Obsah (5)

§ 173§ 222§ 229§ 211§ 208

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 26. jaanuar 2010. a.,

) § 211 p. 2 kohaselt 3 kuu jooksul, arvates kohustuse täitmise tähtpäeva saabumisest. Hageja oleks pidanud nõude käendaja vastu esitama hiljemalt

1. märtsil
2. a. Isegi kui lepingute järgi lugeda kohustise täitmise tähtpäevaks
3. märts
4. a., siis oleks hagi käendaja vastu pidanud olema esitatud
5. juunil
6. a., kuid see esitati alles
7. juulil
8. a. Esimese astme kohtu otsus
9. oktoobri
10. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt. Kohus mõistis OÜ-lt Hansaforest (likvideerimisel) AS-i Swedbank Liising kasuks välja 301.158, 22 krooni ning jättis rahuldamata hagi Andrus Pelovase suhtes. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sõlmis OÜ-ga Hansaforest (praegu likvideerimisel)
11. märtsil
12. a. kapitalirendilepingu nr. 0016989L puidutõstuki Foresteri 1010P suhtes ja kapitalirendilepingu nr. 0016990L puidutõstuki Foreter 780 suhtes. Kostja sai asjad oma kasutusse. Kooskõlas rendilepingute punktidega
14. ja lisaks olevate maksegraafikutega tuli kostjal tasuda hagejale rendimakseid, kuid kostja jättis oma kohustused täitmata ning jäi rendimaksetega võlgu. Lepingust nr. 006989L tulenev rendimaksete võlg on 22.373, 20 krooni ja lepingust nr. 001699L tulenev rendimaksete võlg on 22.237, 26 krooni. Mõlemad lepingud on hageja poolt ennetähtaegselt kooskõlas lepingu punktiga
16. 2 lõpetatud
17. detsembril
18. a. esitatud avalduse-teatega
19. detsembrist
20. a.
21. märtsil
22. a. sõlmisid hageja ja A. Pelovas käenduslepingu nr. 0016989-0016990-KÄ, millega viimane võttis kohustuse tagada OÜ Hansaforest kapitalirendilepingust tulenevate kohustuste täitmine. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕS RakS) § 12 lg. 1 kohaselt kohaldatakse enne
23. juulit
24. a. sõlmitud kestuslepingule alates
25. juulist
26. a. võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatut. Sama paragrahvi
27. lõike kohaselt kohaldatakse kestuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne
28. juulit
29. a., senikehtinud seadust. Kuivõrd pooltevaheline leping lõppes enne VÕS-i jõustumist, kuuluvad kohaldamisele

sätted. Vastavalt

§-le 173 tuleb kohustis täita nõuetekohaselt, § 174 järgi on ühepoolne kohustise tingimuste muutmine või kohustise täitmisest keeldumine lubamatu. Kuna ülalmärgitud asjaolude üle vaidlus puudub, siis on OÜ Hansaforest (likvideerimisel) rikkunud oma lepingust tulenevaid maksete tasumise kohustusi, mis ei ole lubatav

§ 173

ja § 174 järgi ja hageja on õigustatud nõudma sellelt isikult kohustuse täitmist ning rendilepingute järgi võlgnevate rendimaksete tasumist summas 44.610, 46 krooni. Asjaolu, et selle kostja suhtes oli avaldatud sundlõpetamise teade ja hageja ei esitanud 4 kuu jooksul nõuet, ei tähenda, et hageja ei võiks nõuda hagi korras nõude rahuldamist, sest taolist tagajärge seadusest ei tulene. Asjaolu, et OÜ-l Hansaforest pole vara nõude rahuldamiseks, ei ole aluseks nõude rahuldamata jätmisele ega vabasta teda vastutusest lepingu rikkumise eest, kuna see ei tulene seadusest. Kostja ei ole tõendanud, et müügist saadud raha oleks eelmärgitud võla katnud. Vaidlus on selle üle, kas hagejal on kahju tekkinud, milline on kahju ulatus ja kas kostja on selle tekkimises süüdi.

§ 222lg.

1 kohaselt, kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahju.

§ 222lg.

2 kohaselt mõistetakse kahjude all kreeditori poolt tehtud kulutusi, 5 tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti ka kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. OÜ Hansaforest (likvideerimisel) ei vaidlustanud asjaolu, et ta lepingut rikkus ja jättis rendimaksed tasumata, mille tõttu hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt. Kostja ei ole vaidlustanud seda, et lepingute rikkumine oleks toimunud tema süüst olenemata, s. h. ei ole välista kostja väited makseraskustest ja vara puudumisest tema süüd. Seega oli kostja rendilepingutest tulenevate kohustuste täitmata jätmisel süüdi. Lepingute ennetähtaegsel lõpetamisel on sellisel juhul hagejal õigus lepingute p.

1. 4 alusel nõuda vara tagastamist ja rentnikul on kohustus vara liisingfirmale tagastada ning p.
2. 17 järgi on rentnikul kohustus hüvitada hagejale vara võõrandamisest tekkinud kahju, kui lepingu ennetähtaegne lõpetamine leidis aset kostjapoolse süülise lepingurikkumise tõttu. Vara hindamisaktidest nr. 00091 ja 00092 nähtub, et
3. aprillil
4. a. sai hageja tagasi puidutõstuki Forester 10100 IP, tehasetähis 85111091, ja puidutõstuki Forester 780, tehasetähis. Vara tagastamise kohustus tulenes mõlema lepingu punktist
5. 4 ja seega pidi kostja ise hoolt kandma selle eest, et asjad saaksid lepingu lõpetamisel võimalikult varakult tagastatud, aga ka selle eest, et tagastamise hetk ning tagastatud vara andmed ja seisund fikseerida ning kanda selle mittejärgmise korral negatiivseid riske. OÜ Hansaforest (likvideerimisel) väited, et ta on vara hagejale ise tagastanud ja et ta on teinud seda varem kui
6. aprillil
7. a., on tõendamata. Asjaolu, et hageja ei nõudnud menetluses tagastamisega seotud kulutuste hüvitamist kokku 6000 krooni, ei tähenda, et kostja oleks vara tagastanud. Hageja seda omaks võtnud ei ole ja kostja ei ole esitanud tõendeid temapoolse vara tagastamise kohta. Kostja väited sellest, et hindamisaktides märgitud asjad ei pruugi olla need tõstukid, mis olid kostja kasutuses, on paljasõnalised ega ole millegagi tõendatud. Asjaolu, et kõiki andmeid ei olnud hindajal võimalik tõstukite juures tuvastada, ei tähenda, et tegemist oleks muude asjade kui nendega, mis olid kostja kasutuses. Seega on hageja hindamisaktidega tõendanud, et ta sai tagasi kostja kasutuses ja rendilepingute objektiks olnud asjad oma jõududega
8. a. aprillis. Esitatud hindamisaktidest nähtub, et puidutõstukid ei olnud korras, üks tõstuk vajas pisiremonti, juhtmestik oli lapitud, hüdraulika lekkis (akt 00091) ja sellest tulenevalt oli tõstuki Forester 10100 1P hind 100.000 krooni + käibemaks; tõstuk Forester 780 polnud töökorras, puudusid haaratsid ja elektrisüsteem, puudus spetsifikatsiooni tähistav märgistik, mille tulemusel oli väärtus 50.000 krooni + käibemaks. Sellise hinnaga müüdi mõlemad asjad
9. juunil
10. a., mis ilmneb OÜ Balti Realiseerimiskeskus arvetest ja konto väljavõttest ning kinnituskirjast
11. oktoobrist
12. a. Paljasõnalised on kostja väited sellest, et vara on liiga madala turuhinnaga müüdud, arvestades tema ostuhinda ja müügihetke ning lepingute sõlmimise aega ja et seetõttu ei ole usutav, et nende hind võis olla langenud oluliselt. Kostja ei ole oma väidete kinnituseks esitanud ühtegi tõendit. Hind määrati, arvestades asjade seisundit pärast tagasisaamist aprillis
13. a. ning need müüdi kolme kuu jooksul. Seega müüdi vara mõistliku aja jooksul. Kostja ei ole tõendanud, et tõstukite turuväärtus oleks olnud
14. a. aprillis ja juunis enam kui 100.000 ja 50.000 krooni (lisaks käibemaks). Hageja on eelmärgitud tõenditega tõendanud, et asjade turuväärtus oli vastavalt 100.000 krooni ja 50.000 krooni (lisaks käibemaks), millega need ka võõrandati ja seega ei ole turuväärtus vähenenud ajal, mil asjad olid hageja valduses. Vaidlust ei olnud selles, et lepingute lõpetamise ajal
15. detsembril
16. a. oli ühe tõstuki jääkväärtus, mis oli kostja poolt hagejale hüvitamata, 203.273, 88 krooni (käibemaksuta), ja teise tõstuki jääkväärtus 203.273, 88 krooni (käibemaksuta), mille hüvitamise kohustus kostjale tulenes lepingutest. Kooskõlas lepingute punktiga
17. 3 on hagejal kohustus arvestada võõrandamisest saadud rahast maha kulud, viivised, trahvid, lepingu maksed. Arvestades asjade jääkväärtuste suurust 406.547, 76 krooni (203.273, 88 + 203.273, 88) ja müügist laekunud raha 150.000 krooni, siis ei katnud müügist saadu jääkmaksumust ega ka debitoorset võlga ja hagejal on tekkinud seoses asjade väärtuse vähenemisega kahju (406.547, 76 - 150.000) = 256.547, 76 krooni kooskõlas

222 6 lg.

1. Hageja on kostjale
2. detsembril
3. a. esitatud teatises märkinud, et võtab asjad tagasi ja asjaolude täpsustamiseks tuleb kostjal võtta hagejaga ühendust, mis kinnitab hageja huvi asjade tagasisaamise vastu ja nõude esitamist kostjale. Arvestades seda, et kostja ei ole tõendanud, et asjade väärtus oleks olnud teistsugune, et ta tagastas asjad korrektses seisundis hagejale ja oluliselt varem kui
4. a. aprillis, siis ei saa rääkida hagejapoolsest kohustuse rikkumisest ja tema süü olemasolust asjade väärtuse vähenemisel. Eeltoodu ja

§ 222lg.

1 alusel on OÜ Hansaforest (likvideerimisel) kohustatud hagejale hüvitama kahju 256.547, 76 krooni. OÜ Hansaforest (likvideerimisel) palus kahju hüvitist vähendada. Kuna kostja on süüdi hagejale kahju tekitamises ja hageja ei ole süüdi kahju tekkimises, siis ei ole alust

§ 229lg.

1 (mõlema süü arvestamine) alusel kahju hüvitist vähendada. Kohaldatavad ei ole siin VÕS § 139 sätted, kuivõrd vara tagastamise kohustus tekkis lepingu lõpetamisel

1. detsembril
2. a. ja kuna kostja asju sellel ajal ei tagastanud, siis leidis rikkumine aset ajal, mil VÕS ei kehtinud. Kahju suurus ilmnes alles
3. a., kuid see ei anna alust kohaldada VÕS § 139 vastavalt VÕS RakS §-le
4. Kostjad väitsid, et hagi on aegunud, kuid see väide ei ole õige. Kuni
5. juunini
6. a. kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 116 järgi hakkab aegumistähtaeg kulgema päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Märgitud ajal kehtis TsÜS § 113 lg. 1 järgi üldine hagi aegumistähtaeg 10 aastat. Käesoleval ajal kehtiva TsÜS § 146 lg. 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. VÕS RakS § 9 lg. 2 kohaselt, kui TsÜS-i või VÕS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
7. juulit
8. a. kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates
9. juulist
10. a. Antud juhul on alates
11. juulist
12. a. kehtiva TsÜS § 146 lõikest 1 tulenev uus aegumistähtaeg lühem kui see oli enne
13. juulit
14. a., mistõttu tuleb 3-aastast aegumistähtaega arvestada alates
15. juulist
16. a. Lepingud lõpetati
17. detsembril
18. a., mil kostja pidi tasuma debitoorse võla, jääkväärtuse ja tagastama asjad, seega muutus nõue sissenõutavaks. Hagi on esitatud kohtule
19. juulil
20. a., seega ei ole hageja nõuded aegunud. OÜ–l Hansaforest (likvideerimisel) on hüvitamata kahju 256.547, 76 krooni ja debitoorset võlga 44.610, 46 krooni, kokku 301.158, 22 krooni. Vaidlus tekkis ka selle üle, kas käendus on lõppenud.
21. märtsil
22. a. sõlmisid hageja ja A. Pelovas käenduslepingu nr. 0016989-0016990-KÄ, millega viimane võttis kohustuse tagada OÜ Hansaforest kapitalirendilepingutest tulenevate kohustuste täitmine. Esitatud lepingust nähtub, et käendusleping on kehtiv kuni kõigi kapitalirendilepingust tulenevate nõuete täitmiseni. Vaidlus puudus selles, et mõlemad rendilepingud on lõppenud
23. detsembril
24. a., mil hagejal tekkis õigus nõuda vara tagastamist, võla tasumist ja kahju hüvitamist. Seega oli kohustus muutunud sissenõutavaks
25. detsembril
26. a. Iseenesest on õige kostja seisukoht, et käendusleping on kehtiv kuni kõigi nõuete täitmiseni, sest käendus saabki tagada tegelikke nõudeid, s. t. on aktsessoorse iseloomuga ja seda reguleerib

§ 211p. 1, mis sätestab, et kui on lõppenud põhikohustus, siis lõpeb ka käendus.

Nimetatu reguleerib aga üldiselt käenduse lõppemist. Esitatud käenduslepingus sisalduv viide käenduse kehtivusele ei tähenda seda, et käendus ei võiks lõppeda

§ 211p. 2 alusel.

Käesolevas vaidluses on määratletud kohustuse täitmise tähtaeg ja seega tuleb lähtuda käenduse lõppemise määramisel hoopis

§ 211punktist 2, mis sätestab erikorra käenduse lõppemise osas.

Nimelt lõpeb käendus § 211 p. 2 lause 1 alusel siis, kui kreeditor kolme kuu jooksul ei esita hagi käendaja vastu, ja teine lause sätestab, et kui kohustise täitmise tähtpäeva ei ole määratud või on määratud nõude esitamisega, siis teistsuguse kokkuleppe puudumise korral lõpeb käendaja vastutus ühe aasta möödumisega käenduslepingu sõlmimise päevast. Käesoleval juhul oli põhikohustuse täitmise tähtaeg määratud sellega, et leping lõpetati ülesütlemisega 20. detsembril 2001. a. Seega ei reguleeri hageja ja käendaja vahelisi suhteid mitte

§ 211

p. 2 teisest lausest tulenev regulatsioon (reguleerib juhtumit, kui kohustise tähtpäeva 7 ei ole määratud või on määratud nõude esitamise momendiga) ega § 211 p. 1 , vaid § 211 p. 2 lause

1. Hagi käendaja vastu esitati
2. juulil
3. a., seega on käendus lõppenud ja hagi käendaja vastu tuleb õiguse lõppemise tõttu jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu otsuse osaliselt, osas, millega hagi Andrus Pelovase vastu rahuldamata jäeti, ning rahuldada uue otsusega hagi ka selles osas, jättes menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Hageja nõue käendaja vastu ei ole lõppenud. Riigikohus on selgitanud, et

§ 211

p. 2 ei keelanud käenduslepingu pooltel sõlmida kokkulepet, millega välistatakse

§ 211

punktis 2 ette nähtud võimalus käenduse lõppemiseks juhul, kui võlausaldaja kolme kuu jooksul, arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest, ei esita hagi käendaja vastu. Käenduslepingus on pooled kokku leppinud, et käendusleping kehtib kuni liisingulepingutest tulenevate nõuete täieliku täitmiseni.

§ 211

punktis 2 sätestatud tähtaeg seega vaidluses ei kohaldu, sest pooled välistasid nimetatud sättes ettenähtud võimaluse, et käendus lõpeb juhul, kui kreeditor kolme kuu jooksul, arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest, ei esita hagi käendaja vastu. Nimetatud sätte p. 2 tuleb tõlgendada selliselt, et käendaja vastutus lõpeb käendatava kohustise täitmise lepingus märgitud lõpptähtajast kolme kuu möödumisel, kui lepingus ei ole teisiti kokku lepitud. Kuna käenduslepingus oli seadusest erinevalt kokku lepitud, siis jõudis maakohus ebaõige järelduseni. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega hagi OÜ Hansaforest (likvideerimisel) vastu rahuldati. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lõikega 1 ei kontrolli kolleegium maakohtu otsuse õigsust selles, vaidlustamata osas. Osas, millega maakohus käendaja vastu esitatud nõude rahuldamata jättis, ei ole otsus õige ja tuleb tühistada. Hagi tuleb rahuldada ka selles osas, mõistes hagisumma kostjatelt välja solidaarselt. Menetluskulud tuleb ümber jaotada. Maakohus leidis õigesti, et kohaldamisele kuuluvad

-i sätted. Pooled ei vaidle selle üle, et apellatsioonimenetluse pooleks olev kostja tagas käenduslepinguga hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud kapitalirendilepingutest tulenevate kohustuste täitmist. Et kapitalirendilepingutes oli ette nähtud korduvate kohustuste täitmine, siis oli tegemist kestuslepingutega. Et lepingud öeldi aga üles 20. detsembril 2001. a., siis muutusid lepingujärgsed nõuded sissenõutavaks hiljemalt sel ajal ja VÕS RakS § 12 lg. 2 kohaselt tuleb käenduslepingule kohaldada

-i sätteid. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja Andrus Pelovas käendajana vastutab hageja ees põhivõlgniku kapitalirendilepingust tulenevate täitmata kohustuste eest. Vaidlust ei ole, et

1. märtsil
2. a. sõlmitud käenduslepingus lepiti muuhulgas kokku, et käendusleping on kehtiv kuni selle aluseks oleva lepingu kõigi nõuete täitmiseni rentniku või käendaja poolt. Kostja väitel ei välistanud pooled sellega

§ 211p. 2 lause 1 kohaldamist ja selle seisukohaga nõustus ka maakohus.

Kolleegium sellega ei nõustu. Osundatud normi kohaselt käendus lõpeb, kui kreeditor kolme kuu jooksul, arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest, ei esita hagi käendaja vastu. Riigikohus on reas lahendites (3-2-1-100-06, 3-2-1-50-07, 3-2-1-102-07) leidnud, et

§ 211

p. 2 tuleb tõlgendada selliselt, et käendaja vastutus lõpeb käendatava kohustise täitmise lepingus märgitud lõpptähtajast kolme kuu möödumisel, kui lepingus ei olnud teisiti kokku lepitud, kui aga pooled on kokku leppinud selles, et leping kehtib kuni kohustuste täitmiseni, siis sisaldub selles

§ 211

punktis 2 sätestatust erinev kokkulepe ja käendus ei lõpe enne 8 põhilepingust tulenevate kohustuste täitmist. Seega ei ole hageja nõue kostja vastu lõppenud ja maakohus jättis hagi Andrus Pelovase vastu ebaõigesti rahuldamata.

§ 208lg.

2 kohaselt on käendajal õigus esitada kreeditori nõude vastu kõik vastuväited, mis oleks võinud esitada võlgnik ise. Käendajast kostja poolt esimese astme kohtu menetluses ühes põhivõlgnikust kostjaga hageja nõudele esitatud vastuväidetele on maakohus oma otsuses vastanud. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega ega pea vajalikuks neid üle korraga või täiendada. Menetluskulude jaotamisel on maakohus õigesti juhindunud kuni

1. detsembrini
2. a. kehtinud TsMS § 60 lõikest 1, kõrvuti põhivõlgnikuga tuleb aga hageja menetluskulude jaotamisel arvestada ka käendajaga. Põhivõlgnikult ja käendajalt solidaarselt tuleb välja mõista hagiavalduselt tasutud riigilõiv 17.000 krooni ja hageja poolt
3. veebruaril
4. a. mõlema kostja suhtes esitatud apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 13.250 krooni, seega kokku 30.250 krooni.
5. novembril
6. a. esitatud apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 35.000 tuleb hageja kasuks välja mõista üksnes käendajalt Andrus Pelovaselt. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik