KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Mai Grauberg Otsuse tegemise aeg ja koht 03.12.2008.a, Tallinn, Kentmanni kohtumaja tsiviilkantselei Tsiviilasja number 2-05-1145 Tsiviil

§ 12.1 lg 10 ja tehingute tegemise ajal kehtinud AÕS § 263 lg 2.

Hageja ei avaldanud tahet ostueesõigust kasutada ka peale seda, kui temale olid esitatud notariaalsed kinkelepingud. Notariaalsed kinkelepingud esitati hagejale R. S i 23.09.2002.a. kohtule esitatud vastuhagi lisadena. Hageja on vastanud vastuhagile 18.02.2003.a. Vastusest nähtub, et ta on võõrandamislepingud kätte saanud, kuna ta on vastuses vastuhagile lepinguid analüüsinud. Kuna hageja avaldust ostueesõiguse kasutamiseks ei esitanud, lisaks ei ole seda tehtud notariaalselt tõestatud vormis, ei ole ta asunud sõlmitud kinkelepingute alusel kingisaaja asemele ja temale ei ole läinud üle kingisaaja õigused ja kohustused. Seega tuleb jätta rahuldamata hageja nõue tunnistada 30.04.96 ja 19.06.96 kinkelepingud nr 2315 ja nr 3426 kehtetuks ja nõue tunnistada hageja õigust asuda R. S i asemele antud osa suhtes. Hageja palub kohustada RSt üle andma NAXXXeluruumi valdus, millega kostja ei nõustu. 01.07.2002.a. on eluruumi üürileping lõppenud ja seega puudub seaduslik alus nõude rahuldamiseks. Üürileandja tegi N. A tahteavalduse üürilepingu lõpetamiseks enne üürilepingu lõpptähtaja saabumist ning üürnik ei avaldanud soovi kasutada üürilepingu sõlmimise eesõigust. Sel juhul üürileping lõppes tähtaja lõppemisega. Vera Erika S , HPSja MKStunnistati õigustatud subjektideks ja neile tagastati kokku mitu mõttelist osa XXXelamust. Vara anti nende omandisse aktiga 1.juulil 1994.a. RS omandas eelpoolnimetatud isikute käest mõttelised osad elamust kinkelepingutega. Esialgu suulise kokkuleppe alusel, mis hiljem vormistati ka kirjalikult, jäi RSkasutusse korterid nr. 3, 4 ja

