Samas märkis maksuhaldur, et peab 06.09.2002 vastuses nr 6.1-03.3/7817 antud teavet selliseks, mis annab õiguse tasumata jäänud maksusummalt intressi mittearvestamisele (sama on maksuhaldur kinnitanud ka 06.07.2005 kohtumisel mitme endise AS Sylvester aktsionäriga - vt nt R. T. ütlused haldusasjas nr 3-071257). Kui maksuhaldur on intressinõude esitamise ajaks taganenud ka sellest kaebajat teistkordselt eksitanud seisukohast, annab see uuesti aluse
J. Haidla on maksuotsuse peale 28.03.2007 esitatud vaides taotlenud maksuhaldurilt selgesõnaliselt ka intresside mittearvestamist, kuid maksuhaldur pole taotlust menetlenud. Kuigi maksuhaldur sai taotluse kätte 23.07.2007, puudus intressi mittearvestamise taotluse esitamiseks tähtaeg, mistõttu tulnuks seda menetleda. Ajavahemikul 13.07.2005 - 26.02.2007 puudus kaebajal vastava taotluse esitamiseks põhjus ja ka võimalus. Intressi määramine on aegunud, sest kaebajale tehti haldusakt teatavaks alles 02.06.2008. Intressinõude postiasutusele üleandmine 15.02.2008 ei ole tõendatud. Maksuhalduri esitatud saatelehelt ei nähtu, et 15.02.2008 postiasutusele üleantud 13 lihtpostisaadetise hulgas oli ka J. Haidlale adresseeritud kiri intressinõudega. Ka Tallinna Ringkonnakohus leidis 20.11.2008 otsuses haldusasjas nr 3-07-354, kirja saatja ja postiasutuse vigu ei saa täielikult välistada. Kaebaja ei pöördunud mais 2008 maksuhalduri poole mitte seetõttu, et teadis intressinõude olemasolust (seda ei tõenda ka maksuhalduri väljatrükk kaebaja poolt e-maksuametisse logimise kohta), vaid tundis huvi, miks ei olnud temale tagastatud tagastamisele kuuluvat tulumaksu, mis oli kantud väidetavalt intressivõla katteks.
lg-t 4 tuleb tõlgendada selliselt, et maksukohustuslane peab olema postiteenuse osutajalt maksuotsuse aegumistähtaja jooksul kätte saanud. Kaebaja sai 02.06.2008 üksnes haldusakti koopia, mille vastavust originaalile pole ta saanud kontrollida. Kuna
lg 4 on isiku jaoks koormav säte, ei saa see
4. Maksu- ja Tolliamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata.
lg-s 5 sätestatud teokoosseisu realiseerumine eeldab maksukohustuslase poolt maksuhaldurile motiveeritud taotluse esitamist, milles toodud põhjendustest lähtudes saaks otsustada, kas
lg-s 5 sätestatud intressi mittearvestamise eeldused on konkreetsel juhul täidetud või mitte. Sellise taotluse esitamise vajadusele juhtis maksuhaldur tähelepanu ka 13.07.2005 kirjas. J. Haidla vastavat taotlust maksuhaldurile esitanud ei ole, mistõttu puudus MTA-l alus intresside mittearvestamiseks. Ebaõige on ka kaebaja seisukoht, et intressinõude andmiseks puudub alus maksuotsuse õigusvastasuse tõttu. AS Sylvester 19.08.2002 järelepärimises oli tehingut kajastatud üksnes hüpoteetiliselt ja oluliste detailideta, mistõttu ei saanud MTA 06.09.2002 vastus kaebajat kuidagi eksitada. Maksumaksjale vaidlusalust teavet andes ei toimunud maksumenetlust ega kehtinud vastuse koostamisel seetõttu uurimispõhimõte (
). Maksuhaldur andis 06.09.2002 kirjaga üheselt mõistetava seisukoha, et
§-st 84 tulenevalt oleneb maksumaksja tulumaksukohustus tehingu eesmärkidest ja tegelikust sisust. Kui tehing on tehtud maksudest hoidumiseks, siis kohaldatakse tehingu tingimusi, mis vastavad tehingu tegelikule majanduslikule sisule. Rõhutati ka iga üksikjuhtumi eraldi käsitlemise ja valitseva faktilise olukorra hindamise vajadust. J. Haidlale ei ole eelneva haldusmenetluse käigus antud kirjalikult sellist eksitavat või vale teavet, mis oleks põhjustanud tema poolt maksusumma tähtaegse deklareerimata ja tasumata jätmise. MTA on 13.07.2005 kirja lk 4 viimases lõigus märkinud, et maksuhalduri selliselt antud vastus maksuvabastuse rakendamisel ei oma ette määratud jõudu, sest ei ole teada peale vastuse andmist tekkivaid ja maksustamisel tähtsust omavaid asjaolusid. MTA 2005. a tegevus ei mõjuta kuidagi intressinõude õiguspärasust. Kaebaja pidi väärtpaberite võõrandamisest saadud kasu deklareerima hiljemalt 31.03.2004. Intressi määramine ei ole aegunud. MTA 15.02.2008 intressinõue anti AS-le Eesti Post üle samal päeval. Maksuhaldurile ei ole laekunud informatsiooni, et postisaadetist pole õnnestunud adressaadile kätte toimetada.
