Obsah (9)

§ 646§ 657§ 656§ 404§ 129§ 392§ 436§ 442§ 9

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 5. märts 2010. a., Ta

§ 646alusel üksnes kaebuse põhjal RESOLUTSIOON: 1.

Tühistada Harju Maakohtu

1. detsembri
2. a. otsus K. K. hagis E. K. vastu elatise väljamõistmiseks. Tsiviilasi saata uueks läbivaata-miseks esimese astme kohtule.
3. Apellatsioonkaebus rahuldada.
4. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused:
5. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. 2
6. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
7. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
8. augustil
9. a. esitas K. K. Harju Maakohtusse hagi E. K. vastu lapsele elatise saamiseks summas 3797 krooni, taotledes elatise väljamõistmist ka tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne hagi esitamist. Pooltel sündis XX.XXXXXXXXXX XXXX. a. ühine laps M. K., kes elab koos hagejaga. Alates poolte lahkuminekust
10. a. jaanuaris ei ole kostja lapse ülalpidamise kulusid mingil määral kandnud. Lapse ülalpidamiseks kulub 8200 krooni kuus, sealhulgas eluasemekulud 1800 krooni, kulud toidule 2000 krooni, kulutused transpordile 2000 krooni, sidekulud 100 krooni, kulutused tervisehoiule 100 krooni ja hügieenitarvetele 200 kooni; lasteaiale kulub 1000 krooni, riietele ja jalanõudele 500 krooni ning muud vältimatud püsikulutused moodustavad 500 krooni kuus. Hageja keskmine netosissetulek on 8329 krooni kuus, hagejal on 3-toaline korter XXXXXX, mis on koormatud hüpoteegiga, kusjuures igakuine laenumakse moodustab 6238 krooni. Kostja töötab P. S. ja tema igakuine sissetulek ei ole hagejale teada. Kostjal on auto ja mootorratas, kinnisvara kohta hagejal andmeid ei ole. Kostja vastuväited Kostja nõustus oma kohustusega last ülal pidada, pidas hageja poolt esiletoodud vajalikke kulutusi lapsele ülepaisutatuteks, väitis, et on teatud ulatuses lapsele vajalike kulutuste katmises osalenud, ei nõustunud elatise väljamõistmisega tagasiulatuvalt ning soovis hagejaga siduvat kokkulepet selle kohta, kumb milliseid lapsele vajalikke kulutusi kannab. Esimese astme kohtu otsus
11. detsembri
12. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt lapse ülalpidamiseks alates
13. augustist
14. a. kuni lapse täisealiseks saamiseni välja elatise 3630 krooni kuus. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 404 lg. 1 kohaselt võib kohus määrata kirjaliku menetluse, kui hagi hind ei ületa 50.000 krooni ja poole kohtusse ilmumine on oluliselt raskendatud suure vahemaa tõttu või muul mõjuval põhjusel. Kostja on sõjaväelane, teenib välismaal ning tema Eestis viibimine on episoodiline. Kostja arvamus on kirjalikult välja selgitatud. Kirjaliku menetlusega kostja nõustus. Seega lahendab kohus asja kirjalikus menetluses. Perekonnaseaduse (PkS) § 60 lg. 1 kohaselt on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Sama seaduse § 61 lg. 2 kohaselt määratakse elatusraha suurus, lähtuvalt kummagi vanema sissetuleku suurusest ning lapse vajadustest. Elatis määratakse kindlaks 3 igakuise elatusrahana. Nii hageja kui ka kostja sissetulek on samas suurusjärgus, s. o. hagejal 8300 ja kostjal 8000 krooni. Seega on loogiline, et vanemad kannavad lapse ülalpidamiskulusid võrdses ulatuses. Riigikohus on märkinud, et kõigepealt tuleb kindlaks teha lapse mõistlikud vajadused, seejärel peab kindlaks määrama kulutuste põhjendatud suuruse nende vajaduste rahuldamiseks. Seejärel, arvestades kulutuste suurust ja poolte varalist seisundit, peab otsustama, missuguses ulatuses on vanem kohustatud neid kulutusi kandma. Vanem ei täida ülalpidamiskohustust ka siis, kui ta teeb seda ebapiisavalt või ebaregulaarselt. Nähtuvalt lapse vajaduste loetelust on üksnes lapse eluasemekulud 1800 krooni kuus. Hageja andmetel elab ta lapsega 3-toalises korteris, tasudes laenumakseid 6238 krooni kuus. Kohtu hinnangul on nimetatud kulutuse põhjendatud suurus tunduvalt väiksem. Laenumaksete lapse ülalpidamiskulude hulka arvamisega kohus ei nõustu. Samuti ei nõustu kohus transpordikulude suurusega. Hageja elab ja töötab XXXXXX ning lasteaed asub elukohast 600 meetri kaugusel. 2000-kroonine transpordikulu on ebamõistlik ning sisaldab hageja enda transpordikulusid. Lapse mõistlikud kulutused ühes kuus on lapse vanust arvestades 6000 krooni, mitte 8200 krooni, nagu hageja seda hagiavalduses näitas. Pool lapse ülalpidamiskuludest on seega 3000 krooni. Elatusraha väljamõistmisel kohus arvestab, et tulumaksu tasub sellelt hageja. Eeltoodust järelduvalt on 3630 kroonine elatusraha kostjale jõukohane, lapse huve mõistlikult arvestav ning tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Asjaolu, et hageja ei luba kostjat lapsega suhelda, on taunitav. Samas ei ole kohtul võimalik viidatud problemaatikat elatusrahaga siduda. Lapsega suhtlemise kord lahendatakse kokkuleppel või hagita menetluses esitatava avalduse alusel. Vastavalt PkS § 70 lõikele 1 mõistetakse elatusraha üldjuhul välja päevast, mil hageja pöördus hagiga kohtusse. Hagiavalduse esitas hageja

1. augustil
2. a. ning elatise väljamõistmine on nimetatud ajast PkS § 70 lg. 1 alusel õigustatud. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasja tagasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Maakohus pidi olema teadlik, et kostja viibib Eestis
3. novembrist
4. a. kuni
5. a. maikuuni. Kohus määras aga asjas kirjaliku menetluse, andmata kostjale võimalust esitada täiendavaid tõendeid, tunnistajaid ja taotlusi enda ja hageja majandusliku seisundi kohta, lapse mõistlike vajaduste kohta ja selle kohta, et kostja on lapse kasvatamisest osa võtnud.
6. detsembril
7. a. kostja haigestus, teatades kohtule, et ta ei ole võimeline kohtuistungile ilmuma. Kostja ei ole andnud nõusolekut kirjalikuks menetluseks. Maakohus on ebaõigesti määranud elatise suuruse, pidades mõistlikeks kulutusteks 6000 krooni kuus. Hageja poolt näidatud kulutused lapsele on liialdatud, paljasõnalised ja tõendamata. Pangakonto väljavõttest nähtuvalt on hageja kulutused valdavas enamuses enesekesksed, otseseid kulutusi lapsele ei nähtu. Kostja töötasu on 8000 krooni kuus, ta oleks nõustunud tasuma elatist 2250 krooni kuus, mis oleks 5-aastase lapse ülalpidamiseks piisav. Maakohus ei ole arvestanud kostja reaalsete võimalustega. Kohtuotsuse resolutsioonis on märgitud elatise väljamõistmise kuupäevaks
8. august
9. a., otsuse põhjendavas osas puuduvad motiivid elatise väljamõistmiseks aasta enne hagiavalduse esitamist kohtule. Kostja soovib, et elatis temalt mõistetaks välja alates hagi esitamisest. Maakohtul puudus alus jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kostja ei ole pahatahtlikult käitunud, vastupidi, on soovinud leida mõistlikku kokkulepet hagejaga. Kostja on varem ja ka kohtumenetluse ajal last materiaalselt toetanud. Ajavahemikul
10. septembrist kuni
11. detsembrini
12. a. on kostja tasunud lasteaia makseid kokku 4320 krooni eest. 4 Hagejale on kostja juunis
13. a. andnud üle sularaha 3000 krooni. Korduvalt on kostja ostnud lapsele riideid ja asju. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Maakohus andis kostjale piisavalt võimalusi esitada avaldusi ja dokumente kohtule. Maakohus on õigesti mõistnud elatise välja tagasiulatuvalt. Lasteaia makseid asus kostja tasuma alles pärast hagiavalduse esitamist kohtule. Sularaha on kostja hagejale üle andnud vaid ühel korral ja väiksemas summas, kui ta ise väidab. Seega ei ole kostja täitnud lapse ülalpidamiskohustust. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et otsus tuleb

