← Eesti

2-96-2/10

Obsah (5)§ 670§ 685§ 120§ 60§ 61

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-96-2 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Valdo Lips, liikmed Malle Seppik ja Tiit Kollom Otsuse tegemise aeg ja koht 6. juuli 20

§ 670lg 1).

Esitatud kassatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil (

§ 685). 1

(6)Hageja nõue ja selle põhjendused
  1. J. Türner esitas 30.08.1996 kohtule hagi E. Kaare vastu 360 000 krooni saamiseks võlana. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 01.08.1995 laenulepingu, mille järgi hageja laenas kostjale 360 000 krooni. Laenu tasumise tähtaeg oli 01.08.
  2. Kostja oma laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud ei ole. Kostja seisukoht
  3. Kostja vaidles hagile vastu, kuna ta ei ole hagejaga kunagi suulist ega kirjalikku laenulepingut sõlminud, ei ole laenulepingule alla kirjutanud ega ole hagejalt laenusummat saanud. Esimese astme kohtu otsus
  4. Kohus rahuldas hagi ning mõistis Enno Kaarelt välja 360 000 krooni ja kohtukulu 13 570 krooni Jaan Türneri kasuks ning ekspertiisitasu 260 krooni ja riigilõivu summas 15 388 krooni riigituludesse.
  5. Hageja väited, et ta on laenulepingu originaali Pärnu Linnakohtule esitanud, on paljasõnalised ja ei ole millegagi tõendatud. Kriminaalasja nr 02267001647 menetluse lõpetamise 20.02.2003 määruse kohaselt ei ole tõendamist leidnud Jaan Türneri või H. K. poolt Pärnu Linnakohtule E. Kaare ja J. Türner vahel 01.08.1995 vormistatud laenulepingu originaali esitamine ning seetõttu on menetlus kriminaalasjas lõpetatud. Kohus on kohustanud hagejat esitama kohtule 01.08.1995 laenulepingu originaali, et määrata asjas dokumendiekspertiis dokumendi võltsituse tuvastamiseks, kuid hageja ei ole vaatamata kohtu nõudele ja määratud rahatrahvile seda kohtule esitanud. Seega ei ole hageja poolt esitatud 01.08.1995 laenulepingu koopiad asjas tõendiks ja tuleb tõendite hulgast välja arvata.
  6. Hageja on esitanud kohtule teise kirjaliku tõendina kostja poolt 21.05.1997 allkirjastatud kinnituse, milles kostja kinnitab, et on 01.08.1995 sõlminud laenulepingu Jaan Türneriga laenusummaga 360 000 krooni ühe aastase tähtajaga ja tasumise tähtajaga 01.08.1996 ning on raha Jaan Türnerilt kätte saanud peale lepingule allakirjutamist ning raha üleandmine toimus AS H. K. & Co kontoris, Rüütli
  7. Antud laenudokumendi originaali on hageja politseile esitanud ja see asub kriminaalasja nr 99267000596 toimikus. Sellele dokumendile on kohus määranud kostja taotlusel käekirjaekspertiisi ja dokumendiekspertiisi. Käekirja eksperdi arvamuse kohaselt on võlakohustusel Enno Kaare nimelt allkirja kirjutanud Enno Kaare ja allkirja samal dokumendil on H. K. nimel kirjutanud H. K.. Dokumendiekspertiisi teostanud eksperdid ei tuvastanud 21.05.1997 laenulepingu kinnitusel võltsimistunnuseid. Trükiteksti ja allkirjade kinnitamise absoluutset aega ei ole võimalik määrata, kuna selleks puuduvad teaduslikult põhjendatud meetodid. Enno Kaare poolt Pärnu Politseiprefektuurile esitatud avaldustes laenudokumentide võltsimise kohta, on menetlus lõpetatud seoses kuriteo koosseisu puudumisega Jaan Türneri käitumises. Kostja väitel laenudokumendi võltsitus tuleb ilmsiks selle sisu vaatlusel, kuna E. Kaare on nõustunud oma korteri ümberkirjutamisega J. Türnerile, kuid see polnud võimalik seetõttu, et korter oli selleks ajaks võõrandatud S. U.. Antud väide iseenesest ei tõenda laenudokumendi võltsitust.
  8. Seega on kostja poolt allkirjastatud kirjaliku kinnitusega tõendatud hageja poolt kostjale raha üleandmine 01.08.
  9. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 276 lõike 1 järgi laenajal on õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha laenutajalt tegelikult üldse ei saanud ja lõike 2 järgi juhtudel, kui laenuleping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis, ei ole selle vaidlustamine tunnistajate ütluste kaudu lubatud, v. a kriminaalkorras karistatavad teod. Seega 2
(6)tunnistajate K. T. ja E. M. ütlused ei oma asjas tähtsust. Samuti on K. T. hageja endine abikaasa ja nende suhted ei ole head. Tunnistaja E. M. ütlustest nähtub, et H. K. näitas talle
  1. a valget paberit, millele oli võetud kostja allkiri ja mõne aja pärast rääkis H. K. talle, et paberile vormistati laenuleping, et kostja on saanud raha, see oli sel ajal kui Enno Kaarel oli avarii H. K. büroo autoga. Avarii toimus aga
  2. aastal. Kirjalikku laenulepingut ei ole kohus tõendina arvestanud ja kirjalik laenu saamise kinnitus kannab hilisemat kuupäeva, s.o. 21.05.
  3. Kostja Enno Kaare ei oska seletada, kuidas tema allkiri sai laenudokumendile, milles ta kinnitab laenulepingu sõlmimist ja raha saamist. Eelistungil 27.09.2005 ja kohtuistungil 20.12.2005 kostja väitis, et ta ei ole teadlikult tühjadele paberilehtedele allkirja andnud. Seega kostja seletus ja tunnistaja ütlus ei ühti. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus
  4. Enno Kaare esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta Jaan Türneri hagi täielikult rahuldamata.
  5. Kostja ei ole hagejaga sõlminud laenulepingut summale 360 000 krooni ning kui selline laenuleping on olemas, siis saab see olla vaid võltsing. Kostja vastuväiteid ei ole menetluse kestel ümber lükatud. Hageja on esitanud hagi kostja vastu pettuse kaudu alusetu tulu saamiseks.
  6. Hageja on isiklikult ja esindaja kaudu esitanud asja kohta oluliselt erinevaid ning ebausutavaid seletusi. Kohus avaldas tsiviilasjas nr 2-689/96 Pärnu Linnakohtus 21.05.2005 toimunud kohtuistungi protokolli, mille kohaselt kohtuistung kestis 16.00 kuni 16.40 ja sellest võtsid osa H. K., J. Türner, E. Kaare ja H. Otti. Seega ei saanud hageja esindaja H. K. poolt nimetatud kohtumine 21.05.1997 toimuda kella 16.00 ja 17.00 vahel. Kohus ei ole neid vastuolulisi hageja seletusi kohtuotsuses käsitelnud.
  7. Käesoleva asja lahendamise käigus tehtud ekspertiisid ei kinnita kostja osalemist laenusuhtes. Ekspert K. R. ekspertarvamusest ei nähtunud vastust küsimusele, kas 21.05.1997 laenudokumendil olev allkiri Enno Kaare nimelt on tehtud Enno Kaare oma käega ning mingeid selgitusi selle kohta, milliseid teaduslikult põhjendatud tehnilisi uurimisvõtteid ja –meetodeid või –metoodikaid on ekspert kasutanud temale esitatud ekspertiisimaterjali ja küsimuste uurimisel. Samuti ei nähtud ekspertarvamusest sisulist vastust ekspertiisimääruse punktides 3 ja 4 esitatud küsimustele, mille eesmärgiks oli saada teada, kas trükitekst oli kantud paberile enne kostja allkirja kirjutamist või pärast seda. Ekspertiisi eesmärgiks ei olnud dokumendi trükiteksti ja allkirjade kirjutamise absoluutse aja tuvastamine. Samuti puuduvad asjakohased põhjendused selle kohta, millised konkreetsed tehnilised asjaolud kinnitavad ühte või teist eksperdi poolt punktides 1-4 esitatud järeldust. Kohus kostja taotlust kordusekspertiisi määramiseks ei rahuldanud, mis ei ole põhjendatud, kuna küsimus, kas kostja allkiri dokumendil on vahetult kostja kirjutatud, jäi vastuseta. Seega puudub ekspertiisipõhine käekirjauurimus selle kohta, kas 21.05.1997 kuupäevaga vormistatud kirjalikule kinnitusele on allkiri kostja nimelt kirjutatud tema oma käega. L. K. poolt koostatud ekspertiisiaktis nr D-418-97 esitatud arvamus on ebapiisav järeldamaks, et 21.05.1997 laenulepingule on alla kirjutanud kostja.
  8. 21.05.1997 laenulepingu kohaselt nõustus kostja oma korteri ümberkirjutamisega hageja nimele, mis pole usutav ega võimalik. Vastavalt kohtule esitatud kostja ja S. U. vahelisele notariaalselt tõestatud ostu-müügilepingule võõrandas kostja talle kuulunud korteri 21.08.1996 ega saanud seetõttu lubada selle võõrandamist hagejale. 3
(6)Kohus ei ole sisuliselt ja arusaadavalt kohtuotsuses põhjendanud, miks kostja väide ei kinnita laenulepingu võltsitust.
  1. Tunnistajate K. T. ja E. M. ütlused lükkavad ümber hageja väited ja välistavad 01.08.1995 laenulepingu sõlmimise ning J. Türneri poolt kostjale väidetava 360 000 krooni laenamise. Kohus, leides üheltpoolt, et tunnistajate ütlused ei oma asjas tähtsust, on teisalt pidanud siiski vajalikuks neid teatud ulatuses analüüsida ning leidnud, et kostja ja E. M. ütlused ei ühti, kuid ei ole hinnanud tunnistajate ütlusi kogu ulatuses. Nõustuda ei saa kohtu järeldusega, et kuna TsK § 276 lg 2 keelab neil juhtudel, kui laenuleping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis, tõendada laenulepingu rahatust tunnistajate ütlustega, siis ei oma tunnistajate ütlused antud asjas tähtsust.
  2. Kohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostja taotluse tunnistajate O. T., T. R., P. M. ning kohtunik V. L. ülekuulamiseks põhjusel, et nimetatud tunnistajad on kriminaalasjas üle kuulatud ja nende ütlustega on kriminaalasjas võimalik tutvuda. Samas ei ole kohus nende tunnistajate ütlusi, mida nad on andnud kriminaalasja menetluses, käsitelnud tõendina kohtuotsuses, mis ei asendaks aga seda liiki tõendi kogumise ja uurimise seadusega sätestatud nõuete täitmist.
  3. Kostja taotles 27.09.2005 toimunud kohtuistungil kordusdokumendiekspertiisi, kuna ekspert K. R. poolt koostatud ekspertiisiakt on puudulik ning selles olevaid puudusi pole võimalik kõrvaldada suuliste küsimustega, samuti seetõttu, et ekspertiisiakt ega ka ekspert K. R. isik ei vasta seadusega ekspertiisiaktile ja eksperdi isikule esitatavatele peamistele nõuetele. Kohus ei vastanud sisuliselt kordusekspertiisi taotluse rahuldamata jätmisel kostja väidetele, rikkudes sellega kohtulahendi üldist põhistamisnõuet. Vastustaja seisukoht
  4. Jaan Türner vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning leiab, et selles toodud õiguslikud põhjendused ei saa olla aluseks vaidlustatava maakohtu otsuse tühistamiseks. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
  5. Kolleegium leiab, et Pärnu Maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 657 lg 1 p-i 1 alusel jätta muutmata. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega (tsiviilkohtumenetluse seadustik § 654 lg 6).
  6. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebusega, et maakohus on rikkunud tõendite hindamisel oluliselt protsessiõigusnorme. Kohus on piisavalt põhjendanud, milliste tõenditega on tuvastatud pooltevahelise laenusuhte olemasolu. Kostja vastuväide
  7. mai 1997.a kinnituse võltsituse kohta on ümber lükatud kohtuotsuses märgitud ekspertiisiaktidega. Kolleegiumi arvates ei ole apellatsioonkaebuses viidatud hageja ja hageja esindaja väidetavate vastuoluliste seletustega tuvastatud, et
  8. mai 1997.a kinnitus oleks võltsitud. Kuna
  9. mail 1997.a toimunud kohtuistung lõppes 16.40, siis ei välista see seda, et kinnituse allkirjastamine toimus 16.00 ja 17.00 vahel, nagu hageja
  10. septembri 1998.a istungil väitis. Samuti ei näita kinnituse võltsimist hageja
  11. detsembri 2005.a kiri maakohtule, et kinnitus koostati 17.00-18.00 vahel. Kuna hageja väited kinnituse koostamise aja kohta ei erine teineteisest oluliselt, siis ei saa ainuüksi nende hageja erinevate väidete tõttu tuvastada, et kinnitus on võltsitud.
  12. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et käesolevas asjas puudub ekspertiisipõhine käekirjauurimus selle kohta, kas
  13. mai 1997.a kuupäevaga vormistatud kirjalikule kinnitusele on allkirja andnud kostja. Tsiviilasja toimikus olevate 4
(6)ekspertiisiaktidega (tl 63-69 ja 71-73, 317-318 ja 320-321) on tuvastatud, et nimetatud kinnituse allkirjastas kostja. Ükski tehtud ekspertiis ei ole tuvastanud, et kinnitusel oleks kostja allkiri võltsitud. Kolleegium leiab, et maakohus jättis õigesti rahuldamata kostja taotluse kordusekspertiisi tegemiseks. Kuni 1. jaanuarini 2006.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi

) § 136 lg 1 järgi tuli kordusekspertiis määrata eksperdiarvamuse ebaselguse, vasturääkivuse või puudulikkuse korral, mida ei ole võimalik kõrvaldada suuliste küsimustega. Kolleegiumi arvates ei ole tsiviilasjas tehtud eksperdiarvamused ebaselged, vasturääkivad või puudulikud. Seetõttu ei olnud kordusekspertiisi määramine vajalik.

  1. novembri 1997.a ekspertiis on leidnud, et allkiri kinnitusel on kirjutatud Enno Kaare poolt. Aktis on ka piisavalt ekspertiisi järeldust põhjendatud (tl 64-65).
  2. märtsi 2005.a eksperdiarvamus ei ole samuti ebaselge, vasturääkiv ega puudulik. Ekspert on vastanud kohtu poolt esitatud küsimustele ja oma järeldust piisavalt põhjendanud nii aktis kui ka kohtuistungil antud ütlustega (tl 363 ja 366). Samuti on ekspert aktis kinnitanud, et ekspertiisimääruse p-des 3 ja 4 esitatud küsimusetele ei ole võimalik vastata (tl 318). Seega ei saa kohtuotsuse tühistamise aluseks olla apellandi väide, et ekspert ei ole vastanud ekspertiisimääruse p-des 3 ja 4 esitatud küsimustele. Kolleegium nõustub maakohtuga, et laenudokumendi võltsitust ei kinnita asjaolu, et kostja oli
  3. maiks 1997.a oma korteri võõrandanud.
  4. Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, et kohus on laenulepingu olemasolu tuvastamisel ebaõigesti leidnud, et TsK § 276 lg 2 alusel ei ole käesolevas asjas tunnistajate ütluste kaudu laenulepingu olemasolu vaidlustamine lubatud. Samas ei toonud see eksimus kaasa ebaõiget lahendit. Kohus on piisavalt põhjendanud, miks ei saa lugeda tunnistajate K. T.i ja E. M. ütlusi usaldusväärseks laenulepingu võltsituse kohta. Kohus on vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 232 lg-le 1 hinnanud tunnistajate ütlusi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning põhjendanud oma järeldusi.
  5. Kolleegiumi arvates ei rikkunud kohus protsessiõigusnorme, jättes rahuldamata kostja taotluse O. T., T. R. ja P. M. ja V. L. ülekuulamiseks tunnistajana. Kuna kohus leidis, et laenulepingu originaali ei ole kohtule esitatud ning laenulepingu koopiaid ei saa tsiviilasjas pidada tõenditeks, siis ei olnud vajalik laenulepingu originaali esitamise osas veel tunnistajate ülekuulamine kostja taotlusel. Apellant ei ole vaidlustanud seda kohtu järeldust, et laenulepingu originaali esitamine kohtule ei ole tuvastatud. Apellatsioonkaebuses ei ole märgitud, milliseid muid olulisi asjaolusid nimetatud tunnistajate ütlustega oli kostja arvates vajalik tuvastada.
  6. Kohtuotsuse tühistamise aluseks ei ole ka see apellatsioonkaebuse väide, et kohus ei ole põhistanud hageja vabastamist

§-i 120 alusel määratud kohustusest. Apellant leiab, et kohus oleks pidanud nõudma hagejalt välja laenulepingu või tegema menetlusotsustuse, et seda tõendit hagejalt enam ei nõuta. Arvestades seda, et laenulepingu originaali esitamata jätmine on hageja enda risk ja kahjulik käesolevas asjas eelkõige hagejale endale ning seda, et hageja on kogu aeg väitnud, et ta esitas laenulepingu Pärnu Maakohtule, siis on kolleegiumi arvates kohus õigesti jätnud täiendavalt

§ 120hageja suhtes kohaldamata.

Vastavalt

§ 120lg-le 1 sai dokumentaalset tõendit välja nõuda isikult, kelle valduses see on.

Kostja pole tõendanud, et laenulepingu originaal on hageja käes. Vastupidi, kostja väidab, et laenulepingu originaali polegi olemas. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näinud kohtule ette menetlusotsustuse tegemise kohustust selle kohta, et isik tuleks vabastada dokumentaalse tõendi esitamise kohustusest. Seega ei ole vastav apellandi väide kohtuotsuse tühistamise aluseks. 5

(6)
  1. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ile 3 tuleb menetluskulude jaotamisele kohaldada kuni
  2. jaanuarini 2006.a kehtinud

-i.

§ 60

lg-te 1 ja 8 järgi kuulub rahuldamisele hageja taotlus apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude väljamõistmiseks kostjalt. Vastavalt

§ 61

lg 1 p-le 1 saab kõigis kohtuastmetes kokku hageja kasuks õigusabikulude katteks välja mõista kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast (s o käesolevas asjas 18 000 krooni). Pärnu Maakohus mõistis hageja kasuks õigusabikulude katteks välja 13 570 krooni. Apellatsiooniastmes saab hageja kasuks õigusabikulude katteks seega välja mõista 4 430 krooni. M. Seppik T. Kollom V. Lips 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.