1. Korteri nr. 5 üürnik oli AA. Pärast AAsurma teatas NA, et tema kui eluruumi sisse registreeritud isik on eluruumi uus üürnik (AAga sõlmitud üürilepingu järgi). Elamiseks NAnimetatud eluruumi ei kasutanud. 21.06.2002.a. teatas RSNAkirjalikult (kiri jõudis kohale 25.06.2002.a.), et 1.juulil 2002.a. üürileping lõpeb ja ta ei sõlmi temaga uut eluruumi üürilepingut, kuna nimetatud eluruum on vajalik talle endale kui elamu XXXkaasomanikule elamiseks. RStöötab Tallinnas, Veerenni tänaval asuvas OÜ-s L töökoja juhatajana ja tal ei olnud Tallinnas elamispinda. NAsai kirja kätte ja ei avaldanud soovi uue üürilepingu sõlmimiseks. Üürileping lõppes 01.07.2002.a. N. A oleks võimalus saada munitsipaalkorter, kuid ta ei ole sellest huvitatud. Põhja Tallinna Valitsuse Linnamajanduse osakonnast saadud informatsiooni kohaselt on NAkorduvalt pakutud väljavalimiseks eluruume vastvalminud munitsipaalmajadesse. Komisjon ei ole talle konkreetset eluruumi eraldanud, kuna ta ei ole esitanud komisjonile konkreetse korteri eraldamise taotlust. Talle paluti 19.07.2000.a. saadetud kirjaga kõigi mugavustega korterit vastvalminud munitsipaalmajas aadressiga Ankru
2. Asjaolu, et hageja ei ole avaldanud soovi munitsipaalkorteri saamiseks, nähtub ka Tallinna linna esindaja seisukohast ja Tallinna linna esindaja kirjast 17.03.2006.a., 28.01.2008.a. kohtuistungi protokollist, kus Tallinna linna esindaja avaldas, et linn on küll võtnud kohustuse kindlustada isik elamispinnaga, kuid konkreetset eluruumi peab isik ise taotlema. Aastate jooksul ei ole hageja seda teinud. Hageja on kõige esimene taotleja eluruumi taotlejate järjekorras. III RShagi Natalja Avastu Vera Erika S , HPSja MKStunnistati õigustatud subjektideks ja neile tagastati kokku 14 mõttelist osa XXXelamust. Vara loeti eelpoolnimetatud õigustatud subjektidele üleantuks ja omand läks üle 1.juulil 1994.a. vastavalt vara üleandmise aktile 28.06.1994.a. Hageja omandas eelpoolnimetatud isikute käest kinke teel mõttelised osa elamust: 30.04.1996.a. MKS käest 1/12 mõttelise osa, Hans 6 Peeter S käest 1/12 mõttelise osa ja 19.06.1996.a. Hans Peeter S käest 3/36 mõttelise osa. Hageja kasutusse jäid korterid nr. 3, 4 ja
3. Korteri XXXüürnik oli AA. AAelas üksinda. Korterisse oli peale tema sisse registreeritud AAtäiskasvanud lapselaps NA. Peale AAsurma teatas NA, et tema kui eluruumi sisse registreeritud isik on eluruumi uus üürnik AAga sõlmitud üürilepingu järgi. Elamiseks NAnimetatud eluruumi ei kasutanud, majaelanike sõnul elas NAkoos vanematega Lasnamäel. NAema LAtegi hagejale ettepaneku, et NAkirjutab ennast eluruumist välja kui hageja maksan nende perekonnale 4000 USD-i. Hagejal ei olnud võimalik sellist raha maksta ja NAennast eluruumist välja ei kirjutanud. Korter lagunes, katus lasi läbi ja torud roostetasid. Peale ühte suuremat veeuputust asus hageja teostama eluruumis remonti. Remondi tegemine on veninud mitu aastat, kuna NAkeeldub remondikulutusi kandmast ja hageja onn sunnitud seda tegema enda vahenditest. Kui NAsoovib eluruumis elada, tuleb remont teostada tema vahendite arvel. Üürilepingu p 9.1.
4. kohaselt on hooldusremondi teostamine üürniku kohustus. NAleiab, et ta ei ole selleks kohustatud. 21.06.2002.a. teatas hageja NAkirjalikult (kiri jõudis kohale 25.06.2002.a.), et 1.juulil 2002.a. üürileping lõpeb ja et hageja ei sõlmi temaga uut eluruumi üürilepingut, kuna nimetatud eluruum on vajalik hagejale endale kui elamu XXXomanikule elamiseks. Hageja on elamusse XXXsisse registreeritud. Hageja kasutab elamiseks keldrikorrust, kuhu käesolevaks ajaks on rajatud kütteruum ja seetõttu keldrikorruse edasine kasutamine elamiseks on välistatud. Hageja vajab Tallinnas elamispinda seetõttu, et minu töökoha OÜ L asukoht on Tallinnas. Käesoleval ajal kuulub hagejale XXXkinnistust 36/72 mõttelist osa kaasomandist, teist kinnisvara, elamuid ega eluruume ei kuulu. NA'l on soovi korral võimalus saada munitsipaalkorter, kuid ta ei ole sellest huvitatud. Põhja Tallinna Valitsuse Linnamajanduse osakonnast saadud informatsiooni kohaselt on NApakutud väljavalimiseks eluruume vastvalminud munitsipaalmajadesse. Komisjon ei ole talle konkreetset eluruumi eraldanud, kuna ta ei ole esitanud komisjonile konkreetse korterieraldamise taotlust. Näiteks pakuti talle 19.07.2000.a. saadetud kirjaga kõigi mugavustega korterit vastvalminud munitsipaalmajas aadressiga Ankru
5. RSpalub tunnustada õigust keelduda uue üürilepingu sõlmimisest NAja lugeda NAüürileping eluruumi XXXsuhtes lõppenuks 01.07.
6. Tõendid: Põhja Tallinna Valitsuse kirjad ja Põhja-Tallinna Valitsuse Linnamajanduse osakonna kirjad, vara üleandmise akt 28.06.1994.a., kinkeleping 30.04.1996.a., kinkeleping 19.06.1996.a., teatis üürilepingu lõpetamise kohta 20.06.2002.a, AS Eesti Post kviitung 21.06.2002.a., Tondi postkontori teatis 03.09.2002.a., passi koopia, tööandja õiend 03.09.2002.a., kinnistusregistri väljavõte 02.09.2002.a, 10, Põhja-Tallinna Valitsuse kirja koopia 19.07.2000.a, 11.Põhja-Tallinna Valitsuse Linnamajanduse osakonna kiri 4.09.2002.a., kasutuskorra leping, AS Andmevara päringu vastus, üüriarved, konto väljavõtted, ehitise vastuvõtu akt, eplikatsioon, tsiviiliasjas varasemalt ülekuulatud tunnistajate ütlused, kriminaasjas kogutud NAütlused, tunnistajate ütlused, fotod asjadest, tõendid hageja tervise kohta, vaatluse protokoll. IV Tallinna Linna kui kolmanda isiku ja huvitatud isiku (Põhja Tallinna LOV kaudu) arvamus. Tallinna Linn R. S i hagi ei toetanud, kuna leidis, et ei ole tõendatud, et talle on eluruum vajalik. NAon arvel kui tagastatud maja elanik, kellel on õigus taotleda linnalt linnale kuuluva eluruumi üürimist, kuid NAei ole ühegi linnale kuuluva eluruumi üürimiseks taotlust esitanud. Kolmanda isiku arvamuse kohaselt ei ela NAXXX, mille tõttu ei ole esitatud eluruumist väljatõstmise nõuet NAvastu ning R. S i õiguse tunnustamine mitte sõlmida üürilepingut ei sõltu sellest, kas kohalikul omavalitusel on võimalik anda eluruumi või mitte. Eluruumi andmine on oluline vaid väljatõstmise nõude rahuldamise puhul (1kd lk 229-230,
7. kd, lk 709). V Riigi vastuväited kahju hüvitamise nõudele 7 Riik hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata, kuna hageja nõue on põhjendamata ja tõendamata, tõendamata on kostja käitumise ja hagejal väidetavalt tekkinud kahju vaheline põhjuslik seos. Hageja nõue varalise kahju hüvitamiseks on tõendamata, esitatud on vaid vara loetelu, selle maksumus, kuid see on tõendamata. Tõendamata on ka muu varaline kahju ja mittevaraline kahju, ei ole esile toodud ega tõendatud, milline on seos riigi tegevusetuse/tegevuse ja mittevaralise kahju vahel. Asja kahjustamisest tekkinud varakahjul puudub seos prokuratuuri tegevuse või tegevusetusega. NAei ole tõendanud kostja teo õigusvastasust, ei ole välja toonud, millisel arvutusel põhineb kahju hüvitamise nõudes esitatud summad (
8. kd lk 61-65, 221-223, 3.kd. lk 711, 730). VI NAvastuväited RShagile NApalub jätta R. S i hagi rahuldamata. Tehingud, millega R. S omandas XXXasuva elamu mõttelise osa, on vastuolus riigi huvidega, heade tavadega, moraalinormidega ja mõistlikkusega. Nende kinketehingutega varjati müügilepinguid, selleks et NAei saaks teostada ostueesõigust. Ei ole õige, et NAei ela korteris nr 5, korter ei ole lagunenud, korteris ei olnud 13.10.07 uputust, R. S tungis aluseta korterisse nr 5 selleks, asus nõusolekuta korterit remontima. Kuna NAei saa korterit vallata, on pikenenud üürileping ja selle tähtaeg hakkab kulgema sellest ajast kui ta saab asuda korterit uuesti kasutama. Hagejal on olemas eluruum. R. S ei luba NAeluruumi, milleks puudub seaduslik alus. R. S on tekitanud talle kahju. Eluruumi saamist peaks Tallinna Linn toetama. VII HPSei ole vastuväiteid hagile esitanud. KOHTU PÕHJENDUSED Kinketehingud, ostueesõigus Erika S , HPSja MKStunnistati omandireformi käigus omandireformi õigustatud subjektideks ja neile tagastati mõttelised osad XXXasuvast elamust kui vallasasjast. Vara loeti eelpoolnimetatud õigustatud subjektidele üleantuks ja omand läks üle 1.juulil 1994.a. vastavalt vara üleandmise aktile 28.06.1994 (
9. kd lk 1739). R. S omandas eelpoolnimetatud isikute käest notariaalselt tõestatud kinkelepingute alusel mõttelised osad vallasasjast - elamust järgmiselt: 30.04.1996 sõlmitud kinkelepinguga 1/12 mõttelise osa, 19.06.1996 sõlmitud kinkelepinguga 1/12 (3/36) mõttelise osa (kinkelepingud nr 2315, 3425, lk 174-176, 1.kd). Korteri XXXüürnik oli AA. AAsuri 1994.a. Korterisse oli peale tema sisse registreeritud AAtäiskasvanud lapselaps NA. Peale AAsurma teatas NA, et tema kui eluruumi sisse registreeritud isik on eluruumi uus üürnik AAga sõlmitud üürilepingu järgi. Nende asjaolude üle vaidlus puudus, seega on märgitud asjaolud leidnud tõendamist ning seega oli pärast elamu mõttelise osade üleminekut R. S ile tema ja NAvahel üürisuhe. Hageja kasutusse jäid vastavalt kaasomanike vahelisele kasutusekorrale korterid nr. 3, 4 ja 5, mille kohta on esitatud ka vastava kasutuskorra leping ja seega on alusetu NAväide sellise kokkuleppe olematusest. NAleidis, et märgitud kinkelepingud on tühised, kehtetud, kuna need rikuvad tema kui tagastatud maja eluruumi üürniku õigusi, sest temal on ostueesõigus. Tal on õigus teostada ostueesõigust ja astuda kinketehingutesse R. S i asemel. TsÜS § 66 lg 1, 2 järgi on tehing, mis on vastuolus põhiseaduslikku korra, heade kommetega tühine ning lg 2 alusel on seadusega vastuolus olev tehing tühine, kui seadust on oluliselt rikutud. Vaidlusaluste kinkelepingute sõlmimise ajal kehtinud

