Kostja vastuväidete kohaselt on ta hagejale tagastanud laenu 4’041 krooni ulatuses. Kostja poolt esitatud konto väljavõtetest nähtuvalt (tl 57-61) on kostja 03.07.2007.a kandnud hageja pangakontole 441.- krooni, 27.07.2007.a 900.- krooni ja 25.09.2007.a 900.- krooni. Nimetatud maksekorralduste selgitustesse on märgitud 0700969/25st. Seega on kostja poolt esitatud tõenditega tõendatud, et kostja on käesoleva nõude aluseks olevast lepingust tulenevate kohustuste katteks hagejale tasunud 2’241 krooni, mitte 4’041 krooni. Kostja kontoväljavõtetest nähtub, et kostja on hagejale lisaks eespool märgitud summadele üle kandnud veel teisigi summasid, kuid kuna nende summade tasumisel pole maksekorralduse selgituses viidatud tarbijakrediidilepingule , siis ei saa neid summasid lugeda tasutuks tarbijakrediidilepingust tuleneva võlgnevuse katteks. Riigikohus on 16.10.2002.a otsuses nr 3-2-1-80-02 asunud seisukohale, et lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingutingimustes kokku leppima. Seadus laenulepingus kokkulepitava intressimäära osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku. Samas lahendis on Riigikohus märkinud, et kohus tunnistab tehingu kehtetuks, kui füüsilisest isikust lepingupool tõendab, et ta tegi tehingu talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja et ta oli sunnitud sellise tehingu tegema raskete asjaolude kokkusattumise mõjul ning et teine pool kasutas seda olukorda ära. Laenulepingu liigkasuvõtjalikuks ja kehtetuks lugemiseks ei piisa üksnes sellest, et tehing on tehtud ebasoodsatel tingimustel, vaid oluline on tuvastada ka poole raske olukord lepingu sõlmimisel ja selle ärakasutamine. Kostja ei ole oma vastuväidetes välja toonud asjaolusid, mis sundisid teda hagejalt lepingus märgitud tingimustel laenu võtma. Kuivõrd kostja ei ole välja toonud ühtki asjaolu, mis annaks kohtule alust eeldada, et kostja sõlmis hagejaga lepingu raskete asjaolude kokkusattumise tõttu ning hageja kasutas seda ära, siis on põhjendamatud kostja väited intressikokkuleppe kehtivuse osas. Väljavõttega Eesti Panga koduleheküljelt (tl 69) loeb kohus tõendatuks, et vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise ajale eelnenud eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr oli 20,2 %. Kuigi vaidlusele ei saa kohaldada 01.05.2009.a jõustunud TsÜS § 86 lg-s 3 sätestatut, on see orientiiriks kohtule hindamaks kostja väidet intressi ülemäärase suuruse ja seega nimetatud lepingupunkti heade kommete vastasuse ja tühisuse kohta. Kuivõrd lepingust tulenevalt on laenulepingu kulukuse määraks 56,49 % ja see ei ületa TsÜS § 86 lg 3 sätestatud tarbimislaenude kulukuse 3-korset määra, asub kohus seisukohale, et poolte vastastikuste kohustuste väärtus ei olnud heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seega ei ole vaidluse poolte vaheline kokkulepitud intressimäär tühine ka vastuolu tõttu heade 3 kommetega. Hageja nõue intressi tasumiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele (
Kõnealuse krediidilepingu põhitingimustes on viidatud, et lepingule kohaldatakse krediidilepingute üldtingimusi. Kõnealuste üldtingimuste p 6.1 kohaselt krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti seoses krediidisaaja võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva krediidiandja õiguse teostamisega seotud kulude hüvitamisega viivitamisel maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist krediidiandja poolt kehtestatud hinnakirjas sätestatud määras. Tarbijaga sõlmitud lepingu puhul maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras. Kostja vastuväidetest nähtuvalt oli kostjal võimalik lepingut sõlmides selle sisuga tutvuda. Seega on hageja nõue viivise osas põhjendatud ja kuulub rahuldamisele (
MS § 367 esimesele lausele võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hagejal ei ole kohustust anda lepingu üldtingmusi eelnevaks tutvumiseks. Kui kostja sai üldtingimustega tutvuda kohapeal, muutusid need laenulepingu osaks ja kostja ei saa tugineda asjaolule, et üldtingimustes sätestatu ei muutunud laenulepingu osaks (
Asjaolu, et kostjal on veel teistegi võlausaldajate ees võlgnevusi ning kostja majanduslik olukord ei võimalda tal võlgnevust hagejale tasuda, ei saa olla hagi rahuldamata jätmise aluseks. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 27 766,82 krooni, millest tagastamata krediidisumma on 18 172,37 krooni, sissenõutavaks muutunud tasumata intress 2691,37 krooni ja sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 6903,08 krooni. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 29,13% tagastamata krediidisummalt aastas alates 04.05.2009.a kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni. Kohus ei uuri järgmisi antud vaidluses asjakohatuid tõendeid: Sampo Panga nõue lepingu täitmiseks 28.08.2009.aastast, osaühingu osa müügileping nr 3864. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Seega tuleb kõik menetluskulud jätta kostja kanda. Hagejal on õigus nõuda hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, esitades selleks Harju Maakohtule avalduse koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Ele Liiv kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.