← Eesti

3-08-2265/33

Obsah (4)§ 15§ 37§ 38§ 6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Kaire Pikamäe ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 9. märts 2010, Tallinn Haldusasja number 3-08-2265

) § 15 lg 1 alusel. Maksuotsuse kohaselt sai O. Tšiževski 03.02.2006 soetatud korteriomandi Xxxxx xxx xxxxx-x (kinnistu nr xxxxxxxxx) võõrandamisest 29.06.2006 tulumaksuga maksustatavat tulu 433 874 krooni, mille jättis

  1. a füüsilise isiku tuludeklaratsioonis kajastamata ja seega riigieelarvesse tasumata sellelt arvestatud tulumaksu 96 190 krooni.
  2. O. Tšiževski esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 13.10.2008 maksuotsuse nr 125/848 tühistamiseks. 3-08-2265 Kaebuse väitel kasutas kaebaja korteriomandit Xxxxx xxx xxxxx-x oma alalise elukohana, mistõttu ei tekkinud korteri võõrandamisest tulumaksu maksmise kohustust vastavalt

§ 15lg 5 p-le 1.

Kaebaja soetas nimetatud korteri 03.02.2006, kuid raskest majanduslikust olukorrast tingituna oli sunnitud selle 29.06.2006 võõrandama. Müümise tõttu vabastas kaebaja kogu korteri mööblist. Ajavahemikul veebruar kuni juuni 2006 oli kaebaja sunnitud oma ema kriitilise tervisliku seisundi tõttu viibima tema elukohas Tallinnas Xxxxxx xx x-xx. Väär on maksuhalduri oletus, et ema põetamise tõttu oli kaebaja elukohaks Xxxxxx xx x-xx, mitte Xxxxx xxx xxxxx-x. Samuti ei saa kaebaja alalise elukoha määramisel võtta aluseks rahvastikuregistri andmeid. Asjaolu, et kaebaja oli liiga vähesel määral kasutanud kommunaalteenuseid, ei saa olla aluseks maksuotsuse tegemisele. Kaebaja ei ole sunnitud tarbima maksuhaldurile sobivas koguses kommunaalteenuseid. Maksuotsus tugineb üksnes oletustele.

  1. PMTK palus jätta kaebuse rahuldamata, leides, et kaebaja väited korteriomandi Xxxxx xxx xxxxx-x kasutamise kohta alalise või peamise elukohana on paljasõnalised ja tõendamata. Kontrolli käigus tuvastati, et kaebaja alaline ja peamine elukoht 03.02.-29.06.2006 ei saanud olla korter Xxxxx xxx xxxxx-x. Kaebaja isiklik, perekondlik ja majanduslik seotus rahvastikuregistri kande järgi olevas korteris Xxxxxx xx x-xx (kus kaebaja elas 23.07.2001-10.07.2006) on ilmselgelt suurem, kui tema seotus võõrandatud korteriga. Nimetatud korteri võõrandamisega alustati vahetult pärast selle soetamist, sest eelleping müügiks vormistati juba 09.05.
  2. Korter Xxxxx xxx xxxxx-x ei olnud kohandatud elamiseks, seal puudus mööbel. Arvetest nähtuvalt ei tarbitud korteris vett ning elektrit tarbiti vaid aprillis 2006 ja sedagi minimaalselt. Asjaolu, et kaebaja Xxxxx xxx xxxxx-x asuvas korteris ei elanud, tõendavad ka tunnistajate ütlusted. Kaebaja perekond, k.a tema alaealine laps, elas Xxxxxx xx x-xx. Nimetatud korterit on kaebaja lugenud oma elukohaks maksuasjaga seotud kinnisvaratehingutes. Seetõttu ei ole kaebajal õigust saada korteri võõrandamiselt saadud kasult

§ 15lg 5 p-s 1 sätestatud maksuvabastust.

  1. Tallinna Halduskohus jättis 19.05.2009 otsusega kaebuse rahuldamata. Vaidlus puudub selles, et kaebaja omandas 03.02.2006 korteriomandi Tallinnas Xxxxx xxx xxxxx-x (kinnistu nr xxxxxxxxx) 780 000 krooni eest ja võõrandas 29.06.2006 selle 1 225 000 krooni eest (tl 42-49; 106-117).
  2. a kehtinud

§ 37

lg 1 kohaselt on kasu vara müügist müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe. Sama lõike kohaselt on maksumaksjal õigus kasust maha arvata vara müügiga otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulud.

§ 38

lg 1 kohaselt on soetamismaksumus kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud, sh makstud komisjonitasud ja lõivud. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja sai võõrandamisest kasu 433 874 krooni ja et ta oli võõrandamise hetkel resident

§ 6

lg 1 mõttes.

§ 15

lg 5 p 1 kohaselt ei maksustata tulumaksuga kinnisasja, ehitise või korteri kui vallasasja või elamuühistu osamaksu võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi või –hoonestusõiguse esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana. Kohtupraktikas on selle sätte tõlgendamisel asutud seisukohale, et sellel alusel laieneb maksuvabastus neile maksukohustuslastele, kes kuni eluruumi võõrandamiseni kasutasid seda alalise või peamise elukohana (Riigikohtu 26.03.2009 otsus nr 3-3-1-2-09). Antud asjas ei ole tuvastatud, et kaebaja kasutas kõnealust eluruumi kuni selle võõrandamiseni oma alalise või peamise elukohana. Kaebaja kohtuistungil antud selgitusest nähtub, et ta käis Xxxxx xxx xxxxx-x korteris üksnes ööbimas, kuna ta pidi hommikuti saatma kooli 13-aastast tütart ja pärast tööd olema koos haige emaga, kes koos kaebaja isaga moodustasid tema perekonna ja elasid koos Tallinnas Xxxxxx xx x-xx korteris (tl 121-122). Kaebaja selgitus Xxxxx xxx xxxxx-x korteris ööbimiste kohta ei ole veenev, kuna kaebaja ei esitanud mõistlikku põhjendust 2

(6)3-08-2265 oma perest, sh abivajavast emast ja lapseealisest tütrest, püsiva eemalööbimise kohta. Samuti esitas kaebaja kohtule vastuolulisi väiteid, mis vähendavad tervikuna tema selgituste usaldusväärsust. Nii näiteks väideti kaebuses, et kaebaja oli müümise tõttu vabastanud kogu korteri mööblist (tl 2). Samas nähtub tema kohtuistungil antud selgitusest, et korteris mööbel puudus: „seal oli vähe asju – madrats ja isiklikud asjad“ (tl 121). Asjas kogutud tõenditest on võimalik järeldada, et kaebaja ei kasutanud võõrandatud korterit oma tegeliku elukohana. Xxxxx xxx xxxxx asuvat kortermaja hallanud Kvatro Eesti Kinnisvarahalduse OÜ poolt kaebajale väljastatud arvetest nähtuvalt on korteris nr x elektrienergia tarbimine olnud väike ja vett pole üldse tarbitud (tl 40-41). Maksuhalduri poolt küsitletud N. Š. (korteri ostnud isik) selgitustest nähtuvalt puudusid korteris Xxxxx xxx xxxxx-x selle ülevaatuse hetkel mais 2006 elamiseks vajalikud esemed ja tingimused: seal ei olnud laevalgusteid, pesukaussi, teekannu, mobiilset elektripliiti ega ka kaebaja väidetud madratsit (tl 75-76, 85 pöördel); S. K. (Xxxxx xxx xxxxx elanik) arvates korteris nr x ajavahemikul veebruar-juuni 2006 ei elatud, kuna sellest korterist ei kostnud hääli ja akendest ei paistnud tuld (tl 70-71, 86 pöördel); N. T. (Xxxxx xxx xxxxx elanik) väitel pole ta näinud, et ajavahemikul veebruar-juuni 2006 oleks keegi korterisse nr x sisenenud või sealt väljunud ning et keegi oleks korter nr x juurde kuuluvale parkimiskohale nr x autot parkinud (tl 6162, 87 pöördel); ka J. K. (Xxxxx xxx xxxxx elanik) väitel pole sellel ajavahemikul parkimiskohale nr x sõiduautot pargitud (tl 68-69, 86). Ka kaebaja ise ei ole määratlenud suhetes kolmandate isikutega Xxxxx xxx xxxxx korterit oma elukohana. Asjas omab tähtsust, et kaebaja on Xxxxx xxx xxxxx-x korteri suhtes 09.05.2006 koostatud lepingueelsete läbirääkimiste protokollis märkinud oma elukohaks XXXXXX XX X asuva korteri (tl 102), nagu ka 29.06.2006 lepingu sõlmimisel (tl 106). Ka rahvastikuregistri andmetel ei ole Xxxxx xxx xxxxx-x olnud kunagi kaebaja elukoht. Registriväljavõttest nähtuvalt on kaebaja teatanud oma elukohaks ajavahemikul 23.07.2001-10.07.2008 Xxxxxx xx x-xx (tl 39 pöördel). Seega järeldas vastustaja õigesti, et kaebajale ei laiene

§ 15

lg 5 p-s 1 sätestatud maksuvabastus, kaevatav maksuotsus on õiguspärane ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 5. O. Tšiževski palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Kohus jättis Kvatro Eesti Kinnisvarahalduse OÜ poolt kaebajale väljastatud arveid hinnates tähelepanuta, et arvetes esinesid näidud reaalselt kommunaalteenuste tarbimisest, mida kinnitas ka N. Š. (korteri ostja): „arve nr 2517537 tasus minu isa pooleks koos O. Tšiževskiga, kuna seal olid ka tema kulud“. Kohus hindas tõenditena maksuhalduri poolt ülekuulatud S. K., N. Š., N. T. ja J. K. ütlusi, kuid ükski neist ei kinnitanud, et kaebaja ei ole nimetatud korteris elanud. Ütlustest tehtud järeldused ei ole usaldusväärsed. J. K. ei saanud näha autot parkimiskohal nr x, kuna sel ajal polnud parkimiskohad numbriliselt tähistatud. Samuti ei võinud J. K. teada, milline maja ees pargitud autodest kuulub kaebajale. S. K. väitis, et ei ole kuulnud korterist nr x hääli ega muusikat ega näinud akendest, et korteris oleks põlenud valgustus. Samas kinnitas S. K., et järeldus kaebaja korteris mitteelamise kohta on tema isiklik järeldus. Kaebaja kinnitas, et elas kõnealusel perioodil korteris üksi, saabus koju hilja õhtul ja lahkus vara hommikul. Keegi ei saanudki teda kuulda. N. Š. ütlustest nähtub, et korteri esimesel külastusel ei näinud ta korteris kaebaja asju. Samas ei tulene tema ütlustest, et kuni tema külastuseni puudusid korteris kaebaja isiklikud asjad ja mööbel. Ka N. T. ei saanud kindlalt väita, et korteris ei ole keegi elanud ja kaebaja ei ole autot parkinud, kuna on ilmne, et keegi ei valvanud järjepidevalt korterisse sisenemisi ja väljumisi, samuti ei võinud N. T. teada, millist autot kaebaja kasutab. Seega kinnitavad tunnistajate ütlused ainult asjaolu, et nemad ei saa kindlalt kinnitada või ümber lükata, et kaebaja ei ole korteris elanud. Kohus on hinnanud nimetatud tunnistajate ütlusi ebaõigesti. 3

(6)3-08-2265 Kohus jättis hindamata kaebaja, M. K., J. F. ja V. L. ütlused. J. F. ütlustest nähtub, et tema sai aru, et kaebaja elas aadressil Xxxxx xxx xxxxx-x ja ostis korteri alalise elukohana kasutamiseks. V. L. kinnitas, et kaebaja elas korteris nr x, ta nägi korteris esemeid ja palju pakitud karpe. Nimetatud isikute ütlused kinnitavad kaebaja väiteid, et ta kasutas eluruumi oma elukohana. Maksumaksja elukoha määratlemisel lähtutakse maksukorralduse seaduse (MKS) § 9 lg-st 1, mille kohaselt mõisteid elukoht ja asukoht kasutatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) tähenduses. TsÜS § 14 lg 1 järgi on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Isiku elukoht võib üheaegselt olla mitmes kohas. TsÜS § 14 lg 4 sätestab, et kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata, loetakse tema elukohaks tema igakordne viibimiskoht. Seega tuleb küsimuse lahendamisel, kas kaebajale kuuluv eluruum Xxxxx xxx xxxxx-x oli tema alaline või püsiv elukoht, lähtuda MKS § 9 lg-st 1 ja TsÜS §-s 14 sätestatust. Kohus ei ole neid sätteid kohaldanud ega analüüsinud, mis põhjustas ebaõigete järelduste ja väära kohtuotsuse tegemise.
  1. PMTK palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kohus analüüsis ja hindas kaebaja maksu- ja kohtumenetluses antud ütlusi, samuti viitas vastuoludele ja märkis, et sellised ütlused vähendavad tervikuna nende usaldusväärsust. Kvatro Eesti Kinnisvarahalduse OÜ arve nr 2517537 on
  2. a juulikuu kommunaalkulude eest ja seda ei ole kohtule esitatud. Kohus ei analüüsinud otsuses M. K., J. F. ja V. L. poolt maksumenetluses antud ütlusi, kuid see ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks, sest nimetatud isikute ütlustest ei nähtu kaebaja alaline või pidev elamine Xxxxx xxx xxxxx-x korteris. J. F. ei olnud vaidlusaluses korteris viibinud, ta teadis vaid, et mööblit ei olnud ostetud ja isiklikud asjad toodi karpides XXXXXX XX korterist. V. L. ei kinnitanud, et vaidlusalune korter oli kaebaja elukoht, ta nägi vaid, et korter oli möbleerimata, kuid seal oli palju karpe. Kaebaja ei põhjendanud, millest tulenevalt ja milliste tõendite alusel ta loeb Xxxxx xxx xxxxx-x korteri enda alaliseks või peamiseks elukohaks. TsÜS § 14 ei sätesta alalise või peamise elukoha määratlemise täpseid kriteeriume ega elukohas elamise aega, mistõttu maksuvabastuse rakendamiseks elukoha tuvastamine, kus maksumaksja alaliselt või peamiselt elab, on fakti tõendamise küsimus. Maksuhaldur ei vaidlusta isiku õigust oma elukohta määrata, kuid maksumaksja alalise või peamise elukoha tõlgendamine ei ole huvitatud isiku suvaküsimus siis, kui see on seotud tulude väljatoomise ja maksustamisega. See on fakt, mis kuulub tõendamisele ja kontrollimisele. Selleks tuleb maksuhalduril koguda ja hinnata tõendeid. MKS §-s 11 sätestatud uurimisprintsiipi järgides on vastustaja seda ka teinud ja põhjendatult leidnud, et Xxxxx xxx xxxxx-x korter ei olnud kaebaja alaline ega peamine elukoht. Kaebaja elulised ja majanduslikud huvid olid seotud Xxxxxx xx x-xx korteriga, kus elasid tema haige ema, isa ja alaealine tütar. Pelgalt ööbimiseks sisustatud korter ei ole käsitletav alalise elukohana kodu mõistes. Tuvastatud faktilised asjaolud välistavad

