KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 8. märts 2010. a., Ta

) § 61 lg. 2 kohaselt lähtutakse lapsele elatise suuruse kindlaksmääramisel kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse põhjendatud vajadustest. Arvestada tuleb mõlema vanema varalist seisundit ja jätta kummagi vanema kanda selline osa lapse vajadustest, mis vastab vanema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda.

§ 61lg.

4 järgi peab ühe lapse ülalpidamiseks väljamõistetav summa olema vähemalt pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Üksnes erandina võib kohus elatise suurust vähendada alla elatise miinimummäära. Alused selleks sisalduvad

§ 61lõigetes 5 ja 6.

Kostja on esitanud kohtule Eesti Töötukassa otsuse

1. juunist
2. a. enda töötuna arvele võtmise kohta. Kostja pangakonto väljavõttelt nähtub, et juulis
3. a. on kostja saanud töötuskindlustushüvitist 3237 krooni ja endise tööandja juhatuse liikmelt 5000 krooni, seega sissetulek kokku 8237 krooni kuus. Kostjal kinnisvara puudub, autoregistri andmetel on tema nimele registreeritud 2 sõidukit: sõiduauto Ford Sierra, ehitusaasta 1991 ja kaubik Citroen Berlingo, ehitusaasta
4. Viimase kasutajateks on registreeritud K. R. ja A. S.. Hageja on poolte kokkuleppel lõpetanud töölepingu V. T. Ü. ja ei ole põhjendanud, mis põhjusel ta ei tööta.

§ 60lg.

1 kohaselt on mõlemal vanemal lapse ülalpidamise kohustus. Hageja esindaja on pikalt analüüsinud kostja sissetulekuid ja kulutusi, kuid need hinnangud on antud varasema perioodi kohta, kui kostjal oli töö. Tõendamist ei vaja üldteada asjaolu, et kõigi inimeste majanduslikud võimalused olid paremad kui praegu majanduslanguse ja jätkuva tööpuuduse tingimustes. Töökaotus võib tabada päeva pealt ja lähtuda saab siiski kostja varalisest seisundist asja sisulise arutamise ajal kohtuotsuse tegemisel.

§ 61lg.

3 kohaselt vanema varalise seisundi või lapse vajaduste muutumisel võib kohus huvitatud isiku nõudel elatise suurust muuta, s. t. hagejal on õigus elatise suurendamiseks igal ajal uuesti kohtusse pöörduda, kui kostja leiab uue töökoha ja tema sissetulek suureneb. Elatise nõue summas 4900 krooni lapse kohta on ilmselge liialdus. Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine. Kuivõrd

§ 61lg.

4 kohaselt ei või elatis olla väiksem kui pool alampalka, s. o. 2175 krooni kuus, siis sellise summa väljamõistmine peab katma ühe lapse esmavajadused. Apellatsioonkaebus 4 Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega rahuldada hagi kummagi lapse ülalpidamiseks 4900 krooni väljamõistmiseks alates

1. juulist
2. a. Maakohus ei ole pidanud vajalikuks analüüsida ühtki apellandi poolt esitatud tõendit, rääkimata nende sisustamist või põhjendustest, miks ta mingit tõendit ei arvesta või miks mõni tõend on kaalukam kui teine. Kohus on jätnud tuvastamata laste tegelikud vajadused, mistõttu on ilmne, et kohtuotsus ei tugine asjas uuritud ja esitatud tõenditel, vaid ainult kohtu siseveendumusel, mistõttu see on vaidlustatud osas täielikult ebaseaduslik. Lahkuminekul leppisid pooled kokku, et kostja maksab lastele igakuiselt 3600 krooni elatusraha, kuid juba algusest peale ei pidanud kostja lubadusest kinni ja tekkisid võlgnevused. Hagi esitamise seisuga oli kostja võlg laste ees 21.200 krooni. Neid asjaolusid ei ole kostja vaidlustanud, seega on tegemist omaksvõtuga TsMS § 231 lg. 4 kohaselt. Ainus vastuväide oli see, et kostjal ei ole raha, et oma lastele elatist maksta. See vastuväide on ümber lükatud eelkõige kostja pangakonto väljavõttega ja omaksvõtuga ning kohtus räägituga kogumis teiste tõenditega. Pangakonto väljavõttest selgub, et kostjal tegelikult töösuhe jätkub, kuid seda soovitakse varjata. Kostja sõidab kogu aeg oma elukohast tööle, s. t. XXXXXX ja XXXXXXXXXX vahet edasi-tagasi ja väidab, et kuus kulub bensiinile 300 krooni. Arvestades, et kostja arveldab pidevalt sularahaga nagu pangakonto sissemaksetelt ka näha, teeb ta seda ka bensiinijaamades ja mujal, eriti aga XXXXXX bensiinijaamas, kus muud moodi maksa ei saagi, siis on ilmne, et bensiinile kulub tal vähemalt 1000 krooni kuus. Kostja väitis, et kulutab riietele 200 krooni kuus ja jalanõudele 10 krooni kuus. Pangaväljavõtete järgi kulub tal riietele ja jalanõudele keskmiselt 611, 93 krooni kuus. Näit. juulis, mil ta oli juba väidetavalt töötu, on ta neile kulutanud 2649 krooni. Kostja on soetanud ka asju Hansa Liisinguga, Elioni järelmaksuga jne. Samal ajal ei ole ta oma lastele sentigi elatist maksnud. Kostja väide, et ema teda toetab, on ümber lükatud hageja vande alla antud ütlustega ja kostja panga väljavõttega: nendel kuudel, kui ema maksis, on kostja sissetulek piisavalt hea olnud: juulis
3. a. – 12.737, 05 krooni; jaanuaris
4. a. – 19.600 krooni. Abi järele vajadus puudus, ilmselt oli vaja näidata, et ema maksab või siis oli ema talle võlgu. 13.500 krooni kulub kostjal vaid igakuisteks planeeritud makseteks, v. a. söök, mida tuleks arvestada 4000 krooni täiskasvanud inimese kohta ja tähtpäevad, ravimid, hügieenitarbed, juuksur, ootamatud ja ebaregulaarsed väljaminekud, samuti vähemalt 5000 krooni kuus. Seega saab kostjal minimaalselt kuluda kuus praeguse elukorralduse juures 23.000 krooni, millises ulatuses sissetulekut ta on kogu kohtumenetluse vältel varjanud. Lisaks eelöeldule on omaksvõtuga ja ARK-i tõendiga tõendatud ka kaubiku Citroen ostmine hinnaga mitte vähem kui 16.000 krooni. Kostja poolt esitatud palgatõend ja väljavõttel kajastuvad sissetulekud tõendavad tema stabiilset ja muutumatut sissetulekut pikema aja jooksul. Lisaks ei pea paika ka asjaolu, et ta ei tööta, kuidas muidu seletada tema vahetu tööandja, OÜ V. seadusliku esindaja ja osaniku K. R. poolt tehtavate raha ja puhkuse kompensatsioonide tasumist kostja pangakontole regulaarsete summadena. Nüüd lisandub ametlikult ka töötu abiraha. Lisaks tema enda poolt viidatud juhutööd nagu ka regulaarsetest sissemaksetest näha. Kuivõrd elatis mõistetakse välja, lähtudes eelkõige laste reaalsetest vajadustest, siis neid ei ole kostja vaidlustanud. Järelikult on tõendatud laste vajadused – J.l 8039, 30 krooni ja T.l 8050, 30 krooni, s. h. eluaseme laen 2649, 80 : 3 = 883, 30 krooni, küttepuud 4500: 12 kuud = 375 : 3 = 125 krooni, elekter: 9658, 80 : 12 kuud = 804, 90 : 3 = 268, 30 krooni, kommunaalmaksed 338, 05 : 3 = 112, 70 krooni, kokku lapse kohta 1389, 30 krooni kuus. Kulutused toidule lapse kohta 1300 krooni kuus, transport: T.l lasteaeda 483 krooni ja J.l koolist 146 krooni, vanavanemate juurde 334 krooni, XXXXXXsse (perearst) 112 krooni, Pärnusse (ostukeskused, kino, teater) 360 krooni, väljasõidud nädalavahetustel 500 krooni – kokku J.l 800 krooni ja T.l 1136 krooni kuus. Riided ja jalanõud lapse kohta 800 krooni, 5 sporditarbed (kelgud, suusad, pallid, reketid, jalgrattad jne.) lapse kohta 200 krooni, voodivarustus (linad, tekikotid, tekid, padjad) – lapse kohta 100 krooni, majapidamis-tarbed (puhastusvahendid, paberkäterätikud, taskurätid, wc paber jne.) – lapse kohta 100 krooni, mööbel (nari, riidekapp, kirjutuslaud) – lapse kohta 400 krooni, vaba aeg - arvuti järelmaks 900 krooni, digi-TV 300 krooni, raamatud ja DVD-d 100 krooni, T.l lisaks käsitöö 100 krooni, seega kokku J.l 1100 krooni ja T.l 1200 krooni, taskuraha lapse kohta 200 krooni, sidekulud – J.l 50 krooni kuus (liitumine Tele2), T.l 75 krooni kuus (Simpel kõnekaardi laadimine iga 2 kuu tagant), kulutused tervishoiule – nohu- ja köharohud, antibiootikumid, vitamiinid, J. rauasiirup (J. ei söö liha) – kokku lapse kohta 150 krooni kuus, kulutused hügieenile 100 krooni lapse kohta kuus, T. lasteaiamaks 500 krooni, iluvõimlemise treening 150 krooni, J. õppemaks P. V. V. 600 krooni (7200 aastas), koolitarbed 450 krooni - kokku T.l 750 krooni ja J.l 750 krooni. Seega on hagi tervikuna tõendamist leidnud ja sisustatud, mistõttu hagi tuli rahuldada. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, märkides üksnes, et maakohtu otsus on õiglane ja tasakaalustatud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et otsus tuleb TsMS § 657 lg. 1 p. 3 alusel tühistada ja tsiviilasi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. TsMS § 646 kohaselt võib kohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (§ 656 lg. 1). Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. TsMS § 656 lõikes 1 on sätestatud alused, mil ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Muuhulgas annab selleks aluse asjaolu, et esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada (TsMS § 656 lg. 1 p. 5). Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata ning apellatsioonimenetluses ei ole see puudus kõrvaldatav. Seega esineb TsMS § 656 lõikes 1 sätestatud alus, et maakohtu otsus tühistada ja saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks üksnes apellatsioonkaebuse põhjal apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata. Lisaks on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. TsMS § 436 lg. 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Nõuded otsuse põhjendusele on sätestatud TsMS § 442 lg. 8 lausetes 1 – 4, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohtu otsus neile nõuetele ei vasta. Hagi on esitatud lastele elatise saamiseks. Taolise hagi materiaalõiguslikuks aluseks on

§ 61lg.

1, kusjuures maakohus leidis õigesti, et elatise suurus tuleb kindlaks määrata vastavalt sama paragrahvi lõikele 2, arvestades ka sama paragrahvi lõikes 4 sätestatud alammäära. Samas jättis maakohus tuvastamata faktilised asjaolud, mis võimaldaksid vaidlust osundatud normide kohaselt lahendada. Ebaõige on maakohtu seisukoht, nagu peaks seaduses sätestatud elatise alammäär alati katma lapse esmavajadused. Kui see nii oleks, siis kaotaks

§ 61lg.

2 igasuguse mõtte. Kohtupraktikas juurdunud seisukoht, et eelduslikult katab elatis

§ 61

lõikes 4 sätestatud ulatuses lapse vajadused, ei tähenda, nagu ei võiks suuremas ulatuses elatise nõudmine olla põhjendatud. Et eelduslikult katab elatis seaduses sätestatud alammäära ulatuses lapse vajadused, siis peab vanem, kelle juures laps elab ja kes 6 hageb teiselt vanemalt elatise väljamõistmist alammäära ületavas ulatuses vastavalt

§ 61

lõikele 2, nii lapse suuremat vajadust kui kostja võimalust suuremat elatist maksta põhjendama ja tõendama. Nii on õigustatud isikul, kes väidab, et lapsed vajavad elatist suuremas summas kui seaduses sätestatud alammäär, võimalus põhjendada ja tõendada, et konkreetsete laste vajadusi elatise miinimummäär ei kata. Hageja on sellekohased põhjendused esitanud, kohus ei ole andnud neile aga mingit hinnangut.

§ 61lg.

2 kohaselt määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest. Seega eeldab elatise suuruse kindlaksmääramine nii laste vajaduste kui mõlema vanema varalise seisundi kindlakstegemist. Hageja väitis, et poolte ühiste laste vajaduste rahuldamiseks kulub igakuuliselt üle 16.000 krooni, sellest kummalegi lapsele veidi üle 8000 krooni. Seejuures põhjendas hageja hagiavalduses kulutuste vajadust ja esitas vajalike kulutuste loetelu liikide lõikes (tl. 25 - 30). Kostja nendele kulutustele konkreetseid vastuväiteid ei esitanud, pigem tunnistades laste vajaduste ulatust (istung tl. 192). Maakohus ei ole otsuses poolte ühiste laste vajadust tuvastanud ega selleks vajalikke kulutusi kindlaks teinud. Kohus ei ole andnud hinnangut hageja poolt esiletoodud faktilistele asjaoludele, nende kohta esitatud tõenditele ega poolte seisukohtadele. Otsusest ei nähtu, milliste poolte seisukohtadega kohus nõustub ja millistega mitte, rääkimata põhjendusest. Ka järeldust, nagu oleks hageja poolt nõutav ilmselge liialdus, ei ole kohus vaidluse asjaoludega seostanud ega kuidagi põhjendanud. Laste vajaduste kohta ei sisalda kohtuotsus üldse mingeid järeldusi. Et laste ülalpidamiseks vajaliku elatise väljamõistmisel tuleb lähtuda lastele vajalike kulutuste suurusest, siis ei ole nende suurust tuvastamata võimalik ka elatise vaidlust lahendada. Otsustades elatise suuruse üle, peab kohus lisaks laste vajadustele tuvastama ka kummagi vanema võimaluse lastele elatist anda.

§ 61

lõikest 2 järeldub, et lahus elavalt vanemalt elatise väljamõistmisel tuleb muuhulgas arvestada kummagi vanema varalise seisundiga, jättes neist kummagi kanda sellise osa lapse vajaduste katmisest, mis vastab tema varalisest seisundist tulenevale võimalusele lapsele ülalpidamist anda.

§ 49kohaselt on vanematel laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused.

Sellest tulenevalt tuleb eeldada ka seda, et lapsele vajalike kulutuste kandmises osalevad vanemad võrdsel määral. Vanem, kes peab end teise vanemaga võrreldes vähemkindlustatuks, peab sellele tuginema ja oma kehvemat varalist seisundit põhjendama ja tõendama. Kui kohus kaldub kõrvale vanemate panuse võrdsuse põhimõttest, peab ta seda otsuses põhjendama. Taolist põhjendust maakohtu otsus ei sisalda. Kohus on otsuses küll märkinud, et kostja on end juunis 2009 töötuna arvele võtnud, juulis 2009 on tema sissetulekuks olnud 8237 krooni ning tema arvele on registreeritud kaks sõidukit, mingeid järeldusi nendest asjaoludest vaidlusaluse asja kohta ei ole kohus aga teinud. Otsusest ei nähtu, kas kostjal on mingi regulaarne sissetulek, muuhulgas arvestades asjaolu, et kostjal on pangalaene, mida ta pangale tagasi maksab. Käsitletud ei ole muude hulgas hageja väidet, et kostja on teinud endale kulutusi, mida ei saa pidada hädavajalikeks, kuigi taoline asjaolu iseenesest võib anda tunnistust sellest, et kostja varaline olukord ei ole nii halb, nagu kostja on väitnud. Kohus on nõudnud pankadest välja kostja pangakontode väljavõtted vaidlusaluse ajavahemiku kohta, kuid ei ole neid analüüsinud ega neile mingit hinnangut andnud. Kohus ei ole arvestanud ka kostja poolt

1. septembri
2. a. kohtuistungil avaldatuga, et kostja on asunud tööle (tl. 192), märkimata samas, miks ei ole see asjaolu vaidluses oluline. Hageja varalise seisukorra kohta otsus põhjendusi ei sisalda, kui kaudselt selle kohta käivaks mitte pidada tõdemust, et hageja tööleping on poolte kokkuleppel lõpetatud. Milliseid järeldusi tuleks sellest teha, ei ole otsuses samuti märgitud. Otsusest ei nähtu, mis asjaoludel on kostja töötuks muutunud ja miks kostjale ei saa töökoha puudumist ette heita, hagejale aga saab, nagu maakohtu otsuse põhjendusest võib mõista. Maakohtu otsus ei sisalda poolte varalise seisundi võrdlust ja asjaolusid, mille põhjal saaks otsustada selle üle, kas esineb alus kõrvale kalduda vanemate kohustuste võrdsuse põhimõttest. 7 Nõustuda ei saa otsuses sisalduva järeldusega, nagu oleks üldteada asjaolu, et kõigi inimeste majanduslikud võimalused olid paremad kui praegu majanduslanguse ja jätkuva tööpuuduse tingimustes. TsMS § 231 lg. 1 lause 2 kohaselt võib kohus üldtuntuks lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. Kolleegium leiab, et taoliseks üldteada asjaoluks saab küll pidada üldist majanduslangust ja suurt tööpuudust, kuid kindlasti ei ole üldtuntud see, milline on konkreetse isiku varaline seisund, sealhulgas võrdluses varasema ajaga: menetlusosalise varalist olukorda tuleb kohtumenetluses põhjendada ja tõendada. Pealegi, otsusest ei nähtu, miks puudutab majanduslangus eelduslikult üksnes kostja võimalust oma lastele ülalpidamist anda, ei puuduta aga hageja võimalust seda teha. Ka majanduslanguse tingimustes tuleb vanematel oma laste vajadused rahuldada. Hageja on taotlenud elatise väljamõistmist kostjalt tagasiulatuvalt alates
3. juulist
4. a. Elatise tagasiulatuvalt välja mõistmata jätmist ei ole maakohus otsuses üldse põhjendanud. Et maakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata, ei ole ringkonnakohtul võimalik vaidlust uue sisulise otsusega lahendada. Seaduses sätestatud põhimõtte kohaselt vaatab vaidluse esmalt läbi maakohus (TsMS § 9 lg. 3), vaidluse läbivaatamine hõlmab ka põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Vaidlusaluses asjas apellatsioonimenetluses uue sisulise otsuse tegemine eeldaks olulise faktikogumi esmakordset tuvastamist, selle esmakordselt apellatsioonimenetluses tuvastamise korral kaotaksid aga pooled kassatsioonimenetluse eripära arvestades võimaluse kaevata kohtuotsuse peale tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise osas. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtule eespoolkirjeldatud puudused kõrvaldada ja teha vaidluse kohta seaduse nõuetele vastav põhjendatud otsus. Menetluskulud tuleb maakohtul jaotada asja uuel läbivaatamisel TsMS §-s 164 sätestatud arvestades. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik