← Eesti

3-08-543/175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Lauri Madise ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2009. a, Tallinn Haldusasja number 3-

§ 11

lg 1 alusel võib kannatanu avaliku võimu kandjalt rahalise hüvitise asemel nõuda toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist õigusvastasele tegevusele eelnenud olukorra taastamise eesmärgil. Tagajärgede kõrvaldamise kaebus on käsitatav alternatiivse nõudena kahju hüvitamisele. Kaebaja taotleb vastustaja kohustamist tema õigusvastase tegevusetuse tagajärgede (ebaseaduslike ehitiste püstitamine) kõrvaldamiseks. Kolmandale isikule kuuluvatel kinnistutel paiknevatel ehitistel puudub ehitusluba, mistõttu on tegemist formaalselt ja materiaalselt õigusvastaste ehitistega, mida ei tohiks eksisteerida. Tagajärgede kõrvaldamise kulud ei ületaks rahalist hüvitist. Vastustaja peab vaid tegema ettekirjutuse ebaseaduslike ehitiste lammutamiseks ning kui ettekirjutust ei täideta, korraldama asendustäitmise ja nõudma kulud sisse kolmandalt isikult. Seega tekivad vastustajale vaid posti- ja asjaajamise kulud, mis ei saa olla suuremad mõistlikust kahjuhüvitisest kaebajale. Kuigi

§ 11

lg 1 ja 2 kohaselt ei kaaluta kolmandale isikule tekkida võivat kahju, puuduks kolmandal isikul ka huvide kaalumise korral mistahes õiguspärane ootus ehitiste püsimajäämise suhtes ning naabrite ja avalikud huvid prevaleerivad; 5) tagajärgede kõrvaldamise nõude alternatiivina taotleb kaebaja õigusvastase tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist

§-de 7 ja 9 alusel. Varaline kahju seisneb kaebaja kinnistu väärtuse vähenemises tulenevalt asjaolust, et kolmanda isiku õigusvastased ehitised varjavad 4

