3-09-1996/18

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. detsember 2009, Jõhvi 3-09-1996 J. R kaebus pardli väljastamisest keeldumisega seotud Viru Vangla tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks
2. detsember 2009 J. R ja Viru Vangla esindaja Jaanika Kõrgmaa Resolutsioon 1.Jätta J. R kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta 250 krooni suurune riigilõiv Eesti Vabariigi ja poolte muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 17.04.2009 esitas J. R Viru Vanglale taotluse patareidel töötava pardli laost kasutusse saamiseks (tl. 23). 19.05.2009 koostatud kirjaga (tl. 24) teatati talle, et taotlusele vastamise tähtaega pikendatakse seoses elektripardlite võimaliku mittesihtotstarbelise kasutamise kohta saadud info kontrollimisega. 03.07.2009 rahuldas Viru Vangla J. R poolt 25.05.2009 esitatud vaide (tl. 25) põhjendusel, et elektripardel on talle juba kätte antud (tl. 26). 11.09.2009 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja J. R kaebus (tl. 1), milles palutakse Viru Vangla tegevus elektripardli väljastamisest keeldumisel õigusvastaseks tunnistada ning mõista välja hüvitis kohtu äranägemisel. Kaebaja märkis, et pole nõus Viru Vangla kodukorra punktis 22.1.5 sätestatud tähtaja eiramise ja vaide edastamata jätmisega ning leiab, et vangla otsib põhjendamatuid mooduseid takistamaks tema seaduspäraste õiguste kasutamist. 10.11.2009 koostatud kohtumäärusega (tl. 13) tagastas kohus kahjunõude halduskohtumenetluse seadustiku § 11 lg 3’ p 1 alusel läbivaatamatult. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl. 25-27) peeti kaebust alusetuks ja paluti seda mitte rahuldada. Seejuures selgitati kaebaja taotluse registreerimise ja vastamisega seotud asjaolusid ning väideti, et kuivõrd kontrollimisel ei leidnud pardlite mittesihtotstarbeline kasutamine kinnitust, anti kaebaja pardel 19.06.2009 resolutsiooni alusel talle 22.06.2009 allkirja vastu kätte. Vaide edastamata jätmist põhjendati selle rahuldamisega ning märgiti, et vaiete suure hulga tõttu ei jõutud seda enne pardli väljastamist menetleda. Veel märgiti, et kaebaja pole kaebusesse märkinud oma huvi põhjendust ning leiti, et antud juhul see puudub. 1 1 Kohtuistungil jäid nii kaebaja kui Viru Vangla esindaja kirjalike väidete ja taotluste juurde. J. R põhjendas oma huvi sooviga vältida samasugust tegevusetust tulevikus ja esitada kahju hüvitamise nõuet ning väitis, et olukord on teda piinanud, rikkunud au ja väärikust ning hingeliselt haigeks teinud. Jaanika Kõrgmaa väitis, et kaebaja ei saanud eeldada, et saab oma asjad laost kohe kätte, vastava taotluse lahendamiseks on 30 päeva aega ning ta saanuks ühekordseid žilette ka osta. KOHTU PÕHJENDUSED Kinnipeetavate isiklike asjade hoidmise ja väljastamisega seonduv on reguleeritud vangistusseaduse § 15 lg 1 ning vangla sisekorraeeskirja § 57 lg 1 ja § 61 lg 1 ja
3. Sätestatu kohaselt on kinnipeetaval õigus vanglas lubatud asju hoida enda juures kambris või kinnipeetavate isiklike asjade laos, vanglasse vastuvõtmisel paigutatakse temaga kaasas olevad isiklikud asjad lattu hoiule ja väljastatakse nimekirja alusel. Viru Vanglas kinni peetavate isikute isiklike asjade hoidmise ja väljastamisega seotud kord on täpsemalt reguleeritud Viru Vangla direktori 25.03.2009 käskkirjaga nr 1.1-/
4. Selle punktide 10.2, 10.3 ja 10.6 kohaselt tuleb kinnipeetaval asjade laost väljastamiseks esitada asja liigile vastav vormikohane taotlus inspektor-kontaktisikule, sellekohast pädevust omav vanglaametnik kontrollib taotluse sisu ja otsustab asjade väljastamise ning kinni peetavate isikute isiklike asjade ladu toimetab vastavalt vangla töökorraldusele asjad kätte vähemalt üks kord kuus. Muid tähtaegu nimetatud õigusaktides asjade laost väljastamise kohta kehtestatud pole ning Viru Vangla kodukorra punkt 22.1.5 sisaldub veel vaid olmeprobleemide lahendamist käsitlevatele taotlustele vastamise 30 päevane tähtaeg. J. R on taotluse patareidel töötava pardli kasutusse saamiseks esitanud 17.04.2009 (tl. 23). Pardli kätte saamine alles 22.06.2009 (sama toimikuleht) ei mahu kodukorra punktis 10.3 ette nähtud asjade kättetoimetamise ajalise graafiku raamidesse ega ole vastavuses ka punktis 22.1.5 taotluste lahendamiseks kehtestatud üldise 30 päevase vastamistähtajaga. Viru Vangla ise tugineb märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 6 tulenevale vastamistähtaja pikendamise õigusele ja asjaolule, et pardlite kasutamisega seonduvad asjaolud vajasid kontrollimist (tl. 24). Isegi juhul, kui pidada seda seadust asjakohaseks, on pardli laost väljastamise tegelik aeg pikem, kui seaduses lubatud vastamise maksimaalne kaks kuud. See asjaolu aga iseenesest pole piisav tuvastamisnõude rahuldamise alus. Halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg 1 kohaselt saab haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamise nõuet esitada ainult juhul, kui selleks on põhjendatud huvi ja sama seadustiku § 26 lg 1 p 3 kohaldamiseks peab nii see huvi kui ka vaidlustatu õigusvastasus leidma kohtumenetluses tuvastamist. J. R tugineb soovile vältida samasugust tegevusetust tulevikus ning esitada kahju hüvitamise nõue. Mõlemad nimetatud eesmärgid on iseenesest küll võimalikud huvi põhjendused, kuid käesoleval juhul siiski ebapiisavad tuvastamiskaebuse rahuldamise alused. Kaebuse esitaja möönis kohtuistungil, et sai aprilli lõpus habemeajamiseks sobivat vahendit sisaldava hügieenipaki (tl. 35), seega oli ta habemeajamise võimalusest ilma suhteliselt lühikest aega ja sedagi vaid sellistes ajalistes piirides, millega oleks vastavalt Viru Vangla kodukorra punktis 10.3 kehtestatule tulnud igal juhul arvestada. Toimunut ei ole kuidagi võimalik käsitleda tema niisuguse kohtlemisena, mis võimaldaks saada mittevaralise kahju hüvitamist riigivastutuse seaduse alusel ja seetõttu oleks vastav nõue ilmselgelt perspektiivitu. Preventiivne eesmärk on kohane ainult siis, kui see aitab kaebaja konkreetsete õiguste edasise rikkumise vältimisele reaalselt kaasa ja pelgalt teoreetiline võimalus, et tema õigusi rikkuv toiming võib kunagi korduda, ei ole piisav. Lisaks pardli laost saamiseks esitatud taotluse lahendamisele on J. R kahtluse alla seadnud ka oma vaide edastamise ja rahuldamisega seonduva Viru Vangla tegevuse õiguspärasuse. Vaide edastamine ja haldusorgani enda poolt rahuldamine on reguleeritud haldusmenetluse seaduse § 80 lg 1 ja
5. Kehtestatu kohaselt tuleb seaduses sätestatud nõuetele vastav vaie edastada selle lahendamiseks pädevale haldusorganile seitsme päeva jooksul vaide saamisest, kuid haldusorganil on õigus vaie ka ise rahuldada, kui ta leiab, et selleks on vastavad põhjendused. J. R soovis 2 2 25.05.2009 koostatud vaides (tl. 25) talle antud vastuse kehtetuks tunnistamist, pardli kasutusse mitteandmisega seotud toimingu seadusevastaseks tunnistamist ning ettekirjutust tegemist pardli kasutusse andmiseks. Kaks esimesena nimetatud taotlust ei ole üldse sellised, mida saab vaidemenetluse korras esitada, sest taotluse lahendamise aja pikendamise kohta antud vastus pole haldusakt vaid toiming ja toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõue ei kuulu haldusmenetluse seaduse § 72 lg 1 nimetatud lubatud taotluste hulka. Peale seda kui kaebaja sai 22.06.2009 oma pardli laost kätte, polnud alust ka ettekirjutuse nõudel ning oli igati põhjendatud see rahuldatuks lugeda (tl. 26). Vastava kirja koostamiseks kulunud enam kui kuu aega on küll rohkem kui vangistusseaduse § 1’ lg 7 vaide lahendamiseks ette nähtud 30 päeva, kuid pardli sai kaebaja kätte selle tähtaja piirides ja vastuse mõnevõrra pikem ootamine ei saanud talle põhjustada ülemääraseid kannatusi ega anda alust riigivastutuse seadusest tuleneva kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Lisaks pole seaduseandja üldse kehtestanudki mingeid konkreetseid tähtaegu juhtumite suhtes, kui haldusorgani otsustab vaide ise rahuldada. Kinnipeetava poolt esitatud vaide läbivaatamine, selle nõuetele vastavuse ja põhjendatuse hindamine nõuavad igal juhul aega ning Viru Vangla juristide suur töökoormus on üldiselt teada olev asjaolu. Eeltoodud järeldustel tuleb J. R kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata jätta. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud 250 krooni suuruse riigilõivu tasumisest (tl. 12). Viru Vangla oma kulude kohta dokumente ja taotlust ei esitanud (tl. 36). Seega jääb riigilõiv Eesti Vabariigi ja poolte võimalikud muud menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 3 3