lg 4 seob maksusumma määramise tähtaegsuse mitte haldusakti kättetoimetamise, vaid postiteenuse osutajale üleandmisega. Maksuhaldur ei pea tõendama intressinõude kättesaamist adressaadi poolt, viide haldusasjale nr 3-07-354 ei ole asjakohane. Sama põhimõte on
lg 3 alusel kohaldatav ka intressinõude osas.
Intressinõude koostas Aili Tammela ja allkirjastas selle 13.02.2008, Ruth Paade ja Alma Sarapuu allkirjastasid intressinõude 14.02.
lg 4 teist lauset saab tõlgendada selliselt, et oluline on menetlusdokumendi postiteenuse osutajale üleandmise ajahetk, mitte saadetise adressaadile kättetoimetamise hetk. Vastustaja on tõendanud, et intressinõue väljastati J. Haidlale lihtkirjaga, mis registreeriti 15.02.2008 nõuetekohaselt dokumendiregistris ning anti koos teiste lihtkirjadega üle postiteenuse osutajale. Pole usutav, et maksuhaldur oleks jätnud nõuetekohaselt registreeritud ametliku kirja väljastamata. Kaebaja väidab, et
lg 4 on põhiseadusevastane, kuid põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamist ei taotle. Kohus leiab, et
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
lg 4 teist lauset tuleb tõlgendada selliselt, et maksuotsus on tehtud aegumistähtaja jooksul, kui see on postiteenuse osutajale üle antud enne aegumistähtaja möödumist ning isik saab üleantud maksuotsuse kätte postiteenuse osutajalt. Apellant ei ole kätte saanud intressinõuet, mille vastustaja väidetavalt andis postiteenuse osutajale üle aegumistähtaja jooksul. Apellant sai 02.06.2008 intressinõude koopia, mille vastavust originaalile ei ole ta saanud kontrollida. Üksnes koopia saatmisega haldusakti teatavakstegemine pole võimalik. Lisaks reguleerib
Kuna tegemist on isiku jaoks koormava sättega, ei saa
lg-st 3 järeldada, et
Intressi arvestamise aegumistähtaja näol on tegemist materiaalõigusliku regulatsiooniga, sest selle möödumine lõpetab konkreetse intressi arvestamise osas lõplikult maksuhalduri nõudeõiguse maksukohustuslase vastu.
lg 4 muudatusel on maksukohustuslast koormav mõju, sest nimetatud regulatsioon pikendab reaalset intressi arvestamise aegumise tähtaega. Maksumaksja peab arvestama võimalusega, et maksuhaldur on intressinõude teinud ja postiteenuse osutaja ei ole seda veel isikuni toimetanud. Pole välistatud, et maksuhaldur võib koguni arestida füüsilise isiku pangakonto intressivõla katteks, kuigi maksukohustuslane ei ole intressinõuet kätte saanud.
