Obsah (7)

§ 175§ 272§ 220§ 221§ 173§ 276§ 231

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Imbi Sidok, Ülle Jänes Otsuse tegemise aeg ja koht 08.03.2010, Tallinn Tsiviilasja number 2-05-23 Tsiviilasi

§ 175

lg 1 kohaselt võis kostja korraldusel kostja eest laenusumma üle kanda mis tahes kolmas isik. 3 15.09.1999 sõlmitud laenuleping on sisu poolest võla tunnistus ja 15.09.1999 sõlmitud laenulepingu alusel raha üle ei antud. 28.01.2001 hagis ja 29.06.2005 täienduses on hageja selgitanud, et 15.09.1999 sõlmitud laenulepingu alusel hageja laenu ei saanud ning 15.09.1999 sõlmitud laenulepingus toodud laenusumma 160 000 krooni näol on tegemist 10.12.1998 laenulepingu jäägiga. 10.12.1998 laenulepingu rahatuse motiivi on hageja ise ümber lükanud, sõlmides 15.09.1999 uue laenulepingu, sisult võlatunnistuse, 160 000 krooni suuruse võla jäägi tasumiseks. Kostja leiab, et kui hageja asub seisukohale, et 15.09.1999 laenuleping tuleb lugeda mitte sõlmituks, ei ole jõudu ka nimetatud lepingu viimasel punktil, mille kohaselt lepingu allkirjastamisest kaotab poolte vahel 10.12.1998 allkirjastatud laenuleping kehtivuse. Sellest tulenevalt tuleb hagejal tasuda võlgnevus 160 000 krooni 10.12.1999 laenulepingus kokkulepitud tingimustel ja ka 10.12.1998 sõlmitud laenulepingu järgi on kostjal õigus nõuda viivist 0,05% päevas. Kostja vastuhagi

1. 28.01.2003 esitas kostja vastuhagi 160 000 krooni saamiseks hagejalt. Vastuhagi kohaselt sõlmiti 10.12.1998 poolte vahel laenuleping, mille alusel andis kostja hagejale laenu 25 000 DEM ehk 200 000 krooni ja hageja kohustus laenusumma tagastama märtsis
2. Tagastati 40 000 krooni. 15.09.1999 sõlmiti poolte vahel uus laenuleping, kuna hageja laenusummat kokkulepitud tähtajal ei tagastanud. 15.09.1999 sõlmitud laenulepingus lepiti kokku laenujäägi 160 000 krooni tagastamise ja kasutamise tingimustes. Kokkuleppe kohaselt kuulus laenusumma tagastamisele 15.09.
3. Lepiti kokku, et 10.12.1998 sõlmitud laenuleping loetakse kehtetuks. Kuna hageja sai laenusumma kätte ja laenas selle edasi UÜ-le Palett, kirjutasid pooled lepingusse klausli, et laenusumma kasutatakse AS Palett majandustegevuse krediteerimiseks. Hageja soovis, et laenuintressid tasub AS Palett. Hageja ei olnud suuteline alates 1998 laenu ja intresse täies ulatuses tagastama, mistõttu kostja nõustus selle tingimusega lootuses, et AS Palett suudab intressid tasuda. 16.09.1999 sõlmiti 15.09.1999 sõlmitud laenulepingu järgsete kohustuste täitmise tagamiseks pandileping, millega hageja pantis kostja kasuks hagejale kuuluva elamu Harjumaal XXXXX külas. Kuna laenulepingus sisaldus punkt, mille kohaselt tekkis kostjal õigus lõpetada leping, kui intressid on tasumata 3 kuu jooksul, esitas kostja hagejale 13.04.2000 kirjaliku teate laenulepingu lõpetamise kohta. 27.04.2000 esitas hageja esindaja T. Eenmaa vastuse, milles leidis, et intresside tasumise kohustus on AS-l Palett, mitte laenaja A. Dadajevil. Vastusega on hageja esindaja tunnistanud 160 000 krooni suurust võlga, kuid leidnud, et laenu tagastamise tähtaeg saabub 15.09.
4. 20.06.2000 esitas hageja esindaja T. Eenmaa kostja poolt nõutud kindlustuse poliisi, millelt nähtub, et pandi esemeks olev elamu on panditud W. Hartvichi kasuks. Kostja leiab, et hageja on asunud täitma kõiki laenulepingust tulenevaid kohustusi. 24.03.2006 suurendas kostja oma nõuet ja esitas viivisnõude. 15.09.1999 sõlmitud laenulepingu tingimuste kohaselt kohustus hageja tasuma viivist 0,05% päevas iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest. Kostja on laenu tagastamisega viivitamise eest perioodil 16.09.2001 kuni 21.03.2006 arvestanud viivist 130 000 krooni. Kostja palub lisaks põhinõudele 160 000 krooni välja mõista hagejalt viivisvõlg 21.03.2006 seisuga 130 000 krooni ja alates 22.03.2006 viivist 0,05% tasumata põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. 23.04.2009 kohtuistungil loobus kostja viivise nõudest protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni, muus osas palus vastuhagi rahuldada. Hageja vastuväited vastuhagile 4
5. Hageja vastuhagi ei tunnista. Pooled ei ole laenulepinguid sõlminud ning nende vahel puudub võlaõiguslik suhe. Hageja ei ole 10.12.1998 vormistatud laenulepingu alusel kostjalt raha saanud, ka ei ole ta 10.12.1998 laenulepingu alusel raha saanud International Business Markets käest. Pooltel puudub kokkulepe selles, et raha laenulepingu alusel annab laenusaajale kolmas isik ja

§ 175lg 2 ei ole käesolevas vaidluses kohaldatav.

Hageja ei võlgne kostjale 10.12.1998 vormistatud lepingu alusel raha selle rahatuse tõttu. 15.09.1999 vormistatud laenuleping ei ole võlatunnistus. Nimetatud lepingu vormistamisega ei ole võimalik rahatust laenulepingust uusi kohustusi luua. Kostja ei ole tõendanud raha andmist hagejale, ta on ise kinnitanud, et raha andis hagejale International Business Markets. Asjaolu, et AS Palett on kostjale tasunud 40 000 krooni, ei ole asjasse puutuv. Kostja on ekslikult käsitlenud AS Palett poolt raha tasumist kui hageja eest kohustuse täitmist kostjale. Kuivõrd hageja ei ole kostjalt raha saanud, puudub tal kohustus kostja ees. Kostja viivisnõue on põhjendamatu. Hagejal ei ole mingeid võlaõiguslikke kohustusi kostja ees. Kohtuotsus

1. Maakohus jättis 01.06.2009 otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi ning mõistis hagejalt välja kostja kasuks 160 000 krooni põhivõlga ja 130 000 krooni viivist. Vaidlust ei ole selles, et 10.12.1998 koostati ja allkirjastati poolte poolt laenuleping, mille kohaselt kostja andis hagejale laenu 25 000 saksa marka ehk 200 000 krooni ja kostja ei ole 10.12.1998 laenulepingu alusel isiklikult hagejale raha üle andnud. Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et kuna ta ei ole 10.12.1998 laenulepingu alusel kostjalt raha saanud, on laenuleping rahatu. Kohus pidas õigeks ja tõendatuks kostja väidet, mille kohaselt kandis kostja korraldusel tema eest laenuraha hageja arvele äriühing International Business Markets 15.12.1998 45 000 krooni ja 12.01.1999 155 000 krooni. Kohus arvestas, et hageja on ise kuni hagi aluse muutmiseni 13.04.2006 käsitlenud 10.12.1998 laenulepingut poolte vahel sõlmitud laenulepinguna ja tunnistanud raha saamist. Lisaks eeltoodule on hageja poolt raha saamine tõendatud: 1) hageja poolt 21.09.2001 esitatud hagiavalduses toodud asjaoludega, millest nähtuvalt sõlmiti poolte vahel 10.12.1998 laenuleping ja et kostja andis hagejale laenu summas 25 000 DEM ehk 200 000 krooni ning 17.12.1998 ja 13.01.1999 andis hageja laenulepingu alusel saadud laenusumma 200 000 krooni usaldusühingu Palett omandusse ja pidanud laenulepingut teeseldud tehinguks; 2) 29.06.2005 esitatud hagialuse täiendusega, kus hageja peab 15.09.1999 laenulepingut 10.12.1998 sõlmitud laenulepingu ümbervormistamise lepinguks ja 160 000 krooni on 10.12.1998 laenulepingu jääk; 3) 24.04.2000 kirjaga kostjale, milles hageja juhib kostja tähelepanu asjaolule, et 15.09.1999 laenulepingu järgi raha ei antud, vaid raha andmine toimus 10.12.1998 laenulepingu alusel; 4) 14.12.1998 UÜ Palett ja hageja vahel sõlmitud laenuleping nr 2 (I kd tl 117-118), mille kohaselt hageja laenuandjana annab laenajale UÜ-le Palett üle ajutiseks kasutamiseks 200 000 krooni ja UÜ Palett on teadlik, et poolte vahel oli sõlmitud 10.12.1998 laenuleping ja lepingutingimuste kohaselt on hageja kohustatud kandma Walter Gartwichilt saadud raha üle UÜ-le Palett ja lähtudes eeltoodust kannab laenuandja laenusaajale üle täies mahus Walter Gartwichilt saadud rahasumma. Hageja täitis endale 14.12.1998 laenulepingust võetud kohustuse ja kandis tema pangakontole 15.12.1998 International Business Marketsilt laekunud 45 000 kroonist 17.12.1999 40 000 krooni UÜ-le Palett (II kd tl 83), sularahas 17.12.1999 UÜ Palett kassasse 5 000 krooni (I kd tl 13) ning 12.01.1999 International Business Marketsilt laekunud 155 000 krooni 13.01.1999 UÜ-le Palett (II kd tl 84). Kokku tasus hageja UÜ-le Palett kooskõlas 14.12.1998 sõlmitud lepingutingimustega 200 000 krooni. 5 International Business Marketsilt saadud raha ülekandmine ja 5000 krooni sularaha maksmine, s.t kokku 200 000 krooni andmine hageja poolt UÜ-le Palett 14.12.1998 sõlmitud laenulepingu tingimuste täitmiseks tõendab, et hageja oli teadlik ja pidas International Business Marketsilt saadud raha tema ja kostja vahel 10.12.1998 sõlmitud laenulepingu alusel saadud rahasummaks. Laenulepingut ei muuda rahatuks asjaolu, et kostja isiklikult hagejale 10.12.1998 laenulepingu alusel laenusummat üle ei andnud. Hageja väitel puudus pooltel kokkulepe selles, et raha laenulepingu alusel annab üle kolmas isik. Selle väite on aga hageja ise oma käitumisega ümber lükanud. 07.07.1998 oli kostja ja International Business Marketsi vahel sõlmitud laenuleping, mille kohaselt laenas kostja äriühingule International Business Markets (laenusaaja) 200 000 krooni tagastamise tähtajaga hiljemalt 07.07.
2. International Business Markets kandis 15.12.1998 ja 12.01.1999 kokku 200 000 krooni hageja arvele, märkides ülekannete selgituseks 07.07.1998 lepingu. Ülekannete tegemise ajal oli võimalik panna kohustise täitmine

§ 175alusel kreeditorile siduvalt 3.isikule.

Kostja korraldusel võis tema eest laenusumma üle kanda mis tahes kolmas isik, sh International Business Markets. Kostja volitas 10.12.1998, so samal päeval, kui sõlmiti poolte vahel laenuleping, International Business Marketsit tema eest üle kandma laenusumma 25 000 DEM ehk 200 000 krooni hageja pangakontole. 10.12.1998 lepingu sõlmimisel olid pooled kokku leppinud, et laenuraha kantakse hageja arveldusarvele ja laenu tagastamise kuupäev lepitakse kokku pärast raha laekumist. Hageja, kes oli sõlminud kostjaga 10.12.1998 laenulepingu 200 000 krooni suuruse laenu saamiseks ja sõlmides 3 päeva hiljem, so 14.12.1998 laenulepingu UÜ-ga Palett kostjalt 10.12.1998 sõlmitud laenulepingu alusel saadud laenu edasi laenamiseks ning kandes koheselt 15.12.1998 tema arveldusarvele Intrnational Business Marketsilt laekunud raha üle UÜ Palett arveldusarvele, pidi teadma, et 10.12.1998 laenulepingu alusel saadav laen antakse talle üle 3. isiku so Intrnational Business Markets poolt ja ta on õigustatud seda kasutama ja käsutama kui kostjalt saadud laenu. Hageja poolt ei ole esitatud tema ja International Business Markets vahel ülekande alusena märgitud 07.07.1998 sõlmitud lepingut, mis kinnitaks nendevahelise lepingulise suhte olemasolu. Oma käitumisega on hageja tõendanud, et 10.12.1998 laenulepingut sõlmides oli tal teada, et laenuraha annab talle kostja asemel üle kolmas isik ja järelduvalt sellest olid pooled selles laenulepingut sõlmides kokku leppinud. Kohus loeb tõendatuks, et pooled sõlmisid 10.12.1998 laenulepingu ja hageja sai sõlmitud laenulepingu alusel kostjalt laenu 25 000 DEM ehk 200 000 krooni ja on ise oma käitumisega ümber lükanud väited laenulepingu rahatusest. Pooltel puudub vaidlus selles, et 15.09.1999 sõlmitud laenulepingu alusel raha üle ei kantud. Esialgses hagis toodud hageja väidete kohaselt sõlmiti 15.09.1999 laenuleping seetõttu, et 10.12.1998 sõlmitud laenulepingust tulev kohustis ei olnud täidetud ja 15.09.1999 laenuleping asendas esimest. 29.06.2005 hagi täienduses asub hageja seisukohale, et 15.09.1999 sõlmitud laenulepingus toodud 160 000 krooni näol on tegemist 10.12.1998 laenulepingu jäägiga ja 15.09.1999 sõlmisid pooled sisuliselt 10.12.1998 sõlmitud laenulepingu ümbervormistamise lepingu ja 15.09.1999 laenuleping on sisuliselt võla ülekandmine. Pärast hagi aluse muutmist leiab hageja, et 15.09.1999 laenuleping on rahatu, kuna hageja ei ole kostjalt üldse laenu saanud. Kostja väidete kohaselt on 15.09.1999 sõlmitud laenuleping sisult hageja poolne võlatunnistus. Vaidlus puudub selles, et kostjale on laenust tagastatud 40 000 krooni UÜ Palett poolt ja võlg kostjale on 160 000 krooni. Hageja ei ole laenujääki vaidlustanud. Tõendeid selle kohta, et 6 15.09.1999 oli kostjale 160 000 krooni tagastatud UÜ Palett poolt või hageja poolt kohtule esitatud ei ole.

§ 272

lg 3 kohaselt võivad pooled iga võlga vormistada laenulepinguna.

§ 220

lg 1 kohaselt võib võlgnik oma võla teisele isikule üle kanda ainult kreeditori nõusolekul ja

§ 221

kohaselt peab võla ülekandmine, mis põhineb kirjalikul tehingul, olema teostatud samuti kirjalikus vormis. Hinnates 15.09.1999 poolte vahel sõlmitud laenulepingut ja kohtu poolt eelpool tuvastatud 10.12.1998 sõlmitud laenulepingu olemasolu ja poolte selgitusi, asub kohus seisukohale, et kooskõlas

§ 272

lg-ga 3 vormistasid pooled 10.12.1998 laenulepingujärgse 160 000 krooni suuruse võla jäägi ümber 15.09.1999 laenulepinguks, millega hageja tunnistas oma võlga kostja ees ja erinevalt 10.12.1998 laenulepingust, kus puudus laenu tagastamise tähtaja kokkulepe, võttis kohustuse tagastada laen 15.09.2001. Täiendavalt lepiti 15.09.1999 laenulepingus võrreldes 10.12.1998 laenulepinguga kokku veel intresside tasumises, laenu sihtotstarbes ja selles, et intresside tasumata jätmise korral 3 kuu jooksul võib lepingu lõpetada. Lepingust ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud võla ülekandmiseks teisele isikule, so UÜ-le Palett või tema õigusjärglasele AS-le Palett. Võla ülekandmine sai toimuda kostja kui kreeditori nõusolekul ja sellekohast kirjalikku kokkulepet 15.09.1999 laenuleping ei sisalda.

§ 173

lg 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaks määratud tähtajaks vastavalt lepingule. Kostja esitas hagejale 13.04.2000 teate lepingu lõpetamisest, kuna intressid on tasumata 3 kuu jooksul. Hageja pidas laenulepingu ennetähtaegset lõpetamist lepingutingimustega vastuolus olevaks, kuna intresse pidi tasuma AS Palett ja laenu tagasimaksmise tähtaeg saabub alles 15.09.2001. Käesoleva ajani ei ole hageja kostjale 160 000 krooni tagastanud, mistõttu tuleb vastuhagi rahuldada ja hagejalt välja mõista 160 000 krooni kostja kasuks.

§ 276

lg 1 kohaselt on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses ja tuginedes sellele, et ta raha või asju laenutajalt ei saanud, nõuda laenulepingu rahatuse (st laenulepingu kui reaalse lepingu sõlmimata jätmise) tuvastamist. Hageja nõue 15.09.1999 laenulepingu tühisuse tunnustamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud, et tal puudus kostja ees võetud kohustus – võlg, mille ta ümber vormistas 15.09.1999 laenulepinguks. Maakohus rahuldas kostja viivise 130 000 kroonise nõude. Pooled on 15.09.1999 sõlmitud laenulepingus kokku leppinud 0,05% suuruses viivisemääras päevas. 15.09.1999 sõlmitud laenuleping 160 000 krooni muutus sissenõutavaks 16.09.2001.

§ 231

lg 1 kohaselt rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik on kohustatud maksma viivitamisaja eest lepingus kokkulepitud viivist. Kostja arvestuste kohaselt viivis perioodi 16.09.2001 kuni 21.03.2006 eest on 130 000 krooni. Hageja viivise arvestust ega suurust vaidlustanud ei ole, samuti ei ole palunud vähendada viivisvõlga, mistõttu kuulub 130 000 krooni väljamõistmisele. Kostja loobus viivise nõudest protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni ja selles osas tuleb menetlus lõpetada. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude 16.09.1999 sõlmitud pandilepingu kehtetuks tunnistamiseks aegumise tõttu. Pooled olid sõlminud pandilepingu 15.09.1999 sõlmitud laenulepingust tuleneva võlakohustuse 20 000 DEM ehk 160 000 krooni täitmise tagamiseks. Hageja taotleb tunnistada pandileping kehtetuks, kuivõrd rahatust tehingust ei teki hagejal kohustusi. Hagi täienduse kohaselt palub hageja tunnistada pandileping kehtetuks TsÜS § 73 alusel, kuna pandileping sõlmiti sunni mõjul. Kostja leiab, et nõue pandilepingu kehtetuks tunnistamiseks TsÜS § 73 alusel on aegunud. Vastuväiteid nõude aegumise osas hageja 7 esitanud ei ole. Pandilepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 73 lg 3 kohaselt sunni mõjul tehtud tehingu tunnistab kohus kehtetuks kannatanud poole nõudel ja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi aegumistähtaeg on viis aastat sunni lõppemisest. Pandileping sõlmiti 16.09.1999 ja nõude pandilepingu kehtetuks tunnistamiseks esitas hageja 29.06.

1. Kohus leiab, et nõue on aegunud ja tuleb jätta rahuldamata Kohus kohaldab TsÜS § 114 lg 2 kohaselt aegumist ainult huvitatud poole nõudel ja kostja on palunud kohaldada aegumist. 16.09.1999 sõlmitud pandilepingu kehtetuks tunnistamine seetõttu, et 15.09.1999 sõlmitud laenuleping on rahatu, on alusetu ega kuulu samuti rahuldamisele. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 järgi mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kuna kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata ja rahuldab vastuhagi, tuleb kohtukulud jätta hageja kanda. Vastuhagi esitamisel on kostja tasunud riigilõivu 9 000 krooni ( I kd tl 51). Õigusabi eest on kostja tasunud vastavalt kohtukulude nimekirja ja kuludokumentidele OÜ-le Raidman 7 906 krooni (I kd tl 143-146) ja OÜ-le Consult Grupp 8 000 krooni, kokku 15 906 krooni (III kd).TsMS § 61 lg 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni 5% hagi rahuldatud osast ja hinnata hagi puhul mitte rohkem üle justiitsministri kehtestatud suuruse. Kohus rahuldas vastuhagi (hinnaga hagi) ja jättis rahuldamata hagi (hinnata hagi). Kostja taotleb hagejalt välja mõista kohtukulude katteks kokku 24 906 krooni. Kohus peab põhjendatuks hagejalt välja mõista kostja õigusabile tehtud kulude katteks 15 906 krooni, kuna hageja ise on pidanud vajalikeks ja põhjendatuks tasuda õigusabi eest 23 048 krooni, seega tunduvalt rohkem kui kostja. Seega kuulub hagejalt väljamõistmisele kostja kohtukulude katteks kokku 24 906 krooni. Harju Maakohtu 30.09.2003 määrusega seati hagi tagamiseks Harjumaal Anija vallas XXXXX külas asuva XXXXXXXXX kinnistu kohta Harju Maakohtu (Tallinna Linnakohtu) Harju kinnistusjaoskonna kinnistusregistris avatud registriossa nr XXXXX käsutamise keelumärge Valter Gartwich (Walter Hartwich) kasuks. Kuna kohus rahuldas kostja vastuhagi, jätab kohus kooskõlas TsMS § 445 lg 2 hagi tagamise jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna. Apellatsioonkaebus
2. Hageja palub kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta vastuhagi rahuldamata. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigusnormi ja ebaõigesti hinnanud tõendeid. Pärast hagi aluse muutmist 13.04.2006 tugines hageja sellele, et ta raha laenulepingute alusel ei ole saanud. Maakohus on jõudnud ebaõigele järeldusele, et asjaolu, et kostja isiklikult 10.12.1998 laenulepingu alusel hagejale raha üle ei andnud, ei muuda laenulepingut rahatuks. Hageja väidab jätkuvalt, et ta ei ole 10.12.1998 laenulepingu alusel raha saanud, samuti mitte International Business Marketsilt. Menetluse käigus esitatud 07.07.1998 kostja ja International Business Marketsi vahel sõlmitud laenuleping ei tõenda, et kostja andis korralduse kostja poolt äriühingule antud laenuraha ülekandmiseks hagejale. 07.07.1998 leping seda korraldust ei sisalda. Ka puudub 10.12.1998 lepingus säte, mille kohaselt täidab kreeditori eest kohustuse kolmas isik. Meelevaldne on siduda 10.12.1998 vormistatud volitust 10.12.1009 sõlmitud laenulepingu täitmisega, sest volituses puudub viide laenulepingule. Kostja poolt esitatud tõendid ei lükka ümber hageja väidet laenulepingute rahatuse kohta. Ekslik on kohtu järeldus, et hageja pidi teadma ja oma käitumisega tõendas ta, et 10.12.1998 sõlmitud lepingu täidab kostja eest 8 International Business Markets. Maakohus pidi hindama, kas hageja sai raha kostjalt, mitte aga oletama võimalust, et lepingu täidab kolmas isik. Kostja on ise kinnitanud, et ta raha reaalselt hagejale ei ole andnud. Ekslikud on kohtu järeldused 15.09.1999 lepingu osas. Kuna hageja 10.12.1998 lepingu alusel raha kostjalt ei saanud, ei olnud seda lepingut võimalik ka hiljem ümber vormistada. Võimalik ei ole väita, et hageja on kostjale võlgu ja et 15.09.1999 lepingu sõlmimisega tunnistas hageja oma võlga kostja ees. Hageja tugines rahatusele, mitte võla ülekandmisele. Vastuhagi rahuldamine on ilmselt ebaseaduslik, sest hageja esitas rahatuse vastuväite ja seetõttu ei ole võiamlik nõuda ka viivist. Hageja palub tunnistada 16.09.1999 sõlmitud pandileping kehtetuks rahatuse motiivil. Kohtuotsuse kohaselt puudub vaidlus selles, et võlg kostjale on 160 000 krooni. Kui kostja andis raha International Business Marketsile, tuleb võlga küsida viimaselt. Ekslik on maakohtu järeldus, mille kohaselt vormistasid pooled 10.12.1998 sõlmitud lepingu alusel tekkinud võla uueks laenulepinguks. Kuna 10.12.1998 laenuleping on rahatu, ei olnud seda võimalik ümber vormistada. Ekslik on kohtu järeldus, et 15.09.1999 lepingu sõlmimisega tunnistas hageja võlga kostja ees. Asjasse ei puutu

§ 220lg 1.

Vastuhagi rahuldamine on ilmselt ebaseaduslik. Laenulepingu rahatuse tõttu ei ole võimalik nõuda viivist. Vastustaja kirjalik seisukoht

1. Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Kirjaliku vastuse kohaselt on hageja korduvalt kinnitanud 10.12.1998 sõlmitud laenulepingu alusel laenusumma saamist ja kostja korraldusel võis laenusumma hagejale üle kanda kostja eest kolmas isik. 10.12.1998 laenuleping ei ole rahatu. Samuti on õige viivise nõudmine. Pandileping on kehtiv. Ringkonnakohtu otsus
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ja TsMS § 654 lg 6 alusel ei põhjenda otsust. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et apellandi väited ei anna alust otsuse tühistamiseks. Hageja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud väiteid, millele kõigile on kohus otsuses piisava põhjalikkusega vastanud. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja sai kostja poolt volitatud isikult 10.12.1998 laenulepingu alusel 200 000 krooni, millest on talle tagastatud 40 000 krooni.

§ 175

lg 1 kohaselt võis kostja korraldusel tema eest laenusumma hagejale üle kanda kolmas isik International Business Markets. Laenusumma üleandmist 10.12.1998 sõlmitud laenulepingu alusel on kinnitanud hageja 11.10.2005 eelistungil (III kd t.lk 20-25). Seega on ekslik apellandi väide laenulepingu rahatuse kohta põhjendusel, et kostja talle isiklikult raha üle ei ole kandnud. Asjas kogutud tõenditega on vastuolus apellandi väide, nagu oleks 15.09.1999 sõlmitud laenuleping rahatu, sest 10.12.1998 lepingu alusel ta ei ole raha saanud ja mingit võlga seega ümber vormistada võimalik ei olnud. Tõendamist leidis, et 15.09.1999 lepingu puhul on 9 tegemist laenujäägi tagastamise kohustuse ümbervormistamisega. Hageja ei ole laenujääki 160 000 krooni vaidlustanud ega selle tagastamist kostjale tõendanud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Esitatud tõenditest on maakohus teinud õige järelduse, et 15.09.1999 laenulepingule allkirja andes tunnistas hageja oma võlga kostja ees. Apellandi väide, mille kohaselt on raha tagasinõudeõigus International Business Marketsil, ei ole kooskõlas toimikus olevate tõenditega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu motiividega 16.09.1999 sõlmitud pandilepingu kehtetuks tunnistamise hagi rahuldamata jätmise kohta ja TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda neid, kuna apellatsioonkaebuses on korratud vaid maakohtus esitatud väiteid, millele on otsuses vastatud. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu poolt hagi rahuldamata jätmine ning vastuhagi rahuldamine võlgnevuse ja viivise väljamõistmise osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha maakohtust erinev kohtulahend. Ringkonnakohus leiab, et ükski kaebuse väide ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ja otsus tuleb jätta muutmata. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 kohaselt apellandi menetluskulud tema enda kanda. U.Loonurm I.Sidok Ü.Jänes 10