§ 15lg 5 p 1 kohaldamise maksusoodustuse saamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust. Kohus on tuvastanud asja lahendamiseks olulised asjaolud ja kohaldanud õigesti materiaalõigusnorme. Kohus ei ole rikkunud kohtumenetluse norme, mis võiks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustub kohtuotsuse põhjendustega ega pea HKMS § 47 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 4

(6)3-08-2265
  1. Halduskohus hindas Kvatro Eesti Kinnisvarahalduse OÜ poolt kaebajale perioodi märts kuni juuni (kaasa arvatud) 2006 eest väljastatud arveid nr 2517533 – 2517536 (tl 40-41) õigesti ja järeldas põhjendatult, et korteris nr x oli elektrienergia tarbimine väike ja vett ei tarbitud üldse. Asjaolu, et N. Š. väitel tasus kaebaja Kvatro Eesti Kinnisvarahalduse OÜ arve nr 2517537, mis arvete numbreid arvestades sai olla esitatud korteri nr x kommunaalkulude eest juulikuus 2006, korteri ostnud N. Š. isaga pooleks, ei tõenda kaebaja poolt korteri nr x kasutamist oma püsiva või alalise elukohana enne selle võõrandamist. 29.06.2006 sõlmitud lepingu punktist 5.1 (tl 111) nähtub, et lepingu eseme valduse üleandmine pidi toimuma ühe nädala jooksul lepingu sõlmimisest arvates ja selle kohta pidid pooled allkirjastama üleandmis-vastuvõtuakti (mida kohtule ei ole esitatud), kuhu märgitakse valduse üleandmise kuupäev ja mõõdikute näidud ning muud asjaolud, mida pooled vajalikuks peavad. Vastavalt lepingu p-le 5.2 lasus kaebajal müüjana kohustus tasuda kõik lepingu esemega seotud kulud otsese valduse üleandmise päeva seisuga. See on loomulik, et oma kulutuste eest tuleb maksta ka siis, kui korteris ei elata ning vett ja elektrit ei tarbita.
  2. Nõustuda võib kaebajaga selles, et keegi Xxxxx xxx xxxxx elanikest ei valvanud järjepidevalt tema korterisse sisenemisi ja väljumisi ega saa tõsikindlalt kinnitada, et kaebaja Xxxxx xxx xxxxx-x korteris ei ole elanud. Samas on alusetu halduskohtule ette heita kaebaja seletuse hindamata jätmist. Halduskohus on järeldanud õigesti, et kaebaja väide vaidlusaluse korteri püsiva või alalise elukohana kasutamise kohta ei ole tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul tõendab vastupidist eriti ilmekalt vee ja kanalisatsiooniteenuse mittekasutamine perioodil, mil Xxxxx xxx xxxxx-x korter kuulus kaebajale. Kuigi teoreetiliselt võib olla kaasaegses neljakordses korterelamus võimalik alaliselt elada vett ja kanalisatsiooniteenust kasutamata, on see äärmiselt ebatõenäoline isegi juhul, kui korterisse saabutakse hilja õhtul ja sealt lahkutakse vara hommikul. Kui ka perioodil, mil Xxxxx xxx xxxxx-x korter kuulus kaebajale, ei olnud väliparkimiskohad numbriliselt tähistatud, pidid need olema kindlaks määratud. See nähtub 03.02.2006 sõlmitud lepingu p-st 1.7.3, milles kaebaja korteriomandi ostjana kinnitas, et „ta on teadlik lepingu eseme suhtes kehtivast käesoleva lepingu punktis 1.2.1 toodud kasutuskorra kokkuleppest, millega lepingu eseme igakordse omaniku ainukasutusse jääb maatükil paiknev väliparkimiskoht nr x“. Kuna väliparkimiskohad olid kasutuskorra kokkuleppega kindlaks määratud, siis pidid majaelanikud kasutama sõidukite parkimiseks neile kindlaks määratud väliparkimiskohti ja juhul, kui väliparkimiskohal nr x sõidukit ei parkinud, oli Xxxxx xxx xxxxx elanikel võimalik maksuhaldurile sellekohaseid selgitusi anda. Arvestades eeltoodut leiab ringkonnakohus, et halduskohus on maksumenetluses kogutud Xxxxx xxx xxxxx elanike S. K. (korter nr X), N. T. (korter nr x) ja J. K. (korter nr X) ning kaebajalt korteriomandi ostnud N. Š. ütlustele kogumis teiste asjas kogutud ja uuritud tõenditega andnud õige hinnangu. Apellatsioonkaebuse väited ei alust hinnata tõendeid teisiti, kui seda tegi halduskohus.
  3. Maksuhalduri küsimusele „Kas korteris aadressiga Xxxxx xxx xxxxx-x alaliselt elas keegi perioodil veebruar – juuni
  4. a?“ vastas korteri nr x kõrval korteris nr x elav M. K. 11.07.2008, et ta ei ole näinud sel perioodil kedagi korteri nr x uksest sisse minevat, aga praegu elab seal üks vanem paar. Vastates maksuhalduri küsimusele „Millest Teie järeldate, et korter aadressil Xxxxx xxx xxxxx-x oli Olga Tšiževski peamine ja alaline elukoht?“ vastas J. F. (kaebaja vennanaine), et eluase Xxxxx xxx xxxxx-x oli ostetud elamiseks. Samale küsimusele vastates märkis V. L., et „ma ei saa öelda, kas see elamispind oli tema alaliseks elukohaks. Kuid teda mehega me perioodiliselt kohtasime.“ V. L. ütlusest korteris nr x paljude karpide kohta ei saa teha järeldust, et korter oli kaebaja alaline või peamine elukoht. Seega märgib vastustaja õigesti, et halduskohtu poolt M. K., J. F. ja V. L. maksumenetluses antud ütluste analüüsimata jätmine ei 5
(6)3-08-2265 saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks, sest nimetatud isikute ütlustest ei nähtu kaebaja alaline või pidev elamine Xxxxx xxx xxxxx-x korteris. 11.

