← Eesti

3-08-2172/71

Obsah (13)§ 9§ 23§ 26§ 16§ 10§ 8§ 4§ 2§ 17§ 18§ 24§ 22§ 12

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 4. veebruar 2010, Tallinn Haldusasja number 3-08-21

) § 8 lg 7 kohaselt on kehtestatud üldplaneering aluseks detailplaneeringute koostamisele. Käesoleva detailplaneeringuga on asutud muutma maa sihtotstarvet vastuolus kehtestatud üldplaneeringuga. Maatulundusmaa muutmine elamumaaks on võimalik üksnes üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga. Kehtestatud planeering ei sisalda üldplaneeringu muutmise selgelt väljendatud ettepanekut (

§ 9lg 7), samuti ei ole seda vajadust motiveeritud.

Riigikohus leidis 19.04.2007 otsuses nr 3-3-1-12-07, et üldplaneeringu eesmärk on valla või linna territooriumi arengu põhisuundade ja tingimuste määramine ning detailplaneeringu koostamise kohustuse korral detailplaneeringu koostamiseks aluste ettevalmistamine. Riigikohus märkis 18.10.2004 otsuses nr 3-3-1-37-04, et üldplaneeringul on maakasutus- ja ehitustingimuste kindlaksmääramisel oluline roll, kuivõrd see on vastavalt investeeringut ja ehitust ettevalmistava detailplaneeringu aluseks ning vaatleb linna või valla arengut tervikuna. Detailplaneering koostatakse üldjuhul selleks, et saavutada üldplaneeringuga kavandatu elluviimine. Antud juhul on käitutud vastupidiselt Riigikohtu suunistele ega ole viidud detailplaneeringuga ellu üldplaneeringus kavandatut. 4) Lähteülesannete ning valla üldplaneeringu järgi on planeeritav ala ette nähtud hajaasustusalana. Kehtestatud detailplaneeringus ei ole nimetatud eesmärgist kinni peetud ja on tekitatud planeeritavale alale tiheasustus. 19.12.2001 kehtestatud valla üldplaneeringus on määratud, et hajaasustuses on Andineeme ja Tsitre külades uute väikeelamute kruntide minimaalseks suuruseks 5 ha. Kehtestatud planeeringus ei ole kuidagi motiveeritud ega põhjendatud uue tiheasustusala tekkimise vajadust. 2

(17)3-08-2172 5) Planeeringu kehtestamisel tuginetakse aegunud keskkonnamõjude hindamisele. Asjaolu, et Harjumaa Keskkonnateenistus on kooskõlastanud planeeringu ilma märkusteta, ei tähenda, et uue keskkonnamõjude hindamise läbiviimine ei ole vajalik. Kaheksa aastaga on toimunud olulised muudatused nii keskkonnas kui ka keskkonnamõjude hindamise metoodikates, mistõttu objektiivse ja asjakohase keskkonnamõju teadasaamiseks on hädavajalik läbi viia uus hindamine. Kohaliku omavalitsuse ülesandeks planeeringu menetlemisel on ennekõike välja selgitada planeeringuga kaasnevad mõjud planeeringualale ja seda ümbritsevale keskkonnale. Kaheksa aasta vanusele keskkonnamõjude hindamise tulemustele tuginemine Natura 2000 kaitsealal ja Lahemaa rahvuspargi koosseisu kuuluval alal ei taga objektiivset ja asjakohast ülevaadet antud ala keskkonnamõjudest. Seega ei ole kohalik omavalitsus selgitanud välja planeeritava ala keskkonnamõjusid ja planeeringu kehtestamine ilma keskkonnamõjude hindamiseta on vastuolus õigusaktidega. 6) Planeeringuga ei ole lahendatud planeeritavatele kinnistutele juurdepääsu küsimust. Planeerijad ei ole suutnud planeeringus lahendusi välja pakkuda ja vastustaja on planeeringu kiirustatud kehtestamisel jätnud selle probleemi tähelepanuta, asudes seisukohale, et pärast planeeringu kehtestamist võivad pooled selle kohtus selgeks vaielda. Haldusorgani selline käitumine on vastuolus hea halduse põhimõttega. L. Laurenti kinnistul paikneva tee määramine avalikuks kasutamiseks ja planeeringu kohaselt juurdepääsu tagamine planeeringuga hõlmatud kinnistutele nimetatud teed mööda on ennatlik ja riivab ning piirab oluliselt L. Laurenti huve. Enne planeeringu kehtestamist peavad olema tee kasutamise võimalused kokkulepetega fikseeritud, et planeeringu elluviimisel ei tekiks olukorda, kus planeeringut ei olegi võimalik ellu viia, kuna juurdepääsu planeeringus ettenähtud viisil ei teki. Planeeringu kehtestamine oletuslike juurdepääsuteedega on ebaõige ja vastuolus nii

kui ka teeseadusega (TeeS). Samuti on selle küsimuse lahendamise tulevikku lükkamine vastuolus hea halduse põhimõttega ja haldusmenetluse seaduse (HMS) §-dega 54 ja 56. 7) Planeeringu kooskõlastused ei ole asjakohased. Planeeritav ala asub täielikult Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndis, kus on lubatud ehitada üksnes endistele talukohtadele. Kaitseala valitseja on antud kooskõlastustes ületanud oma volitusi ja lubanud planeeringut kooskõlastades ehitada ka mujale. Mareena kinnistul ehitusõigust võimaldav hoone on ebaseaduslik, mis ei saa anda õiguslikku alust ehitise püstitamiseks. Sisuliselt kasutatakse ühe ehituse varet kolmele kinnistule ehitusõiguse saamiseks. Harjumaa Keskkonnateenistus on andnud nõusoleku ainult Mareena kinnistul vare taastamiseks ja talukoha väljaarendamiseks. Kehtestatud planeeringus aga ei nähta ette talukoha taastamist. Seega kasutatakse ära Harjumaa Keskkonnateenistuse kooskõlastust vastuolus kooskõlastuse eesmärgiga ning talukoha taastamise nime all rajatakse puhkekompleksi. Antud kooskõlastused on vastuolus üldplaneeringus sätestatud hajaasustusala nõuetega, Lahemaa rahvuspargi kaitseala eeskirjadega, Harjumaa teemaplaneeringuga ning valla ehitusmäärusega. 8) Planeering ei taga kohaliku miljöö säilimist ega arvesta küla elanike huvidega. Järgitud ei ole küla ajaloolist struktuuri, samuti ei ole arvestatud ajaloo- ega muinsuspärandiga. Uue tiheasustusala tekkimine hajaasustusalale rikub olemasolevat täisväärtuslikku ja ajalooliselt väljakujunenud elukeskkonda. Puhkemajade planeerimine tootmistalu kõrvale ei ole sobilik erinevate elulaadide tõttu. Erinevad elulaadid hakkavad üksteist häirima ega taga piirkonna normaalset eksisteerimist, tekitades probleeme planeeritava maa-ala ja sellega piirnevate maa-alade elanikele. Kohaliku arengu kavandamisel ei tohiks olla esikohal omaniku soov midagi ehitada, vaid piirkonna tervikliku ja tasakaalustatud arengu vajadus. 9) Kohalikel elanikel on seadustest tulenev õigus esitada planeeringule vastuväiteid. Esitatud vastuväited tuleb arvesse võtta ja lahendada motiveeritud parandustega ja täiendustega planeeringus, mida antud juhul ei ole tehtud. 3

(17)3-08-2172 3. Kuusalu Vallavolikogu palus jätta kaebused rahuldamata. Põhjendused: 1) Detailplaneeringu menetlemisel on peetud korduvalt avalikke arutelusid ning detailplaneeringu vastu protestijatel on palutud teha konkreetsed ettepanekud, et leida kompromiss, kuid kahetsusväärselt ei ole vastustaja saanud kaebajatelt muid ettepanekuid peale selle, et antud maale ei saa midagi ehitada ja säilima peaks olemasolev olukord. Planeering on menetluse käigus oluliselt muutunud. Vähendatud on ehitusmahtusid ning kinnistutele ehitatavate hoonete arvu. 2) Kehtestatud planeering ei ole vastuolus õigusaktidega, planeeringu kehtestamisel on õigesti teostatud kaalutlusõigust ning planeeringu motivatsioon ei ole puudulik. Vastavust õigusaktidega ja menetluse õiguspärasust

§ 23

lg 3 p-de 1 ja 5 alusel on kontrollinud Harju maavanem järelevalvemenetluse käigus. Vastustaja eeldas, et kuna Harju maavanem on oma heakskiidu planeeringule andnud, siis on planeering koostatud vastavuses õigusaktidega. 3) Planeeringu kehtestamisel kaalutlusõiguse teostamisel ei saa lähtuda ainult mõnede isikute soovist, et sellele kohale mitte midagi ei ehitataks, vaid kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvesse võtta ka planeeritavate kinnistute omanike soovi oma kinnistutele ehitada, kaaludes ehitise mahtude sobivust alale. Kohalik omavalitsus peab kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega võimaluste piires vältima detailplaneeringu lahenduse kujundamisel ka planeeringulahendusest huvitatud isikute subjektiivsete õiguste riivamist, kuid kuna kohaliku omavalitsuse peaeesmärgiks planeerimisel on säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamine, siis on paratamatu, et alati ei pruugi olla võimalik arvestada kõikide planeeringulahendusest huvitatud isikute soovidega. 4) Planeering ei ole vastuolus Kuusalu valla ehitusmääruse ega üldplaneeringuga. Kuna

ei käsitle lähteülesande väljastamist, siis on lähteülesanne Kuusalu Vallavalitsuse poolt koostatud dokument, mille ülesandeks on määrata detailplaneeringu alused ja eesmärgid. See on töödokument, mis on lähtepositsiooniks planeeringu koostajale ning milles on välja toodud planeerimise alustamise lähteandmed – kohaliku omavalituse ettepanekud ja põhilised nõuded vastavalt sellele informatsioonile, mis kohalikul omavalitusel on planeeringu algatamise hetkel olemas. Vaidlustatud planeering on suures osas koostatud vastavalt lähteülesandele. Kehtestatud planeeringu erinevused lähteülesandest tulenevad kaitseala valitseja keeldudest ja piirangutest ning vastustaja poolt tehtud kompromissidest kohalike elanike poolt esitatud protestidele. Kui