(15)3-08-543 merevaadet ja loomulikku valgust. Kuna ilusa merevaate ja valguse varjamise hinda on keeruline tuvastada, võib mõistliku kahjuhüvitise määrata kohus. Kaebaja hindab esialgselt varalise kahju suuruseks 500 000 krooni. Lisaks on kaebajale tekkinud kahju seetõttu, et talle ei ole võimaldatud sisulist ärakuulamisõigust ning planeerimismenetlusest tulenevaid õigusi. On ilmne, et kui ehitisi ei lammutata, toimub nende ehitiste n-ö tagantjärele seadustamine detailplaneeringu ja ehitusloaga. Kaebaja saab formaalselt küll detailplaneeringu menetluses osaleda, kuid oma õiguste efektiivse teostamise ning ümbritseva elukeskkonna kujundamisel kaasa rääkimise võimalust kaebajal ei ole. Sellega on riivatud põhiseadusega tagatud õigust olla ära kuulatud, õigust heale haldusele ja kaudselt omandi puutumatust. Õigusvastase tegevusetusega on vastustaja taandanud kaebaja õiguse subjekti rollist õiguse objekti rolli, mis alandab kaebaja inimväärikust. Kaebaja soovib õigusvastase tegevusetusega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist kohtu poolt mõistlikuks ja õiglaseks peetavas ulatuses.
  1. Tallinna Halduskohtu
  2. detsembri
  3. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kolmanda isiku I. Stahli kasuks mõisteti kaebajalt välja menetluskulu 30 000 krooni. Kohtuotsuse põhjendused: 1) TLPA
  4. veebruari
  5. a kiri ei ole haldusakt. Kirja sisust nähtuvalt ei keeldu vastustaja sellega haldusakti andmisest, vaid selgitab kaebajale oma seisukohta ja teavitab, et vastustaja soovib kaalutlusotsuse ebaseaduslike ehitiste lammutamise küsimuses teha pärast algatatud detailplaneeringu kehtestamist. Sellise sisuga kirja ei saa pidada haldusaktiks ei HMS § 51 ega HKMS § 4 lg 1 mõistes. Tegemist on menetlustoiminguga ja see ei kuulu vaidlustamisele eraldiseisvana lõplikust haldusaktist. Erandlikult saab menetlustoimingu vaidlustada, kui tegemist on sedavõrd olulise menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane, või kui menetlustoiming rikub õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. Kumbagi alust ei esine ja seetõttu jääb taotlus kirja tühistamiseks rahuldamata; 2) EhS ei sätesta otseselt tähtaega lammutusettekirjutuse tegemise suhtes otsuse langetamiseks. Lammutusettekirjutuse tegemine on kaalutlusotsus. Kolmas isik esitas
  6. oktoobril
  7. a vastustajale taotluse detailplaneeringu algatamiseks ja see algatati
  8. novembril
  9. a. Kolmas isik alustas Xxxx-xxxxxxx xxx xx ja xx krundi hoonestamist ilma ehitusloata
  10. a sügisel.
  11. detsembril
  12. a tegi TLPA kolmandale isikule ettekirjutuse peatada ehitus koheselt kuni ehitusloa saamiseni.
  13. detsembril
  14. a trahviti kolmandat isikut väärteomenetluses 6 000 krooniga ehitusloata ehitamise eest ja
  15. jaanuaril
  16. a tegi TLPA hoiatuse, et
  17. detsembri
  18. a nõude täitmata jätmisel rakendatakse kaebaja suhtes sunniraha 10 000 krooni. Ehituse alustamisega enne detailplaneeringu kehtestamist võttis kolmas isik endale vastutuse ebaseadusliku ehitise eest ja kõik ebaseadusliku ehitise võimaliku tulevase lammutamisega seotud riskid.
  19. a arutasid kaebaja ja kolmas isik oma kruntide ehituskavasid ja leppisid vastastikku esialgselt kokku hoonete asukohad. See kokkulepe võimaldas kaebajal ehitada oma elamu soovitud kaugusele krundipiirist. Sellise kokkuleppe olemasolu näitab kaebaja poolt
  20. a suvel antud allkiri kolmanda isiku poolt
  21. a oktoobris linnavalitsusele esitatud Xxxx-xxxxxxx xxx xx eramu ja abihoone eelprojekti asendiskeemil.
  22. a lõpus naabritevahelised suhted teravnesid ja kaebaja võttis oma kooskõlastuse tagasi. Seetõttu loobus vastustaja ehitusloa väljaandmisest ilma detailplaneeringu menetluseta. Vastustaja ei eita, et oli ebaseadusliku ehitamise probleemist teadlik ja püüdis sellele lahendust leida. Neil asjaoludel ei ole vastustaja tegevusetus kaebaja
  23. jaanuari
  24. a taotluse rahuldamise üle otsustamisel õigusvastane. Vastustaja on õigesti arvesse võtnud kujunenud olukorda, püüdnud seda lahendada kõigi osapoolte huvides ja on selgitanud
  25. veebruari
  26. a kirjas kaebajale, miks peetakse mõistlikuks ja vajalikuks enne lammutusettekirjutuse tegemise otsustamist ära oodata planeerimismenetluse tulemused. 5
(15)3-08-543 Vastustaja tegevust ja väidetavat tegevusetust ebaseadusliku ehitise üle järelevalve teostamisel ei saa pidada õigusvastaseks vaatamata asjaolule, et ebaseaduslik ehitis on vahepeal sisuliselt valmis ehitatud. Vastustaja on teinud kaebajale ettekirjutuse ebaseadusliku ehituse peatamiseks, teda trahvinud, teinud sunniraha hoiatuse ja määranud sunniraha ning taganud kohtu poolt määratud esialgse õiguskaitse vahendi rakendamisega ebaseadusliku ehitamise lõpetamise. Kaebaja taotlus tunnistada vastustaja tegevusetus ehitusjärelevalve teostamisel Xxxx-xxxxxxx xxx xx ja xx kinnistutel õigusvastaseks jääb rahuldamata; 3) kuna kohus ei tuvastanud vastustaja poolt ehitusjärelevalve teostamise õigusvastasust, tuleb jätta rahuldamata ka taotlused kahju hüvitamiseks, sest puudub põhjuslik seos väidetava kahju tekkimise ja vastustaja tegevuse vahel. Isegi kui asuda seisukohale, et kahju on tekkinud, ei ole see tekkinud mitte vastustaja, vaid kolmanda isiku tegevuse tõttu. Kohus peab vajalikuks eraldi märkida, et ebaõiged on kaebaja väited, et tema eneseväärikust on alandatud ja ta on taandatud seaduse subjektist seaduse objektiks sellega, et temalt on võetud sisuliselt võimalus kaitsta oma huve detailplaneeringu menetluses, kuna ebaseaduslikult valminud ehitiste lammutamine on kehtivaid seadusi ning kohtu- ja halduspraktikat arvestades ebatõenäoline. Kaebajale on seadusega tagatud võimalus esitada oma vastuväited ja ettepanekud detailplaneeringu menetluses. Kohtu- ja halduspraktika näeb ette kaebaja kui piirinaabri detailplaneeringu menetlusse kaasamise ja tema eraldi teavitamise selle erinevatest etappidest. Vastustaja ei pea detailplaneeringu menetlemisel arvestama kolmanda isiku huvidega valminud hoonete säilitamiseks ja nende lammutamisega seotud kuludega, sest need on põhiosas püstitatud pärast