§ 657lg.

1 p. 3 alusel tühistada ja tsiviilasi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

§ 646

kohaselt võib kohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (§ 656 lg. 1). Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks.

§ 656

lõikes 1 on sätestatud alused, mil ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Muuhulgas annab selleks aluse asjaolu, et esimese astme kohtus on oluliselt rikutud õigusliku ärakuulamise või menetluse avalikkuse põhimõtet (

§ 656lg.

1 p. 1) või otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada (

§ 656lg.

1 p. 5). Kolleegium leiab, et maakohtus rikuti kostja õigust olla ära kuulatud ning otsus on ka olulises ulatuses põhjendamata. Seega esinevad

§ 656

lõikes 1 sätestatud alused, et maakohtu otsus tühistada ja saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks üksnes apellatsioonkaebuse põhjal apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata. Otsuse kohaselt määras maakohus

§ 404lg.

1 alusel, et menetleb asja kirjalikus menetluses. Osundatud sätte kohaselt võib kohus varaliselt hinnatava hagi asjas määrata kirjaliku menetluse, kui hagi hind ei ületa 50.000 krooni ja poole kohtusse ilmumine on oluliselt raskendatud suure vahemaa tõttu või muul mõjuval põhjusel. Seega on seaduse kohaselt kohtu määramisel asja kirjalikus menetluses lahendamise võimalus seatud sõltuvusse ühest küljest hagihinnast ja teisest küljest poole kohtusse ilmumise olulisest takistatusest, kusjuures kohtusse ilmumine võib olla takistatud nii suure vahemaa tõttu kui mõnel muul mõjuval põhjusel. Seejuures peavad mõlemad eeldused – hagihind ja kohtusse ilmumise takistatus – esinema üheaegselt. Et hagi on esitatud elatise väljamõistmiseks ja taolise hagi hinnaks on

§ 129lg.

2 kohaselt hagis nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte üle hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadava summa, siis on vaidlusaluses asjas hagihinnaks 32.670 krooni, nagu ka maakohus on leidnud, ja esimene eeldus kirjaliku menetluse määramiseks on täidetud. Samas ei nähtu kohtuotsusest, et täidetud oleks ka kohtu algatusel kirjaliku menetluse määramise teine eeldus – poole kohtusse ilmumise oluline takistatus. Otsuses on maakohus kirjaliku menetluse määramist põhjendanud asjaoluga, et kostja on sõjaväelane, kes teenib välismaal ja tema Eestis viibimine on episoodiline. Samas ei ole tuvastatud faktilisi asjaolusid, millest nähtuks, millal oli kostja kohtusse ilmumine oluliselt takistatud välismaal sõjaväeteenistuses viibimise tõttu. Asjaolusid, millest taoline takistatuks nähtuks, ei sisalda ka kohtu poolt

1. oktoobri
2. a. kohtuistungil tehtud protokolliline määrus (tl. 38) ning
3. detsembri
4. a. istungil tehtud protokolliline määrus (tl. 56). Kohtutoimikust seevastu nähtub, et kutset
5. oktoobri
6. a. istungile ei olnud kostjale kätte toimetatud (tl. 31 – 32 ja 38), kuid kutse
7. detsembril
8. a. kohtusse 5 ilmumiseks on kostja kätte saanud ja kinnitanud, et ta kohtusse ilmub (tl. 43). Ka muust kohtutoimikus olevast kohtu ja kostja e-kirjavahetusest nähtub, et kostja kavatses lähiajal (detsembri algul) Eestisse saabuda ja ka kohtusse ilmuda (tl. 40), samuti on kostja kohtule teatanud, et
9. detsembril jäi ta kohtusse ilmumata haiguse tõttu (tl. 54). Apellatsioonkaebuses on kostja märkinud, et viibib Eestis alates
10. novembrist
11. a., kusjuures jääb siia kuni
12. a. maikuuni. Et vaidluse lahendamise ajal ei olnud kostja kohtusse ilmumine suure vahemaa tõttu oluliselt raskendatud, siis ei olnud eeldus kohtu poolt kirjaliku menetluse määramiseks täidetud ja kohus ei olnud õigustatud asja kirjalikus menetluses lahendama. Et kohus menetles asja sellekohase aluseta kirjalikus menetluses, siis oli rikutud kostja õigust asja lahendamisele kohtuistungil, sealhulgas tema õigust olla kohtuistungil ära kuulatud. Lisaks sellele ei taganud maakohus kostjale võimalust esitada tema vastu esitatud nõudele vastuväiteid ja tõendada oma seisukohti.

§ 404lg.

2 kohaselt määrab kohus sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul avalduste ja dokumentide esitamise tähtpäeva, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja ning teatab neist menetlusosalistele; kohus võib määratud tähtpäeva muuta, kui seda tingib menetlusliku olukorra muutumine. Määranud

1. oktoobri
2. a. kohtuistungil tehtud protokollilise määrusega, et asja menetletakse kirjalikus menetluses, ei määranud maakohus kindlaks avalduste ja dokumentide esitamise tähtpäeva ega ka kohtuotsuse teatavaks tegemise aega, seega ei olnud võimalik sellest ka menetlusosalisi teavitada (tl. 38). Tähtaega kostjale avalduste ja dokumentide esitamiseks ei määranud kohus ka järgnevas menetluses. Tegemist on

§ 656lg.

2 lauses 2 sätestatud menetlusnormi rikkumisega, mida ringkonnakohus ei saaks tähelepanuta jätta isegi juhul, kui kostja ei oleks sellele apellatsioonkaebuses tuginenud. Piisaval määral ei ole täidetud eelmenetluse ülesandeid. Nii selgitab kohus vastavalt

§ 392lg.

1 punktidele 1 – 5 eelkõige välja hageja nõuded ja kostja seisukohad nende nõuete suhtes, menetlusosaliste taotlused ja teiste menetlusosaliste seisukohad nende suhtes, menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta, tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks, kas asja lahendamine on võimalik kompromissi sõlmimisega ning kas ja kuidas menetlusosalisi kohtuistungile kutsuda. Maakohus on küll edastanud kostjale hagimaterjali ja teinud talle ettepaneku sellele vastata, kuid ei ole juhtinud kostja tähelepanu vajadusele tuua oma hagile esitatud vastuväidete põhjendamiseks esile konkreetsed faktilised asjaolud ja esitada neid kinnitavad tõendid. Kohus ei ole välja selgitanud ka hageja seisukohti kostja poolt hagile esitatud vastuväidete, näiteks väite kohta, et kostja on lapsele teatud kulutusi teinud või et kostja on hagejale lapse ülalpidamiseks maksnud sularaha. Vaatamata kostja e-kirjades avaldatud soovile leppida hagejaga vaidluse lahendamiseks kokku, ei ole kohus välja selgitanud, ega asja ole võimalik lahendada kompromissiga. Kohus ei ole selgitanud välja ka seda, kas ja millal on kostjal võimalik kohtuistungil osaleda ega selgitanud talle menetluslikku olukorda, kuigi kostja poolt kohtule saadetud e-kirjadest nähtub, et kostja seda ei mõistnud.

§ 436lg.

1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab muuhulgas, et kohtuotsuse põhjendus peab olema loogiline ja vastuoludeta. Nõuded otsuse põhjendusele on sätestatud ka

§ 442lg.

8 lausetes 1 – 4, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohtu otsus neile nõuetele ei vasta. Otsus on vastuoluline. Nii on kohus otsuse resolutsiooni kohaselt rahuldanud hagi elatise väljamõistmiseks tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne hagi esitamist, otsuse põhjenduse kohaselt on kohus pidanud põhjendatuks rahuldada hagi PkS § 70 lg. 1 alusel aga alates hagi esitamisest 14. augustil 2009. a. 6 Ka otsuse põhjendus hagi rahuldamise kohta 3630 krooni ulatuses ei vasta

§ 442lg.

8 nõuetele ega ole piisav. Maakohus märkis otsuses õigesti, et elatisehagi puhul tuleb kõigepealt kindlaks teha lapse mõistlikud vajadused ja nende rahuldamiseks vajalike kulutuste suurus, siis tuleb aga vanemate varalist seisundit arvestades otsustada, missuguses ulatuses on kumbki vanematest kohustatud neid kulutusi kandma. Samas ei järginud kohus kirjeldatut. Hageja pidas lapsele vajalikeks kulutusteks 8200 krooni, kostja vaidles sellele summale vastu, leides, et taolised kulutused on ülepaisutatud. Niisugustel asjaoludel oleks maakohus pidanud lapse vajaduse kindlaks tegema. Lapse vajadust tuvastades märkis maakohus otsuses üksnes, et hageja poolt nimetatud eluasemekulud ja transpordikulud on liiga suured, kuid ei tuvastanud, millised on poolte ühise lapse põhjendatud vajadused ja millist liiki ning kui suured kulutused on nende vajaduste katmiseks vajalikud. Millistest muudest kaalutlustest peale lapse vanuse kohus lähtus, kui pidas talle vajalikeks kulutusteks 6000 krooni, otsusest ei nähtu, ometi ei ole alust lugeda seda summat iseenesest kuueaastase lapse vajaduste katmiseks vajalikuks. PkS § 61 lõikes 4 on sätestatud elatise alammäär, milleks praegu on 2175 krooni. Riigikohus on leidnud, et taoline alammäär arvestab reeglina lapse huvi saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus (3-2-1-705). Et eelduslikult katab elatis seaduses sätestatud alammäära ulatuses lapse vajadused, siis peab vanem, kelle juures laps elab ja kes hageb teiselt vanemalt elatise väljamõistmist alammäära ületavas ulatuses, nii lapse suuremat vajadust kui kostja võimalust suuremat elatist maksta põhjendama ja tõendama, kohus peab aga selle otsuses tuvastama. Maakohus taolist vajadust ei tuvastanud ega juhtinud ka hageja tähelepanu tema põhjendamis- ja tõendamiskohustusele. Tõenduslik osa otsusest puudub. Mingit hinnangut kostja väidetele otsus ei sisalda. Muuhulgas ei ole tähelepanu pööratud kostja väitele, et ta on lapsele teatud kulutusi teinud ning otsusest ei nähtu, kas kohus on elatist tagasiulatuvalt välja mõistes taoliste kulutuste tegemisega arvestanud. Otsus ei sisalda põhjendust ka menetluskulude poolte vahel jaotamise kohta. Eespoolkirjeldatud menetlusõiguse normide rikkumisi ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses, sest seaduse kohaselt vaatab vaidluse esmalt läbi ja teeb selle kohta põhjendatud otsuse maakohus (

§ 9lg.

3), maakohtu poolt täitmata eelmenetluse ülesandeid ei ole apellatsioonimenetluse eripära arvestades võimalik täita selles menetluses, peale selle võetaks pooltelt juhul, kui apellatsioonimenetluses tuvastataks esmakordselt vaidluse lahendamiseks oluline faktiliste asjaolude kogum, võimalus kohtuotsuse peale täies ulatuses edasi kaevata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul eespoolkirjeldatud puudused kõrvaldada ja teha asjas seaduse nõuetele vastav põhjendatud otsus. Menetluskulud tuleb maakohtul jaotada asja uuel läbivaatamisel

§-s 164 sätestatut arvestades. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik