) § 89 lg 1, § 90 lg 1, § 97 lg 1 ja § 100, halduskoostööseaduse (HKS) § 11 lg 1 p 3 ja lg 2, võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg 1 ning 22.05.2006 sõlmitud riigihanke (viitenumber 024611) lepingu p-de 6.3, 6.4 ja 7.6 alusel. Tuginedes Riigikohtu 16.05.2008 otsusele leiti, et leping on alates 16.05.2008 õigusvastane, sest Riigikohus tunnistas lepingu sõlmimise aluseks olnud volitusnormid põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Lepingu täitmine on võimatu Riigikohtu otsuse tõttu, mida Tallinna linn ei saanud mõjutada ega vältida ja millega linn mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud lepingu sõlmimise ajal arvestada ja millest tulenevaid tagajärgi ei ole võimalik ületada. Riigikohtu otsus on käsitatav vääramatu jõuna halduslepingu p-de 6.3 ja 6.4 tähenduses. 2. AS Ühisteenused esitas 27.06.2008 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 28.05.2008 korralduse nr 951-k tühistamiseks ja tagasitäitmiseks ettekirjutuse tegemiseks. Samuti paluti kohustada vastustajat täitma lepingut ja alternatiivnõudena kohustada vastustajat otsustama kõnealuse lepingu jätkamise küsimus uuesti. AS Ühisteenused muutis 22.10.2008 kaebuse taotlusi ja palus teha kindlaks kaevatava korralduse õigusvastasuse. 1) Kaebaja sõlmis vastustajaga lepingu riigihankemenetluse tulemusena heas usus ja kooskõlas kehtivate õigusaktidega ning sellele vastavalt korraldas oma tegevuse. Kaebaja on sõlminud teenuse osutamiseks vajalikud töölepingud, hankinud varustuse ja sõlminud lepingud kolmandate isikutega. Lepingut usaldades on kaebaja kujundanud oma äriplaani ja tegevused ka muudes valdkondades. Lepingu lõpetamisel jäävad täitmata püstitatud ärilised eesmärgid ja saamata loodetud tulu, tehtud investeeringud kujunevad asjatuks. Korraldus rikub kaebaja õigusi ja piirab tema vabadusi, eelkõige ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja omandiõigust (PS § 32), aga ka lepingust tulenevat õigust osutada kokkulepitud tasu eest teenust. 2) Vastustaja lõpetas lepingu, jättes kaalumata selle otsustuse võimalikud alternatiivid, analüüsimata korralduse andmise õiguslikud, majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed ning korvamata kaebajale lepingu lõpetamisest tekkinud ja tekkiva kahju. Lähtudes PS §-st 14 tulnuks vastustajal korraldada probleemi terviklik lahendamine, vajadusel kaasates asjaomased riigiasutused, mitte sundima kaebajat alustama igal juhul oma õiguste kaitseks kohtumenetlust. Seega on rikutud kaebaja õigust heale haldusele laiemas mõttes. Kaebaja on ilma jäetud õigusest riigi ja seaduse kaitsele (PS § 13), kuna Riigikogu vastuvõetud õigusnormide põhiseadusevastasusest tulenevad negatiivsed tagajärjed on jäetud tema kui eraõigusliku subjekti kanda. 3) Korraldusest jääb ebaselgeks, millisel õiguslikul alusel on leping lõpetatud. Puudulik motiveerimine on kaasa toonud ülesütlemise põhistamise ebapiisavate ja asjakohatute õiguslike alustega, mis omakorda on tinginud haldusakti andmisel asjakohaste faktiliste aluste ja kaalutluste mittearvestamise. Kohtumenetluses ei saa tagantjärele kontrollida, kas haldusorgan tege2
lg 1-3 ja VÕS §-le 5 leiti, et esmalt tuleb lähtuda pooltevahelisest kokkuleppest lepingu muutmise ja lõpetamise kohta (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-13-07). Halduslepingu erakorralisel ülesütlemisel tuleb kohaldada
Ebaõige õigusnormi valik tõi kaasa ka sisuliselt ebaõige otsustuse, kuna
lg 2 kohaldamise eeldused on VÕS § 196 lg-st 1 olemuslikult erinevad.
