Obsah (13)

§ 420§ 632§ 415§ 633§ 187§ 444§ 407§ 438§ 436§ 367§ 468§ 162§ 174

TARTU MAAKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2009 Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja Tsiviilasi Hagi hind nr 2-07-49847 BIGBANK AS (endise ni

) §-st 434, tegi kohus otsustused. Otsustused hagis

1. BIGBANK AS võla, intressi ja viivise väljamõistmises: 1.1 võlas põhinõudena 60 000 krooni rahuldada hagi ja välja mõista Erko Kaselalt 60 000 (kuuskümmend tuhat) krooni BIGBANK AS kasuks; 1.2 intressis kõrvalnõudena 5 518,54 krooni rahuldada hagi ja välja mõista Erko Kaselalt 5 518 (viis tuhat viissada kaheksateist) krooni 54 senti BIGBANK AS kasuks; 1.3 viivistes kõrvalnõuetena: 1.3.1 rahuldada viivistenõue ulatuses, et Erko Kaselalt BIGBANK AS kasuks kohtuotsusega väljamõistetud viivis ja täitemenetluses võimalik täitmisele kuuluv viivis kokku ei ületaks hagiga rahuldatud põhinõuet 60 000 krooni; 1.3.2 sissenõutavaks muutunud viivise nõue 36 051,03 krooni rahuldada osaliselt ja välja mõista Erko Kaselalt viivis 14 086 (neliteist tuhat kaheksakümmend kuus) krooni 02 senti BIGBANK AS kasuks; 1.3.3 alates
2. september 2009 viivise nõue 25,06% rahuldada osaliselt ja välja mõista Erko Kaselalt viivis BIGBANK AS kasuks VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, s. o Euroopa Keskpanga põhirefinatseerimisoperatsioonidele (EKP) kohaldatavas viimases intressimääras ( enne
3. juulit 2009 1%), millele lisandub intressimäär 7 % aastas. Muud otsustused
4. Seoses menetluskuludega ning otsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramisega: 2.1 välja mõista Erko Kaselalt menetluskulu 3 270 (kolm tuhat kakssada seitsekümmend) krooni BIGBANK AS kasuks. 2.2 tunnistada kohtuotsus viivitamatult täidetavaks. Selgitused otsusele
5. Selgitada: 3.1 tagaseljaotsusega on hageja taotlusel hagi rahuldatud hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses; 3.2 menetluskulu väljamõistmisel on kohus arvestanud hagi esitamisel hagihinnalt tasutud riigilõivuga 3 250 krooni ja dokumentide väljatrükist tulenevat riigilõivu 20 krooni; 3.3

§ 420

lg 1 kohaselt on hagejal tagaseljaotsuse peale õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule ning

§ 632

kohaselt on apellatsioonikaebuse esitamise tähtaeg 30 päeva, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest; 3.4

§ 415

lg 2 kohaselt on kostjal tagaseljaotsuse peale õigus esitada kaja Tartu Maakohtule Viljandi kohtumaja kaudu tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 14 päeva jooksul; 3.5

§ 633

lg 7 kohaselt apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil; 3.6

§ 187

lg 6 kohaselt, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse; kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Hageja faktiväited ja nõuded Poolte vahel on sõlmitud
2. novembril 2006 tarbijakrediidileping. Seoses maksegraafiku täitmata jätmisega hageja
3. aprillil 2007 lepingu üles öelnud. Kohtule esitatud hagist ja selle hilisemast täiendusest nähtuvalt on hageja põhinõudeks kostja vastu on hageja tasumata laen 60 000 krooni ja kõrvalnõudena laenust tulenev intress 5 518,54 krooni. Hageja teiseks kõrvalnõudeks tähtaegselt tasumata laenusummalt sissenõutavaks muutunud viivis 36 051,03 krooni ja alates
4. septembrist 2009 25,06 % aastas.
5. Menetluse käik Kohus on saatnud kostjale hagiavalduse koos sellele lisatud materjalidega ja andnud kostjale kirjaliku vastamise tähtja, hoiatades et tähtaegselt vastamata jätmisel võib kohus teha tagaseljaotsuse. Nähtuvalt väljastusteatest on kostjale kohtudokumendid edastatud. Kostja ei ole kohtule tähtaegselt vastanud. Hageja on taotlenud asjas tagaseljaotsuse tegemist.
6. Kohtu põhjendused 3.
7. Menetluse käigust tulenevad asjaolud Vastavalt

§-le 407 võib kohus hageja taotlusel või omal algatusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud.

§ 444

lg 4 kohaselt kirjeldava ja põhjendava osa võib välja jätta ka tagaseljaotsusest sõltumata hagihinnast; tagaseljaotsuse puhul võib põhjendavas osas piirduda ka üksnes õigusliku põhjenduse märkimisega. 3.2. Õiguslik põhjendus Seoses sellega, et kostja ei ole kohtule vastanud, tuleb

§ 407kohaselt teha asjas tagaseljaotsus.

