Obsah (6)

§ 101§ 397§ 113§ 35§ 42§ 34

Tsiviilasi nr 2-08-2586 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Tartu Maakohus Tartu Maakohtu kohtunik Margit Jõgeva 22. veebruar

) §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostja on nõustunud sellega, et ta rikkus lepingut ja selle lisa, tunnistades hageja nõuet põhivõlgnevuse osas, s.o summas 12 000 krooni (tl 69). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lõige 1 sätestab, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Kostja on võtnud hagi õigeks tasumata laenusumma 12 000 krooni ulatuses. Seega rahuldab kohus selles osas hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 12 000 krooni. 7.

§ 101

lõike 2 kohaselt võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. 8.

§ 397lõike 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Vaidlus puudub selles, et hageja on andnud laenu oma majandus- ja kutsetegevuse raames. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Lisa nr 1 (tl 40-41) kohaselt on lepingujärgne intressimäär 54,5 % aastas. Kostja on laenulepingu lisa sõlmides sellise intressimääraga nõustunud. Lepinguvabaduse ja privaatautonoomia põhimõtete kohaselt on isikud vabad ning õigustatud ise otsustama oma õiguste ja kohustuste üle. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja lepingu lõpetamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 5377,34 krooni. Sama summa ulatuses on hageja nõudnud intressi ka maksekäsu kiirmenetluse avalduses, näidates intressi arvestamise perioodiks ajavahemiku 21.03.2007 kuni 14.01.2008, millest viimane on avalduse kohtusse 2 esitamise aeg.

§-s 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. Leppides kokku eelnimetatud sätte alusel intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest, antud juhul 28.12.2007, kaotab intressi arvestamine seega

§-st 397 tulenevalt õigusliku aluse. Järelikult on hagejal õigus arvutada viivist ajavahemiku 21.03.2007 kuni 27.12.2007 eest, s.o 282 päeva eest 300 päeva asemel, mis teeb 5052,82 krooni (12 000 × 54,5 % ÷ 365 × 282). Kuna käesoleval juhul on laenulepingu üldtingimuste punktis 6.4 ja 7.5 ette nähtud laenusaaja kohustus maksta intressi ka pärast lepingu lõppemist seaduse olulisest põhimõttest kõrvale kalduv, siis on hageja intressinõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus mõistab kostjalt intressi katteks hageja kasuks välja 5052,82 krooni. 9. Hageja nõuab kostjalt viivist summas 24 000 krooni.

§ 113

lõige 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Viivise arvutamisel (tl 31) on hageja lähtunud lepingu põhitingimuste punktis 1.7 sätestatud kokkuleppelisest viivise määrast 1 % päevas ja perioodist 27.12.2007 kuni 20.03.2009 ning võtnud aluseks võlgnetava laenusumma, saades viivisenõudeks 53 769 krooni, mida hageja on vähendanud 24 000 kroonini. Kostja leiab, et viivisena nõutud summa on omakasupüüdlikult suur.

1. Kohus märgib, et seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Samas ei ole võlausaldaja õigused oma lepingujärgse viivisenõude sissenõudmisel piiramatud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Kui rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel nõutakse põhivõlast suuremat viivist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses, siis tuleb viivisenõuet põhjendada võlausaldajal. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Antud asjas nõuab hageja viivist 24 000 krooni arvutatuna kokkuleppelises määras, kui põhivõlg on 12 000 krooni. Samas ei ole hageja oma 24 000 krooni suurust viivisenõuet põhistanud ega tõendanud kahju olemasolu suuremas ulatuses kui põhinõue. Seega on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 12 000 krooni perioodi eest 28.12.2007 kuni 20.03.
3. Lepingu alusel kohustus kostja tasuma hagejale 300 krooni lepingutasu (tasu laenu saamise korraldamise, analüüsi ja lepingu projekti ettevalmistamise või lepingu lisade ja muudatuste vormistamise eest). Kuna hagejale ei ole lepingutasu makstud, palub hageja selle väljamõistmist kostjalt. Et kostja ei ole oma kohustust täitnud, nähtub ka 05.12.2007 koostatud laenulepingu ülesütlemise avaldusest (tl 48, 49, 50), milles hageja nõuab muuhulgas lepingutasu maksmist. Kostja ei ole sellele kohustuse täitmata jätmisele vastuväidet esitanud, vaid on vastuväites maksekäsu kiirmenetluse avaldusele (tl 23) tunnustanud hageja nõuet summa 12 300 krooni, milleks saab olla laenusumma koos lepingutasuga. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele lepingutasu 300 krooni.
4. Hageja on esitanud kohtule võla sissenõudmisega seotud kulu väljamõistmise nõude summas 1200 krooni. Maksekäsu kiirmenetluse avaldusest nähtuvalt (tl 2) on võla sissenõudmisega seotud kuluks hageja poolt kostjale koostatud kirjade kulu. Lepingu üldtingimuste punkti 3.7 kohaselt on laenusaaja kinnitanud, et talle on enne lepingu sõlmimist selgitatud, et lepingu sõlmimise või täitmisega kaasnevad võimalikud kulutused, 3 sealhulgas võlgnevuse menetlemisega seonduvad kulud ja tasud, tasub täies ulatuses laenusaaja. Lepingu üldtingimuste punktist 12.10 võib järeldada, et teenuste kulude suurus tuleneb laenuandja hinnakirjast, mida hagiavaldusele lisatud ei ole. Hageja kirjadest (tl 43, 44-45, 46-47, 48) nähtub, et ühe kirja koostamise tasu on 300 krooni. Kokku seega nelja kirja eest 1200 krooni (4 × 300).
5. Kohus leiab, et kostjale saadetud kirjalike teadetega seotud kulu on liigselt suur ja hageja lepingu tingimus, mis sellist hinda vastavalt hinnakirjale nõuda lubab, tüüptingimusena tühine.

§ 35

lõike 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Kuna laenulepingule kohalduvad ka lepingu üldtingimused, mis võimaldavad kasutada laenuandja hinnakirjas kehtestatud hindasid, siis tuleb lepingu üldtingimusi pidada tüüptingimusteks.

§ 42

lõike 3 punkti 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

§ 42lõike 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine.

Vaidlus puudub selles, et kostja on tarbija

§ 34tähenduses. Tulenevalt Ts

MS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja nõude võla sissenõudmisega seotud kulu summas 1200 krooni väljamõistmiseks.

1. Kokkuvõttes loeb kohus hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks summaks 29 352,82 krooni (tagastamata laenusumma 12 000 krooni, intress 5052,82 krooni, viivis 12 000 krooni ja lepingutasu 300 krooni).
2. Menetluskulude jaotamisel juhindub kohus TsMS § 163 lõikest 1 ning § 173 lõigetest 1 ja 4 ning jätab menetluskulud hagi osalist rahuldamist (29 352,82 / 42 877,34) arvestades 68 % ulatuses kostja ja 32 % ulatuses hageja kanda.
3. Lähtudes TsMS § 405 lõike 1 punktist 3, menetluskulude jaotusest, hagis märgitud taotlusest mõista kostjalt hageja kasuks välja kohtukulud ja neid kulusid tõendavatest dokumentidest (tl 3, 53), mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 2210 krooni (riigilõiv kokku 3250 krooni, millest 68 % on 2210 krooni).
4. TsMS § 405 lõike 1 punkti 10 alusel tunnistab kohus käesoleva otsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Kohtunik 4