TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-65 Otsuse kuupäev 5. oktoober 2009 Kohtukoosseis Roby Koik, Eda Muts, Mai Saunanen Kohtuasi Anu Hedmani (Hedman

) punktide 92.6 ja 107 kohaselt vaja saada minimaalselt 51 punkti 100st ehk vähemalt 51% võimalikust maksimaalsest tulemusest. Eksamikomisjon otsuse kohaselt hinnati lõpueksam hindega „F” - puudulik ning lõpueksam loeti mittesooritatuks. Otsuse kohaselt ei vastanud eksamineeritava praktilised oskused nõuetele.

1. Anu Hedmani 28.08.
2. apellatsiooni alusel otsustas Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna apellatsioonikomisjon 12.09.
3. a, et Anu Hedmani lõpueksami hinde tühistamiseks ja lõpueksami sooritatuks lugemiseks puudub alus ning jättis apellatsiooni rahuldamata.
4. Anu Hedmani 10.10.
5. a apellatsiooni alusel otsustas Tartu Ülikooli õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidluskomisjon 09.12.
6. a otsusega nr 7 jätta jõusse arstiteaduskonna apellatsioonikomisjoni 10.09.2008.a otsus koos täiendavate põhjendustega ja jätta jõusse Anu Hedmani lõpueksami hindamise otsus.
7. Anu Hedman esitas 09.01.
8. a Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna kardioloogia eriala residentuuri lõpueksami komisjoni (edaspidi eksamikomisjon) 26.08.2008.a otsuse tühistamiseks, Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna apellatsioonikomisjoni (edaspidi apellatsioonikomisjon) 12.09.2008.a otsuse nr 2-20/AR18393 tühistamiseks, Tartu Ülikooli õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidluskomisjoni (edaspidi vaidluskomisjon) 09.12.2008.a otsuse osaliseks tühistamiseks ning Tartu Ülikoolile ettekirjutuse tegemiseks, kohustades Tartu Ülikooli Anu Hedmani residentuuri lõpueksami kirjalike küsimustele antud vastuste pinnalt lõpueksami nõuetekohaselt hindamiseks.
9. Tartu Ülikool vaidlustas kaebuse tähtaegsuse, millega Anu Hedman ei nõustunud.
10. Tartu Halduskohtu 09.04.2009.a määrusega loeti kaebus esitatuks tähtaegselt. Kaebuse põhjendused ja taotlused
11. Kaebaja vaidlustab eksamikomisjoni otsuse, apellatsioonikomisjoni ja vaidluskomisjoni otsuse, kuna põhjendused eksami hinde kujunemise osas on sätestatud just nendes kahes viimases aktis. Kaebaja on seisukohal, et kaks viimast akti riivavad tema õigusi, kuna annavad sisulise põhistuse, miks eksamikomisjoni otsus negatiivseks kujunes. 2 Eksamikomisjoni otsus on sisuliselt motiveerimata ning põhistamata. Otsuste tegemisel on nimetatud organid uurinud eksamikomisjoni tööd ning selgitanud välja väidetavad põhjused lõpueksami negatiivseks hindamiseks. Kaebaja on seisukohal, et apellatsioonikomisjoni ja vaidluskomisjoni otsuse põhjendamiseks esitatud argumendid rikuvad kaebaja õigusi, kuna need on sisuliselt valed ja nimetatud põhjendusi on organid kasutanud selleks, et õigustada kaebaja residentuuri lõpueksami negatiivselt hindamist. Lisaks sellele sisalduvad apellatsioonikomisjoni ning vaidluskomisjoni otsustes põhistused lõpueksami hindamise kohta ja samuti on selgitatud ka eksami hindamise süsteemi, mis erineb esialgsest eksami komisjoni otsusest. Võttes arvesse, kuidas hindamissüsteemi osas on nii lõpueksami protokollis kui ka apellatsioonikomisjoni ning vaidluskomisjoni otsustes vastukäiv informatsioon, siis on selge, et kõik nimetatud aktid puudutavad otseselt kaebaja õigusi ja selle tõttu on kaebajal õigus ka kõiki nimetatud haldusakte vaidlustada.
12. Kaebaja arvates on eksami hindamine läbipaistmatu. Kaebajale jääb arusaamatuks, millisel viisil residentuuri lõpueksamit hinnati ja millised hinded ta eksami erinevate osade kohta sai. Kaebajale edastatud informatsiooni kohaselt loeti tema eksam mittesooritatuks tulenevalt sellest, et üks osa eksamist hinnati mittesooritatuks. Nimetatud seisukohta kinnitab ka Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna residentuuri lõpueksami protokoll nr 56, mille kohaselt on A. Hedmani eksamit hinnatud hindega „F" ning selgituseks on lisatud, et A. Hedmani praktilised oskused ei vasta nõuetele. Vaidluskomisjon on oma otsuses jõudnud seisukohale, et eksami erinevate osade hindamistulemused tegelikult summeeriti ja vastavalt kujunes koondhinne. Nimetatud seisukoht läheb vastuollu ka A. Hedmanile eksamit vastuvõtnud isikute poolt edastatud informatsiooniga ja tunnistajate ütlustega. Rain Paju on kinnitanud, et kaebaja töö oli rahuldav ja 5 punkti süsteemis oleks ta pannud hindeks
13. Samas eksamikomisjoni poolt 05.01.
14. a väljastatud tõendist nähtub, et nimetatud eksami osa on hinnatud 10 punktiga 20 võimalikust, mis ei vasta hindele 3, kui kasutusel oleks 5 palli süsteem. Seega on eksamikomisjon eksamitöid valesti hinnanud ja protokollis kajastatud hinded ei vasta tööde hindajate poolt tegelikult antud hinnetele. Lisaks eeltoodule on eksamikomisjon muutnud ka hindamissüsteemi võrreldes sellega, mis eksami tegijatele eksami eelselt öeldi ja kuidas ka paljud eksami hindajad eksamitöid hindasid. A. Hedman sai alles apellatsioonkomisjoni otsusest teada, et eksami hindamine toimus 100 palli süsteemis. Samas andsid eksamite hindajad hindeid 10 palli süsteemis, mida kinnitasid tunnistajad Küllike Karu ja Rain Paju. Tunnistaja Jaan Eha on väitnud, et punktisüsteem tehti ümber selleks, et see vastaks õppekorralduseeskirjale. Õppekorralduseeskiri ei nõua aga eksami hindamist 100 palli süsteemis- õppekorralduseeskiri näeb hindamise aluseks ette ainekava omandamise protsendi ning vastava protsendi arvestamine oleks olnud võimalik ka juhul, kui eksamitulemuse määramise aluseks oleksid olnud õppejõudude poolt reaalselt antud hinded 10 palli süsteemis. Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna 26.08.
15. a residentuuri lõpueksami komisjoni poolt saadetud eksami osade hindamise dokument kajastab erinevate küsimuste hindamisskaalat (suuline vestlus 10, koronarograafia teostamine 20 jne), mis on arusaamatu ning vastuolus muu informatsiooniga ning dokumentidega ja kõigutab eksamitöö hindamist, kuna erinevatel osadel on erinev väärtus. Selline informatsioon oleks pidanud olema varasemalt kinnitatud ja ka eksami tegijatele ning eksamitööde hindajatele teatavaks tehtud. Lisaks sellele ei kajasta eelnimetatud eksami osade hindamise dokument samasid eksamiküsimusi kui Tartu Ülikookooli Arstiteaduskonna residentuuri lõpueksami protokoll nr
17. Vastavalt

§ 113kehtestab lõpueksami sooritamise korra teaduskonna või õppeasutuse nõukogu.