Kostjale teatavaks tehtud hageja faktiväidetest lähtuvalt tuleb hagi õiguslikult põhjendatud ulatuses rahuldada põhinõudes ja intressis kõrvalnõudena ning viiviste nõudes 2 rahuldada hagi osaliselt. Kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis välistaksid tsiviilasjas tagaseljaotsuse tegemise. Asjas tuleb kohaldamisele VÕS

1. peatüki
2. jaos lepingu tüüptingimuste kohta sätestatu (§ 35 - § 45) ja tarbijakrediidi lepingute kohta sätestatu VÕS
3. peatüki 2 jao (Tarbijakrediidileping ja sellega seotud lepingud; § 402 - § 421). VÕS § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Poolte vahel on sõlmitud tarbijakrediidi leping. Põhinõude ja kõrvalnõudena intressi rahuldamise faktiline asjaolu tuleneb laenu ja intressi tasumata jätmisest ning õiguskaitsevahendina on nõuete rahuldamise õiguslikuks aluseks VÕS § 108 lg 1, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda raha maksmise kohustuse rikkumisel selle täitmist.

§ 438

lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele; kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta ning

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

§ 438

lg 1 ja § 436 lg 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi nr 93/13/EMÜ artiklis 6. sätestatud eesmärgiga, mis nõuab liikmesriikidelt siseriiklikes õigusnormides sätestamist, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad. Direktiivis sätestatu kohaselt ei ole oleks seda võimalik saavutada, kui tarbija ise oleks kohustatud tõendama selliste tingimuste ebaõiglast olemust. Seetõttu tuleb

§ 438

lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus mõista selliselt, et tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Kui hageja tugineb nõude alusena tüüptingimusi sisaldavale lepingule, siis peab kohus tüüptingimuse rakendamiseks esmalt otsustama tüüptingimuse kehtivuse küsimuse. VÕS §-s 42 lg 1 on sätestatud, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. VÕS § 41 kohaselt, kui tüüptingimus on tühine, siis sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Tühise tingimuse asemele asub seadusest tulenev VÕS § 113 lg 1 regulatsioon. VÕS § 113 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Vastavalt VÕS § 94 lg-le 1, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele (EKP) kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit. Vastavalt Eesti Panga poolt Ametlikes Teadaannetes avaldatule on VÕS §-s 94 lg 1 nimetatud intressimääraks viivitusperioodil olnud
3. jaanuari 2007 3,5% aastas; enne
4. juulit 2007 4%; enne
5. jaanuari 2008 4%; enne
6. juulit 2008 4%; enne
7. jaanuari 2009 2,5% ning enne
8. juulit 2009 1% aastas. Seega on viivise määraks poolte laenusuhtes 7% + EKP% aastas. Hageja on nõudnud kostjalt viivist 25,06% aastas, mis ületab kordades tarbijakrediidijärgset viivist. Kohtu hinnangul näitab see, et hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepinguga on tarbijana kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kui ebaproportsionaalselt suure viivise nõue on kokku lepitud tüüptingimustes, toob see kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Ka VÕS § 415 lg 1 kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Seetõttu on tarbijakrediidilepingus käsitletud ja hageja hagis nõutud viivisemäär 25,06 % aastas kostjat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühine. 3 Hageja on õigustatud nõudma kostjalt viivist VÕS-s sätestatud ulatuses 7% + EKP% aastas. Viivise nõude õiguslikuks aluseks õiguskaitsevahendina on VÕS § 101 lg 1 p 6, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest (

§ 367

). Hageja on sissenõutavaks muutunud viivist taotlenud kostja viivituses oldud 875 päeva eest. Seega hageja viivist tuleb arvestada vastavalt muutunud EKP %-le: enne

1. juulit 2007 1 175,34 krooni (60 000 x 11% x 65 päeva : 365 päeva); enne
2. jaanuari 2008 3 327,12 krooni (60 000 x 11% x 184 päeva : 365 päeva); enne
3. juulit 2008 3 290,96 krooni (60 000 x 11% x 182 päeva : 365 päeva); enne
4. jaanuari 2009 2 873,42 krooni (60 000 x 9,5% x 184 päeva : 365 päeva) ning enne
5. juulit 2009 3 419,18 krooni (60 000 x 8% x 260 päeva : 365 päeva), kokku kostjalt hageja kasuks väljamõistetavaks viiviseks 14 086,02 krooni. Hageja nõue viivises alates
6. september 2009 tuleb rahuldada osaliselt ja välja mõista kosjalt viivis hageja kasuks VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, s. o EKP kohaldatavas viimases intressimääras (enne
7. juulit 2009 1%), millele lisandub intressimäär 7 % aastas Viivise nõuet kõrvalnõudena põhinõuet ületavas ulatuses loeb kohus ebamõistlikult suureks, mistõttu kohus leiab, et viivis kokku ei saa ületada põhinõuet. Kohus tunnistab tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks (

§ 468lg 1 p 2).

3.3. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Vastavalt

173 lg-le 1 asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning menetluskulude jaotuses võib kohus ette näha, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seoses hagi rahuldamisega tuleb menetluskulud

§ 162lg 1 kohaselt jätta kostja kanda.

Menetluskuludeks on hageja põhinõudelt tasutud riigilõiv 3 250 krooni ja dokumentide väljatrükist tulenevat riigilõivu 20 krooni. Seoses põhinõude täieliku rahuldamisega tuleb menetluskuluna hageja tasutud riigilõiv välja mõista kostjalt hageja kasuks.

§ 174

kohaselt määratakse menetluskulud peale kohtulahendi jõustumist menetlusosalise kohtule esitatud avalduse alusel, avaldusele lisatud nimekirja ja menetluskulusid tõendavate dokumentide põhjal. Kohus peab kohus võimalikuks arvestades

§-des 173 ja 174 sätestatut ning hageja hagis esitatud taotlust menetluskuludes, välja mõista tagaseljaotsusega kostjalt hageja kasuks menetluskulud. Toomas Lillsaar Kohtunik 4