isiku teistest suitsetavatest kinnipeetavatest eraldi ruumi. Tartu Ringkonnakohus on otsuses nr 3-08-512 leidnud, et kaebaja paigutamine ühte kambrisse koos suitsetavate kinnipeetavatega ei ole õiguspärane. Kohus nõustub neil asjaoludel V. Manukjaniga, et pidev viibimine suitsetajaga ühes ruumis mõjus halvasti kaebaja tervisele. Ajavahemikus 21.
  1. – 20.12.2006.a toimus kaebaja väidete kohaselt Pärnu Arestimajas intsident, kus ta paigutati üheks ööks 05.12.2006.a koos kolme kambrikaaslasega umbes kella 23.00 – 09.00 vahel ruumi, mille põrandapind oli maksimaalselt 1,5 ruutmeetrit. Seal puudus ventilatsioon, valgustus ja istuma ei mahtunud. WC asemel oli ämber. Vastustajale jääb kaebus selgusetuks, kuna see on liiga üldsõnaline. Ei nähtu, mis toimus ja kelle poolt ning milliste asjaoludel paigutati „kitsasse ruumi“. Ei selgu ka see, kus selline ruum asub. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et ta oli sunnitud viibima Õiguskantsleri kontrollakti punktis 5.
  2. nimetatud „eriruumis“ (tl 63). Seega on kohus seisukohal, et vastustaja väited, et ei saada aru, mida kaebaja silmas peab on kohut eksitavad ja tegelikke asjaolusid eiravad ja tahtlikult moonutavad. Kuna Õiguskantsler on tuvastanud nõuetele mittevastava kambri olemasolu vastustaja arestimajas, lasub kaebaja väidete ümberlükkamise osas tõendamiskoormis vastustajal, mitte aga kaebajal. Kuna vastustaja ei ole kaebaja väiteid kummutanud, vaid pelgalt eitab probleemi olemasolu, loeb kohus kaebaja väited tõendatuks kaebaja poolt kohtuistungil antud seletusega ja loeb selles osas kaebaja inimväärikuse õigusvastase riive ja alandamise tõendatuks. Lähtudes eelnevast on käesolevas asjas tuvastatud mitmed olulised puudused Pärnu arestimajas kinnipeetavate kambritele kehtestatud nõuete täitmisel, kus kaebaja viibis kokku ca kolm kuud, mis annavad aluse hinnata nendes viibimist inimväärikust alandavaks ja tervist kahjustavaks. Vastustaja süüd ei välista ka väidetav eelarve vähesus. Tallinna Ringkonnakohus on otsuses nr 3-04-240 leidnud, et halduskohtumenetluses ei ole vajalik tuvastada, milline riigiasutus on 8 süüdi riigieelarve eraldiste ebapiisavuses, et tagada õigustloovate aktidega kehtestatud nõuete täitmine kinnipidamiskohas. Mittevaralise kahju hüvitist ei saa jätta välja mõistmata, kui toimingu õigusvastasuses on süüdi teine haldusorgan. Vastustaja ei ole veenvalt tõendanud, et ta kasutas kõiki võimalusi kaebaja kinnipidamistingimuste nõuetele vastavuse tagamiseks. Lääne Politseiprefektuuril jääb arusaamatuks, milles seisnes alandav või ebainimlik kohtlemine ja politseiprefektuuri süü selles. Arestimaja tegevus ei olnud suunatud vaid tema isikule ega olnud pahatahtlik. Vastuseks vastustajale märgib halduskohus, et selles kontekstis ei saa vastustaja süü vorm olla aluseks kaebuse rahuldamata jätmisele. Tallinna Ringkonnakohus on otsuses nr 3-04-240 leidnud, et RVastS § 9 lg 1 ei eelda otsese tahtluse tuvastamist. Piisab kui kohus tuvastab süü olemasolu. Tahtluse puudumine on aga siiski üks aspekt, mida hüvitise suuruse puhul tuleks arvesse võtta. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Tallinna Ringkonnakohus on 07.10.2008.a otsusega nr 3-06-294 mõistnud Lääne Politseiprefektuurilt Pärnu arestimaja kambris 64 päeva kestnud kinnipidamise eest kaebaja kasuks välja 7 500 krooni. Käesoleva vaidluse lahendamisel arvestab kohus muuhulgas, et V. Manukjan pidi viibima Pärnu arestimajas kauem ja seda ühes ruumis koos suitsetajatega, samas on käesoleva vaidluse mõningad faktilised asjaolud vähem inimväärikust riivavad, kui osundatud kohtuasjas, mille tõttu peab kohus kohaseks hüvitise summas 7 500 krooni.
  3. V. Manukjan tasus riigilõivu 1 500 krooni. HKMS § 92 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuivõrd V. Manukjani nõue oli 30 000 krooni loeb kohus kaebuse rahuldatuks 1/4 osas. Riigilõiv 30 000 kroonilt oli 1 500 krooni, seega Lääne Politseiprefektuurilt kuulub väljamõistmisele 375 krooni. Roby Koik kohtunik 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.