lg 2 ja 3 kohaldamine eeldab kaalutlusõiguse teostamist ja määratlemata õigusmõistete sisustamist. Ülesütlemine on lubatud vaid siis, kui avalik huvi saaks vastasel juhul raskelt kahjustada. Halduslepingu ülesütlemine saab olla proportsionaalne vaid siis, kui avaliku huvi rasket kahjustamist ei ole võimalik leebemat meedet kasutades vältida. Leebema meetmena tuleks siinkohal mainida halduslepingu ülesütlemise asemel selle ennetähtaegset lõpetamist lepingupoolte kokkuleppel, milline võimalus on sätestatud ka lepingu p-s 7.4. Nimetatud seisukohta toetab Riigikohtu lahend nr 3-3-1-13-07, p 8. 5)
lg 3 sätestab avaliku võimu kohustuse hüvitada lepingu teisele poolele lepingu lõpetamisega tekitatud kahju. Avaliku võimu olemusest tulenevalt on loogiline järeldada, et avaliku võimu poolt avalikes huvides lepingu ülesütlemise alus tuleneb avalikust võimust endast ning seetõttu tuleb eraõiguslikule isikule kompenseerida kahju, mis talle tekitati seoses avalike huvide eelistamisega lepingupartneri huvidele ja õigustele. Seetõttu seab
halduslepingu eraõiguslikust isikust poole soodsamasse seisundisse, kui VÕS § 196 lg 1 regulatsioon ning oleks kuulunud tulenevalt lepingu p-st 7.6,
lg-st 1,
6) Haldusakti andmisel tugineti vääralt Riigikohtu otsusele kui vääramatule jõule. Vääramatu jõu rakendusala ei hõlma lepingu erakorralist ülesütlemist, vaid on võlaõiguse teoorias ja praktikas rakendatav üksnes kohustuse rikkumise puhul. Vastustaja ei ole oma tegevuses ega korralduses kinnitanud kohustuse rikkumist. Ka sisuliselt ei ole tegemist vääramatu jõu situatsiooniga. 7) Asjakohatu on viidata ka täitmise võimatusele, kuna lepingust tulenevalt on tema täidetav kohustus raha maksmine, mida VÕS § 108 lg-st 1 saab alati nõuda. Ka täitmise võimatusele on asjakohane viidata lepingu rikkumise korral õiguskaitsevahendi kohaldamisel, mitte lepingu lõpetamisel, kuna täitmise võimatus ei lõpeta võlasuhet (nagu see oli reguleeritud varemkehtinud TsK alusel). Korraldus on vastuolus kehtiva õigusega, selle sisuks olev ülesütlemisavaldus on tühine, rikutud on kaalutlusõigust ning proportsionaalsuse nõuet. Kuigi vaidlustatud korralduse põhjendustes ei ole otseselt põhjendatud, et Riigikohtu otsus kujutab endast sellist mõjuvat põhjust, mis annab TLV-le õiguse leping ühepoolselt üles öelda (räägitakse hoopis vääramata jõust), võib korralduse viitest VÕS § 196 lg-le 1 järeldada, et vastustaja võis olla soovinud Riigikohtu otsust käsitleda mõjuva põhjusena VÕS § 196 lg 1 mõttes. 8) Isegi kui VÕS § 196 lg 1 kuuluks kohaldamisele, saab seda kohaldada
lg 1 alusel koostoimes
9) Tulenevalt Riigikohtu otsusest pidanuks vastustaja välja selgitama, kas ja millises osas oleks võinud halduslepingut jätkata. Lepingupooled pidanuks kindlaks tegema, kas kaebajale saab uues õiguslikus olukorras üle anda sõiduõiguse kontrolliga seotud tehnilisi tugi- ja järelevalvealaseid funktsioone, kas selleks peab olema või on formaalne seaduse volitus. Kui selline volitus peab olema, kuid seda ei ole, pidanuks vastustaja kasutama kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 65 lg-ga 3 linna volikogule antud õigust esitada Vabariigi Valitsusele ettepanekuid seaduste ja teiste õigusaktide vastuvõtmiseks või muutmiseks, st teha ettepanek ÜTS ja VTMS täiendamiseks volitusnormiga, mis võimaldab süüteomenetlusväliste järelevalvealaste ja sellega seotud tehniliste toimingute edasivolitamist eraõiguslikule isikule. 10) Tulenevalt lepinguliste suhete konsensuslikust iseloomust tuleb teise lepingupoole huve ja hea usu põhimõtet arvestades alati valida primaarsena lepinguliste suhete lõpetamiseks või ümberkujundamiseks konsensuslik, mitte ühepoolne meede. Lisaks, ka lepingulistes suhetes laieneb avalikule võimule avaliku õiguse üldistest põhimõtetest kinnipidamise kohustus. Tule3
). 5) Leping on õigesti VÕS § 196 lg 1 alusel üles öeldud.
lg 1 järgi toimub halduslepingu lõpetamine üldpõhimõttena tsiviilseadustes sätestatud korras, arvestades §-s 102 kehtestatud erisusi.
käsitleb olukorda, kus lepingu ühepoolseks lõpetamiseks pole VÕS-s (sh § 196 lg-s 1) sätestatud aluseid, kuid lepingu ühepoolne lõpetamine on ülekaaluka avaliku huvi raske kahjustamise vältimiseks siiski vajalik ehk
lg-s 2 sätestatud lepingu lõpetamise alus on lisavõimalus leping ühepoolselt lõpetada.
ei välista VÕS § 196 lg 1 rakendamist halduslepingute puhul (sellele osundab üheselt
lg 1) – halduslepingute puhul ei ole mõjuvaks põhjuseks üksnes ülekaaluka avaliku huvi raske kahjustamise vältimise vajadus. 6) Riigikohtu otsus välistas lepingu edaspidise täitmise, sest ÜTS § 54¹¹ lg 3 ning VTMS § 9 p 3 ja § 10 lg 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamine on käsitletav vääramatu jõuna. Vastustaja poleks saanud nimetatud sätete põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamist kuidagi ära hoida või mõjutada või ette näha. Vastustaja teadlikkus ei saanud selles osas olla teistsugune kui kaebaja teadlikkus. Ka väärteoasja lahendanud maakohus ei pidanud ÜTS § 54¹¹ lõiget 3 ning VTMS § 9 punkti 3 ja § 10 lõiget 5 põhiseadusega vastuolus olevaks. 7) Kaebuse viide VÕS § 103 lg-le 2 ei ole asjakohane, sest lepingu p-s 6.3 on pooled vääramatu jõu VÕS-s sätestatust erinevalt defineerinud, mistõttu tuleb vääramatu jõu sisustamisel lähtuda lepingust. Seetõttu on ka kaebuses VÕS § 103 lg-le 2 toetuv argumentatsioon ainetu.
8) Seadusemuudatuste tegemine, mis oleks taastanud lepingu sõlmimise ajal kehtinud õigusliku olukorra ei ole võimalik, kuna ÜTS § 54¹¹ lg 3 ning VTMS § 9 p 3 ja § 10 lg 5 olid põhiseadusega vastuolus ja on kehtetuks tunnistatud. Lisaks samastab kaebaja põhjendamatult riigi ja kohaliku omavalitsuse. Vastustaja pole vastutav kaebajale väidetava kahju tekitamise eest. 4
Tallinna Halduskohtu 09.12.2008 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kaebajalt mõisteti vastustaja kasuks välja menetluskulude katteks 205 143 krooni. 1) Kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge. Lepingu lõpetamine kaevatava korraldusega võib rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi ja kaebajale võib selle tagajärjel olla tekkinud varaline kahju. Järelikult peab kohus asuma sisuliselt tuvastama korralduse õigusvastasust. 2) Tallinna Linnavalitsuse pädevuses on KOKS § 6 lg 1, ÜTS § 4, § 5 lg 1 p 11, § 547 ja § 5411 lg 2 p 3 alusel linnasisese ühistranspordi korraldamine, samuti sõidupiletite müügikorraldus, piletikontroll ja piletita sõidu eest ettenähtud väärteo menetlemine. Riigikohtu üldkogu tunnistas 16.05.2008 otsusega kohtuasjas nr 3-1-1-86-07 ÜTS § 5411 lg 3, VTMS § 9 p 3 ja VTMS § 10 lg 5 PS §-dega 3, 10, 13 ja 14 nende koostoimes vastuolus olevaks osas, mis võimaldab halduslepingu alusel delegeerida süüteomenetlust ja sellega seonduva riigi karistusvõimu eraõiguslikule juriidilisele isikule. Põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistatud sätted olid kaebajaga sõlmitud lepingu aluseks. 3) Korralduse viited selle andmise õiguslikele alustele on formaalselt asjakohased. 4) Vastustajal oli õigus tulenevalt Riigikohtu otsusega lepingu sõlmimise aluseks olnud sätete kehtetuks tunnistamisest leping ühepoolselt lõppenuks lugeda. Leping oli sõlmitud riigihanke tulemusena ja objektiks oli kompleksteenuse - sõiduõiguse kontrollimise ning sellest tulenevate väärtegude menetlemise ja sellega seonduvate vajalike kõrvaltegevuste õiguse - üleandmine Tallinna ühtse piletisüsteemi ühistranspordi liinidel. Poolte (eelkõige tellija) tahe oli kooskõlas lepingu sõlmimise ajal (kuni 01.05.2007) kehtinud RHS § 52 lg-tega 2 ja 3, mille kohaselt hankelepingu tingimused peavad vastama pakkumise kutse dokumentides ja edukaks tunnistatud pakkumises esitatud tingimustele, ning hankeleping, mis ei vasta sellele, on tühine. Riigikohtu otsuses (p-s 26) märgiti, et karistusvõimu delegeerimise keeld eraõiguslikule juriidilisele isikule puudutab otseselt ja vahetult vaid süüteomenetlusi ega laiene näiteks süüteomenetluste eelnevatele järelevalvelise iseloomuga haldustoimingutele. Seega võiks nagu lepingu täitmine 5
§-st 105 kohaldatakse halduslepingutele tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid sätteid, arvestades
-ga kehtestatud erisusi ning lisaks nimetatud lõikes 1 sätestatule kohaldatakse riigi või kohaliku omavalitsuse haldusülesannete täitmiseks volitamise halduslepingutele HKS nõudeid. VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama paragrahvi lg 5 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi ning lepingu olemust ja eesmärki. Vastavalt VÕS § 29 lg-le 6 tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Vaidlus puudub selles, milline oli lepingu olemus ja sõlmimise eesmärk ning poolte tegelik tahe. Lepingu muudatusega Riigikohtu otsusega määratud piirides ei oleks sama saavutamine enam võimalik. Lepingu sellise muutmise korral ei oleks täidetud ka RHS §-s 3 toodud riigihanke korraldamise üldpõhimõtted. Kui halduslepingut ei saa täita ega muuta seda ka ülaltoodud põhjustel õiguspäraseks, lõpetatakse
Et sama lõike kohaselt halduslepingu lõpetamisel tagastavad pooled lepingu järgi saadu, siis on põhjendatud ka korralduse p 2. 5)
lg 1 kohaselt on haldusorgani tegevus halduslepingu sõlmimisel haldusmenetlus, järelikult on haldusmenetlus ka halduslepingu lõpetamine. Tulenevalt lepingu p-st 7.6 on tellijal õigus leping ühepoolselt (pro ennetähtaegselt) lõpetada HKS-st ja
-st tulenevatel juhtudel. HKS § 2 järgi halduslepingule, mille ese on kohaliku omavalitsuse haldusülesannete täitmiseks volitamine, kohaldatakse
-i, arvestades HKS erisusi. HKS § 11 sätestab riigi või kohaliku omavalitsuse poolt halduslepingu ühepoolse lõpetamise alused ja tingimused. Sama paragrahvi 1. lõike kohaselt võib juriidilise või füüsilise isikuga haldusülesande täitmiseks sõlmitud lepingu ühepoolselt lõpetada, kui: 1) juriidiline või füüsiline isik on halduslepingut või haldusülesande täitmist reguleerivat muud õigusakti rikkunud korduvalt või oluliselt ja see on põhjustanud olulise kahju kolmandale isikule või tema varale; 2) haldusülesande täitmise üle järelevalvava asutuse või organi ettekirjutus on jäetud korduvalt täitmata; 3) muul seaduses või halduslepingus sätestatud alusel. Antud juhul on asjassepuutuv HKS § 11 lg 1 p 3.
