Obsah (5)

§ 31§ 26§ 19§ 92§ 95

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 19.03.2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-2724 Haldusasi J.I. kaebus Murru Vangla 30.09

§ 31lg 1 ja 4).

Juhul kui apellatsioonkaebuse koostamiseks vajatakse menetlusabi, tuleb ka sel juhul apellatsioonkaebus esitada märgitud tähtajal. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. KAEBUSE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 23.11.
2. a esitas J.I. Tallinna Halduskohtule kaebuse Murru Vangla 30.09.2009 otsuse nr 6-10/4447 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks vaadata tema taotlus uuesti läbi.
3. Murru vangla vangistusosakonna juhataja 30.09.09 otsusega nr 6-10/447 keelduti J.I. 21.09.09 elektriseadme kasutamise taotluse rahuldamisest, kuna taotletav ese oli raadio – magnetofon. Vangla viitas VangS § 31 lg
4. Vangla leidis, et sellist elektriseadet Murru Vangla direktori käskkirjaga nr 95 p 1 kohaselt lubatud elektriseadme nimekirja ei ole lülitatud ja Murru vangla direktori käskkirjaga nr 99 p 1.7 kohaselt on täiendavalt keelatud CD. Kuna tegemist on raadio-magnetofoniga, millega on võimalik lisaks raadiole kuulata ka CD-sid, siis ei ole kaebajal õigust nimetatud elektriseadet Murru vanglas kasutada.
5. Kaebaja leiab, et vangla on valesti lahendanud tema taotluse ning vangla õigusaktidest ei tulene keeldu. J.I. SEISUKOHAD
6. Vastustaja ei ole aru saanud õigesti, missugust elektriseadet ta on kasutamiseks taotlenud. Ta on soetanud seaduslikul teel raadiomagnetofon Philips, see on toodud sugulaste poolt Pärnu arestimajja
7. a ja seal tehti tehnika täielik kontroll. Vara on vanglas arvele võetud Tartu vanglas 18.08.
8. Kaebaja leiab, et vangla on alusetult keeldunud, kuna tõlgendab keelatud asjana “portatiivset raadiot“ valesti. See on kaasas kantav raadio ja tema raadiomakk liigitub selle alla, on kaasas kantav, töötab nii patareidega kui ka vooluallikast. CD plaate Murru vanglas ei väljastata, ta ei ole ka soovinud CD plaate, samas nähtub, et kuivõrd CD plaadid on keelatud, ei ole võimalik raadio-magnetofoni kasutada muul eesmärgil, kui raadio kuulamiseks, mis ongi kaebaja eesmärk. Olemas on võimalused, kuidas välistada täiendavalt magnetofoni kasutamine, kui on kartus, et kasutatakse magnetofoni osa. Nimelt saab turvakleebisega sulgeda magnetofoni kaane, selle rikkumine on kontrollitav ja tagab eesmärgi saavutamise.
9. Vangla on valesti märkinud, et ta oli Viru Vanglas.
10. Palub otsus tühistada ja teha ettekirjutus tema taotlus uuesti lahendada ja väljastada taotletud elektriseade. VASTUSTAJA MURRU VANGLA SEISUKOHT
11. Murru Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja põhjendab oma seisukohta järgnevalt. Vangistusosakonna juhataja 30.09.09 otsusega nr 6-10/447 keelduti kaebajale raadio kasutamise loa andmisest VangS § 31 lg 2 alusel, kuna vanglateenistuse ametniku loal võib olla kinnipeetaval isiklik raadio, TV, video-või helikassettmagnetofon või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirju ja ei häiri teisi isikuid. Murru Vangla direktori 04.08.08 käskkirja nr 95 „Elektriseadme kasutamise korra muutmine“ p 1 kohaselt elektriseadmed, mida kinnipeetav võib vanglas direktori loa alusel hoida ja kasutada ainult talle määratud kambris on : raadio, televiisor diagonaaliga kuni 40 cm, veekiirketja, elektripardel, näpitslamp. Raadio-magnetofon ei kuulu nimetatud elektriseadmete nimekirja. 8.Vangla direktori käskkirjaga nr 99 27.08.09 „Murru vangla kinni peetavatele täiendavalt keelatud esemete ning ainete loetelu“ p 1.7 kohaselt on täiendavalt keelatud CD-d. Kuna tegemist on raadio–magnetofoniga, siis saab sellega lisaks raadiole kuulata ka CD plaate, seega ei ole õigust sellist elektriseadet kasutada.
12. Seadme kasutamiseks loa andmisel on laiaulatuslik diskretsiooniruum. Loa andmisel hinnatakse iga konkreetse kinnipeetava vajadusi eraldi lähtudes seadme kasutamise eesmärgist ning sellest, kas konkreetsel juhul aitab selle lubamine kaasa vangistuse täideviimise eesmärke paremini saavutada. Kuna vangistusseaduses ega sisekorraeeskirjades ei ole sõnaselgelt sätestatud, millistest kaalutlustest lähtuma peab, siis võib otsuse tegemisel lähtuda vangistuse täideviimise eesmärkidest. Vangistusosakonna juhataja on kaalutlusotsuse tegemisel juhindunud ennekõike asjaolust, et kaebaja taotletud seade ei ole Murru Vanglas lubatud. Vangistusosakonna juhataja ei ole pädev ega õigustatud otsustama teisiti, kui vangla direktori poolt kehtestatud kord ette näeb. Lähtuda sai lahendi ajal kehtivatest õigusaktidest, otsus tehti 30.09.09.a. Uus elektriseadme kasutamise kord võeti vastu 09.10.09, seega ei saanud lähtuda lahendamisel käskkirjast, mida otsustamise hetkel veel ei olnud kehtestatud. Ka vaidemenetluses ei saanud lähtuda otsuse (30.09.09) ajast hilisemalt kehtestatud õigusnormist. KOHTU PÕHJENDUSED
13. Keeldumine isiku poolt taotletud elektriseadme andmisest tuleb lugeda haldusaktiks, kuna sellega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks, et isiku taotlus ei kuulu rahuldamisele ja ta ei saa elektriseadme kasutamiseks kambris õigust. 11.Vastustaja viitas, et VangS § 31 lg 2 kohaselt vangla direktori või tema määratud isiku loal võib kinnipeetaval olla isiklik raadio, televiisor, video- või helikassettmagnetofon või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. Vastustaja märkis, et viidatud normist tuli juhinduda kaebaja J.I. taotluse lahendamisel ning vastustaja vastuse kohaselt seda ka tehti. Kaebaja aga ei ole nõustunud, et VangS § 31 lg 2 või vangla käskkirjad seaksid piirangu, kuna taotletud elektriseadmete kasutamise nimekirja mõistab vangla vääralt. Kaebaja palub otsuse tühistada ja kohustada taotlust uuesti läbi vaatama. 12.

§ 26

lg 1 p 1 alusel võib kohus tühistada õigusvastase haldusakti ja

§ 26lg 1 p 2 alusel kohustada taotlust uuesti läbi vaatama, arvestades, et Vang

S § 31 lg 2 annab haldusorganile õiguse otsuse tegemiseks kaalutlusõiguse alusel, mistõttu ei saaks kohus teha ettekirjutust taotluse lahendamisel tehtava otsuse sisu osas, kuid kaebaja taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamine on lubatav. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. 13.Vaidlus puudub selles, et kaebaja taotles 21.09.09.a. elektriseadme kambrisse kasutamiseks lubamist (tlk 5). Kaebaja märkis, et ta soovib Philips magnetofon 11 W raadiot kuulamiseks. Tema taotlusele märgiti 22.09.09, et elektriseade ei vasta Murru Vangla nõuetele (tlk 5). Kontrolli andmed kinnitavad, et magnetofon-raadio on laos olemas. J.I. näitas ära ka kohustused, mis ettenähtud korras tuleb vormikohase taotluse alusel endale võtta. 30.09.09 tehti keelduv otsus viitega VangS § 31 lg 2 märkega, et antud seade ei ole Murru vanglas kinnipeetavale lubatud. 01.10.09 tutvus kaebaja tehtud otsusega ega nõustunud sellega. 14.Kohtu arvates ei saa vastustaja vastusest järeldada, et kaebaja soovitud eset oleks vastustaja samastanud „mängukonsooliga“. VangS § 31 lg 2 lubab ametniku loal kinnipeetavale raadio, televiisori, video-või helikassettmagnetofoni või muu vaba aja veetmiseks vajaliku eseme, millest nähtub, et see loetelu on lahtine. Seadusandja ei ole soovinud keelata video- või helikassettmagnetofoni kasutamist kambris, st eset, millega saab jälgida lindistusi ning millega saab jäädvustada. Vangla direktori käskkiri nr 95, mis käsitleb elektriseadme lubatavust, punkt 1 lubab raadio, televiisori, veekiirkeetja, elektripardli, näpitslambi kasutuse. Vangla hinnangul magnetofon–raadio eelnevasse nimekirja ei kuulu. Kohus leiab, et iseenesest ei ole vanglal välistatud käskkirjaga loendist kõrvale kalduda VangS § 31 lg 2 sätestatud lahtisest loetelust, mis lubab video-või helikassettmagnetofoni, raadiot jne. Samas nähtub, et magnetofon-raadio kattub vangistusseaduse loendis lubatud esemetega. 15.04.08.2008 a käskkirjas nr 95 on tõepoolest nimetatud ära lubatud elektriseadmena ainult raadiot. Kohus leiab, et kuigi VangS § 31 lg 2 tulenevalt saab vangla direktor ise määrata, kas asi on lubatav, tähendab see samas ka seda, et vangla saab keelata seadusest tuleneval alusel seadmed, mis vastavad VangS § 15 lg 2 tingimustele. Lähtuvalt VangS § 15 lg 4 on lubatud keelata teatud esemete kasutamine, kuid sellisel juhul peavad piirangud olema põhjendatud. Piirangute põhjust käskkiri nr 95 ei nimeta. 16.Taotluse lahendamise ajal anti välja käskkiri nr 99, millega täiendati keelatud esemete ning ainete loetelu lisaks Vangla sisekorraeeskirja § 641 sätestatud keelatud esemetele ja ainetele. Täiendava keelu alusena viidatakse VangS § 15 lg 4, mille kohaselt võib vanglateenistus keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad VangS § 15 lg 2 sätestatud tingimustele. 17.Vangla direktori käskkirja nr 99 punkti 1.7 kohaselt on keelatud digitaalsed ja elektroonilised mängud. Käesolevalt nähtub, et kaebaja soovitud seade ei ole digitaalne ega elektrooniline mäng. Seega viide antud normi osale ei selgita keeldu, ese ei kattu. Punkt 1.7 teine lauseosa märgib, et keelatud on muud info kandjad, sh SIM –kaardi, VHS-id, CD-d, DVD, MP3-ed, mälukaardid, mälupulgad, milleks samuti kaebaja taotletud seade ei kvalifitseeru. Kaebaja ei taotlenud ei eelmärgitud mänge ega infokandjat. Vangla vastusest võib aru saada, et kaebaja seadmes saab kasutada CD. Kaebaja leiab, et kuna ta ei taotle ei CD ega helikasseti väljastamist, siis ei ole seadet võimalik kasutada muuna, kui raadiona.

1. Kuna kaebaja ei ole taotlenud mängukonsooli ega CD-d, ei saa kohtu arvates keeldumist viitega neile õigusnormidele põhistada. Käskkiri nr 99 selgitab täpsemini, miks üks või teine ese on keelatud tulenevalt VangS § 15 lg
2. Punktis 1.7 nimetatud esemed on keelatud põhimõttel, et enamus elektroonilisi või digitaalseid arvutimänge on vägivaldse sisuga. Infokandjate osas märgitakse, et tundmatu päritoluga infokandjate kasutamine riigiarvutites on keelatud, kuna arvutisüsteemide halvamine tundmatu viirusega ohustab olulisel määral vangla julgeolekut. Eelmärgitud keeldude eesmärk on selge. Vastustaja leiab, et kuna raadio–magnetofoniga saab lisaks raadiole kuulata ka CD plaate, ei ole kaebajal õigust sellist elektriseadet ka kasutada. Kohtu hinnangul juhul, kui CD kasutamine on keelatud ja CD plaadid kinnipeetavani ei jõua, ei ole võimalik kinnipeetaval ka seadet kasutada muul otstarbel, kui raadiona. Direktori käskkirja nr 99 p 1.7 selgitust järgides nähtub normi eesmärk, so vajadus kaitsta CD (kui infokandja) kasutamist, kuna sellest võib tuleneda oht arvutisüsteemidele, st ühtlasi ohtu vangla julgeolekule. Samas ei ole vangla märkinud, et tegemist on mängukonsooliga. Kuivõrd vangla direktori käskkiri nr 99 p 1.7 selgitusest nähtuvalt on soovitud keelata CD-de kasutamine, siis on keeld nende väljastamiseks selge. Vastustaja vastusest tuleks järeldada, et kui CD ei pea väljastama, puuduks vajadus väljastada ka CD kuulamiseks vajalikku seadet. Samas nähtub, et vastustaja sellist juhtumit ei ole viidatud õigusaktide regulatsioonis käsitlenud. Kaebuse esitajal olemasolev seade võimaldab kuulata nii CD-sid kui ka raadiosaateid. VangS § 31 lg 2 kinnitab, et seadusandja ei ole soovinud takistada kinnipeetaval raadio või TV kasutamist, seega on kinnipeetavale kättesaadavad nii TV –s edastavad saated kui ka raadiosaated. Seadusandja ei ole soovinud ka keelata video-või helikassettmagnetofoni kasutamist, seega ei ole pidanud seadusandja vajalikuks keelata video jälgimist või helikasseti kuulamist või helikasseti kasutamist nt heli salvestamiseks, kui seade seda võimaldab. Sellest ei saa kohus ka järeldada, et märgitud seadmed kujutavad ohtu vangla julgeolekule. Käskkiri nr 99 p 1.7 ei käsitle ohuna vangla julgeolekule video-või helikassettide kasutamist, seega nähtub, et üldjuhul ei ole kinnipeetavale vajalik piirata seadet, mis võimaldab kuulata heli või vaadata videot. Kaebaja soovitud seade on vaba aja veetmise vahend nii juhul, kui ta kuulaks sellega CD-sid või kui ta kuulaks üksnes raadiosaateid. Vangla otsusest ei nähtu, et seadme kasutamisel raadiona ja ilma CD väljastamiseta tekiks oht vangla julgeolekule või et raadio kuulamine häiriks teisi isikuid vms. Kohtu hinnangul ainuüksi asjaolust, et tegemist on raadio-magnetofoniga, ei saa tuleneda käskkirjas märgitud ohtusid. Puuduvad andmed, et vaidlusaluse seadmega oleks võimalik salvestada heli; CD-de väljastamise keeld kinnitab, et vangla peab tagama, et CD, kui keelatud asjad, ei leviks. Kui põhimõtteliselt ei saaks vanglas olla kasutusel CD-sid, ei saaks kaebaja kasutada tema poolt soovitud raadiot lisaks veel tema teisele funktsioonile, so CD-de kuulamiseks. Vangla vastusest ei nähtu, et mingitel põhjustel võiks olla vanglas probleemiks CD-de levik vaatamata kehtestatud keelule ja et sellest tulenevalt on vajalik kehtestada kaebaja osas lisapiirang, kuna muude meetmetega ei ole võimalik seda olukorda reguleerida. Samas nähtub vangla direktori käskkirja regulatsioonist, et p 1.7 on seotud kitsalt arvutimängude keelamise huviga ja arvutisüsteemi kaitsmise huviga, seega piirdub ka regulatsioon CD-de kasutamise keelamiseks lähtudes neist eesmärkidest. Seega ei saanud vangla tugineda keelduva otsuse andmisel märgitud õigusnormile, kuna kaebaja seadet ei saa kasutada arvutimängudeks ja see ei puuduta ka arvutisüsteemide kohta kehtestatut. Kohtu arvates on antud juhul vangla selgitustest nähtuvalt kõrvale kaldutud vangla enda poolt kehtestatud ja seaduses märgitud regulatsioonist, samas ei ole vangla märkinud, et magnetofon-raadio kasutamine loob ohu vangla julgeolekule või et eseme väljastamisel selle kasutamiseks raadiona on muud takistavad asjaolud. Juhul, kui kaebuse esitajal on seade soetatud ettenähtud korras ning üldjuhul on lubatud kambrisse kasutamiseks ka raadio- magnetofon, see on töökorras ja selle eseme kasutamine ei häiri teisi isikuid, kinnipeetav on suuteline arvestama kohustustega, mis seadme kasutamisega kaasnevad, siis tuleb võtta seisukoht, kas taotlust saab rahuldada. Vangla esitatud seisukoht kinnitab, et antud juhul lähtuti keeldumisel viitega VangS § 31 lg 2 ja direktori eelmärgitud käskkirja p-le 1.7, mis selliseid keelde ei sisalda. Seega ei ole õige väita, et vangla on loa andmisel antud juhul lähtunud seadme kasutamise eesmärgist ning sellest, kas konkreetsel juhul aitab selle lubamine kaasa vangistuse täideviimise eesmärke saavutada paremini. Vangla lõpetas diskretsiooni teostamise lugedes tema viidatud normidest välja absoluutse keelu, kuid kohus leidis, et sellist keeldu viidatud normist ei tulene. Kuigi vastamisel kohtule on vangla tagantjärgi märkinud, et raadio-magnetofoniga saab kuulata lisaks raadiole ka CD plaate, nähtus, et seda ei saa teha, kui CD plaate ei väljastata. CD-de kasutamise absoluutne keeld on aga vangla nimetatud regulatsioonist tulenevalt seotud eesmärgiga, mille nimetab ära direktori käskkirja nr 99 p 1.
3. Kohus märkis, et see eesmärk puudutab tahet vältida arvutimängude kasutamine ja tõkestada arvutisüsteemide kahjustamine. Kohus nõustub vangla seisukohaga, et erinevates vanglates võivad regulatsioonid erineda, kuid kohus leiab, et vangla peab kehtestama selge regulatsiooni, kui soovib sisse viia täiendavaid keelde ja piiranguid. Kohus märkis eelnevalt, et vangla kehtestatud regulatsioonist ning vastusest ei selgu, et Murru vanglas on tekkinud mingi konkreetne probleem, mis vajas teistsugust otsust. Samas on antud juhul võimalik kasutada meedet, et takistada CD kasutamine soovitud aparaadis ning on ka meede, mis võimaldab teostada kontrolli, et kaebaja ei kuulaks CD-sid. Nimelt tagab sellise kontrolli kohtu arvates vangla poolt kehtestatud CD-de väljastamise keeld ning samas saab kasutada turvakleebiseid, et kontrollida, kas CD- mängimiseks ettenähtud seadme osa on kasutatud. Kui selline kontroll ei ole ülemääraselt kulukas ja koormav, siis on vangla käsutuses piisavad vahendid, et tagada seadme ohutu ja nõuetekohane kasutamine. Kohtu arvates juhul, kui vangla reguleeris CD-de kasutamise ning ei näinud ette muud keeldu, kui seda märgib ära p 1.7 direktori käskkirjast, on soovitud eesmärk saavutatud. 19.Eelnevast lähtuvalt leiab kohus, et kaevatavas haldusaktis ei sisaldu piisavat motivatsiooni, mis kinnitaks, et esineb keelduv alus tulenevalt vastustaja otsusest. HMS § 56 lg 2 kohaselt peab haldusakt sisaldama selle andmise õiguslikku ja faktilist alust. Kaalutlusõiguse alusel tehtud otsus peab HMS § 56 lg 3 kohaselt sisaldama ka kaalutlusi, millest haldusorgan haldusakti andmisel lähtus. Vastustaja esialgselt tehtud keelduv otsus on napisõnaline ning sellest ei selgu keelu sisu ega põhjus, kuigi viidatakse VangS §-le 31 lg
4. Vaidlustatud otsuses märgitakse, et „antud seade ei ole Murru vanglas kinnipeetavale lubatud„. Vaidemenetluses on vastustaja motiveerinud keeldumise aluseid ulatuslikumalt, lisaks VangS § 31 lg 2 ka viidates vangla direktori käskkirja nr 99 p 1.
5. Vastamisel kohtule selgitab vastustaja, et hinnati VangS § 31 lg-s 2 toodud kriteeriume, seega peaks nähtuma, et hinnati asja vajalikkust, teiste isikute häirimise küsimust, sisekorraeeskirjast tulenevate nõuete tingimusi. Kohus eelnevalt märkis, et selliseid hinnanguid tegelikult ei ole otsuse tegemisel antud. Samas märkis kohus eelnevalt, miks ta leiab, et viidatud normide eesmärk oli küll CDde keelamine, kuid teistsuguste tulemuste saavutamiseks. Kui üldjuhul ei nähta ohtu isegi video-või helikassettmagnetofonide kasutamiseks, siis jääb ebaselgeks, miks antud juhul ei saaks lubada magnetofon-raadiot, mille kasutamise funktsioone saab piirata ning mille kasutamise eesmärk ei ühti direktori käskkirjas nr 99 p 1.7 nimetatuga. Kaebuse esitajale ilmselt võis jääda keeldumise aluse ebaselgeks, ehkki nähtub, et vaideotsuses ja varasemas kirjavahetuses oli kehtivat korda tutvustatud. Vaideotsuses on veel märgitud, et vaidemenetluses ilmnes, et kaebaja ei ole magnetofon-raadiot soetanud läbi Murru Vangla, kuid ka sellest seletusest ei nähtu, et see asjaolu märgiks piirangu põhjuse, kuna vaideotsuses 04.12.09 (tlk 3) märgitakse, et vangla ei ole seotud sellega, et mujal vanglates seade on lubatav. Kui põhjuseks on asjaolu, et kinnipeetav ei soetanud seadet ettenähtud korras, siis tulebki märkida ära selline põhjus koos viitega vastavale õigusnormile. Juhul, kui leiab kinnitust, et elektriseadet tohib siiski kambrisse lubada, tuleks vastustajal asuda kaaluma, kas esineb vajadus seadme kasutamiseks või on selleks vastunäidustusi. Kohus neid puuduvaid kaalutlusi ise vangla asemel formuleerida ei saaks, kuid leiab, et hilisemalt esitatud keelu alus samas ka ei vastanud kehtivale regulatsioonile, seega ei ole tagantjärgi enam üheselt kontrollitav, millest lähtuvalt keelduv otsus oli tehtud.
6. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt selgitanud, et kaalutlusõiguse teostamise korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest (nt lahendis nr 3-3-1-62-02); haldusakti põhjendus peab kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt (nt haldusasi nr 3-3-1-42-02); põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (nt haldusasi nr 3-3-1-57-07).

§ 19

lg 6 kohaselt, kui asutus, ametnik või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik on volitatud tegutsema diskretsiooni (suvaõiguse) alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. 21.Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kaevatav haldusakt on õigusvastane, mistõttu tuleb haldusakt tühistada. Haldusorganil tuleb taotlus uuesti läbi vaadata ja teha põhjendatud otsus. Kohus rahuldab kaebuse täies ulatuses. 22.

§ 92lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud 21.12.2009 määrusega.

§ 95

lg 1 alusel, kui kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. RLS § 56 lg 10 kuulub tasumisele riigilõiv 250 krooni. Kuna kaebus rahuldatakse, tuleb Murru Vanglalt mõista

§ 95

lg 1 alusel riigituludesse kaebuse esitamisel riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1 alusel tasumata jäetud riigilõiv 250 krooni. Karin Kalmiste Kohtunik