§ 12

.1 lg 10 sätestas, et üürnikel on tagastatud elamu, vastava kinnistu või nende osa võõrandamisel ühine ostueesõigus. Tsiviilkäibes oleva reaalosa võõrandamisel on ostueesõigus selle reaalosa üürnikul. Ostueesõigus ei kehti võõrandamisel abikaasale, alanejatele sugulastele, vanematele, õdedele ja vendadele ning nende 8 alanejatele sugulastele. Muus osas kohaldatakse ostueesõigusele asjaõigusseaduse sätteid. Sama seaduse § 12.1 lg 11 sätestab, et käesoleva paragrahvi sätted laienevad üürisuhtele, mille pooleks olev üürnik elas eluruumis elamu tagastamise hetkel. Seega tuleneb

§ 12

.1 lg 10, 11 otseselt, et omanik võib oma asja võõrandada, kuid seaduses nimetatud üürnikul on ostueesõigus. Seadusest ei tulene, et võõrandamistehingud, sh kinkelepingud on siis, kui teatud isikul on seadusest tulenev ostueesõigus, oleks seadusega vastuolus. Seadusest ei tulene, et asjade võõrandamistehingud, sh kinketehingud, mille suhtes kehtib seadusest tulenev ostueesõigus, oleks heade kommetega vastuolus või oleks vastuolus põhiseadusega, mistõttu on hageja nõue tunnustada kinkelepingud 30.04.96 ja 19.06.09 HPSja R. S i vahel XXXasuva elamu kui vallasasja mõtteliste osade kohta põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Järgnevalt vaatleb kohus küsimust hageja võimalikust ostueesõigusest.

§ 12

.1 lg 10, 11 tulenev üürniku ostueesõigus tähendab seda, et üürniku ostueesõigus laieneb neile üürnikele, kes elavad tagastatavas elamus, st kes kasutavad eluruumi enda elamisvajadusteks ja kes on loonud endale kodu nimetatud eluruumis ja kes elasid eluruumis elamu tagastamise hetkel. Nimetatud seaduses sätestatud ostueesõiguse eesmärgiks on tagada ja anda neile üürnikele, kes on kodu tagastatavas elamus enda jaoks loonud, selle säilitada olemasoleval kujul võimalusega nimetud eluruum (kinnistu jne) enda omandisse osta. Vaidlus puudus selles, et XXXüürnik ja alaline elanik oli AA, kes suri 1994.a. Tsiviilasjas ülekuulatud tunnistaja LAütluste kohaselt oli ta käinud vaidlusaluses korteris kui A. Aveel elas 1993, 1994, tunnistaja teadis, et NAelas korteris, aga ta ei kontrollinud seda, samuti nähtub ütlustest, et NAelas enne A. Asurma seal, kuid pärast surma elas ta seal üksinda, mõnikord käis vanemate juures, mõnikord tunnistaja juures, samas oli N A koduaadress Lasnamäe XXX, kus ta oli omaette tuba, sj juures oli tal tunnistaja juures XXX juures omaette tuba (lk 281,

1. kd). Tsiviilajas ülekuulatud tunnistaja JAütluste kohaselt ei tea ta, kus asuvad NAasjad, teadis, et millalgi elas NA XXXasuvas korteris, kuid teadis, et selles korteris elas veel mingi mees. Tunnistaja N. G ütluste (tsiv. lk 286
2. kd) kohaselt elas tema vaidlusaluses eluruumis 6 aastat tagasi, kui vajas eluruumi ajutiselt, eluruumi pakkus kasutada hageja ja tema ema, hageja ise elas suvilas. Tsiviilajas ülekuulatud hageja ema L. Aütluste kohaselt elas NA koos vanaema ja vanaisaga ning ja pärast vanaisa surma hakkas ta seal korteris elama üksinda. Kriminaalasjas raames (I kd, lk. 27, 56) andis ütlusi ZT, kes ütles, et NAon invaliid ja märgitud majas ei ela alaliselt, samas kui Z. T elas majas juba tunnistuse andmise ajaks 8 aastat (tunnistus antud 26.02.98). Kriminaalasjas ülekuulatud J B ütluste kohaselt oli NAsissekirjutatud vaidlusalusesse korterisse 90-ndatel aastatel, kuid NA faktiliselt selles korteris ei ela, tunnistaja peab raamatupidamist ning teab, et kõik küsimused tuleb lahendada telefoni teel NA vanematega ning kinnitas, et paar aastat tagasi (tunnistus antud 21.05.08) elas selles korteris keegi meesterahvas. Hinnates omavahel LAja JA ütlusi, mille kohaselt L. Aei ole kontrollinud seda, millal NA elas vaidlusaluses korteris, õde J. A ei teadnud, kus NA asjad olid, teadis vaid umbmääraselt, et NA on elanud vaidlusaluses korteris, ning hinnates neid kooskõlas J. B ja Z. T ütlustega kriminaalasjas, siis leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud, et ta elas märgitud korteris ja kasutas seda oma koduna 1994.a. juulis kui vara tagastati endistele omanikele. Tunnistaja ema LA ütlustesse suhtub kohus kriitiliselt selles osas, et hageja kui lapseseast invaliid elas kogu aeg vanaisa ja vanaemaga koos kuni vanaisa surmani vaidlusaluses korteris ja pärast vanaisa surma elas seal üksi, sest märgitud tunnistaja ütlused ei ole kooskõlas hageja õe J ja vanaisa õe LA ütlustega ja J. B ja Z. T ütlustega, kes sellised ütlusi ei ole asjas andnud, sest näiteks JA ei teadnud kus õe NA asjad on ja LA ei olnud kontrollinud hageja elamist vaidlusalusel aadressil. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostja on tõendanud, et hageja ei elanud vara tagastamise ajal 01.07.1994 vaidlusaluses korteris ja see ei olnud tema peamine elukoht, mis võimaldaks tal

§ 12.1 lg 10 alusel teostada ostueesõigust.

Eeltoodu alusel leiab kohus, et N A ei ole seega

§ 12

.1 lg 10 ja 11 järgi õigust teostada ostueesõigust ülalmainitud kinkelepingute 30.04.96 ja 19.06.96 järgi. 9 Lisaks peab vajalikuks kohus kontrollida, kas hageja on ostueesõigust asunud üldse teostama.

§ 12.1 lg 10, 11 tulenevat ostueesõigust teostati asjaõigusseaduses sätestatu järgi.

Tehingute tegemise ajal kehtinud AÕS § 263 lg 1 sätestas, et ostueesõigust omaval isikul on õigus ostueesõigust teostada hiljemalt kahe kuu jooksul, arvates õiguslikult kehtiva ostu-müügilepingu ärakirja saamise päevast ning lg 2 järgi kui ostueesõigust omavale isikule ei saadetud ostumüügilepingu ärakirja, võib ta teostada ostueesõigust ühe aasta jooksul, arvates kinnisomandi võõrandamise kohta kinnistusraamatusse kande tegemise päevast. AÕS § 264 lg 1 järgi peab ostueesõiguse teostamiseks ostueesõigust omav isik teatama müüjale notariaalselt tõestatud avaldusega oma soovist ostueesõigust teostada. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et ta oleks tõestanud

§ 12.1 lg 1 ja AÕS § 264 lg 1 järgi oma tahteavaldust ostueesõiguse teostamiseks.