  1. a kehtestatud detailplaneering tühistati seetõttu, et ei olnud järgitud menetluse avalikustamise põhimõtet, siis detailplaneeringu uuel menetlemisel ei soovinud vastustaja lähteülesannet kehtetuks tunnistada ja esitas järelepärimise kaitseala valitsejale, et teada saada, kas kaitseala valitseja peab võimalikuks sama lähteülesande alusel uut planeeringu menetlemist. Kuna kaitseala valitseja leidis, et lähteülesannet ei ole vaja muuta, jätkati planeeringu menetlemist sama lähteülesande järgi. Kuigi planeeringu menetlemine toimus
  2. a väljastatud lähteülesande järgi, koostati ja võeti planeering vastu ikkagi kehtivate seaduste alusel. 5)

§ 9

lg 7 kohaselt võib detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekuid. Kuna seadus lubab muuta üldplaneeringut detailplaneeringu kehtestamisel, siis muutiski vastustaja üldplaneeringut detailplaneeringu kehtestamisel, järgides selleks kõiki seadusega kehtestatud nõudeid. 6) Planeeringu kehtestamisel aluseks võetud keskkonnamõjude hindamine ei olnud aegunud. Planeeringu koostamisel on tuginetud keskkonnaekspert Andres Tõnissoni poolt 16.03.2001 koostatud Rannaääre, Sauemäe, Mareena ja Märdi kinnistute detailplaneeringu keskkonnamõjude hindamisele. Pärast 2001. a ei ole planeeritaval alal toimunud olulisi keskkonnamuutusi, ei ole muudetud pinnavorme ega looduslikku olukorda. Harjumaa Keskkonnateenistus märgib 29.06.2006 kirjas, et detailplaneeringuga kavandatavaga ei kaasne olulist mõju Lahemaa rahvus- 4

(17)3-08-2172 pargi territooriumil kaitstavatele elupaigatüüpidele ja kaitsealustele liikidele, kuna kinnistutel EL loodusdirektiivi elupaigatüüpe ja kaitstavaid liike ei leidu. 7) Planeeritavatele kinnistutele viib avalikult kasutatavalt maanteelt olemasolev Lahe kinnistule jääv tee, mis on Lahe talu katastriüksuse plaanil märgitud avalikult kasutatava teena. Lahe tee on ajalooliselt olnud antud kinnistute juurdepääsutee, võrreldes olemasoleva olukorraga ei tulene planeeringust oluliselt suuremat koormust tee kasutamisele. Planeeringuga ei ole L. Laurenti kinnistul paiknevat teed määratud avalikuks teeks, tegemist on erateega, millele on määratud planeeringuga servituudi vajadus. Isegi olenemata käesoleva planeeringu lahendusest on kinnistute omanikel õigus oma maadele pääseda. Vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg-le 1 on omanikul, kelle kinnisasjale puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Kuna tee omanik ja naaberkinnistute omanikud ei ole jõudnud kokkuleppele juurdepääsus ja tee kasutamise kompenseerimises, peab selle küsimuse lahendama kohus. Käesoleval juhul on planeeringu kehtestamisel määratud juurdepääsutee asukoht. Planeerimismenetluse kestel on vastustaja kaalunud võimalusi, et vältida L. Laurentile kuuluval kinnistul asuva tee kasutamist. Vastustaja ei pidanud mõistlikuks lahendust, et 50 m kaugusel olemasolevast teest tuleks rajada uus tee läbi metsaala, mis on jäetud just keskkonnamõju hindamise tulemustele toetudes puutumata alaks maantee ja hoonete vahel. Ka kaitseala valitseja ja Maa-amet ei ole pooldanud metsa uue tee rajamist. 8) Planeeringu kooskõlastused on asjakohased. Detailplaneeringu on kooskõlastanud tolleaegne rahvuspargi valitseja Lahemaa Rahvuspargi Administratsioon 20.09.2005 kirjaga nr 3-8/1302-
  1. Alates 01.01.2006 on Lahemaa rahvuspargi valitsejaks Harju maakonna piires Harjumaa Keskkonnateenistus, kes on andnud planeeringule kooskõlastuse 29.06.2006 kirjas nr 30-3-9/3400-
  2. Nii Harjumaa Keskkonnateenistus kui ka LKK Järva-Lääne-Viru regioon on seisukohal, et detailplaneeringuga kavandatava tegevusega ei kaasne olulist negatiivset mõju Natura 2000 alale. Vastustajal puudub alus kahelda kaitseala valitseja pädevuses planeeringu kehtestamisel kooskõlastuste andmisel. 9) Ebaõige on väide, et planeering ei taga kohaliku miljöö säilimist ega arvesta külaelanike huvidega. Kui analüüsida tänast Tsitre küla, siis tekib küsimus, milline on selle küla miljöö ja väljakujunenud struktuur. Tsitre külas on nii ajaloolisi talukohti kui ka hilisemal perioodil rajatud kodusid-suvilaid, leidub nii tänapäevast arhitektuuri kui ka väikeseid rannamaju. Kuna planeeringuga on kehtestatud nõue, et planeeringu alusel ehitatavate hoonete arhitektuur peab olema piirkonda sobiv, siis ei saa need muuta Tsitre küla selliselt, et see ei ole enam täisväärtuslik. Planeeringus ei räägita äriotstarbelistest puhkemajadest. Inimestelt ei saa nõuda, et nad asuksid omal maal talu pidama või karistada neid, kui nad viibivad seal ainult paar korda nädalas. Sellised argumendid ei saa olla kohalikul omavalitusel kaalutlemise aluseks planeeringu kehtestamisel. Vastustaja poolt on kaalutlemise aluseks olnud, et sellise mahuga hoonete rajamine planeeringuga ettenähtud kohta ei riku küla miljööd ega sega rahvuspargi toimimist. Kaalutlemise tulemusena on leitud, et uute inimeste lisandumine külla võib aidata pigem kaasa küla arengule.
  3. Kolmandad isikud Ingrid Siimann ja Eva Ottas palusid jätta kaebused rahuldamata, nõustudes vastustaja seisukohtade ja põhjendustega. Detailplaneeringu menetlemine on tõepoolest veninud, kuid see on tingitud asjaolust, et kaebajad püüdsid erineval moel eksitada kohalikku omavalitsust ja venitasid tahtlikult menetlust. Oma õiguste ja detailplaneeringu ala teiste kinnistute omanike õiguste kaitseks pöördus I. Siimann 26.01.2005 avaldusega õiguskantsleri poole järelevalve teostamiseks põhiõiguste tagamise kohustuse ja hea haldustava järgimise üle Kuusalu Vallavalitsuse poolt. Õiguskantsler andis kirjas nr 7-1/050114/0502849 hinnangu detailplaneeringu menetlemisele, paludes arvesse võtta, et detailplaneeringu kehtestamata jätmisel on ebaõige toetuda selle kõrvalekaldumisele üldplaneeringust. Detailplaneeringu menetlemise pika aja tõttu vastuvõetud haldusakt ei ole haldusmenetluse eesmärgiga vastuolus ja on õiguspärane. 5
(17)3-08-2172 Detailplaneeringu algatamise ja vastuvõtmise vahel kaheksa aasta jooksul on kolmandad isikud mitmel korral olnud valmis sõlmima kompromissi, kuid see on ebaõnnestunud kaebajate vastuseisu tõttu. Kaebajate jätkuv soov on olnud detailplaneeringu menetlemise igakülgne takistamine. L. Laurent on selgelt väljendanud, et ei soovi, et tema naabrusesse üldse ehitatakse. Kaebajad on tahtlikult moonutanud kolmanda isiku tegelikku soovi, milleks on ehitada oma pere tarvis aastaringseks kasutamiseks mõeldud väikemaja. Meelevaldne on väide, ei kaebaja naabruses hakkavad paiknema puhkeasutused.
  1. Kolmas isik Väino Närep palus jätta kaebused rahuldamata, korrates vastustaja seisukohti ja lisades järgmised põhjendused: 1) Lähteülesanne on aluseks planeeringu koostajale ning selles on välja toodud kohaliku omavalitsuse ettepanekud ja peamised nõuded detailplaneeringule. Kuigi planeeringu menetlemine toimus
  2. a väljastatud lähteülesande järgi, võeti planeeringu koostamisel ja vastuvõtmisel aluseks muutunud keskkond ja kehtivad seadused, mitte lähteülesande väljastamise ajal kehtinud õigusaktid. 2) Kuusalu valla üldplaneeringu p-s 6.5 määratakse, et hajaasustuses on Andineeme ja Tsitre külades uute väikeelamute krundi minimaalseks suuruseks 5 ha. Kuusalu valla hajaasustusega aladel tuleb koostada detailplaneering, kui soovitakse ehituskrunti, mis on väiksem kui 1,5 ha. Antud detailplaneeringu lahendust, mis näeb ette kolm krunti ei saa käsitleda tiheasustusalana. Kuna detailplaneering algatati enne Kuusalu valla üldplaneeringu kehtestamist ning algatamise hetkel ei olnud nõudeid kinnistute suuruse ning hoonestustiheduse osas ning vastustaja lähtus detailplaneeringu algatamisel Lahemaa rahvuspargi valitseja nõusolekust ning tingimustest, siis lubavad need asjaolud antud detailplaneeringu lahenduses üldplaneeringus sätestatud põhimõtete mittejärgimist. 3) Kehtestatud planeering järgib küla ajaloolist struktuuri ja arvestab külaelanike huvidega. Vastustaja on planeeringu kehtestamisel võtnud aluseks, et Mareena ja Märdi kinnistutele planeeritud hoonestus asub Lahe kinnistust ca 130 m kaugusel, mis võimaldab säilitada Lahe talu senise privaatsuse. Mareena ja Märdi kinnistutele planeeritav ajaloolises talustiilis hoonestus võimaldab moodustada Tsitre küla ajaloolise küla struktuuriga sobiva terviku lahenduse ning Mareena ja Märdi kinnistute hoonestamine ei takista kogu piirkonna ja Lahe talu tasakaalustatud arengut. Kuna planeeringuga on kehtestatud nõue, et planeeringu alusel ehitatavate hoonete arhitektuur peab olema piirkonda sobiv, siis ei saa need muuta Tsitre küla selliselt, et see ei ole enam täisväärtuslik. 4) Nõustuda ei saa seisukohaga, et puhkemajade planeerimine tootmistalu kõrvale ei ole sobilik erinevate elulaadide tõttu. Kui ühel kinnistul asub tootmistalu, siis see ei saa olla aluseks takistamaks teiste kinnistute omanikke ehitamast enda kinnistule puhkemaja. 5) Kaalutlusõiguse teostamisel peab haldusorgan arvestama kõiki olulisi poolt- ja vastuargumente. Kindlasti ei ole detailplaneeringu kehtestamise aluseks vaid omaniku tahe oma kinnistule ehitada, kuid detailplaneeringu kehtestamist ei saa välistada naabrite pelgalt põhimõtteline vastuseis. Käesoleval juhul on detailplaneeringuvastased jäigalt igasuguse ehitamise vastu, mingeid konstruktiivseid ettepanekuid esitamata. Samas tuleb arvestada ka detailplaneeringu kehtestamisest huvitatud isikute huve. Vastustaja on leidnud, et sellise mahuga hoonete rajamine planeeringuga ette nähtud kohta ei riku külamiljööd ega sega rahvuspargi toimimist. Kaalutlemise tulemusena on leitud, et pigem võiks uute inimeste lisandumine külla kaasa aidata küla arengule. Seega arvestab planeering nii kohaliku küla elanike huvidega kui aitab kaasa küla arengule.
  3. Tallinna Halduskohus jättis 16.07.2009 otsusega kaebused rahuldamata. Põhjendused: 6
(17)3-08-2172 1) Asja materjalidest nähtuvalt piirneb kaebaja L. Laurenti kinnistu (Lahe talu) osaliselt detailplaneeringu alaga ning detailplaneeringuga on määratud tema eratee planeeritavale alale juurdepääsu teeks. Kohalik omavalitsus ei ole kõnealust teed määranud TeeS § 4 lg 3 ja § 51 alusel avaliku kasutusega kohalikuks teeks, vaid on leidnud, et teekasutusega seotud küsimused tuleb lahendada eraomanike vahel (seada servituut). Seega on L. Laurenti kaebus esitatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 7 lg 1 esimese lause ja

§ 26lg 1 alusel subjektiivsete õiguste ja vabaduste kaitseks.

Kohtuistungil antud selgituste kohaselt ei asu kaebaja T. Lepnurme kinnistu detailplaneeringu ala vahetus läheduses, kuid asub Tsitre külas. T. Lepnurm esindab Tsitre külavanemana külaelanike huve. Kehtiv õigus ei näe ette külavanemale õigust külaelanike huvides kohtusse pöördumiseks (HKMS § 7 lg 3). Küll aga võimaldab

§ 26

lg 1 esitada kaebust igal isikul, kes leiab, et otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga. Sellise kaebuse puhul ei pea kohus kontrollima, kas vaidlustatud akt rikub isiku õigusi või piirab vabadusi. Populaarkaebuse eesmärk ei saa ka olla abstraktselt kolmandate isikute erahuvide kaitse. Populaarkaebuse alusel on kohtu kontroll haldusorgani kaalutlusõiguse teostamise ja haldusakti motiveerimise osas piiratud, kuna puudub võimalus tuua välja hinnatavaid ja kaalutavaid erahuve. 2) Detailplaneering algatati ja lähteülesanne kinnitati 25.10.2000. Detailplaneering kehtestati 30.01.2003 ning 28.10.2004 tunnistati detailplaneeringu kehtestamise otsus kehtetuks, kuna täitmata oli osa planeeringu avatud menetlemisele seadusega ettenähtud nõuetest. Detailplaneeringu algatamise otsust ja lähteülesannet (

§ 16

lg 2 ja 3 kohaselt on lähtetingimuste määramine planeerimismenetlust ettevalmistav haldusesisene tegevus), mis olid vormistatud haldusaktidena, kehtetuks ei tunnistatud. Nende puhul oli tegemist menetlustoimingutega, mida ei saakski kehtetuks tunnistada, kuid ei ole keelatud nende kirjalik fikseerimine, mis tagab menetluse parema jälgitavuse.

§ 26

lg 2 ja HMS § 44 lg 1 võimaldavad haldusmenetluse uuendada ja haldusakti kehtetuks tunnistada. Seega otsustas kohalik omavalitsus menetluse uuendada ja jätkata detailplaneeringu menetlust seniste lähtetingimuste alusel. HMS § 44 lg 4 kohaselt menetlustoiminguid, mida menetluse uuendamise põhjused ei puuduta, ei korrata. Kuna lähtetingimused vastasid nende määramise ajal kehtinud õigusele, siis puudus vajadus neid uuesti määrata. Lähtetingimustest ei lähtutud vaid selles osas, et tellijaks sai kohalik omavalitsus, kuna seda nägi ette

§ 10lg 6.

Samuti arvestati kaitseala valitseja seatud nõudeid ja menetluse käigus saavutatud kompromisse kohalike elanikega, mis on planeerimismenetluses tavapärane. Seega kehtestatud detailplaneeringu teatud määral lähtetingimustest erinemine ei anna alust detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamiseks. Arusaamatuks ei saanud ka jääda see, milliste lähtetingimuste alusel on detailplaneering koostatud. Detailplaneeringu seletuskirjas märgitakse, et tegemist on algse detailplaneeringu korrektuuriga ning projekti aluseks on esialgse projekti lähteülesanne. Planeerimises on arvestatud algatamise ajal kehtinud ja kehtivate õigusaktidega, samuti algse planeeringu kohta koostatud keskkonnaekspert A. Tõnissoni keskkonnamõjude hindamise aktiga. Lähtetingimused ei ole muutunud ja käesolev lahendus on põhimõtteliselt sarnane esialgse lahendusega (detailplaneeringu seletuskiri, I kd tl 49). 3) Detailplaneeringu algatamise ja lähtetingimuste määramise ajal ei kehtinud Kuusalu valla üldplaneering (võeti vastu 20.12.2000 ja kehtestati 19.12.2001), mille p 6.5 nägi ette Tsitre külas minimaalseks krundi suuruseks 5 ha. Seega vaidlusaluste kinnistute puhul ei saanud õiguspärase ootuse põhimõttest tulenevalt kinnistuomanike õigusi oluliselt kitsendavaid nõudeid (sisuliselt ehitusõiguse välistamine) tagasiulatuvalt määrata. Kolmandate isikute I. Siimanni ja V. Närepi seletuse (II kd tl 16) kohaselt olid nad enne kinnistu omandamist kohalikust omavalitsusest ja kaitseala valitsejalt küsinud kõnealustele maatükkidele ehitamise võimaluse kohta ning saanud positiivse vastuse. Samuti on oluline arvestada, et detailplaneeringu menetlus ei veninud mitte kolmandate isikute, vaid kohaliku omavalitsuse süül ning kaebajate kaasabil, kes on menetlust kõigi võimalike vahenditega üritanud pikendada. Eeltoodu ei välistanud samas kuidagi omavalit7

(17)3-08-2172 suse võimalust kaaluda, kas selline kruntide suurus ja hoonete paiknemine riivab ebamõistlikult teiste isikute õigusi. 4) Kuusalu valla ehitusmääruse (alates 01.07.2003 kehtivas redaktsioonis) § 9 lg 7 kohaselt on detailplaneeringu lähteülesannete kehtivusaeg kaks aastat. Lähtetingimuste kehtivusele tähtaja ettenägemine täidab eesmärki, et menetlus viidaks läbi mõistliku aja jooksul ja et planeering vastaks ajas ja ruumis planeeringu kehtestamise ajahetkel kehtivatele nõuetele. Samas ei saa nõustuda väitega, et pärast menetluse uuendamist ja lähtetingimuste kaheaastase kehtivusaja möödumisel oleks tulnud jätta detailplaneering kehtestamata. Kuna selline menetlusnõuete rikkumine (ei pikendatud tingimuste kehtivusaega) ei mõjutanud asja otsustamist, ei too see kaasa haldusakti tühistamist (HMS § 58). 5) Detailplaneering ei too kaasa tiheasustuse tekkimist. Võrreldes kehtiva Kuusalu valla üldplaneeringuga oli väiksematele kruntidele elamute ehitamise ettenägemine antud juhul õiguspärane ning kolme majapidamise lisandumine ei muuda küla tiheasustusega piirkonnaks. 6) Üldplaneeringu kohaselt ja sihtotstarbe järgi on antud ala maatulundusmaa.

§ 8

lg-st 7 ei tulene keeldu detailplaneeringu kehtestamiseks, mis on aluseks maa sihtotstarbe muutmisele.

