Obsah (12)

§ 367§ 230§ 654§ 651§ 657§ 652§ 229§ 232§ 442§ 173§ 171§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-08-11640 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22.03.2010, Tallinn Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Ele Liiv, Mare Merimaa Tõnu Kal

§ 367

alusel ka viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist põhinõudelt 12% aastas alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja ja tema volitatud isikute poolt tasutud 314 000 krooni ja arvestatud intresside 285 000 krooni vahe on loetud konstitutiivseks võlatunnistuseks, millega kostja võttis endale kohustuse tasuda nimetatud summa kompensatsioonina erinevate viivituste eest intressimaksete tasumisel. Kuivõrd kostja ei ole määranud, et raha tagastati põhivõla tagasimakseteks, siis peab laekunud rahasummad lugema esmalt sissenõutavaks muutunud kohutuste ehk intresside katteks. Kostja poolt on tasutud maksed intressimaksed, samuti ei ole kostjal õigus määrata, millise kohustuse katteks ta summad tasus. Pooled on omavahel kokku leppinud, et 30.12.2004 seisuga on kostja hagejale võlgu 580 000 krooni. Nimetatud kokkuleppe mõtteks oli kaasa tuua õiguslikke tagajärgi, samuti ei üritatud nimetatud lepinguga varjata teisi tehinguid, mistõttu ei ole tegemist näiliku tehinguga. Oluline ei ole vaidluse kontekstis, kas 30.12.2004 laenulepingu näol on tegemist konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega, kuivõrd mõlemad võlatunnistuse liigid kinnitavad teatud võlgnevuse olemasolu võlatunnistuse sõlmimise seisuga. Arvestades Riigikohtu lahendites nr 3-2-1-69-06 ja 32-1-63-08 esitatud seisukohti ning asjaolu, et kostja on kinnitanud, et poolte vahel on sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus, tuleb asuda seisukohale, et kostja kinnitab olemasolevat kohustust ning loobub võimalikest vastuväidetest võlale. Kostja vastuväited

1. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja aktsepteerib laenusummat 580 000 krooni. Suuline laenuleping raha laenamise kohta sõlmiti varem kui 30.12.2004 laenulepingus märgitud summa üleandmise aeg 15.09.
2. Esimene osa laenusummast 300 000 krooni anti hageja poolt kostjale 2 üle 13.06.
3. Ülejäänud laenusumma kanti samuti hageja poolt eurodes üle kostja arveldusarvele ja need konverteeriti ümber Eesti kroonidesse 25.09.2002 (99 687 krooni 20 senti), 18.02.2004 (93 693 krooni) ja 25.02.2004 (59 944 krooni 92 senti). Seega vormistati kirjalik leping varem tekkinud võlasuhte dokumenteerimiseks, laenusumma suurus ja üleandmise aeg määrati kirjalikus lepingus umbkaudselt ja ebatäpselt. Kirjaliku lepingu vormistamise peamine eesmärk oli vastastikune soov leppida kokku laenu tähtajas, intressides ja tagatistes. Intresside arvestamise tähtaeg 15.04.2005 määrati võlausaldajale tagatiseks, et kui selleks ajaks ei õnnestu tagatisi hagejale üle anda, siis saaks hageja oma laenult protsente. Tehingu aeg oli planeeritud 2005 algusesse, kuid see venis algul seoses kostja abikaasa surmaga ja sellest tingitud vara pärimisega ning hiljem juba hagejast tulenevatel põhjustel. Kostja on üle poole võlast tasunud enne 15.04.2005 enda isiklikult kui ka FIE kontolt ja tema poolt volitatud isikute kaudu. Kostja on tasunud võlast 384 000 krooni ja tunnistab võlga summas 196 000 krooni. Kuna võlg tasuti hageja abikaasa kontole hageja korraldusel, siis oli kohustus täidetud kohaselt ja õigele isikule (VÕS § 91 lg-d 1 ja 2). Poolte vahel puudub konkreetne ja selgelt mõistetav kokkulepe intressi tasumise kohta. Laenulepingu p-st 1 ei nähtu laenusaaja kohustust maksta tasuna laenukasutamise eest intressi. Samuti ei nähtu sellest punktist ega lepingust, kas intress, kui seda kostja soorituskohustust hinnata intressina, tuli tasuda igakuiselt, alles tähtaja lõpul koos laenu tagastamisega, või hoopis kalendriaasta lõpul (VÕS § 397 lg 3). Et punkti 1 sõnastuse kohaselt pidi kostja tasuma 1% tagastamata summalt, mitte laenusummalt, siis oli kostjal õigus laenu ennetähtaegselt tagastada. See tähendab, et kostjal oli mitme sissenõutavaks mittemuutunud rahalise kohustuse esinemise korral õigus VÕS § 88 lg 1 alusel ise valida, millist võlgnevust ta oma maksega kustutab. Seega tuleb kõik hageja ja tema volitatud isikute poolt hageja ja hageja abikaasa kontodele tehtud maksed lugeda laenude põhiosa, mitte intresside maksmiseks. 23.09.2003 ja 30.12.2004 laenulepingud on tühised TsÜS § 89 lg 1 tunnustel VÕS § 113 lg 6 mittedispositiivse keelu rikkumise tõttu. Võlausaldajal ei ole VÕS § 88 alusel õigust määratleda, millist rahalist kohustust võlgnik täidab, kui võlgnik on rahalise kohustuse juba valinud. Kostja ei nõustu hageja poolt laenulepingule antud tähendusega, tegu ei ole konstitutiivse võlatunnistusega, vaid 30.12.2004 sõlmitud laenuleping on VÕS § 392 lg 2 alusel antud deklaratiivse võlatunnistus. Laenusumma 580 000 krooni oli laenusumma vaid 15.09.2002 hetke seisuga, mitte võla saldo võladokumendi koostamisel 30.12.
4. Et pooled soovisid 30.12.2004 laenulepinguga luua uut konstitutiivset kohustust, ei nähtu esitatud lepingust ja hageja ei ole seda tõendanud ka muude tõenditega. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
5. Pärnu Maakohus rahuldas 07.04.2009 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 580 000 krooni, intressi 116 000 krooni, 20.06.2008 seisuga arvestatud viivise 105 258 krooni ja viivise 12% aastas alates 20.06.2008 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda. Pooled sõlmisid 30.12.2004 laenulepingu, selle sõlmimist ei ole kumbki pooltest vaidlustanud, kuid kumbki pool on andnud lepingu sõlmimise asjaoludele omapoolse tõlgenduse. Leping on sõlmitud selle kohta, et hageja annab kostjale laenu 580 000 krooni ja kostja kohustub selle võlgnevuse tagastama täies ulatuses hiljemalt 15.12.2006 järgmistel tingimustel: 1) kuni lepingulise tähtajani tagastamata summalt tasub kostja alates 15.04.2005 lisaks laenule intressi 1% iga kuu eest; 2) laenu tagatiseks jääb kostjale kuuluvat kaks kinnistut Harjumaal; 3) kõik tagastatavad summad toimuvad ülekande korras ja kantakse hageja abikaasa arvele hiljemalt 15 kuupäevaks igakuiselt. Eraldi märkusena on lepingul märge selle kohta, et 580 000 krooni on hageja poolt üle antud ja kostja poolt 3 vastu võetud 15.09.
6. Eeltoodust tuleneb, et kostja oli seisuga 30.12.2004 hagejale võlgu 580 000 krooni. Kohus asus seisukohale, et poolte vahel sõlmitud kirjalik leping vastab VÕS-s sätestatud laenulepingu sätetele. Kumbki pooltest ei ole lepingus sisalduvat kuni hagi esitamiseni vaidlustanud. Hageja pöördumine kohtusse oli tingitud asjaolust, et kostja ei ole hagejalt saadud laenu tagastanud. Ka kohtuliku menetluse alguses võttis kostja hagi osaliselt õigeks, tunnistades 30.12.2004 seisuga hageja ees võlgnevust 580 000 krooni, kuid väitis, et on osa laenust tagastanud ja seetõttu peaks tagastamisele kuuluv laenusumma, intressid ja viivis olema väiksemad hagiavalduses taotletust. Alles kohtuliku menetluse lõppfaasis leidis kostja, et hagi tuleks jätta üldse rahuldamata lepingu tühisuse tõttu. Kostja on oma 14.10.2008 vastuses hagile asunud seisukohale, et hageja ja kostja vahel sõlmitud leping on deklaratiivne võlatunnistus. Hageja hinnangul ei ole käesoleva vaidluse kontekstis oluline, kas tegu on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega, kuivõrd mõlemad võlatunnistuse liigid kinnitavad teatud võlgnevuse olemasolu võlatunnistuse sõlmimise seisuga. Peamine erinevus konstitutiivse ja deklaratiivse võlatunnistuse vahel on hageja hinnangul asjaolu, et konstitutiivse võlatunnistuse puhul tekitatakse uus kohustus ja deklaratiivse võlatunnistuse puhul kinnitatakse olemasoleva kohustuse olemasolu. Nii on Riigikohus 07.09.2006 otsuses nr 3-2-1-69-06 märkinud, et deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasolevat kohustust kinnitada, millega võlgnik loobub võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma otsuses 01.10.2008 otsuses nr 3-2-1-63-08 sisuliselt kinnitanud eelpoolmärgitut. Arvestades Riigikohtu seisukohti ning asjaolu, et kostja on oma 14.10.2008 vastuses kinnitanud, et poolte vahel on sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus, leiab hageja, et sõlmitud võlatunnistusega kostja kinnitab olemasolevat kohustust ning loobub võimalikest vastuväidetest võlale. Seega on kostja 30.12.2004 seisuga kinnitanud 580 000 kroonise võlgnevuse olemasolu ning loobunud võimalikest vastuväidetest nimetatud võlgnevusele. Kohus nõustus siin hageja seisukohaga, mis tugineb seadusele ja kohtupraktikale. Kostja on kinnitanud, et peale lepingu sõlmimist ei ole ta laenu tagasimakseid ega muid lepingust tulenevaid makseid hagejale teinud. Eeltoodu annab alust kohtul asuda seisukohale, et kostjal on kogu lepinguga hagejalt saadud rahasumma tagastamata ja see summa kuulub kohtuotsuse alusel kostjalt väljamõistmisele. Kostja on oma vastuväidetes hagile olnud ebajärjekindel, s.t osaliselt hagi tunnistanud kuni leidnud, et leping on tühine ja hagi tuleks seetõttu jätta rahuldamata. Sellised kostja seisukohtade kõikumised annavad alust kohtule kahtlustusteks tema väidetes, mille kohaselt enne lepingu sõlmist hageja ja hageja abikaasa arveldusarvetele teostatud maksed on seotud just lepingus märgitud laenusumma tagastamisega. Kostja poolt kohtule esitatud konto väljavõtetest ei nähtu, et tehtud maksed oleks seotud just konkreetse lepingu objektiks olnud rahasumma tagastamisega. Oma vastuväidetes hagile on kostja märkinud, et tema korraldusel on korduvalt enne lepingu sõlmimist raha tasunud hageja ja hageja abikaasa arvetele ka J. V. ja V. K.. Ometi on Hansapanga poolt väljastatud õiendilt näha, et hageja abikaasa arvelduskontole J. V. ei ole makseid teostanud ja V. K. maksetest ei nähtu, et need maksed oleks tehtud just kostja võlaga seoses (t.lk 102). Seega ei ole kostja võlgnikuna tõendanud, et lepingus märgitud võlga ei ole või see on lõppenud. Kohus leidis ka, et VÕS § 397 ja lepingu p 1 alusel on hageja õigustatud nõudma antud laenult intressi. Hageja poolt esitatud viivise ja intressi arvestust ei ole kostja vaidlustanud. Kohus pidas arvutusi õigeteks. Hageja õigus nõuda viivist tuleneb VÕS §-st 101, § 113 lg-st 1 ja § 94 lg-st
7. Laenu tagasimaksmise kohustuse mitteõigeaegse täitmise korral satub laenusaaja viivitusse, mille tagajärjel tekib laenuandjal eelkõige õigus nõuda viivitatud summalt viivise tasumist. Kohus leidis, et kostja väited, mille kohaselt leping on tühine, kuna tegemist on näiliku tehinguga TsÜS § 89 lg 1 alusel, mille suhtes tuleb kohaldada TsÜS § 89 lg-tes 2 ja 3 sätestatut, ei ole 4 põhjendatud. Varjatud tehinguks on kostja arvates intressidelt intresside nõudmine, mis on tühine vastuolu tõttu VÕS § 113 lg 6 imperatiivse normiga. TsÜS § 89 järgi on tehing näilik, kui pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida tegelikult tahavad teha. Nimetatud sättest tuleneb, et tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduse, s.o tehingu sisulist hindamist. Lepingust nähtub, et pooled on kokku leppinud selles, et 30.12.2004 seisuga võlgneb kostja hagejale 580 000 krooni, millise summa kohustub kostja lepingus märgitud tähtajal tagastama. Lepingu näol on tegemist poolte selgelt väljendatud tahtega laenusuhte loomiseks, koos sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega. Kohtul ei ole kahtlust selles, et lepinguga püüdsid pooled mitte luua õiguslikke tagajärgi või varjata mingit muud tegelikult tehtud tehingut. Kohtule esitatud tõenditele hinnangut andes pidas kohus tuvastatuks poolte vahel lepingust tuleneva laenusuhte olemasolu. Seega on tuvastatud faktilised asjaolud, mis võimaldavad pooltevahelist suhet kvalifitseerida VÕS § 396 lg 1 alusel laenusuhtena koos sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega. Kostja ise on oma esialgsetes vastustes hagile korduvalt tunnistanud laenusuhte olemasolu poolte vahel ja väitnud, et lepingu sõlmimise eesmärk oli fikseerida laenu tagatisena temale kuuluv kinnisvara, mitte intresside intressidelt nõudmine. Kohus asus seisukohale, et lepingus on selgelt väljendatud intresside tasumise kohustus ja kord. Lepingut ei saa käsitleda näiliku tehinguna TsÜS § 89 tähenduses.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus leidis, et hageja on oma nõuet piisavalt tõendanud, kuid kostja oma vastuväiteid mitte. Eeltoodut aluseks võttes leidis kohus, et hageja on kostja vastu esitanud põhjendatud hagi ning see kuulub täies ulatuses rahuldamisele. Apellatsioonkaebuse põhjendused 4. Kostja palub tühistada otsus osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlana 384 000 krooni ja sellele lisanduva intressi 76 800 krooni ning viivise 64 661 krooni 84 senti. Kostja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi 384 000 krooni, intressi 76 800 krooni ja viivise 64 661 krooni 84 sendi osas rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ja rahuldamata jätmise ulatusele põhinõude osas. Kostja ei ole kunagi eitanud, et poolte vahel on tegemist laenusuhtega. 30.12.2004 allkirjastatud laenulepingu tõlgendamisel tuleb esmalt võtta seisukoht, kas tegemist on üldse võlatunnistusega või mitte ning alles seejärel tuvastada, kas tegu võib olla deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega. Laenulepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka asjaolu, et laenulepingu on koostanud pooled ise ilma juriidilisi eriteadmisi omava spetsialisti abita. Seetõttu on laenuleping ka oma sõnastuses ja sisus vasturääkiv. Laenulepingus ei ole kostja kordagi kinnitanud, et laenulepingu allkirjastamise seisuga on kostjal 580 000 kroonine võlgnevus hageja ees. Laenulepingus selline kinnitus puudub. Pooled on käsitlenud üksnes laenusummat ja selle lõpliku tagastamise tähtaega. Kohus on ekslikult laenulepingust järeldanud, et selle allkirjastamisega on kostja kinnitanud või tunnistanud võlgnevust summas 580 000 krooni 30.12.2004 seisuga. Kohus on käsitlenud otsuses võlatunnistuse olemust ja deklaratiivse ning konstitutiivse võlatunnistuse erinevusi ning on viidanud erinevatele Riigikohtu lahenditele. Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga, et tähtsust ei oma, kumma võlatunnistusega on tegu, kuivõrd mõlemad võlatunnistused kinnitavad teatud võlgnevuse olemasolu. Kui 30.12.2004 allkirjastatud laenulepingut saab üldse käsitleda võlatunnistusena, siis saab see olla üksnes deklaratiivne võlatunnistus, mis ei loo abstraktset võlakohustust. Seega oleks kohus pidanud tuvastama pooltevahelise laenusuhte tekkimise ja andma hinnangu ka laenu tagasimaksete kohta ehk tuvastama võlgnevuse tegeliku olemasolu. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08.04.2009 otsuses nr 3-2-1-22-09 on kolleegium 5 märkinud, et deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu hindamisel tuleb kindlaks teha, kas võlg on olemas või mitte. Käesoleval juhul ei ole kohus sellele sisuliselt üldse tähelepanu pööranud ja on lähtunud üksnes eeldusest, et tegemist on võlatunnistusega. Eeltoodud lahendis on Riigikohus ka rõhutanud, et VÕS § 30 ei sätesta deklaratiivset võlatunnistust. Kohus on jätnud hindamata kostja väited poolte vahel olnud õigussuhete kohta tervikuna, rikkudes sellega

§ 654

lg 5, mille kohaselt peab kohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kostja andis kohtuistungil suulise seletuse pooltevahelise laenusuhte olemuse ja tekkimise kohta. Samuti on kostja kirjalikes vastuväidetes toonud välja konkreetsed summad ja kuupäevad, millal ja mis ulatuses on kostja, tema endise äripartneri või poja poolt hagejale laenu tagasimakseid teostatud. Kohus on nimetatud tõendid jätnud täielikult analüüsimata, leides üksnes, et pärast 30.12.2004 ei ole makseid teostatud ja eelnevad maksed ei oma asjas tähtsust. Kostja on maakohtus tunnistanud laenuvõlgnevust summas 196 000 krooni. Alternatiivsena on kostja esitanud vastuväite, mille kohaselt 30.12.2004 allkirjastatud laenulepingu näol on tegemist tühise tehinguga. Samas ei ole kostja asunud eitama asjaolu, et laenusuhtest on kostjal hageja ees võlgnevus 196 000 krooni. Nimetatud summa oli ja on kostja jätkuvalt valmis kompromissi sõlmimisel hagejale tasuma. Seega on arusaamatu, kuidas on kohus jõudnud järeldusele, et kostja on oma vastuväidetes olnud ebajärjekindel. Kohus on ka viidanud, et kohtule esitatud kontoväljavõttest ei nähtu otseselt, et ülekanded on tehtud just nimelt vaidlusaluse laenusuhte raames. Kostja kinnitab, et poolte vahel on tegemist ühe laenusuhtega. Hageja on andnud kostjale laenu 580 000 krooni ning kostja on seda osaliselt tagastanud. Ühestki esitatud tõendist ei saa teha teistsugust järeldust. 30.12.2008 vastuses on hageja välja toonud kolm laenulepingut: 13.06.2002 sõlmitud leping (kohtule nimetatud lepingut esitatud ei ole), 23.09.2003 sõlmitud laenuleping ning 30.12.2004 allkirjastatud laenuleping. Hageja väidab, et ülekanded, mis hageja ja tema abikaasa kontole on teostatud, on eelnevate laenulepingute intressid. Laenusummade tagastamist hageja ei käsitle. Seega, kui hageja väited vastaksid tõele, siis peaks poolte vahel olema kolm laenusuhet ning kolme laenulepingu alusel peaks olema hageja laenanud kostjale kokku 1 380 000 krooni. Seega on arusaamatu, miks hageja on hagi esitanud üksnes 580 000 krooni väljamõistmiseks. Juhul, kui hageja käsitleb pooltevahelisi laenusuhteid ühe laenusuhtena, mille raames on pooled erinevaid lepinguid vormistanud, siis oleks kohus pidanud võlgnevuse tuvastamisel analüüsima eelnevaid makseid ja ka seda, kas hagejal eelnevate lepingute alusel üldse intressi arvestamise õigust oli. Kusjuures 13.06.2002 kuupäeva kandvat laenulepingut ei ole kohtule esitatud. Seega ei ole ka tõendatud nimetatud laenulepingu alusel intressi nõudmise õigus. Hageja on esitanud kohtule meelevaldse arvestuse intresside osas ja asunud seisukohale, et arvestusest ülejääv osa 29 000 krooni on makstud kompensatsiooniks. Seega saab hageja vastusest järeldada, et hagetav väidetav laenusumma põhivõlgnevus 580 000 krooni on eelnevate laenulepingute ja maksetega seotud. Hageja on vastuses nõustunud ka faktiga, et 30.12.2004 laenuleping allkirjastati segaseks muutnud võlasuhte korrastamiseks. Poolte vahel on üksnes vaidlus nimetatud laenulepingu tõlgendamises ja asjaolus, kas lepingu allkirjastamisega tunnistas kostja võla suurust nimetatud ajahetkel või kogu laenusuhte suurust. Arvestades eeltoodut, oleks kohus igal juhul pidanud võtma seisukoha kogu laenusuhte osas tervikuna ja tuvastama võla olemasolu ning selle suuruse. Käesoleval juhul kohus seda teinud ei ole, vaid on üksnes lähtunud eeldusest, et tegemist on võlatunnistusega. Kostja on esitanud dokumentaalsed tõendid, mis kinnitavad ülekandeid nii hageja kui ka hageja abikaasa arveldusarvele. Poolte vahel on ainult üks laenusuhe. Hageja ei ole varem ega hiljem kostjale 6 täiendavalt raha laenanud. Vastus apellatsioonkaebusele 5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused 6. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks 275 796 krooni 16 senti. Kostja vaidlustas otsuse 525 461 krooni 84 sendi, millest moodustab 384000 krooni põhivõlg, 76 800 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress ja viivis 64 661 krooni 84 senti, väljamõistmise osas. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollis ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud osas. Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

§ 657

lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid

§ 654

lg 6 alusel.

§ 652

lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 229

lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise.

§ 232

lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Apellant on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus hagile esitatud vastuväiteid, millele kõigile on maakohtu otsuses piisava põhjalikkusega vastatud ja nendega mittearvestamist põhjendatud. Kohus on esitatud tõendeid hinnanud kogumis ja otsuses märkinud, miks ta kostja seisukohaga ei nõustu. Maakohtu otsus vastab

§ 442lg 8 sätetele.

Ekslik on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ei ole apellant 30.12.2004 laenulepingut sõlmides tunnistanud 580 000 krooni suurust võlga vastustaja ees. Apellant on 30.12.2004 lepingut sõlmides ja sellele alla kirjutades tunnistanud 580 000 krooni suuruse võlgnevuse olemasolu ja kohustunud selle summa tagastama 15. detsembriks 2006 koos lepingu p-s 1 nimetatud intressiga. Apellant on oma 02.05.2008 vastuses hagile märkinud, et lepingu eesmärgiks oli fikseerida laenusumma, intressid ja laenu tagastamise tähtaeg. Oma 05.09.2008 vastuses on apellant kinnitanud, et aktsepteerib laenusumma suurusena 580 000 krooni (t.lk 16-17). Maakohus on õigesti märkinud, et kostja on tunnistanud, et 30.12.2004 sõlmitud lepingu eesmärgiks oli fikseerida laenusumma, mis oli sel hetkel 580 000 krooni. Seega ei arvesta ringkonnakohus apellatsioonkaebuses esitatud tõendamata väitega, mille kohaselt on apellant asunud uuele ja senises menetluses avaldatust erinevale seisukohale, et 30.12.2004 sõlmitud lepinguga ei fikseeritud laenusumma jääki. Apellant ei ole maakohtu menetluses esitanud ka ühtki mõistlikku põhjendust, et miks ta pidi 30.12.2004 allkirjastama lepingu laenusumma 580 000 krooni kohta, kui ta oli selleks hetkeks juba laenu osaliselt tagastanud. Maakohus on tõendeid hinnates teinud õige järelduse, et 7 pooled kinnitasid lepingut sõlmides laenusuhte olemasolu ning fikseerisid tagastamata laenusumma, milleks oli 580 000 krooni. Asjaolu, et laenusumma anti üle kaks aastat enne lepingu allkirjastamist, tõendab üksnes rahasumma üleandmise aega, mitte laenujääki lepingu sõlmimise hetkel. Maakohus tuvastas õigesti, et 30.12.2004 sõlmitud laenulepingu puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mille puhul on oluline aluskohustuse olemasolu, kuid sellise aluskohustuse puudumise tõendamine on apellandi kohustus. Pooled tunnistavad aluskohustuse olemasolu ning raha üleandmist on apellant omakäeliselt kinnitanud. Vaidlust ei olnud selles, et poolte vahel eksisteerisid mitmed kokkulepped, kuid haginõude aluseks oli viimane pooltevaheline kokkulepe, millega võeti kokku kõik varasemad tehingud ja kokkulepped ning lepiti kokku laenujäägi 580 000 krooni tagastamises ning intressides. Menetluskulude jaotus Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes

§ 171lg-st 1, jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

Kohus selgitab, et

§ 174

lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 174

lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Ulvi Loonurm Ele Liiv Mare Merimaa 8