Seega ei ole hageja sellist tahteavaldust teinud ning ei ole asunud seega ka oma ostueesõigust teostama ega astunud seega tehingusse vastavalt ega ole seega talle üle läinud ka tehingust tulenevad nn ostja, antud juhul kingisaaja õigused, kohustused AÕS § 265 järgi. Kohus peab vajalikuks märkida, et notariaalsed kinkelepingud esitati hagejale R. S i poolt 23.09.2002.a. kohtule esitatud vastuhagi lisadena, mis nähtub tsiviilasja materjalidest (toimik lk. 170,

1. kd). Hageja on vastanud sellele vastuhagile 18.02.2003.a. (
2. kd lk. 197-200) ja sellest nähtub, et ta on võõrandamislepingud kätte saanud, kuna ta on neid analüüsinud ja pidanud neid tühiseks. Kuna NAei ole notariaalselt tõestatud tahteavaldust teinud ega esitanud seda H.P S le kui kinkijale ega esitanud seda ka kingisaajale R. S , mis oleks võimalik AÕS § 264 lg 2 järgi, sest siis kui asi on läinud juba ostja, antud juhul kingisaaja omandisse, võib ostueesõiguse avalduse esitada ka ostjale, antud juhul kingisaajale. NAesitas alles hagis 09.09.2005 sellise ostueesõiguse teostamise soovi, ent nimetatu ei ole

12.1 lg 10, 11 ja AÕS § 265 ja 264 lg1,2 alusel tehtud vormikohane tahteavaldus ostueesõiguse teostamiseks. Lisaks märgib kohus, et hagejal oli võimalik teostada ostueesõigust vastava vormikohase tahteavaldusega vastavalt AÕS § 263 lg 1, 2 sätestatud tähtaja jooksul. Hageja sai vastavate kinketehingute ärakirjad koos vastuhagiga, millele esitas vastuväited 25.02.2003, seega pidid olema kinkelepingute ärakirjad ka märgitud ajal käes, sest NAesitas ka oma sisulised seisukohad tehingute kohta ning NAei ole tõendanud, et ta oleks teinud 2 kuu jooksul arvates 25.02.2003 vastavat vormikohast tahteavaldust ostueesõiguse teostamiseks kas H.P. S le või R. S . Seda, et tal ei oleks olnud neid lepingute ärakirju märgitud ajal, kui ta tegi vastuväited R. Scneideri hagile, ei ole NAvaidlustanud. Samuti ei ole NAtõendanud, et ta oleks pärast tehingute kohta tehtud hooneregistri kannet, mis tuli teha notari poolt AÕSRakS § 13 lg 7 alusel 15 päeva jooksul tehingute tegemisest (30.04.96 ja 19.06.96) 1 aasta jooksul vastavat vormikohast tahteavaldust H. P. S le või R. S ile ostueesõiguse teostamiseks. Seega on hageja ka märgitud ostueesõiguse teostamise õiguse kaotanud. NAselgitused kohtuistungil selle kohta, et tal ei olnud teada H. P. S elukoht ja seega ei saanud ta teha ka vastavat tahteavaldust, ei oma tähtsust, sest ostueesõiguse teostamise tähtaeg ei ole hagi aegumise tähtaeg, vaid on õigust lõpetav tähtaeg ning hagejal oli võimalik teha notariaalselt tõestatud ostueesõiguse teostamise tahteavaldus ka R. S ile. Kuna asjas on leidnud tõendamist, et hageja ei elanud vara tagastamise ajal 01.07.94 XXX, Tallinn, et ta ei ole teinud seaduses sätestatud tähtaja jooksul notariaalselt tõestatud tahteavaldust vaidlusalustesse kinketehingutesse astumiseks ostueesõiguse alusel ei H. P. S le ega R. S ile seaduses sätestatud lepingute ärakirja saamisest 2 kuu jooksul ega ka hooneregistri kande tegemisest 1 aasta jooksul ja kuna 09.09.05 hagiavalduses esitatud nõue ostueesõiguse teostamiseks ei ole vaadeldav seaduses sätestatud ostueesõiguse teostamise tahteavaldusena, mis on tehtud veel pärast seaduses sätestatud ostueesõiguse teostaimeks ettenähtud tahteavalduse tegemise tähtaega, siis ei ole hageja nõue ostueesõiguse teostamiseks vaidlusaluste kinkelepingute järgi põhjendatud ja tõendatud ja nõue ostueesõiguse teostamiseks ja õiguse tunnustamiseks astuda R. S i asemel kinketehingutesse 30.04.96 ja 19.06.94, millega H .P. S kinkis R. S ile 1/12 mõttelist osa ja 3/36 mõttelist osa XXXasuvast vallasasjast – elamust, tuleb jätta rahuldamata Kuigi H. P. S ei ole vastuväiteid hagile esitanud, on hageja nõue ostueesõiguse teostamise rahuldamata jätmiseks tõendatud kostja R. S i vastuväidetega ja esitatud tõenditega. 10 Eluruumi hõivamine Hageja väidab, et RSon hõivanud eluruumi XXXõigusvastaselt 14.10.97 ja palub tunnistada tema tegevus valduse rikkumisel omavoliliseks. Kehtinud ES § 6 järgi pidi omanik tagama talle kuuluva eluruumi korrashoiu vastavalt seadusele, seega tulenes seadusest R. S i kohustus tagada talle kuuluvas elamus ja tema poolt üürile antud eluruumide sj korteri nr 5 asuva eluruumi korrashoid. Tsiviilasja juurde võetud kriminaalasja nr 98020142 materjalidest nähtub, et 13.10.97 on hageja kirjeldatud sündmused küll aset leidnud ja kostja R.S i suhtes oli 19.01.98 Tallinna Prokuratuuri poolt NAavalduse alusel algatatud kriminaalasi nr. 98020142 KrK § 188 tunnustel, kuid 25.10.99 on kriminaalasja menetlus lõpetatud R. S i süü tõendamatuse tõttu. Nimelt nähtub kriminaalasjas R. S i enda seletustest ja ütlustest (kriminaaltoimik I kd. lk. 22, lk. 42-43, lk. 52) ja ka kriminaalasjas ära kuulatud A. Kuuse ütlustest (lk. 52) ja ning ka L. B ütlustest (I kd lk 56-57), et 13.10.97 toimus XXXkorteri nr 5 veetorustiku leke. L. B ütluste kohaselt elab ta majas I korrusel ja kui tekkis veeleke, läks ta ülemisele korrusel asuva korteri uksele koputama, kuid keegi ei avanud ust, mille tõttu helistas ta mehele, et viimne võtaks kontakti R. S iga. Kui tunnistaja koolist lapsega kella 12 paiku samal päeval koju tuli, siis oli R. S I korrusel ühe mehega ja teatas, et NAkorteris on veeleke. R. S helistas NAvanematele, kuid keegi ei võtnud telefoni vastu ja R. S teatas, et ta peab ukse maha lõhkuma. Kui korteri nr 5 uks maha lõhuti, siis selgus, et kogu korteris oli vesi. Kuna R.S ei saanud hagejat telefoni teel kätte, siis lõhkus ta korterisse pääsemiseks koos A. Kuusega korteri ukse ning lekke sulgemise järel tuli see tal sulgeda metalluksega, kuna uks oli ära lõhutud seoses vajadusega saada korterisse ja likvideerida veeleke. Samasuguse ütluse on andud ka kriminaalasja menetluse käigus A. Kuusk. Eeltoodu alusel leiab kohus, et asjas on tõendatud, et 13.10.97 tekkis Tallinnas XXXkorteris nr 5 veeleke, mille tõttu jooksis vesi koridori ja ka teiste majaelanike kasutuses olevatesse ruumidesse. Näiteks jooksis vesi L. B korterisse I korrusel ja kuna kedagi korteris nr 5 ei olnud, kes oleks korteris ise vee sulgenud ning ei õnnestunud ühendust saada ka NAja tema vanematega, siis pidi ES § 6 tuleneva omaniku kohustuse täitmiseks R. S avama ka korteri nr 5 ukse selle lõhkumise teel ning sulgema vee ning pärast seda paigaldama korterile uue ukse. Eeltoodu alusel ei ole R. S i käitumine omavoliline korteri 5 ukse lõhkumisel ja selle kaudu ei ole omavoliline ka korteri hõivamine, vaid on teistele isikutele, sj korter nr 5 asuvatele asjadele ja elamule kahjustuste tekkimise ärahoidmine. Seega on ka NAarvamus, et kostja oli tellinud spetsiaalselt metallukse selleks, et korter hõivata, alusetud ja tõendamata. Kohtu arvates oli kostjal kohustus korter nr 5 pärast selle avamist veeuputuse tõttu uuesti sulgeda ja kasutada selleks teist ust, kui eelmine uks oli selle mahalõhkumise tõttu kahjustunud ja kasutamiskõlbmatu. 16.10.97 tehtud teatega on R. S tõendatud, et ta teatas N. A notari vahendusel vajadusest teha veekahjustusi saanud korteris sanitaarremonti ning nõudest korter remondi ajaks vabastada hiljemalt 20.10.97 (vastav avaldus kriminaaltoimik I kd, lk 24). Sama kriminaasja materjalidest nähtub, et hageja, tema ema LAja tema õde JAandsid RSpärast veeavariid nõusoleku korteris remondi tegemiseks. NAandis nõusoleku kosmeetilise remondi tegemiseks. Nimetatud asjaolu on tõendatud NAenda ütlustega kriminaalasjas ja mille kohaselt kinnitas ta, et ta andis suulise nõusoleku kosmeetilise remondi tegemiseks ning nõusoleku asjade panemiseks keldrisse, kuna tal ei olnud kohta, kuhu asju viia (kriminaalasja II toimik, lk. 47 ja 47 p.). JAandis nõusoleku vannitoas kanalisatsiooni remondiks ja köögis köögilae remondiks, mis nähtub tema ütlustest kriminaalasjas ning samuti tema ning RSvastastamise protokollist (kriminaalasja I toimik, lk 146 pöördel- JAja RSvastastamise protokoll, kriminaalasja I toimik, lk. 58 - JAütlused). Tsiviilasjas ülekuulatud ütluste kohaselt lubas JAR. S il korteri korda teha ning tunnistaja lubas asjad koos emaga kinni katta. Ka LAkinnitas ütlustega kohtuistungil, et nad olid nõus sellega, et vannitoas oleks likvideeritud veeleke ja et lagi oles tehtud korda, sest sealt tilkus vett ning et kostja palus asjad neil ära katta (tsiv. 1. kd lk. 288-289). Eeltoodu alusel leiab kohus, et RSl oli NAnõusolek selleks, et korter pärast uputust tuleb teha korda, ja et kui asjad jäävad remondi käigus ette, võib need keldrisse paigutada, sest N. Aei olnud asju kuhugi panna. Seda, et asju lubati R. S il viia maja keldrisse, kinnitas ka Martin Loopere ütlustega kriminaalasjas (vt. krim. toimik, 1. kd toimik, lk. 51) ja seda, et asjad ka keldris asuvad, 11 nähtub ka vaatluse protokollist ja selle juurde lisatud fotodelt, aga samuti kostja esitatud fotodelt. Tunnistaja L. B ütlustest kriminaalasjas nähtub, et NAei elanud faktiliselt seal korteris üldse ja et ta ei kasutanud korterit ja kuna NAei ole esile toonud ega tõendanud, et ta oleks RSkäest remondi ajaks palunud elamiseks teist ruumi/asenduseluruumi, siis on NAväited sellest, et R. S on omavoliliselt hõivanud vaidlusaluse eluruumi ja teeb talle takistusi eluruumi kasutamisel, tõendamata. Lisaks nähtub JAselgitustest tsiviilasjas (1. kd I toimik, lk. 282), et mingit juttu asenduspinnast poolte vahel ei olnud. Seega leiab kohus, et remondi tegemisele asumisega ei ole tegemist R. S i poolt eluruumi omavolilise hõivamisega vaid kokkuleppega teha remont korter, millest tingitud piiranguid, sj kasutuse piiranguid tuleb üürnikul, so hagejale taluda. Seega ei ole tegemist R. S i poolt hageja kui üürniku õiguste rikkumisega asja kasutamisel ja R. S i poolset korteri valdust selleks, et teha remonti, ei ole seega võimalik pidada ebaseaduslikuks ega omavoliliseks. Eeltoodu tuleb jätta NAnõue tunnistada RStegevus XXXasuva eluruumi hõivamisel ja valduse äravõtmisel ning jätkuval rikkumisel omavoliliseks, rahuldamata. Hageja nõude sellest, kas kostja peab taastama eluruumi valduse, lahendab kohus koos R. S i hagiga NAvastu. Mis puutub hageja väitesse, et R. S üritas ebaseaduslikult hõivata ja omandada eluruumi esitades kohtusse hagi hageja väljatõstmiseks tsiviilasjas 2/3/46-1167/96, siis leiab kohus, et isikul on õigus esitada hagi üürilepingust tulenevalt üürniku vastu ning hagi esitamine ei ole vaadeldav R. S poolt ebaseadusliku katsena hõivata ja omandada eluruumi XXX, Tallinn. Üürilepingu pikendamine, lepingu lõppemine, eluruumi valduse taastamine Järgnevalt vaatleb kohus R. S i hagi NAvastu ja NAhagi R. S i vastu osas, millega ta palub kohustada R. S it taastama eluruumi valdus.

§ 12.1 lg.

1 kohaselt loetakse elamu tagastamisel kehtiv üürileping kehtivaks kolmeks aastaks, alates elamu omandiõiguse üleminekust õigustatud subjektile ja

§ 12

.1 lg.3 kohaselt pikenes üürileping eelpoolnimetatud tähtaja möödumisel viieks aastaks.

§ 12.1 lg.

11 sätestab, et märgitud seaduse alusel pikenenud üürilepingu tähtaja möödumisel võib üürilepingut pikendada elamuseaduse §-de 32 ja 33 alusel. Elamuseadus § 32 lg. 1 kohaselt on lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt täitnud üürnikul lepingu tähtaja möödumisel eesõigus uue üürilepingu sõlmimiseks, välja arvatud elamuseaduse § 33 sätestatud juhud. Elamuseadus § 33 lg l p 2 kohaselt võib üürileandja lepingu tähtaja möödumisel üürniku eesõigust uue lepingu sõlmimisele vaidlustada, kui üüritud eluruum on elamiseks vajalik üürileandjale endale või tema perekonnaliikmetele. Elamuseadus § 33 lg 6 kohaselt kohaldatakse elamuseaduse §-i 33

-e §-is 12.1 lg 3 sätestatud eluruumi üürilepingu viie-aastase tähtaja möödumisel. Vaidlus puudus selles, et elamu mõtteline osa omand läks õigusjärgsetele omanikele üle

1. juulil 1994 vastavalt vara üleandmise aktile 28.06.
2. Seega oli AAga sõlmitud leping kehtiv alates 01.07.1994 3 aastat so kuni 01.07.1997 (incl.) ning kooskõlas

§ 12

.1 lg 3 pikenes see nimetatud tähtaja möödumisel vastavalt 5 aastaks, so kuni 01.07.2002 (incl.). R. S i poolt N. A esitatud 21.06.2002.a. avaldusega teatas R. S NAkirjalikult ja see kiri jõudis kohale 25.06.2002.a, et 1.juulil 2002.a. üürileping lõpeb ning et ta ei sõlmi temaga uut eluruumi üürilepingut, kuna nimetatud eluruum on vajalik R. S ile endale kui elamu XXXomanikule elamiseks. Nimetatud asjaolud on tõendatud hageja poolt kohtule esitatud avaldusega, AS –i Eesti Post kviitungiga ja Tondi postkontori teatisega (tsiv.

1. kd lk 178-180), mille saamist ei ole hageja tegelikult ka vaidlustanud. Seega on hageja oma tahteavalduse, mille kohaselt ta teatas, et ta ei soovi jätkata N. Aruga üürisuhet, teinud teatavaks N. A enne üürilepingu lõppemist. NAei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks avaldanud soovi R. S ile kasutada üürilepingu sõlmimise eesõigust. R. S esitas kohtule oma passi koopia ja väljavõtte AS-st Andmevara selle kohta, et ta on registreeritud Suur-Patarei 18a-6, mis on aga keldrikorrus, kuhu käesolevaks ajaks on rajatud 12 kütteruum. Kohtule esitatud hageja töökoha OÜ L õiendiga nr 297/02 03.09.02 on tõendatud, et hageja töökoha asukoht on Tallinn ja et R. S ka seal töötab. Asjaolu, et R. S il puudub Tallinnas elamispind, kuna tema poolt varem kasutatud keldrikorrusele on rajatud kütteruum, mis välistab keldrikorruse edasise kasutamise eluruumina, on tõendatud kohtule esitatud ruumide eksplikatsiooni ja ehitise vastuvõtu aktiga, millest nähtub, et väljaehitatava pööningukorruse omanikuks on muu isik. Seda, et XXXasuvaid eluruumide nr 3 ja nr 4 kasutavad alaliselt üürnikud V. Nikulin ja A. Terentiev, on tõendamist leidnud AS Andmevara vastusega päringule 03.04.03 ning hageja poolt kohtule üürnikele saadetud arvete ning pangaväljavõtetega arvete tasumistest. Ülalpool otsuses leidis tõendamist, et NAei kasutanud eluruumi selle tagastamise ajal endistele õigusjärgsetele omanikele. Tunnistaja J. B ütluste kohaselt kriminaalajas (krim.t. I kd lk 56-57) ei elanud NAfaktiliselt vaidlusaluses eluruumis, mis viitab sellele, et N. Apuudub vajadus selle eluruumi kasutamiseks, sj ei vajanud ta veeuputusest tingitud remondi ajaks asendusruumi. Eeltoodu alusel leiab kohus, et R. S on tema poolt esitatud tõenditega tõendanud asjaolu, et tal on vajalik eluruum elamiseks endale, tema vajadus eluruumi kasutamiseks enda tarbeks kaalub üles NAhuvid, kuna viimane ei ole tõendanud, et ta oleks eluruumi vajanud elamiseks, seda kasutanud ja vajaks seda ka edaspidi. Eeltoodu alusel oli seega R. S õigustatud keelduma uue üürilepingu sõlmimisest N. Aruga, mistõttu tuleb tema hagi rahuldada ja tunnistada R. S i õigust keelduda NAuue üürilepingu sõlmimisest Tallinnas XXXasuva eluruumi, mis on käesoleval ajal korteriomandi nr 14649801 reaalosa, kasutamiseks ning samuti tuleb tunnustada, et üürileping lõppes 01.07.
2. Kohus ei nõustu NAväitega, et leping on kehtiv ja pikeneb, kuna ta ei saa eluruumi kasutada ja et selle aja võrra pikeneb ka üürilepingu tähtaeg.

§ 12

.1 ning ES § 32, 32 ei tulene, et üürilepingu pikenemine ja tähtaja kulgemise algus sõltub sellest, kas üürnik eluruumi kasutab või mitte või sellest, kas keegi teeb talle väidetavalt takistusi eluruumi kasutamisel. Kostja väited sellest, kas tegemist on H.P. S ja R. S i vahelise müügi - või kinketehingutega ja kas nad püüdsid varjata müügitehingut kinkega ei oma üürilepingu tähtajalisuse ega selle pikenemise osas tähendust, kuna ei tulene seadusest. Kohus ei nõustu ka NAvastuväitega, et notar ei selgitanud tehingu sisu, kuna tehingu sisu selgitamine on vajalik lepinguosalistele mitte kolmandatele isikutele, sest vaidlusaluseid kinkelepinguid ei ole N. Aruga lepingut sõlmitud. NAvastuses toodud väited ostuuseesõigusest on kohtu poolt leidnud käsitlemist NAhagis ostueesõiguse teostamiseks ja kohus ei pea vajalikuks seda täiendavalt siinkohal enam analüüsida. R. S ei ole esitanud NAvastu väljatõstmise nõuet ja seega ei tõusetu küsimuste kohaliku omavalitsuse poolt vastuantavast eluruumist ES § 33 lg 3, 4 järgi. Ülaltoodud motiividel tuleb jätta rahuldamata NAhagi RSvastu kohustada R. S it taastama hagejale eluruumi XXX, Tallinn valdus, kuna seoses sellega, et eluruumi üürileping ei kuulu enam pikendamisele, on see lõppenud 01.07.02 ja N. Aei ole õigust nõuda enam selle eluruumi valdust. Kohus leiab lisaks eelnimetatule, et NAnõue, millega ta palub kohustada kostjat R. S it taastada eluruumi valdus, ei ole põhjendatud ja tõendatud ka seetõttu, et NAei ole tõendanud, et R. S oleks tegelikult tema eluruumi kasutamise valdust rikkunud. Ülalpool leidis tõendamist, et NAeluruumi ei kasutanud, 13.10.97 toimus korteris nr 5 veeuputus, mille likvideerimiseks oli omanik sunnitud korteri ukse maha lõhkuma ja mida kohus ei pidanud omavoliliseks eluruumi hõivamiseks ning edasi teostas R. S NAnõusolekul selle korteri remonti, mis ei ole eluruumi omavoliline hõivamine ning NAei ole tõendanud seda, et kuni 01.07.02 (lepingu lõppemiseni) oleks NApalunud R. S it enne hagiga kohtusse pöördumist eluruumi valduse taastamist, millest oleks R. S keeldunud. Seega ei ole NAtõendanud, et R. S oleks rikkunud NAõigust kasutada ja vallata vaidlusalust eluruumi. Kahju hüvitamise nõue, viivis Enne