§ 9

lg 7 kohaselt võib detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekuid. Detailplaneeringu seletuskirja kohaselt (I kd tl 49-50) on detailplaneerimise eesmärgiks luua eeldused uue elukeskkonna tekkeks kunagi hoonestatud alale ning selleks muudetakse senise maatulundusmaa sihtotstarbega neli kinnistut väikeelamute sihtotstarbega kinnistuteks. Detailplaneeringu kehtestamise otsuses ega selle seletuskirjas ei ole sõnaselgelt märgitud, et detailplaneering muudab üldplaneeringut. Samas ei saanud see, arvestades pikka ja põhjalikku menetlust, jääda teadmata ning vajadus on ära toodud seletuskirjas. Samuti on toimunud maavanema järelevalvemenetlus

§ 23lg 3 alusel.

Nimetatud eksimus toob kaasa haldusakti õigusvastasuse, kuid mitte tühistamise (HMS § 58). 7) Detailplaneering on läbinud maavanema järelevalve ning maavanem on detailplaneeringu kooskõlastanud (I kd tl 70). Maavanema kooskõlastus on siduva iseloomuga (sama kehtib ka kaitseala valitseja kooskõlastuse kohta), kuid ei too kaasa kohalikule omavalitsusele kohustust detailplaneering kehtestada. Lahemaa Rahvuspargi Administratsioon on 23.08.2000 kirjas (I kd tl 126) andnud nõusoleku Märdi kinnistul ja 28.06.2000 kirjas (I kd tl 125) Mareena kinnistul detailplaneeringu koostamiseks, kui elamu paigutatakse vana vundamendi asukohta või selle vahetusse lähedusse ning nõudnud eskiisi staadiumis detailplaneeringu täiendavat kooskõlastamist. 23.08.2000 kirjas (I kd tl 124) on antud nõusolek Sauemäe kinnistul hoone ehitamiseks olemasoleva ehitise asemele. 20.09.2005 kirjas (I kd tl 105) antud kooskõlastuses on märgitud, et planeerimine võib toimuda vastavalt planeerimise lähteülesandele ning Kuusalu Vallavalitsuse seisukohale (12.11.2004 istungi protokoll p 39, I kd tl 110). 12.11.2004 protokolli kohaselt tuli juurdepääs lahendada vastavalt lähteülesandele; näha planeeritavale alale ette kuni kolm ehitusala maksimaalselt kolmele elamule vahekaugusega 75 m. Sama on korratud 14.02.2005 kirjas (I kd tl 104). 29.06.2006 kirjas (I kd tl 101) on detailplaneeringu kooskõlastanud Harjumaa Keskkonnateenistus, tuginedes Lahemaa Rahvuspargi Administratsiooni 20.09.2005 kirjas toodud seisukohale. Kirjas on märgitud, et detailplaneeringus kavandatuga ei kaasne olulist mõju Lahemaa rahvuspargi territooriumil kaitstavatele elupaigatüüpidele ja kaitsealustele liikidele, kuna kinnistutel EL loodusdirektiivi elupaigatüüpe ja kaitstavaid liike ei leidu. Uued hooned on detailplaneeringu joonise (I kd tl 57) kohaselt paigutatud vastavalt eeltoodud kaitseala valitseja tingimustele vana vundamendi vahetusse lähedusse. 8) Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistuse 29.06.2006 kirjast (I kd tl 33) ja detailplaneeringu menetluses koostatud keskkonnamõju hindamise aruandest (I kd tl 48, aruande lk 6) nähtub, et planeeringuala asub Vabariigi Valitsuse 03.06.1997 määrusega nr 109 kinnitatud 8

(17)3-08-2172 Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja (Eeskiri) p 4 jaotuse kohaselt piiranguvööndis. Eeskirja p 28 kohaselt on piiranguvöönd rahvuspargi majanduslikult kasutatav ning pärandkultuurmaastikuna säilitatav osa, kus majandustegevuses tuleb arvestada kaitstavate loodusobjektide seaduses ning selle alusel Eeskirjas kehtestatud tingimustega. Eeskirja p 11.9 kohaselt on rahvuspargi valitseja nõusolekuta rahvuspargis ehitamine keelatud. Eeskirja p 14.1 kohaselt on rahvuspargi valitseja nõusolekul hajaasustusaladel lubatud ehitada kuni kahekorruselisi viil-, kelp- ja poolkelpkatusega hooneid. Rahvuspargi valitseja nõusoleku saamiseks Eeskirjas ettenähtud juhtudel peab vastava loa taotleja või projekti või kava kooskõlastuse taotleja esitama rahvuspargi valitsejale kirjaliku taotluse. Rahvuspargi valitseja vastab taotlusele nõusoleku või motiveeritud keeldumisega ja vajaduse korral omapoolsete tingimuste esitamisega nii taotlejale kui ka sellekohase loa andjale hiljemalt ühe kuu jooksul pärast taotluse saamist. Keskkonnaekspertiisi tegemise vajaduse korral on rahvuspargi valitsejal õigus taotlusele vastamist edasi lükata kuni ekspertiisiakti saamiseni, teavitades sellest nii nõusoleku taotlejat kui ka sellekohase loa andjat. Eeskirja p 31.9 näeb ette, et piiranguvööndis on rahvuspargi valitsejal õigus anda nõusolek ehitamiseks maale (v.a rannal ja kaldal), mille sihtotstarbeks on katastriüksuse registreerimisel määratud maatulundusmaa, kusjuures alaliikides „looduslik rohumaa” ja „metsamaa” on lubatud anda nõusolek: ehitamiseks tiheasustusaladel ja detailplaneeringu kohustusega hajaasustusaladel, taluhoonestuse taastamiseks, piirkonna elukorralduse jaoks erilist tähtsust omavate objektide rajamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt (lähtetingimuste p 2, detailplaneeringu seletuskirja p-d 3.1, 3.2) on tegemist hoonete rajamisega endise hoonestuse (algsel taluõuel) kohale. Selleks muudetakse senise maatulundusmaa sihtotstarbega neli kinnistut väikeelamute sihtotstarbega kinnistuteks, kusjuures Mareena kinnistu elamumaa moodustatakse eraldi katastriüksusena osana kinnistust. Lisaks olemasolevale Sauemäe talule tekib uus hoonestus endise abimõisa varemete piirkonnas Märdi ja Mareena kinnistul. Detailplaneeringu seletuskirja (I kd tl 51) kohaselt peavad hooned vastama Lahemaa rahvuspargi poolt 20.09.2005 ja 23.05.2006 kirjades määratud nõuetele (traditsioonilise talustiili järgimine; pooleteisekordsed, maksimaalse kõrgusega 7,5 m, ehitusaluse pinnaga 135 m2). Märdi ja Mareena kinnistu osas näeb detailplaneeringu seletuskiri ette elamu paigutamise võimalikult olemasoleva vundamendi lähedusse (I kd tl 52). Eeskirja p 31.9 sõnastusest nähtub, et võimalik on hoonestuse (mitmuses) taastamine, mitte ainult endise talu eluhoone taastamine. Kuna vaidlustatud detailplaneering näeb ette ehitustegevuse algsel taluõuekohal, siis saab seda pidada Eeskirja eelviidatud punktidele vastavaks. Väited hoonete ebaseaduslikkuse kohta ei ole käesolevas vaidluses asjakohased. 9) Detailplaneering ei ole õigusvastane ka seetõttu, et oleks tulnud teha uus keskkonnamõjude hindamine. Kaebajad ei ole esitanud tõendeid ega veenvaid argumente selle kohta, miks kohalik omavalitsus oleks pidanud nõudma uut keskkonnamõju hindamist, so millised on olulised faktilised muutused alal, milles seisneb hindamise metoodika erinevus ning kuidas see mõjutab lõppresultaati. Kooskõlastusi andnud pädevad haldusorganid ei ole näinud vajadust uue keskkonnamõju hindamise järele. Kooskõlastuse andmisel ei lähtuta vaid detailplaneeringu materjalist, vaid haldusorganile teadaolevast kogu informatsioonist, mistõttu ei oma keskkonnamõju hindamise aruande koostamise aeg määravat tähtsust. Riigikohus märgib 25.09.2008 otsuses nr 3-3-1-1508, et kaitsealadel planeerimismenetluse läbiviimisel on siduva tähendusega selles menetluses osalevate keskkonnaorganite seisukoht (nõusolek). Harjumaa Keskkonnateenistuse 29.06.2006 kirjast (I kd tl 33) nähtuvalt on leitud, et detailplaneeringus kavandatuga ei kaasne olulist mõju Lahemaa rahvuspargi territooriumil kaitstavatele elupaigatüüpidele ja kaitsealustele liikidele, kuna kinnistutel EL loodusdirektiivi elupaigatüüpe ja kaitstavaid liike ei leidu. 10) Kaebuses ega kohtuistungil pole viidatud ühelegi õigusnormile, mis tõendaks detailplaneeringu vastuolu TeeS-ga. Detailplaneeringu seletuskirja kohaselt (I kd tl 52-53) on juurdepääs planeeritud Kuusalu-Kolga maanteelt Lahe ja Sauemäe talu poolt siiani ühiselt kasutatavalt Lahe 9
(17)3-08-2172 talu erateelt vastavalt lähteülesandes sätestatule. Detailplaneeringu seletuskirjas märgitakse, et sissesõidutee asub Lahe talu maadel ja sellele määratakse servituut. Detailplaneeringumenetluses kaaluti ka uue tee rajamist, kuid Maa-amet pidas olemasoleva seljandiku lõhkumist ebamajandusliku ja ebaloogilise tee planeerimiseks ja ehitamiseks lubamatuks ning vallavalitsus loobus sellest mõttest. Seega on detailplaneeringu otsus selles osas õiguspärane, kohalikul omavalitsusel ei ole õigust ega kohustust jätta detailplaneeringut kehtestamata, kui kinnistute omanikud ei ole saavutanud kokkulepet tee kasutamise osas. 11) Põhistamata on väide, et vaidlusalusele maa-alale tuleb puhkeasutus, mis ei sobi küla ajaloolise miljööga ja Lahe tootmistaluga nende erineva elulaadi tõttu. Asja materjalidest nähtub selgelt, et detailplaneering näeb ette väikeelamute ehitamise, millel ei ole ärilist eesmärki. Sellise eesmärgi puudumist kinnitasid ka kolmandad isikud kohtuistungil (II kd tl 14). Samuti tuleb arvestada kaitseala valitseja nõuetega hoonete arhitektuursete tingimuste osas, mis määratakse täpsemalt ehitusloaga. Detailplaneeringus ettenähtu sobivust ajaloolise miljööga saab hinnata detailplaneeringu kehtestaja ning kohtu kontroll on sellise otsustuse puhul piiratud, kuna tegemist ei ole õigusliku küsimusega. Arusaamatuks jääb, milles seisneb ilmne sobimatus Lahe tootmistalu elulaadiga. Kui selleks on L. Laurenti poolt kohtuistungil väljatoodud probleemid loomade karjatamisega (II kd tl 13), siis ei ole ilmselgelt tegemist argumendiga, mis võiks kaaluda üles kinnistuomanike õiguse oma maale ehitada. Haldusakt on piisavalt motiveeritud ega saa seetõttu rikkuda L. Laurenti subjektiivseid õigusi. 12) Kohaliku omavalitsuse kohustus on tagada planeerimismenetluse õiguspärasus ning teha õiguspärane otsus planeeringu kehtestamise või kehtestamata jätmise kohta, sh leida sobivaim planeeringu lahendus. Planeerimisotsuse tegemine võimaldab kohalikule omavalitsusele ulatuslikku kaalutlusõigust. Kohalik omavalitsus peab

§ 4

lg 2 p-st 2 tulenevalt tagama huvitatud isikute huvide arvessevõtmise ja tasakaalustamise. Kaebaja on viidatud sätte sisu mõistnud ilmselt selliselt, et haldusorgan peab tema kui olemasoleva naaberkinnistu omaniku soovid täielikult realiseerima, mis ei ole aga õige. Kinnistuomanike õigus ehitada oma maale on hõlmatud omandi vaba kasutusõigusega (põhiseaduse § 32). Omandipõhiõiguse riivet ei ole võimalik põhjendada pelgalt naaberkinnistu omaniku soovimatusega, et tema naabrusesse asuksid elama teised inimesed. Samuti ei seadusta ükski õigusakt sallimatust ehk kaebuses väljendatu kohaselt küla põliselanike õigust keelata uute inimeste külla elama asumist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

  1. L. Laurent ja T. Lepnurm paluvad apellatsioonkaebustes halduskohtu otsuse tühistada ja kaebused rahuldada. Kaebajad jäid kaebustes toodud seisukohtade juurde. Põhjendused: 1) Kohus on ebaõigesti ja vastuolus materiaalõigusega leidnud, et lähtetingimuste eiramine ei anna alust detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamiseks.
  2. a kehtestatud lähteülesannete pinnal on planeerimismenetlus lõppenud ja kohtu poolt viidatud õigusnormid ei anna alust käsitleda uue menetluse läbiviimist aegunud lähteülesannete pinnalt menetluse uuendamisena. 2) Lähteülesanded väljastati kaheksa aastat enne planeeringu kehtestamist ning samuti enne valla üld- ja maakonnaplaneeringu kehtestamist. Vastuolu tõttu tulnuks pärast üld- ja maakonnaplaneeringute kehtestamist väljastada uued lähteülesanded. Lisaks on lähteülesanded vastuolus ka valla ehitusmäärusega, mille kohaselt on lähteülesannete kehtivusaeg kaks aastat.

§ 9

lg 1 mõtte kohaselt sätestab detailplaneering lähiaastate ehitustegevuse ja maakasutuse mingil territooriumil. Sama põhimõtet on ka Kuusalu vald rakendanud oma ehitusmääruses. Riigikohus on 09.06.2004 otsuses nr 3-3-1-28-04 leidnud, et selline planeeringu kehtestamine, kus lähtutakse kuus kuud tagasi toimunud planeerimismenetluse tulemustest, ei ole kooskõlas planeerimisme- 10

(17)3-08-2172 netlust reguleerivate normide eesmärkidega. Kui eelmisest planeerimismenetlusest on möödunud pikk ajavahemik, tuleb planeeringu kehtestamiseks viia läbi uus planeerimismenetlus. 3) Kohtu hinnang, et kolme majapidamise lisandumine ei muuda küla asustustihedust tiheasustusega piirkonnaks, on vastuolus planeeringu kehtestamise ajal kehtinud valla üldplaneeringu, maakonnaplaneeringu ja ehitusmäärusega. Kohus ei saa jätta arvestamata asjaolu, et kohalik omavalitsus on oma ehitusmäärusega ning valla üldplaneeringuga kehtestanud tiheasustuse mõiste. Kohus peab kontrollima, kas planeeringus ettenähtud ehitusõiguste tulemusena moodustub uus tiheasustusala või mitte. Harju maakonnaplaneeringu lk 155 on fikseeritud, et tiheasustuse aladeks loetakse ühepereelamute, aiamajade või suvilate gruppi, mis koosneb enam kui kolmest nimetatud hoonest, millede omavaheline kaugus on alla 100 m. Detailplaneeringu kohaselt lisandub kolm majapidamist, seega koos Lahe talu majapidamistega on kokku kuus majapidamist. Kuna antud tiheasustus kaasab ka elamuid rannaalalt, tekib tiheasustus rannaalale, millega rikutakse looduskaitseseaduse § 41 lg-t
  1. Lähteülesandes (III p 1) seatakse eesmärgiks luua uue hoonestuse tihedusega elukeskkond, mis läheb vastuollu Lahemaa rahvuspargi ja Kuusalu valla põhimõtetega säilitada olemasolev asustustihedus. Märdi krundi suurus on 0,26 ha, mis läheb vastuolu lähteülesandes toodud nõuetega (III p-d 1 ja 2), et planeeritav krunt ei oleks väiksem kui 0,8 ha ja et planeering peab arvestama ajaloolise küla struktuuriga. Nii väikeseid krunte Väike-Tsitres ei esine. Samuti on detailplaneering vastuolus lähteülesandes toodud nõudega, et uute hoonete omavahelised kaugused ei oleks väiksemad kui 80 m. 4) Lähteülesandes (VI p 7) nõutakse kooskõlastust planeeritava ala naaberkinnistu omanikega. Lahe talu omanik pole andnud planeeringule oma nõusolekut. 5) Ebaõige on kohtu seisukoht, et kuna Harjumaa Keskkonnateenistus on kooskõlastanud planeeringu ilma märkusteta, siis ei ole vajalik uue keskkonnamõju hindamise läbiviimine. Ka tuvastamaks asjaolu, et keskkonnas ei ole muutusi toimunud, peavad keskkonnamõjude hindamised olema teostatud mõistliku aja jooksul enne planeeringu kehtestamist. Kohus on jätnud analüüsimata kaebajate seisukohad, et planeeritaval alal on looduslik rohumaa muutunud võsaks, mis toob endaga vaieldamatult kaasa uute loomade elupaikade tekke, uute liikide tekke ja põhjustab olulisi muutusi keskkonnas. A. Tõnissoni
  2. a koostatud keskkonnamõjude hindamisele tuginemine ei ole võimalik, sest ei vasta keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) ning Euroopa Liidu ja Euroopa Parlamendi 27.06.2001 direktiivis 2001/42/EÜ sätestatud keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande nõuetele. KeHJS § 56 lgst 5 tulenevalt oleks tulnud käesolevas planeerimismenetluses kohaldada seda seadust. Vastustaja oleks planeeringumenetluses pidanud lähtudes KeHJS §-st 35 tegema põhjendatud otsuse keskkonnamõju strateegiline hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta, sest planeeringuala asub Lahemaa rahvuspargi, seega kaitseala territooriumil, kus oluline keskkonnamõju ei saa juba eelduslikult olla välistatud. Viide Harjumaa Keskkonnateenistuse seisukohale ei saa olla ainsaks haldusakti õiguslikuks aluseks, sest tulenevalt uurimisprintsiibist ning kaalutlusreeglitest peab haldusakti andja iseseisvalt kaaluma otsuse tegemist ning uurima kasutatavate materjalide, sh Harjumaa Keskkonnateenistuse seisukoha, asjakohasust ja õigsust. Keskkonnamõju strateegiline hindamise algatamise osas kaalutlusotsuse tegematajätmine on antud planeerimismenetluses oluline menetlusviga. Keskkonnaasjades on menetlusnormide järgimine, iseäranis keskkonnamõju hindamist puudutavates küsimustes, lõppotsuste õiguspärasuse seisukohalt määrava tähtsusega (Riigikohtu 28.02.2007 otsus nr 3-3-1-86-06). Käesoleval juhul ei käsitle aegunud keskkonnamõjude hindamine Natura 2000 alast tingitud piirangute mõju detailplaneeringualale, Märdi kinnistul kasvavaid põlispuid, mis ehitustegevuse käigus maha võetakse, detailplaneeringuala kõrval oleva Lahe tootmistalu mõju detailplaneeringualale, uute hoonete lisandumisest tulenevat mõju olemasolevale külamiljööle, asustustiheduse mõju rannale ja keskkonnale. Rahvuspargi valitseja on teinud otsuse ilma kohapeal olukorraga tutvumata. 11
(17)3-08-2172 6) Juurdepääs on planeeritud olemasoleva külatee kaudu, kuigi tegu on Lahe talu erateega (teederegistri nr 3520253, pikkusega 335 m). Tee kasutamine on seni toimunud omavoliliselt. Tee koormus suureneb oluliselt, kuna käesoleval ajal kasutab teed ainult Lahe talu. Detailplaneeringu elluviimisel lisanduvad kuue kinnistu omanikud ning rasked ehitusmasinad. Kohus ei ole lahendanud ega analüüsinud piisavalt L. Laurenti väiteid tee kasutamise kohta. Tegemist on tootmistaluga, kus toimub lammaste kasvatus, mistõttu avalikult kasutatav tee läbi tootmistalu ohustab ja takistab olulisel määral talu toimimist. Samuti ei ole kohus hinnanud väiteid, et planeeringu kohaselt on tagatud juurdepääs mööda teed, mille kasutamise kohta puudub pooltel kokkulepe.
  1. Kuusalu Vallavolikogu palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja nõustus halduskohtu otsuses toodud põhjendustega. Põhjendused: 1) Detailplaneering ei too kaasa uut tiheasustusala. Antud detailplaneeringu lahendust, mis näeb ette kolm krunti suurusega 853 m2 – 2632 m2, ei saa käsitelda tiheasustusalana. Kuna vaidlusalune detailplaneering algatati enne valla üldplaneeringu kehtestamist ning algatamise hetkel ei olnud nõudeid kinnistute suuruse ja hoonestustiheduse osas, siis ei saanud vaidlusaluste kinnistute puhul õiguspärase ootuse põhimõttest tulenevalt kinnistuomanike õigusi oluliselt kitsendavaid nõudeid (sisuliselt ehitusõiguse välistamine) tagasiulatuvalt määrata ning see asjaolu lubab antud detailplaneeringu lahenduses üldplaneeringus sätestatud põhimõtet mitte järgida. Sellele seisukohale on jõudnud ka Harju Maavalitsus järelvalvemenetluse teostamise käigus. Nagu kaebajad ise märgivad, on Harju maakonnaplaneeringus fikseeritud, et tiheasustuse aladeks loetakse ühepereelamute, aiamajade või suvilate gruppi, mis koosneb enam kui kolmest nimetatud hoonest, millede omavaheline kaugus on alla 100 m. Seega saab rääkida tiheasutusalast üksnes juhul, kui on tegemist vähemalt nelja ühepereelamu, aiamaja või suvilaga. Käesoleval juhul lisandub detailplaneeringu kohaselt kolm majapidamist, mistõttu ei ole täidetud kaebajate poolt viidatud kriteeriumid tiheasustusala tekkeks. 2) Detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine on olnud seaduspärane. 3) Vastustaja poolt on kogutud piisavalt informatsiooni otsustamaks, kas keskkonnamõju täiendav hindamine on vajalik või mitte, ja otsustamaks, et detailplaneeringu elluviimisega keskkonnale negatiivseid mõjutusi ei kaasne. Kaebajad ei ole välja toonud, millised olulised faktilised muutused on aset leidnud planeeritaval alal, mis nõuaksid uut keskkonnamõju hindamist ja mille poolest ei vasta A. Tõnissoni
  2. a koostatud keskkonnamõju hindamine
  3. a jõustunud KeHJS-s sätestatud nõuetele. Samuti ei ole kaebajad välja toonud konkreetseid ja olulisi negatiivseid tagajärgi looduskeskkonnale, mis saabuvad juhul, kui detailplaneering realiseeritakse kehtestatud mahus. Seega ei olnud planeeringu kehtestamisel aluseks võetud keskkonnamõjude hindamine aegunud ja puudus vajadus uue keskkonnamõjude hindamise järele.
  4. Kolmandad isikud I. Siimann ja E. Ottas paluvad jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Ringkonnakohtus vaieldakse nii planeerimismenetluse kui planeerimisotsuse õiguspärasuse üle. Halduskohus on leidnud, et menetluslikud minetused ja otsuse vormivead on ebaolulised ega too kaasa otsuse tühistamist, kaebajad leiavad, et kohtu hinnang on alusetu.
  6. Täiendavate seisukohtadega on kaebajad esitanud veel mitmeid dokumente, mille asja juurde võtmist nad taotlevad. Ringkonnakohus leiab, et kaebajad on tõendite esitamisega hilinenud (saabusid kohtule 11.01.2010) ning keeldub nende vastuvõtmisest HKMS § 5 ja tsiviilkohtume- 12
(17)3-08-2172 netluse seadustiku (TsMS) § 238 lg 3 p 3 alusel. Kaebajad ei ole põhistanud, miks tõendeid ei esitatud halduskohtus ega isegi mitte koos apellatsioonkaebusega. Käesoleval juhul tooks tõendite osas teiste menetlusosaliste seisukoha väljaselgitamine kaasa menetluse venimise, mis ei ole arvestades seda, et esitatud tõendid pole ka kohtu hinnangul vajalikud asja õigemaks lahendamiseks (TsMS § 652 lg 4), lubatav. 12. Kaebajad on seisukohal, et kehtestatud detailplaneering on vastuolus lähtetingimustega, et lähtetingimuste kehtivusaeg oli möödunud ja seda kehtivusaega ei pikendatud. Ringkonnakohus leiab, et lõplik detailplaneeringulahendus ei peagi vastama täpselt esialgsetele lähtetingimustele.

detailplaneeringu lähteülesannet täpsemalt ei reguleeri.

§ 16

lg-d 3, 6 ja 7 räägivad vaid kohaliku omavalitsuse võimalusest korraldada detailplaneeringu lähteseisukohtade ja eskiislahenduste tutvustamiseks väljapanekuid ja avalikke arutelusid.

§ 2

lg 4 p 2 kohaselt kuuluvad planeeringu juurde mh planeeringu lähteandmeid sisaldavad dokumendid. Kohtupraktikas on lähteülesannet peetud planeerimismenetlust ettevalmistavaks toiminguks. Kohaliku omavalitsuse tegevus lähteülesande koostamisel ja kinnitamisel on haldusesisene tegevus, so kohaliku omavalitsuse enda püstitatud eesmärgid ja tingimused, millega tuleb planeeringuprojekti koostajal arvestada ning mida võib kohalik omavalitsus planeeringu koostamisel muuta või täpsustada (Tallinna Ringkonnakohtu 12.09.2008 otsus nr 3-06-365 p 18). Riigikohus selgitas 18.02.2002 otsuse nr 3-3-1-8-02 p-s 9, et otsusega planeeringu vastuvõtmise kohta annab planeeringu menetleja hinnangu eelnenud planeerimismenetluse käigule ja tulemustele ning fikseerib planeeringu eesmärgid ja lähteseisukohad sellistena, nagu nad on kindlaks määratud planeeringu projektis. Riigikohus märkis 16.12.2008 otsuse nr 3-3-1-56-08 p-s 25, et planeeringu vastuvõtmisel kontrollib kohalik omavalitsus planeeringu nõuetekohasust.

§ 17

lg-st 1 tulenevalt võib kohalik omavalitsus otsustada nii planeeringu vastuvõtmise, kui ka sellest keelduda. Planeeringu võib jätta vastu võtmata mh siis, kui see ei vasta planeeringu lähte-eesmärgile ja -tingimustele. Seega on planeeringu vastuvõtmise otsus tuvastav haldusakt, millega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel (planeeringu kehtestamisel) tähtsust omav asjaolu (planeeringu vastavus lähteülesandele ja õigusaktidele). Sellisena on planeeringu vastuvõtmise otsus HMS § 52 lg 1 p 2 kohane eelhaldusakt planeeringu kehtestamise otsuse suhtes. Võttes

§ 18

lg 1 alusel planeeringu vastu ja kehtestades selle

§ 24

lg 3 alusel, aktsepteerib kohaliku omavalitsuse pädev organ koostatud planeeringus tehtud kõrvalekalded lähteülesandes seatud tingimustest (Tallinna Ringkonnakohtu 18.06.2009 otsus nr 3-07-1137 p 15). Järelikult kuna lähtetingimused on antud kohaliku omavalitsuse poolt, siis on kohalikul omavalitsusel ka pädevus otsustada lähtetingimustest kõrvalekaldumine. Lähtetingimustest põhjendatud kõrvalekaldumine ei too kaasa kehtestatud planeeringulahenduse õigusvastasust.