  1. a detsembris tehtud ettekirjutust ehitamine peatada. Detailplaneeringu kehtestamisel ning kaebaja ja kolmanda isiku seaduslike huvide kaitsmisel peab vastustaja lähtuma faktilisest olukorrast, mis oli kolmandale isikule ettekirjutuse tegemise hetkel. Ka seetõttu ei ole taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks põhjendatud; 4) kolmanda isiku 71 828,90 krooni suurusest menetluskulust on põhjendatud ja kuulub kaebajalt väljamõistmisele 30 000 krooni. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  2. Ela Edela apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada E. Edela kaebus täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) HMS § 51 lg-ga 1 ja § 43 lg-ga 2 kooskõlas pole kohtu seisukoht, et TLPA
  3. veebruari
  4. a kiri ei ole haldusakt. Kirjal on haldusakti tunnused. Vastustaja on sõnaselgelt keeldunud ettekirjutuse tegemisest ja lahendanud kaebaja taotluse haldusaktiga. Kaebaja taotluse lahendamisel ei saanud omada tähtsust, et vastustaja võib ettekirjutuse teha kunagi tulevikus. Kirjas sisaldub kohaliku omavalitsuse tahteavaldus reguleerida õigussuhe taotletud haldusakti väljastamata jätmisega. Kirja menetlustoiminguna käsitlemine rikuks oluliselt kaebaja õigusi ja muudaks kaebeõiguse teostamise sisuliselt võimatuks. Kaebaja taotles haldusakti andmist EhS alusel, kuid vastustaja peab vajalikuks oodata selle andmisega kuni planeerimismenetluse lõppemiseni. Planeerimismenetlus toimub teise seaduse alusel ning selle menetluse puhul pole teada, kas ja millal menetlus lõpeb. Pole välistatud, et vastustaja ei otsustagi taotluse osas lõplikku haldusakti anda, sest detailplaneeringu kehtestamine võib venida aastaid ja vastustaja võib poolelioleva menetluse unustada. Ebamäärase olukorra tekitamine vastustajapoolse selgituseta, millise tähtaja jooksul menetlus läbi viiakse, ei ole kooskõlas HMS-ga ega hea haldustavaga. Kohus jättis hindamata, kas detailplaneeringu kehtestamine tulevikus omab kaebaja
  5. jaanuari
  6. a taotluse lahendamisel üldse mingit tähtsust; 6
(15)3-08-543 2) kui TLPA kirja käsitada teatena haldusakti hetkel andmise võimatusest, on vastustaja tegevus vastuolus HMS §-dega 4, 5 ja 41 ning kohus pidanuks neid sätteid kohaldama. Kohus leidis ebaõigesti, et vastustaja tegevusetus kaebaja taotletud lammutusettekirjutuse mitteandmisel ei olnud õigusvastane. TLPA kirjas puudub mistahes viide haldusakti andmise tõenäolisele ajale. EhS-s ei ole küll konkreetset tähtaega, kuid HMS §-st 5 tulenevalt ei saa lükata ettekirjutuse tegemist teadmata ajaks tulevikku. Kui tähtaega pole määratud, tuleb toiming teha mõistliku aja jooksul, viivitamine on sisult omavoli, mille eest on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. Juba ainuüksi seetõttu on vastustaja tegevusetus taotluse läbivaatamisel õigusvastane. Kaebaja õigust efektiivsele ja kiirele menetlusele on rikutud ja ta on asetatud olukorda, kus toimub tema õiguste jätkuv rikkumine teadmata aja jooksul. Ebaseadusliku ehitise lammutamine kaebaja
  1. jaanuari
  2. a taotluses märgitud ulatuses oleks olnud kohane ja vajalik abinõu kaebaja õiguste rikkumise kõrvaldamiseks. Kaebaja huvid on jäetud täielikult arvestamata ja kaalumata. Ka kohus on jätnud hindamata, kas ja milliseid kaebaja õigusi või hüvesid lammutamisettekirjutuse mitteandmisel on riivatud. Vastustaja ei ole olulisi asjaolusid välja selgitanud. Seega on vastustaja tegevusetus kaebaja poolt taotletud lammutusettekirjutuse mitteandmisel õigusvastane; 3) kohus leidis ebaõigesti, et vastustaja tegevusetus ehitusjärelevalve teostamisel ei ole õigusvastane. Kolmas isik on püstitanud oma kinnistule EhS-s sätestatud kohustusi eirates ehitised, mis varjavad vaadet ja valgust. Seega riivab vastustaja tegevusetus kaebaja õigusi, sest kolmas isik rikkus avaliku õiguse norme, põhjustades sellega kaebaja õiguste rikkumise. Vastustaja ei ole taganud sellise rikkumise kõrvaldamist. Kaebaja ei saa oma õigusi kaitsta muul viisil kui esitades kohalikule omavalitsusele taotluse ebaseaduslike ehitiste lammutamiseks. Vastustaja tegevusetus rikub kaebaja õigusi sellega, et talle ei ole tagatud turvalisus ja kindlus selles, et kehtivaid õigusnorme täidetakse ning et nende rikkumine toob kaasa konkreetse negatiivse tagajärje rikkujale. Tegevusetuse tagajärjel on lubatud kolmandal isikul takistamatult rikkuda EhS-s sätestatud kohustusi ja püstitada mitu ehitist. Eesmärgipärane ja efektiivne pole ehitusjärelevalve, mille tulemusena on valminud ebaseaduslikud ehitised. Kohaste meetmete valimisel oleks tagatud ehitamise peatamine algstaadiumis. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, nagu poleks ehitise valmimine oluline, kuna vastustaja on järelevalve käigus siiski mingeid meetmeid rakendanud. Ehitise valmimine näitab, et meetmed ei olnud efektiivsed. Järelevalvetoimingute ebapiisavus on samuti järelevalve mitteteostamine. Ehitustegevuse algstaadiumis tulnuks rakendada sunniraha korduvalt kuni ebaseadusliku ehitustegevuse lõpetamiseni. Sunniraha oleks saanud rakendada ka ehitaja suhtes. Efektiivse ehitusjärelevalve korral oleks ebaseadusliku ehitustegevuse kahjulik tagajärg jäänud saabumata.
  3. aastal (eelkõige jaanuarist augustini, mil toimus maja ehitamine) ei teostanud vastustaja ühtegi toimingut. Pole vaidlust, et elamu varjab mingil määral vaadet merele. Kohtuotsusest ei selgu tõendid, mille põhjal asus kohus seisukohale, et vastustaja pole õigusvastaselt viivitanud. Kohalik omavalitsus on jätnud lahendamata EhS §de 59 ja 60 kohaselt tema pädevusse kuuluvad ülesanded, mille tulemusena on rikutud PS §des 10 ja 13-15, KOKS § 3 lg 1 p-s 2 ja HMS §-s 5 sätestatud kohustust. Seega on vastustaja tegevusetus õigusvastane; 4) kohus rikkus uurimispõhimõtet ja menetlusosaliste TsMS § 199 lg 1 p-des 4 ja 6 sätestatud õigusi ning tegi üllatusliku otsuse. Kohus peab välja selgitama kaebaja eesmärgi, tõlgendama esitatud kaebust ja taotlusi ning juhtima tähelepanu tulemuslikuma taotluse esitamiseks. Kohus on alles otsuses jõudnud kaebaja jaoks üllatuslikule seisukohale, et TLPA kiri pole haldusakt, vaid toiming, mida ei saa üldjuhul eraldi lõplikust haldusaktist vaidlustada. Kohus ei juhtinud sellele kordagi tähelepanu ja ei võimaldanud kaebajal oma kaebust vajadusel täiendada või muuta. Menetluse pidamise eesmärgiga kooskõlas pole olukord, kus kaebaja saab vastuväited esitada alles apellatsiooniastmes ning menetlusosalistel pole võimalust ette näha sellise kohtulahendi tegemist. Kohus on rikkunud TsMS § 436 lõikeid 3 ja 4 ning § 351 7
(15)3-08-543 lõikeid 1 ja 2, mille kohaselt peab kohus vaidlusaluseid asjaolusid menetlusosalistega arutama ja võimaldama pooltel esitada oma seisukoht, ning kohus võib tugineda otsust tehes üksnes asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik esitada arvamus, ja ei tohi tugineda asjaolule, mida menetluses ei arutatud; 5) kohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust. Kohus pole põhjendanud, kuidas ja millistele õigusaktidele tuginedes jõudis ta järeldusele, et TLPA kirja kui menetlustoimingu erandlikult vaidlustamise aluseid ei esine ja seetõttu jääb kaebaja taotlus TLPA kirja tühistamiseks rahuldamata. Kaebaja hinnangul on tegemist haldusaktiga, kuid kaebajast erinevale seisukohale asumisel pidanuks kohus põhjendama, miks ei oleks käesoleval juhul saanud vaidlustada menetlustoimingut. Kohus jättis käsitlemata kaebaja väited selle kohta, kuidas rikkus vastustaja kaebaja õigusi ja kuidas ta saanuks efektiivsema tegutsemisega kaebaja õigusi kaitsta. Tähelepanuta jäeti ka kaebaja väited kohaliku omavalitsuse kohustusest tagada ehitusjärelevalve ning väited, et kaebaja ei taotlenud
  1. jaanuaril
  2. a mitte kõigi ebaseaduslike ehitiste, vaid üksnes nende, mis varjasid vaadet ja valgust, lammutamist. Kohus ei analüüsinud, kas ja kuidas haldusakti andmise otsustamise edasilükkamine rikub kaebaja õigusi ja millised on edasilükkamise tagajärjed. Kaebaja on märkinud, et ebaseaduslik ehitis on tema kinnistule lähemal, kui on lubatud näiteks kõrvalkinnistute osas kehtivate detailplaneeringutega. Hinnangut pole antud kaebaja tõendile –
  3. jaanuari
  4. a otsusega kehtestatud detailplaneeringule. Hinnatud pole seda, et valminud ehitis on naaberkinnistute suhtes kehtestatud detailplaneeringuga ettenähtust oluliselt suurem, millega rikutakse võrdse kohtlemise põhimõtet. Kohus pole vastustaja tegevusetuse puhul hinnanud, kas vastustaja on järginud kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid, nagu seda nõuab HMS § 107; kas juhul, kui vastustaja tegevusetus oli diskretsiooniotsus, teostati kaalutlusõigust kooskõlas HMS §-ga
  5. Kohus jättis tähelepanuta vastustaja omaksvõtu (vastustaja märkis istungil, et järelevalvet ei teostatud piisava intensiivsusega). Otsuses puudub tõendite analüüs ja viide õigusaktidele. Kaebaja ei ole ehitisele üheski staadiumis kooskõlastust andnud, mistõttu ei saanud ta sellest ka taganeda. Kohus ei hinnanud kaebaja väiteid, miks ei puutu EhS alusel ettekirjutuse tegemisel detailplaneeringu kehtestamine asjasse ja miks ei pea ära ootama detailplaneeringu kehtestamist. Kohus saanuks anda ebaseaduslikele ehitistele hinnangu naaberkinnistute suhtes kehtiva detailplaneeringu alusel, mis hõlmas ka Xxxx-xxxxxxx xxx xx kinnistut. Samuti oleks kohus saanud otsustada ehitise osalise lammutamise põhjendatuse üle; 6) kohus ei võimaldanud kaebajal tõendada oma väiteid kahju suuruse osas. Kaebaja esitas
  6. oktoobril
  7. a kohtule taotluse eksperdilt arvamuse küsimiseks kaebajale tekitatud varalise kahju hindamiseks. Kohus jättis taotluse
  8. novembri
  9. a istungil rahuldamata. Kuna kohus ei määranud ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmisel uut tähtaega tõendite esitamiseks, jäeti kaebaja ilma õigusest esitada tõendeid kaebuses esitatud väidete ja asjaolude tõendamiseks.
  10. Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) TLPA
  11. veebruari
  12. a kirja ei saa käsitleda haldusaktina. Kiri ei olnud suunatud kaebaja õiguste tekitamisele, muutmisele ega lõpetamisele avalik-õiguslikus suhtes. Kirjaga teavitati kaebajat, et otsustamine lükatakse edasi oluliste asjaolude selgumiseni. Kuna kõnealune kiri pole haldusakt, tuleb juba seetõttu jätta tühistamistaotlus rahuldamata. Käesolevaks ajaks (
  13. oktoobriks 2009) on detailplaneeringu menetlus jõudnud vastuvõtmise faasi. Eelnõu on esitatud kaebajale, kes on esitanud ka vastuväited. Vastuvõtmiseks esitatud planeeringus on kaebaja nõuetega osaliselt arvestatud. Grillimise nurk on käesolevaks ajaks likvideeritud. Elamu külge ehitatud basseiniruumi müür on detailplaneeringus märgitud lammutatava ehitisena muus kui 40 cm ulatuses, mis on vajalik vihmaveesüsteemide 8
(15)3-08-543 kinnitamiseks. Täpsustatud on ehitiste arvu krundil ja eraldi välja toodud hoonete ja rajatiste kõrgused; 2) nõustuda ei saa väitega, et TLPA kiri rikub oluliselt kaebaja õigusi ja muudab sisuliselt võimatuks kaebeõiguse teostamise. Ehitusjärelevalve menetluses tehtava otsuse sidumine planeerimismenetluse käigus selguvate asjaoludega ei ole õigusvastane. Haldusmenetluse üksikasjad määrab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, kui seaduse või määrusega ei ole ette nähtud teisiti (HMS § 5 lg 1). Vastustaja leidis kaebaja taotluse menetlemisel, et otsustuse saab teha pärast asjaolude selgumist (milline ehitusõigus detailplaneeringuga kinnistule võimaldatakse) ning sellest kaebajat ka teavitati. Kaalutlusõiguse eesmärgi ja õiguse üldpõhimõtetega ei saa olla kooskõlas olukord, kus esmalt tehakse ettekirjutus ehitusloata ehitiste lammutamiseks ning seejärel kehtestatakse detailplaneering, mis võimaldab kinnistule ligilähedase ehitusõiguse. Selline menetlus poleks efektiivne ja tooks kaasa üleliigsed kulutused kinnistu omanikule. Küsimuse lahendamise ajaperspektiiv oli määratletud. Tegemist ei ole küsimuse määramatusse tulevikku lükkamisega; 3) kohustamisnõude ulatuse osas tuleb arvestada

§ 6

lg-ga 3, mille kohaselt taotlus haldusakti andmiseks tuleb esitada haldusorganile ning taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmisel võib isik esitada vaide haldusorganile või kaebuse kohtule. Kaebuse kohustamisnõue on ulatuslikum haldusorganilt taotletuga võrreldes. Seega ei saaks kohus kaebaja nõuet rahuldada kaebaja

  1. jaanuari
  2. a taotluses toodust suuremas ulatuses; 4) vastustaja ei ole olnud ehitusjärelevalve osas tegevusetu, vaid rakendas kolmanda isiku suhtes nii haldus- kui ka karistuslikke meetmeid ehitamise tõkestamiseks, tehes ettekirjutuse, määrates rahatrahvi ja rakendades sunniraha. Järelevalve intensiivsuse otsustas vastustaja kaalutlusõiguse alusel. Sõltumata järelevalve intensiivsusest võivad aset leida ebasoovitavad tagajärjed, mis ei ole aga vahetult omistatavad järelevalve teostajale. Ebasoovitavate tagajärgede ilmnemisest ei saa järeldada, et see on järelevalveorgani õigusvastase tegevuse tulemus. Ehitustegevuse ajal oli käimas detailplaneeringu menetlus. Samal ajal toimus menetlus seoses Xxxx-xxxxxxx xxx xx ja xx piiride muutmise ja maakatastris registreerimisega, mis oli samuti suunatud kolmanda isiku poolt soovitud ehitusõiguse saamisele. Arvestades TLPA-le kolmanda isiku poolt esitatud ehitusprojekti ja kaebaja poolt antud nõusolekuid ehituskavadele, oli vastustaja seisukohal, et ehitusloa väljastamine võib olla võimalik detailplaneeringut koostamata projekteerimistingimuste alusel (PlanS § 9 lg 10 p 2) ning tal puudus alus eeldada, et ehitustegevus naabri huve kahjustab. Kaebaja pöördus järelevalvetaotlusega vastustaja poole alles
  3. a jaanuaris, mistõttu selle hetkeni ei pidanud intensiivsema järelevalvetegevuse vajadus olema vastustajale äratuntav. Kuna kaebaja ei ole olnud ehitusjärelevalve toimingutes menetlusosaline, ei saa ka väita, et tema õigust kohasele menetlusele oleks rikutud; 5) väitega üllatuslikust kohtuotsusest ei saa nõustuda, sest vastustaja on kogu menetluse kestel olnud seisukohal, et TLPA kiri pole haldusakt (kirjalik seletus
  4. oktoobrist
  5. a). Sama leidis kolmas isik ning taolisi seisukohti avaldati ka kohtuistungil. Kaebajal oli võimalik oma vastuargumendid esitada, mida ta ka tegi (
  6. novembri
  7. a arvamuse p 2.2). Seega oli menetlusosaliste jaoks selge, et üheks vaidlusküsimuseks on TLPA kirja olemus. Vaidlusaluses küsimuses kaebaja seisukohaga mitteühtiva otsuse tegemine pole menetlusnormide rikkumine; 6) kohus on kõiki olulisi vaidlusküsimusi piisavalt käsitlenud. Otsusest nähtuvalt ei pidanud kohus võimalikuks menetlustoimingu eraldi vaidlustamist, sest TLPA kiri ei too tingimata kaasa lammutamise küsimuse lõpliku lahendamise õigusvastasust. Otsusest nähtub kohtu seisukoht, et kuigi vastustaja pidi ehitusjärelevalvet teostama, ei saa järelevalve intensiivsust antud asjaoludel pidada ilmselt ebapiisavaks ja seetõttu õigusvastaseks. Kohus on leidnud, et 9

(15)3-08-543 õigusnormid ei välista ehitise lammutamise küsimuse otsustamist detailplaneeringu menetluse käigus. Kohtu poolt tuvastatu, et naabrite vahel leidsid aset ehituskavade teemalised arutelud ning et kaebaja on andnud eramu ja abihoone asendiskeemile allkirja, mõjutab paratamatult kaebaja õiguste ja huvide kaalu. Ehitiste suurust on planeerimismenetluses analüüsitud ja planeeringu vastuvõtmise korralduse eelnõu on kaebajale vastuväidete esitamiseks edastatud. Ehitusjärelevalve piisavus on õiguslik hinnang (mitte asjaolu tõendatuks lugemine) ning protsessiosalise n-ö omaksvõtt ei oma seejuures tähtsust. Pealegi on vastustaja esindaja poolt järelevalve piisavuse kohta öeldu kontekstist välja rebitud. Vastustaja tõdes, et ehitustegevus jätkus rakendatud meetmetest hoolimata, kuid totaalne kontroll ei olnud asjaolude taustal samuti põhjendatud; 7) kaebaja väidab kohtu poolt kahju suuruse tõendamise mittevõimaldamist, kuid jätab märkimata, et kohus selgitas
  1. novembri
  2. a istungil, et mõttekam on esialgu välja selgitada, kas kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud ja alles seejärel tegelda kahju suurusega.
  3. novembri
  4. a istungil avaldas kaebaja esindaja, et on nõus asjas vaheotsuse tegemisega ning et kahju suuruse saab hiljem otsustada. Menetlusökonoomiast lähtudes oli mõistlik jätta ekspertiisitaotlus rahuldamata, et eelnevalt otsustada nõude kui sellise põhjendatuse küsimus. Kaebaja aktsepteeris kohtuistungil sellist korraldust. Kuna asjas ei tuvastatud vastustaja poolset õigusvastast käitumist ning põhjuslikku seost väidetava kahju ja vastustaja tegevuse vahel, ei ole kahjunõude rahuldamine võimalik ning seetõttu ei olnud tõendeid väidetava kahju suuruse kohta halduskohtul asja lahendamiseks vaja. Seega pole kohus menetlusõigust rikkunud; 8) kahjunõue ja

§ 11

alusel esitatud nõue on antud juhul välistatud ka esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu. Samuti ei saa tiheasutuspiirkonnas elamualale ehitamisega kaasnev merevaate varjamine põhimõtteliselt olla käsitatav kahju tekitamisena. Kahju puhul tuleb arvestada ka sellega, et kaebaja on olnud ehitamisest teadlik juba ehitustööde algusest ning enne seda oli ta teadlik eskiisidest ja asendiplaanist, kuid ei ole koheselt rakendanud meetmeid oma väidetavalt kahjustatud õiguste kaitseks, vaid asus nõudeid esitama tunduvalt hiljem.

  1. Kolmas isik Indrek Stahl palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) kohus leidis õigesti, et TPLA
  2. veebruari
  3. a kiri ei ole haldusakt. Seega on tühistamisnõue välistatud. Kirjas viitas vastustaja menetluses olevale detailplaneeringule ning sellele, et ehitusõigus sõltub detailplaneeringust. Kirjast nähtub selgelt, et vastustaja ei otsustanud ehitiste lammutamise küsimust lõplikult. Kaebaja õigusi ei ole kirjaga muudetud ega lõpetatud. TLPA kirja eraldiseisvat vaidlustamist ei saa pidada vajalikuks ka muul alusel. Pole alust väita, et ehitiste lammutamise küsimuse lõplik otsus ei saa kirja tõttu olla õiguspärane. Seisukoha, et kiri ei ole haldusakt, esitasid menetluse käigus nii vastustaja kui ka kolmas isik kohtuistungil ja kirjalikult (kolmanda isiku
  4. oktoobri
  5. a vastus p 2.3.22.3.3). Kaebajal oli võimalus esitada ja ta esitas oma vastuargumendid. Kohus ei ole protsessiõigust rikkunud; 2) TLPA kiri on sisuliselt õige. Kuna konkreetset tähtaega kaebaja taotluse lahendamiseks seadus ette ei näe, oli vastustaja HMS § 5 lg 1 kohaselt õigustatud määrama taotluse lahendamise üksikasjad kaalutlusõiguse alusel. Vastustaja teostas kaalutlusõigust õigesti. PlanS § 9 lg 2 p 2 kohaselt on krundi ehitusõiguse määramine üheks detailplaneeringu eesmärgiks. Haldusorgan ei saa tekitada olukorda, kus esmalt ehitusloata ehitis lammutatakse ning seejärel selgub detailplaneeringu menetluse tulemusena, et samasuguse ehitise saaks kinnistule ehitada. Selline lahendus oleks omandiõiguse ebaproportsionaalne riivamine, mis tooks omakorda kaasa nõuded kinnistu omaniku poolt. Ehitusjärelevalvel peab olema 10

(15)3-08-543 ratsionaalne eesmärk. Igati õigustatud on lahendus, et enne lammutamise küsimuse lahendamist oodatakse ära detailplaneeringu tulemus. Lammutamise detailplaneeringuga sidumine pole küsimuse määramatusse lükkamine. Arvestades taotluse olemust ja asjassepuutuvaid kaalutlusi, ei saa kaebaja eeldada, et küsimus lahendatakse väga kiiresti. Detailplaneering on vastuvõtmise eelses staadiumis. Vastustaja on taotluse lahendamise aja määratlenud viitega detailplaneeringu menetlusele. Kuna lammutamise küsimus leiab lahenduse detailplaneeringu käigus, ei saa väita, et kaebaja huvid on jäänud või jäävad arvestamata. Detailplaneeringu menetluses, sh vaidlusaluste ehitiste lammutamise küsimuses peab vastustaja arvestama ka kaebaja õiguste ja huvidega. Kaebaja huvi saada lammutamisettekirjutus võimalikult ruttu ei saa pidada eriti kaalukaks. Arvestada tuleb ka kolmanda isiku huviga oma kinnistu hoonestada. Kohustamisnõude osas kordab kolmas isik halduskohtus väljendatud seisukohta, et kaebaja on kohtule esitanud tunduvalt laiemalt sõnastatud nõude haldusorganile esitatuga võrreldes ning sellist laiendatud nõuet ei saa kaebaja

§ 6lg 3 kohaselt esitada; 3) vastustaja ei ole olnud õigusvastaselt tegevusetu.

Kohus leidis õigesti, et vastustaja ehitusjärelevalvet ei saa lugeda õigusvastaseks. Vastustajal ei ole absoluutset kohustust tagada, et keegi ilma ehitusloata midagi ei ehitaks. Ehitusjärelevalve intensiivsuse otsustab vastustaja kaalutlusõiguse alusel. Mõistlikud sammud ehitamise takistamiseks on vastustaja astunud. Konkreetse intensiivsusega meetmete rakendamist pole kaebajal õigust nõuda. Arvestada tuleb, et kolmanda isiku kinnistute detailplaneeringu menetlus algatati

  1. novembril
  2. a, samal ajal oli käimas menetlus seoses kinnistu piiride muutmise ja maakatastris registreerimisega. Arvestades kaebaja antud nõusolekuid ehituskavadele, arvas kolmas isik, et ehitusloa väljastamine võib olla võimalik detailplaneeringuta, ja esitas vastustajale ka vastava taotluse koos ehitusprojektiga. Seega puudus vastustajal alus eeldada, et ehitustegevus kahjustab naabri huve. Arusaamatuks jäävad kaebaja väited, justkui oleks ebapiisav ehitusjärelevalve rikkunud tema õigust tõhusale menetlusele. Kaebaja pole olnud ehitusjärelevalve toimingutes menetlusosaline, ta pöördus vastustaja poole alles
  3. jaanuaril
  4. a; 4) kohus ei ole menetlusnorme rikkunud. Kohus on olulisi vaidlusküsimusi käsitlenud piisavalt. Ehitiste suurus on edasise planeerimismenetluse küsimus, mille põhjalikum analüüs ei olnud antud haldusasjas vajalik, eriti olukorras, kus kohus ei tuvastanud vastustaja tegevuse õigusvastasust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I
  5. Esmalt on kaebaja taotlenud halduskohtult TLPA
  6. veebruari
  7. a kirja kui haldusakti tühistamist ning haldusakti andmiseks kohustamist, millega otsustataks Xxxx-xxxxxxx xxx xx ja xx asuvate ehitiste lammutamise küsimus. Ringkonnakohtu istungil kaebaja selgitas, et nimetatud kohustamistaotluse puhul peetakse silmas kaebaja poolt
  8. jaanuaril
  9. a haldusorganile esitatud taotluse läbivaatamiseks ja selles taotluses märgitud ehitiste lammutamise küsimuses haldusakti andmiseks kohustamist. Kaebaja hinnangul saab kohus antud asjas teha ettekirjutuse haldusakti andmiseks ilma asjaolude täiendava kaalumiseta, kuna halduse diskretsioon on redutseerunud nullini. Selle seisukohaga mittenõustumisel on kohtul võimalik teha haldusorganile ettekirjutus asja uueks otsustamiseks kaalutlusõiguse alusel. Seega on vaadeldava kohustamistaotluse puhul tegemist

§ 6tuleneva nõudega. 11

(15)3-08-543 Kaebaja taotles haldusorganilt haldusakti andmist, leiab, et tema taotlus jäeti HMS § 43 lg 2 kohase haldusaktiga rahuldamata, ning soovib, et kohus teeks võimaluse korral haldusorganile ettekirjutuse anda kaebaja taotletud lammutamisettekirjutus ilma asjaolude täiendava kaalumiseta või teeks ettekirjutuse otsustada asi uuesti kaalutlusõiguse alusel. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus jätnud nende taotluste osas kaebuse õigesti rahuldamata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna selles osas kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust.
  1. Kõnealuses osas tugineb apellatsioonkaebus kokkuvõtlikult järgmistele seisukohtadele. Halduskohus on järeldanud vääralt, et TLPA
  2. veebruari
  3. a kiri pole haldusakt. Kui tegemist on menetlustoiminguga, on kohus TLPA
  4. veebruari
  5. a kirja haldusaktina mittekäsitlemisega teinud üllatusliku otsuse ja jätnud kaebaja võimaluseta kaebust täiendada või muuta. Halduskohus pidanuks kaebuse sisust lähtudes tuvastama otsustamise edasilükkamise ja otsustamisega viivitamise õigusvastasuse ning tegema haldusorganile kaebaja poolt soovitud ettekirjutuse.
  6. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et TLPA
  7. veebruari
  8. a kiri (I kd lk 15) ei ole haldusakt. Nimetatud kirjas ei viita miski sellele, nagu oleks kaebaja taotlus lammutamisettekirjutuse andmiseks otsustatud rahuldamata jätta. Kirjast nähtub selgelt, et taotluse lahendamine lükatakse edasi kuni detailplaneeringu kehtestamiseni. Otsustamise edasilükkamist põhjendatakse kirjas vajadusega selgitada algatatud detailplaneeringu menetlemise käigus välja, milline ehitusõigus kinnistutele antakse ja millised ehitusloata ehitatud ehitised või nende osad kuuluvad tulenevalt kehtestatud detailplaneeringu ja sellele vastava ehitusprojekti lahendusest lammutamisele.
  9. Halduskohtu järeldus, et vaidlustatud kirja näol ei ole tegemist haldusaktiga, ei saanud tulla kaebajale üllatusena, sest vaidluse objektiks oli muuhulgas ka kõnealuse kirja olemus. Seisukohta, et kiri ei ole haldusakt, väljendasid kohtumenetluse käigus nii kolmas isik kui ka vastustaja (kolmanda isiku vastuse p 2.3.2-2.3.3, II kd lk 117 pöördel; vastustaja vastuse p 1, II kd lk 132) ning kaebaja esitas nende seisukohtade suhtes oma vastuargumendid (kaebaja arvamuse p 2.2, II kd lk 174). Kaebajal ei olnud takistust soovi korral menetlustoimingu vaidlustamisele suunatud taotlusi formuleerida. Samas ei ole ringkonnakohtu hinnangul menetlustoimingu vaidlustamisele suunatud taotluste kaebuses eraldi formuleerimine antud juhul vajalik, sest tegemist on haldusakti andmiseks kohustamise taotlusega hõlmatud taotlustega.

§ 6

lg 3 võimaldab halduskohtule haldusakti andmise nõudega kaebuse esitamist nii haldusakti andmise taotluse rahuldamata kui ka tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral ning kaebaja on seda teinud, väites kaebuses nii taotluse rahuldamata jätmist kui ka otsustamise edasilükkamise ja otsustamisega viivitamise õigusvastasust. Kaebaja

  1. jaanuari
  2. a taotluse lahendamiseks haldusorgani kohustamine eeldab, et TLPA kirjas sisalduv menetlustoiming – otsustus lükata lammutusnõudega ettekirjutuse tegemine edasi kuni detailplaneeringu kehtestamiseni – on õigusvastane või et haldusorgan on kaebaja taotletud haldusakti andmise üle otsustamisega õigusvastaselt viivitanud. Ehkki halduskohtu otsuses on märgitud, et menetlustoimingu erandlikuks vaidlustamiseks aluseid ei esine, on kohus haldusorgani tegevust kaebaja taotluse lahendamisel hinnanud ja leidnud lõppjäreldusena õigesti, et vastustaja tegevus ei ole õigusvastane. 12

(15)3-08-543
  1. TLPA
  2. veebruari
  3. a menetlustoiming – otsustus lükata lammutusnõudega ettekirjutuse taotluse lahendamine edasi kuni detailplaneeringu kehtestamiseni – ei ole õigusvastane. Seadus ei sätesta lammutamisettekirjutuse tegemiseks tähtaega, mistõttu tuli haldusorganil lähtuda HMS §-dest 4 ja
  4. Erinevalt kaebajast leiab ringkonnakohus, et vastustaja ei ole neid sätteid rikkunud. Vastustaja ei ole konkreetsel juhul diskretsioonivolitusi kasutanud vääralt ega valinud detailplaneeringu näol asjaolude väljaselgitamiseks ja hindamiseks ekslikku või ülemäärast vahendit. Asjas on oluline, et juba
  5. aastal oli algatatud Xxxx-xxxxxxx xxx xx ja xx kinnistute detailplaneeringu koostamine kinnistute liitmiseks ja ehitusõiguse määramiseks. Omavoliliste ehitiste lammutusettekirjutuse tegemise üle otsustamisel on oluline välja selgitada, millised ehitised oleks omanik saanud püstitada korrektselt käitudes, st oodates enne tööde alustamist ära detailplaneeringu kehtestamise ja selle alusel antava ehitusloa. Kuna krundi ehitusõiguse määramine ja hoonestusala piiritlemine on PlanS § 9 kohaselt detailplaneeringu ülesanne, on detailplaneering sobiv vahend, selgitamaks välja lammutusettekirjutuse andmiseks olulisi asjaolusid ja kooskõlastamaks erinevaid kaitstavaid huve. Kaebaja hinnangul on lammutusettekirjutuse taotluse lahendamise edasilükkamine õigusvastane, kuna kaebaja peab detailplaneeringu kehtestamiseni taluma elumaja küljes oleva kivimüüri (elamu osaks oleva basseiniruumi seina) varjavat mõju. Lammutusettekirjutuse taotluse lahendamise edasilükkamine detailplaneeringu kehtestamiseni ei riiva ülemääraselt kaebaja õigusi ja huve. Kaebaja väidete usutavust tema õiguste ja huvide ulatuslikust ja olulisest riivest otsustamise edasilükkamisega kahandavad asjaolud, et ta on projekteerimisloa taotlemiseks koostatud asendiskeemi, millelt nähtub kolmanda isiku elamu kaugus kaebaja kinnistu piirist, allkirjastanud märkusteta (asendiskeem, III kd lk 19); et ta kohtuistungi protokollist nähtuvalt (III kd lk 204) lubas „ehituskeeluvööndisse“ ehitada ja oli nõus sellega, et maja on „ehituskeeluvööndis“; et samast protokollist nähtuvalt (tl 202-203) kaebaja, olles teadmatuses
  6. a tehtud ettekirjutusest ehitamine peatada ning nähes elamu kerkimist, ei pidanud kuni
  7. a lõpuni vajalikuks linnavalitsuse poole pöörduda ning sai väidetavalt alles
  8. a pärast advokaadibüroo poole pöördumist teada, et tegemist on ebaseadusliku ehitusega. Elumaja külge ehitatud kivimüüri väidetavalt lubamatu varjav mõju pidanuks kaebajale ilmnema hiljemalt ehitise valmimisel. Olukorras, kus isik peab oma õigusi ja huve olulisel määral riivatuks, ei saa pidada ootuspäraseks, et isik asub ehitise õiguslike aluste suhtes huvi tundma kuid hiljem. Kuna kolmanda isiku elamu on suurem kui kinnistul samas kohas varem paiknenud kuur, saab kõnealune müür varjata kaebaja kinnistule langevat õhtupäikesevalgust ja mingil määral ka takistada merevaadet kaebaja kinnistult, kuid riivet pole alust pidada sedavõrd ulatuslikuks, et see tingiks lammutusettekirjutuse taotluse lahendamise edasilükkamise toimingu õigusvastasuse. Mil viisil riivab kaebaja huve Xxxxxxxxxxx xxx xx kinnistule rajatud juurdepääsutee lammutamise küsimuse edasilükkamine, asjast ei selgu.
  9. jaanuari
  10. a taotluses osutatud grillpaviljon on detailplaneeringu vastuvõtmise otsuse seletuskirjast nähtuvalt lammutatud.
  11. Antud asjas pole põhjust asuda ka seisukohale, et vastustaja on haldusakti andmisega viivitanud. Otsustamisega viivitamisele tugineva kohustamistaotluse lahendamisel peab kohus juhinduma asjaoludest, mis esinesid halduskohtule kaebuse esitamise hetkel, so
  12. märtsil
  13. a. Selleks ajaks oli lammutusnõudega ettekirjutuse taotluse lahendamise edasilükkamise otsustusest möödunud veidi üle kuu aja, mida ei saa pidada õigusvastaseks viivitamiseks. 13
(15)3-08-543 II 14. Lisaks kaebuse eespool käsitletud osale on kaebaja taotlenud haldusorgani tegevusetuse ehitusjärelevalvealaste kohustuste täitmisel ja toimingute sooritamisel õigusvastasuse tuvastamist, selle tegevusetuse tagajärgede kõrvaldamiseks kohustamist, so kohustamist lammutama Xxxx-xxxxxxx xxx xx ja xx asuvad ehitised, ning juhul, kui tagajärgede kõrvaldamiseks kohustamise taotlus jääb rahuldamata, siis tegevusetusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmist. Kõnealuse kohustamistaotluse puhul peab kaebaja silmas kohtu poolt haldusorganile ettekirjutuse tegemist anda haldusakt kõigi Xxxxxxxxxxx xxx xx ja xx kinnistutel asuvate ehitiste (hoonete ja rajatiste) lammutamiseks ilma asjaolude täiendava kaalumiseta. Kaebaja taotleb tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamist kahju hüvitamise eesmärgil (

§ 7

lg-d 1 ja 2), eelistab kahju rahas hüvitamisele toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks haldusakti andmist (

§ 11

lg-d 1 ja 2) ning tagajärgede kõrvaldamiseks kohustamise alternatiivina taotleb kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist (

§-d 8 ja 9). Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus kaebuse ka selles osas jätnud õigesti rahuldamata ning apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust. 15. Tagajärgede kõrvaldamise või kahju rahas hüvitamise nõue eeldab vaidlustatud tegevusetuse õigusvastasust, kahju tekkimist, põhjuslikku seost õigusvastase tegevusetuse ja kahju vahel ning võimatust vältida või kõrvaldada kahju

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Halduskohus leidis lõppjäreldusena õigesti, et tagajärgede kõrvaldamise või kahju rahas hüvitamise nõude eeldused ei ole täidetud. Kaebuse ja apellatsioonkaebuse kahju tekitamisega seonduvad väited tuginevad arusaamale, et detailplaneeringu menetluses toimub vältimatult ehitusloata püstitatud ehitiste seadustamine, millega kaebaja õigusi rikkuv olukord põlistatakse, ja seega on kaebajale vastustaja ebapiisava ehitusjärelevalvega pöördumatult tekitatud kahju. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline arusaam põhjendatud. Tagajärgede kõrvaldamise või kahju rahas hüvitamise nõude esitamine on ilmselgelt ennatlik olukorras, kus detailplaneeringu menetluses alles selgitatakse välja, milline saab olema krundi ehitusõigus ning millises ulatuses on kaebaja õiguste ja seadusega kaitstud huvide tagamiseks vajalik ehitusloata püstitatud ehitiste lammutamine. Kaebaja on esitanud haldusorganile taotluse lammutusettekirjutuse tegemiseks ning kuni ehitiste lammutamise küsimus on otsustamata, ei saa väita kahju tekkimist ega selle vältimise võimatust. Halduskohus märkis õigesti, et kaebajale on seadusega tagatud võimalus esitada oma vastuväited ja ettepanekud detailplaneeringu menetluses. III 16. Kaebaja palus vastustajalt välja mõista apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 16 080 krooni ja õigusabikulud 44 676.71 krooni. Ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks, mistõttu jäävad kaebaja menetluskulud vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 tema enda kanda. Kolmas isik Indrek Stahl palus kaebajalt menetluskuluna välja mõista esindaja kulu 24 719.80 krooni. Kaebaja esindajad pidasid esindaja kulu põhjendamatult suureks ja leidsid, et kaebajalt väljamõistmisele kuuluv summa ei tohiks ületada 10 000 krooni. 14

(15)3-08-543
  1. Kolmanda isiku menetluskulude hüvitamise taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kulu kandmise kohta on esitatud advokaadibüroo
  2. jaanuari
  3. a arve nr 283197 lisaga,
  4. veebruari
  5. a arve 290039 lisaga,
  6. märtsi
  7. a arve nr 290377 lisaga, advokaadibüroo õiend ning kontoväljavõtted arvetel märgitud summade laekumise kohta.
  8. jaanuari
  9. a arve ja
  10. veebruari
  11. a arve lisadest nähtuvalt hõlmavad need arved ka õigusteenust – detailplaneeringu menetluse jätkamisega seonduv teenus -, mis ei ole käesoleva kohtumenetlusega seotud ja mille eest kantud kulu ei saa pidada apellatsioonimenetluse kuluks. Nimetatud kahel arvel (kogusummas 4 531.20+5 278.10=9 809.30 krooni) kajastatud teenustest on kohtumenetlusega seotud kohtuotsuse ja apellatsioonkaebuse analüüs ning apellatsioonkaebuse vastuse ettevalmistamine.
  12. märtsi
  13. a arve summas 14 910.50 on esitatud apellatsioonkaebusele vastuse ettevalmistamise eest ning tegemist on tervikuna käesoleva asjaga seotud teenusega. Apellatsioonimenetlusega seoses kantud kuluks loeb kohus 20 000 krooni, kuid ka selle summa koguulatuses kaebajalt väljamõistmine ei ole HKMS § 93 lg-st 5 tulenevalt põhjendatud. Halduskohus hindas kolmanda isiku poolt esimese astme kohtus taotletud 71 828.90 kroonist põhjendatud menetluskuluks 30 000 krooni. Kuna valdavalt on töö kolmanda isiku esindamiseks tehtud ära esimese astme kohtus, loeb ringkonnakohus asja mahtu ja keerukust arvestades vajalikuks ja põhjendatud apellatsioonimenetluse kuluks 15 000 krooni, mis kuulub kaebajalt I. Stahli kasuks HKMS § 92 lg-te 1 ja 7 alusel väljamõistmisele. Lilianne Aasma Lauri Madise Ruth Virkus 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.