Obsah (4)

§ 40§ 4§ 56§ 58

3-09-2399 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 17.märts 2010. a Tallinn Haldusasja number 3-09-2399 Haldusasi MTÜ Paldiski Raadio

§ 40

lg 2 p 2 sätestatud võimalusele suhtles meedia ja autoriõiguse osakonna juhataja Peeter Sookruus telefoni teel taotleja esindaja Oleg Teslaga ja küsis täiendavat informatsiooni taotluse ja programmi kohta. Kaebuse esitajal oli võimalus esitada omaltpoolt täiendavaid andmeid ja seda ta ka tegi, helistades mitmel korral P.Sookruusile. Kaebaja ei nõudnud tema ärakuulamist komisjoni liikmete poolt.

1. Ka juhul, kui kaebaja on seisukohal, et rikuti ärakuulamisõigust, oleks tegemist vaid menetlusnõude rikkumisega. Kaebaja kutsumine komisjoni koosolekule või ministeeriumi ei oleks kultuuriministri tehtud otsust muutnud, sest kaebaja taotlus oli selgelt teistest nõrgem. Taotleja pakkumise kvaliteet ei paranenud ka peale pakkumist, olulist informatsiooni vastustaja juurde ei saanud. Kaebaja täiendavad selgitused kaebaja võimalust ringhäälinguloa saamiseks ei oleks parandanud. Seega kui taotlused vaadataks uuesti läbi, teeks kultuuriminister samasisulise otsuse. 20.Ringhäälingulubade väljaandmiseks saab kultuuriminister ettepanekud ja argumendid ringhäälingulubade komisjonilt ning ministeeriumi meedia ja autoriõiguse osakonnalt. Komisjoni liikmed on eksperdid ja nende kommentaarid ja ettepanekud aitavad ministril teostada kaalutlusõigust. Kui komisjoni liikmed on ühisarvamusel, teevad nad ettepaneku loa andmiseks. Käesoleval juhul olid komisjoni liikmed erinevatel seisukohtadel ja ühest ettepanekut loa andmiseks ei tehtud. Parima pakkuja selgitamiseks konsulteeris vastustaja Eesti Ringhäälingute Liiduga ja leiti, et parima pakkumise tegi OÜ Ajaga Sammu. IV KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT 4 21.Kolmanda isikuna kaasatud OÜ Ajaga Sammu ei ole soovinud kirjalikult oma seisukohti esitada. V KOHTU SEISUKOHT 22.Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja hinnanud asjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et kaebuse esitajat ei ole ringhäälingulubade andmise menetluses ja selle tulemusena antud kultuuriministri
2. septembri
3. a käskkirjaga nr 1.1-3/325 ebavõrdselt koheldud ning kaebus rahuldamisele ei kuulu.
4. Käesolevas haldusasjas vaidlustatud kultuuriministri
5. septembri
6. a käskkiri nr 1.13/325, millega keelduti kultuuriministri 26.05.2009.a. käskkirja nr 178 punktis 10 nimetatud ringhäälinguloa väljaandmisest MTÜ-le Paldiski Raadio, on kaalutlusotsuseks. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 19 lg 6 tulenevalt kontrollib kohus diskretsiooni alusel antud haldusakti puhul, kas akti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Riigikohus on 14.10.2003 otsuses nr 3-3-1-54-03 rõhutanud : Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Riigikohtu 06.11.2002 otsuses nr 3-3-1-62-02 on selgitatud: Kaalutlusõiguse teostamise korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Mida ulatuslikum on diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema motivatsioon. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kohus ei saa asetada ennast haldusorgani rolli ja hakata asjaolusid ise hindama, s.o teostama kaalutlusõigust haldusorgani asemel. Kohus hindab haldusakti väljaandmisel teostatud kaalumist vaid sellest aspektist, kas kaalumine leidis aset ja kas haldusorgani otsus on loogiliselt ja ratsionaalselt põhjendatud ning ei riku õiguse üldtunnustatud väärtusi. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtul võimalik teha taotletud konkreetset ettekirjutust ning esitatud kohustamistaotlust on kohus tõlgendanud kaebuse menetlusse võtmise määruses taotlusena asja uueks otsustamiseks.
7. Ringhäälinguseaduse (RHS) § 37 lg 1 kohaselt annab ringhäälinguloa välja Kultuuriministeerium käesoleva seadusega ettenähtud alustel ja korras. Kultuuriministri 17.02.2000.a. käskkirjaga on kinnitatud ringhäälingulubade väljaandmise komisjoni ( komisjon) moodustamine ja selle töökord. Sama käskkirja kohaselt on komisjon Kultuuriministeeriumi juures tegutsev nõuandev organ, mis on moodustatud RHS-ga kehtestatud ringhäälingulubade väljaandmise ja kehtetuks tunnistamise korraldamiseks. Komisjon teeb ministrile ettepaneku ringhäälinguloa väljaandmise, väljaandmisest keeldumise, kehtetuks tunnistamise või taotluse käiguta jätmise kohta. Vajadusel kutsutakse ringhäälinguloa taotleja komisjoni istungile teda puudutava päevakorrapunkti arutelu juurde. Ringhäälinguloa väljaandmise või väljaandmisest keeldumise korral vormistab komisjoni sekretär kirja projekti põhjendatud otsuse kohta, kooskõlastab selle komisjoni esimehega ja esitab allakirjutamiseks ministrile. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringhäälinguloa väljastamist delegeeritud komisjonile kui kollegiaalsele organile, vaid lõpliku otsustuse teeb kultuuriminister. 5
8. Kultuuriministri 26.05.2009.a. käskkirja nr 178 kohaselt oli taotluste esitamise tähtajaks 22.06.
9. Haldusasjas esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtuvalt on ringhäälingulubade komisjon pidanud vajalikuks kutsuda 09.07.2009 koosolekule 5 ringhäälinguloa taotluse esitajat ja kaebuse esitaja nende hulka ei kuulunud. Asja arutamisel on tuvastatud, et kaebuse esitaja poolt taotluse esitamine sai teatavaks alles 13.07.2009.a., seega kõnealuse koosoleku ettevalmistamise ega ka toimumise ajaks ei olnud kaebaja poolt taotluse esitamine komisjonile teada, mistõttu kaebuse esitaja kui kuuenda taotleja komisjoni koosolekule kutsumata jätmise kohta etteheidete tegemine komisjonile või selle käsitlemine kaebaja ignoreerimisena on põhjendamatu. 26.Samuti ei ole kinnitust leidnud väide kaebuse esitaja taotluse vajaliku tähelepanuta jätmisest või ignoreerimisest. Vaidlus puudub selles, et kaebuse esitaja poolt taotluse esitamine sai teatavaks alles 13.07.2009.a., 14.07.2009 saatis Kultuuriministeeriumi ametnik, kes ühtlasi oli komisjoni sekretäriks, taotluse elektrooniliselt kõigile komisjoni liikmetele. Kohtu hinnangul asjaolu, et samas kirjas märgiti, et taotluse kohta võivad komisjoni liikmed avaldada arvamuse e-kirja teel ning seega arvamuse avaldamiseks komisjon kogunema ei pea, ei tähenda iseenesest kaebuse esitaja õiguste rikkumist tema ebavõrdse kohtlemisega taotluse menetluses või tema taotluse kohta ette otsustuse ära tegemist juba selle komisjoniliikmetele saatmisel. Kohus peab põhjendatuks vastustaja selgitust kaebuse esitaja taotluse osas mõnevõrra erineva protseduuri kohaldamisest, arvestades, et taotlus laekus ligi kuu peale taotluste esitamise tähtaega. 27.Mis puutub kaebuse esitaja ärakuulamisele „kutsumisele“ komisjoni, siis haldusmenetluse seaduse (

) § 5 lg 1 kohaselt määrab menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti. Seega ei anna seadus isikule õigust nõuda ärakuulamist mingis kindlas vormis, vastavat vormi nõuet ei ole sätestatud ka RHS-s, samuti näeb ringhäälingulubade väljaandmise komisjoni töökorra p 13 ette vajadusel ringhäälinguloa taotleja kutsumise komisjoni istungile. Seega ärakuulamisvormi valik oli käesoleval juhul vaba ning võis toimuda mitte ainult istungil või spetsiaalselt selleks korraldatud arutelul, vaid ka näiteks suuliselt vabas vormis, telefoni teel, ekirjaga jms. Ringhäälinguloa komisjoni 9.07.2009 koosoleku protokollist järelduvalt on vabas vormis selgitusi andnud ka OÜ Ajaga Sammu, kelle seisukohti on hiljem vahendatud komisjoni liikmetele. Vajaduse üle taotleja ärakuulamiseks komisjoni istungil otsustab komisjon, keda kultuuriminister on volitanud nimetatud menetlustoimingu läbiviimiseks.

§ 40

lg 3 sätestab erandid, millal on lubatud haldusmenetluse läbiviimine menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata ja näeb viidatud lõike punktis 2 sellisena ette juhu, kus menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ja puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Seega ei ole iseenesest välistatud, et isiku taotluse alusel algatatud menetluses, lähtudes taotluses esitatud andmetest, taotleja ärakuulamist läbi ei viida. Käesoleval juhul, kus taotleja suhtes keelduti taotletud ringhäälinguloa andmisest kaalutlusõiguse alusel, sealjuures on käskkirja kohaselt taotluses esitatud sõnad „uudised“, „ühiskondlik-publitsistlik“, „kultuur“, „laste“, „noorte“, „meelelahutuslik“ ning „spordi“ üldsõnalised ja raadioprogrammi sisu hindamist ei võimaldanud ,lisaks olid taotluse investeeringute allikad küsitavad, on kohtu hinnangul taotleja ärakuulamata jätmisel tegemist menetlusnormi rikkumisega. Siinkohal märgib kohus, et vastustaja väited, mille kohaselt on kaebuse esitaja saanud korduvate telefonikõnedega realiseerida ärakuulamisõigust, kohtumenetluses tõendamata. 28.

§ 4

lg 2 sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

§ 56

lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud 6 haldusakti põhjendustes märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Seega tuleb põhjendustes selgitada, milliseid asjaolusid haldusorgan arvestas ja millised järeldused ta sellest tegi. Riigikohus on rõhutanud, et haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kaebuse esitajale on keeldutud ringhäälinguloa väljaandmisest põhjusel, et on tehtud otsus ringhäälinguloa väljaandmiseks teisele isikule, kes konkureeris samale loale ja tegi parema pakkumise. Seega ei ole ringhäälinguloa väljastamisest keeldutud põhjusel, et eelistatud on eestikeelset raadiot. Vastustaja seletuse kohaselt on parim pakkumine, mis arvestab ringhäälinguprogrammi sobivust ja vajalikkust selles piirkonnas ning tagaks piiratud raadiosagedusressursi optimaalse kasutamise antud oludes. Parema pakkumise hindamisel on lähtutud järgmistest kriteeriumidest: pakutavad sõnasaated ja uudistesaated, kohalikku elu kajastavad saated, eesti autorite tööde osakaal ja sõnalise osa maht, kvaliteet ja programmi sihtrühm. Lisaks majanduslikud aspektid – bilanss ja investeeringud, millest näha ka ettevõtja võimekus ja jätkusuutlikkus seaduse nõuete ja loa tingimuste täitmisel. Käskkirja põhjenduses on märgitud kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kaebuse väide eestikeelse raadio ebavõrdsest eelistamisest parima pakkuja valikul on põhjendamata ning vaidlustatud käskkirja motivatsioon sellist järeldust teha ei võimalda. Lisaks on kaebuse väide venekeelse raadiojaama edastaja ebavõrdsest kohtlemisest põhjendamatu ka seetõttu, et kaebuse esitaja on taotlenud eesti- ja venekeelse programmi edastamist. Kohus ei ole tuvastanud ühetaolise kohtlemise riivet sellega, et kõigi ringhäälinguloa taotlejate jaoks ei lähtutud samadest kaalutluskriteeriumidest või et kaalutluskriteeriumid oleksid ebaselged või õigusvastased. 29.Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt on üheks valiku aluseks raadioprogrammi sihtrühm, arvestades sealjuures ,et piiratud ressursi kasutusse andmisel tuleb silmas pidada selle optimaalset kasutust. Kaebuse esitaja taotluse puhul eesti- ja venekeelsele Tallinna elanikkonnale suunatud kakskeelse raadioprogrammi kohta on esitatud põhjendused, miks sellist programmi tuleb pidada suhteliselt kitsale sihtgrupile suunatuks, seega ka piiratud ressursi kasutuseks, mida antud oludes optimaalseks pidada ei saa. Lisaks on otsustuse tegemisel arvestatud ka programmi sobivuse ja vajalikusega selles piirkonnas ning on esitatud kaalutlused, miks on leitud, et kaebuse esitaja taotluse puhul problemaatiline sihtgrupi leidmine avaldab omakorda mõju raadioprogrammi piiritlemisele. Sellise seisukoha esitamisel on tuginetud mitte Eesti ringhäälingu (selle vormist olenemata) praktikale, vaid Eesti raadioringhäälingu praktikale kakskeelsetest programmidest, mistõttu kaebuse esitaja väide kakskeelse Eesti televisiooni edukusest ei väära tehtud järeldust. Kaebuse esitaja väitel puuduvad Ajaga Sammu OÜ programmil üldse võimalikud kuulajad Maardu, Tallinna ja Harju piirkonnas, sest on küsitav, mille jaoks on vaja Maardu, Tallinna ja Harju elanikel saada teada aktuaalseid sündmusi ja uudiseid lõuna-Eesti kohta ning leiab, et selle piirkonna ( seega Maardu, Tallinna ja Harju ) elanikud huvituvad oma regiooni sündmustest ja uudistest. Kaebuse esitajast erinevalt on seda hinnanud aga kultuuriminister ning osundatud asjaolu – Ring FM levipiirkonna suurenemisega programmi tekkimine, mis kajastab Tallinna ja Lõuna Eesti piirkonna teemasid ja mis jõuab mõlema piirkonna raadiokuulajateni, on vaidlustatud käskkirjas toodud välja raadioprogrammi paremusena teiste taotlejate ees. Kohus ei ole tuvastanud kaalutlusõiguse rikkumist seeläbi, et tuginetud oleks asjassepuutumatutele faktidele või oleks ületatud ületatud kaalutlusõiguse piire. 30.Kuna ringhäälinguloa väljastamisel tuli muu hulgas tagada piiratud ressursi optimaalne kasutamine, seega määrava tähendusega parema pakkumise väljaselgitamisel oli raadioprogrammi sihtrühm ja programmi vajalikkus ning vaidlustatud otsuses on esitatud põhjendused, miks kaebuse esitaja taotlus ei olnud neist kriteeriumidest lähtuvalt parim ning 7 miks hinnati parimaks Ajaga Sammu OÜ taotlust, siis leiab kohus, et käesoleval juhul asetleidnud menetlusnormide rikkumine asja otsustamist mõjutada ei saanud.

§ 58

kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Vastustaja on kohtule esitatud seletuses ja asja arutamisel korduvalt kinnitanud, et ka asja uuel läbivaatamisel teeks kultuuriminister kaebuse esitaja taotluse suhtes samasisulise otsuse. Kohus nõustub vastustajaga selles, et ärakuulamisel ei oleks kaebuse esitaja saanud nende eespoolnimetatud määravate asjaolude kohta lisada midagi, mis oleks menetlustulemust võinud mõjutada.

1. Viimaks märgib kohus, et Põhiseaduse § 12 lg 1 teises lauses sisalduvad diskrimineerimiskeelud on erilised võrdsuspõhiõigused. Vaidlus puudub selles, et isikuliselt kaitsealalt on tegemist kõigi ja igaühe õigusega, mis Põhiseaduse järgi võivad laieneda ka juriidilistele isikutele, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Asjakohane on vastustaja viide Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-29-05, milles Riigikohus leidis, et põhiõigus kasutada vähemusrahvuse keelt on olemuslikult seotud füüsilise isikuga ja selle õiguse laiendamine juriidilistele isikutele pole kooskõlas nimetatud põhiõiguse olemusega. Ka
2. novembril 1996 vastu võetud Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni ratifitseerimise seadus seostab vähemusrahvuse ja sellest tulenevalt vastavad õigused füüsilise isikuga, nähes ette: vähemusrahvusena käsitatakse Eesti kodanikke, kes: elavad Eesti territooriumil, omavad kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid Eestiga, erinevad eestlastest oma kuuluvuse, kultuurilise omapära, religiooni või keele poolest; on ajendatud soovist üheskoos alal hoida oma kultuuritavasid, religiooni või keelt, mis on aluseks nende ühisele identiteedile. Võrdse kohtlemise seaduse § 1 kohaselt on seaduse eesmärk tagada isikute kaitse diskrimineerimise eest rahvuse ( etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel ning seaduse § 2 sätestab seaduse kohaldamisala, millest tulenevalt on põhjendatud vastustaja seisukoht, et nimetatud seadust juriidilistele isikutele kohaldada ei saa.
3. Kuna vaidlustatud käskkiri tühistamisele ei kuulu, jääb rahuldamata ka kohustamisnõue. VI MENETLUSKULUD
4. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulu pool, kelle kahjuks otsus tehti. HkMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitama jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuna vastustaja HkMS § 93 lg 1 sätestatud korras menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, jäävad kaebuse esitaja kanda tema enese menetluskulud. Lea Kuuse kohtunik 8