  1. Kuusalu Vallavolikogu 26.06.2003 määrusega nr 17 kinnitatud Kuusalu valla ehitusmääruse § 9 lg 7 kohaselt on detailplaneeringute lähteülesannete kehtivusaeg kaks aastat. Kuna tegemist on kohaliku omavalitsuse enda poolt määratud tähtajaga, võib kohalik omavalitsus otsustada ka selle tähtaja pikendamise üle – näiteks detailplaneeringut vastu võttes. Kui kohalik omavalitsus on planeeringu vastu võtnud, siis on ta aktsepteerinud koostatud planeeringuprojekti, vaatamata lähteülesande kehtivusaja möödumisele.
  2. Planeerimismenetlus on käesolevas asjas kestnud pikka aega. Samas ei ole menetluse venimine iseenesest aluseks planeeringu kehtestamise otsuse õigusvastasusele. Planeeringumenetluse venimine ei tähenda, et enam ei saagi seda planeeringut kehtestada. Oluline on, et ajavahemik menetlustoimingute vahel ei oleks sedavõrd pikk, et riivaks avalikkuse võimalust planeerimises kaasa rääkida. Käesoleval juhul toimus planeeringu kooskõlastamine erinevate asutustega 19.06.-06.07.2006, planeering võeti uuesti vastu 31.08.2006, avalik väljapanek toimus 21.09.13

(17)3-08-2172 05.10.2006, avaliku väljapaneku tulemuste arutelu toimus 25.10.2006, maavanem teostas järelevalvet 09.11.2006-20.02.2007, Kuusalu Vallavolikogu arutas planeeringut 12.03.-05.05.2008 ning kehtestas planeeringu 01.10.
  1. Seega jäi planeeringu avaliku arutelu ja kehtestamise vahele kaks aastat. Kaebaja viitas Riigikohtu 09.06.2004 otsusele nr 3-3-1-28-04 (p-d 20 ja 21), milles leiti, et planeeringu kehtestamine, kus lähtutakse endiselt kuus kuud tagasi toimunud planeerimismenetluse tulemustest, ei ole kooskõlas planeerimismenetlust reguleerivate normide eesmärkidega. Vahepeal möödunud aja jooksul võis olla tekkinud uusi huvitatud isikuid, kes ei osalenud algses planeerimismenetluses, kuid kes soovisid avaldada nüüd oma seisukohti ja vastuväiteid kavandatava planeeringu suhtes. Samuti võivad vahepeal olla muutunud ka teised asjaolud. Seega kui eelmisest planeerimismenetlusest on möödunud pikk ajavahemik, tuleb planeeringu kehtestamiseks viia läbi uus planeerimismenetlus. Planeeringu kehtestamine ilma uut planeerimismenetlust läbi viimata võib olla oluline menetlusviga, mis võib viia ebaõige lahenduseni. Käesoleval juhul on asjaolud teistsugused, kui olid Riigikohtu menetluses olnud juhtumi korral. Viidatud kaasuses oli tegemist Põltsamaa linnas toimunud planeerimismenetlusega. Linn on suurema asustustihedusega kui küla, seega puudutavad linnas tehtud planeerimisotsused suuremal arvul inimesi kui külas. Samuti muutub linnas elanikkond tihedamini kui külas. Linna puhul ei saa välistada, et vahepeal on planeeringualasse või selle lähedusse asunud elama keegi, kes on samuti huvitatud planeeringumenetluses osalemisest. Käesoleval juhul ei ole kaebajad viidanud, et külla oleks lisandunud elanikke, kes ei saanud planeeringumenetluses osaleda ja oma arvamust avaldada. Samade menetlusosalistega sama planeeringulahenduse uuesti läbi arutamine, teades, et planeeringulahendust ei muudeta ja uusi kokkuleppeid ei saavutata, oleks planeeringumenetlust asjatult veelgi venitanud. Samas ei saa menetluse venimise mõju otsusele välistada.
  2. Vallavolikogu on detailplaneeringut kehtestades tuginenud keskkonnatingimuste osas keskkonnaekspert A. Tõnissoni poolt
  3. a koostatud keskkonnamõju hindamise aktile (I kd tl 48). KeHJS § 56 lg 5 kohaselt kohaldatakse KeHJS sätteid strateegilise planeerimisdokumendi koostamisele, mis on algatatud enne KeHJS jõustumist, kui strateegiline planeerimisdokument kehtestatakse pärast
  4. aasta
  5. juulit. Seega tuleb planeeringu õiguspärasuse kontrollimisel lähtuda KeHJS nõuetest. KeHJS § 11 lg 6 järgi saab varem tehtud keskkonnamõju hindamisele tugineda juhul, kui see ei ole vanem kui 4 aastat. Kuna antud juhul tehti hindamine 7 aastat enne detailplaneeringu kehtestamist, ei saanud sellele enam tugineda. KeHJS § 31 järgi on detailplaneering strateegiline dokument. KeHJS § 11 lg 10 sätestab, et kui kavandatav tegevus võib eeldatavalt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala, kaitseala, hoiuala, püsielupaika, kaitstava liigi elupaika või kaitstavat looduse üksikobjekti, kooskõlastab otsustaja kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata jätmise otsuse eelnõu nimetatud kaitstava loodusobjekti valitsejaga. Seega pidi kohalik omavalitsus käesoleval juhul otsustama, kas mõju on oluline ja hindamine tuleb läbi viia või mitte KeHJS § 35). Hindamise läbiviimata jätmist ei saa põhjendada vananenud aktiga. Antud juhul ei teinud kohalik omavalitsus keskkonnamõju hindamise algatamata jätmise otsust, kuigi kavandatud tegevuse lubatavust ja selle mittekahjulikku mõju Natura 2000 alale on tõdenud Harjumaa Keskkonnateenistus. KeHJS § 29 lg 2 lubab tegevusloa anda, kui seda lubab Natura 2000 võrgustiku ala kaitsekord ning otsustaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõju kahjulikult selle Natura 2000 võrgustiku ala terviklikkusele ega mõjuta negatiivselt selle ala kaitse eesmärki. Antud juhul lubab Vabariigi Valitsuse 03.06.1997 määrusega nr 109 kinnitatud „Lahemaa rahvuspargi kaitseeeskiri“ p 11.9 ehitada rahvuspargis rahvuspargi valitseja loal. Kuna vaidlusalune maa-ala oli Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndis (mitte loodusreservaadis ega sihtkaitsevööndis), siis on p 14
(17)3-08-2172 28, 30.7 ja 31.9 kohaselt lubatud seal ehitada rahvuspargi valitseja nõusolekul. Punkti 31.9 kohaselt on rahvuspargi valitsejal õigus anda nõusolek ehitamiseks maale (välja arvatud rannal ja kaldal), mille sihtotstarbeks on katastriüksuse registreerimisel määratud maatulundusmaa (M), kusjuures alaliikides "looduslik rohumaa" ja "metsamaa" on lubatud anda nõusolek: ehitamiseks tiheasustusaladel ja detailplaneeringu kohustusega hajaasustusaladel, taluhoonestuse taastamiseks, piirkonna elukorralduse jaoks erilist tähtsust omavate objektide rajamiseks. Kuna käesolevas asjas on kaitseala valitseja kinnitanud, et detailplaneeringualal ei asu kaitsealuseid liike ja mõju kaitsealale planeeritud tegevusest ei tulene, ei pea ringkonnakohus eeltoodud rikkumist detailplaneeringu tühistamise aluseks. 16. Kaebajad viitasid lähteülesandes (VI p 7) toodud tingimusele, et detailplaneering tuleb kooskõlastada naaberkinnistute omanikega. Kaebaja sõnul pole tema Lahe talu omanikuna detailplaneeringule oma nõusolekut andnud. Naaberkinnistu omaniku nõusoleku mittesaavutamine ei ole kohalikule omavalitsusele aluseks detailplaneeringu kehtestamata jätmiseks.

ei nõua detailplaneeringu kehtestamisel naaberkinnistu omaniku nõusolekut planeeringule. Naaberkinnistu omaniku nõusolek on vajalik vaid detailplaneeringu menetluse lihtsustatud korra kasutamisel (

§ 22

lg 1), mis võimaldab kohalikul omavalitsusel loobuda

§ 12

lg-s 1 ja §-des 18–21 sätestatud planeeringu vastuvõtmise ja avalikustamise nõuete täitmisest. Kui lihtsustatud menetluses nõusolekut ei saavutata, ei tähenda see, et detailplaneering jääbki kehtestamata, vaid et otsuse langetab kohalik omavalitsus, arvestades naaberkinnisasja omanike seisukohtadega. Sarnasele seisukohale, kuigi varemkehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse alusel, on jõudnud ka Riigikohus 06.11.2002 otsuses nr 33-1-62-02 (p 15). Ka käesoleval juhul ei olnud naaberkinnistute omanikelt kooskõlastuse saamine detailplaneeringu kehtestamise vajalikuks tingimuseks. Kooskõlastuse mittesaamisel tuli kohalikul omavalitsusel läbi viia põhjalik detailplaneeringumenetlus, kus tuli korraldada planeeringu avalik väljapanek, anda huvitatud isikutele võimalus sellega tutvuda, oma seisukohti ja vastuväiteid esitada ning nendega detailplaneeringu kehtestamisel arvestada, mittearvestamist aga põhjendada. Käesoleval juhul on Kuusalu Vallavalitsus kõike seda teinud. Seega ei too kaebajalt kooskõlastuse mittesaamine kaasa vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamist. Riigikohus on 06.11.2002 otsuse nr 3-3-1-62-02 p-s 19 selgitanud, et planeeringu kehtestamise otsustamisel tuleks mh arvesse võtta menetlusosaliste valmisolekut paindlikeks lahendusteks. Planeeringu menetlemisel ei tohiks positiivse lahenduse saavutamisel otsustavaks saada näiteks mõne menetlusosalise isiku soovimatus või suutmatus üldse kokkulepetele jõuda. Sama otsuse p-s 18 selgitab Riigikohus, et kui kohalik omavalitsus on planeeringu menetlemise käigus piisava tõhususega täitnud planeerimis- ja ehitusseadusest tulenevaid kohustusi avalikkuse kaasamisel, erinevate seisukohtade arvessevõtmise võimalikkuse kaalumisel ja erinevate huvide vahel tasakaalustatud lahenduse leidmisel ning teinud temast oleneva, et lahendada isikute (näiteks piirinaabrite) vahelisi erimeelsusi, on kohaliku omavalitsuse volikogu õigustatud kasutama talle seadusest tulenevat diskretsioonivolitust. Seejuures ei tule kohalikul omavalitsusel otsustada mitte ainult detailplaneeringu kehtestamise või kehtestamata jätmise küsimus, vaid ka valiku tegemine võimalike lahenduste vahel. Ka käesoleval juhul ei ole planeerimismenetluses saavutatud kõiki menetlusosalisi rahuldavat kokkulepet, seega tuli kohalikul omavalitsusel teha otsus ja valida kõige parem lahendusvariant. 17. Kaebajad märgivad apellatsioonkaebuses, et planeeritav ala asub täielikult Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndis, kus on lubatud ehitada üksnes endistele talukohtadele. Käesoleval juhul on kaitseaja valitseja kooskõlastuses ületanud oma volitusi ja lubanud ehitada ka mujale. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Asja materjalidest nähtub, et Lahemaa rahvuspargi 15

(17)3-08-2172 valitseja ei ole andnud luba ehitada ükskõik kuhu, vaid ainult kas olemasoleva ehitise asemele või selle vahetusse lähedusse (I kd tl 121, 124-126). Seega on soositud endise hoonestuse taastamist loodust võimalikult vähem mõjutaval viisil. Detailplaneeringu plaanilt nähtuvalt on Mareena ja Märdi kinnistutel planeeritud ehitised olemasolevate varemete juurde ja osaliselt nende asemele (I kd tl 57). Kaebajate viited Mareena kinnistul olevale väidetavalt ebaseaduslikule hoonele ei ole antud juhul asjakohased, sest seda hoonet ei ole ehitusõiguse andmisel arvesse võetud. 18. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega planeeritavatele kinnistutele juurdepääsutee kindlaksmääramise osas. Detailplaneeringu kohaselt on juurdepääs planeeritud Lahe kinnistul asuvalt erateelt, mille kasutamise osas peavad asjaosalised saavutama ise kokkuleppe. Selline lahendus on seaduslik, sest

§ 9

lg 2 p 13 kohaselt on detailplaneeringu ülesandeks ka servituutide vajaduse määramine. Krundile avalikult teelt juurdepääsu puudumise korral lahendatakse juurdepääsu küsimus eratee kasutamise asja- või võlaõiguslike kokkulepetega, mida detailplaneering ei asenda (Tallinna Ringkonnakohtu 31.03.2009 otsus nr 3-07-1218). Detailplaneeringuga pole võimalik saavutada kõiki osapooli täielikult rahuldavat tulemust ja käesoleval juhul on kõikvõimalikke lahendusvariante kaaludes leitud optimaalseim lahendus. Toimikus olevatest materjalidest nähtuvalt toimus kohalikus omavalitsuses juurdepääsutee küsimuse osas põhjalik arutelu ning kaaluti mitmeid variante (I kd tl 34). Kõige loodussõbralikumaks peeti lõpuks ikkagi Lahe kinnistul oleva olemasoleva tee kasutamist. Sellise lahendusega on nõustunud nii Maa-amet (I kd tl 43) kui ka Harju Maavalitsus (I kd tl 83). Seega ei saa öelda, et kohalik omavalitsus ei ole püüdnud juurdepääsutee küsimust lahendada või ei ole teostanud selle küsimuse osas kaalumist. Kaebaja ei ole usutavalt põhjendanud, kuidas tee avalik kasutamine ohustab ja takistab olulisel määral tootmistalu toimimist. Kaebaja selgitustest nähtub, et lammaste karjamaa on teest aiaga eraldatud. Samuti ei muutu tee avalikuks magistraaliks, kus tihe liiklus võiks loomi ohustada.

  1. Kaebaja on seisukohal, et detailplaneering on vastuolus üldplaneeringuga, kuna üldplaneeringu kohaselt on planeeritud ala ette nähtud maatulundusmaana, samas kui detailplaneeringu kohaselt muudetakse maa väikeelamumaaks. Samuti näeb üldplaneering ette hajaasustuse. Kuusalu valla üldplaneeringu p 6.5 kohaselt on hajaasustuses Andineeme ja Tsitre külades uute väikeelamute krundi minimaalseks suuruseks 5 ha. Kuusalu vallas hajaasustusega aladel tuleb koostada detailplaneering, kui soovitakse ehituskrunti, mis on väiksem kui 1,5 ha. Hajaasustusega aladel, kus koostatakse detailplaneering on elamute ehituskruntide minimaalne suurus 0,36 ha ja hoonete minimaalne kaugus naaberkruntide hoonestusest 30 m. Käesoleval juhul on koostatud detailplaneering, mis näeb ette ehitamise Sauemäe kinnistule suurusega 9830 m2, Märdi kinnistule suurusega 2621 m2 ja Mareena kinnistule suurusega 25 500 m
  2. Viimati nimetatud kinnistu jagatakse eraldi katastriüksusteks: maatulundusmaa (19 990 m2) ja väikeelamumaa (5510 m2). Kinnistute sihtotstarbe määramine väikeelamumaaks detailplaneeringu menetluses ei tähenda üldplaneeringu muutmist. Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-61-07 p-s 19 märkinud, et „üldplaneeringuga ei ole määratud kinnisasjade piire ega ka konkreetsete katastriüksuste sihtotstarbeid. Üldplaneeringu kohane nn kaitsehaljastuse maa ei kujuta endast Vabariigi Valitsuse
  3. jaanuari
  4. a määrusega nr 36 kinnitatud Aluste mõttes katastriüksuse sihtotstarbe liiki. Üldplaneering fikseerib maa-ala juhtfunktsiooni. Maakatastriseaduse § 18 lg 2 kohaselt määrab detailplaneeringu koostamise kohustuse korral kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe kehtestatud detailplaneeringu alusel.“ Kaebaja on viidanud veel ka Harju maakonnaplaneeringus toodud tiheasustusala määratlusele. Harju maakonnaplaneeringu lk 155 on toodud nimekiri tiheasutusega aladest, kus detailplanee16

(17)3-08-2172 ring on kohutuslik. Selles nimekirjas toodud tingimustest ei saa tuletada keeldu käesoleva detailplaneeringu kehtestamiseks. Ka ei asu planeeritav elamute grupp ranna ja kalda ehituskeeluvööndis. 20. Küll on detailplaneering vastuolus üldplaneeringuga osas, milles ta kehtestab ehitusõiguse tunduvalt väiksematele kruntidele kui üldplaneering Tsitre külas lubatavaks pidas. Detailplaneering kui haldusakt peab HMS § 54 kohaselt andmise hetkel olema kooskõlas kehtiva õigusega, st üldplaneeringuga, et olla õiguspärane. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-61-07 p-s 20 märkinud „

§ 8

lg 7 kohaselt on kehtestatud üldplaneering aluseks detailplaneeringute koostamisele detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel. Samas võib

§ 9

lg 7 kohaselt detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada üldplaneeringu muutmise ettepanekuid. Eelnimetatud sätetest tuleneb ühelt poolt nõue järgida üldplaneeringu lahendusi ning teiselt poolt ka võimalus teha detailplaneeringu alusel muudatusi üldplaneeringusse. Sellisel juhul peab detailplaneering aga sisaldama üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Planeerimismenetluses teostab vastavalt

§ 23

lg 3 p-le 2 üldplaneeringu ning detailplaneeringute vastavuse üle järelevalvet maavanem. Juhul, kui detailplaneeringu kehtestamine eeldab üldplaneeringu muutmist, on maavanema järelevalve teostamine kohustuslik. Maavanem saab ka

§ 23

lg 2 p 3 alusel anda nõusoleku liigilt üldisema planeeringu muutmiseks temale esitatud vastavat ettepanekut sisaldava planeeringu kehtestamisel.

§ 24

lg 5 kohaselt teeb kohalik omavalitsus vastavad muudatused üldplaneeringus ja kehtestab detailplaneeringu juhul, kui kehtestatav detailplaneering sisaldab üldplaneeringu muutmise ettepanekut ja maavanem on järelevalve käigus muudatustega nõustunud.“

  1. Vallavolikogu ega maavanem pole üldplaneeringus märgitust oluliselt väiksematele kruntidele ehitusõiguse andmist käsitlenud üldplaneeringu muutmisena. Vallavolikogu on lihtsalt põhjendanud üldplaneeringust kõrvalekaldumist sellega, et kinnistu omanikel oli õiguspärane ootus omandatud maaüksusele ehitusõiguse saamiseks, kuna üldplaneering detailplaneeringu lähteülesande koostamise ajal veel ei kehtinud. Siinkohal tuleb märkida, et selline põhjendus ei ole õige. Algselt 5,09 ha suurune kinnistu jagati ja müüdi kui maatulundusmaa, detailplaneeringut maaüksuse kruntideks jagamiseks koostamata. Seega ei saanud kinnistu omandanud isikutel olla mingit kindlust selles, et ostetud maale kunagi võimalik on ehitada. Detailplaneeringu algatanud isikutel ei ole kaitstavat usaldust, et detailplaneering algatatud kujul ka kehtestatakse. See oleks vastuolus planeerimisdiskretsiooni olemusega ja planeerimismenetlusse avalikkuse kaasamise põhimõttega (Riigikohtu erikogu 20.12.2001 otsus nr 3-3-1-15-01 p 32). Isik on küll õigustatud nõudma oma subjektiivsete avalike õiguste kaitsmiseks õiguslike hüvede õiglast kaalumist haldusorgani poolt (Riigikohtu 06.11.2002 otsuse nr 3-3-1-62-02 p 10), kuid vallavolikogu on kinnistu omanike ja külaelanike huvide kaalumisel kasutanud ebaõiget kaalutlust – kinnistu omanike õiguspärast ootust üldplaneeringuga kaitstava ja külaelanike poolt argumendina kasutatava hajaküla miljöö rikkumise vastu.
  2. Kuna detailplaneering on vastuolus üldplaneeringuga ega sisalda ka ettepanekut selle muutmiseks, on tegemist õigusvastase haldusaktiga, mis tuleb tühistada.
  3. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et halduskohtu otsus tuleb tühistada ja teha asjas uus otsus Kuusalu Vallavolikogu 01.10.2008 otsuse nr 73 tühistamiseks vaidlustatud osas. Menetluskulude hüvitamist kaebajad taotlenud ei ole. Silvia Truman Virgo Saarmets Viive Ligi 17

(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.