1. juulit 2002 kehtinud TsK § 448 lg l kohaselt kuulus kahju selle tekitanu poolt täies ulatuses hüvitamisele nelja tingimuse olemasolul, millisteks on kahju olemasolu kannatanul, põhjusliku seose olemasolu tekitatud kahju ja kahjutekitanu teo (tegevus või tegevusetus) vahel, kahjutekitanu teo õigusvastasus ja kahjutekitanu süü. Kasvõi ühe kohustusliku tingimuse puudumine toob kaasa vastutusest vabanemise. Kahju hüvitamise nõude esitamisel peab hageja tõendama kahju olemasolu, 13 põhjusliku seose olemasolu tekitatud kahju ja kostjate teo vahel ja kostjate teo õigusvastasuse. TsK § 222 lg 1 alusel siis kui võlgnik ei täida kohustust nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile tekitatud kahju ja lg 2 järgi on kahju kreeditori poolt tehtud kulud, vara kaotsiminek, rikkumine, saamata jäänud tulu. TsÜS § 24 lg 1 ja lg 2 p 1 järgi on isikul õigus nõuda eraelu puutumatuse rikkumise korral moraalse ja varalise kahju hüvitamist, kui isiku eluruumi siseneti tema tahte vastaselt. TsK § 450 lg 1 alusel kahju, mille on tekitanud ebaseaduslike tegudega riigiorgan, ametiisik, kuulub hüvitamisele üldistel alustel. TsK § 463 lg 1 alusel kuulub isikule tervisekahjustamise korral varaline kahju hüvitamisele. Hageja väidab, et kostjad on talle tekitanud varalist kahju 300 000 krooni ja mittevaralist kahju 250000 krooni. Kohus tuvastas ülalpool otsuses, et R. S teostas ES § 6 tulenevat omaniku kohustust, kui ta teiste isikute asjade, sj ka korteris nr 5 asuvate asjade kahjustuste tekkimise vältimiseks seoses veeuputusega avas korteri nr 5 ukse ning et ta pidi tegema vastavalt hageja ja tema ema ja õe nõusolekul uputusjärgse nn kosmeetilise remondi ning milleks andsid nad R. S ile loa remondi ajaks viia korteris nr 5 asuvad asjad keldriruumi. Vaatluse käigus tuvastas kohus, et vaidlusalused asjad ka selles keldriruumis asuvad, keldriruum on lukustatud, kuiv, puhas. Seega käitus R. S kooskõlas üürniku NAhuvidega ja tema juhiste järgi. Eeltoodu alusel ei ole R. S pannud toime õigusvastast tegu, seega on ainuüksi selle tõttu hageja nõue varalise kahju hüvitamiseks, mis on väidetavalt talle tekitatud sellega, et ta ei saanud korterit kasutada, põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Isegi kui kahju tekkis, kuulub kahju hüvitamisele vaid siis, kui kahju tekitaja on käitunud õigusvastaselt, õiguspärase käitumise korral kahju hüvitamisele ei kuulu. Hageja märkis, et tema kahju tekkis seoses sellega, et ta ei saanud eluruumi nr 5 kasutada, ent hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, milles seisnes selline kahju. Veelgi enam leidis ülalpool otsuses tuvastamist, et hageja ei nõudnud remondi ajaks mingit eluruumi, mille kasutamisel tekkinuks tal mingid kulud e. kahju. Hageja viide VÕS § 127 lg 6,7, mille kohaselt võib kohus ise määrata kahju suuruse, on asjakohatu, kuna hageja ise on väitnud, et õigusvastane tegu leidis aset 1997.a, so enne VÕS–i jõustumist, mistõttu ei kuulu asjas kohaldamisele VÕS Raks § 22 järgi võlaõigusseaduse sätted ja kuna üürileping lõppes 01.02.97, ei tõusetu küsimust sellest ajast alates üldse hagejapoolsest võimatusest üüritud korterit nr 5 kasutada ning R. S i poolsest varalise kahju tekitamisest N. A seoses sellega, et viimane ei saanud korteri kasutada pärast 01.02.
2. Hageja väitis, et ta ei saanud oma asju kasutada, asjad on kahjustunud, millega kostja ei nõustunud. Ülalpool leidis tõendamist, et hageja andis kostjale ise juhise vajadusel viia remondi ajaks korteris olnud asjad maja keldriruumi, siis seega oli hageja enda hoolsuskohustus jälgida, millised konkreetsed asjad keldriruumi viiakse ja millises seisus need on enne keldrisse viimist. Vaatluse käigus selgus, et ruum milles asju hoitakse, on puhas, kuiv, seega ei ole tegemist asju kahjustavate tingimustega. Vaatluse käigus tundis hageja ära asjad, ent ei suutnud otsustada, millised asjad ta kaas soovib võtta. Kuna kahju tekkimine on hageja tõendamiskoormis ja kuna hageja ei ole tõendanud, et tema asjad oleksid saanud keldris hoidmise ajal kahjustada, või et need oleksid kadunud, kuna hageja ei ole tõendanud, millised konkreetsed asjad viidi keldrisse ja milline oli nende seisund sellel ajal, kui need keldrisse viidi. Seega on asjade kadumisest või kahjustumisest kahju tekkimine hageja poolt tõendamata. Tõendiks ei ole hageja väited ja nimekiri asjadest, samas on hageja ise oma vara koguse ja kvaliteedi aktis, mille ta on koostanud pärast vaatlust, märkinud, et asjad on osaliselt alles ja puuduolevate asjade maksumus on selles aktis antud hageja hinnangu kohaselt on kokku 90800 krooni (akti
3. lk), mitte 192000 krooni, nagu märkis esialgses hagiavalduses. Nimetatust ei saa aga järeldada, et kahju ulatus oleks hageja poolt tõendatud. Veelgi vähem ei ole hageja tõendanud, milline kahju tekkis tal seetõttu, et ta ei saanud neid asju kasutada. Kuna R. S tõendas, et asjad viidi keldriruumi hageja teadmisel ja korraldusel, keldriruum oli kuiv ja puhas, siis ei ole kostja rikkunud hoidmisel hageja asju ning kuna hageja ei ole tõendanud, millised asjad tal olid, mis viidi keldrisse ja mida nüüd ei ole, või millises seisundis olid nad siis, kui need 14 keldrisse viidi ja et need oleks kahjustunud, siis jääb NAhagi R. S i vastu väidetavalt asjade kahjustamisest ning võimatusest kasutada neid pärast 13.10.97 rahuldamata. Hageja põhjendas isiklike õiguste rikkumist sellega, et kostja hõivas tema eluruumi ja asjad ning see asjaolu koos riigi tegevusetuse ja tema kaitseta jätmisega tekitas talle ta kannatusi, vaimse tervise häireid ning põhjustas tema elukorralduse ja heaolu languse, kannatas solvanguid, mistõttu tuleb talle hüvitada mittevaraline (moraalne) kahju. Hageja tervise kohta kogutud tõenditega (Pelgulinna Polikliiniku ravikaart, Kalamaja Perearstid OÜ kiri 27.01.02, Mustamäe Lastepolikliiniku suunamine konsultatsioonile) on tõendatud, et 19.11.97 on hageja küll pöördunud raviasutustesse kaebustega elamispinnaga seostud olmeprobleemide tõttu, kuid perearst E. K kirjaga on tõendatud, et patsient osutus terapeutiliselt terveks, mistõttu teda üksnes nõustati ja soovitati tarvitada kerget rahustit närvisüsteemi tasakaalustamiseks. Psühholoog V.K epikriisi kohaselt sai hageja alates 1999.a. jaanuarist kuni hagi esitamiseni kohtusse psühhiaatri konsultatsioone ja ravikuuri antidepressantidega. V. K õiguslikud järeldused ei ole kohtule siduvad. Samas on tõendatud NAüldhaigestumist ja invaliidsust tõendavate dokumentide ja epikriisiga, et N. Aon olnud sünnitrauma, millega seoses sai ta sanatoorset ja ambulatoorset ravi neuropatoloogi diagnoosiga tserebraalne halvatus. NAoli teisel invaliidsusgrupil 1989-1995.a. ja kolmandal invaliidsusgrupil alates 1995.a. Hinnates märgitud tõenditega kogumis leiab kohus, et hagejal on seoses üldhaigestumisega olnud tervisega tõsiseid probleeme enne 13.10.97 sündmusi ja tõendamata on asjaolu, et elamispinnaga seotu oleks tema tervislikku olukorda oluliselt halvendanud (tsiv.t.
4. kd. lk 16,17, 124, 132, 193-194). Ainuüksi hingeline valu seoses ebameeldivustega ei ole hinnatav mittevaralise kahjuna ja seega ei ole hageja tõendanud, et tal oleks tekkinud tervisekahju, mille tõttu saaks tõusetuda üldse kahju hüvitamise küsimus TsK § 448 lg 1 ja § 463 lg 1 järgi ning sellega seonduvalt ka mittevaralise kahju hüvitamise kohustus. Teiseks tuvastas kohus, et kostja R. S ei ole toime pannud õigusvastast tegu, mistõttu ei tõusetu üldse küsimust ka mittevaralise kahju hüvitamisest TsÜS § 24 lg 1 p 1 alusel. Hageja leidis, et riik peab koos R. S iga vastutama temal tekkinud varalise ja mittevaralise kahju eest seetõttu, et R. S hõivas tema eluruumi ja asjad ning seda soodustas riigi tegevusetuse ja tema kaitseta jätmine ja et hageja pidi taluma solvanguid TsK 459 järgi vastutavad ühiselt kahju tekitanud isikud solidaarselt kannatanu ees. Esiteks ei ole hageja tõendanud, et tal tekkis üldse varaline ja mittevaraline kahju R. S i käitumise tõttu, teiseks ei olnud R. S i käitumine õigusvastane (vt otsus ülalpool), mistõttu ei saa rääkida ka varalise ja mittevaralise kahju tekitamisest riigi poolt koos R. S iga ühiselt seoses sellega, justkui oleks riik jätnud hageja kaitseta. Tsiviilasja juurde võetud kriminaalasja nr. 98020142 materjalidest nähtub, et R. S i suhtes on 19.01.98 Tallinna Prokuratuuri poolt N. Aavalduse alusel algatatud kriminaalasi nr. 98020142 KrK § 188 tunnustel, kuid 25.10.99 on kriminaalasja menetlus lõpetatud R.S i süü tõendamatuse tõttu. Seega on riik menetlenud NAavaldust/ kaebust kriminaalasjas ja prokuratuuri tegevuse peale halduskohtus (ts.t.
5. kd lk 19, 25 27,29 - Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu vastavad otsused, määrused - 16.04.1999 nr 3-822/99, 26.01.2000 nr 3-695/200, 06.03.00 nr II -3/123/2000, Riigikohtu loakogu resolutsioon 17.05.200 nr 3-7-2-4-89) ja ei ole seega jätnud hagejat kaitseta väidetavate rünnete eest ja kuna hageja ei ole tõendanud varalise ega mittevaralise kahju tekkimist, siis ei saa tõusetuda küsimust ka riigi vastutusest koos R. S iga NAees. Seda, kostjad oleksid põhjustanud hageja heaolu langust eluruumi kasutamisvõimaluste kahjustamisega, et oleks hagejat solvanud, ei ole hageja kuidagi põhjendanud ega tõendanud. Eeltoodu tõttu jääb NARSja Eesti Vabariigi vastu mittevaralise kahju 250000 krooni ja varalise kahju 300000 krooni hüvitamiseks rahuldamata. Kuna hageja nõue varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks jääb rahuldamata, ei kuulu rahuldamisele ka NA nõue kahju nõudelt viivise 495000 väljamõistmiseks. Kohtukulud 15 Kooskõlas TsMSRakS § 3 tuleb kohtukulude jaotule kohaldada varemkehtinud menetlusseaduses sätestatud. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 p 1 ja § 61 lg 1 p 1 ja 2 alusel jäävad kostjate kohtukulud, sj õigusabikulud NAkanda. Riik ei esitanud kohtukulude hüvitamise nõuet. R. S tasus õigusabikulude katteks kokku 35400 krooni (tsiv.t , 3 kd lk 802) ja oma hagilt (vastuhagilt) riigilõivu 200 krooni. TsMS § 61 lg 1p 1 ja 2 alusel on õigusabikulud piiratud varaliselt hagilt 5 %ga ja mittevaraliselt hagilt määrab hüvitatavate õigusabikulude suuruse kohus arvestades justiitsiministri kehtestatud määra, mis oli 50000 krooni kuni 31.12.
6. Kuna NAhagid jäävad rahuldamata ja R. S i hagi/vastuhagi/ kuulub rahuldamisele, siis tuleb N. Arult R. S i kasuks õigusabikulude katteks rahuldamata kahjunõude osalt välja mõista 35400 krooni, mis on alla 5% ning tasutud riigilõivu eest 200 krooni. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 64 lg 2 sätestab, et kui hageja on vabastatud riigilõivu tasumisest üksnes hagiavalduse esitamisel, mõistab kohus hagi rahuldamata jätmisel otsusega temalt riigilõivu välja riigituludesse. NApidi hagi esitamisel tasuma riigilõivu kokku 28 120 krooni. N. Aoli hagi esitamisel kahju hüvitamise nõudelt määrusega 28.08.00 osaliselt vabastatud lõivu tasumisest ja vastavalt määrusele tasus ta kokku hagi esitamisel riigilõivu 5000 krooni. Seega tuleb seoses hagi rahuldamata jätmisega mõista N. Arult riigituludesse 23120 krooni riigilõivu. Määrusega 02.08.2004 N. A määratud õigusabi riigi arvel ja kohus ei olnud määranud seda selliselt, tal tuleks õigusabikulud riigile hüvitada, seega jäävad märgitud kulud 4513 krooni riigi enda kanda. Kohtunik 16