Seega oli hagejal õigus pärast abielusuhete lõppemist ka tema osale vastavale osale ühise asja viljast (
Seejuures tuleb arvestada
lg-s 4 sätestatuga, et kaasomanikul on ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused. Seega oli kostjal õigus sõlmida üürnikega üürileping ja hagejal õigus öelda üürileping üürnikega üles või tõsta üüri ja üürida asi välja keskmise turuhinnaga, samuti oli hagejal õigus nõuda, et üürnikud maksaksid üüri temale. Üürilepingut hageja seaduses sätestatud korras üles ei ole öelnud, üüri hinda ei tõstnud ja seega on hageja nõude suuruse arvestamisel lähtunud põhjendamatult keskmisest turuhinnast vaidlusaluse kinnistu osas (tl 61). Samuti ei ole hageja esile toonud ega tõendanud, et konkreetse üürilepingu kohaselt 2 toa üürimiseks üüri suurusega 4’000.- - 5’000.kr oleks leidunud potentsiaalne üürnik. Tsiviilõiguste teostamisel tuleb toimida heas usus (TsÜS § 138 lg 1 ja 2). Tunnistaja AJütlustega (tl 199-200) loeb kohus tõendatuks, et XXX elamut asus üürnik AJüürima mais 2003.a, rääkides eelnevalt üürilepingu tingimused läbi hagejaga ja makstes hageja nõudel üüri 1’600.- kr kuus, seega leppis hageja ise kokku sellises üüri suuruses ja kostjalt hüvitise nõudmine arvestades keskmist turuhinda oleks hea usu põhimõtte vastane õiguse teostamine. Sama tunnistaja ütlustega loeb kohus tõendatuks, et 2006.a hooldas tunnistaja L T ema ja see oli üürilepingu tingimus; üüri maksid tunnistajad kord L T le kord T T le Hansapanga kaudu. Nimetatut kinnitavad ka tunnistaja A J ütlused (tl 202), mille kohaselt koliti XXX elamusse 15.mail 2003.a, telefoni teel oldi kontaktis nii Tiit kui L T ga ja üürilepingu kohaselt maksti üüri 1’600.- kr, kusjuures üürnikud on hooldanud ka tunnistaja ema, TT teadis üüri suurust ja üürnikud maksid seda nii T kui L T le, üüri maksmine lõpetati jaanuaris 2006.a, kui hakati hooldama L T ema. 03.jaanuar 2006.a üürilepinguga, mis lepingu kohaselt kehtis kuni 01.juuni 2007.a (tl 87, 210211) leppis kostja üüri suuruseks kokku U T hooldamise ja aitamise XXXja XXX maja 4 hooldamise, ümbruse korrashoiu. Nimetatust tulenevalt ei maksnud üürnikud raha, vaid tasusid omapoolse teenusega kostjale kui maja kaasomanikule. Maksekorraldustega (tl 212-217) loeb kohus tõendatuks, et perioodil 10.september 2005.a – 12.detsember 2005.a tegi AJ kostjale neli üüri summas 1’600.- kr ülekannet (vastavalt 10.09.2005.a, 11.10.2005.a, 10.11.2005.a ja 12.12.2005.a), kokku seega 4 x 1’600.- krooni. Nimetatud üüritulust kuuluks 3’200.- krooni hagejale (
lg 3) ja nimetatud summa mitteväljamaksmisega on kostja rikkunud asjaõigusseadusest tulenevat kohustust (VÕS § 100), mille täitmist on hagejal õigus nõuda (VÕS § 101 lg 1 p 1, § 113 lg 1 ja § 94). Lisaks on kostjal õigus nõuda viivist VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt alates nõude sissenõutavaks muutumisest. Hageja on seadusest tuleneva viivise nõude esitanud suuruses 637,77 kr. Kohus leiab, et hageja viivise arvestus vajab korrigeerimist ja hagejal on õigus saada viivist järgmises ulatuses: 1’600.- kr x 11,5 : 12 x 4= 61,33 krooni. Samas palus kostja kohtuistungil tasaarvestada hageja võimalik nõue kaubiku liisingmaksete tasumise nõudega. Kostja leidis, et tema nõude suuruseks on kõik kaubiku eest tehtud maksed, so nii esimene sissemakse kui igakuised maksed. Riigikohus on rõhutanud oma lahendis 3-2-1-11106, et tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja esitama vastuhagi, sest kui kostja on esitanud kohtumenetluse kestel tasaarvestuse avalduse, peab kohus seda arvestama. Kapitalirendilepinguga loeb kohus tõendatuks, et kostja liisis 18.12.2002.a kaubiku Peugeot Boxeri. Hageja ei vaidlustanud kostja väiteid, et müüs veebruaris 2006.a kaubiku kolmandale isikule 33’000.- kr eest ja pole sellest rahast kostjale midagi maksnud. Kapitalirendilepingu alusel abielusuhete lõppemise ajaks tehtud väljaostumaksed, mis laekumiste aruande (tl 35) kohaselt koosnevad esimesest sissemaksest summas 56’920.- kr ja igakuulistest maksetest kuni septembrini 2005.a kokku summas 138’203,85 on ühisvara jagamisel jagatavaks varaliseks õiguseks. Kummalegi abikaasale kuulus seega abielusuhete lõppemise ajal varaline õigus summas 69’101,93 kr. Asjaolu, et hageja kasutas pärast kõigi auto väljaostumaksete tasumist õigust võõrandada auto kolmandale isikule, et tähenda, et kostjal ei oleks õigust nõuda hagejalt oma osa abielusuhete lõppemise ajaks omandatud varalisest õigusest. Kapitalirendilepingu eesmärk oli omandada hagejale auto sissetuleku teenimiseks, seega oli auto omandamine perekonna huvides. Kuigi käesolevas asjas kohus poolte ühisvara ei jaga, peab kohus arvestama asjaoluga, et kostjal on hageja vastu tasaarvestatav nõue summas 69’101,93 krooni (PrkS § 18 lg 2 ja§ 19 lg 3), nimetatud summa mitteväljamaksmisega kostjale on hageja rikkunud perekonnaseadusest tulenevat võlakohustust (VÕS § 100), mille täitmist on kostjal õigus nõuda (VÕS 0¦ 101 lg 1 p 1). Nimetatud summa tasaarvestamisel hageja põhjendatud nõudega kostja vastu summas 3’200.- krooni ja viivistega 61,33 krooni ei tule kostjal hagejale midagi hüvitada. Kohus ei uuri järgmisi käesolevas vaidluses asjakohatuid tõendeid: tunnistajate kirjalikke ütlusi ja hageja küsimusi tunnistajatele (tl 205-209). Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesoleva otsusega jääb hagi rahuldamata, seega on otsus tehtud hageja kahjuks. Eelnevast tulenevalt tuleb kostja menetluskulud jätta hageja kanda. Ele Liiv kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.