lg 1 alusel võib piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks sõlmida halduslepingu vaid seaduses sisalduva volitusnormi alusel. Lepingu sõlmimise aluseks olnud volitusnormid olid Riigikohtu otsusega kui põhiseadusvastased tunnistatud kehtetuks alates 16.05.2008. Tulenevalt
§-st 100 on haldusleping õiguspärane, kui ta vastab sama seaduse §-des 54–57 või §-des 89–91 ja § 92 lg-s 2 sätestatud nõuetele, kusjuures nimetatud nõudeid kohaldatakse halduslepingule niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus halduslepingu olemusega. Seega on haldusleping õiguspärane, kui selle on seaduses ettenähtud korras volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud haldusorgan. Leping oli muutunud õigusvastaseks ja sellest tulenevate kohustuste nõuetekohane täitmine oli võimatu. Lepingu tühisuse aluseid kohus ei tuvastanud. Vastustaja lõpetas lepingu muu hulgas VÕS § 196 lg 1 alusel. Selle sätte kohaselt võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõp6
lg 1 kohaselt lõpetatakse haldusleping tsiviilseadustes sätestatud korras ja
lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse halduslepingutele tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid sätteid, siis
lg-t 2 tulebki käsitada
-ga kehtestatud erisusena. Erisus ei tähenda halduslepingu lõpetamise ainuvõimalikku alust (see ei tulene ka kaebaja viidatud Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-13-07, rõhuasetus on mujal – et
lg 2 annab haldusorganile võimaluse halduslepingut ka ühepoolselt muuta, kui see on tingimata vajalik, et vältida ülekaaluka avaliku huvi rasket kahjustamist), vaid lisaks VÕS § 196 lg-s 1 nimetatud „mõjuvale põhjusele“ on halduslepingute puhul võimalus leping ühepoolselt lõpetada ka siis, kui see on tingimata vajalik, et vältida ülekaaluka avaliku huvi rasket kahjustamist.
lg 1 ja § 105 lg 1 muutuksid eeltoodust vastupidise tõlgenduse korral sisutühjaks. 7) Tulenevalt VÕS § 103 lg-st 2 on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Korralduses ongi põhjendatud lepingu lõpetamist koosmõjus muude õiguslike alustega ka lepingu p-dega 6.3 ja 6.4, mis käsitlevad vastutusest vabanemist vääramatu jõu korral. Korralduses on põhjendatud lepingu täitmise võimatust järgmiselt: „Tallinna linn avaliku võimu kandjana on kohustatud juhinduma seaduse reservatsiooni põhimõttest ja seadustest ka lepingulistes suhetes. Seetõttu ei saa Tallinna linn jätkata lepingu täitmist pärast seda, kui on jõustunud Riigikohtu otsus, millega tunnistati põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks lepingu aluseks olnud õigusaktide sätted. Seega on Riigikohtu otsuse näol tegemist Tallinna linnast sõltumatu ning ettenägematu olukorraga, mis teeb võimatuks AS-ga Ühisteenused sõlmitud halduslepingu täitmise.“ Samuti märgiti, et Riigikohtu otsuse tõttu, mida Tallinna linn ei saanud mõjutada ega vältida ja millega linn mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud lepingu sõlmimise ajal arvestada ja millest tulenevaid tagajärgi ei ole võimalik ületada, on lepingu täitmine võimatu. „Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008 otsus nr 3-1-1-86-07 on käsitatav vääramatu jõuna halduslepingu punktide 6.3 ja 6.4 tähenduses.“ Puudub igasugune alus väita, et vastustaja pidi ette nägema või mõistma teatud seadusnormide põhiseadusevastasust ja seega ka õiguslikus keskkonnas toimunud muudatusi. Erinevalt kaebajast ei olnud vastustaja ka väärteoasjas nr 3-1-1-86-07 menetlusosaline. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis 20.06.2006 otsuses nr 3-2-1-64-06 viitega oma varasemale lahendile, et vääramatuks jõuks saab pidada erakordset ja objektiivselt vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda; et mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine eeldab, et võlgnik ei saa seda asjaolu mõjutada, st võlgnik ei saa kahju tekkimist mingil moel ära hoida. Õigusteoorias käsitatakse vääramatu jõuna ka seaduslikke või ebaseaduslikke keelde. Kuna VÕS § 196 lg 1 kohaldamise eelduseks on see, et ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist, siis on selles kontekstis vastustaja viitamine lepingu p-dele 6.3 ja 6.4 selgitava tähtsusega: lepingu jätkamine on võimatu, kuna pooltel on võimatu täita oma lepingul põhinevaid kohustusi. Seega kaebaja võimatus lepingut täita ja saada sellest tulu ei tulenenud mitte niivõrd kaevatud korraldusest, mis on pigem õigusmaastikku korrastava ja formaalse tähendusega, vaid Riigikohtu otsusest. 7
kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vastavalt
§-le 56 tuleb kirjalikku haldusakti põhjendada, kusjuures haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud, ning haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus, kaalutlusõiguse alusel antud aktis ka kaalutlused. Haldusakti õigusliku aluse kohtulik kontroll hõlmab viite arusaadavust, piisavust, asjakohasust kui ka õigsust (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-61-00). Kaebaja osundas õigesti ka Riigikohtu otsusele nr 3-31-5-00, milles leiti, et haldusakt on õigusvastane ka siis, kui ta on puudulikult motiveeritud. Haldusakt peab selle põhjenduse alusel olema sisuliselt kontrollitav. Haldusakti motiveerimine ei ole asi iseeneses, vaid teenib kindlat eesmärki: haldusakt peab olema selle adressaadile arusaadav, et ta saaks realiseerida oma kaebeõigust, samuti kohtulikult kontrollitav. Seepärast näeb
ette võimaluse nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes niisuguste menetlus- ja vorminõuete rikkumise korral, mis võisid mõjutada asja otsustamist. Kaevatav korraldus on piisavalt ja õigesti faktiliselt ja õiguslikult motiveeritud, eriti arvestades asjaolu, et selle andmise ajendiks olnud ja haldusaktis korduvalt viidatud väärteoasjas nr 3-1-186-07 oli kaebaja ka menetlusosaline. Et korraldus oli kaebajale arusaadav ja võimaldas tähtaegselt kasutada kaebeõigust, seda kinnitab pikk ja üksikasjalik kohtukaebus. Et haldusakt on kohtulikult kontrollitav, seda kinnitab eelnevalt tuvastatu. Asjaolu, et vastustaja on korralduse andmist oma seletuses pikemalt selgitanud, kui haldusaktis endas, ja tulenevalt kaebaja vastuväidetest tema seletusele esitanud veel täiendava seletuse, ei tähenda, et tegemist oleks kaebaja viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-57-07 toodud olukorraga. Niisugune väidete ja vastuväidete esitamine on kohtumenetluses tavapärane praktika. Kohus kontrollis korralduse seaduslikkust lähtudes selles endas toodud põhjendustest ja alustest, pidades neid piisavaks. Toodud asjaoludel ja põhjendustel pidas kohus vaidlustatud korraldust õiguspäraseks haldusaktiks, mis ei saa rikkuda kaebaja kaebuses nimetatud põhiõigusi. 10) HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Raidla Lejins & Norcous Advokaadibüroo OÜ arvete (lisadega), õiendiga õigusabikulude tasumise kohta vastustaja poolt ning konto väljavõtete põhjal on menetluskulude kandmine tõendatud. HKMS § 92 lg 10 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Tulenevalt HKMS § 93 lg-st 5 mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Käesoleval juhul on tegemist väga mahuka ja keeruka (mitme eri valdkonna seaduse, sh era- ja avaliku õiguse normide kohaldamine), teatud mõttes ka pretsedenti loova haldusasjaga. Kaebuse lahendamise tulemus omab suurt kaalu edaspidiseks mõlemale poolele tulenevalt kaebaja nimetatud põhjendatud huvist esitada lepin8
Seetõttu võib tekkida olukord, kus osa kaebajale riigi poolt tekitatud kahju jääb talle hüvitamata, mis on vastuolus PS §-ga 25. Seda saanuks vältida üksnes halduslepingu lõpetamise igakülgse kaalumise ja õigete õigusnormide kohaldamisega, silmas pidades hea halduse põhimõtteid.
Täitmise võimatus või õigusrikkumise toimepanemise kohustamine pidanuks kaasa tooma halduslepingu tühisuse (
Seega jäi haldusleping ka pärast Riigikohtu otsust kehtima ja kuulus täitmisele, selle lõpetas alles korralduse andmine. Kohus tuvastas nimetatud asjaolu vääralt. c) Järelikult oli väär ka vastustaja eeldus korralduse andmisel. Kohus, nõustudes vastustajaga, jättis selle tähelepanuta. Õiguspäraseks ei saa lugeda haldusakti, mille andmisel on lähtutud ebaõigetest eeldustest. Kohus on rikkunud
3) Kohus on ebaõigesti tõlgendanud materiaalõigusnorme ja vääralt kohaldanud
a) Halduslepingu lõpetamine Riigikohtu otsust arvestades on mõistlik ja otstarbekas. Kaebaja analüüsis 01.09.2008 menetlusdokumendi p-s 2.2 ja teeside p-s 2
lg 2 ja VÕS § 196 lg 1 kohaldamise vahekorda ning leiab jätkuvalt, et halduslepingu lõpetamise otsustamisel oleks saanud lähtuda vaid
Halduslepingu p 7.6 ei viita lepingu ülesütlemise alusena VÕS-le ega eraõiguse sätetele, vaid üksnes
-le ja HKS-le. Haldusorgan ei saa valida, kumba sätet kohaldada, vaid peab lähtuma
Vastupidisel juhul puudub
Antud juhul olid nende sätete kohaldamise eeldused põhimõtteliselt täidetud. b) Kohus ei põhjendanud, miks antud juhul kuulus kohaldamisele VÕS § 196 lg 1 aga mitte
Kohus on üksnes viidanud, et nõustub vastustaja argumentatsiooniga. c) Seega kohaldas kohus ebaõiget materiaalõigusnormi - tegemist on väga olulise rikkumisega, sest
lg 2 ja 3 kohaldamise korral oleks halduslepingu lõpetamine ilma kaebajale tekitatud kahju hüvitamise küsimuse lahendamiseta õigusvastane. d) Väär on ka halduslepingu lõpetamine tagasiulatuvalt. Sellist lepingu lõpetamist ei võimalda ükski õigusnorm ja see ei tulene ka kohtupraktikast. Riigikohtu 30.11.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-64-04 on küll sedastatud, et haldusorgan ei tohi jätkata akti täitmist, kui selle aluseks olev üldakt on põhiseadusevastaseks ja kehtetuks tunnistatud, kuid sellest ei saa kuidagi tuletada halduslepingu tagasiulatuva lõpetamise õigust. Kohtu seisukoht ei põhine kehtival õigusel. 4) Kohus on ebaõigesti tõlgendanud ja kohaldanud
. a) Kaebuses tugineti halduslepingu põhjendamise kohustuse, kaalutlusõiguse teostamise reeglite ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele. Kohus leidis, et pikk kaebus ja kohtuliku kontrolli võimalus kinnitavad haldusakti tühistamist õigustavate rikkumiste puudumist. b)
järgi toovad menetluslikud rikkumised kaasa haldusakti õigusvastasuse, kui need võisid mõjutada asja otsustamist. Seetõttu ei piisa sellest, et kohus tuvastab kohtuliku kontrolli kaudu ja arvestades vastustaja täiendavaid põhjendusi haldusakti sisulise õiguspärasuse. Kohus pidanuks analüüsima, kas kaebaja väidetavad menetluslikud rikkumised esinesid või mitte ning kui esinesid, siis kas need võisid mõjutada asja otsustamist.
