KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Lauri Madise ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht
- märts 2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-564 Haldusasi Olga Slyusari kaebus Nõmme Linnaosa Valitsuse eluasemekomisjoni 11.02.2009 otsuse nr 10 p 3.6 tühistamiseks ja asja uueks läbivaatamiseks kohustamiseks Kaebuse esitaja – Olga Slyusar Vastustaja – Nõmme Linnaosa Valitsus Tallinna Halduskohtu 26.05.2009 otsus Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Olga Slyusari apellatsioonkaebus
- märts 2010 RESOLUTSIOON Rahuldada Olga Slyusari apellatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 26.05.2009 otsus haldusasjas nr 3-09-564 ja teha uus otsus. Tühistada Nõmme Linnaosa Valitsuse eluasemekomisjoni 11.02.2009 otsuse nr 10 p 3.6 ning kohustada Nõmme Linnaosa Valitsuse eluasemekomisjoni Olga Slyusari avaldust uuesti läbi vaatama. Mõista riigieelarve vahenditest Advokaadibüroole Valdma ja Partnerid välja tasu 2 340 (kaks tuhat kolmsada nelikümmend) krooni riigi õigusabi korras advokaat Indrek Västriku poolt apellatsioonimenetluses osutatud õigusteenuse eest. Mõista Tallinna linnalt riigituludesse välja 4 818 (neli tuhat kaheksasada kaheksateist) krooni. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest, so hiljemalt 22.04.
- Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harju Maakohtu 16.04.2007 otsusega tsiviilasjas nr 2-06-3875 jäeti rahuldamata Olga Slioussari ja Pavel Guitari hagi OÜ Vara ja Hooldus vastu eluruumi üürilepingu ülesütlemisteate hea usu põhimõttega vastuolus olevaks tunnistamiseks ning rahuldati OÜ Vara ja Hooldus hagi Olga 3-09-564 Slioussari, Pavel Guitari, Lidia Elbergi ja Maria Elbergi vastu eluruumi vabastamise nõudes. Viidatud kohtuotsusega kohustati Olga Slioussari, Pavel Guitari, Lidia Elbergi ja Maria Elbergi lõpetama OÜ-le Vara ja Hooldus kuuluva Tallinnas Xxxxxxxx xxxx asuva korteri nr x valdus ning vabastama eluruum seoses üürilepingu lõppemisega; kohtuotsuse vabatahtliku täitmata jätmise korral tõsta nad nimetatud korterist välja koos neile kuuluva varaga teist eluruumi vastu andmata. O. Slyusar (Slioussar) esitas koos poeg P. Guitariga 13.12.2008 Nõmme Linnaosa Valitsusele avalduse eluruumi taotlejana arvele võtmiseks. Avalduses märgiti, et taotlejad on kohtuotsusega Xxxxxxxx xxxx-x eluruumist välja tõstetud, O. Slyusari kuusissetulek on 4 350 kr ja P. Guitar on töötu, sääste ega kinnisvara neil pole, täitemenetlus taotlejate väljatõstmiseks on peatatud kuni 03.01.2009 ja seejärel tõstetakse nad tänavale, rahalised võimalused uue korteri üürimiseks puuduvad ning taotlejate olukord on meeleheitlik. Nõmme Linnaosa Valitsuse eluasemekomisjon otsustas 11.02.2009 koosoleku protokolli nr 10 punktiga 3.6 mitte rahuldada O. Slyusari (sünd xxxx, registreeritud aadressil xxxxxxx xx xxxx-x alates 25.06.1975) taotlust, kuna seoses üürivõlaga tõstetakse nad kohtuotsusega korterist välja ilma teist eluruumi vastu andmata. O. Slyusar esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Nõmme Linnaosa Valitsuse eluasemekomisjoni 11.02.2009 koosoleku protokolli nr 10 punktis 3.6 sisalduv otsus kaebaja taotluse rahuldamata jätmise kohta ning teha vastustajale ettekirjutus asja uueks läbivaatamiseks ja O. Slyusari Tallinna linnalt eluruumi saajana arvele võtmiseks. Kaebuse kohaselt ei vasta eluasemekomisjoni otsus haldusakti motiveerimise nõuetele ning sellest ei selgu keelduva otsuse tegemise faktiline ja õiguslik alus. Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määruse nr 56 lisaga 3 kinnitatud „Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute üle arvestuse pidamise korra” (Kord) punkti 3.1.5 kohaselt võetakse eluruumi mitteomavatena arvele isikud mõjuvatel sotsiaalsetel põhjustel. Kaebaja vajab linna abi, sest ta on oma senisest eluruumist välja tõstetud ilma teist eluruumi vastu andmata, ta saab väikseimat seadusega lubatud palka ning tal pole realiseerimisele kuuluvat vara. Seega vastab ta Korra punkti 3.1.5 nõuetele. Vastustaja pole põhjendanud, miks taotluses kirjeldatud asjaolud – kaebaja miinimumpalk ning eluaseme ja realiseeritava vara puudumine - ei ole käsitlevad Korra punktis 3.1.5 nimetatud mõjuva sotsiaalse põhjusena kaebaja eluruumi vajajana arvele võtmiseks. Vastustaja poolt kohtumenetluses osundatud võimalus eluruumi mujalt üürida ja saada vajadusel riiklikku toimetulekutoetust ei tähenda, et kaebajal pole mõjuvat sotsiaalset põhjust taotleda eluruumi linnalt. Kui kohus nõustub vastustajaga, et vaidlusaluse keeldumise näol on tegemist menetlustoiminguga ja sellele ei kehti haldusaktile esitatav motiveerimise nõue, siis palub kaebaja kõnealuse menetlustoimingu õigusvastasuse kindlakstegemist ning toimingu sooritamiseks kohustamist. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus on asjas nr 3-06-2521 tehtud otsuses leidnud, et munitsipaaleluruumi üürileandmist taotleva isiku arvele võtmine eluruumi taotlejana on menetlustoiming isiku taotluse lahendamisel linna omandis oleva eluruumi üürileandmiseks. Ringkonnakohtu selle seisukohaga nõustus ka Riigikohus (06.05.2008 otsus asjas nr 3-3-13-08). Seega on ekslik kaebaja seisukoht, et eluasemekomisjoni vaidlusalune otsus on haldusakt, mille andmisel on rikutud HMS § 56 nõudeid. Komisjoni otsuses on märgitud, et kaebaja on üürivõlglasena kohtuotsuse alusel oma senisest eluruumist välja tõstetud ilma teist eluruumi vastu andmata. Seega pole õige kaebaja väide, et tema eluruumi saajana arvele võtmisest keeldumine on motiveerimata. Kaebaja pole väitnud ega esitanud andmeid selle kohta, et ta vastab Korra punktides 3.1.1 - 3.1.4 sätestatud tingimustele, samuti pole esitatud asjaolusid ega informatsiooni muudest mõjuvatest 2
(6)3-09-564 sotsiaalsetest põhjustest, mis võimaldaksid eeldada tema vastavust punktis 3.1.5 toodule. Üürilepingu lõpetamine üürnikuga üürnikupoolse pahauskse kohustuste mittetäitmise tõttu ei ole mõjuv põhjus isiku munitsipaaleluruumi saajana arvelevõtmiseks. Kaebajal on võimalik üürida talle sobivat elamispinda mujalt ja see võib osutuda linna üüripinnast ka odavamaks. Juhul, kui kaebaja kuu netosissetulek jääb pärast üüritud eluruumi kulude mahaarvamist alla kehtestatud toimetulekupiiri, on tal õigus saada riiklikku toimetulekutoetust. Kaebaja pole viidatud toetust seni taotlenud. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, leides, et Nõmme Linnaosa Valitsuse eluasemekomisjoni vaidlusalune protokolliline otsus on õiguspärane ega riku kaebaja subjektiivseid õigusi, mistõttu pole alust ka kohustamisnõude rahuldamiseks. Eluasemekomisjoni otsuse näol on tegemist menetlustoiminguga, millega jäeti sooritamata kaebaja taotletud toiming – tema arvele võtmine Tallinna linnalt eluruumi taotlejana. Toimingu sooritamata jätmise kohta haldusakti vormistamist HMS ette ei näe. Eeltoodu alusel pole asjakohased ka kaebaja väited selle kohta, et vaidlusalune otsus ei vasta HMS §-de 54 ja 56 lg 2 nõuetele. Arvestada tuleb siiski sellega, et tegemist on menetlustoimingu raames tehtud haldusotsustusega ning lubatav on ka tühistamisnõue, sest isiku eluruumi mitteomavana arvele võtmisest keeldumisega lõppeb linnalt eluruumi üürimiseks esitatud taotluse menetlus. Käesoleval juhul on eluasemekomisjon märkinud oma otsuses põhjuse, miks kaebaja taotlust ei rahuldata – nimelt on leitud, et isiku üürivõlgnevuse tõttu kohtuotsusega korterist välja tõstmine ilma teist eluruumi vastu andmata ei ole käsitletav mõjuva põhjusena isiku arvele võtmiseks munitsipaaleluruumi taotlejana. Seega on keeldumist põhjendatud ning kaebusest nähtuvalt on kaebaja tema taotluse rahuldamata jätmise põhjustest aru saanud. Korra punkti 3 kohaselt peetakse arvestust eluruumide üürimist taotlevate isikute üle eraldi eluruumi mitteomavate, tagastatud eluruumide üürnike ja elamistingimuste parandamist vajavate isikute osas. Kaebaja taotles enda arvelevõtmist eluruumi mitteomava isikuna. Korra punkt 3.1 sätestab, et eluruumi mitteomavatena võetakse arvele: isikud, kelle õiguslikul alusel kasutatav eluruum on vääramatu jõu (loodusõnnetus, tulekahju, plahvatus jne, mida ei võinud ette näha, vältida, ära hoida ja mille eest ei saa vastutada) tagajärjel muutunud kasutuskõlbmatuks (punkt 3.1.1); omanikud/üürnikud, kelle eluruum kuulub lammutamisele seoses maa sundvõõrandamisega või kasutusõiguse lõpetamisega munitsipaalvajadusteks (punkt 3.1.2); isikud, kes on vabanenud kinnipidamiskohast, kui endisesse eluruumi asumine on võimatu (punkt 3.1.3); orvud ja vanemliku hoolitsuseta isikud (punkt 3.1.4); teistel mõjuvatel sotsiaalsetel põhjustel (punkt 3.1.5). Kaebaja arvates on tal olemas punktis 3.1.5 nimetatud muu sotsiaalne põhjus Tallinna linnalt eluruumi saamiseks – tal puudub eluruum ning tema majanduslik olukord on raske. Põhiseaduse § 28 kohaselt on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Seega on isikul puuduse korral subjektiivne õigus abile. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 8 p 2 järgi on kohaliku omavalitsuse ülesandeks mh sotsiaalhoolekande korraldamisel sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmise korraldamine ning sotsiaaltoetuste määramine ja maksmine. Seega võib kaebajal olla õigus sotsiaalabile ehk sotsiaalabi iseloomuga sotsiaalteenustele, ning abi võib olla rahaline või mitterahaline. SHS § 14 lg-st 1 tulenevalt on kohalikud omavalitsusorganid kohustatud andma eluruumi isikule või perekonnale, kes ise ei ole suuteline ega võimeline seda endale või oma perekonnale tagama, luues vajaduse korral võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks, mille andmise ja kasutamise korra kehtestab valla- või linnavolikogu. Vastustaja pole vaielnud vastu kaebaja väitele tema halvast majanduslikust olukorrast. Kuid õige on vastustaja väide, et puuduse korral õigus abile eluaseme muretsemiseks ei ole automaatselt samastatav olukorraga, kus isik ise ei ole suuteline ega võimeline eluaset endale või oma perekonnale tagama. Vastustaja märgib õigesti, et õigus eluasemele realiseerub ka siis, kui isikule hüvitatakse eluasemekulud. SHS § 22 lg 1 sätestab, et toimetulekutoetust on õigus saada üksi 3
(6)3-09-564 elaval isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast § 222 lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud eluruumi alaliste kulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on toimetulekutoetuse määramise aluseks toetuse taotleja ja tema perekonnaliikmete sissetulek ning lg 4 näeb ette, et toimetulekutoetuse määramisel on eluruumi kasutamise õiguslikuks aluseks muuhulgas ka eluruumi üürileping (kui see ei ole sõlmitud sama paragrahvi lõikes 2 ja 22 nimetatud isikute endi vahel). Seega on kaebajal võimalus üürida ise talle sobiv eluruum ning juhul, kui tema kuu netosissetulek jääb pärast eluruumi alaliste kulude mahaarvamist alla kehtestatud toimetulekupiiri, on tal õigus saada riiklikku toimetulekutoetust. Kaebaja pole väitnud, et vabaturul üürile pakutavaid kortereid pole, samuti on vastustaja selgitanud, et vabaturu korterite üürihinnad on munitsipaaleluruumide omadest odavamad. Põhjendatud on ka vastustaja seisukoht, et üürnikupoolsete kohustuste mittetäitmise eest kohtuotsusega eluruumist välja tõstmine ilma teist eluruumi vastu andmata ei ole käsitletav Korra punktis 3.1.5 tähenduses mõjuva sotsiaalse põhjusena isiku eluruumi saajana arvele võtmiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES O. Slyusar palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuvastas kohus õigesti kaebaja halva majandusliku olukorra, kuid tõlgendas ja kohaldas ebaõigesti Korra punkti 3.1.5. Halb majanduslik olukord on käsitletav mõjuva sotsiaalse põhjusena eluruumi mitteomavana arvele võtmiseks isikut, kes saab väikseimat seadusega lubatud palka ning kellel pole elamispinda ega realiseerimisele kuuluvat vara. Seda seisukohta ei väära ka vastustaja ja kohtu viidatud toimetulekutoetuse saamise võimalus. Toimetulekutoetust makstakse, kui pärast isiku netosissetulekust alalise eluaseme kulude mahaarvamist jääb isiku sissetulek alla kehtestatud toimetulekupiiri. Eluruumi alaliste kulude mahaarvamiseks tuleb esmalt eluruum üürida ja need kulutused kanda. Seoses halva majandusliku olukorraga ei ole aga kaebaja võimeline seda tegema. Ükskõik kas eluasemekomisjoni otsus, millega keelduti kaebajat eluruumi mitteomavana arvelevõtmisest, on menetlustoiming või haldusakt, rikub see kaebaja õigusi, sest võtab temalt ära õiguse saada tulevikus enda kasutusse Tallinna linnale kuuluvat eluruumi. Nõmme Linnaosa Valitsus jäi halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ning palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 13.12.2008 Nõmme Linnaosa Valitsusele esitatud avalduses palus kaebaja võtta teda arvele Tallinna linnalt eluruumi saajana põhjusel, et on senisest eluruumist kohtuotsusega välja tõstetud, ta on materiaalselt vähekindlustatud ja eluruumi vajav. Seda, kas ta taotleb linnalt munitsipaal- või sotsiaaleluruumi üürimist, kaebaja oma avalduses ei märkinud. Korra p 10 kohaselt linnaosa eluasemekomisjon otsustab eluruumi üürimist taotleva isiku arvele võtmise ja ka selle, kas isik võetakse arvele munitsipaal- või sotsiaaleluruumi taotlejana. Seega Korra p-st 10 tulenes komisjonile diskretsioon hindamaks, kas esineb mingi põhjus, et võtta kaebaja arvele ja kui võtta, siis kas munitsipaal- või sotsiaaleluruumi taotlejana. Eluruumi üürimist taotlevate isikute arvele võtmise alused on toodud Korra p-s 3 ning kohtumenetluses ei vaielnud pooled selle üle, et alus, mis andnuks kaebajale õiguse arvelevõtmiseks, olnuks Korra p 3.1.5 – mõjuvad sotsiaalsed põhjused. Vastustaja selgituse kohaselt on viidatud alusel võimalik isik arvele võtta nii munitsipaal- kui ka sotsiaaleluruumi taotlejana. Termini „mõjuvad sotsiaalsed põhjused“ näol on tegemist määratlemata õigusmõistega. Riigikohus on 06.11.2002 otsuses haldusasjas 3-3-1-62-02 märkinud, et kui diskretsioonilise 4
(6)3-09-564 haldusakti andmisel tuginetakse määratlemata õigusmõistele, peab haldusorgan esitama tavapärasest põhjalikuma sisulise motivatsiooni, mis võimaldaks haldusakti adressaadil mõista akti sisu. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Põhjendus peab võimaldama kohtul kontrollida, kas määratlemata õigusmõiste on sisustatud mõistlikult (Riigikohtu 28.10.2003 otsus asjas nr 3-3-1-66-03). Ringkonnakohus leiab, et vastustaja ei ole käesoleval juhul tegutsenud eeltoodud põhimõtete järgi, mistõttu ei ole vaidlustatud otsus kohtulikult kontrollitav. Vaidlusaluse otsusega keelduti kaebaja munitsipaaleluruumi taotlejana arvele võtmisest põhjendusega, et seoses üürivõlaga (61 476,76 kr) tõstetakse ta korterist välja ilma teist eluruumi andmata; samuti on otsuses märgitud, et kohtuotsus väljatõstmiseks on tehtud 12.11.2008 ja väljatõstmise menetlus on peatatud kuni 03.01.2009. Komisjoni otsusest ei nähtu, miks kaebaja taotluses väidetud toimetulekuraskus ei ole käsitletav Korra p-s 3.1.5 nimetatud olukorrana ning kuidas vastustaja sisustab määratlemata õigusmõistet „mõjuvad sotsiaalsed põhjused“. Märkides apellatsioonkaebusele esitatud vastuses, et kaebaja ei ole avaldanud Nõmme Linnaosa Valitsusele asjaolusid, mis lubaksid eeldada tema vastavust Korra punkti 3 loetelus toodud isikutele ning puudub info muudest mõjuvatest sotsiaalsetest põhjustest kaebaja eluruumi vajavana arvele võtmiseks, ei osanud vastustaja samas selgitada, kuidas komisjon on enda jaoks mõiste „mõjuvad sotsiaalsed põhjused“ sisustanud, märkides vaid, et vastav otsustus tehakse igakordselt iga abivajaja suhtes eraldi. Ringkonnakohtu hinnangul ei taga selline käitumine taotlejate võrdset kohtlemist. Asjaolu, et normilooja on jätnud normi rakendajale määratlemata õigusmõiste kaudu kaalutlusruumi, ei tähenda, et vastava normi sisustamine võiks toimuda meelevaldselt või kaalutlusruumi piire mingilgi viisil määratlemata. Vastustajal on võimalik nt välja töötada vastavat normi täpsustav halduseeskiri või viidata asjakohasele halduspraktikale. Igal juhul tuleks haldusaktis märkida kriteeriumid, mille alusel abivajajaid hinnatakse. Ringkonnakohtule selgitas vastustaja esindaja, et Tallinna Linnavalitsuse 31.01.2007 korraldusega nr 161 kehtestati sotsiaalteenuste saajate grupid, kelleks on puuetega inimesed, eakad ja lapsed (alaealiste lastega pered), muud kriisigrupid ja toimetulekuraskustes isikud ning et selle akti kohaselt oleks olnud võimalik pakkuda kaebajale punktis 6.4 sätestatud varjupaigateenust. Eeltoodu võib õige olla, kuid ei selgita siiski, millised on need Korra p-ga 3.1.5 seonduvad kriteeriumid, mis võimaldavad selle punkti alusel isiku sotsiaal- või munitsipaaleluruumi taotlejana arvele võtta. Kuigi munitsipaaleluruumi üürihinnad (vastustaja selgitusel on sotsiaaleluruumi üürihind munitsipaaleluruumi omaga sisuliselt sama) on vabaturuga võrreldes ühtlustunud või isegi kõrgemad, nagu väidab vastustaja, on munitsipaaleluruumi üürimise eeliseks jätkuvalt üürisuhte stabiilsus. Munitsipaaleluruumid ning nende üürimine on piiratud avalik ressurss, mille jagamine peab olema läbipaistev ja kontrollitav. Seetõttu peab ka isikutele olema arusaadav, mis on need mõjuvad sotsiaalsed põhjused, mille esinemisel tekib neil õigus taotleda enda üürimist taotlevate isikute nimekirja arvamist. Kohus on leidnud, et vaidlusaluse protokollilise otsuse näol on tegemist menetlustoimingu raames tehtud haldusotsusega, mille peale tühistamisnõude esitamine on lubatav. Halduskohtu see seisukoht on õige ning kuna ringkonnakohus on juba eelnevalt leidnud, et vaidlustatav otsus ei ole kontrollitav, tuleb tühistamiskaebus rahuldada. Eeltoodu alusel rahuldab ringkonnakohus O. Slyusari apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu menetluses on advokaat Indrek Västrik esitanud taotluse määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 2 340 kr (1950 kr ja käibemaks 370 kr). Taotluse kohaselt on õigusabi apellatsioonimenetluses osutatud 6,5 h. Kooskõlas justiitsministri 26.01.2005 määrusega nr 2 on tasu suuruseks 150 kr iga poole tunni kohta. Riigi õigusabi tasu summa arvestus on seega 5
(6)3-09-564 korrektne ning esindatav on nõus advokaadi poolt märgitud ajakuluga. Advokaadi tasu on põhjendatud ja tuleb advokaadibüroo kasuks välja mõista. Halduskohtu 07.05.2009 määrusega kinnitati adv Indrek Västriku poolt kaebajale esimese astme kohtus osutatud riigi õigusabi eest AB-le Valdma ja Partnerid väljamaksmisele kuuluva tasu suuruseks 2 478 kr ning kanti määratud õigusabi tasu kulud riigi arvele. HKMS § 93 lg 4 näeb ette, et kui kõrgema astme kohus muudab alamalseisva kohtu lahendit või teeb uue lahendi asja uueks arutamiseks saatmata muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 95 lg 2 kohaselt tuleb kaebuse rahuldamise korral mõista õigusabikulud vastustajalt välja riigituludesse. Arvestades, et kaebus rahuldatakse terves ulatuses, tuleb vastustajalt riigi tuludesse välja mõista kaebaja õigusabikulud mõlemas kohtuastmes kokku 4 418 kr. Viive Ligi Lauri Madise Silvia Truman 6
(6)