lg 4 muudatusega kehtestas seadusandja umbmäärase regulatsiooni, mille alusel ei ole maksukohustuslasele tagatud õigusselgus ega õigusrahu, mistõttu on see põhiseadusevastane. Maksuhaldur andis intressinõudele eelnevalt apellandile korduvalt eksitavat teavet, mis on
Kuigi 19.08.2002 kiri saadeti maksuhaldurile AS Sylvester nimel, olid sellega seotud enamik AS Sylvester endiseid aktsionäre, kellele oli teada ka maksuhalduri 06.09.2002 vastus. AS Sylvester tegeles puiduga, mitte ei pidanud maksuhalduriga õigusteoreetilisi diskussioone. Maksuhaldur oli AS Sylvester käimasolevast ümberstruktureerimisest teadlik. Tähendust ei oma, et maksuhaldur ei ole 06.09.2002 kirjas käsitlenud võimalikke intresse. Maksuhaldur kinnitas eksitavalt, et aktsiamüügitehingut ei maksustata, kuid hiljem asus seda siiski maksustama, mis mõjutas otseselt ka intresside määramist. Maksuhalduri 06.09.2002 kirja adressaatideks olid kõik AS Sylvester endised aktsionärid. Seda kinnitab maksuhalduri poolt K. Jõelehele 06.05.2005 saadetud kiri, mille ajendiks ei olnud K. Jõelehe päring, vaid MTA enda 06.09.2002 kiri. Halduskohus on jätnud täielikult tähelepanuta MTA 13.07.2005 kirja, milles palutakse see toimetada kõigile neile AS Sylvester aktsionäridele, kellele oli AS Sylvester edastanud ka MTA 06.09.2002 kirja. Maksuhaldur kinnitas 13.07.2005 kirjas oma varasemate seisukohtade muutumist ja seega AS Sylvester endistele aktsionäridele eksitava teabe andmist. Nimetatud kirjas on maksuhaldur ka selgesõnaliselt öelnud, et käesoleval juhul AS Sylvester endistele aktsionäridele intressi määramist ei toimu. Sama seisukoha väljendamist maksuhalduri poolt 2005. a kinnitasid vande all ka käesolevas asjas üle kuulatud tunnistaja Monica Pihlak ning haldusasjas nr 3-07-1257 Ranno Tingas ja Mati Polli. Intresside mittemääramist järeldas J. Haidla ka 19.02.2007 maksuotsusest nr 12-5/90, milles märgiti, et kui maksukohustuslane ei ole tasunud makse seadusega sätestatud tähtpäevaks, on ta kohustatud
J. Haidla tasus maksusumma maksuotsuses märgitud tähtajaks, et vältida intresside määramist. Intresside mittearvestamise taotluse esitas apellant maksuotsuse peale 28.03.2007 esitatud vaides. Maksuhaldur sai taotluse kätte hiljemalt 23.07.2007, kuid ei ole seda menetlenud. Ringkonnakohtule 18.01.2010 esitatud täiendavates seisukohtades leidis apellant, et Riigikohtu halduskolleegiumi 17.06.2009 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-23-09 (p-d 21-23) väljendatud seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas asjas ning otsusest nähtub, et maksuhalduri 06.09.2002 kirjast tekkis AS Sylvester endistel aktsionäridel usalduse kaitse ja 06.05.2005 kiri oli adresseeritud kõigile AS Sylvester aktsionäridele. MTA
võimalikule kohaldamisele (vt selle sätte kohaldamise tingimuste osas Riigikohtu halduskolleegiumi 17.06.2009 otsust haldusasjas nr 3-3-1-23-09). Maksuhalduri tegevus
§-le 84. Intressinõue ei ole aegunud. Maksuhaldur ei pea
lg 4 kohaselt tõendama intressinõude adressaadile üleandmist, vaid üksnes postiasutusele üleandmist. Puudub vaidlus selle üle, et intressinõue on dokumendiregistris registreeritud 15.02.2008. Kuna registreeritakse üksnes väljasaadetavad dokumendid, siis tõendab juba ainuüksi registreerimine seda, et dokument kuulus väljasaatmisele. Kanne lihtkirjaga haldusakti väljasaatmise kohta väljaminevate dokumentide registreerimise raamatus tõendab haldusakti väljasaatmist haldusorgani poolt (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 18.12.2001 määrus haldusasjas nr 3-3-1-60-01). AS-le Eesti Post anti 15.02.2008 üle muu hulgas 13 lihtkirja, puuduvad tõendid, et vaidlusalust intressinõuet nende hulgas ei olnud.
Nii intressi olemusest (kõrvalkohustus, mille eesmärk on tagada põhikohustuse täitmine),
lg-st 3 kui ka
lg-st 2 tuleneb selgelt, et seadusandja ei ole tahtnud
Erisuseks puudub ka mõistlik põhjus.
Maksukorralduse seaduse eelnõu (IX Riigikogu 886 SE) seletuskirja kohaselt on aegumistähtaeg pigem menetlusõiguslik kui materiaalõiguslik instituut. Apellandi õiguspärast ootust ei ole rikutud. Põhiseadus ei sisalda põhiõigust mh maksuvõla määramise aegumisele. Apellant oli
lg 1 p 5 ja § 115 lg 1 järgi kohustatud tasuma intressi maksuhalduri pangakontole seaduses ettenähtud tähtpäevaks ning talle ei saanud
lg 4 teises lauses sätestatud reegli kohaldamise võimalikkus tulla üllatusena, nimetatud reegel hakkas kehtima 16.03.2007, st enne intressinõude esitamist. Asjakohane on Tallinna Ringkonnakohtu praktika haldusasjades nr 307-1234, nr 3-07-353 ja nr 3-07-2471, samuti haldusasjas nr 3-07-
lg 4 teine lause sätestab, et maksuotsus on tehtud aegumistähtaja jooksul, kui see on postiteenuse osutajale üle antud enne aegumistähtaja möödumist. Ringkonnakohus on seisukohal, et
Sellele viitavad selgelt nii
lg 3, mille viimase lause järgi kohaldatakse intressinõudele maksuotsuse (§ 95) kohta käivaid sätteid, kui ka
lg 4 esimene lause, mis näeb ette, et intressinõude võib esitada maksuotsuses, vastutusotsuses, tasaarvestamise otsuses või hoiatuses üheaegselt maksusumma määramise, tasaarvestamise või sissenõudmisega. Puudub igasugune mõistlik põhjus arvata, et seadusandja oleks soovinud kehtestada regulatsiooni, mille järgi põhi- ja kõrvalkohustuse kohta nõude esitamine (sh ühes menetlusdokumendis) toimuks erinevas korras, kusjuures rangem regulatsioon kehtiks just kõrvalkohustuse suhtes. Ekslik on apellandi seisukoht, et kuna tegemist on maksukohustuslase jaoks koormava regulatsiooniga, siis ei saa seda tuletada
Tegemist on üksnes õigusloome tehnika küsimusega ning ka koormava iseloomuga sätete laiendamine viitenormi kaudu ei ole keelatud. Siinkohal võib näiteks osutada veel oluliselt abstraktsemale HKMS § 5 lg-le 1, mille alusel juhindutakse halduskohtus halduskohtumenetluse seadustikuga reguleerimata küsimustes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. Seejuures ei ole tegemist üksnes kohtule suunatud normidega, vaid sätetega, mis panevad terve rea kohustusi ka menetlusosalistele.
lg 4 kohaldamise kohustus ilmneb seaduse tekstist selgelt, mistõttu ei puutu asjasse, et maksuhaldur saab intressinõude suuruse kindlaks teha viivituseta ega vaja selleks tegelikult tervet aastat. Seaduse tõlgendamisel on esmaseks lähtekohaks ikkagi seaduse tekst (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 27.05.2008 otsus haldusasjas nr 3-31-24-08, p 12). Samuti viitas otseselt maksusumma määramise aegumise sätetele (
§-d 98, 99) ka varemkehtinud intressi arvestamise aegumise regulatsioon (kuni 31.12.2008 kehtinud
lg 2) ning seda on korduvalt aktsepteerinud ka Riigikohus (nt 29.03.2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-7-06, p 12; 29.11.2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-06, p 14; 28.11.2007 otsus haldusasjas nr 3-3-1-44-07, p-d 9, 10; 05.03.2009 otsus haldusasjas nr 3-31-91-08, p 8). 10.