lg 1 ega ükski muu norm ei välista õigusvastase halduslepingu ühepoolset lõpetamist. Põhjendamatu on seisukoht, justkui tuleks õigusvastast halduslepingut igal juhul täita ja seda ei saaks kooskõlas
Mõislikku vaidlust ei saa olla selles, et Riigikohtu otsust nr 3-1-1-86-07 arvestades ei saanud ega tohtinud lepingut edasi täita. 6)
lg 1 kohaselt toimub halduslepingu lõpetamine üldpõhimõttena tsiviilseadustes sätestatud korras, arvestades § 102 kehtestatud erisusi. Alus lepingu ülesütlemiseks VÕS § 196 lg 1 alusel tulenes
Vastustaja on õigesti lepingu VÕS § 196 lõike 1 alusel üles öelnud ning kohus on sellele õige hinnangu andnud. 7)
lg 2 on lisavõimalus leping ühepoolselt lõpetada, kui see on tingimata vajalik, et vältida ülekaaluka avaliku huvi rasket kahjustamist.
lõige 2 on ühtlasi ka erinorm VÕS § 196 lõike 1 suhtes, mille rakendamine eeldab kaalutlusõiguse teostamist. Riigikohtu 16.05.2008 otsust nr 3-1-1-86-07 arvestades puudus vastustajal kaalutlusõigus- ja võimalus, kuivõrd Riigikohtu otsus välistas lepingu täitmise. Leping tuli üles öelda VÕS § 196 lõike 1 alusel.
8) Kohus on lepingu tagasiulatuvale ülesütlemisele andnud õige hinnangu, järgides muu hulgas Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-64-04 seisukohti. Oluline on viidatud Riigikohtu otsuses toodud üldpõhimõte ja käitumisjuhis sarnasteks olukordadeks – haldusorgan ei tohi jätkata akti täitmist või toimingu sooritamist pärast seda, kui on jõustunud Riigikohtu otsus, millega tunnistati kehtetuks või põhiseadusevastaseks akti või toimingu sooritamise aluseks olnud üldakt. Sellises 11
lg 1 ja VÕS § 196 lg 1 alusel erakorraliselt üles.
lg 1 kohaselt muudetakse halduslepingut ja see lõpetatakse tsiviilseadustes sätestatud korras, arvestades samas paragrahvis kehtestatud erisusi. VÕS § 196 lg 1 alusel võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Kuivõrd halduslepingu täitmine oli Riigikohtu otsusest tulenevalt objektiivselt võimatu, oli vastustaja õigustatud VÕS § 196 lg 1 alusel lepingu erakorraliselt üles ütlema. 11. Vastustaja oleks pidanud kaaluma halduslepingu lõpetamise otsuses otsuse mõjusid kaebaja huvidele ja õigustele ning otsustama kahju hüvitamise põhimõtete üle juhul, kui lepingu lõpetamine oleks toimunud
Käesoleval juhul ei tulnud
lg-t 2 kohaldada, sest tulenevalt
lg-st 1 kuulusid kohaldamisele VÕS sätted.
lg 2 annab täiendava aluse leping ühepoolselt lõpetada, kui see on tingimata vajalik, et vältida ülekaaluka avaliku huvi rasket kahjustamist. Seetõttu ei kuulunud kohaldamisele ka
lg 3, mille kohaselt halduslepingu muutmise või lõpetamise korral sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul peab haldusorgan halduslepingu muutmist või lõpetamist põhjendama. Halduslepingu muutmise või lõpetamise korral peab haldusorgan hüvitama lepingu teisele poolele sellega tekitatud varalise kahju.
lg 1 järgi on põhimõtteliselt võimalik täita ka õigusvastast halduslepingut, ei piira
sätted õigusvastase halduslepingu ühepoolset lõpetamist. Ringkonnakohtu arvates ei saa käesolevas asjas olla mõistlikku vaidlust selles, et Riigikohtu 16.05.2008 otsust nr 3-1-186-07 arvestades ei saanud ega tohtinud pooled halduslepingut edasi täita.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.