A. Hedmanile teadaolevalt ei ole Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna nõukogu kehtestanud, millisel viisil residentuuri lõpueksamit hinnatakse ja milline on hindamisskaala, käesoleval juhul sellist eraldiseisvat dokumenti vastuvõetud ei ole, mistõttu lõpueksami 3 korraldamisel tuleb lähtuda teaduskonna nõukogus kinnitatud residentuuri programmis sätestatust. Nii

1. aastal kui
2. aastal vastuvõetud kardioloogia residentuuri programmid nägid ette üksnes kirjalikku lõpueksamit ning alles
3. aasta kardioloogia residentuuri programm sätestas, et „eksam on suuline ja kirjalik, hinnatakse nii teoreetilisi teadmisi kui praktilisi oskusi". Tunnistaja Maido Uusküla on kinnitanud, et kogu eksami korralduse määras
4. aasta augustis eksamikomisjon, mis ei ole kooskõlas Tartu Ülikooli õigusaktidega. Vastavalt Tartu Ülikooli õigusaktidele pidi
5. aasta augustis korraldatav lõpueksam olema üksnes kirjalik, ning eksamikomisjon ei olnud õigustatud nõudma residentidelt praktiliste oskuste demonstreerimist lõpueksamil. Vastavalt Tartu Ülikooli põhikirja § 80 (edaspidi põhikiri) sätestatakse õppekorralduseeskirjas statsionaarse ja kaugõppe ning täiskoormusega ja osakoormusega õppe üldnõuded, õppejõudude ja üliõpilaste õppetööga seonduvad õigused ja kohustused, üliõpilaste immatrikuleerimise, eksmatrikuleerimise, reimmatrikuleerimise ja akadeemilise puhkuse kord, eksternina eksamite ja arvestuste sooritamise, lõputööde kaitsmise ning lõpueksami sooritamise kord ning muud õppetööga seotud üldreeglid.

§ 39

kohaselt on õppekava õpingute alusdokument, mis muuhulgas määrab kindlaks õpiväljundite hindamise viisid.

§ 113

kohaselt kehtestab lõpueksami sooritamise korra teaduskonna nõukogu või õppeasutuse nõukogu. Arstiteaduskonna nõukogu poolt 10.05.

1. a kinnitatud kardioloogia residentuuri programmi punkti 9 kohaselt kontrollitakse residentuuri jooksul omandatud teoreetilisi teadmisi kirjaliku lõpueksamiga. Kardioloogia residentuuriprogrammi üldjuhendaja muutis õpiväljundite hindamise viisi ilma, et selle kohta oleks tehtud Arstiteaduskonna nõukogu otsust. Seega on 26.08.
2. a kardioloogia residentuuri lõpueksami läbiviimisel rängalt rikutud eelnevalt kehtestatud lõpueksami läbiviimise korda, mille tõttu ei ole võimalik lõpueksami hinnet kujundades võtta arvesse neid lõpueksami osasid, mille tegemise nõudmine oli vastuolus nii Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirjaga kui ka Tartu Ülikooli arstiteaduskonna kardioloogia residentuuri programmiga. Vaidluskomisjon on oma otsuses väljendanud seisukohta, et arst- residentide koolitust Tartu Ülikoolis reguleerib Tartu Ülikooli nõukogu 27.04.
3. a määrus nr 15 Õppekorraldus residentuuris (edaspidi ÕKR).

-d kohaldatakse juhtudel, kui see on selgelt sätestatud ÕKR-s või on olukord ÕKR-s reguleerimata. Tulenevalt asjaolust, et ÕKR-s ei ole viidatud

-le, siis on vaidluskomisjon leidnud, et ei ole vajalik järgida

-s sätestatud lõpueksamite regulatsiooni. Kaebaja ei nõustu nimetatud seisukohaga.

§ 1

kohaselt on õppekorralduseeskiri Tartu Ülikoolis tasemeõppe õppetööd reguleeriv põhidokument, mis fikseerib ülikooli õppetöö korraldamisega seotud tegevuse, kehtestab ühtse regulatiivse raamistiku, sätestab õppekorralduslikud pädevusvaldkonnad ning määrab ülikooli õppetegevuse kooskõla ülikooli teiste eeskirjade ning Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu õigusaktidega. Vaidluskomisjon on oma otsuses leidnud, et residentuuri lõpueksamit reguleerib üksnes ÕKR § 45, mis sätestab, et residentuuri lõpueksami programm ja nõuded peavad vastama sotsiaalministri kehtestatud eriarsti ja hambaarsti eriala kutsenõuetele eriteadmiste, oskuste ja kogemuste osas. Vaidluskomisjoni hinnangul ei laiene

residentuuri lõpueksami korraldusele, kuna eelviidatud ÕKR § 45 ei sätesta sellele otsest viidet, kuid kaebaja juhib tähelepanu asjaolule, et samas ei kehtesta ÕKR § 45 ka lõpueksamite tegemise korda. Kaebaja leiab, et ÕKR § 15 on üldnorm ÕKR § 45 suhtes ning ÕKR § 15 sätestab, et eksamite sooritamine residentuuris toimub

-s sätestatud korras ja ÕKR § 45 üksnes täpsustab, millele peab vastama lõpueksami sisu. Seega, kuna ÕKR § 45 ei sätesta ÕKR § 15 erinevat korda, on vajalik vastavalt ÕKR § 15 lähtuda

-st. Vaidluskomisjon on juhtinud tähelepanu ka ÕKR § 19, mis sätestab, et residentuuri eriala üldjuhendaja ülesandeks on muuhulgas ka eriala programmis ettenähtud eksamite ja 4 arvestuste ajakava koostamine ja residentuuri vastuvõtueksamite ja ka lõpueksamite koostamine. Nimetatud pädevus on kaebaja hinnangul pigem koordineeriva sisuga, mitte ei anna üldjuhendajale õigust muuta arstiteaduskonna nõukogu poolt kehtestatud residentuuri programmi. Selline tõlgendus on vastuolus ÕKR mõttega. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebaja arvates asuda seisukohale, et 26.08.