§ 15

lg 5 p 1 kohaselt ei maksustata tulumaksuga kinnisasja, ehitise või korteri kui vallasasja või elamuühistu osamaksu võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi või -hoonestusõiguse esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana. Käesoleval juhul on kaebaja saanud kasu 03.02.2006 omandatud kinnisasja (Tallinnas Xxxxx xxx xxxxx-x asuva korteriomandi) võõrandamisest 29.06.2006. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus

§ 15

lg 5 p 1 kohaldamisel eksinud ja on õigesti viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile nr x-3-1-2-09, milles seda sätet tõlgendati. Otsuses MKS § 9 lg-le 1 ja TsÜS § 14 lg-le 1 viitamata jätmine ei tähenda veel, et halduskohus ei oleks nimetatud sätetele otsuse tegemisel tuginenud. Halduskohus on asjas kogutud ja uuritud tõendeid kogumis hinnates teinud õigesti kindlaks kaebaja elukohana TsÜS § 14 lg 1 tähenduses Tallinnas XXXXXX XX X asuva korteri nr XX ja piisavalt põhjendanud, miks ta leiab, et kaebaja ei kasutanud eluruumi Xxxxx xxx xxxxx-x kuni võõrandamiseni alalise või peamise elukohana. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduri ja halduskohtu järeldusega, et kaebajale ei laiene

§ 15

lg 5 p-s 1 sätestatud maksuvabastus, kuna ta ei kasutanud eluruumi Xxxxx xxx xxxxx-x kuni võõrandamiseni alalise või peamise elukohana. 12. Neil põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv) HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Kaire Pikamäe Ruth Virkus Lilianne Aasma 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.