Obsah (4)
§ 36§ 170§ 6§ 52-07-39490 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-07-30490 Otsuse tegemise aeg ja koht 27. oktoober 2009 Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Evi Kool Kohtuasi O.B.i hagi Kohtla-Järve tunnu
) § 6 lg 1 kohaselt eraõiguslik juriidiline isik on juriidiline isik, mis on loodud erahuvides. Eraõiguslik juriidiline isik on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, ühistu, sihtasutus, mittetulundusühing ja -liit. Seaduses võib ette näha muid eraõiguslikke juriidilisi isikuid.
§ 36
kohaselt juriidilise isiku võib asutada teatud liiki juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel või otse selle juriidilise isiku kohta käiva seadusega.
§ 170lg 2 kohaselt enne 1994.
aasta 1. septembrit tekkinud ja sel päeval kestvatele õigussuhetele kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätteid, kui rakendussätetest ei tulene teisiti. Nimetatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätetest teeb kolleegium järelduse, et alates tsiviilseadustiku üldosa seaduse jõustumisest, tunnustab Eesti õiguskord juriidilise isikuna vaieldamatult üksnes tsiviilseadustiku üldosa seaduse nõuetele vastavaid juriidilisi isikuid ehk isikuid, kes on asutatud seadusega või seaduse alusel. Eraõigusliku juriidilise isikuna tunnistatakse aga üksnes seaduses eraõigusliku juriidilise isiku liigina sätestatud ja liigile vastavaid subjekte (täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, ühistu, sihtasutus ja mittetulundusühing). Seega kehtis alates
jõustumisest Eestis eraõiguslikele juriidilistele isikutele nn numerus clausus põhimõte (suletud loetelu põhimõte). Nimetatud käsitlust kinnitavad ka
- märtsil
- a jõustunud AÕS RakS § 6 lg 2 täiendus, mille kohaselt juriidilise isiku vara ega juriidiline isik ei saa kuuluda teistele isikutele, aga ka ÄS § 507 lg 1, mis nägi ette enne ÄS jõustumist asutatud ettevõtete ümberregistreerimise, ümberkujundamise või sundlõpetamise.
§ 36alates 8.
juunist 1996. a kehtiva redaktsiooni kohaselt eraõigusliku juriidilise isiku võib asutada vastava juriidilise isiku liigi kohta käiva seaduse alusel, avalikõigusliku juriidilise isiku otse selle juriidilise isiku kohta käiva seadusega.
§ 6lg 1 alates 1.
oktoobrist 1996. a kehtiv redaktsioon sätestas, et eraõiguslik juriidiline isik on juriidiline isik, mis on loodud erahuvides. Eraõiguslik juriidiline isik on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, ühistu, sihtasutus ja mittetulundusühing. Sama kinnitavad ka
§ 5lg 3 alates 10.
juulist 1998. a kehtiv redaktsioon, mis sätestab, et juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt, mis vastab käesolevas seaduses sätestatud eraõiguslikule või avalik-õiguslikule juriidilisele isikule kehtestatud nõuetele ja eelkõige
§ 170lg 3 alates 10.
juulist 1998 kehtiv redaktsioon, mille kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud õigusaktide kohaselt asutatud juriidilisi isikuid loetakse juriidilisteks isikuteks üksnes juhul, kui need vastavad käesolevas seaduses era- või avalik-õiguslikule juriidilisele isikule sätestatud nõuetele. Muus osas kohaldatakse neile nende asutamise aluseks olnud õigusakte. Tulenevalt eelnevast teeb Riigikohus järelduse, et õiguskorra ja tsiviilkäibe poolt iseseisva õigussubjektina tunnustatud erafirmat tuleb hiljemalt
- septembrist 1994 lugeda täisühinguks ja kohaldada talle täisühingu kohta kehtivaid sätteid, vaatamata sellele, et asutamise ajal erafirma formaalselt kõiki täisühingule ette nähtud nõudeid ei täitnud. /--/. Alates
- a
- septembrist kehtib Eestis eraõiguslike juriidiliste isikute suletud loetelu ja kõik struktuurid, kes omasid juriidilise isiku staatust enne seda, tuli pärast
- septembrit
- a paigutada kas seaduses antud juriidiliste isikute loetelu alla või lugeda nad juriidilisteks isikuteks mitteolevateks asutusteks või oma asutajate registreeritud majandusüksusteks (ettevõteteks ÄS § 5 tähenduses). Pärast
- septembrit
- a vastu võetud äriseadustiku ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja AÕSRakS muudatused, millele kohus eespool tähelepanu juhtis, ei muutnud õiguslikku olukorda ega kehtestanud sisuliselt uusi ettekirjutusi, vaid üksnes selgitasid alates
- a
- septembrist toimunud õigusmuudatuse olemust. Kohus juhib tähelepanu ka põhimääruse p-le 7, mille kohaselt täisühing ei pea olema juriidiline isik. See säte võimaldab tunnustada erafirmat täisühinguna ja õigussubjektina ka teda juriidiliseks isikuks lugemata.“. Seega on Riigikohtu tsiviilkolleegium jõudnud järeldusele, et erafirmat tuleb käsitleda täisühinguna teda juriidiliseks isikuks lugemata. 5
(7)2-07-39490 Kuigi erafirma Veski põhikirja p-s 6 on sätestatud, et ettevõte on juriidiline isik, ei saa selle sätte alusel erafirma subjektsust üheselt määratleda. Põhikirjast ei selgu, et erafirma Veski vara oleks eraldatud omaniku varast. Põhikirja p 6 kohaselt on ettevõttel küll iseseisev bilanss, kuid sellest ei järeldu, et ettevõtte varad oleks omaniku varadest lahutatud. Ettevõtte ja omaniku vara lahutamatusele viitab ka põhikirja p 26, mille kohaselt peale kõigi nõudmiste rahuldamist ja maksete tegemist allesjäänud vara kuulub ettevõtte asutajale (omanikule). Kohus jõuab järeldusele, et erafirma Veski näol on tegemist füüsilise isikuga ning erafirma Veski vara on selle omaniku N.B.i omandis. Vaidlust ei ole, et N.B. suri ja tema pärand avanes
- juunil 1996 ning et hoone Sõnajala 5 kuulus N.B.i pärandi avanemise aja seisuga erafirmale Veski. Pärimisseaduse (PärS) § 180 kohaselt, pärimisele kohaldatakse pärandi avanemise ajal kehtinud seadust, kui käesoleva seaduse rakendussätetest ei tulene teisiti. Pärandi avanemise ajal kehtinud ENSV Tsiviilkoodeksi (TsK) § 551 lg 1 kohaselt, pärandi omandamiseks peab pärija selle vastu võtma ja vastavalt § 551 lg 2, pärija loetakse pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandvara valitsema või valdama, või kui ta andis pärandi avanemise koha notariaalorganile kirjaliku avalduse pärandi vastuvõtmiseks. Pärandvara mingit osa valitsema või valdama asunud pärija loetakse kogu pärandvara vastuvõtnuks, ükskõik kus see ka ei asu. Vaidlust ei ole, et hageja on N.B.i pärija ja ta on pärandi vastu võtnud. Seda kinnitab ka seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus (t.l.-13-14) ning tunnistaja Z. B.ütlused (t.l.-161), millest selgub, et peale pärandi avanemist jätkas hageja vaidlusaluse hoone kasutamist. Kohus loeb tuvastatuks, et hagejal tekkis omandiõigus hoonele asukohaga Sõnajala 5, KohtlaJärve N.B.i pärandi vastuvõtmisega. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada ning tunnustada O.B.i kui hageja omandiõigust hoonele, asukohaga: Sõnajala 5, Kohtla-Järve (ehitisregistri kood 102021663). Hageja väide, et kostja tegevus vaidlusaluse ehitise peremehetuks tunnistamisel on vastuolus hea usu põhimõttega, ei ole asjassepuutuv, kuna puudutab vaidlust ehitise peremehetuks tunnistamise üle ja seega väljub hagi raamidest. Hageja tõendid - Kohtla-Järve Linnavolikogu
- septembri 2005 otsus nr 213 (t.l.-15); Tartu Halduskohtu
- veebruari 2006 kohtuotsus (t.l.-16-18); Kohtla-Järve Linnavalitsuse
- augusti 2006 korraldus nr 1226 (t.l.-20); kassatsioonkaebus (t.l.-58-61); vastus apellatsioonkaebusele (t.l.62-63); Tartu Halduskohtu
- jaanuari 2008 kohtuotsus (t.l.-64-65); Tartu Ringkonnakohtu
- aprilli 2008 kohtuotsus (t.l.-66-69); Riigikohtu
- septembri 2008 kohtumäärus (t.l.-70-71) ei ole asjassepuutuvad, kuna puudutavad vaidlust ehitise peremehetuks tunnistamise üle. Kostja tõendit - majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vastus (t.l.-127-127) – kohus ei arvesta, sest tegemist on õigusliku hinnanguga vaidlusaluse küsimuse kohta. Hagi hind Hageja nõudeks on tunnustada hageja omandiõigust hoonele. Hageja on hagi hinnaks nimetanud 30 000 krooni. 6
(7)2-07-39490 Hagi esitamise ajal 25. septembril 2007 kehtinud TsMS redaktsiooni § 126 lg 2 kohaselt, õiguse üle peetavas vaidluses määratakse hagihind õiguse väärtusega. Hagihind on seega määratud vara väärtusega, mille omandiõiguse tunnustamist hageja taotleb, s.o 30 000 krooni. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. /--/. TsMS § 162 lg 1 kohaselt, hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagi täies ulatuses ning seega tuleb kõik menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. Kohus selgitab, et lähtuvalt TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Evi Kool Kohtunik 7
(7)