1. a A. Hedmani residentuuri eksami praktilist ja suulist laadi küsimused on vastuolus Tartu Ülikooli õppekorraldust reguleerivate õigusaktidega, mille tõttu on vajalik Anu Hedmani residentuuri lõpueksami hindamise otsus tühistada ning kohustada Tartu Ülikooli A. Hedmani residentuurieksami kirjalik osa uuesti läbi vaatama ning selle alusel A. Hedmani residentuuri lõpueksamit hindama.
2. Kaebaja on seisukohal, et Tartu Ülikoolil ei olnud õigust nõuda A. Hedmanilt koronarograafia protseduuri iseseisvat teostamist. A. Hedmani immatrikuleerirnisel
3. a kehtinud kardioloogia residentuuri õppekava kohaselt, mida A Hedman täitma peab, on resident kohustatud osalema 300 koronaarangiograafia protseduuril assistendina ja omandama meetodi interpreteerimise, näidustused, vastunäidustused, tüsistuste profülaktika ja ravi (10.05.
4. a kardioloogia residentuuri õppekava p 5). Uus programm kehtestab uue nõudena 250-300 angiograafia iseseisvat teostamist. Lõpueksamil nõuti A. Hedmanilt koronarograafia teostamist iseseisvalt, mitte assistendina. Seega pidi Anu Hedman lõpueksamil teostama protseduuri, mille iseseisvat tegemist tema käest ei olnud õigus nõuda ning millist protseduuri oli ta residentuuriõpingute jooksul valdavalt vaid assisteerinud. Kaebajal oli õigus õppida õppeprogrammi kohaselt, mille alusel tema residentuuri sisse astus ning juhul, kui Tartu Ülikool oleks leidnud, et nimetatud programm ei vasta kehtestatud nõuetele ja antud programmi alusel õppivad residendid peaksid jätkama õpinguid uue programmi alusel, siis oleks Tartu Ülikool pidanud selles osas võtma vastu rakendusakti ja seda ka oma residentidele tutvustama. Vastavalt ÕKR § 11 koostab residentuuri üldjuhendaja residentuuri programmi alusel residendile igaks õppeaastaks individuaalse õppekava. Kaebaja individuaalsed õppekavad lähtuvad
5. aastal vastu võetud programmist ja isegi uue kardioloogia õppeprogrammi vastuvõtmisel ei muudetud kaebaja individuaalset õppekava. Lisaks märgib kaebaja, et A. Hedmani immatrikuleerimisel
6. a kehtinud kardioloogia residentuuri õppekava kohaselt peab residentuuri lõpueksam olema kirjalik ning sellega kontrollitakse residentuuri jooksul omandatud teoreetilisi teadmisi. Residentuuri
7. aastal vastuvõetud programm on üles ehitatud viisil, et isikute praktilisi oskusi kontrollitakse kogu residentuuri jooksul, mitte lõpueksamil. Kaebaja märgib, et kardioloogid ei teosta oma igapäevatöös koronarograafiaid ega interpreteeri angiogramme. Nende protseduuride oskuste omandamiseks ja praktiliseks teostamiseks toimub subspetsialiseerumine invasiivkardioloogiks peale residentuuri, nagu on sätestatud kardioloogia residentuuri õppekavas p. 5, mille kohaselt kardioloogiliste subspetsiaalsuste omandamiseks tuleb pärast 4-aastase kardioloogia residentuuri lõpetamist jätkata õpinguid kuni saavutatakse kogemus angiograafia, PTCA, stentide paigaldamise, invasiivse elektrofüsioloogia valdkondades, kus piiravaks faktoriks on vabariigis tehtavate protseduuride arv. Seega lisaks asjaolule, et Tartu Ülikoolil ei olnud õigus nimetatud protseduuri teostamist nõuda, siis asjaolu, et A. Hedman ei sooritanud protseduuri piisavalt hästi, ei tähenda veel seda, et tal puuduksid kardioloogi oskused. Kaebaja rõhutab, et samal ajal temaga sooritasid eksamit ka residendid, kes olid lapseootel ning kes sellest tulenevalt ei saanud koronaarangiograafia protseduuri teostada, olenemata sellest, et vastustaja peab nimetatud oskuste kontrolli eelduseks, et isikud saaksid eriarstina töötada. Tunnistaja Jaan Eha väitis kohtuistungil, et A. Hedman esitas enne eksamit eksamikomisjonile dokumendid, mille kohaselt oli ta koronarograafia protseduure teostanud iseseisvalt, mille alusel oli eksamikomisjon kindel, et A. Hedman on võimeline protseduuri iseseisvalt teostama. Nimetatud väide ei vasta tõele. A. Hedmani ja eksamikomisjoni vahelisest kirjavahetusest ja samuti A. Hedmani residentuuripäevikutest nähtub selgelt, et A. 5 Hedman on koronarograafia protseduure assisteerinud, nii nagu seda ette nägi ka kardioloogia residentuuri õppeprogramm. Kaebaja nõustub vaidluskomisjoni seisukohaga, et residentuuri lõpueksam on viimane võimalus, et kontrollida isiku vastavust eriarsti nõuetele, kuid juhul kui soovitakse kontrollida praktilisi oskusi lõpueksamil, siis tuleks see sätestada eksamite läbiviimist reguleerivates aktides. Oluline on kaebaja arvates märkida, et lõpueksami läbiviimisel on oluline arvestada ka praktiseerivate arstide seisukohti, kelle hinnangul ei ole praktiliste oskuste kontrollimine eksamil kooskõlas patsiendi heaolu ja tervisega. Kaebaja on seisukohal, et residentuuri jooksul on võimalik piisavalt veenduda residendi praktilistes oskustes ning lõpueksam peaks olema kirjalik nii nagu see ka õppeprogrammides kirjas on. Vaidluskomisjoni seisukoht, et tulenevalt asjaolust, et kardioloogia erialal ei ole erialaühenduse poolt pädevuse nõudeid välja töötatud, tuleb lähtuda residentuuri eriala programmist, on õige selles osas, et ei ole võimalik nõuda isikutelt protseduuride teostamist, milleks ei ole neil piisavat ettevalmistust.
8. a kehtestatud ning
9. a kehtinud kardioloogia residentuuri programmidel on vahe -
10. a kehtestatud programm sätestab soovituslikud arvulised nõuded iseseisvalt sooritatud koronaarangiograafia protseduuride kohta, tingimus, mida
11. a kehtinud programm ei sätestanud. A. Hedmani immatrikuleerimise ajal kehtinud programm ei sätestanud üldse iseseisvat koronaarangiograafia protseduuride tegemist. Vaidluskomisjoni poolt viidatud kardioloogia residentuuri programmi punkt 4.1 sätestatud oskuste omandamise nõue ei tähenda, et isik peaks teostama iseseisvalt 300 angiograafiat, vaid peab saama selge ettekujutuse interventsionaalse kardioloogia näidustustest ja võimalustest ning resident peab olema võimeline tegema täiemahulist kardiopulmonaalset elustamist, haige intubeerimist, kardioversiooni ning vedeliku evakueerimist perikardi õõnest. Vastavalt sama programmi punktile 5.1 peab resident omandama koronaarangiograafia meetodi interpreteerimise, näidustused, vastu-näidustused, tüsistuste profülaktika ning ravi. Seega ei ole ka residentuuri programmist tulenevalt võimalik väita, et A. Hedman peaks oskama iseseisvalt teostada protseduuri.
12. Neil asjaoludel taotleb kaebaja haldusaktide tühistamist (vaidluskomisjoni otsuse osaliselt tühistamist) ja vastustaja kohustamist kaebaja eksami hindamiseks kaebajale eksamil esitatud kirjalikele küsimustele antud vastuse pinnalt. Vastustaja seisukohad
13. Vastustaja arvates puudub alus apellatsioonikomisjoni ja vaidluskomisjoni otsuse tühistamise nõude rahuldamiseks. Nimelt on vastustaja hinnangul antud juhul kaebuse esitaja nõude näol tegu vaideotsuse peale halduskohtusse kaebuse esitamise laadse olukorraga (HMS
14. ptk). HMS § 87 lg 2 p-i 3 kohaselt saab vaideotsuse peale esitada kaebuse, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Teisiti öeldes saab vaideotsuse enda (analoogia korras apellatsioonikomisjoni ja vaidluskomisjoni otsuse) peale esitada halduskohtule kaebuse üksnes juhul, kui vaideotsus ise ei ole seaduspärane. Vastava aluse puudumisel on halduskohtus võimalik vaidlustada üksnes esialgset otsust ehk antud juhul esialgset eksamikomisjoni otsust (HMS § 87 lg 2 p-d 1 ja 2). Vastustaja on seisukohal, et asjaolu, et apellatsioonikomisjoni ja vaidluskomisjoni otsuses sisalduvad m.h põhjendused, miks kaebuse esitaja lõpueksami hinne negatiivseks kujunes, ei saa olla aluseks kõnealuste otsuste tühistamisele. Vastasel juhul oleks alati võimalik vaidlustada vaidemenetluse käigus tehtud otsust, kuivõrd reeglina sisaldab see alati põhistusi esialgse otsuse kohta. Selline 6 käsitlus oleks ilmselgelt vastuolus vaidemenetluse, sh vaidemenetluse laadse vaidluse lahendamise süsteemi eesmärgiga teostada halduse enesekontrolli ning võimaldada asja lahendamist kohtumenetluse eelselt haldusorgani enda pool. Seega, apellatsioonikomisjoni ja vaidluskomisjoni otsustes lõpueksami läbiviimise korra vastavuse hindamine ja selle kohta põhistuste esitamine ei saa rikkuda kaebaja õigusi. Kõnealuseid otsuseid oleks võimalik vaidlustada üksnes juhul, kui nendega oleks rikutud kaebuse esitaja õigusi sõltumata vaidlusalusest esemest (näiteks rikutud asja lahendamise korda vms). Olukorras, kus kaebaja õigusi on väidetavalt rikutud üksnes lõpueksamiga seonduvalt, puudub alus apellatsioonikomisjoni ja vaidluskomisjoni otsuste tühistamise nõude rahuldamiseks. Kaebajal on võimalik esitada üksnes lõpueksami komisjoni 26.08.
15. a otsuse tühistamise nõue.
16. Vastustaja on seisukohal, et lõpueksamil oli õigus nõuda kaebajalt koronaarangiograafia protseduuri teostamist. Arst-resident peab olema võimeline sooritama residentuuri lõpetamisel iseseisvalt koronaarangiograafia protseduuri, kuivõrd selle oskuse omandamine on kardioloogia residentuuri programmiga ette nähtud. Residentuuri programmis ette nähtud residentuuris omandatava protseduuri teostamise oskuse kontrollimine lõpueksamil on lubatav ja igati aktsepteeritav. Kui arst-resident ei suuda lõpueksamil sooritada iseseisvalt toimingut, mille omandamine on kardioloogia residentuuri programmiga ette nähtud, ei ole võimalik anda sellisele praktiliste oskuste osas ebapädevale arst-residendile „luba“ tegutseda iseseisvalt eriarstina, sõltumata sellest, et ta teoreetilised teadmised võivad olla rahuldavad. Selline ebakompetentne eriarst ei oleks võimeline osutama arstiteaduse üldisele tasemele vastavat eriarstiabi ning vastustaja poolt oleks selliste ebapädevate eriarstide koolitamine lubamatu ja vastuolus residentuuri eesmärgiga. Teiseks, koronaarangiograafia protseduuride puhul tuleb eristada diagnostilisi protseduure ja raviprotseduure. Kardioloogia residentuuri lõpetanutel on õigus iseseisvalt teha diagnostilisi protseduure. Õiguse teha iseseisvalt raviprotseduure omandavad residentuuri lõpetanud töökohal, läbides spetsiaalse kaheaastase väljaõppe ehk n.ö subspetsialiseerumise. Seega on igati lubatav ja iseenesest mõistetav, et lõpueksamil kontrollitakse koronaarangiograafia diagnostiliste protseduuride teostamise oskust, kuivõrd selle oskuse omandamine kuulub residentuuri programmi. Asjaolu, et resident peab omandama koronaarangiograafia diagnostiliste protseduuride teostamise oskuse, on tõendatud residentuuri programmiga. Vana (10.05.
17. a) kardioloogia residentuuri õppekava kohaselt „Kardioloogi eriala resident peab omandama järgmise oskused /.../ invasiivne diagnostika /.../ koronarograafia ja venttikulograafia, angioplastika." Seega pidi juba vana programmi alusel õppinud resident valdama invasiivset diagnostikat, s.h. koronarograafiat ehk koronaarangiograafiat. Selle valdamine on tingimata vajalik, et resident saaks pärast subspetsialiseerumist teostada ka angioplastikat ehk terapeutilist koronaarangiograafiat. Ka uue (10.08.
18. a) kardioloogia residentuuri programmi kohaselt „Kardioloogia eriala resident peab omandama järgmised oskused /.../ invasiivne diagnostika ja ravi /.../ koronarograafia /.../. Mõlema dokumendi ülesehitusest tuleneb, et sisulisi muudatusi selles osas residentuuriprogrammides ei ole. Termini angioplastika asemel on kasutatud laiemat terminit „koronaarinterventsioonid", s.t. südame pärgarterisse sekkumised. Kuid sedagi ikkagi ainult diagnostilisel tasemel, sest vaidlust ei ole selle üle, et terapeutilised sekkumised, s.h. angioplastika eeldab täiendavat subspetsialiseerumist. Fakt, et 10.05.
19. a kardioloogia residentuuri õppekava näeb praktilise kogemuse saamiseks ette koronaarangiograafia teostamisel assistendina osalemise, ei välista nõuet, et resident peab residentuuri lõpetamisel omandama koronaarangiograafia oskuse ja olema võimeline seda ise residentuuri lõpetamisel teostama. Praktika saamise eesmärgil assistendina koronaarangiograafia teostamisel osalemise ja residentuuri lõpuks omandamisele kuuluvate koronaarangiograafia diagnostiliste protseduuride teostamise oskuse näol on tegu kahe eraldi küsimusega, mida ei saa omavahel 7 segi ajada, nagu seda on ekslikult teinud kaebaja. Üks ei välista teist. Asjaolu, et kaebaja oli kardioloogia residentuuri programmi kohaselt kohustatud osalema koronaarangiograafia teostamisel assistendina, ei tähenda seda, et lõpueksamil ei võiks kaebajalt nõuda koronaarangiograafia iseseisvat teostamist. Residentuuri käigus peab omandama koronaarangiograafia diagnostilise protseduuri teostamise oskuse ning sellise oskuse omandamise kiirendamiseks ja praktiliste kogemuste saamiseks on ette nähtud ka praktilise osana koronaarangiograafia protseduuril assistendina osalemine. Vastupidine lähenemine oleks vastuolus nii residentuuri eesmärgiga, arstieetikaga, arst- residendi enda ning patsientide huvidega. Nagu kaebaja poolt kutsutud tunnistaja K. Lotamõis selgitas, tegi tema residendina 400 angiograafia protseduuri ja neist 350 iseseisvalt. Seega ei ole tegemist mingisuguse ebatavalise nõudega residendi suhtes, vaid täiesti tavalise nõudega, mille täitmisel teised residendid mitte ainult ei assisteerinud, vaid ka omal käel läbi viisid. Asjaolu, et kardioloogia residentuuri käigus tuleb omandada iseseisvalt koronaarangiograafia protseduuri teostamise oskus, kinnitab ka Euroopa Kardioloogide Seltsi Kardioloogia alusõppekava (
20. ptk, lk 7). Siinkohal on vajalik märkida, et kaebaja poolt esitatud Euroopa interventsionaalse kardioloogia subspetsialiseerumise õppekava kohaldatakse subspetsialiseerumisel ehk pärast seda, kui kardioloogia residentuur on lõpetatud. Residentuuri jooksul seda õppekava ei kohaldata—residentuuris võetakse aluseks Euroopa Kardioloogide Seltsi Kardioloogia alusõppekava. Sisuliselt on kaebaja ainsaks motiiviks see, et residentuuri eksamil kontrolliti praktilisi teadmisi, kuid varasemalt ei olnud seda tehtud. Selles on kaebajal õigus ja seda kinnitavad ka tunnistajad. See on aga küsimus teadmise ja oskuste hindamisest, mitte residentuuri programmi sisust. Arvestades eelnevat oli kaebaja kohustatud omandama residentuuris koronaarangiograafia diagnostiliste protseduuride läbiviimise oskuse ja vastavate oskuste kontrollimine lõpueksamil oli lubatud.
21. Vastustaja arvates oli lõpueksami sooritamise kord kooskõlas Tartu Ülikooli residentuuri õppetööd reguleerivate õigusaktidega. Vastustaja märgib, et antud vaidlusaluse asjaolu hindamisel on tähtis see, et teineteisest tuleb eristada tasemeõpet ja residentuuri, kuivõrd tegu on kahe täiesti erineva õppevormiga ning õppekorraldust tasemeõppes ja õppekorraldust residentuuris reguleerivad kaks täiesti iseseisvat õigusakti. Õppekorraldust tasemeõppes reguleerib