Riigikohtu halduskolleegium märkis 20.06.2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-49-03 (p-d 16, 17), et haldusakti teatavaks tegemine või kättetoimetamine omab akti kehtivuse seisukohast universaalset tähendust, sh akti andmise aegumise kohaldamisel. Kui aegumistähtaja jooksul ei ole maksusumma määramisest isikut teavitatud, tekib tal õiguspärane ootus eeldada, et maksusummat enam ei määratagi. Kui haldusakt tuleb anda teatud tähtaja jooksul, tuleb haldusakt ka teatavaks teha selle tähtaja kestel. Ringkonnakohus leiab, et seoses asjaoluga, et 16.03.2007 jõustunud „Maksukorralduse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadusega“ (RT I 2007, 23, 121) täiendati
lg-t 4 teise lausega, mille kohaselt piisab aegumistähtaja järgimisest maksuotsuse tähtaja jooksul postiteenuse osutajale üleandmisest, ei ole Riigikohtu varemavaldatud seisukohad enam kohaldatavad. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et maksusumma määramise aegumistähtaeg reguleerib esmajoones maksuhalduri tegevust ning maksusumma määramise (sh intressi arvestamise) õiguse olemasolu ei saa seada sõltuvusse asjaoludest, mille üle haldusorganil puudub kontroll, nt sellest, kas postiasutusel õnnestub maksuotsust või intressinõuet adressaadile õigeaegselt kätte toimetada. 7
haldusakti kehtima hakkamist eraldi ei reguleeri, saab selles osas lähtuda HMS-st (tulenevalt
§-st 45). HMS § 60 lg 1 kohaselt loob ainult kehtiv haldusakt õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik. HMS § 61 lg 1 esimene lause sätestab, et haldusakt kehtib adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Seega ei saanud MTA 15.02.2008 intressinõue nr 12-5/3 hakata kehtima enne selle J. Haidlale teatavaks tegemist. Asjas on tõendatud, et J. Haidla sai intressinõude koopia kätte 02.06.2008 (tl 32-33). Halduskohus on seda ka aktsepteerinud ning lugenud J. Haidla 27.06.2008 esitatud tühistamiskaebuse tähtaegseks. 11. Asjas on vaieldud ka selle üle, kas aegumistähtaeg on materiaal- või menetlusõiguslik tähtaeg. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellisel eristamisel käesoleva asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Menetlusosalised on saanud ühtemoodi aru aegumistähtaja möödumise tagajärgedest, st pärast aegumistähtaja lõppu ei ole maksuhalduril enam õigust intressinõuet määrata. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kuivõrd aegumistähtaeg on seotud nõudeõiguse lõppemisega (vt ka
lg 3) ning tegemist on mitteennistatava tähtajaga, mis peatub või katkeb üksnes seaduses sätestatud asjaolude esinemise korral, siis on aegumisel vaieldamatult tähendus materiaalõiguse seisukohalt. Vaidlust ei ole selles, et kohaldada tuleb
lg-s 1 sätestatud üheaastast aegumistähtaega, mitte kuni 31.12.2008 kehtinud
lg 2 kaudu
Kuna aegumistähtaeg hakkab kulgema maksusumma täieliku tasumise päevast, milleks antud juhul oli 23.03.2007, siis oli maksuhalduril võimalik J. Haidlale intressinõue esitada kuni 23.03.
TS § 35 lg 1 p 10 – s.o maksusaladuse kaitseks, kuigi viide avaliku teabe seadusele on ekslik), puuduvad registris andmed adressaatide kohta. Dokumendiregistri kohaselt on need saadetud välja samal päeval tähtkirjaga. Rohkem väljasaadetavaid dokumente 15.02.2008 MTA avalikus dokumendiregistris registreeritud ei ole, samuti ei nähtu, et mõni päev-paar varem registreeritud dokument oleks saadetud välja 15.02.
lg 1 teine lause võimaldab maksuhalduril valida kättetoimetamisviiside vahel, kui seadusega ei ole sätestatud kohustuslikku kättetoimetamisviisi. Samuti ei näe
lg 1 dokumendi posti teel saatmise osas ette, et seda tuleks teha tähtsaadetisena. Kuivõrd
lg 3 viimase lause järgi kohaldatakse intressinõudele maksuotsuse kohta käivaid sätteid, siis on asjakohane
lg 5, mis näeb ette, et maksuotsus toimetatakse maksukohustuslasele kätte
4. peatükis (§-d 52-55) sätestatud korras. Seega seadus maksuotsuse kättetoimetamise suhtes eriregulatsiooni ei kehtesta ning intressinõude lihtkirjaga saatmine oli lubatav. Arvestades asjaolu, et 15.02.2008 dokumendiregistris registreeritud kiri nr 3.1-14/1947, mis registriandmete kohaselt saadeti välja juba 14.02.2008, oli tähtkiri ning kuna see registreeriti alles 15.02.2008, ei pruugitud kirja reaalselt jõuda eelmisel päeval välja saata. Samuti eeldades, et ka teine 15.02.2008 registreeritud maksuotsus või intressinõue nr 12-5/4 saadeti tegelikult lihtkirjaga, saab postisaadetiste üleandmise kohta koostatud saatelehte pidada usutavaks, sest tähtsaadetiste osas langevad andmed kokku ning dokumendiregistri kohaselt samal päeval väljasaadetud lihtsaadetiste arv ei ületa saatekirjas märgitut. Erinevus võib olla tingitud üksnes sellest, et mõni eelmiste päevade saadetistest on jäänud postiteenuse osutajale õigeaegselt üle andmata. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi märkusega, et saatekiri oleks usutav vaid juhul, kui see kannaks ka postitöötaja allkirja, sest saatekirjal (tl 220) on AS Eesti Post Tallinna postkontori 15.02.2008 tempel, mis saadetiste nimetatud päeval postiteenuse 9
lg 1 kohaselt toimub ametlik kinnitamine vastavalt haldusmenetluse seaduses sätestatule. HMS § 24 lg 1 kohaselt võib haldusorgan, kellel on õigus väljastada ametlik dokument, väljastada ka sellise dokumendi ärakirja või väljavõtte ning selle õigsust ametlikult kinnitada. HMS § 24 lg 5 näeb ette, et ärakirja õigsuse ametlikuks kinnitamiseks tuleb sellel oleva teksti lõppu lisada kinnitusmärge, mis peab sama haldusorgani poolt terviklikult edastamise korral sisaldama dokumendi väljaandjat, väljaandmise kuupäeva ja asukohaviita dokumendiregistris (§ 24 lg 5 p 1); kinnitust, et ärakiri on originaaliga samane (§ 24 lg 5 p 2); kinnitamise kohta ja aega, kinnituse andnud isiku nime ja allkirja ning asutuse pitsati jäljendit (§ 24 lg 5 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul vastab J. Haidlale saadetud intressinõude koopia viidatud ametliku kinnitamise tingimustele ning isegi juhul, kui kaebaja saadetud koopia ehtsuses kahtles, pole ta välja toonud ühtki mõjuvat põhjust, mis oleks takistanud tal taotleda maksuhaldurilt intressinõude originaali tutvustamist või sellega tutvumiseks võimaluse loomist. Sellist taotlust kaebaja esitanud ei ole. Kui isikule ei ole haldusakti kehtestatud korras teatavaks tehtud, kuid talle on muul viisil üheselt selgunud, et on olemas tema õigusi rikkuda võiv haldusakt ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 10.06.2009 määrus haldusasjas nr 3-3-1-25-09). II 15. PMTK 19.02.2007 maksuotsus nr 12-5/90, millega maksuhaldur kohustas J. Haidlat täiendavalt tasuma 2003. a tulult füüsilise isiku tulumaksu, on kehtiv ja selle üle peetud kohtuvaidlus lõppenud (haldusasi nr 3-07-1796), sest kohtud ei ennistanud kaebuse esitamise tähtaega. Vaidlustatud intressinõude määramise ajal (kuni 31.12.2008) kehtinud
lg 5 nägi ette, et maksukohustuslase põhjendatud taotlusel ei arvesta maksuhaldur intressi enda poolt kirjalikult antud eksitava või vale teabe tõttu vähemdeklareeritud ja -tasutud maksusummalt või seadusega ettenähtust rohkem tagasi taotletud summalt, välja arvatud juhul, kui: 1) maksukohustuslane oli maksu deklareerimisel, tasumisel või tagastusnõude esitamisel teadlik, et teave on eksitav või vale; 2) maksukohustuslane põhjustas vale teabe väljastamise ähvarduse, sunni, maksuhaldurile eksitavate või valeandmete esitamise või muul ebaseaduslikul teel. Alates 01.01.2009 kehtivas redaktsioonis
lg 5 enam intressi mittearvestamise eeldusena maksukohustuslase põhjendatud taotluse esitamist ei nõua. Nimetatud muudatus viidi sisse „Maksukorralduse seaduse, äriseadustiku ja nendega seonduvate teiste seaduste muutmise seadusega“ (RT I 2008, 60, 331). Nimetatud seaduse eelnõu (XI Riigikogu 377 SE) seletuskirjas selgitati muudatuse vajalikkust sellega, et hea usu 10
§-le
lg-s 1 sätestatut ega täpsustatud midagi konkreetsel juhul intressi arvestamise kohta. Maksukohustuslane peab
lg-st 1 aru saama, et intressi arvestamine ei sõltu mitte maksuotsusega tuvastatud maksuvõla õigeaegsest tasumisest, vaid seaduses sätestatud tähtpäevaks maksu tasumisest või tasumata jätmisest. 18. Maksu- ja Tolliamet selgitas oma varasemate seisukohtade muutmist 13.07.2005 kirjas nr 9-2/6612 (tl 41-46), vastates samas AS Sylvester endiste aktsionäride küsimustele, millest üks oli järgmine: „Kas maksukohustuse pealt arvestatakse intressi või mitte (s.h ajavahemikul maksuotsusest kohtuvaidluseni)?“ Sellele vastas maksuhaldur, et: „
lg 5 järgi maksukohustuslase põhjendatud taotlusel ei arvesta maksuhaldur intressi enda poolt kirjalikult antud eksitava või vale teabe tõttu vähemdeklareeritud ja -tasutud maksusummalt või seadusega ettenähtust rohkem tagasi taotletud summalt. Maksu- ja Tolliamet peab 06.09.2002 vastuses nr 6.1-03.3/7817 antud teavet selliseks, mis annaks juhul, kui AS Sylvester aktsionärid käitusid vastavalt juhtumikirjelduses toodule, õiguse tasumata jäänud maksusummalt intressi mittearvestamisele. Intresside mittearvestamiseks tuleb maksumaksjal esitada maksuhaldurile vastavasisuline taotlus viitega sellele, et tehingute tegemisel juhinduti täpselt maksuhaldurilt saadud arvamusest. Taotluse suhtes teeb maksuhaldur otsuse. Vastuseks kohtumisel tõusetunud küsimusele, kas intressi mittearvestamist on võimalik taotleda ka maksuvõla ajatamise või maksuotsusega maksusumma määramise vaidlustamise korral ning ka selle aja eest, mil ajatamine või vaidlus kestis, märgib Maksu- ja Tolliamet, et on arvamusel, et
Haidla esitas maksuhaldurile 28.03.2007 (saabus PMTK-sse 23.07.2007) vaide 19.02.2007 maksuotsuse nr 12-5/90 peale (tl 106-108). Vaide viimasel lehel punkti 5 „Taotlused“ all esitas J. Haidla lisaks maksuotsuse tühistamise taotlusele ka järgmise sisuga nõude: „
lg 5 alusel palun maksuintressi mitte arvestada seoses sellega, et maksuhaldur on käesolevas asjas ilmselgelt andnud eksitavat kirjalikku teavet konkreetse tehingu maksustamist puudutavates küsimustes.“ Maksu- ja Tolliamet jättis 15.08.2007 otsusega nr 65/25389-3 (tl 109-110) vaide esitamise tähtaja ennistamata ning tagastas vaide esitajale.
MTA 13.07.2005 kirjast nähtub, et maksuhaldur on pidanud võimalikuks intresside mittearvestamise taotlust esitada ka maksuotsuse vaidlustamisel. Seetõttu ei saa J. Haidlale iseenesest ette heita, et ta ei ole esitanud eraldiseisvat taotlust intressi mittearvestamiseks. Kuni haldusasjas nr 3-07-1796 vaidluse lõppemiseni (Tallinna Ringkonnakohtu 21.05.2008 määrus jõustus 10.09.2008) ei pidanud ta samuti eeldama, et vaidlustamine ei anna tulemust ning esitama intresside mittearvestamise taotlust eraldi. Samas oli selleks ajaks juba maksuhaldur esitanud talle nii intressinõude (15.02.2008) kui ka oli selle üle käimas kohtuvaidlus (käesolev haldusasi nr 3-08-1241). Sellises olukorras ei saa ringkonnakohtu hinnangul J. Haidlale eraldiseisva intressi mittearvestamise taotluse esitamata jätmist ette heita. Vaatamata sellele, et maksuhaldur jättis J. Haidla vaide õiguspäraselt menetlemata, pidi ta olema teadlik vaides sisaldunud taotlusest, mis seejuures ei olnud vaide esemega lahutamatult seotud. Vajaduse korral pidanuks maksuhaldur juhtima maksumaksja tähelepanu, et intressi mittearvestamise taotlus tuleb esitada uuesti. Vaidlus puudub selles, et intressi mittearvestamise taotluse esitamiseks õigusaktides tähtaega sätestatud ei olnud ning vastav taotlus esitati maksumaksja poolt enne intressinõude esitamist. Seetõttu leiab 12
lg 5 kohaldamine alates 01.01.2009 enam maksukohustuslase põhjendatud taotluse esitamist ette ei näe. III
Ringkonnakohus märgib, et kohus saab kohtuasja lahendamisel jätta põhiseadusevastasuse tõttu kohaldamata üksnes asjassepuutuva normi. Asjassepuutuv on norm, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Norm on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral (vt nt viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22.12.2009 määrust asjas nr 3-4-1-2709, p 15).
lg 4 teine lause saab siiski olla asjassepuutuv üksnes osas, milles see laieneb intressi arvestamise aegumisele. Kuivõrd J. Haidla kaebus rahuldatakse käesoleva otsuse II osas esitatud põhjustel täielikult, siis ei oma
lg 4 teise lause põhiseaduslikkus asja lahendamisel otsustavat tähtsust, sest kaebus kuuluks rahuldamisele sõltumata
Seega ei ole Riigikohtu praktikat arvestades tegemist asjassepuutuva normiga ja ringkonnakohus apellandi taotluses esitatud argumentide osas seisukohta ei võta. 21. Käesolevas asjas rahuldas Tallinna Halduskohus 01.07.2008 määrusega (tl 54-56) kaebaja taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ning peatas MTA intressinõude nr 12-5/3 täitmise, välistades maksuhalduri poolt täitetoimingute sooritamise
MS § 442 lg-s 5 sätestatut peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida menetlusosaliste tähelepanu asjaolule, et kuigi halduskohus ei määratlenud esialgse õiguskaitse määruses selle kehtivuse aega, ei saa esialgse õiguskaitse määrusest tulenev õigus, kohustus ja keeld HKMS § 121 lg-st 5 tulenevalt kehtida kauem kui kuni kohtuotsuse või kaebuse tagastamise või asja lõpetamise määruse jõustumiseni, kui kohus ei määra lühemat tähtaega. Halduskohus 01.07.2008 määruses lühemat tähtaega määranud ei ole. Seega kehtib käesolevas asjas määratud esialgse õiguskaitse abinõu kuni asjas tehtava lõpliku lahendi jõustumiseni. 22. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 4 kohaselt kui kõrgema astme kohus muudab alamalseisva kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. HKMS § 93 lg 1 näeb ette, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 93 lg 5). Käesolevas asjas jättis halduskohus J. Haidla kaebuse rahuldamata ning menetluskulud tema enda kanda. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab J. Haidla kaebuse tervikuna, tuleb vastavalt muuta ka menetluskulude 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.