ning õppekorraldust residentuuris reguleerib ÕKR.

p-s 1 ja 8 sätestatule tuginedes on õppekorralduseeskirjas sätestatut võimalik residentuuris kohaldada üksnes juhul, kui see on ette nähtud ÕKR-s või kui vastav valdkond on ÕKR-s täielikult reguleerimata. Teisiti öeldes on ÕKR nö eriseaduse ning

nö üldseaduse staatuses. Vastustaja on seisukohal, et

p-s 113 sätestatud lõpueksami sooritamise kord reguleerib üksnes tasemeõppes lõpueksami sooritamist. Residentuuris õpingute lõpetamiseks tehtava lõpueksami sooritamise kord on ette nähtud ÕKR IX ptk p-des 45-47. ÕKR p 45 sätestab, et residentuuri lõpueksami programm ja nõuded peavad vastama sotsiaalministri kehtestatud eriarsti ja hambaarsti eriala kutsenõuetele erialateadmiste, oskuste ja kogemuse osas. Seega ei ole ÕKR p-s 45 ette nähtud konkreetseid lõpueksami sooritamise nõudeid, vaid antud üksnes piirid, millega peab vastavate nõuete kehtestamisel arvestama. Igasugused viited

-s sätestatud lõpueksami sooritamise korra kohaldamisele puuduvad, mistõttu ei tule

-s lõpueksami sooritamise kohta sätestatut kohaldada. 8 Lõpueksami sooritamise täpse korra määramine on residentuuri eriala üldjuhendaja pädevuses (ÕKR p 19). Antud juhul määras kardioloogia residentuuri lõpueksami sooritamise korra ÕKR p-s 45 sätestatut arvesse võttes kindlaks kardioloogia residentuuri üldjuhendaja dr Maido Uusküla. Seda toetab ka senine praktika, mille kohaselt on residentuuri lõpueksamite sooritamise korra määramine olnud juba algusest peale, so 1990ndate keskpaigast alates, residentuuri üldjuhendajate pädevuses. Residentuuris ei ole kunagi olnud kehtestatud kaebuse esitaja poolt viidatud

p-s 113 sätestatud teaduskonna või õppeasutuse nõukogu kehtestatud lõpueksami sooritamise korda. Pealegi ei saagi sellist korda üleüldse kehtestada, kuivõrd

vastav regulatsioon residentuuri lõpueksamite puhul ei kohaldu. See, et kardioloogia residentuuri programmi p-i 9 kohaselt kontrollitakse residentuuri jooksul omandatud teoreetilisi teadmisi kirjaliku lõpueksamiga, ei tähenda vastustaja arvates, et lõpueksamil ei oleks võimalik kontrollida arst-residendi praktilisi oskusi ning teadmisi suuliselt. See, millises vormis oskusi hinnatakse, ei ole oluline. Oluline on üksnes see, et lõpueksamil kontrollitav jääks kardioloogia residentuuri programmis ette nähtud omandatavate teadmiste ja oskuste piiridesse. Pealegi kontrollitakse kardioloogia residentuuri programmi p-i 9 kohaselt residentuuri jooksul omandatud teoreetilisi teadmisi kirjaliku lõpueksamiga. See ei tähenda, et lõpueksamil ei oleks võimalik üleüldse arst-residendi praktilisi oskusi kontrollida. Lõpueksamil praktiliste oskuste kontrollimist tuleks vastustaja arvates pidada isegi elementaarseks, kuivõrd pärast lõpueksami sooritamist on arstil õigus tegutseda eriarstina ning sooritada kõiki residentuuri käigus omandatud protseduure. Liiatigi on lõpueksamil kontrollitud arst-residentide teadmisi suuliselt juba 1995. aastast alates, mil Tartu Ülikoolis hakati residentuuri korraldama. Samuti on alates sellest ajast kontrollitud ka arst- residentide praktilisi oskusi, kuid teistsugusel kujul (hinnangu andmine uuringu originaaltulemusele). 15. Vastustaja arvates hinnati lõpueksamit kooskõlas

-s ette nähtud hindamissüsteemiga. Kaebaja väited, et talle jääb arusaamatuks, millisel viisil lõpueksamit hinnati ja millised hinded kaebuse esitaja sai, on vastustaja arvates põhjendamatud. Kaebuse esitaja poolt lõpueksami erinevate osade eest saadud hinded ja ka lõpueksami koondhinne on selgelt välja toodud kaebuse esitajale vastustaja poolt esitatud väljavõttes. Kõnealusest dokumendist nähtuvad üheselt kaebuse esitaja lõpueksami erinevate osade eest saadud punktid ning ka koondhinne. Asjaolu, et lõpueksamit hinnati koondhinde alusel, nähtub mh lõpueksami tulemuse väljavõttest ning kaebuse esitaja väited väidetava ebaselguse kohta on põhjendamatud. Samas ei oma see, kuidas lõpueksamit hinnati (koondhinde alusel või lähtudes eksami ühe osa mittesooritamisest), lõppkokkuvõttes eksami tulemuse osas tähtsust, kuivõrd kaebuse esitaja ei oleks lõpueksamit positiivsele tulemusele kummagi meetodi rakendamise korral sooritanud. Hindamise korda selgitasid oma ütlustega prof Jaan Eha ja Maido Uusküla. Ütlustest selgus, miks anti esialgselt, mitteametlikult, eksami osa hindavate õppejõudude poolt kaebuse esitajale teada teistsugused punktid, kui sisaldusid hiljem kinnitatud eksamitulemuste protokollis. Nimelt korrutati hiljem, ametliku hinde saamiseks, õppejõudude poolt eksamil antud punktid läbi koefitsiendiga, et teisendada kümnepalli süsteemis antud punktid sajapalli süsteemile. Seega lõpueksami tulemus ei muutunud sisuliselt, lihtsustatult öeldes muutus üksnes eksami osa eest antud hinde number (mitte suhe lõpptulemusse!).

p-de 92.6 ja 107 kohaselt on eksami positiivseks sooritamiseks vaja saada minimaalselt 51 punkti 100st ehk vähemalt 51 % võimalikust maksimaalsest tulemusest. Kaebuse esitaja lõpueksami tulemus oli 44,5 punkti l00st võimalikust ehk alla 51 % maksimaalsest võimalikust tulemusest. Samas on kaebuse esitaja saanud ka lõpueksami üksikute osade eest tulemusi, mis jäävad alla 51 %-i maksimaalsest võimalikust tulemusest (koronaarangiograafia teostamine). Seega on vastustaja arvates sisuliselt eesmärgipäratu 9 vaielda, kas lõpueksamit hinnati koondhinde alusel või lõpueksami iga üksiku osa tulemuse alusel. Kaebuse esitaja väide, et A. Hedman sai alles apellatsioonikomisjoni otsusest teada, et eksami hindamine toimus 100 palli süsteemis ning samas andsid eksamite hindajad hindeid 10 palli süsteemis, on vastustaja arvates ebaoluline. See, kas hinnati 100 või 10 palli süsteemis ei oma tähtsust, kuivõrd tegu on nö matemaatilise vahega ja see ei saa kuidagi mõjutada lõpptulemust. Fakt on see, et eksamitulemusi hinnati kooskõlas

-s ettenähtud suhtelise hindamisskaalaga ning kaebuse esitaja oleks pidanud erinevate eksamiosade eest saama kokku vähemalt 51% maksimaalsest punktisummast. Kasutades vaidluskomisjoni otsuses toodud sõnastust ei saanud pallisüsteemi amplituud kuidagi mõjutada kaebaja lõpueksami hinnet. Kohtu põhjendused ja otsus

1. Kaebaja vaidlustab eksami-, apellatsiooni- ja vaidluskomisjoni otsused, kuna eksamikomisjoni otsus on motiveerimata ja apellatsiooni- ja vaidluskomisjoni otsused on kaalutlusveaga otsused. Vaatamata sellele, et vastustaja on alates eelmenetlusest seisukohal, et vaideotsused ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, on kaebaja ka asja sisulise arutamise käigus jäänud oma taotluse juurde, et ka vaideotsused tuleb tühistada. Kuna halduskohus ei ole pidanud põhjendatuks jätta kaebust apellatsiooni- ja vaidluskomisjoni otsuste vaidlustamise osas läbi vaatamata, tuleb vaidlus tervikuna lahendada sisuliselt. Eesti haldusprotsessiõigus lähtub üldjuhul subjektiivse õiguskaitse põhimõttest ning kaebeõigus on üksnes neil isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab. Õigus pöörduda halduskohtusse on tagatud igaühele, kelle õigusi ja vabadusi on rikutud haldussuhetes avaliku võimu kandja poolt. Halduskohtusse pöördumise aluseks on kaebaja õiguste tegelik või väidetav rikkumine ja halduskohus peab tuvastama, kas ja kuidas kaevatav akt rikub kaebaja õigusi. Kaebeõiguse olemasolu ei tähenda aga seda, et kaebuse saab alati ka sisuliselt täies ulatuses rahuldada.
2. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-20-00 rõhutanud, et põhiseaduse §-st 29 tuleneb isiku õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, kusjuures seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Kuna pankrotihalduri eksami tulemustest sõltub isiku võimalus realiseerida oma põhiseaduslikku õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, peab isikul olema sellise õiguse riivamise korral võimalus kohtulikuks kaitseks. Kohtuliku kontrolli võimaluse tagamiseks peavad eksami kulg, selle tulemused ja komisjoni otsus olema kontrollitavad. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-97-08 osundanud, et mitterahuldav eksamitulemus toob kaasa gümnaasiumi lõpetamata jätmise, millega võidakse riivata mitmeid isiku põhiõigusi (nt põhiseaduse §-s 29 sätestatud õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ning põhiseaduse §-s 19 sätestatud õigust vabale eneseteostusele). Seega tuleb halduskohtul otsust, mille kohaselt on riigieksam sooritatud mitterahuldavalt, tõhusa õiguskaitse tagamiseks sisuliselt kontrollida, kasutades vajadusel eksperdi abi. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-36-05 leidnud, et HMS § 87 lõike 2 punkti 3 kohaselt esitatakse kaebus vaideotsuse peale siis, kui vaidemenetluses on rikutud isiku õigusi vaidlustatud haldusaktist sõltumata. Muul juhul esitatakse kaebus haldusakti peale. Halduskohus on seisukohal, et Riigikohtu osundatud seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas vaidluses. Kaebaja poolt vaidlustatav arstiteaduskonna kardioloogia eriala residentuuri lõpueksami tulemus mõjutab kaebaja põhiõigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, mille tõttu tuleb halduskohtul sisuliselt kontrollida otsust, mille kohaselt on lõpueksam sooritatud mitterahuldavalt. Käesolevas vaidluses on sisuliselt kontrollitavaks 10 otsuseks seega Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna kardioloogia eriala residentuuri lõpueksami komisjoni otsus ( I kd lk 39), mitte aga Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna apellatsioonikomisjoni 12.09.2008.a otsus nr 2-20/AR-18393 (I kd lk 17-18) ja Tartu Ülikooli õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidluskomisjoni 09.12.2008.a otsus (I kd lk 22-26).
3. Halduskohus nõustub põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega, et asja materjalidega ei ole tõendatud, et vaideotsustega on rikutud kaebaja õigusi vaidemenetluses vaidlustatud haldusaktist sõltumata. Hinnates lõpueksami komisjoni otsuse seaduslikkust, saab halduskohus muuhulgas hinnata seda, kas esineb alus lõpueksami komisjoni otsuse tühistamiseks otsuse motiveerimatuse tõttu. Samuti saab halduskohus hinnata seda, kas lõpueksami komisjoni otsuse puhul on tegemist kaalutlusveaga otsusega. Vastuseks kaebajale märgib halduskohus, et lõpueksami komisjoni otsuse sisulise õigsuse hindamisel kaalub halduskohus ka kaebaja neid väiteid, mille kohaselt on apellatsiooni- ja vaidluskomisjon teinud sisuliselt ebaõige otsuse ehk kohaldanud vääralt materiaalõigust. Asjaolu, et põhjendused kaebaja eksamihinde kujunemiseks on esitatud alles apellatsiooni- ja vaidluskomisjoni otsustes tuleneb eksamiõiguse eripärast (s.h arstiteaduskonna residentuuri õppekorraldust reguleerivad õigusaktid) võrreldes haldusakte käsitleva objektiivse õigusega, mitte aga asjaolust, et eksamikomisjon oleks õigusvastaselt jätnud otsuse motiveerimata ja põhistamata. Halduskohus ei nõustu kaebajaga, et komisjonide otsused oleksid üksteisele vastukäivad ja seetõttu rikuvad vaideotsused kaebaja õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Kõik kolm komisjoni on lõppjäreldusena seisukohal, et kaebaja lõpueksamit ei saanud lugeda sooritatuks. Samas on halduskohus seisukohal, et vaidluse lahendamisel tuleb muuhulgas arvestada ka õigusselguse põhimõttega. Kui lõpueksami komisjoni otsus kuulub põhjendatult tühistamisele, kuuluvad tühistamisele ka apellatsiooni- ja vaidluskomisjoni poolt lõpueksami komisjoni otsuse suhtes tehtud vaideotsused, millega jäeti kaebaja vaided rahuldamata. Halduskohtu hinnangul ei välista Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 87 seda, et isik, kelle vaie jääb vaidemenetluses rahuldamata, vaidlustab halduskohtus koos algse haldusaktiga ka vaideotsuse, ning et algse haldusakti tühistamisel tühistatakse seetõttu ka vaideotsus. Üksnes algse haldusakti tühistamine ja vaideotsuse jõussejätmine läheks vastuollu õigusselguse põhimõttega, kuna vaideotsus oleks vaidemenetluse eseme tühistamise tõttu muutunud sisutuks. Samuti jääks sellisel juhul kehtima õigusvastane vaideotsus, mis oleks oma sisult kohtotsusega vastuolus. Taolist lähenemist on aktsepteerinud ka Tartu Ringkonnakohus, viimati 25.09.2009.a haldusasjas nr 3-09-
4. Ringkonnakohtu lähenemine on kooskõlas Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohtadega haldusasjades nr 3-3-1-38-07 ja nr 3-3-1-25-07, kes on samuti tühistanud isiku sellekohase kaebuse alusel koos algse haldusaktiga ka vaideotsuse. Kuna apellatsiooni- ja vaidluskomisjoni otsused kuuluvad tühistamisele lõpueksami komisjoni otsuse tühistamise tõttu, ei pea halduskohus aga vajalikuks käsitleda neid kaebaja väiteid, mis puudutavad eraldivõetuna üksnes apellatsioonija vaidluskomisjoni otsuseid.
5. HMS § 58 ja riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 3 lõike 3 punkti 1 kohaselt ei kuulu haldusakt tühistamisele, kui menetlus- ja vorminõuete rikkumine ei võinud mõjutada asja otsustamist. 11 Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-97-08 rõhutanud, et eksamitulemuse määratlemise puhul on tegemist otsusega, mis tehakse isikule teatavaks mitme erineva dokumendiga. Riigieksami tulemus tehakse isikule teatavaks riigieksamitunnistusega, millele ei märgita hinde kujunemist selgitavaid põhjendusi. Osa eksamihinde kujunemise põhjendustest esitatakse aga märgetena eksamitöö peal. Lisaks mõjutavad kirjandi hinnet mitmed subjektiivset hindamist nõudvad aspektid, mida kirjandi peale ei märgita. Hindamisotsuse terviklikku põhjendust ei pruugi otsuse adressaat seega teada saadagi. Osundatud seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas vaidluses. Ülikooli õppe- ja eksamikorralduse regulatsioon peab kindlustama õppetöö nõuetekohase kulgemise ja tagama eelkõige üliõpilaste põhiõigused. Õppevabadus on põhiõiguseks, mis hõlmab eelkõige õppeainete vaba valikut, õigust vabalt määratleda eelistusi õppekava siseselt ning teaduslike ja kunstiliste arvamuste kujundamist ja avaldamist. Eksamiõiguses, mille hulka saab lugeda ka residentuuri lõpueksami tulemuse hindamise korra, on eriti olulisel kohal põhiõigused, kuna eksamikorraldus peab vastama nii üliõpilaste võrdsusõigusele ja elukutse valiku vabadusele kui ka õigusele kohtulikule kaitsele. Selleks, et kohtul esineks alus vastavate otsustuste tühistamiseks, peab eksamikorralduse nõudeid olema rikutud oluliselt.
6. Vaidluse lahendamisel lähtub halduskohus ÕKR punktis 1 sätestatud residentuuri eesmärgist, milleks on viia residendi teadmised ja praktilised oskused iseseisva eriarsti tasemele. Residentuuri programmis tehakse vahet praktilisel ja teoreetilisel koolitusel kusjuures praktiline koolitus peab moodustama vähemalt 80 % residentuuri üldmahust ( ÕKR punktid 5, 7). Oluline vahetegu esineb aga ka residentide teoreetiliste teadmiste ja praktiliste oskuste kontrollimises ja hindamises. Residendi praktilisi oskusi ja kogemusi hinnatakse ÕKR-i kohaselt ainult õppetöö käigus, kuna ÕKR punkt 6 seob otsesõnu praktiliste oskuste ja kogemuse hindamise vormid ja korra residentuuri eriala programmis sätestatud korraga. Residendi teoreetilisi teadmisi kontrollitakse õpingute lõpetamisel toimuval kirjalikul eksamil, kuna ÕKR punkti 45 kohaselt peavad lõpueksami programm ja nõuded vastama eriarsti kutsenõuetele erialateadmiste, oskuste ja kogemuse osas.
7. Halduskohus, uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, kuulanud ära tunnistajate ütlused, on tõendite kogumis ja vastastikuses seoses hindamisel seisukohal, et käesoleval juhul on vastustaja rikkunud oluliselt eksamikorralduse nõudeid. Halduskohtul ei ole alust kahelda, et vastustaja poolt toimepandud eksamikorralduse nõuete rikkumine pärssis kaebajal eksami tegemist, mille tõttu tuleb Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna kardioloogia eriala residentuuri lõpueksami komisjoni 26.08.2008.a otsus ( I kd lk 39) tühistada, sest otsus on vastuolus kehtiva õigusega, milleks on ÕKR punktid 6, 45 ning kardioloogia residentuuri
8. aasta õppekava (I kd lk 30-33) punkt 9 ja kardioloogia residentuuri
9. aasta programmi (I kd lk 34-38) punkt
10. ÕKR punkti 6 kohaselt määratakse residentuuri eriala programmis omandatud teadmiste, oskuste ja kogemuse hindamise vormid ja kord. ÕKR punkt 45 teeb viite sotsiaalministri poolt kehtestatud nõuete järgimise kohustusele residentuuri lõpueksami korraldamisel, kuid vaidluskomisjon on otsuses tuvastanud (I kd lk 25), et kardioloogia erialal ei ole nõudeid tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamise nõuete raames välja töötatud, mistõttu tuleb lähtuda residentuuri eriala programmist. Halduskohtule ei ole esitatud tõendeid, mille alusel saaks selles osas teha vaidluskomisjonist erineva järelduse. Residentuuri eriala programmi mõlema variandi punktid 9 välistavad lõpueksamil praktiliste oskuste ja kogemuse hindamise. 12 Omamata selleks objektiivsest õigusest tulenevat õiguslikku alust, hinnati residentuuri lõpueksamil kaebaja praktilisi oskusi. Lõpueksami komisjoni otsuses sisalduva põhjenduse kohaselt (I kd lk 39) on vastustaja lähtunud kaalutlusest, et kaebaja praktilised oskused ei vastanud nõuetele. Vastustaja on seega lähtunud mitteasjakohasest kaalutlusest. Seega on tegemist kaalutluseveaga ehk õigusvastase otsusega, mis rikub kaebaja subjektiivseid õigusi, mille tõttu tuleb otsus tühistada koos sellest tulenevate õiguslike järelmitega vaideotsuste suhtes.
11. Halduskohus on seisukohal, et kaebaja lõpueksami hindamine ei ole toimunud kooskõlas ÕKR punktidega 6 ja 45 ning kardioloogia residentuuri
12. aasta õppekava punktiga 9 ja on toimunud seetõttu õigusvastaselt. Elementaarseks võib lugeda asjaolu, et enne eksami sooritamist on eksamineeritavale tehtud teatavaks omandatud teadmiste hindamise vormid ja kord. Käesoleval juhul on alles pärast vaidluskomisjoni otsust vaidluskomisjoni korraldusel kaebajale teatavaks tehtud eksami erinevate osade tulemused ja eksami erinevate osade kaal eksamihindes. Sellega on vaieldamatult rikutud kaebaja õigusi, kuna kaebaja ei ole eksami sooritamise ajal saanud aja planeerimisel otsustada, kuidas oleks kõige otstarbekam aega kasutada, et saavutada parim võimalik tulemus. Halduskohus nõustub pooltega, et arstiteaduskonna residentuuri lõpueksamite hindamine võiks olla korraldatud läbipaistvamalt, millisele järeldusele on jõudnud ka vaidluskomisjon otsuse selles osas, mille kohta on antud vaidluskomisjoni otsuse resolutsiooni punkt
13. Samuti nõustub halduskohus pooltega, et residentuuri läbinud ja residentuuri lõpueksami sooritanud kardioloogid peavad olema erialaste teadmiste ja oskuste poolest pädevad ühtsel turul tegutsemiseks ning vastama tervishoiutöötajate pädevuse hindamiseks kutse- ja erialaühenduste poolt väljatöötatud nõuetele. Teisalt peab aga vastustaja enda poolt kehtestatav õppekorralduse regulatsioon vastama õiguse üldpõhimõtetele. Lõpueksami hindamise regulatsioon ja kaebaja lõpueksami hindamine seavad kahtluse alla teadmiste hindamise objektiivsuse. ÕKR punktis 45 kohustub vastustaja residentuuri lõpueksami raames järgima sotsiaalministri kehtestatud nõudeid, mida tegelikkuses ei ole kehtestatudki. Eksamineeritavale tehakse eksami erinevate osade kaal ja tulemused teatavaks residendi taotluse alusel algatatud vaidemenetluse käigus alles pärast vaidluskomisjoni sekkumist. Vastustaja ei ole kohtule esitanud kõiki kaebaja poolt lõpueksami küsimustele antud vastuseid. Halduskohus on seisukohal, et vastustaja ei ole neil asjaoludel taganud lõpueksami komisjoni otsuse sisulist kontrollitavust, mis on õigusvastane, kuna vastustaja on eksamikorralduse nõudeid rikkunud oluliselt.
14. Kaebaja on seisukohal, et kardioloogia residentuuri
15. aasta õppekava (I kd lk 30-33) ja kardioloogia residentuuri
16. aasta programmi (I kd lk 34-38) alusel
17. aastal Tartu Ülikooli residentuuri lõpetamise kohta tunnistuse saavatele isikutele esitatakse erinevad nõuded koronarograafia protseduuri teostamise oskuse osas. Halduskohus on seisukohal, et koronarograafia protseduuri teostamise oskuse kontrollimise puhul on tegemist residendi praktiliste oskuste ja kogemuse hindamisega, mitte aga residendi teoreetiliste teadmiste kontrollimisega. Kuna vastavaid oskusi tuli hinnata juba enne residendi lõpueksamile lubamist, mitte aga lõpueksami raames, siis ei saa halduskohus sellel alusel lõpueksami komisjoni otsuse seaduslikkust hinnata, kuna seda ei tohtinud teha ka lõpueksami komisjon.
18. Kaebus kuulub rahuldamisele osas, milles kaebaja taotleb haldusaktide tühistamist. Lisaks sellele on kaebaja esitanud ka kohustamiskaebuse. Kaebajal on õiguskaitsevahendi valiku 13 vabadus. Nimetatud vabaduse kasutamisel on aga oluline, et valitud vahendi kaudu oleks võimalik isiku rikutud õiguste kaitse. Halduskohus on seisukohal, et kaebaja rikutud õiguste kaitseks on kohaseks õiguskaitsevahendiks tühistamiskaebus, koos tühistamiskaebuse rahuldamisel halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 26 lõike 1 punkti 1 alusel tehtava ettekirjutusega.
19. Kaebaja taotleb kohustamiskaebusega vastustaja kohustamist kaebaja lõpueksami hindamiseks lõpueksami kirjalikele küsimustele antud vastuse pinnalt. Halduskohus ei nõustu kaebaja käsitlusega. Lõpueksamil on kaebajale esitatud kuus küsimust, millest ühe on halduskohus tunnistanud lubamatuks. Vaidlusaluse otsuse puhul on tegemist vaieldamatult kaalutlusõiguse alusel antud otsusega. Kuna lõpueksamil on komisjonil laialdane kaalutlusõigus, ei saa halduskohus asuda sisuliselt komisjoni rolli. Halduskohus saab haldusorgani eest teha otsuseid küsimustes, kus viimase diskretsioon on redutseeritud nullini. Käesoleval juhul ei ole vastustaja diskretsioon redutseeritud nullini, mille tõttu ei saa vastustajale teha ettekirjutust kaebaja poolt soovitud kujul haldusakti andmiseks ilma juhtumi asjaolude täiendava kaalumiseta, vaid vastustajale tuleb teha ettekirjutus asja uueks otsustamiseks (RVastS § 6 lõiked 4-6). Vastustaja on vaidluskomisjoni otsusest tuleneva kohustuse alusel esitanud väljavõtte kaebaja poolt residentuuri lõpueksamil saadud punktidest (I kd lk 41), millele tuginedes on halduskohus seisukohal, et tegemist ei ole juhtumiga, kus vastustaja ei saa haldusakti andmisest asja uuel otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda. Halduskohus on seisukohal, et tulenevalt vastustaja ainupädevusse kuuluvast diskretsiooniõigusest ja ülikooli autonoomiapõhimõttest on vastustaja pädevuses muuhulgas ka otsustus, kas kaebaja teoreetilisi teadmisi saab kontrollida 26.08.2008.a esitatud eksamiküsimuste alusel, või tuleb kaebajal lõpueksam teoreetiliste teadmiste osas sooritada uuesti. Vastustaja on kaebajat kui lõpueksami sooritajat muuhulgas eksitanud asjaoluga, et lõpueksami erinevatel osadel on võrdne osatähtsus eksamihinde kujunemisel, kuna kohtule ei ole vastupidist seisukohta kinnitavaid tõendeid esitatud. Tegelikkuses on kaebajale esitatud küsimustel erinev kaal (10, 15 või 20 punkti 100 võimalikust punktist) eksamitulemuse kujunemise suhtes. Vastustajal puudus halduskohtu hinnangul alus lõpueksami raames kaebaja praktiliste oskuste ja kogemuse kontrollimiseks. Kaebaja väidetel oli eksami sooritamine pärsitud ka temale esitatud teoreetiliste küsimuste osas, kuna kaebajale eksamiks eraldatud aeg kulus praktiliste oskuste demonstratsiooniks. Asja uuel otsustamisel tuleb tagada hindamise läbipaistvus.
20. HKMS § 26 lõike 1 punkti 1 alusel tuleb kaebus rahuldada osaliselt ja tühistada vaidlusalused otsused kaebaja õigusi rikkuvas osas. Vastustajale tuleb teha ettekirjutus asja uueks otsustamiseks. Kohustamiskaebus tuleb HKMS § 26 lõike 1 punkti 6 alusel jätta rahuldamata.
21. HKMS § 92 lõige 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral, samuti halduslepingust tuleneva vaidluse lahendamisel jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 93 lõike 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja taotleb kohtukulude nimekirjas 128 221, 70 krooni (II kd lk 4) vastustajalt väljamõistmist. Vastustaja taotleb kohtukulude nimekirjas 91 306,20 krooni (II kd lk 34-35) kaebajalt välja mõistmist. Kohtukulude kandmine on poolte poolt tõendatud kuludokumentidega. 14 Võttes arvesse kaebuse osaliselt rahuldamist ja kohtukulu poolte vahel proportsionaalselt jagamise kohustust jätab halduskohus vastustaja kohtukulud tema enda kanda ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega kohtukulu 30 000 krooni lugedes kaebaja kohtukulud selles summas põhjendatud ja vajalikuks kohtukuluks proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Eda Muts kohtunik Mai Saunanen kohtunik 15 Roby Koik kohtunik